3-14-51720/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

12.09.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51720

Haldusasi

Karel Simuste kaebus Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju summas 3000 eurot

hüvitamiseks

seonduvalt

ebainimlike

etapeerimistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.08.2014. a määrus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Karel Simuste määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Karel Simuste

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.08.2014. a määruse

resolutsiooni p 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. Simuste esitas 10.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) Tartu Vangla

vastu mittevaralise kahju summas 3000 eurot hüvitamiseks seonduvalt ebainimlike

etapeerimistingimustega.

2. Tartu Halduskohus 15.08.2014. a määrusega (tl 5-5p) jättis kaebuse käiguta ja

andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 10 päeva alates määruse kättesaamisest.

Kohus viitas, et riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule

kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu 3 protsenti summast, mille

väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 eurot. Kohus

märkis, et K. Simuste kaebuselt tuleb tasuda riigilõivu 90 eurot, kuid kaebuse

materjalidele ei ole lisatud tõendit riigilõivu tasumise kohta (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 39 lg 1 p 4). Kohus selgitas, et kaebajal tuleb esitada riigilõivu

tasumist tõendav dokument kaebuse juurde lisamiseks või andmed riigilõivu

tasumise kohta, et kohus saaks riigilõivu laekumist kontrollida ning kui kaebaja leiab,

et tal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks, on tal õigus esitada kohtule isikukonto

väljavõte ühes taotlusega riigilõivust vabastamiseks. Kohus märkis, et kui kaebaja ei

ole kaebuselt riigilõivu tasunud ega taotlenud riigilõivust vabastamist, ei ole kohtul

võimalik kaebust menetleda.

3. K. Simuste esitas 18.08.2014 Tartu Halduskohtule taotluse (tl 8), milles palus

kohtul vabastada ta riigilõivu tasumisest seoses rahaliste vahendite puudumisega.

4. Tartu Halduskohus 25.08.2014. a määrusega (tl 15-15p) jättis rahuldamata K.

Simuste taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel

(resolutsiooni p 1), jättis kaebuse käiguta (resolutsiooni p 2) ning andis kaebajale

puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks summas 90 eurot, aega 15 päeva

alates määruse kättesaamisest (resolutsiooni p 3).

Kohus märkis, et kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna

arvestada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, s.h lähedaste ühekordseid kandeid

kinnipeetava kontole ning taotleja sissetulekust tuleb maha arvata rahaliste nõuete

täitmiseks ja vabanemisfondi kinni peetavad summad, samuti elektriseadmete

kasutamise kulud. Kohus viitas, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte

kohaselt oli tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (18.04.2014-

17.08.2014) sissetulek 623 eurot, millest vastavalt HKMS § 112 lg 1 ple 1 kuulub

mahaarvamisele 436,55 eurot, s.o tasu elektrienergia eest 0,45 eurot ning

kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi 436,10 eurot. HKMS § 112 lg 1 p 1

alusel arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ((623-

436,55)/4x2) 93,22 eurot. Kohus märkis, et antud juhul on kaebaja taotlenud hüvitist

summas 3000 eurot, seega tuleb kaebuselt tasuda riigilõivu 90 eurot (RLS § 57 1 lg

2). Kohtu hinnangul antud asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti

riigilõivuga, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mistõttu ei

ole menetlusabi andmine HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel lubatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. 01.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse K. Simuste määruskaebus (tl 18-19),

milles palub kohtul arvestada, et ta viibib vanglas, kus tal puudub kindel sissetulek

ning vangla ei ole talle võimaldanud töökohta, järelikult on ta riigi poolt ülalpeetav. K.

Simuste tunnistab, et lähedased on talle kandnud isiklikule arvele raha, kuid

käesolevaks ajaks on lähedastel rahalised raskused tekkinud ja ei ole võimalik tema

eest riigilõivu 90 eurot tasuda. Lisaks peab K. Simuste oluliseks, et menetlus, mille

algatamist ta soovib, kuid mille takistuseks on riigilõivu tasumine, on analoogses

asjas EIK otsuses Retunscaia vs Rumeenia (asi nr 25251/04) leidnud eduka

osalemise kohtuprotsessis. K. Simuste leiab, et ringkonnakohus ei tohiks eirata

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid. K. Simuste palub vabastada ta riigilõivu

tasumisest täielikult või määrata tasumiseks riigilõivu miinimum summas 15 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

7. K. Simuste palub määruskaebuses vabastada ta riigilõivu tasumisest täielikult või

määrata tasumiseks riigilõivu miinimumsummas 15 eurot. HKMS § 2 lg-st 4

tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude

väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja

lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tartu Halduskohtu 25.08.2014.

a määrus on vaidlustatav resolutsiooni p-i 1 osas. Kuigi määruskaebuses ei ole Tartu

Halduskohtu 25.08.2014. a määruse tühistamise taotlust sõnaselgelt esitatud, nähtub

selles märgitust, et määruskaebuse esitaja ei ole nõus kohtu otsustusega jätta ta

vabastamata riigilõivu tasumise kohustusest. Eeltoodust järelduvalt on

ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuse esitaja tahe, et ringkonnakohus tühistaks

Tartu Halduskohtu 25.08.2014. a määruse resolutsiooni p-i 1 täielikult või

alternatiivse taotlusena tühistaks ringkonnakohus halduskohtu 25.08.2014. a

määruse resolutsiooni p-i 1 osaliselt, määrates tasumiseks riigilõivu 15 eurot.

8. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab HKMS § 111. HKMS

§ 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi

taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta

suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et

kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohus on õigesti viidanud RLS

§ 57¹ lg-le 2 ja märkinud, et kahju hüvitamise taotluse korral summas 3000 eurot

tuleb tasuda riigilõivu 90 eurot. Haldusasja toimikus olevast kaebaja vanglasisese

isikukonto väljavõttest (tl 13-14p) nähtuvalt olid kaebaja sissetulekud menetlusabi

taotluse esitamisele eelneval neljal kuul (18.04.201417.08.2014) kokku 623 eurot.

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades olid väljaminekud, mida saab

sissetulekutest maha arvata, kokku 436,55 eurot. Eeltoodu pinnalt on K. Simuste

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ((623436,55)/4×2) 93,22 eurot. Seega on

halduskohus 25.08.2014. a määruses õigesti märkinud, et riigilõiv menetluskuluna ei

ületa menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavat kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut, mistõttu ei ole menetlusabi andmine HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel

lubatud. Arvestades eeltoodud andmeid kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu

sissetuleku kohta ei ole ka põhjendatud tasumisele kuuluva riigilõivu vähendamine

15 euroni. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut täielikult

ega osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub,

et isikul olid kaebuse esitamisel võimalused riigilõivu tasumiseks, nagu on tuvastatud

käesolevas asjas K. Simuste suhtes.

9. Riigikohtu üldkogu on 29.11.2011. a otsuse nr 3-3-1-22-11 p-s 24 märkinud, et isik

saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise

otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu

tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei

vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise

otsustuse saamine välistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus, kas isiku õigusi on

rikutud. Kuna käesolevas asjas ei ole K. Simuste kaebust halduskohtu poolt

menetlusse võetud, siis ei ole ringkonnakohtul alust hinnata määruskaebuse esitaja

väiteid asjaolude sarnasuse kohta määruskaebuses viidatud EIK otsusega

Retunscaia vs Rumeenia asjas nr 25251/04.

10. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

25.08.2014. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel