3-14-50790/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-50790

Otsuse kuupäev

16. september 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Ken Kesseli kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes

summas 2000 eurot seoses inimväärikuse alandamise ja

tervisekahjustuse tekitamisega etapeerimisel

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Ken Kessel

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta

rahuldamata

kaebaja

taotlus

vaatluse

korraldamiseks.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 16. oktoober 2014. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 12. detsembril 2012 transportis Tartu Vangla kinnipeetav Ken Kesseli Tallinna Vanglast Tartu

Vanglasse, 18. septembril 2013 Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse ning 25. septembril 2013

Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Põrandapinda oli talle saatebussis tagatud 0,396 m2 või 0,51 m2.

2. 28. veebruaril 2014 registreeriti Tartu Vanglas K. Kesseli kahju hüvitamise taotlus, milles ta

taotles hüvitist saatebussi tingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest. Tartu Vangla jättis oma

21. mai 2014 otsusega nr 1-13/260-2 K. Kesseli kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. Tartu Halduskohtusse saabus 13. mail 2014 K. Kesseli kaebus, milles ta nõuab hüvitist 2000

eurot, kuna talle oli saatmiste käigus tagatud ebainimlikult vähe ruumi, samuti ei saanud ta süüa,

juua ega pääsenud tualetti. Samuti läks tal bussijuhi sõidustiili tõttu kõigil kolme korral süda pahaks

ning 25. septembril 2013 ta oksendas. K. Kessel taotles enda riigilõivu tasumisest vabastamist.

4. 15. mail 2014 esitas Tartu Halduskohus Tartu Vanglale halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 58 alusel kohtunõude, milles palus esitada K. Kesseli vanglasisese isikuarve väljavõtte.

Tartu Vangla edastas selle samal päeval.

5. Oma 16. mai 2014 määrusega vabastas Tartu Halduskohus K. Kesseli riigilõivu tasumisest

kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse.

6. 9. juunil 2014 esitas Tartu Vangla kaebusele kirjaliku vastuse, milles palus jätta kaebuse

rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus määras oma 11. augusti 2014 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja 3. septembrini 2014.

8. 15. augustil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse K. Kesseli pöördumine, milles ta taotleb, et kohus

tutvuks ise saatebussi kambritega. Kaebaja toob ka välja, et plastikust istme ning rattakoobaste tõttu

on tegelik põrandapind saatebussi kambrites väiksem kui Tartu Vangla väidetu.

Kaebuse põhjendused

9. Kaebuse kohaselt transportis Tartu Vangla K. Kesseli 12. detsembril 2012 Tallinna Vanglast

Tartu Vanglasse, 18. septembril 2013 Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse ning 25. septembril 2013

Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Esimesel ja kolmandal juhul oli kaebajal kambris põrandapinda

0,396 m2 ning teisel juhul 0,51 m2. Kaebaja selgitab, et igal korral tehti kõrvalepõige Paidesse või

Harkusse või mõlemasse. Seega viibis ta mitu tundi äärmiselt kitsastes oludes ilma söögi, joogi ja

pääsuta tualetti, mis põhjustas psüühilisi kannatusi ja vaimset kurnatust. Füüsilise asendi tõttu

hakkasid valutama jalad. Bussijuhi agressiivse sõidustiili tõttu läks tal kõigil kolmel korral süda

pahaks. 25. septembril 2013 ta oksendas, kuid kuna temaga samas kambris kitsastes oludes viibis

veel mitu kinnipeetavat, oli ta sunnitud okse alla neelama.

10. K. Kessel selgitab, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on märkinud korduvalt, et isegi 0,8 m2

suurune põrandapind transportimisel on ühe inimeste kohta liiga vähe. Seejuures viitab ta EIK

otsustele asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06), Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02),

Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00), Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), Khudoyorov vs

Venemaa (nr 6847/02), Idalov vs Venemaa (nr 5826/03).

11. 15. augustil 2014 kohtusse saabunud avalduses märgib K. Kessel, et tegelikkuses on etapibussi

kambrite mõõtmed veel väiksemad, kuna nendes asuvad seljatoega toolid ja rattakoopad. Samuti

märgib ta, et on 193 cm pikk ja istudes toolile ei olnud tal võimalik jalgu maha asetada, kuna seina

ja tooli vahel ei olnud piisavalt ruumi. Seetõttu olid tema põlved surutud vastu metallseina harilikust

istumisasendist ebaloomulikult kõrgemal. Samuti märgib ta, et bussis puudus tal turvavöö, mis

seadis tema elu tõsiselt ohtu.

Vastustaja vastuväited

12. Vastuses kaebusele selgitab Tartu Vangla, et praegused etapibussid on Tartu Vanglas kasutusel

alates 2010. aasta oktoobrist. Need soetati Justiitsministeeriumi korraldatud riigihankega, milles

nähti ette ka bussis olevatele kambritele mõeldud tingimused. Bussides on ventilatsioon, valgustus,

peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on

olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult nii palju kinnipeetavaid kui on

bussis ette nähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid kui seal on

ettenähtud istekohti.

13. Tartu Vangla rõhutab, et vanglas kinnipidamisega kaasneb ka kinnipeetava etapeerimine

sõltuvalt vajadusest kas teise vanglasse, kohtuistungile, uurimisasutusse, raviteenuse osutaja juurde

või mujale. Samuti toob vastustaja välja, et ka tavalises sõiduautos tagaistmel istudes ei ole

kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks.

14. Vastustaja märgib, et tal puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks avaldanud soovi WC-s

käia, siis on tegemist paljasõnalise väitega. Samuti puuduvad andmed võimaliku oksendamise

kohta. Seejuures juhib Tartu Vangla tähelepanu, et kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks teavitanud

saatemeeskonna ametnikke sellest, et tal läks süda pahaks või et ta soovib WC-s käia.

Kohtu seisukoht

15. HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt

kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Seega peab kohus esmalt võtma

seisukoha K. Kesseli 15. augustil 2014 kohtusse saabunud taotluse osas, milles ta taotleb, et kohus

tutvuks ise saatebussi kambritega. Tulenevalt HKMS § 56 lõikest 2 ning tsiviilkohtumenetluse

seadustiku §-dest 290 – 292 on vaatluse korraldamine mingi asjaolu tõendamiseks iseenesest

halduskohtumenetluses võimalik. HKMS § 62 lg 2 esimene lause sätestab, et kohus võtab vastu

ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike teine lause täpsustab, et tõendil ei ole asjas

tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt

tõendatud.

16. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vaatluse korraldamine põhjendatud. Asjas ei ole

vaidlust saatebussi kambrite põrandapinna suuruse üle. Samuti ei vaja kohtu hinnangul tõendamist

asjaolu, et kambrites asuvad istmed ning tagumistes kambrites võivad olla märgatavad rattakoopad.

17. K. Kessel nõuab hüvitist tema saatmisel põhjustatud kannatuste eest. Kannatusi põhjustati tema

sõnul ebainimlikult vähese põrandapinnaga ning sellega, et ta ei saanud süüa, juua ega WC-d

kasutada. Samuti väidab ta, et turvavöö puudumine seadis ohtu tema elu ning et ta oksendas 25.

septembri 2013 saatmise ajal saatebussi juhi agressiivse sõidustiili tõttu. Riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1

sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega.

18. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30. mai

2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et

saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestab, et saadetavate

paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata

elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni

puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse § 41 lõikes 1 sätestatud

põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need,

mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

19. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega

paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat

tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on

kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes kõige otstarbekam. Samuti on ilmselge, et ka saatmise

käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimised põhimõtted ulatuses, milles see

on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema

võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne.

20. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipeetava saatmisega.

Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis on

oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid

tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega. Kaebaja

on esitanud kohtule 17. veebruari 2014 Tartu Vangla saatmisosakonna juhataja vastuse

selgitustaotlusele nr 2-3/362-2 (tl 5), millelt nähtub, et 12. detsembril 2012 ja 25. septembril 2013

transporditi kaebajat saatebussi neljakohalises kambris, milles on ühe saadetava kohta 0,396 m2

põrandapinda ning 18. septembril 2013 ühekohalises kambris, milles on põrandapinda 0,51 m2.

Neljakohaline kamber on nimetatud dokumendi kohaselt minimaalselt 1760 mm lai ning 900 mm

pikk ja ühekohaline kamber on minimaalselt 600 mm lai ning 850 mm pikk. Tartu Vangla 21. mai

2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/260-2 (tl 21) on märgitud, et

12. detsembril 2012 kestis saatmine 2 tundi ja 33 minutit, 18. septembril 2013 3 tundi ja 57 minutit

ning 25. septembril 2013 3 tundi.

21. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab

kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu

ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused

vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi igal juhul. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.

juuni .2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“

lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas

direktiivile 2001/85/EÜ.

22. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi

laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate

vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud

on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III

lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm

kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2. Tõsi, sellisel viisil

saadud ristkülik ei ole üks-üheselt võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab

osaliselt paratamatult ka ruumi, mis jääb seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele.

23. Kohtu hinnangul on selge, et saatebussi kambrid on piisavalt laiad, kuna ühele istujale mõeldud

ruumi on nii ühe- kui neljakohalises kambris üle 400 mm. Käesolevas menetluses ei ole tuvastatud

istme seljatoe kaugust kambri tagumisest või eesmisest seinast, kuid kohtul ei ole põhjust arvata, et

seljatugi asub tagumisest seinast kaugel. Seda näitab muuhulgas ka see, et oma 15. augustil 2014

kohtusse saabunud avalduses, milles K. Kessel on juhtinud tähelepanu istmega seonduvatele

detailidele, ei ole puudutatud selle asendit kambris. Seega asub kohus seisukohale, et ka saatebussi

kambrite pikkus 850 või 900 mm on piisavalt suur, et tagada 700 mm seljatoe esiküljest kambri

eesmise seinani või vähemalt sellele ligilähedane ruum. Kuna seega on tuvastatud, et kaebajale on

olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis

minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

24. Seejuures on tõsi, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise

Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule

etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel ning EIK on sellele

ka oma 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) viidanud. Samas ei

saa üksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel

tingimuste õigusvastasust. Kohus nõustub Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata

jätmise otsuses välja toodud seisukohaga, et EIK 19. juuli 2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa

(nr 36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT

standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina

tuvastas EIK küll Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3

rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine

olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava

kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs

Rumeenia (nr 25251/04), 22. mai 2012 otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03) ning 9.

oktoobri 2008 otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00). EIK 31. juuli 2008 otsuses asjas

Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning 8. novembri 2005 otsuses asjas Khudoyorov vs

Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat

pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet

sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks.

25. Kaebaja saatmised kestsid 2 tunnist ja 33 minutist kuni 3 tunni ja 57 minutini. Arvestades seda,

et

tulenevalt

sotsiaalministri

31. detsembri

2002

määruse

nr

„Toidunormid

kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6 kohustab kinnipeetavale toitu andma vähemalt kolm korda päevas,

ei saa kohtu hinnangul kaebaja saatmiste käigus toidu mitteandmist pidada õigusvastaseks.

Toitlustamine kolm korda päevas tähendab reeglina ligikaudu 4-5 tunni pikkuseid vahesid

toidukordade vahel, mistõttu kuni 4 tunni pikkune saatmine ei takista iseenesest korrapärast

toitlustamist. Seejuures rõhutab kohus, et isegi siis, kui kaebaja toitlustamises tekkis tavapärasest

pikem paus ning seda lugeda õigusvastaseks, ei saa ühekordsed lühiajalisi viivitusi kinnipeetava

toitlustamises pidada veel inimväärikust alandavaks RVastS § 9 lõike 1 mõttes. Kuigi erinevalt

vangla kambris ei ole saatmise käigus joogivesi vabalt saadaval, ei saa kohtu hinnangul praegusel

juhul pidada ka seda inimväärikust alandavaks, kui kinnipeetava tervislikust seisundist ei tulene

vajadust tarvitada joogivett tihemini. Kohus möönab, et joogivee puudumine võib põhjustada

teatavat ebamugavustunnet, kuid käesoleval juhul ei ole saatmised olnud niivõrd pikad, et joogivee

saadetavatele kättesaadavaks tegemine oleks ilmtingimata olnud vajalik.

26. Kohus on ka seisukohal, et vaidlusaluste saatmiste puhul ei alandanud kaebaja inimväärikust

see, et tal polnud võimalik kasutada tualetti. Ligi 4 tunni pikkune periood, mil tualeti kasutamine

pole võimalik, võib iseenesest olla tõepoolest ebamugav, kuid üldjuhul ei saa see ebamugavus olla

inimväärikust alandava intensiivsusega, kuna niisugune olukord on tavapärane ka reisijateveo puhul

väljaspool vanglat. Näiteks nähtub bussiinfokeskkonnast www.tpilet.ee, et marsruudil Võru –

Tallinn sõidab 4 tundi ja 25 minutit sõitev buss, mille varustuses ei ole WCd, kuigi mõni vedaja

kasutab sellel liinil ka WC-dega busse. Vabal tahtel bussiga sõitev reisija on küll iseenesest paremas

olukorras, sest ta saab planeerida WC kasutamist ette, kuid Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmise otsusest nähtub, et ka kinnipeetavatel on võimalik kasutada tualettruumi enne

saatmist. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks

palunud võimalust tualetti kasutada ning ka vastustaja on selgitanud, et tal puuduvad andmed selle

kohta, et kaebaja oleks tualeti kasutamiseks soovi avaldanud. Kuigi kohus möönab, et saatebussi

peatamine suvalises kohas on eluliselt väga väheusutav, ei saa välistada, et näiteks kaebaja

kirjeldatud peatuses Paide arestimaja juures oleks talle tualeti kasutamist võimaldatud.

27. K. Kessel on ka väitnud, et oksendas 25. septembri 2013 saatmise ajal ning pidi okse alla

neelama, kuna viibis neljakohalises kambris koos teiste kinnipeetavatega. Tartu Vangla on oma

vastuses kaebusele märkinud, et andmed oksendamise kohta puuduvad. HKMS § 59 lõike 1 kohaselt

peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei

tulene teisiti. Tõsi küll, Riigikohus on oma 21. aprilli 2010 otsuse asjas nr 3-3-1-14-10 punktis 10

selgitanud, et poolte võrdse kohtlemise tagamise vajaduse tõttu tuleb arvestada kinnipeetava

tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Käesoleval juhul on aga vastustaja väitnud,

et tal puuduvad andmed oksendamise kohta. Kaebaja aga ei ole esitanud selle kohta tõendeid ega

viidanud ka sellele, mismoodi antud sündmuse tõendamine võimalik oleks. Kohus selgitab

seejuures, et 11. augusti 2014 määruse punktis 7 rõhutati vajadust oma väiteid tõendada, mistõttu

pidi see kohustus olema kaebajale arusaadav. Käesoleval juhul ei ole kohtu hinnangul 25. septembri

2013 saatmise käigus oksendamine tõendatud.

28. 15. augustil 2014 kohtusse saabunud avalduses toob kaebaja kahjuliku tagajärjena välja veel ka

turvavöö puudumise. Kuna oma kahju hüvitamise taotluses vanglale ei ole kaebaja seda välja

toonud, ei ole kaebaja kohtu hinnangul selles osas läbinud vangistusseaduse § 11 lõikes 8 sätestatud

kohustuslikku kohtueelset menetlust, mistõttu ei pea kohus selles osas seisukohta võtma. Kohus

märgib siiski, et RVastS § 9 lg 1 ei võimalda nõuda kahju hüvitamist üksnes ohu tekitamise eest.

29. Seega jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud K. Kesseli

saatmisel Tartu Vangla õigusvastast tegevust ega RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke

tagajärgi.

30. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik