3-14-50460/7 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

09.10.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50460

Haldusasi

Denis Gussevi kaebus Tartu Vangla 12.03.2014. a

otsuse nr 1-13/26-2 tühistamiseks, õiglase hüvitise

maksmiseks seoses liiga vähese kambri pindalaga

Tartu Vanglas ja Tartu Vangla kohustamiseks

võimaldada kanda karistust selleks ettenähtud pindalal

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Denis Gussevi määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus

muutmata ja Denis Gussevi määruskaebus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse

Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Kinnipeetav Denis Gussev esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, nõudes hüvitist

selle eest, et teda on peetud kinni liiga väikeses elukambris. Kinnipeetav nõuab enda üksinda

kambris hoidmist ning õhuaknale lisatud metallplaatide ja võrgu eemaldamist. Tulenevalt

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igale kinnipeetavale ette nähtud isiklikku

ruumi 4 m2. Tartu Vangla kambrid on planeeritud ühele kinnipeetavale, kuid neisse on

paigutatud kaks kinnipeetavat, mistõttu on vähendatud kinnipeetava isiklikku ruumi

2,47 m2-ni. Samuti ei ole kinnipeetava sõnul kambris piisavalt õhku kahele kinnipeetavale.

Tartu Vangla 12.03.2014. a otsusega nr 1-13/26-2 jäeti D. Gussevi kahju hüvitamise taotlus

rahuldamata.

2. D. Gussev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 12.03.2014. a otsuse

nr 1-13/26-2 tühistamiseks, õiglase hüvitise väljamõistmiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks

lubada D. Gussevil kanda edaspidi karistust selleks ettenähtud pindalal.

Kaebuse kohaselt on kaebaja viibinud 05.05.2010-17.02.2012 ja 28.08.2013 kuni kaebuse

esitamiseni (07.04.2014) Tartu Vanglas ebainimlikes tingimustes, kuna talle ei tagata

vähemalt 3 m2 isiklikku kambripinda. Kui kinnipeetavale võimaldatakse isiklikku ruumi alla 3

m2, on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3

rikkumisega. Isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata mööbli alla

jääv pindala. Kaebaja soovib õiglase hüvitise väljamõistmist, milleks oleks 15 eurot iga Tartu

Vanglas viibitud ööpäeva eest.

Kaebusele on lisatud D. Gussevi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohus jättis 19.05.2014. a määrusega rahuldamata D. Gussevi taotluse tema

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu

summas 250 eurot tasumiseks.

Halduskohus tuvastas, et D. Gussevil puuduvad menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud

neljal kuul nii sissetulekud kui ka väljaminekud. Kuna kaebajal sissetulekud puuduvad, on

riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud.

Tartu Vangla kambrite pindalad on ilma tualettruumita S-hoones 8 m2 ning E-hoones 7,9 m2

või 8 m2. Seega on minimaalsel juhul Tartu Vanglas kinnipeetava kohta kambris pinda 3,95

m2. Muuhulgas on EIK asjas Tunis vs Eesti tehtud otsuses selgitanud, et kuigi 4 m2

kinnipeetava kohta on soovituslik standard, on üksnes isiklikust ruumi vähesusest tuvastatav

EIÕK art 3 rikkumine juhul, kui isiklikku ruumi on alla 3 m2 kinnipeetava kohta. EIK

arvestab kinnipeetava isiklikku ruumi, lahutades kambri pindalast tualettruumi pindala ning

jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga, jättes kambri pindala hulka

mööbliga kaetud põrandapinna. Seega ei ole piisavalt alust eeldada, et D. Gussevi kavandatav

menetluses osalemine on edukas.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. D. Gussev esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus

tühistada ja teha uus määrus, millega anda menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise näol.

Määruskaebuse kohaselt ei pööranud halduskohus tähelepanu kaebuses toodud väitele, et EIK

lahendite kohaselt tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast maha arvata ka

mööbli alla jääva ala pindala. D. Gussevi esitatud kaebusega samalaadses haldusasjas nr 3-14-

63 leidis halduskohus, et käesolevas menetlusstaadiumis ei ole võimalik asuda seisukohale, et

kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus tuleb jätta muutmata ja

D. Gussevi määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud

määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 203 lg 2 ja 201

lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

6. HKMS §-st 111 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu

tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad

eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi

taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle

menetlusabi ei anta. Antud asjas puudub vaidlus selle üle, et D. Gussev on maksejõuetu.

7. Halduskohus on kaebaja riigilõivust vabastamisest keeldumist põhjendanud kaebuse

vähese edulootusega. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse eduväljavaadete kontrollimisel ei ole

halduskohtul keelatud anda hinnangut ka kaebaja sisulistele väidetele, sh põrandapinna

suurust puudutavate väidete õigsusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse

põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi (minimaalselt 3,95 m2) vastavuse kohta EIK

lahendites märgitud nõutavale suurusele. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kambri

mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK oma lahendites osutanud olukordades, kus

kinnipeetava isiklik ruum oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas

isiklikku ruumi, et rõhutada EIÕK art 3 rikkumist. Kuna praegusel juhul on tõendatud, et

isiklik ruum oli suurem, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemist

pidada selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja

ebainimliku või alandava kohtlemise.

8. Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse 3-3-2-1-04 p-s 27 väljendanud seisukohta, et

põhiseaduse (PS) § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus.

Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitsemehhanismi,

peab kohtuvõim tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on

halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isiku õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest

täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste

ebaseadusliku piiramisega. Kaebajal on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb

tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuna väheperspektiivseid kaebusi ei pea kohus

lahendama riigi kulul. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on

rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebeõigust saab mõistlikult

piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ja arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega.

Kohtusse pöördumise kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi

ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11;

04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus,

millega võib õigustada põhiõiguste piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-3-1-10-02,

p 28).

Eeltoodu alusel jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Maili Lokk

Agu Timmi