2-14-52803/5 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

18. september 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-52803

Tsiviilasi

Olev Varblane taotlus riigi õigusabi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olev Varblane määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse

esitaja

(avaldaja):

Olev

Varblane

(isikukood: XXXX, viibimiskoht: Tartu Vangla, Turu 56, Tartu)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrus muutmata ja Olev Varblase määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.

3. Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule (TsMS § 3401 lg 2).

ASJAOLUD

1. Olev Varblane esitas taotluse riigi õigusabi saamiseks. Taotluse kohaselt soovib O. Varblane

õigusabi seoses pöördumisega kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse seoses Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsusega mittenõustumisega kohtuasjas nr 3-1-1-25-14. O. Varblane ei

oska ise vormistada kaebust Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja kuna ta viibib vanglas, ei saa ta

abi. Asjast taotlejale tuleneva võimaliku kasuna soovib taotleja, et vähendataks talle määratud

karistust.

MAAKOHTU LAHEND

2. Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrusega jäeti O. Varblase riigi õigusabi taotlus

rahuldamata. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei võtaks Euroopa Inimõiguste Kohus

O. Varblase kaebust menetlusse, kuna kaebus on põhjendamatu. Riigi õigusabi taotlusest ei

nähtu, et taotleja suhtes on rikutud konventsiooni ja selle protokollidega garanteeritud

inimõigusi.

Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2013 kohtuotsusega jäeti O. Varblase kaitsja

apellatsioonikaebus rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09. mai 2014 otsusega

kohtuasjas nr 3-1-1-25-14 jäeti Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata. Seega on Riigikohus nõustunud madalama astme kohtu seisukohtadega ja jätnud

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kriminaalasjas on süüdimõistmisel lähtutud tõenditest ning

menetluslikku korda rikutud ei ole. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole ülemkohtuks ehk

neljandaks astmeks konventsiooni osariikide (ülem)kohtutele ega oma mingisugust

jurisdiktsiooni nende poolt tehtud lahendite muutmiseks või tühistamiseks. Ka ei ole kohus

konstitutsioonikohtuks siseriikliku õigus- ja halduspraktika suhtes ning ei saa neid muuta ega

tühistada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. O. Varblane esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue

määruse tegemist, millega rahuldada O. Varblase taotlus riigi õigusabi saamiseks.

Määruskaebuse kohaselt:

1) ei ole maakohtul volitust otsustada, kas O. Varblase inimõigusi on rikutud või mitte. Selle

küsimusega soovibki O. Varblane pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse;

2) on kohtud liitnud O. Varblase karistused õigusvastaselt, millega O. Varblasele kaasnes ligi

aasta võrra pikem karistusaeg. Riigikohtunik H. Kiris on oma eriarvamuses nõustunud

O. Varblase seisukohaga. Eesti Vabariik on O. Varblase suhtes rikkunud inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumine artiklit 7;

3) ei ole maakohtul volitust otsustada, kas Euroopa Inimõiguste Kohus võtab O. Varblase

kaebuse menetlusse või mitte;

4) loob Euroopa Inimõiguste Kohtu positiivne otsus O. Varblasele võimaluse taotleda

teistmismenetlust ja saavutada tema asja uus läbivaatamine Eesti kohtus. O. Varblase taotlus

on suunatud nii õigluse jalule seadmisele kui ka olukorra kergendamisele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning

puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 667 ja § 659 alusel tuleb jätta

määruskaebus rahuldamata. Õige on maakohtu määruse lõppjäreldus, et O. Varblase riigi

õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks TsMS § 657 lg 1

p 21 alusel osaliselt muuta maakohtu põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata.

5. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 3 kohaselt keeldub maakohus RÕS § 37 lg 1 alusel riigi

õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav. Vastavalt konventsiooni artikli 35 esimesele

lõikele võib kohus asja käsitada ainult pärast seda, kui kõik siseriiklikud õiguste kaitse

võimalused on ammendatud, vastavalt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele ning

kuue kuu jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist.

Õige on küll määruskaebuses esitatud väide, et maakohtul puudub pädevus anda sisuline

eelhinnang sellele, kas Euroopa Inimõiguste Kohus võtab kaebuse menetlusse. Samas peab

maakohus õigusabi vajaduse olemasolu väljaselgitamiseks hindama asja menetlemise

eduväljavaateid, sest RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi juhul, kui asjaoludest

tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Riigi õigusabi on TsMS § 180 lg 1 p 3 kohaselt üks menetlusabi andmise viise. Menetluses

osalemise edukuse hindamiseks annab kriteeriumid TsMS § 181 lg 2, mille kohaselt menetluses

osalemise edukust eeldatakse, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on

õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Vastavalt RÕS § 37 lg-le 1 võib riigi

õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks saada isik, kes vastab RÕS § 6 lg 1

nõuetele ja juhul, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava

rikkumise on toime pannud Eesti riik. Kuna O. Varblane ühegi inimõiguse ja põhivabaduste

rikkumisele ei viidanud, leidis maakohus esitatud asjaolude põhjal õigesti, et puudub alus riigi

õigusabi andmiseks.

6. Oma taotlust riigi õigusabi saamiseks põhistas O. Varblane üksnes sellega, et ta ei nõustu

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsusega kohtuasjas nr 3-1-1-25-14 ja soovib, et temale

määratud karistust vähendataks. Samas ei viidanud O. Varblane on taotluses, et tema

konventsiooniga tagatud õigusi oleks rikutud. Maakohus on õigesti selgitanud, et Euroopa

Inimõiguste Kohus ei ole ülemkohtuks ehk neljandaks astmeks konventsiooni riikide

ülemkohtutele. Ringkonnakohus lisab, et Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumise aluseks

on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumine (konventsiooni artikkel 34),

mitte aga vastuväide siseriikliku õiguse tõlgendamisele ja kohaldamisele. Euroopa Inimõiguste

Kohtul ei ole pädevust anda hinnangut siseriikliku õiguse kohaldamise õigsusele. Ka asjaolu,

et üks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liikmetest jäi õiguse tõlgendamise osas eriarvamusele,

ei viita O. Varblase õiguste rikkumisele. Muuhulgas ei ole eriarvamuses asutud seisukohale, et

kriminaalkolleegiumi enamuse otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-25-14 rikuti Euroopa

Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni või selle lisaprotokollidega tagatud õigusi.

7. O. Varblane on alles määruskaebuses viidanud sellele, et tema suhtes on rikutud

konventsiooni artiklit 7. Artikli 7 esimese lõike kohaselt ei või kedagi tunnistada süüdi kuriteos

– teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise

õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo

toimepanemise ajal ettenähtu. Artikli teise lõike kohaselt ei takista artikkel ühegi isiku ükskõik

missuguse teo või tegevusetuse, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud

rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi, kohtulikku arutamist ja isiku karistamist.

Käesoleval juhul oli karistust kohaldanud juba välisriik (Läti Vabariik). Nagu on viidatud ka

vaidlusaluse Riigikohtu otsuse p-s 13, tuleb KrMS § 484 lg 1 teise lause kohaselt karistust

kindlaks määrates küll võrrelda välisriigis mõistetud karistust Eesti karistusseadustikus sama

teo eest ettenähtud karistusega, aga see ei tähenda, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus

isikut karistab, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Käesoleval juhul pikenes

O. Varblase kinnipidamisasutuses viibimise aeg karistuste liitmise, mitte aga karistuse

kohaldamise tulemusel. Järelikult ei saa Eesti riik olla rikkunud O. Varblase suhtes

konventsiooni artiklit 7, Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumisel puudub perspektiiv ja

maakohus on õigesti jätnud O. Varblase riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

8. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta määruskaebuse

menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja enda kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/