3-14-51187/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Viive Ligi ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 18.09.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51187 Haldusasi VF kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – VF Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 02.07.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus VF määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta VF määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.07.2014 määrus haldusasjas nr 3-14-51187 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla üksuse juht rakendas 17.02.2014 käskkirjaga nr 135 (tl 4) kinnipeetav VF abitöölisena majandustöödele perioodil 20.02.2014 - 19.03.2014. Käskkirja kohaselt makstakse

V. File töötasu vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg-s 2 näidatud täistööajaga töötamise alammäära tasust. Kinnipeetava töökohustus peatub ning tema ajutine töölt kõrvaldamine, töölt vabastamine ja käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamine toimub justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ §-des 5 ja 6 sätestatud alustel ja korras.

2. Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvur koostas 09.03.2014 ettekande nr 569 (tl 5), mille kohaselt avastas ettekande koostaja kinnipeetavate sööklas 09.03.2014 kontrollimise käigus toidujagajana töötava V. Fi termokastist, mis oli mõeldud hommikuseks toidu viimiseks 2. sektsiooni, margariini ja kohvi.

3-14-51187 2(6)

3. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes kõrvaldas 11.03.2014 käskkirjaga nr 220 (tl 5 pöördel) V. Fi ajutiselt majandustöödelt distsiplinaarmenetluse ajaks töötasu maksmise peatamisega alates 12.03.2014. Käskkirja õiguslikeks alusteks on vangistusseaduse (VangS) § 38 lg 22 ja justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 § 5 lg 3 p 1. Käskkirja põhjenduste kohaselt on alust arvata, et kinnipeetav võttis kõnealused ained kaasa oma töökohalt.

4. Tallinna Vangla valvur inspektor-kontaktisiku ülesannetes tegi 02.04.2014 ettekandele nr

569 märke (tl 5): „Menetlus lõpetada, kuna juurdepääs kastidele on paljudel ja süü tõendamine ei ole võimalik.“

5. V. F esitas 06.04.2014 Tallinna Vanglale venekeelse taotluse (tl 6), mille vangla 22.04.2014 kirjaga (tl 18) tõlkimise korraldamiseks tagastas. V. F esitas 24.04.2014 Tallinna Vanglale eestikeelse taotluse (tl 19), milles nõudis kahju hüvitamist ja töötamise õiguse taastamist. Taotlusest nähtub, et seoses distsiplinaarmenetlusega kõrvaldati kaebaja töölt ning sõlmimata jäi uus tööleping, millest tulenevalt tekkis V. File kahju seoses sissetuleku kaotamisega.

6. V. F esitas 09.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-2, tõlge tl 9) Tallinna Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja märgib, et esitas vanglale vastava taotluse juba 06.04.2014, kuid kaebuse esitamise seisuga ei olnud ta vastust saanud. Kaebaja selgitab, et 11.03.2014 käskkirja nr 220 alusel kõrvaldati ta vangla majandustöödelt distsiplinaarmenetluse ajaks, kuid distsiplinaarmenetluse käigus ei leitud mingisuguseid tõendeid kaebaja osavõtu kohta distsiplinaarsüüteost. Kaebaja soovib, et kohus mõistaks talle välja õiglase hüvitise tekitatud varalise kahju eest (töölt kõrvaldamisega seoses kolme kuu jooksul saamata jäänud sissetulek) ning taastaks vanglas töötamise õiguse.

7. Tallinna Vangla teatas 20.06.2014 vastuses Tallinna Halduskohtu 18.06.2014 nõudele, et

V. Fi 24.04.2014 kahju hüvitamise taotlusele vastamine viibib kahju hüvitamise taotluste massilise esitamise tõttu, mistõttu ei ole võimalik ka vastamise tähtaega prognoosida.

8. Tallinna Halduskohus tagastas 02.07.2014 määrusega kaebuse.

V. F esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse. Kuna V. F esitas 06.04.2014 venekeelse taotluse, mis talle tõlkimiseks tagastati ning alles 24.04.2014 jõudis vanglani eestikeelne (s.o nõuetekohane) taotlus, siis hakkas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-st 1 tulenev kahekuuline tähtaeg kulgema sellele järgnevast päevast ning kohtule kaebuse esitamise hetkel 09.06.2014 ei olnud taotluse lahendamise tähtaeg veel möödunud. Arvestades aga vangla vastust kohtunõudele, on ilmne, et vangla ei jõudnud ka 25.06.2014 seisuga taotlust lahendada. Kaebuse tagastamine kaebuse esitamise hetke seisuga kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu oleks sellises olukorras vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Kaebaja on jätnud määratlemata kahjuhüvitise summa, märkides, et soovib õiglast hüvitist kolme kuu jooksul tekitatud varalise kahju eest. Kaebusest võib aru saada selliselt, et kaebaja soovib kas saamata jäänud töötasu või varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist. Saamata jäänud töötasu saab olla eelkõige summa, mis jäi kaebajal saamata seoses distsiplinaarmenetluse ajaks töölt kõrvaldamisega. Arvestades, et kaebaja kõrvaldati töölt alates 12.03.2014 ja tööle oli ta rakendatud kuni 19.03.2014, saab nõue puudutada eelkõige selle ajavahemiku jooksul saamata jäänud töötasu. VangS § 37 lg 1, § 38 lg 1 ja § 39 lg 3 kohaselt on kinnipeetavad üldjuhul kohustatud töötama ning vanglateenistus peab nad võimaluse korral kindlustama tööga või rakendama selle puudumisel vastavalt töö eripärale enda äranägemisel majandustöödel. Neist sätetest tulenevalt on kinnipeetaval küll töötamise kohustus, kuid puudub subjektiivne õigus nõuda enda tööle raken-

3-14-51187 3(6) damist. See saab toimuda vaid võimaluse olemasolul, sõltub majandustööde puhul vangla äranägemisest ning ei ole samastatav töölepingu alusel töötamisega. VangS § 43 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetava töö tasustamisel lähtuda töötatud ajast. Justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 §

5 lg 3 p 1 kohaselt võib kinnipeetava ajutiselt töölt kõrvaldada distsiplinaarmenetluse ajaks. Sama määruse § 5 lg 1 sätestab, et kinnipeetava töökohustuse peatumise ja ajutise töölt kõrvaldamise aega ei arvestata töötasu maksmise aluseks oleva tööaja hulka. Eelnevast tuleneb, et kinnipeetavale makstakse tasu vastavalt reaalselt töötatud ajale ning kui kinnipeetav ei ole töötanud (olenemata põhjusest), siis ta tasu ei saa. Kaebaja kõrvaldati töölt 11.03.2014 käskkirjaga nr 220 ning ta ei ole selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vanglale vaiet esitanud.

Kuna käskkirja vaidlustamise tähtaeg on möödunud, ei hakka kohus selle käskkirja vaidlustamist kaebajale soovitama. Kui kaebaja otsustab käskkirja siiski vaidlustada, tekib tal pärast vaideotsuse saamist õigus pöörduda kohtusse ning siis saaks kohus kontrollida, kas kaebaja töölt eemale jätmine võis rikkuda tema õigusi. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja peab enda töölt kõrvaldamist õigusvastaseks, kuid käskkirja nr 220 kehtetusele ta praeguses kaebuses tugineda ei saa, sest tal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

Käskkirja nr 220 vaidega vaidlustamata jätmisest järeldub, et kaebaja töölt kõrvaldamiseks oli seaduslik alus. Asjaolu, et distsiplinaarmenetlus hiljem lõpetati tulenevalt sellest, et kaebaja süü tuvastamine ei olnud võimalik, ei tähenda, et kaebaja töölt kõrvaldamine oleks olnud õigusvastane. Eelnevast nähtub ühtlasi, et kaebajal ei ole alust nõuda saamata jäänud töötasu aja eest, mil ta oli töölt kõrvaldatud (12.03.2014-19.03.2014). Kaebaja sai tasu selle aja eest, mil ta tegelikult tööd tegi. Kaebaja märgib täpsemate selgitusteta kolme kuu jooksul varalise kahju tekitamist.

Tööle määramise käskkirjast tulenevalt kestis töölt kõrvaldamine vaid mõned päevad ning tööle määramise tähtaeg (kuni 19.03.2014) lõppes juba enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist. Uut käskkirja kaebaja tööle võtmiseks ei ole antud. Kaebaja arvab ilmselt ekslikult, et tema tööle rakendamine oli tähtajatu. Tegelikult oli kaebaja tööle rakendamine võimalik üksnes käskkirjas märgitud perioodil, mistõttu ei saaks ta nõuda töötasu hilisema aja eest. Kaebusest ei nähtu, et lahendamata oleks jäetud mingi uus taotlus tööle rakendamiseks uueks perioodiks ning kaebaja oleks jäetud töötasuta tegelikult töötatud päevade eest.

Vanglale esitatud taotluse väide, et kaebajaga jäi distsiplinaarmenetluse tõttu sõlmimata järgmine tööleping, on oletuslik. Esiteks puuduvad igasugused tõendid, et vangla oleks kaebaja kindlasti tööle määranud. Vanglal ei ole kohustust koheselt kinnipeetavale tööd pakkuda, kui käskkirjaga määratud varasem periood on möödunud. Teiseks, vangla ei ole seotud uue töötamise perioodi määramisel varasema töötamisega seotud vaidlusega ja saab teha kaalutlusotsuse. Kui vangla oleks soovinud kaebajat tööle rakendada, saanuks ta eelmise käskkirjaga määratud töötamise lõppemisel kaebaja uuesti tööle määrata, kui oleks leidunud tööd ja täidetud muud töötamiseks vajalikud tingimused.

RVastS § 7 lg 3 kohaselt on selle seaduse alusel võimalik nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud töötasu maksmisega seotud nõuet ei ole kohtu hinnangul siiski võimalik käsitleda riigivastutuse seadusel rajaneva kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõudena.

Samas, lähtudes RVastS § 7 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1, saab isik talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil, ning varalise kahju rahas hüvitamine tähendab seda, et hüvitisega luuakse olukord, milles kannatanu oleks, kui tema õigusi poleks rikutud. Vanglal oli õiguslik alus kaebaja töölt kõrvaldamiseks ning kaebaja ei ole enda töölt kõrvaldamise käskkirja vaidlustanud.

Vaatamata

3-14-51187 4(6) töölt kõrvaldamisele kaebaja ei väida, et töötatud aja eest jäeti talle tasu maksmata. Seega ei saa eeldada kahjuliku tagajärje tekkimist, mida tuleks heastada. Lisaks puudub alus eeldada, et kaebaja oleks pärast 17.02.2014 käskkirjas nr 135 märgitud tähtaja möödumist määratud uuesti tööle, mistõttu ei saa eeldada varalise kahju tekkimist saamata jäänud tulu näol. Kohus saab kaebajast aru nii, et ta soovib ka tööle ennistamist. Kaebaja oli määratud tööle tähtajaliselt kuni 19.03.2014 ning seoses selle tähtaja möödumisega on tööle määramise käskkiri muutunud kehtetuks. Tallinna Ringkonnakohus on määruses haldusasjas nr 3-13-1883 (p 13) märkinud, et kinnipeetav ei pea töötamise jätkamise võimalust taotlema vanglalt eraldi (ja läbima eraldi vaidemenetlust) ega ka vaides koos ajutiselt töölt kõrvaldamise käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. Tallinna Ringkonnakohtu määrusest järeldub, et kinnipeetava soovi korral tööle ennistamiseks peab ta olema vaidlustanud töölt kõrvaldamise käskkirja tühistamisnõudega, mille rahuldamise korral peaks vangla lahendama tööle ennistamise. Kaebaja ei ole töölt kõrvaldamise käskkirja vaidlustanud ja on vahetult asunud nõudma vanglalt kahju hüvitamist. Kinnipeetavad määratakse tööle vangla haldusaktiga kaalutlusõiguse alusel. Halduskohtu pädevuses ei ole vangla eest sellist haldusakti vastu võtta ning samuti ei ole kohtul praegusel juhul alust kohustada vanglat sellist haldusakti vastu võtma. Kaebaja õiguste rikkumine kaebaja väidetud viisil on välistatud ning tema kahjunõue ja tööle ennistamise nõue on ilmselgelt perspektiivitud, mistõttu tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

9. Tallinna Halduskohus jättis 29.08.2014 määrusega V. Fi 27.07.2014 (täiendatud 13.08.2014) määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle 02.09.2014 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. V. Fi soovib määruskaebuses halduskohtu 02.07.2014 määruse tühistamist. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja õiguste rikkumine on välistatud ja kaebuse eesmärk pole saavutatav. Kaebajal on VangS § 11 lg 8 mõttes kohtueelne menetlus läbitud ning HKMS § 47 lg-st 1 ja RVastS § 18 lg-st 1 tulenevad tingimused täidetud. Kaebaja jäeti käskkirjaga nr 220 põhjendamatult töötamise õiguseta. Sellega tekitati kaebajale kahju, mis seisnes tulu saamise võimaluse kaotamises. Kaebaja esitas vanglale nõuded sellises mahus, mida pidas vajalikuks – töötamise õiguse taastamiseks ja varalise kahju hüvitamiseks (saamata jäänud tulu). Määruse kohaselt ei ole kaebaja pöördunud vangla poole käskkirja nr 220 tühistamiseks/kehtetuks tunnistamiseks ja seega on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kaebaja ei ole tõepoolest vaidega vangla poole pöördunud, kuid vaidlustatud määruses osutatud ringkonnakohtu seisukohta arvestades ei pidanudki ta vaideid esitama. Kaebaja töölt kõrvaldamine oli õigusvastane ja tekitas varalise kahju, mille hüvitamine oleks õiglane ega oleks vastuolus RVastS-ga.

11. Tallinna Vangla palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja on kahjunõudes ja kohtule esitatud kaebuses taotlenud kahju hüvitamist, mis tekkis seetõttu, et vangla kõrvaldas ta 11.03.2014 käskkirjaga nr 220 majandustöödelt. Vangla nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei ole vaidlustanud käskkirja nr 220, mistõttu võib asuda seisukohale, et eksisteeris seaduslik alus kaebaja töölt kõrvaldamiseks. Kaebaja kõrvaldati vangla majandustöödelt kehtiva ja õiguspärase haldusaktiga. Seega ei saanud isikule tekkida kahjunõudes märgitud kahju, mille hüvitamise kohustus lasub vanglal. Kaebaja õiguste rikkumine kaebuses märgitud asjaoludel on välistatud, mistõttu on tegemist ilmselgelt perspektiivitu kaebusega. Vangla nõustub halduskohtu 02.07.2014 määruses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

3-14-51187 5(6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, sest halduskohus on tagastanud kaebuse õiguspäraselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu.

13. Asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja 17.02.2014 käskkirjaga nr 135 rakendatud abitöölisena majandustöödele kuni 19.03.2014, kuid kaebaja suhtes algatati 09.03.2014 ettekande nr 569 alusel distsiplinaarmenetlus ning 11.03.2014 käskkirjaga nr 220 kõrvaldati ta ajutiselt distsiplinaarmenetluse ajaks töölt alates 12.03.2014. Distsiplinaarmenetlus lõpetati süü tõendamatuse põhjendusega 02.04.2014. Kaebaja väitel on vangla tekitanud talle varalist kahju distsiplinaarmenetluse ajaks majandustöödelt kõrvaldamise õigusvastase käskkirjaga ning käskkiri on õigusvastane seetõttu, et distsiplinaarmenetluse käigus ei leidnud tema süü tõendamist. Kuna kaebaja väitis vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, et ettekande nr 569 ja käskkirja nr 220 tõttu „jäi tal sõlmimata uus tööleping“ ning kohtule esitatud kaebuses soovib ta kolme kuu jooksul saamata jäänud tulu, siis näib kaebaja olevat seisukohal, et 11.03.2014 käskkiri nr 220 piiras tema vanglas töötamise võimalust ka pärast distsiplinaarmenetluse 02.04.2014 lõpetamist.

14. Halduskohus märkis õigesti, et seadusest tuleneb üldjuhul küll kinnipeetava kohustus töötada, kuid seadusest ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust enda tööle rakendamist nõuda. Selline õigus võib kinnipeetavale aga tuleneda haldusaktist, millega ta tööle määrati. Praegusel juhul määrati kaebaja 17.02.2014 käskkirjaga abitöölisena majandustöödele üksnes kuni 19.03.2014 ning pärast seda kuupäeva puudub kaebajal haldusaktist tulenev töötamise õigus, mida 11.03.2014 käskkiri nr 220 saaks piirata. Isegi kui möönda, et käskkiri nr 220 sai ka pärast 19.03.2014 kaebaja vanglas töötamise võimalusi piirata, lõppes selle käskkirja mõju hiljemalt 02.04.2014, mil distsiplinaarmenetlus kaebaja suhtes lõpetati. Seega ei saanud käskkiri nr 220 kaebajale pärast 02.04.2014 kahju põhjustada.

15. Iseenesest asjaolu, et kaebaja ei taotlenud vanglalt vaidega käskkirja nr 220 kehtetuks tunnistamist, praegusel juhul kahjunõuet ringkonnakohtu hinnangul ei välista. Isegi kui kaebaja oleks 11.03.2014 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide esitanud, olnuks käskkiri vaideotsuse tegemise ajaks suure tõenäosusega oma õigusliku mõju juba kaotanud ning seega ei oleks tegemist olnud efektiivse õiguskaitsevahendiga. Ajutise töölt kõrvaldamise käskkirja kehtivuse kõrvaldamiseks vaide esitamisel on kinnipeetava õiguste kaitse seisukohast mõte siis, kui sellel saab olla reaalne tulemus – võimalus jätkata tööle rakendamise käskkirja alusel, mille toimet ajutiselt töölt kõrvaldamise käskkiri takistab, töötamist. Selline võimalus on kinnipeetaval siis, kui töölt kõrvaldamine ei leia aset vahetult enne tööle rakendamise tähtaja lõppemist. Praegusel juhul lõppes tööle rakendamise käskkirjast tulenev tähtaeg ja ka distsiplinaarmenetlus enne kui möödus 11.03.2014 käskkirja peale vaide esitamise tähtaeg. Õigusvastase ajutiselt töölt kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei pea töölt kõrvaldamise käskkiri olema tingimata vangla poolt kehtetuks tunnistatud või kohtu poolt tühistatud. Kahjunõue võib tugineda ka ajutiselt töölt kõrvaldamise käskkirja õigusvastasuse väitele ning vanglal ja kohtul on võimalus kahju hüvitamise nõude lahendamisel töölt kõrvaldamise käskkirja õiguspärasust kontrollida.

16. Kahjunõue on aga ilmselgelt perspektiivitu seetõttu, et miski ei viita 11.03.2014 käskkirja

220 õigusvastasusele. Ettekandest ja nimetatud käskkirjast nähtuvalt avastati toidujagajana töötava kaebaja termokastist 1300 grammi margariini ja 950 grammi kohvi, mis olid pakitud saia kilepakendite sisse ja pakendid omakorda musta prügikotti. Asjaolu, et need toiduained olid kaebaja termokastis, kaebaja ei vaidlusta, ning ettekandes ja käskkirjas kirjeldatud asjaoludel oli vanglal ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud alus kahtlustada kaebaja seotust asjaga ning ta asjaolude täpsema selgitamise ajaks töölt kõrvaldada. Halduskohus leidis õigesti, et süü

3-14-51187 6(6) tõendamise võimatuse tõttu distsiplinaarmenetluse lõpetamine ei tähenda, et kaebaja töölt kõrvaldamine oleks olnud õigusvastane.

17. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses on kaebaja muu hulgas avaldanud soovi, et tema õigus tööle endisel töökohal toidujagajana sektsioonis 3-1 taastataks. Ka kohtule esitatud kaebuses soovib kaebaja, et tema karistusasutuses töötamise õigus taastataks. Nagu ringkonnakohus juba märkis, tulenes kaebaja õigus töötada 17.02.2014 käskkirjast, mille kehtivus on tööle rakendamise tähtaja möödumise tõttu lõppenud. Seetõttu ei ole töötamise õiguse taastamine võimalik. Kui kaebajat ei ole tööle rakendatud, on tal võimalus esitada vanglale taotlus tööle rakendamise kohta haldusakti andmiseks, läbida keeldumise korral kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ning seejärel esitada halduskohtule kaebus haldusakti andmiseks kohustamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets