3-14-50694/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

12. september 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50694

Haldusasi

Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vangla vastu 3650

euro ulatuses kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a ja 18.08.2014. a

määrused

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Maksimovi määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Maksimov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta A. Maksimovi määruskaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a

määruse resolutsiooni p 2 ning 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav A. Maksimov esitas 01.05.2014 Tartu Halduskohtule avaldusena pealkirjastatud

kaebuse, milles märkis, et olles läbinud kohtueelse menetluse ja saanud Tartu Vanglalt

23.04.2014 vastused nr 1-13/662-2, 1-13/690-2, 1-13/707-2, 1-13/708-2, 1-13/716-2, 1-

13/722-2, palub ta kohtul vastu võtta vanglas 03.04.2014 registreeritud avaldus nr

1-13/675-1 hagisummaga 1 aasta eest 3650 eurot.

2. Tartu Halduskohus jättis 07.05.2014. a määrusega A. Maksimovi kaebuse käiguta ning andis

kaebajale võimaluse kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli täpsustada,

millise haldusakti või toiminguga, millise haldusorgani poolt ja millisel perioodil talle

väidetavalt kahju põhjustati, milles tekitatud kahju seisneb ning millised negatiivsed

tagajärjed on talle vangla väidetava õigusvastase tegevusega saabunud. Kohus selgitas, et ei

saa kaebust sisustada haldusorgani otsuse pinnalt ning kaebajal tuleb selgesõnaliselt märkida,

milles talle tekitatud kahju väljendus.

3. A. Maksimov esitas 15.05.2014 Tartu Halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles

märkis, et muuhulgas tekitab mittereageerimine reale avaldustele ja kaebustele kahju tervisele

läbielamistega, erutusega, alanduse tundega – üksikasjalikumalt saaks seda teha advokaat,

jurist, arst, kaitsja riigi kulul, kuid mitte stressis, erutatud, häiritud inimene. Kaebaja taotles

kohtult kaitsjat riigi kulul.

4. Tartu Halduskohus tagastas 30.05.2014. a määrusega A. Maksimovi kaebuse (p 1) ja jättis

rahuldamata taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks (p 2).

Määruse kohaselt tagastati kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 2

alusel, kuna see ei vastanud HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei olnud kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistasid asja läbivaatamist.

Kohus märkis, et kaebaja on küll kaebuse käiguta jätmise määrusele vastanud, kuid nimetatud

vastuses ei kõrvaldanud ta kaebuses esinevaid puudusi. Kaebaja viitas 16.05.2014 kohtule

laekunud pöördumises tervisekahju tekitamisele, ent ei ole üheselt mõistetavalt välja toonud,

milline vangla tegevus on vastavad tagajärjed põhjustanud. Kaebuses ja puuduste

kõrvaldamise avalduses esitatud andmetest ei nähtunud vaidlusaluse tegevuse sisu ega

kaebuse faktiline põhjendus. Seega ei vastanud kaebus jätkuvalt HKMS § 38 lg-s 1, eelkõige

selle p-des 5-9 toodud nõuetele. Kohtu hinnangul ei vajanud kaebuse käiguta jätmise

määruses osundatud küsimused juriidilisi teadmisi. Kuna kaebaja ei täpsustanud kaebuse

alust, millega seoses nõue esitati, ning kohus ei saa kaebaja eest asuda kaebust sisustama, siis

ei olnud kaebus käesoleval kujul menetletav.

Kohus sai kaebaja riigi õigusabi taotlusest selliselt aru, et kaebaja soovib riigi õigusabi tema

esindamiseks halduskohtumenetluses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei

anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Eelnevate rohkearvuliste

kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ning edasikaebeõiguse

kasutamisega on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise kaitsma oma õigusi.

Seetõttu ei pidanud kohus kaebajale riigi õigusabi määramist põhjendatuks. Tulenevalt

uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada,

mida kohus kaebust käiguta jättes on ka teinud. Halduskohtumenetluses ei ole esmatähtis, et

kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus

enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning

võimaliku kohtupraktika.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. A. Maksimov esitas 04.06.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse

tühistamiseks.

Määruskaebuse kohaselt ei saa kaebaja kohtu arvamusest ilma kaitsjata aru ja on rikutud

konstitutsiooni. Kaebaja märkis, et ootab kaitsjat vastavalt seadusele.

6. Tartu Halduskohtu 11.06.2014. a määrusega jäeti A. Maksimovi määruskaebus käiguta ning

talle anti 10-päevane tähtaeg määruse kättesaamisest määruskaebuselt 15 euro suuruse

riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks.

7. A. Maksimov esitas 18.06.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles palus endiselt

kaitsjat.

8. Tartu Halduskohus jättis 18.08.2014. a määrusega A. Maksimovi määruskaebuse Tartu

Halduskohtu 30.05.2014. a määrusele resolutsiooni p-i 1 osas käesolevas haldusasjas

menetlusse võtmata (p 1) ning võttis määruskaebuse menetlusse sama määruse resolutsiooni

p-i 2 osas (p 2). Vastavalt määrusele kohaldatakse HKMS § 206 lg 1 ls 3 kohaselt

määruskaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise

kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 187 lg 2 kohaselt apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumisel tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult.

Ühe apellatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamise alusena sätestab HKMS § 187 lg 3 p 3,

et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui tasutud ei ole riigilõivu. A. Maksimov sai Tartu

Halduskohtu 11.06.2014. a määruse määruskaebuse käiguta jätmise kohta kätte 17.06.2014

ning seega pidi riigilõiv määruskaebuselt olema tasutud 27.06.2014, kuid kaebaja ei ole

riigilõivu tasunud ega riigilõivust vabastamise taotlust esitanud. Seetõttu keeldus halduskohus

määruskaebust Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse resolutsiooni p-i 1 osas menetlusse

võtmast ning tagastas selle vastavas osas HKMS § 206 lg 1 ning § 187 lg 3 p 3 ja lg 6 alusel.

9. A. Maksimov esitas 26.08.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määrusele.

Kaebaja esitas ühe määruskaebuse, millele märkis kuue erineva haldusasja numbrid. Nendest

üks oli käesoleva haldusasja number (3-14-50694). Määruskaebuse kohaselt ei ole kaebaja

kohtute arvamusega nõus, kuna nende seisukoht keerleb riigilõivu tasumise ümber, ehkki on

olemas informatsioon kaebaja maksejõuetuse kohta. Vangla kaebajale K-RAHA ei anna.

Kohtunikud räägivad riigilõivust pidevalt sellepärast, et jutt kaebuse sisust eemale viia. Siiani

ei ole kaitsjat, seadusi (HKMS), A4 paberit. Seejuures räägitakse menetlusosaliste võrdsusest.

Jurist peab rääkima juristiga nendele kahele arusaadavas keeles. Kaebaja ei saa paljudest

kohtu fraasidest aru.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus lahendab esmalt Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p-le

1 esitatud määruskaebuse (I) ning seejärel Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse

resolutsiooni p-le 2 esitatud määruskaebuse (II).

I

11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p-le 1

esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

12. Tartu Halduskohus tagastas 30.05.2014. a määrusega A. Maksimovi kaebuse ning jättis

rahuldamata taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja esitas sellele määrusele 04.06.2014

määruskaebuse, mille halduskohus jättis käiguta ning seejärel tagastas määruskaebuse

18.08.2014. a määrusega osaliselt, s.o osas, milles kaebaja vaidlustas kaebuse tagastamist.

Seega Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p 1 peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul välja selgitada, kas halduskohus tagastas

A. Maksimovi 04.06.2014. a määruskaebuse õigesti osas, milles kaebaja vaidlustas kaebuse

tagastamist.

13. A. Maksimovi 04.06.2014. a määruskaebus on õigesti osaliselt menetlusse võtmata jäetud.

HKMS § 205 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse määruskaebuses andmed riigilõivu tasumise kohta.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 6 sätestab, et halduskohtu tehtud määruse peale

määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. Vastavalt HKMS § 206 lg 1 ls-le 3

kohaldatakse määruskaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu

menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 187 lg 3 p 3 järgi

apellatsioonkaebus tagastatakse, kui tasutud ei ole riigilõivu. HKMS § 187 lg 4 kohaselt, kui

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab

kohus määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja annab apellandile mõistliku tähtaja puuduse

kõrvaldamiseks. Kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, tagastab kohus

apellatsioonkaebuse määrusega apellandile.

Toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks 04.06.2014. a määruskaebuse esitamisel riigilõivu

tasunud või menetlusabi taotluse esitanud. Tartu Halduskohus jättis 11.06.2014. a määrusega

A. Maksimovi 04.06.2014. a määruskaebuse käiguta, andes talle võimaluse riigilõivu

tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest.

Määruses sisaldus märge, et puuduse tähtaegsel kõrvaldamata jätmisel on kohtul õigus

määruskaebuse menetlusse võtmisest keelduda. Kaebaja sai halduskohtu 11.06.2014. a

määruse koos tõlkega kätte 17.06.2014 ning oleks seega pidanud puuduse kõrvaldama

hiljemalt 27.06.2014, kuid kaebaja riigilõivu ei tasunud ega menetlusabi taotlust ei esitanud.

Seega kuna kaebaja puudust ei kõrvaldanud, jättis halduskohus õigesti tema määruskaebuse

menetlusse võtmata osas, mille eest tulnuks tasuda riigilõiv, s. o kaebuse tagastamise osas.

14. Määruskaebuses tugines kaebaja kaitsja, seaduste ja A4 paberi puudumisele. Ringkonnakohus

leiab, et 11.06.2014. a määrusest, mis tõlgiti kaebaja jaoks vene keelde, pidi kaebaja aru

saama, et tasuda tuleb riigilõiv või esitada menetlusabi taotlus. Nimetatud kohustuse

mõistmiseks ei ole vaja juristi abi. Samuti ei vabanda 11.06.2014. a määruses viidatud

puuduste kõrvaldamata jätmist seaduste puudumine, kuna määruses endas on välja toodud

sätted, millest tuleneb riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel. Kui kaebaja on

A4 paberi puudumisele viidates mõelnud seda, et tal ei olnud korrektset paberit menetlusabi

taotluse esitamiseks, siis tuleb märkida, et kohtud on kaebajalt vastu võtnud igasuguses

formaadis dokumente ega ole nõudnud A4 formaati. Ka menetlusabi taotlus ei pea tingimata

olema esitatud A4 paberil. Kuna kaebaja vastas halduskohtu 11.06.2014. a määrusele, siis ei

saa ka väita, et tal üldse paberit ei olnud. Samas menetlusabi taotlust kaebaja halduskohtu

11.06.2014. a määrusele vastates ei esitanud. Seega kaebaja väited kaitsja, seaduste ja A4

paberi puudumisest määruskaebuse rahuldamiseks alust ei anna.

15. Määruskaebuse kohaselt ei ole kaebaja kohtute arvamusega nõus, kuna nende seisukoht

keerleb riigilõivu tasumise ümber, ehkki on olemas informatsioon kaebaja maksejõuetuse

kohta. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et halduskohus märkis 11.06.2014. a

määruse p-s 4: „Juhul, kui kaebajal ei ole maksejõuetusest tingituna võimalik tasuda

riigilõivu, tuleb kaebajal selgesõnaliselt taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist

määruskaebuse esitamisel käesolevas haldusasjas. Taotlusele tuleb lisada maksejõuetust

tõendav dokument (isikukonto väljavõte), mis kajastaks taotleja sissetulekuid ja

väljaminekuid viimase nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist“. Seega

halduskohus ei nõudnud kaebajalt vaid maksejõuetust tõendavaid dokumente, vaid ka

selgesõnalist taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

HKMS § 110 lg 1 teine lause sätestab: „/…/ Menetlusabina võib kohus isiku taotlusel

määrata, et menetlusabi saaja: /…/“. HKMS § 114 lg 1 kohaselt esitatakse menetlusabi taotlus

kohtule, kus toimub või peaks toimuma menetlus, mille kulude kandmiseks menetlusabi

taotletakse. HKMS § 116 lg 1 järgi lahendatakse menetlusabi taotlus määrusega. Seega

väljatoodud sätetest nähtub, et selleks, et kohus saaks menetlusabi andmise üle otsustada,

peab olema esitatud menetlusabi taotlus. Kuna kaebaja ei esitanud ei 04.06.2014. a

määruskaebuse esitamisel ega ka halduskohtu 11.06.2014. a määrusele vastates taotlust

riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel, siis ei saanud kohus talle ka

menetlusabi määrata ning seda olenemata asjaolust, kas kohtul olid olemas kaebaja

maksejõuetust tõendavad dokumendid või ei. Iseenesest on tõsi, et kohtutele on

A. Maksimovi maksejõuetus teada ning kui kaebaja enda isikukonto väljavõtet konkreetses

haldusasjas ei esita, saab kohus tema majanduslikku seisu kontrollida ka mõne teise

haldusasja toimikust, kui tema maksevõime hindamisel aluseks võetavad perioodid langevad

kokku. Samas on ka sellisel juhul menetlusabi andmise eelduseks ikkagi isiku selge taotlus

riigilõivu tasumisest vabastamiseks konkreetse määruskaebuse esitamisel. Seega ei anna

määruskaebuse rahuldamiseks alust väide, et kohtule oli kaebaja maksejõuetus teada. Kaebaja

ei olnud taotlenud riigilõivu tasumisest vabastamist.

16. Eelnevast tulenevalt jääb Tartu Halduskohtu 18.08.2014. a määruse resolutsiooni p 1

muutmata.

II

17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse resolutsiooni p-i 2 peale

esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, nõustub täielikult halduskohtu määruse

põhjendustega kaebajale riigi õigusabi andmata jätmise kohta ega pea vajalikuks neid

põhjendusi korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

Lisaks märgib ringkonnakohus seda, et kaebaja poolt kohtutele esitatud kaebuste arv on

kindlasti üks näitaja, mis viitab kaebaja kogemusele kohtusse pöördumisel ning seega võimele

enda õigusi kaitsta. 10.09.2014 seisuga nähtub kohtute infosüsteemist (KIS 2), et

A. Maksimov on haldusasjades esitanud kohtutele 319 kaebust, määrus-, apellatsioon- või

kassatsioonkaebust. Kaebaja on suutnud esitada nii hüvitamiskaebusi, mis on halduskohtus

ilma käiguta jätmiseta menetlusse võetud (haldusasjad nr 3-14-52, 3-14-101, 3-14-155,

3-14-171, 3-14-213, 3-14-214, 3-14-239), kui ka hüvitamiskaebuse, milles on kohtu juhiste

järgi puudused kõrvaldanud ning seejärel on kohus kaebuse menetlusse võtnud (haldusasi nr

3-14-56). Ei ole usutav, et kui varem on kaebaja olnud võimeline oma kaebuste aluseid ja

nõudeid arusaadavalt esitama, siis enam ei suuda ta seda isegi kohtu juhiste alusel teha. Seega

kaebaja poolt lakooniliste kaebuste esitamise ja puuduste kõrvaldamata jätmise põhjus peab

olema midagi muud kui tema suutmatus ise enda õigusi kaitsta. Kohus leiab, et kaebaja ei ole

võrreldes Tartu Vanglaga ebavõrdses seisus, sest nagu halduskohus rõhutas, abistab kohus

vajadusel uurimisprintsiibist tulenevalt kaebajat ning tema enda õigusalaste teadmiste

olemasolu pole esmatähtis. Kaebajalt ei nõuta õiguslikke põhjendusi ning enda kaebuse

aluseks olevaid asjaolusid on ta võimeline ise kirjeldama. Seega esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1

sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks.

18. Eelnevast tulenevalt jääb ka Tartu Halduskohtu 30.05.2014. a määruse resolutsiooni p 2

muutmata.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/