3-14-50250/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50250

Haldusasi

G.B.e kaebus Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1768-d

ja 12.02.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/41440-3 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G.B.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika

Marilin Martisen

Asja läbivaatamine

24.09.2014 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.B.e kaebus rahuldamata.

2. Jätta G.B.e menetluskulud riigi kanda ja Tallinna Vangla menetluskulud tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.10.2014, välja arvatud HKMS

§ 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-14-50250

2(8)

1. Tallinna Vangla (vastustaja) inspektor-kontaktisik karistas 17.12.2013 käskkirjaga nr

1768-d (tl 23) kinnipeetav G.B.t (kaebaja) Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr

20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (Kodukord) p 1.11.1 rikkumise eest 7 ööpäevaks

kartserisse paigutamisega. Samuti piirati kaebaja suhtes kartseri karistuse kandmise ajal

täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 31, 32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48

kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele)

paremaks saavutamiseks. Põhjendused:

1.1. Kaebaja pani 02.12.2013 toime distsiplinaarrikkumise, kui ei järginud vanglateenistujaga

suheldes kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Distsiplinaarrikkumise kohta on neljanda

üksuse valvur L.J. kirjutanud 02.12.2013 ettekande nr 3292, mille kohaselt 02.12.2013 kl 08.10

paiku sektsioonis 4-2 ei kandnud kaebaja nimesilti nähtaval kohal. Nimesildi küsimisel kaebaja

ägestus ja ütles vene keeles, et kui valvur teda ei tunne, siis ei ole vaja vanglas töötada.

Sealjuures vandus ta mitu korda vene keeles. Peale nimesildi kolmandat korda küsimist võttis

kaebaja nimesildi demonstratiivselt pluusi alt välja ja näitas seda üleolevalt. Valvur L.J.

täpsustas 04.12.2013, millist venekeelset vandesõna kaebaja kasutas.

1.2. Kaebajat on allkirja vastu tutvustatud vangistusalastest õigusaktidest tulenevate

kohustustega vanglas ja ta on teadlik, et vajaminevaid õigusakte on tal võimalik saada

inspektor-kontaktisiku vahendusel.

1.3. Kaebajale anti 04.12.2013 võimalus anda selgitusi ettekande kohta, kuid ta keeldus. Selle

kohta koostati 04.12.2013 õiend. Ütluste andmisest keeldumine ei muuda vanglateenistuja

ütlusi ebausaldusväärseteks, sest puudub igasugune alus kahelda ametniku ettekandes.

Ametnikul puudub põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid

tõele mittevastav ettekanne kaebaja kohta. Niisugusel juhul riskiks ta enda suhtes

distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kaebajal seevastu on ilmselge motiiv rikkumist eitada,

kuna soovib pääseda karistusest. Vastustaja luges tõendatuks, et kaebaja ei järginud suheldes

ametnikuga kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistujaga suheldes ilmselgelt

ebaviisaka väljendi kasutamine on üldtunnustatud reegleid mitte järgiv käitumine, mis on

vastuolu Kodukorra p-ga 1.11.1 ja on oma iseloomult raske rikkumine. Kaebaja käitumine oli

süüline.

1.4. Kuna kaebaja on pannud toime distsiplinaarrikkumise, on tema distsiplinaarkorras

karistamine põhjendatud ja üldpreventiivsel eesmärgil vajalik. Kergendavad asjaolud

puuduvad. Raskendava asjaoluna tuleb arvestada kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, sh

samalaadsete rikkumiste eest. Kaebaja poolt üldtunnustatud viisakusreeglite mitte järgimine on

lubamatu, kuna ohustab vangla sisekorda. Sisekorra tagamine vanglas on vältimatult vajalik

selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine.

1.5. Võttes arvesse menetluse käigus selgunud kõiki asjaolusid, ei ole kaebaja õiguskuulekale

käitumisele suunamiseks otstarbekas määrata noomitust, isikliku raadio, televiisori vm vajaliku

elektriseadme kasutamise keelamist ning kokkusaamise keelamist, kuna tegemist on liiga

leebete karistustega toimepandud rikkumise eest. Samuti ei täidaks oma eesmärki töölt

eemaldamine, kuna kaebaja ei ole tööle rakendatud. Kartserisse paigutamine toob kaebaja jaoks

kaasa reaalsed tagajärjed ja seeläbi teeks ta karistusest vajalikud järeldused.

2. Kaebaja esitas käskkirja peale 23.12.2013 vaide.

3. Vastustaja jättis 12.02.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/41440-3 (tl 24) vaide rahuldamata.

Põhjendused:

3-14-50250

3(8)

3.1. Kaebajal on Kodukorra p 4.9 järgi kohustus kanda väljaspool kambrit ja loenduse ajal

kaelas või rinnas nimesilti. Nimesildi küsimisega ei provotseerinud valvur kaebajat, vaid täitis

oma teenistusülesandeid.

3.2. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 04.12.2013, kui talle tutvustati tema

kohta koostatud ettekannet ja anti võimalus esitada oma selgitused. Kaebaja keeldus selgituste

andmisest. Seega ei vasta tõele tema väide, et tal ei võimaldatud vastuväiteid esitada.

3.3. Käskkirjast ei nähtu, mis keeles valvur kaebajaga suhtles, kuid kaebaja vaidest võib

järeldada, et korraldus anti eesti keeles. Eesti keel on riigikeel ja suhtlus riigiasutustes toimub

eesti keeles. Kaebaja on viibinud vanglas piisavalt kaua, et mõista nimesildi kandmise kohustust

ja nimesildi nähtavaks tegemise korraldust. Kaebaja vastusest valvuri korraldusele nähtub, et ta

mõistis valvuri eestikeelset korraldust.

3.4. Ebaõige on kaebaja väide, et tal puuduvad kehtivad samaliigilised distsiplinaarkaristused.

Kinnipeeturegistrist nähtub, et kaebajal oli enne vaidlusaluse käskkirja andmist kaks kehtivat

distsiplinaarkaristust ebaviisaka käitumise eest (03.08.2011 käskkirjad nr 1020-d ja 1027-d).

3.5. Valvur täiendas 04.12.2013 oma ettekannet ja selgitas, et kaebaja ütles tema kohta

ebatsensuurse venekeelse sõna „bljad“. Selle sõna mõistmiseks ei ole vaja laialdasi vene keele

teadmisi/oskusi. Tegemist on üldtuntud ebaviisaka väljendiga.

3.6. Kaebaja viited temal olnud peapõrutusele ei ole asjakohased. Kaebajat karistati

ebatsensuurse sõnakasutuse, mitte valjusti rääkimise eest.

3.7. See, et kaebaja ei sõimelnud valvuriga, ei ole kergendavaks asjaoluks. Karistust

kergendavad asjaolud on kirjas karistusseadustiku §-s 57. Praegusel juhul neid ei tuvastatud.

3.8. Karistuse määraja varasem kokkupuude kinnipeetavatega vanglas on paratamatu ja see ei

anna alust kahelda tema erapooletuses.

3.9. Kaebajale tutvustati Kodukorda 01.02.2013 ja ta on tutvumist kinnitanud oma allkirjaga.

3.10. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid piiranguid põhjendusel, et tegemist oli korduva

režiimi rikkumisega.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 17.12.2013 käskkirja nr 1768-

d ja 12.02.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/41440-3 tühistamiseks. Kaebaja selgitas, et rivistuse ajal

oli tal nimesilt kaelas, nagu L.J. ka hiljem märkas. Nõue anti eesti keeles, mida kaebaja ei

mõista. Vanglaametnikud peavad suhtlema kinnipeetavatega vene keeles. Tegemist oli konflikti

tahtliku provotseerimisega. Kaebaja ei ole kedagi solvanud. Ta räägib valjusti tugeva

ajuvapustuse tõttu, kuid see ei tähenda, et ta on ebaviisakas. Seletuskirja kaebajalt ei küsitud.

See, et tema kohta kirjutati ettekanne, oli talle üllatuseks. Vanglaametnikud usuvad vaid

üksteist, mitte kinnipeetavaid. Kohtud on korduvalt tunnistanud õigusvastaseks vastustaja

toiminguid, tuvastanud valetamist ja ebaõigete ettekannete koostamist. M.K. on kaebaja suhtes

eelarvamuslik, intriigitseb ja omavolitseb. Kaebajale makstakse kätte selle eest, et ta esitab

kohtule kaebusi. Ettekandes ei ole kirjas, millist vandesõna kaebaja kasutas. Ettekanne on

väljamõeldis. Kaebaja ei ole uue kodukorraga tutvunud ega sellega tutvumise kohta allkirja

andnud. See anti eestikeelsena tutvumiseks ajal, kui kaebaja oli katlamajas tööl. Kaebajale

määras distsiplinaarkaristuse kontaktisik M.K., kes polnud selleks pädev isik. Karistuse

pidanuks määrama vangla direktor või tema asetäitja. Samuti pidanuks vaideotsusele alla

kirjutama direktor. Praegusel juhul tegi seda rühma ülem R.K., kel polnud selleks pädevust.

R.K., M.K. ja L.J. võltsivad koos andmeid ja laimavad.

3-14-50250

4(8)

5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

5.1. Kontaktisiku pädevus määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristus on sätestatud VangS

§ 64 lg-s 4 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 17

lg-s 1. Üksuse juhi pädevus allkirjastada vaideotsuseid tuleb VangS § 11 lg-st 41 ning Tallinna

Vangla direktori 03.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud ja Tallinna Vangla direktori

13.05.2013 käskkirjaga nr 87 muudetud „Asjaajamiskorra“ § 9 lg-st 4.

5.2. Kaebaja väide, et temalt ei ole seletust küsitud, on ümber lükatud inspektor-kontaktisik

M.K. 04.12.2013 õiendiga. Lisaks on M.K. ettekandele 02.12.2013 omakäeliselt märkinud, et

kaebajale tutvustati ettekannet 04.12.2013 ja teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest, kuid

kaebaja ägestus ja keeldus allkirja andmast, samuti seletuskirja kirjutamast.

5.3. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas alates 13.06.2011, seega piisavalt kaua, et mõista

nimesildi kandmise kohustust ja elementaarseid eestikeelseid käske, mis puudutavad nimesildi

nähtavaks tegemist. Keeleoskamatus ei tähenda seda, et isik ei peaks järgima kõiki

üldtunnustatud viisakusreegleid. Kaebaja vastusest valvurile nähtub, et ta mõistis valvuri

eestikeelset korraldust ning tema vastupidine väide ei ole usutav.

5.4. Nimesildi kandmine on VangS § 46 lg 1 ja Kodukorra p 4.9 kohaselt kohustuslik ja selle

nõudmisel täitis valvur oma tavapäraseid töökohustusi, mitte ei provotseerinud kaebajat.

5.5. L.J. täpsustas 04.12.2013 oma ettekannet kaebaja kasutatud vandesõna osas.

Distsiplinaarmenetluse läbiviija ega vaideotsuse allkirjastaja ei ole eksinud, kui on selgitanud

menetluse käigus välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud.

5.6. Allkirjalehelt nähtub, et kaebaja keeldus 01.02.2013 Kodukorraga tutvumise kohta allkirja

andmast. Kodukorra tekstid jagati igasse kambrisse nii eesti- kui venekeelsetena. Samuti oli

kaebaja teadlik, et õigusakte saab küsida inspektor-kontaktisikult. Tõele ei vasta väide, et

Kodukorraga tutvumise ajal oli kaebaja katlamajas tööl.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. VangS § 63 lg 1 järgi võib sama seaduse, VSKE või muude õigusaktide nõuete süülise

rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kodukorra p 22.2 järgi on

distsiplinaarsüütegu kinnipeetava isiku süüline õigusvastane tegu või tegevusetus, millega isik

rikkus õigusaktides sõnaselgelt sätestatud keeldu või kohustust. Vaidlusalusest käskkirjast

nähtub, et kaebajat karistati Kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest. Selle sätte kohaselt on

kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega

suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole

pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat

külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega

pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust

riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

7. Neljanda üksuse valvur L. J. 02.12.2013 koostatud ettekandest nr 3292 (tl 67) nähtub, et

02.12.2013 kella 08.10 paiku korjates kirju sektsioonis 4-2 ei kandnud kaebaja nimesilti

nähtaval kohal. Nimesildi küsimisel kaebaja ägestus ja ütles vene keeles, et kui valvur teda ei

tunne, siis pole vaja vanglas töötada, sealjuures mitu korda vene keeles vandudes. Peale

kolmandat korda nimesildi küsimist võttis kaebaja nimesildi pluusi alt välja ja näitas seda

demonstratiivselt, üleolevalt. L.J. täpsustas distsiplinaarmenetluse käigus 04.12.2013 esitatud

seletuskirjas (tl 69) oma varasemat ettekannet ja selgitas, et kaebaja kasutas temaga suheldes

venekeelset vandesõna „bljad“. L.J. jäi kohtuistungil tunnistajana antud ütlustes oma

3-14-50250

5(8)

varasemate ütluste juurde. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja antud ütluste tõelevastavuses.

Tunnistajat hoiatati, et valeütluste andmisel võidakse ta võtta kriminaalvastutusele. Kohus loeb

viidatud ettekande ja täiendava selgituse ning L.J. poolt kohtuistungil antud ütluste pinnalt

tõendatuks, et kaebaja ei järginud vanglateenistujaga suheldes üldtunnustatud viisakusreegleid,

kuna kasutas ebatsensuurset vandesõna. Sellega rikkus ta Kodukorra p-st 1.11.1 tulenevat

kohustust ja vastustajal oli õigus teda distsiplinaarkorras karistada. Rikkumise asjaolud ei

võimalda järeldada, et kaebaja käitumine ei olnud süüline.

8. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja selgitused valjul häälel rääkimise kohta, sest kaebajale ei

heidetud ette karjumist, vaid vandesõna kasutamist. Samuti ei ole asjakohased kaebaja

selgitused selle kohta, et ta ei valda eesti keelt, mistõttu peavad vanglaametnikud suhtlema

temaga vene keeles. Kaebajat ei karistatud selle eest, et ta ei täitnud nimesildi nähtavaks

tegemise kohustust, seetõttu ei ole keeleprobleem asja lahendust määravaks asjaoluks. See, et

kaebaja ei mõista enda sõnul eesti keelt, ei anna alust pidada vanglateenistuja pöördumist tema

poole eesti keeles provotseerivaks käitumiseks. Samuti ei õigusta see vanglateenistujaga

ebaviisakalt käitumist. Pealegi nähtub vaidlusalusest ettekandest, et kaebaja mõistis talle antud

korraldust.

9. Vastustaja esitas Kodukorraga tutvumist tõendava allkirjalehe (tl 71), millelt nähtub, et

kaebajalt küsiti Kodukorraga tutvumise kohta 01.02.2013 allkirja, kuid ta keeldus seda andmast.

Allkirja andmisest keeldumine ei tähenda, et kaebaja ei peaks Kodukorda järgima. Kodukord

on kohustuslik täitmiseks kõigile Tallinna Vangla territooriumil viibijatele, sh kinnipeetavatele

(Kodukorra p 1.2). Kuigi Kodukorraga tutvumise kohta küsiti kinnipeetavatelt allkirju enne

Kodukorra venekeelse tõlke kambrisse andmist, pidi kaebaja pärast Kodukorra venekeelse tõlke

saamist sellega tutvuma ja olema seega teadlik selles toodud kohustustest. Pealgi on

vanglateenistuja suhtes vandesõnade kasutamine sedavõrd ilmselge rikkumine, mis pidi olema

kaebajale arusaadav ka ilma Kodukorraga tutvumata. Seda enam, et kaebajat on ka varem

samalaadsete rikkumiste eest korduvalt karistatud.

10. VangS § 64 lg 1 järgi viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsiplinaarrikkumise asjaolud

selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat

kohe distsiplinaarrikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi.

11. Distsiplinaarmenetluse läbiviija neljanda üksuse inspektor-kontaktisik M.K. on kirjutanud

ettekandele 04.12.2013 omakäeliselt, et kaebajale tutvustati ettekannet 04.12.2013 ja teavitati

distsiplinaarmenetluse alustamisest. Kaebaja ägestus ja keeldus allkirja andmast. Seletuskirja

kirjutamisest keeldus. M.K. 04.12.2013 õiendist (tl 70) nähtub, et kaebaja keeldus kirjaliku

seletuse andmisest ettekande nr 3292 kohta. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud M.K.

kinnitas, et tutvustas kaebajale vene keeles tema kohta koostatud ettekande sisu ja teavitas tema

suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest, kuid kaebaja ei soovinud intsidendi kohta selgitusi

jagada. Kohus loeb eeltoodud tõenditele tuginedes tuvastatuks, et kaebajat teavitati 04.12.2013

ettekandest ja tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ning anti võimalus esitada

omapoolsed seisukohad, kuid kaebaja ei soovinud seda teha. Kaebaja väitis, et talle ei antud

seletuskirja kirjutamiseks blanketti. See ei saanud aga takistada tal esitada oma seisukohti

suuliselt või kirjutada seletus tavalisele valgele paberile. Ei ole põhjust arvata, et vastustaja ei

oleks sellise dokumendiga distsiplinaarmenetluses arvestanud. Kohus ei näe menetlusnõuete

rikkumist selles, et kaebajat teavitati tema kohta koostatud ettekandest kaks päeva hiljem pärast

ettekande koostamist.

12. VangS § 64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab

alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Praegusel juhul ei ole vastustaja eksinud

ka nende nõuete vastu. Kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus koostati

3-14-50250

6(8)

distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 68), mis vastab VSKE §-s 97 toodud nõuetele. Protokollist

nähtub, et kaebajale tutvustati protokolli 16.12.2013. Tunnistaja M.K. selgitas kohtuistungil, et

tutvustas kaebajale ettekande täiendust koos protokolliga. Kaebaja on kirjutanud protokollile

vene keeles, et ta ei nõustu sellega. Täpsemaid vastuväiteid ei ole ta esitanud.

13. VangS

§

lg

kohaselt

määrab

distsiplinaarkaristuse

vanglateenistus

distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine

vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri

antakse kinnipeetavale allkirja vastu.

14. Kaebaja heidab vastustajale ette, et distsiplinaarkaristuse määras ebapädev ametnik. VangS

§ 64 lg-st 4 nähtub, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus, mitte vangla direktor, nagu

kaebaja ekslikult arvab. VSKE § 17 lg 1 järgi on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus

mh VangS § 64 lg 4 alusel, seega oli inspektor-kontaktisik M.K. pädev määrama kaebajale

distsiplinaarkaristust. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et M.K. oli samal ajal ka

distsiplinaarmenetluse läbiviija ja karistuse määramise ettepaneku tegija. Võimaliku vea sai

kõrvaldada vaidemenetluse käigus.

15. Samuti ei ole eksitud vaideotsuse tegemise pädevuse reeglite vastu. VangS § 11 lg 41 järgi

vaatab Justiitsministeerium läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid.

Vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud

vaideid. VSKE § 12 lg 21 järgi vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-

kontaktiisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Kuna

kaebaja esitas vaide inspektor-kontaktisiku koostatud haldusakti peale, oli pädev seda läbi

vaatama ja lahendama üksuse juht. Vaiet ei pidanud lahendama vangla direktor, nagu kaebaja

ekslikult arvab. Praegusel juhul allkirjastas vaideotsuse neljanda üksuse juht R.K..

16. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale käskkirjaga ja seda on põhjendatud. Vaidlust ei ole

selle üle, et kaebajale tutvustati vaidlusalust käskkirja.

17. VangS § 64 lg 41 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata 6 kuu jooksul arvates rikkumise

toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui 1 kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast

arvates. Kaebaja pani distsiplinaarrikkumise toime 02.12.2013 ja karistus määrati 17.12.2013

käskkirjaga, seega VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaegu järgides.

18. VangS § 63 lg 1 järgi on distsiplinaarkaristusteks noomitus, isikliku raadio, televiisori või

muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks, ühe lühi- või pikaajalise

kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni

45 ööpäevaks. Sama paragrahvi lg 3 järgi võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse

vangistuse täideviimise eesmärki. Antud juhul on vastustaja arvestanud karistuse määramisel

vajadust suunata kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Sellel eesmärgil ei peetud otstarbekaks

määrata kaebajale teisi distsiplinaarkaristusi peale kartserisse paigutamise, sest teised karistused

olid liiga leebed võrreldes toimepandud rikkumisega ega oleks toonud kaebaja jaoks kaasa

reaalseid tagajärgi. Töölt eemaldamist ei olnud võimalik kohaldada, sest kaebaja ei olnud tööle

rakendatud. Vastustaja hinnangul pannuks ainult kartserikaristus kaebajat enda jaoks vajalikke

järeldusi tegema. Vastustaja leidis seejuures, et karistuse määramisel ei saa arvestada ühegi

kergendava asjaoluga.

19. Vastustaja arvestas kaebajale karistuse määramisel raskendava asjaoluna varasemate

rikkumiste olemasolu. Vaideotsusest nähtub, et kaebajale heideti ette kahe kehtiva

distsiplinaarkaristuse olemasolu ebaviisaka käitumise eest. Karistused määrati 03.08.2011

käskkirjadega nr 1020-d ja 1027-d. Tallinna Vangla 03.08.2011 käskkirjast nr 1020-d (tl 44)

nähtub, et kaebaja pani 04.07.2011 toime distsiplinaarrikkumise, kui kasutas vanglateenistujaga

3-14-50250

7(8)

suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid. Teda karistati 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

Tallinna Vangla 03.08.2011 käskkirjast nr 1027-d (tl 45) nähtub, et kaebaja pani 05.07.2011

toime raske distsiplinaarrikkumise, kui ei järginud üldtunnustatud viisakusreegleid ja kasutas

vanglateenistujatega suhtlemisel agressiivset kehakeelt. Kaebajat karistati 15 ööpäevaks

kartserisse paigutamisega.

20. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus, kui kinnipeetav ei ole ühe aasta

jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, toime pannud uut distsiplinaarrikkumist.

Vastustaja esitas kohtuistungil täiendava tõendina väljavõtte kaebaja suhtes kohaldatud

kehtivatest distsiplinaarkaristustest. Sellest nähtub, et kaebajat karistati lisaks eelnimetatud

käskkirjadele ka 15.07.2011 käskkirjaga nr 938-d 8 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle

eest, et ta kasutas vägivalda kaaskinnipeetava suhtes; 18.10.2011 käskkirjaga nr 1383-d

noomitusega selle eest, et jalutuskäigult tulles olid tema valduses talle mitte kuuluvad

tubakatooted; 20.10.2011 käskkirjaga nr 1396-d 3 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle

eest, et ta suitsetas selleks mitte ette nähtud ajal ja kohas; 07.06.2012 käskkirjaga nr 695-d

15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta lõhkus kambri akna; 31.08.2012

käskkirjaga nr 1128-d isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamisega selle eest,

et ta ei allunud ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele kanda loenduse ajal nimesilti

rinnas nähtaval kohal; 31.08.2012 käskkirjaga nr 1129-d 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega

selle eest, et ta ei allunud ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele rivistuda ametniku

näidatud kohas ja kanda rinnas nähtaval kohal nimesilti; 10.09.2012 käskkirjaga nr 1178-d

4 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta kaldus duširuumist kambrisse tulles

ametniku loata marsruudist kõrvale ja vaatas teise kambri uksesilmast sisse; 28.06.2013

käskkirjaga nr 965-d 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et tema valduses olid

sigaretid ajal ja kohas, kus tal puudus selleks õigus; 16.10.2013 käskkirjaga nr 1525-d

noomitusega selle eest, et ta keeldus minemast eesti keele kursustele; 31.10.2013 käskkirjaga

nr 1591-d 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta keeldus töötamast; 17.12.2013

käskkirjaga nr 1769-d 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei järginud

ametnikuga suheldes üldtunnustatud viisakusreegleid; 03.07.2014 käskkirjaga nr 879

6 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud ametniku korduvatele

seaduslikele korraldustele minna talle määratud kambrisse. Seega ei ole vaideotsuses viidatud

2011. a määratud karistused kustunud ja neid võis kaebajale karistuse määramisel raskendavate

asjaoludena arvestada (Riigikohtu 25.02.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-100-09, p 15).

21. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus toime pandud rikkumist ja eelnevalt

määratud mitmeid kehtivaid karistusi arvestades ebaproportsionaalne. Kaebajat on karistatud

korduvalt mitmete distsiplinaarrikkumiste eest, sh vanglaametnikega ebaviisakalt käitumise

eest, ning määratud nii kergemaid kui raskemaid distsiplinaarkaristusi, kuid kaebaja ei ole neist

endale vajalikke järeldusi teinud.

22. Kaebaja ei ole vaidlustanud käskkirja sellega määratud lisapiirangute osas, seetõttu ei hinda

kohus lisapiirangute õiguspärasust (Riigikohtu 14.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12,

p 23).

23. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et distsiplinaarkäskkiri ja vaideotsus ning kaebaja

suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetlus on õiguspärased ning vaidlustatud haldusaktide

tühistamiseks puudub alus. Kohus jätab kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud haldusaktid

muutmata.

24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud

jätta kaebaja kanda.

3-14-50250

8(8)

HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad

osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri,

esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud, seetõttu

jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus

andis kaebajale 24.03.2014 määrusega menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest. Sellega seotud menetluskulu tuleb jätta HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3

alusel riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik