3-14-50901/24 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-50901 Kohtuasi A.P.e kaebus Viru Vanglale trenažööri võimaldamise kohta ettekirjutuse tegemiseks ning 21.04.2014 vaideotsuse nr 6-12/61-4 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.P.e kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 10.11.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.01.2014 koostas kinnipeetav A.P. (edaspidi kaebaja) Viru Vanglale adresseeritud kaebuse (tl 15), milles nõudis trenažööri kasutamise võimalust S4 elusektsioonis või regulaarselt kinnipeetavatele ettenähtud jõusaali viimist. 11.02.2014 otsusega nr 6-10/3342-2 (tl 17) jäeti tema taotlus rahuldamata. 10.03.2014 koostas kaebaja vaide (tl 18), milles nõudis, et talle võimaldataks jõuharjutuste sooritamiseks trenažöör. 21.04.2014 vaideotsusega nr 6-12/61-4 (tl 19) jättis vangla vaide rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud Viru Vangla meditsiiniosakonna 14.08.2013 tõend (tl 3) selle kohta, et kaebaja võib füüsilised võimlemisharjutused koormustega sooritada istudes ja teha venitusi käte abil, 08.07.2014 tõend (tl 48 pöördel), et sobiv on töö istuvas asendis, seisvas asendis kuni 1 tund, mitte tõsta raskusi üle 5 kg ning vaide tõlkimisega seotud dokumendid (tl 46-47).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 20.05.2014 koostatud kaebuses palus kaebaja, et kohus tunnistaks tema vaide kohta 21.04.2014 tehtud otsuse nr 6-12/61-4 õigusvastaseks ja selles viidatud 14.01.2014 tõendi kehtetuks ning mõistaks vanglalt mittevaralise tervisekahju eest välja 3000 eurot. Ta väitis, et arst on kirjutanud 06.08.2014 tõendi, et ta saab töötada ainult istudes ning 14.08.2014 trenažööril harjutamiseks ka tõendi, et ta saab istuvas asendis koormustega võimlemisharjutusi teha, kuid 05.12.2014 viidi trenažöör sektsioonist ära ja jäeti ta üldse ilma spordiga tegelemise võimalusest. Ta väitis, et vangla on rikkunud Euroopa vanglaeeskirju ja kahjustanud tema tervist, sest kehakaal on alates 05.12.2013 suurenenud, ta on hakanud hingeldama, käia on raske ning tekkinud on valud rindkere, selja ja jala piirkonnas. Vaideotsuse osas märkis ta, et selles on viidatud tõendile, mida ta pole näinud ja mille kohta pole tervisekaardis midagi öeldud 03.06.3014 koostatud määrusega (tl 22) tagastas kohus kaebuse 3000 euro suuruse kahju hüvitamise ja 14.01.2014 tõendi kehtetuks tunnistamise nõuete osas, käsitles 26.06.2014 määruses (tl 33) kaebuse ülejäänud osa kohustamisja tühistamisnõuetena ning võttis need menetlusse.

3. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 40-41) ei nõustutud kaebusega, paluti seda mitte rahuldada ning leiti, et kinnipeetavatel pole õigust nõuda teatud liiki või teatud kohas kehakultuuriga tegelemist. Seejuures märgiti, et vanglas pole kinnipeetavatele mõeldud jõusaali, kuid kaebaja pole siiski sportimisvõimalusest jäetud ilma, sest S4 osakonda on paigutatud treenimise vahendid ning seal viibivatel kinnipeetavatel on võimalus kasutada spordisaali vastavalt graafikule. Veel märgiti, et 14.08.2013 tõendi väljastas arst mitte enda soovitusel vaid kaebaja nõudmisel ning lisaks on ta asunud seda ka meelevaldselt tõlgendama, sest tõendist ei tulene vajadust trenažööri kasutamiseks ja lihastoonuse tõstmiseks vajalikke harjutusi saab sooritada ka ilma selleta.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas vangla toimib õiguspäraselt, kui ei võimalda kaebajale jõuharjutuste tegemist tema poolt soovitud trenažööril.

5. Kinnipeetavate elukorraldusega seonduv on reguleeritud vangistusseaduses. Kehakultuuriga tegelemist käsitleb selle seaduse § 55 lg 1, milles on kehtestatud üksnes see, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Sätestatust ei tulene, kuidas täpselt peab vangla kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemist võimaldama ning seda ei reguleeri ka ükski muu õigusakt. Milliseid spordivahendeid vangla kinnipeetavatele kasutada annab ei näe ette ka Viru Vangla kodukord. Seetõttu ei ole ühelgi kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda, et talle võimaldataks sportimine mingil kindlal viisil või mõnel konkreetsel seadmel. Sellist õigust ei tulene ka kaebuses viidatud soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistikust. Selle punktidest 27.3 ja 27.4 tuleneb küll et füüsilise vormi edendamine ning küllaldaste sportimisvõimaluste tagamine on vanglarežiimi üheks osaks ja sellekohase tegevuse soodustamiseks muretsevad vanglaasutused asjakohased seadmed ja varustuse, kuid seejuures ei nähta ette, et igale kinnipeetavale tuleb tagada just niisugune tehniline vahend, mida tema soovib. Seega on vanglal kinnipeetavate kehakultuuriga seonduva üle otsustamisel laiaulatuslik kaalutlusõigus. Kohtu volitused on niisuguste otsustuste puhul piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata toimingu sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

6. Kehakultuuriga tegelemisega seonduvat on käsitlenud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-5-10. Kelles leiti muuhulgas, et kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel ja ruumides. Sama põhimõte saab kehtida ka spordivahendite, sealhulgas trenažööride võimaldamise suhtes. Kohtul pole alust kahelda vangla väidetes, et kaebaja eluosakonnas on treenimisvahendid olemas ning, et tal on ka spordisaali kasutamise võimalus. Lisaks ei nähtu perearsti poolt 14.08.2013 (mitte 14.08.2014 nagu kaebuses ekslikult märgitud) väljastatud tõendist vähimalgi määral, et kaebajale tuleb võimaldada treenimiseks just trenažöör. Selles on kirjas üksnes, et koormustega harjutusi võib teha istudes ja võib teha ka venitusi käte abil, kuid pole öeldud, et seda peab tingimata tegema ning seejuures veel ka trenažööril.

7. Eeltoodud järeldustel on vangla jätnud kaebaja vaide põhjendatult rahuldamata. Kuna otsustuse sisu on õige, pole tähendust asjaolul, et seejuures on tema töötamise tingimuste kohta väljastatud tõendile viitamisel eksitud kuupäevaga. Kaebaja on ka ise kaebusesse märkinud mõned ebaõige aastaarvuga kuupäevad, kuid see pole takistanud vastustajat ega kohut tema väidetest aru saada. Kaebaja kohtule esitatud kohustamisnõudel pole siiski alust ning Tartu Halduskohus peab jätma kaebuse seetõttu täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud. Seega jäävad tema võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane