3-14-50267/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.10.2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50267

Haldusasi

G.B.e kaebus Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1769-d

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja — G.B.

Vastustaja — Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 06.10.2014, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb

apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks

vajatakse

menetlusabi.

Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab

ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja

lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus

menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.B. esitas 25.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1769-d

tühistamiseks.

1.1. Kaevatava käskkirjaga (tl 23–24) karistati kaebajat kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks selle eest,

et ta ei järginud kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid suhtlemisel vanglateenistusega. Vastustaja tugines

vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-le 1, § 67 p-le 1 ja Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi: Kodukord) p-le 1.11.1.

Käskkirjast nähtuvalt tegi neljanda üksuse vanemvalvur J.S. ettekande nr 3243 selle kohta, et 24.11.2013 kella

06.20 paiku toidujagamise ajal ei olnud kinnipeetav G. B. rahul sellega, et ta peab ootama toidujagaja juures

järjekorras ning väljendas ennast ametnike juuresolekul valjuhäälselt ebatsensuurselt, kasutades väljendeid, mis ei

vasta üldtunnustatud viisakusreeglitele. Kinnipeetav ei allunud korraldusele karjumine lõpetada ning kasutas tagasi

kambrisse liikudes taas ebaviisakat väljendit.

1.2. Käskkirja kohaselt anti kinnipeetavale 03.12.2013 võimalus anda selgitusi eelnimetatud ettekande kohta.

Seletuskirja kohaselt kutsus valvur J. S. hommikusöögi ajal kohale kambrite 38 ja 39 kinnipeetavad. Kaebaja väitel

ütles ta valvurile: “Kuhu te kiirustate?“, millele järgnes kinnipeetava hinnangul vastus, millega valvur väljendas

oma suhtumist. Kinnipeetava sõnul ei solvanud ta valvurit. Ettekanne sisaldab valet, mida võivad kinnitada kambri

nr 39 kinnipeetavad.

1.3. Käskkirja kohaselt on kinnipeetavale allkirja vastu tutvustatud vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid

kohustusi ning nende eiramisel on tegemist süülise käitumisega. Menetluse käigus leidis kinnitust, et kinnipeetav

ei järginud vanglateenistuse ametnikuga suheldes kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Selline käitumine on

vastuolus Tallinna Vangla kodukorra p-ga 1.11.1 ja on oma iseloomult raske rikkumine ning süüline käitumine.

1.4. Karistuse määramisel on tuginetud vanemvalvur J. S.i ettekandele. Rikkumist kinnitab oma seletuskirjas ka

juhtumi juures viibinud vanglaametnik K.P. (neljanda üksuse valvur). Tema seletuse kohaselt tekkis suuline

konflikt vanemvalvur J. S.i ja ärritunud kinnipeetava vahel, mille käigus viimane kasutas ebatsensuurseid

väljendeid. Kinnipeetav eitas distsiplinaarrikkumise olemasolu. Rikkumine on tõendatud vanglaametnike ütlustega

ning puudub põhjus pidada neid ebausaldusväärseks. Vanglaametnikel puudub põhjus koostada tõele mittevastavat

ettekannet, pealegi riskiksid nad selle ilmsikstulekul distsiplinaarvastutusega. Käskkirja kohaselt puudus seetõttu

vajadus võtta tunnistusi kambri 39 kaaskinnipeetavatelt, pealegi ei saa selliseid tunnistusi pidada usaldusväärseks.

1.5. Käskkirja kohaselt on kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud, kuna rikkumine on toimunud,

samuti on karistamine vajalik üldpreventiivsel eesmärgil. Karistuse määramisel puuduvad kergendavad asjaolud.

Raskendavaks asjaoluks on kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, muuhulgas ka samalaadsete rikkumiste

eest. Samuti tuleb arvestada, et kinnipeetava poolt üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimine on lubamatu,

kuna ohustab vangla sisekorda. Sisekorra tagamine vanglas on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks

vältimatu.

1.6. Selgunud asjaolusid arvesse võttes leidis vanglateenistus, et otstarbekas ei ole määrata karistuseks noomitust

koos isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamisega kuni 45 päevaks või ühe

lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist. Tegemist oleks liiga leebe karistusega. Eesmärki ei täidaks ka töölt

eemaldamine, kuna kinnipeetavat pole tööle rakendatud. Kartserisse paigutamine loob kinnipeetava jaoks aga

reaalse tagajärje ja seeläbi teeks ta ka vastavad järeldused. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele

ja vanglas kehtestatud korra järgimisele, on proportsionaalne ja kõige efektiivsem kartserisse paigutamine 7

ööpäevaks.

2. G. B. esitas eelnimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide (tl 32–33), mille Tallinna Vangla jättis

22.01.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/1386-4 rahuldamata.

KAEBAJA SEISUKOHAD

3. Kaebuses halduskohtule (tl 1–6, tõlge tl 14–15) taotleb kaebaja Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1769-

d tühistamist. Kaebaja esitab järgmised seisukohad.

3.1. Konflikt tekkis olukorras, kus korrapidaja J. S. kutsus hommikusöögi järele korraga kambrite nr 38 ja nr 39

kinnipeetavad, mistõttu tekkis mittevajalik tunglemine ja 16 inimesest koosnev järjekord. Kaebaja sõnul tegi ta

vanglaametnikule märkuse, küsides „kuhu ta kiirustab“. Kaebaja hinnangul rikkus vanglaametnik toidujagamise

korda, sest kõik kambrid peavad saama toidu eraldi. Järjekorra olemasolu kinnitab ka K. P. oma seletuses.

3.2. Vangla ei ole asjaolusid objektiivselt välja selgitanud. Kaebajalt ei ole võetud seletuskirja. Põhjendamatu on

seisukoht, et kinnipeetavad ei saa olla asjas tunnistajateks.

3.3. Karistuse on määranud selleks pädevust mitteomav ametnik (kontaktisik), kes on asja lahendamisest

isiklikult huvitatud. Karistuse pidanuks määrama vangla direktor situatsiooni objektiivselt hinnates.

3.4. Pole tõendatud, et kaebaja väljendus ebatsensuurselt valvur J. S.i aadressil. Kaebaja pole J. S.i solvanud.

Kaebaja väitel ütles ta pärast toidu saamist kambrisse nr 39 naastes: „Miks seisame rahvasummana järjekorras

nagu debiilsed. Kuid peame ootama käsku kambris“. Ta ütles seda iseenda, mitte valvuri aadressil. Kinnipeetavate

omavahelises suhtluses ja ka suhtlemisel vangla personaliga on žargoon, ebatsensuursused väljendid ja labasus

suulise kõne lahutamatu osa.

3.5. Vanglaametnik J. S. rikkus selle juhtumi puhul vanglatöötaja eetikakoodeksi sätteid (§ 1 p 1.3, p 1.8, p 1.9),

mille kohaselt vanglaametnik peab oma tööd tegema asjatundlikult, õiglaselt, usaldusväärselt, petmiseta ja asja

sisu moonutamata, ta ei tohi toetada vägivalda ja vihavaenu ning peab tegema kõike päevakorra rikkumise

ennetamiseks.

3.6. Oma väidete kinnituseks soovib kaebaja kohtule esitada konflikti pealtnägijaks olnud kambrikaaslase G. B.

avalduse (tl 7, tõlge tl 15 pöördel).

3.7. Kohtule 07.04.2014 esitatud täiendustes (tl 51–53, tõlge tl 56) märgib kaebaja, et ettekanne ei sisalda

konkreetseid lauseid või väljendeid, mida kaebaja väidetavalt ütles.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

4. Tallinna Vangla vastustajana on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda

kanda. Oma seisukoha põhjendamiseks esitab vastustaja järgmised väited.

4.1. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud neljanda üksuse vanemvalvur J. S.i 24.11.2013 ettekandega

nr 3243 ja valvur K. P. 12.12.2013 seletuskirjaga, millest nähtub, et 24.11.2013 kella 06.20 paiku toimunud

toidujagamise ajal ei olnud G. B. rahul sellega, et ta peab ootama järjekorras toidujagaja juures ja väljendas ennast

kõva häälega ebatsensuurselt ametnike juuresolekul, kasutades väljendeid, mis ei vasta üldtunnustatud

viisakusreeglitele. Korraldusele, lõpetada selline karjumine, kinnipeetav ei allunud, vaid liikudes kambrisse

kasutas jälle ebaviisakat väljendit (väljend märgitud ettekandes nr 3243). Kinnipeetava käitumine oli vastuolus

Tallinna Vangla kodukorrast tulenevate nõuetega. Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis

kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras.

4.2. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-

kontaktisiku 17.12.2013 käskkiri nr 1769-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Lähtuvalt

vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 117 lg-st 1 on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 64 lg 4

alusel.

4.3. Kinnipeetaval tuleb end väljendada viisakas vormis ebatsensuurseid väljendeid kasutamata. Rahulolematus

vangla töökorraldusega toidujagamisel ei ole õigustuseks arvamuse väljendamisel ebatsensuursete väljendite

kasutamiseks.

4.4. G. B. oli teadlik vangla kodukorra punktis 1.11.1. sätestatud nõudest ja sellest, et vangla ei aktsepteeri

suhtlemisel ebaviisakat käitumist ega ebatsensuursete sõnade kasutamist. Kaebaja keeldus allkirja andmast

kodukorra tutvustamisel. Allkirja andmisest keeldumine ei tähenda, et vangla ei ole kodukorda tutvustanud.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 30 tuleneb, et kui menetlusosaline keeldub dokumenti vastu võtmast, teeb

dokumendi kättetoimetaja kindlaks keelduja isiku ning teeb dokumendile märke, mille kinnitab oma allkirjaga. Sel

juhul loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks. Rikkumise toimepanemise ajaks oli G. B. tutvunud

nii kodukorra eesti- kui ka venekeelse versiooniga (jagatud kambritesse).

4.5. G. B.e vaide põhjal võib mõista, et ta ei eita robustset kõnepruuki, kuid õigustab seda oma pahameele

väljendamisega üldise olukorra suhtes, väites, et kõneles nö iseendaga, mitte valvuriga. Regulatsiooni mõttes ei

oma tähtsust, kas kaebuse esitaja poolt lausutud ebaviisakas kõnepruuk ja ebatsensuursed sõnad oli suunatud

otseselt ametnikule või kasutas ta neid üldise olukorra väljendamiseks, keelatud oli neid kasutada suhtlemisel igal

juhul. G. B. on ka varasemalt suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreegleid eiranud. Riikliku kinnipeetavate,

karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri väljavõttest nähtuvalt on kinnipeetavat ka

varasemalt analoogse rikkumise eest distsiplinaarkorras karistatud.

4.6. Vanemvalvur J. S.i 24.11.2013 ettekandest nr 3243 nähtuvalt teavitati kinnipeetavat ettekandest ja intsidendi

järgselt anti kaebuse esitajale võimalus selgituste andmiseks, millest ta loobus. Loobumine on ettekandes

fikseeritud. Selgituste andmine on kinnipeetava õigus, neid ei saadud võtta tema tahte vastaselt.

Distsiplinaarmenetluse algatamisest on kaebuse esitajat 03.12.2013 teavitatud ja samal kuupäeval on kaebuse

esitaja ka kirjalikud selgitused vanglale esitanud. Seega on vangla VangS § 64 lg-s 2 ette nähtud selgituste andmist

võimaldanud ja HMS § 40 lg-s 1 sätestatud ärakuulamise kohustust rakendanud ning kaebuse esitaja õigusi ei ole

distsiplinaarmenetluses rikutud.

4.7. Kaebuse esitaja viited vanemvalvur J. S.i poolt vanglateenistuja eetikakoodeksi rikkumisele ei ole

põhjendatud. Pole alust arvata, et J. S. on kirjutanud fiktiivse ettekande või moonutanud ettekandes faktilisi

asjaolusid. Distsiplinaarmenetluse käigus 12.12.2013 antud valvur K. P.i kirjalik selgitus kinnitab 24.11.2013

toimunut. Ametikohustuste täitmist ja distsipliinirikkumise fikseerimist J. S.i poolt ei saa käsitleda vägivalla ja

vihkamise soosimisena ega õigusrikkumistele õhutamisena.

4.8. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale väitnud, et kinnipeetavatel pole lubatud või võimalik olla

distsiplinaarmenetluses tunnistajaks. Kaebuse esitajale on vaidlusaluses käskkirjas ja 20.02.2014 vaideotsuses nr

5-15/14/1386-4 selgitatud, miks ei peetud vajalikuks kaaskinnipeetavatelt kambrist nr 39 tunnistajatena praegusel

juhul ütlusi võtta. Rikkumine seisnes suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreeglite järgimata jätmises ja ei oma

tähtsust, kas öeldu oli suunatud kellelegi konkreetselt. Kuna juhtum leidis aset toidujagamise ajal, kus viibisid

teised kinnipeetavad ja vanglateenistuse ametnikud, oli tegemist suhtlusega kaebuse esitaja ja kolmandate isikute

vahel isegi siis, kui kaebuse esitaja pelgalt olukorra kohta oma arvamust väljendades.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohtu põhjendused on järgmised.

6. Kaebaja on vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, millega teda karistati tuginedes VangS §

67 p-le 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-le 1.11.1 selle eest, et kinnipeetavana ta „ei järginud kõiki üldtunnustatud

viisakusreegleid suhtlemisel vanglateenistujaga“ (tl 23).

VangS § 67 p 1 kohaselt on vanglas kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju

ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ p 1.11.1. sätestab,

et kinnipeetav on kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel

järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav

kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid

tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi,

ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

7. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

Pooled on erineval seisukohal selles, kas kinnipeetav on rikkunud Kodukorra p-s 1.11.1.sätestatud kohustust.

Vastustaja on seisukohal, et ebatsensuursete väljendite kasutamine on tõendatud. Vanemvalvur J. S. koostas

24.11.2013 kaebaja käitumise kohta ettekande, millele Tallinna Vangla tugines distsiplinaarkaristust määrates.

Vanemvalvur J. S.i 24.11.2013 ettekandes nr 3243 on kaebaja kasutatud venekeelsed ebatsensuursed sõnad ka

märgitud (tl 131). Käskkirjast nähtuvalt kinnitas ebatsensuursete väljendite kasutamist kaebaja poolt ka juhtumit

pealt näinud ja kuulnud vanglaametnik K. P.12.12.2013 seletuses. Nimetatud seletuses on samuti märgitud kaebaja

poolt 24.11.2013 kasutatud venekeelsed ebatsensuursed sõnad (tl 132).

Kaebaja ei eita ebatsensuursete väljendite kasutamist distsiplinaarkaristuse määramise kaasa toonud juhtumi puhul.

Samuti väidab ta korduvalt nii oma kaebuses kui ka vanglale esitatud vaides, et žargoon ja ebatsensuursed väljendid

on kinnipeetavate omavahelises igapäevases kõnepruugis tavapärased. Kaebaja on aga seisukohal, et ettekandes

nimetatud väljendeid või sõnu ei adresseerinud ta mitte vangivalvur J. S.ile, vaid valjusti iseendale. Vanglale

esitatud vaide p-s 2 (tl 26, tõlge tl 32) on kaebaja loetlenud üksikuid venekeelseid ebatsensuurseid sõnu, eitamata

seejuures nende kasutamist. Samas väidab ta järjekindlalt, et ei kasutanud neid sõnu ametniku suhtes ning

ettekandes ei suuda ametnik neid sõnu isegi seostada.

Seega on pooled erineval seisukohal selles, kas Kodukorra p-s 1.11.1 sätestatud nõue järgida suhtlemisel (sh

vanglateenistujate ja kaaskinnipeetavatega) üldtunnustatud viisakusreegleid ja mitte kasutada üheski vestluses või

pöördumises ebatsensuurseid väljendeid, kehtib ainult olukorras, kus toimub vestlus konkreetselt määratletud

isikute vahel või saab seejuures mõista suhtlemist mõnevõrra avaramalt. Kaebaja hinnangul pole ta

distsiplinaarrikkumist toime pannud, kuna öeldu polnud suunatud konkreetsele isikule (vanglaametnikule), vaid

öeldud omaette. Vastustaja peab rikkumiseks ebatsensuurset sõnakasutust ka juhul, kui see polnudki ametnikule

adresseeritud.

8. Vaidlust pole selles, et juhtum leidis aset olukorras, kus lähestikku viibisid kahe kambri kinnipeetavad (kaebaja

väitel 16 inimest) ning vähemalt kaks vanglaametnikku (J. S. ja K .P.). Kaebaja, taotledes tunnistuste võtmist oma

kambrikaaslastelt, möönab, et vähemalt nemad juhtunut kuulsid. Ka kaebaja poolt kohtule esitatud kambrikaaslase

G. B.i avaldusest (tl 7, tõlge tl 15 pöördel) ei nähtu, et kaebaja pole kõnealuses situatsioonis ebatsensuurselt

väljendunud. Avalduse põhisisuks on, et ebatsensuursed väljendid (kui neid ka öeldi) ei puudutanud ettekande

koostanud vanglaametnikku ega olnud mõeldud tema solvamiseks.

Kohus nõustub vastustaja lähenemisega, et üldtunnustatud viisakusreeglite järgimise nõue suhtluses ei saa piirduda

ainult kahe või enama isiku omavahelise vestluse raamesse jääva sõnakasutusega. Viisakusreegleid, sh nõuet mitte

kasutada ebatsensuurseid väljendeid, tuleb järgida ka ametnike ja kaaskinnipeetavate hulgas ja kuuldekauguses

viibides, kuigi otseselt kedagi ei kõnetata või kellegagi ei vestelda. Viisakusnõuet rikkuvaks võib pidada mistahes,

sh spontaanselt öeldud ebatsensuurset lauset või sõna, kui teised isikud (sh vanglateenistuse ametnikud või

kaaskinnipeetavad) seda kuulevad. Määrav ei ole, kas sellise sõnakasutuse eesmärk oli kedagi solvata või

halvustada või üksnes abstraktselt oma pahameelt väljendada.

Karistus on käskkirjast nähtuvalt praegusel juhul määratud üldtunnustatud viisakusreeglite järgimata jätmise eest

vanglateenistujaga suhtlemisel, mitte aga näiteks konkreetse vanglaametniku solvamise või ebaviisaka kõnetamise

eest. Ebaviisakat kõnepruuki ega ebatsensuursete väljendite kasutamist ei saa õigustada väitega, et taoline

sõnakasutus on vanglasiseses suhtluses kujunenud tavapäraseks.

9. Kaebaja on distsiplinaarkaristust põhjendamatuks pidanud ka seetõttu, et nõue, mille rikkumist talle ette

heidetakse, on sätestatud Tallinna Vangla kodukorras, mida talle pole tutvustatud. Vastustaja on kohtule esitanud

tõendi, millest nähtuvalt on kaebajale soovitud 01.02.2013 tutvustada Tallinna Vangla 31.01.2013 käskkirjaga nr

20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorda (tl 70). Dokumendil on inspektor-kontaktisiku allkirjastatud märkus

„Keeldus allkirja andmast“.

Vangla kohustus tutvustada kinnipeetavale vangistuse täideviimist reguleerivaid õigusakte tuleneb VangS § 14 lg-

st 2. Vangla kodukorra kui üldkorralduse (HMS § 51 lg 2 tähenduses), mis paneb muuhulgas ka kinnipeetavale

kohustusi, tutvustamisel tuleb lähtuda HMS § 28 kättetoimetamise regulatsioonist. HMS § 30 sätestab, et kui

menetlusosaline keeldub dokumenti vastu võtmast, teeb dokumendi kättetoimetaja kindlaks keelduja isiku ning

teeb dokumendile märke, mille kinnitab oma allkirjaga. Märkega dokumendi tagastab ta haldusorganile. Sel juhul

loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks, välja arvatud juhul, kui dokumendi vastuvõtmisest keelduti

HMS § 29 lõigete 1–3 rikkumise tõttu. Praegusel juhul on vangla järginud HMS §-s 30 sätestatut ning ei nähtu

HMS § 29 lg-tes 1-3 nimetatud nõuete rikkumist. Seega on alusetu kaebaja väide, et talle polnud tutvustatud

õigusakti, millest tema poolt rikutud kohustus tulenes. Vastustaja väitel on Tallinna Vangla teinud kinnipeetavatele

kättesaadavaks ka Kodukorra tõlke vene keelde (tl 69).

10. Kaebaja väitel puudus talle distsiplinaarkaristuse määranud vanglaametnikul selleks pädevus. Vaidlustatud

käskkirjast nähtuvalt on selle andnud Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisik (tl 24 pöördel).

VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku

ettepanekul. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja § 17 lg-le 1 on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS

§ 64 lg 4 alusel, st määrata distsiplinaarkaristus. Seega on kaebaja väide ametniku pädevuse puudumisest alusetu.

11. Kaebaja on seisukohal, talle distsiplinaarkaristuse määramisel on rikutud tema õigust olla menetluses ära

kuulatud. Vanemvalvur J. S.i 24.11.2013 ettekandest nr 3243 nähtuvalt on kaebajat ettekandest teavitatud, kaebaja

on loobunud seletuskirja esitamisest (tl 131). Asja materjalidest nähtuvalt on distsiplinaarmenetluses võetud

kinnipeetavalt 24.11.2013 juhtunu kohta seletuskiri 03.12.2013 (tl 33 pöördel). HMS § 40 lg 1 kohaselt peab

haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta

oma arvamus ja vastuväited enne haldusakti andmist (v.a sama paragrahvi kolmandas lõikes loetletud erandid).

Eelnevast nähtuvalt on kaebajale antud võimalus selgituste andmiseks enne vaidlustatud käskkirja andmist. Kohtu

hinnangul ei ole kaebaja hilisemas menetluses näidanud asjaolusid, mida ta veelgi põhjalikuma ärakuulamise

käigus oleks saanud esitada või selgitada. Vaidluse põhisisu nii kohtu- kui ka vaidemenetluses on taandunud

Kodukorra p-s 1.11.1 sätestatud nõude lahtimõtestamisele, st sellele, kas distsiplinaarsüüteo koosseisu täitmiseks

piisas ebatsensuursete väljendite kasutamisest, või on määrav, et need olnuks suunatud kindla isiku vastu.

12. Kaebaja väitel on distsiplinaarmenetluses põhjendamatult võtmata jäetud ütlused kaebaja kambrikaaslastelt,

kes olid karistuse määramisega päädinud juhtumi pealtnägijateks. Kohus nõustub kaebajaga selles, et juhtumi

asjaoludest sõltuvalt võivad tõenditeks haldusmenetluses olla ka kinnipeetavate ütlused. Kohtu hinnangul ei ole

vastustaja praegusel juhul loobunud kaaskinnipeetavate kui tunnistajate ütluste võtmisest mitte seepärast, et seda

ei peeta põhimõtteliselt võimalikuks. HMS § 5 lg 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus (milleks on ka

distsiplinaarmenetlus kinnipeetava suhtes) viia läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja

kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Nende põhimõtetega on hõlmatud ka haldusorgani

kohustus koguda asjas piisavad ja ammendavad tõendid, venitamata menetlust ja koormamata asjaosalisi

põhjendamatute tõendite kogumisega. Vastustaja on käskkirjas põhjendanud, miks ta peab kogutud tõendeid

piisavaks. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus tegelikult puudub vaidlus ebaviisakate väljendite kasutamise

fakti üle, ei saa vastustajale ette heita kaaskinnipeetavatelt ütluste võtmata jätmist.

13. Käskkirjas on esitatud selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning diskretsiooniotsusele vajalikud kaalutlused

karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku osas. Kohtu hinnangul ei nähtu esitatud põhjendustest kaalumisvigu.

Samuti ei esine menetlus- või vormivigu, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamise. Eelnevast

tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.

14. Kaebajale oli riigilõivu tasumiseks antud menetlusabi (tl 37). Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja

riigilõiv HKMS § 118 lg 3 kohaselt riigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. Vastustaja pole meneltuskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel

vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik

Kohtunik