3-14-51845/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

24.09.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51845

Haldusasi

Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 21.08.2014

toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Streltsovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Streltsov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta

rahuldamata

Aleksandr

Streltsovi

määruskaebus.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määruse

põhjendusi riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata

jätmise kohta (resolutsiooni p 1), asendades need käesoleva määruse p-s 6

toodud põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.08.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Streltsovi kaebus (tl 1-1p) Viru Vangla

21.08.2014 toimingu, millega ei võimaldatud jalutuskäigul osaleda, õigusvastasuse

tuvastamiseks. Ühtlasi palus A. Streltsov vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole

vabu rahalisi vahendeid ja puudub sissetulek.

2. Tartu Halduskohus 01.09.2014. a määrusega (tl 10-11) jättis rahuldamata A. Streltsovi

taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1) ning jättis

A. Streltsovi kaebuse käiguta ja andis kaebajale puuduse kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu 15

euro tasumiseks 15 päeva arvates nimetatud määruse kättesaamisest (resolutsiooni p 2).

Kohus märkis, et riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse

esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus viitas, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

116 lg 2 kohaselt taotleja majandusliku seisundi hindamisel juhindub kohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 186. TsMS § 186 lg 1 kohaselt taotleja

majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse tema vara ja sissetulekut ning temaga koos

elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute

arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid.

HKMS § 112 lg 1 p 2 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetlusabi taotleja

saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel,

millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole A.

Streltsovi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa

pidada maksejõuetuks isikuks. Kohtu järelepärimisel esitas Viru Vangla A. Streltsovi isikuarve

väljavõtte, millelt nähtub, et ajavahemikul 21.04.2014-20.08.2014 laekumised kaebaja arvele

puuduvad, kuid taotluse esitamise hetkel oli tema isikuarvel vaba jääk 353,41 eurot. Kohus

leidis, et käesoleva asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15

eurot, seega ei ole riigilõivu tasumine kaebajale ebamõistlikult suur kohustus, mistõttu esineb

käesoleval juhul seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Halduskohus märkis, et

ei näe antud juhul asjaolusid, mis annaks põhjust HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud

menetlusabi andmise keelu eiramiseks, mistõttu ei kuulu menetlusabi taotlus riigilõivust

vabastamise näol rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Streltsov esitas 05.09.2014 määruskaebuse (tl 16), milles palub kohut vabastada ta

riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole vabu vahendeid ega sissetulekut. Määruskaebuse esitaja

palub tühistada tühine, õigusvastane ja alusetu 01.09.2014. a määrus, kuna kohus võtab temalt

õiguse seista oma õiguste ja vabaduste eest ja kaitsta neid EV omavoli eest, millega

moraalselt alandab, riivab, diskrimineerib ja pressib temalt raha välja, tekitades talle

moraalset ja materiaalset kahju. A. Streltsov palub ringkonnakohtul õiglaselt läbi vaadata

tema määruskaebus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

5. A. Streltsov palub määruskaebuses Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määrus

tühistada. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks

oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes

nende esitamise kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste

avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tartu Halduskohtu

01.09.2014. a määrus on vaidlustatav resolutsiooni p-i 1 osas. Arvestades eeltoodut

tuleb ringkonnakohtu hinnangul A. Streltsovi määruskaebuses esitatud nõuet käsitleda

taotlusena tühistada Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määrus resolutsiooni p-i 1 osas.

6. Halduskohus on õigesti märkinud, et RLS § 57¹ lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule

kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Halduskohus jättis kaebajale riigilõivu tasumiseks

menetlusabi andmata HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud menetlusabi andmise piirangule

tuginedes. Samas nähtub halduskohtu määrusest, et kohus on tuvastanud ajavahemiku

21.04.2014 – 20.08.2014 osas kaebaja rahalise seisu vanglalt saadud isikukonto väljavõtte

(tl 9) andmete põhjal ja leidnud, et kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kaebaja

isikukontol oli algjääk 542,78 eurot, lõppjääk 365,04 eurot ning vaba jääk 353,41 eurot.

Ringkonnakohus veendus, et halduskohus, hinnanud kaebaja poolt tasutava menetluskulu

suurust, s.o 15 eurot, ja arvestanud tema majanduslikku seisu tuginevalt vanglalt saadud

isikukonto väljavõtte andmetele, on õigesti märkinud, et kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamine ei ole põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks

isikuks. Siiski leiab ringkonnakohus, et halduskohus on kohaldanud menetlusabi andmist

reguleerivaid sätteid ebaõigesti, viidates õigusliku alusena HKMS § 112 lg 1 p-le 2. Viidatud

sätte rakendamine on õigusalase kirjanduse kohaselt võimalik kinnisasjale sissenõude

pööramise korral (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I.

Pilving, 2013, lk 418), millise olukorraga käesolevas asjas tegemist ei ole. Käesolevas asjas

on asjakohane säte HKMS § 112 lg 1 p 1, millest lähtuvalt juhul, kui isikul on võimalik tasuda

riigilõivu, siis ei ole talle menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise näol lubatud.

Vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on A. Streltsov tasunud üksnes kaupluses

tehtud ostude eest, milliseid kulutusi ei ole HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt lubatav

sissetulekust maha arvata. Muid arvesse võtmist vajavaid väljaminekuid määruskaebuse

esitaja isikukonto väljavõttelt ei nähtu. Kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu

tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse esitamise

ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Kuna kaebaja isikukonto väljavõttelt nähtub, et tema

käsutuses oli kaebuse esitamisele eelneval perioodil rahalisi vahendeid, mida ta sai kasutada

seaduses ette nähtud riigilõivu 15 euro tasumiseks, ei saa kaebajat antud haldusasja asjaoludel

pidada maksejõuetuks isikuks, mistõttu ei ole tema menetlusabi korras riigilõivust

vabastamine põhjendatud. Seega tuleb jätta kaebaja menetlusabi taotlus HKMS § 112 lg 1 p 1

alusel rahuldamata.

7. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse

esitaja leiab, et halduskohtu määrusega on ta ilma jäetud õigusest kaitsta enda õigusi ja

vabadusi EV omavoli eest tema suhtes. Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse nr 33-2-1-04 ps 27

väljendanud seisukohta, et PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu

kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse

mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1

kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase

tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste

ja vabaduste ebaseadusliku piiramisega. Määruskaebuse esitajal on kaebeõigus, kuid kaebuse

menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuivõrd ta on HKMS §

112 lg 1 p 1 kohaselt maksevõimeline isik, millisel juhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi

kanda jätmine. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud,

peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Määruskaebuse esitaja sellekohane

arusaam on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk

ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane

kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks

vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-

86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada

põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28).

8. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni, leides, et A.

Streltsovi riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel alus puudub, jääb A.

Streltsovi määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab Tartu Halduskohtu

01.09.2014. a määruse põhjendusi riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse

rahuldamata jätmise kohta (resolutsiooni p 1), asendades need käesoleva määruse p-s 6

toodud põhjendustega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel