3-13-2130/40 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. september 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2130

Haldusasi

X.X kaebus vähemmakstud töötasu

(lisatasu) väljamaksmiseks kohustamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

kaebuse esitaja X.X esindaja

Valeriy Gimaev vastustaja

Kaitsevägi esindaja Hillar

Kaeval

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 10.09.2014. a,

esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule

(HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1.

09.10.2013 sai Tallinna halduskohus X.X (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja)

kaebuse Õhuväe staabi vastu avalik-õiguslikus suhtes tekitatud varalise kahju (saamata

jäänud tulu) hüvitamiseks summas 19 924,24 eurot /tl 1-7, 28-30/.

Kaebaja leidis kaebuses, et tema subjektiivseid õigusi on rikutud ning temal on õigus esitada

varalise kahju hüvitamise nõuet, mis seisneb selles, et kaebajal on jäänud saamata tulu - kuni

31.03.2013. a kehtinud avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 38 p 1-s sätestatud lisatasu

akadeemilise kraadi eest ajavahemikul 2006 – 2013. Samuti ei ole vastustaja arvestanud

kaebaja palgamäära diferentseerimisel ega maksnud kaebajale lisatasu kui spetsialistile.

2.

29.11.2013. a määrusega halduskohus võttis menetlusse X.X kaebuse vähemmakstud

töötasu (lisatasu) väljamaksmiseks kohustamiseks, tunnistades vastustajaks Kaitseväe

(edaspidi ka vastustaja).

Kohus, tõlgendades kaebaja tahet, leidis, kaebuses esitatud nõude puhul ei ole tegemist

avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahjunõudega, vaid kaebuse sisust, õiguslikust alusest ja

nõudest lähtudes taotleb kaebaja tegelikult vähemmakstud, saamata jäänud töötasu (so lisatasu)

väljamõistmist /tl 31-32/.

3.

27.02.2014 teatas kaebaja kohtule, et ta on nõus sellega, et kohus menetleb kaebaja

nõuet vähemmakstud töötasu (lisatasu) väljamaksmiseks kohustamiskaebusena

ajavahemikul 2010-2013. a /tl 68-69/.

06.03.2014 määrusega kohus nõustus X.X avaldusega kaebuse muutmiseks ning kahju

hüvitamise nõudelt üleminemiseks kohustamisnõudele, so kohustada Kaitseväge kaebajale

välja maksma vähemmakstud töötasu (lisatasu), ning tagastas kaebuse X.Xle esitatud kahju

hüvitamise nõude osas /tl 75/.

4. Kaitsevägi esitas kohtule oma seisukohad kaebuse kohta 23.12.2013 /tl 40-43/,

20.02.2014 /tl 63/ ja 05.03.2014 /tl 72-74/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja X.X palub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud varalise kahju hüvitamist

summas 19 924,24 EUR saamata jäänud tulu näol järgmistel asjaoludel ja põhjustel.

26.08.2002.a võeti kaebaja teenistusse Ämari Lennubaasi Õhusõiduki hoolduseskadrilli

kvaliteediinsenerina. Käesoleval ajal on Õhuväe staap. Kaebaja oli teenistuse kuni 21.03.2013.

a /tl 8/. Seega kaebaja teenistust reguleeris kuni 31.03.2013. a kehtinud ATS.

16.04.2006. a jõustus välisriigi haridust tõendavate dokumentide hindamise ja akadeemilise

tunnustamise ning välisriigi haridussüsteemis antud kvalifikatsiooni nimetuse kasutamise

tingimused ja kord (edaspidi ka tunnustamise määrus). Nimetatud määrusega kehtestati

välisriigi haridust tõendavate dokumentide Eesti õigusaktides nimetatud haridustasemetele ja

kõrgharidusastmetele, s.o välisriigi ja piiriüleste kvalifikatsioonide Eesti kvalifikatsioonidele

vastavuse hindamise ja akadeemilise tunnustamise ning antud kvalifikatsioonide nimetuste

Eestis kasutamise tingimused ja kord.

21.01.2009. a käskkirjaga nr 22 kehtestati Kaitseväe Peastaabi Kaitseväe palgajuhendi

(edaspidi ka Palgajuhend) /tl 88-141/. 19.03.2013. a sai kaebaja ametniku teenistuslehest teada,

et vastustaja on kaebaja akadeemiliseks kraadiks määranud bakalaureuse kraadi /tl 9/. Alates

05.2006. a kuni 21.03.2013. a on vastustaja maksnud teenistustasu lähtudes sellest, et kaebajal

on bakalaureuse kraad.

27.05.2013. a Sihtasutus Archimedes / Eesti ENIC/NARIC keskus tegi ettepaneku tunnustada

kaebaja kvalifikatsiooni magistrikraadile vastava kvalifikatsioonina /tl 10/.

30.07.2013. a teatas vastustaja, et tehakse personaalidokumentides formaalse muudatuse ning

ühtlasi teatas, et lisatasu maksti vaid magistrikraadi ja doktorikraadi olemasolus, vastavus ei

anna õigust kasutada võrreldava süsteemi akadeemilise kraadi nimetust /tl 11-12/. Sisuliselt

vastustaja nõustus sellega, et kaebajal on magistrikraadile vastav haridus. Lähtuvalt eeltoodust

on Sihtasutus Archimedes / Eesti ENIC/NARIC, avaldaja ja vastustaja on ühel meelel: kaebajal

on magistrikraadile vastav kvalifikatsioon.

Vastustaja leiab, et kuna kaebajal on magistrikraadile vastav kvalifikatsioon, siis nimetatud

kvalifikatsioon ei anna õigust lisatasule, mis oli sätestatud ATS § 38 p 1 ning lisatasule, mis on

sätestatud palgajuhendiga. Kaebaja leiab, et tema subjektiivseid õigusi rikutud ning temal on

õigus esitada varalise kahju hüvitamise nõuet, mis seisneb selles, et kaebajal on jäänud saamata

tulu (lisatasu).

Varalise kahjunõude esitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu

kandja õigusvastane tegevus; kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine; kahju tekkimine;

põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel; esialgsete õiguskaitsevahendite

ammendatavus. Käesoleval juhul on kõik need eeldused täidetud.

ATS § 157 lg 1 p 4 kohaselt ametniku kohta peetakse teenistuslehte, millele märgitakse haridus

ja eriala. Kaebaja on teenustusse asumisel esitanud vastustajale Samara Riikliku Aerokosmilise

Ülikooli diplomi. Vastustaja on oma tegevusega kaebaja teenistuslehte märkinud, et kaebaja

akadeemiline kraad on bakalaureus. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 106 lg 1

kohaselt toiming on haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata

tsiviilõigussuhtes. HMS § 107 lg 1 esimese lause kohaselt toiming peab olema kooskõlas

õigusaktidega. Tunnustamise määruse § 5 lg 1 kohaselt kõrgharidusele juurdepääsu

võimaldavate ja kõrgharidust tõendavate välisriigi ja piiriüleste kvalifikatsioonide ning

õppeperioodide hindamise pädev asutus on Sihtasutuse Archimedes struktuuriüksus Eesti

ENIC/NARIC Keskus (Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus) (edaspidi Eesti ENIC/NARIC

Keskus). Seega alates 16.04.2006. a kaebaja kvalifikatsiooni hindamiseks pädevaks asutuseks

oli Eesti ENIC/NARIC Keskus, mitte aga vastustaja ise. Seega vastustaja tegevus, millega

vastustaja ise määras kaebaja kvalifikatsiooni (akadeemilise kraadi), on õigusvastane.

Vastustaja võis kaebaja akadeemilise kraadi määrata üksnes Eesti ENIC/NARIC Keskuse

ettepanekul, mitte iseseisvalt. Samuti vastustaja ise ka tunnistas, et teeb kaebaja kvalifikatsiooni

osas muudatusi. Vastustaja alles teenistuse lõppemisel tegi muudatused kaebaja

kvalifikatsioonis Eesti ENIC/NARIC Keskuse ettepanekul. Nimetatud tegevusega vastustaja

tegelikult tunnistas, et vastustaja tegevus, millega oli kaebaja akadeemiliseks kraadiks märgitud

akadeemiline kraad, oli õigusvastane.

Vastustaja on seisukohal, et ATS § 38 p 1 alusel oli õigus lisatasule üksnes isikul, kellel on

magistrikraad. Magistrikraadile vastav kvalifikatsioon ei anna õigust lisatasule ATS § 38 p 1

alusel. Kaebaja leiab, et selline seaduse tõlgendus on liiga kitsas ning oluliselt rikub kaebaja

õigusi. Seletuskirjas Vabariigi Valitsuse määruse “Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne

1991. aasta 20. augustit endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus” juurde (edaspidi ka

seletuskiri) tuuakse ette kvalifikatsiooni mõiste. Seletuskirja kohaselt mõiste „kvalifikatsioon”

selgitus – kraad, diplom, tunnistus ehk haridust (teadmisi, oskusi) tõendav dokument, mille on

välja andnud pädev asutus ja mis kinnitab õppekava edukat läbimist. Seega nii magistrikraad on

kvalifikatsioon, kui ka magistrikraadile vastav kvalifikatsioon on kvalifikatsioon ning vahe

tegemine magistrikraadi kui kvalifikatsiooni ja magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni vahel

ei ole õiguspärane, kuna mõlemad kvalifikatsioonid tähendavad magistri kvalifikatsiooni

(magistrikraad on magistri kvalifikatsioon, magistrikraadile vastav kvalifikatsioon on ka

magistri kvalifikatsioon). Seega ATS § 38 p 1 alusel oli õigus lisatasule ka isikul, kelle

kvalifikatsioon on magister. Magistrikraadile vastav kvalifikatsioon ongi magister kui

kvalifikatsioon. Sellist tõlgendust toetab ka palgajuhend, mille p 56.2 kohaselt lisatasu

makstakse ka magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni eest, kui kvalifikatsioon on omandatud

välisriigis. Kaebajal on õigus lisatasule nii ATS § 38 p 1 alusel kui ka palgajuhendi alusel.

Lisatasu maksmata on rikutud kaebaja subjektiivse õiguse saada kvalifikatsiooni eest

ettenähtud lisatasu.

Töötajal on lisatasu maksmata jätmisega tekkinud kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus.

Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigete 1–21

alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Seoses asjaoluga, et kaebaja

haridustase oli määratud bakalaureusena, siis kaebajal on jäänud saamata tulu, nimelt lisatasu,

mis on ettenähtud magistrikraadiga teenistujale. Palgajuhendi p 28 kohaselt üle 80%

diferentseeritakse ametniku ja abiteenistuja palgamäära käesoleva juhendi lisas 3 sätestatud

ametikohtadel. Palgajuhendi lisa nr 3 p 5.1.3 kohaselt on kaebaja ametkoha nimetus

spetsialistinsener. Kuna vastustaja luges kaebaja kvalifikatsiooni bakalaureusena, siis vastustaja

ei maksnud kaebajale lisatasu kui spetsialistile, kuigi kaebaja oli spetsialist. Selle asemel

diferentseeri lisatasu palgajuhendi p 27 alusel 50%. Palgajuhendi p 56.2 kohaselt ametnikule

makstakse lisatasu akadeemilise kraadi eest 10% ametipalgast välisriigis omandatud

akadeemilise kvalifikatsiooni eest (haridusdokument tähistusega MASTER), mis on

Akadeemilise Tunnustamise Infokeskuse poolt väljastatud hindamisotsuse alusel tunnustatud

magistrikraadile vastava kvalifikatsioonina. 7.05.2013. a Sihtasutus Archimedes / Eesti ENIC/

NARIC keskus tegi ettepaneku tunnustada kaebaja kvalifikatsiooni magistrikraadile vastava

kvalifikatsioonina. Seega kaebajal on jäänud saamata tulu alates 05.2006. a kuni 03.2013. a

ATS § 38 p 1 alusel (kaebajale makstud tasu ja maksmisele kuuluva tasu vahe). Samuti on

kaebajal jäänud saamata tulu alates 08.2009. a kuni 03.2013. a palgajuhendi p-de 28 ja 56.2

alusel. Kaebaja on kahju suuruse arvestamisel /tl 13 võtnud aluseks vastustaja poolt kaebajale

väljastatud isikukontokaardi /tl 15-19/, mille alusel on kaebaja teostanud arvutused, milline

summa on tal jäänud saamata. ATS § 8 lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas.

Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks

rikutud. Seega kaebajal on nõue hüvitada talle kahju summas 19 924,24 EUR.

Kahju on tekkinud just vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena. Juhul, kui kaebaja oleks

tegutsenud õiguspäraselt (Sihtasutus Archimedes / Eesti ENIC/NARIC keskuse poole

pöördumine), siis kaebaja teenistuslehele oleks märgitud magistri kvalifikatsioon

(magistrikraadile vastav kvalifikatsioon). Sellisel juhul kuuluksid kaebajale maksmisele kõik

lisatasud, mis olid ettenähtud magistrikraadi omava teenistujale. Kuna kahju on tekkinud pika

aja vältel ning kaebaja enam vastustaja juures ei tööta ka, siis muude õiguskaitsevahenditega

kaebaja õiguste kaitsmine pole võimalik, kui kaebuse esitamisega kahju hüvitamise nõudes.

HKMS § 46 lg 3 kohaselt hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta

jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud

isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest

ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või

tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või

õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Kaebaja on saanud teada, et temale on

kahju tekitatud ja selle põhjustanud isikust alles 19.03.2013. a, ehk teenistuslehe kättesaamisel.

ATS § 158 lg 1 kohaselt isikule, kes lahkub teenistusest või reservist, antakse tema soovil

teenistuslehe ärakiri. Seega kaebaja ei saanud enne lahkumist teada saada, milline oli

teenistuslehte märgitud kvalifikatsioon. Kaebaja on vastustajale esitanud oma diplomi, mis

vastab magistrikraadi kvalifikatsioonile. Kuna vastustaja on haldusorgan, siis kaebaja

heauskselt usaldas, et vajalikud paberid on vormistatud nõuetekohaselt ning tema saabki tasu

arvestades seda, et kaebajal on magistrikraadile vastav kvalifikatsioon. ATS § 157 lg 1 p 4

kohaselt ametniku kohta peetakse teenistuslehte, millele märgitakse haridus ja eriala. ATS §

158 lg 1 kohaselt isikule, kes lahkub teenistusest või reservist, antakse tema soovil teenistuslehe

ärakiri. Seega kaebaja ei saanud enne lahkumist teada saada, milline oli teenistuslehte märgitud

kvalifikatsioon. Alles teenistuslehe saamisel avaldaja sai teada, et alates 2006. a ei makstud

talle lisatasu magistrikraadi eest. Seega käesolevaks ajaks on muud õiguskatsevahendid on

ammendatud ning kahju hüvitamise kaebuse esitamine on lubatav.

Vastustaja Kaitsevä gi on järgmistel seisukohtadel.

Kahju hüvitamise nõue eeldab kaebaja õigushüve vähenemist, mille on põhjustanud

haldusorgani õigusvastane tegu. X.X teenistuse tasustamise korraldamisel ei ole Kaitseväe

poolt seni tuvastatud midagi kehtiva õigusega vastuolus olevat. Õhuväe staabi

personaliosakonnal puudus kaebaja teenistusse nimetamisel vajadus tema kõrghariduse

konkreetset taset täpsustada, kuna 26.08.2002 ametikoht ei nõudnud enamat kui kõrgharidus.

Üldreeglina esitab Eesti ENIC/NARIC Keskusele vastava taotluse konkreetse kvalifikatsiooni

hindamisest huvitatud isik. Kaebaja jätab kohtule märkimata, et tema huvides esitas kaebaja

teabenõude järel taotluse 22. mail 2013 õhuvägi (dokument nr 1895).

Täidetud haldusaktil saavad olla nii õiguspärased kui õigusvastased tagajärjed ja nende

hüvitamist saab nõuda vaid koos selle haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisega.

Vastustaja ei näe kaebaja teenistuse tasustamisel mingit ATS, selle alamaktide ja Kaitseväes

kehtinud palgajuhendi rakendamisega seotud õigusvastast tegu, ega ka kogumina õiguspärast

tegevust, mis oleks kaebajale siiski kaasa toonud õigusvastase tagajärje.

Puudub haldusorgani õigusvastane tegu, mis on põhjuslikus seoses kaebaja subjektiivsete

õiguste rikkumisega. Kaebaja ei ole esitanud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõuet,

mida loetakse kahju hüvitamise nõude osaks ning sellest lähtuvalt ei ole Kaebaja kahju

hüvitamise nõue põhjendatud. Vastustajale jääb selgusetuks, millise konkreetse ja üldreeglina

heauskse õhuväe personalitöö tulemusena tekkis kaebajale kahju.

Menetluse katkematuse tagamiseks on esmalt vajalik esitada ülevaade kaebuses hõlmatud

avaliku teenistuse alast teavet haldavatest Kaitseväe struktuuriüksustest ja vastava teabe

edastamise korrast õhuväes. Kuni 1. jaanuarini 2009 oli õhuväe personaliarvestus

struktuuriüksuse- ehk väeosapõhine. Peale nimetatud tähtpäeva on struktuuriüksuste

(lennubaas ja õhuseiredivisjon) personaliarvestus tsentraliseeritud ja seda teostab õhuväe

staap. Seetõttu on kaebaja (tolleaegse nimega Svetlana Barõšnikova) võetud ametnikuna

teenistusse algselt Lennubaasi ülema 06. septembri 2002 käskkirjaga nr 116P /tl 48/.

Käskkirja preambulas sisaldusid viited kaebaja palga palgakomponentide sätetele tol ajal

kehtinud ATS-s. Preambulas ei ole mainitud ATS § 38 p 1 lisatasu akadeemilise kraadi eest ja

see oli kaebajale teenistusse asudes teada. Nimetatud käskkirja teine eksemplar edastati

allkirjastamise järgselt kaebajale.

Lennubaasi ülema 06. märtsi 2008 käskkirjaga nr 48P on X.X nimetatud Lennubaasi

juhtkonna lennuohutussektsiooni kvaliteediinseneriks palgaastmega 26 ning lennubaasi ülema

16. märtsi 2008 käskkirjaga nr 64P on määratud uus teenistustasu /tl 46 pöördel-47/. Lähtuvalt

kaebaja lennundusinseneri kvalifikatsioonist on tööandja määranud talle palgaastme

suurenduseks 50%. Lisatasu akadeemilise kraadi eest määratud ei ole.

Hilisema dateeringuga kaebaja palka määrav õhuväe ülema käskkiri on kohtule esitada 18.

juulist 2012 nr 262P /tl 47 pöördel/, millal väeliigi personaliarvestus oli juba tsentraliseeritud.

Käskkiri edastati koheselt Kaitseväe dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu tutvumiseks

Kaebaja töökoha arvutisse, tema personaalsele kontole teadmiseks.

Tõendina asjaolule, et kaebaja oli teadlik oma palgakomponentidest, saab lisada ka Kaitseväe

raamatupidamissüsteem AXAPTA palgaandmete väljatrüki. Alates 2009. aastast saab

teenistuja igakuise palga väljamaksega oma teenistusliku e-posti aadressile (Kaebajal: XXX)

vastava „Palgalehe“ /tl 46/. Nii nagu teenistuse alguses, on ka viimastel dokumentidel vaid

kirje lisatasu staaži eest.

Vastustaja on seisukohal, et antud kaebuse puhul tuleb lähtuda individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (edaspidi ITLS) § 6 lg-t 3, mille kohaselt on töötasu nõude esitamise

tähtaeg kolm aastat. Kuni 28. maini 2013 oli olemas võimalus, et akadeemilise kraadi lisatasu

on jäetud Kaitseväe poolt alusetult välja maksmata. Peale Kaitseväe algatatud kvalifikatsiooni

hindamist Eesti ENIC/NARIC Keskuse poolt langes see õigusvastasuse kriteerium ära.

Arvestades tähtaja kulgemise alguseks teenistusse asumise septembris 2002, ei ole saamata

jäänud palga nõue esitatud tähtaegselt. Kui kaebaja ei saanud pikaajalise teenistuse ajal õieti

aru Kaitseväe palgasüsteemist ja palga elementidest, siis 11 aastat on piisavalt pikk aeg, et

kasutades tasuta teenistuslikku arvutivõrku ja telefoni ning lennubaasi või õhuväe staabi

juristilt selgitust küsida.

Eesti ENIC/NARIC keskuse antud hinnang välisriigi haridusdokumendile ja sellega tõendatud

kvalifikatsioonile on informatiivne ja nõuandev nii hindamise taotlejale kui ka kõrgharidust

andvale õppeasutusele, tööandjale või muule institutsioonile, kellele välisriigi haridusdokument

esitatakse. Väärtuspalga elemendina sisaldus Kaebaja palgamääras 50% lisatasu

kvalifikatsiooni eest /tl 47/. Kaebajale teenistuse ajal makstud astmepalga suurendus on

tunduvalt kõrgem kui vaidlusalune akadeemilise kraadi lisatasu määr. Seega lennundusinseneri

kvalifikatsioon ei ole jäänud Kaitseväe vajadusi arvestades hindamata ja on oluliselt ka kaebaja

palgamääras arvestatud. Kuni 01.04.2013 magistrikraadiga võrdsustatud hariduse puhul

Kaitseväes ametnikele akadeemilise kraadi lisatasu ei makstud. Kaebaja avalduse alusel

läbiviidud menetlus mais 2013 vaid kinnitas senise personalipraktika õiguspärasust.

Oluline on seaduse ühetaoline rakendamine kõigile Kaitseväe ametnikele ja selle põhimõtte

kohaselt on kehtiva õiguse alusel kaebajat Kaitseväes koheldud õiguspäraselt.

Kohus ja ka vastutaja on seisukohal, et kaebuse lahendamisel kuuluks kohaldamisele ITVS § 6

lg 3 regulatsioon. HKMS § 59 lg 1 sätestatud menetlusosalise tõendamiskoormusest lähtuvalt

on vastustajal raske, kui mitte võimatu, määratleda tähtpäeva, millal kaebaja nõue muutus

sissenõutavaks. Nimelt lähtuvalt asjaolust, et õhuväe personalitöö ja selle alusel igakuiselt

Kaitseväe logistikakeskuse raamatupidamiskeskuse poolt teostatavad palgaväljamaksed on

olnud mitte ainult viimased kolm aastat, enne kaebaja teenistusest lahkumist, vaid ka enne seda,

kooskõlas kehtiva õigusega.

Kaebaja teenistusse võtmisel ei esitatud koheselt taotlust tema haridusdokumentide

hindamiseks Eesti ENIC/NARIC keskusele põhjusel, et välisriigi (endise NSVL) territooriumil

välja antud haridusdokumentide hindamise menetlus oli ja on HKMS § 60 kohaselt üldtuntud ja

tõendamist mittevajav. Ka vastustaja esindaja ise omab 1981. aastast kaebajaga võrdväärset

tolleaegse NSVL inseneri diplomit, mis on Eesti Vabariigis „võrdsustatud magistrikraadiga“.

See määratlus aga ei andnud kaebajale nõudeõigust tema teenistusperioodil magistri

teaduskraadiga (nn master of science) kaasnevale lisatasule. Menetlusvälistest allikatest on

hariduse tunnustamist selgitanud ENIC/NARIC keskus oma kodulehel.

Kahjuks ei esitanud Kaebaja oma selgitustaotlust õhuväe staabile teenistuses olles. Vastustaja

esindaja on teadlik kogu tema teenistuskäigust õhuväes ning võimalik oli igal ajal reaalsete

näidete abil selgitada lisatasude maksmise korda Kaitseväes.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. ATS § 38 p 1 nägi ette, et akadeemilise kraadiga riigiametnikule makstakse lisatasu

magistrikraadi eest 10% ametipalgast.

Palgajuhendi p 28 kohaselt üle 80 % diferentseeritakse ametniku ja abiteenistuja palgamäära

käesoleva juhendi lisas 3 sätestatud ametikohtadel.

X.X on seisukohal, et temal ei ole mitte magistrikraadile vastav haridus, vaid ongi

magistrikraad. Seetõttu oli tal õigus saada ATS § 38 p 1 järgi lisatasu, samuti pidi vastustaja

kaebajale maksma diferentsiaali vähemalt 80 % selle eest, et tal on magistrikraad ja ta töötas

ametikohal, mis nõudis magistrikraadi. Et Kaitsevägi märkis kaebaja teenistuslehele

bakalaureuse kraadi ja on kaebajale alates 2006. a maksnud lisatasu nagu bakalaureuse kraadiga

ametnikule, siis on kaebajale makstud aastatel 2006-2013 õigusvastaselt lisatasu vähem kui

peaks. Kaebaja väitel on ta saanud teada sellest, et temale on kahju tekitatud ja selle

põhjustanud isikust alles 19.03.2013. a teenistuslehe kättesaamisel. Kaebaja heauskselt uskus,

et talle makstakse lisatasu vastavalt tema haridusele.

Kaitsevägi on seisukohal, et kaebajat on Kaitseväes koheldud kehtiva õiguse alusel

õiguspäraselt. Lähtuvalt kaebaja lennundusinseneri kvalifikatsioonist on talle määratud

palgaastme suurenduseks 50%. Lisatasu akadeemilise kraadi eest määratud ei ole, kuna kuni

01.04.2013 magistrikraadiga võrdsustatud hariduse puhul Kaitseväes ametnikele akadeemilise

kraadi lisatasu ei makstud ja see oli kaebajale juba 2002. a teenistusse asudes teada.

2. Kohus märgib kõigepealt, et kuna eelmenetluses on lahendatud X.X kaebuse

kvalifitseerimise küsimus (04.11.2013, 29.11.2013 ja 06.03.2014 määrused) ja kaebaja

nõusolekul kohus menetleb kohustamiskaebusena kaebaja nõuet vähemmakstud töötasu

(lisatasu) väljamaksmiseks ning on tagastanud X.Xle kaebuse algselt esitatud kahju hüvitamise

nõude osas, siis kohus kahju hüvitamise nõuet puudutavaid poolte ja kohtu argumente

siinjuures enam ei käsitle.

ATS-s puudus palga arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon. Seega ATS §

13 lg 1 ja § 37 lg 4, PalS § 1 lg 3 ja § 34 ning ITVS § 6 lg 3 koostoimest tulenevalt oli ka

teenistujate palganõuete esitamisel kohaldatav ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg (Riigikohtu

halduskolleegiumi 09.03.2004 määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-04). Olukord ei ole muutunud

ka uue, alates 01.04.2013 kehtiva ATS-ga, mistõttu lähtuda tuleb ITVS-st.

Vastavalt ITLS § 6 lg-le 1 töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste

kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud,

välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Sama paragrahvi lg 3

kohaselt töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat (01.07.2009 jõustunud redaktsioonis).

Enne seda seostati 3 aasta algus ajaga, mil nõue muutus sissenõutavaks.

Tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadest ITVS § 6 kohaldamisel (15.06.1998

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-98 ja 06.11.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-01) on selles sättes

kehtestatud tähtaegade puhul tegemist töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamise ja rikutud

õiguste kaitseks esitatavate nõuete aegumistähtajaga. Seega saab kaebusega esitada nõude

lisatasu väljamaksmiseks kaebuse esitamisele eelnenud kolmeaastase perioodi suhtes. Et

kaebus on kohtule esitatud 09.10.2013, siis saaks kaebaja esitada väidetavalt saamata jäänud

lisatasu nõude üksnes kaebuse esitamisele eelnenud kolmeaastase perioodi suhtes ja tegelikult

ei oma mingit tähtsust, millal X.X väidetavalt oma väidetavast õiguste rikkumisest teada sai.

Siiski peab kohus vajalikuks rõhutada, et kaebaja väited lisatasu maksmata jätmisest teada

saamise ajast on ilmselgelt alusetud ja ka arusaamatud. Asjaolu, et kaebajale ei makstud

lisatasu akadeemilise kraadi eest ja/või et tema ametipalka ei olnud diferentseeritud vähemalt

80 % oli kaebajale teada juba alates sellest, kui X.X Lennubaasi ülema 06. märtsi 2008

käskkirjaga nr 48P nimetati Lennubaasi juhtkonna lennuohutussektsiooni kvaliteediinseneriks,

edasi oli tal selles võimalik veenduda, kui talle maksti välja esimene töötasu, kui tema

töötasustamise korda muudeti jne.

3. Kohus, analüüsinud ülalviidatud jm asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast

kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke ja kaebaja suulisi seisukohti ning kõiki asjas kogutud

tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et X.X kaebus ei ole

põhjendatud. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja argumentatsiooniga, pidamata

vajalikuks kõike üle korrata.

4. Kaebaja on omandanud kõrghariduse endises Nõukogude Liidus, kus ei omistatud

akadeemilisi kraade bakalaureus ja magister, teaduskraadideks olid teaduste kandidaat ja

doktor. Selleks, et hinnata tolleaegse hariduse vastavust kaasajal nõutavatele akadeemilistele

kraadidele, so haridust tõendavate dokumentide vastavust Eesti õigusaktides haridustasemetele

ja kõrghariduse astmetele kehtestatud nõuetele, on loodud lähtudes Kõrgharidustunnistuste ja

kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise

konventsioonist (edaspidi Lissaboni konventsioon) süsteem ja õiguslikud alused

kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks, eesmärgiga võimaldada juurdepääs haridusele

(edasiõppimine) ja/või kutsetööle (kui ametikoht nõuab teatavat kvalifikatsiooni). Niisugune

kord kehtis juba ajal, mis kaebaja asus teenistusse Kaitseväes. See tähendab, et välisriigis

omandatud haridust tõendavate dokumentide vastavust Eesti õigusaktides haridustasemetele ja

kõrghariduse astmetele kehtestatud nõuetele hindas ENIC/NARIC Keskus, kelle hinnangu näol

ei olnud tegemist pädeva tunnustamisasutuse siduva otsusega Lissaboni konventsiooni ega

välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse (edaspidi VOKTS)

tähenduses. Tunnustamismenetlus viidi läbi huvitatud isiku algatusel ja tunnustamisotsuse tegi

vastav haridusasutus või tööandja.

5. Seega 16.04.2006. a jõustunud Vabariigi Valitsuse 06.04.2006. a määrus nr 89

„Välisriigi haridust tõendavate dokumentide hindamise ja akadeemilise tunnustamise ning

välisriigi haridussüsteemis antud kvalifikatsiooni nimetuse kasutamise tingimused ja kord“, st

tunnustamise määrus, ning Vabariigi Valitsuse 06.06.2005. a määrus nr 120 „Eesti Vabariigi

kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide

vastavus“ (edaspidi määrus nr 120) ei loonud mingeid ennekuulmatuid uusi süsteeme. Määruse

nr 120 § 5 kohaselt magistrikraadile vastavaks loetakse NSV Liidu haridussüsteemis saadud

spetsialisti diplom kõrgema kutsekvalifikatsiooni omandamise kohta.

Tunnustamise määruse § 4 kohaselt välisriigi või piiriülese kvalifikatsiooni või õppeperioodi

hindamise ja akadeemilise tunnustamise taotleja (edaspidi taotleja) võib olla iga isik, kellele on

antud välisriigi või piiriülene kvalifikatsioon või kes on läbinud õppeperioodi. Sama määruse §

5 lg 1 järgi kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate ja kõrgharidust tõendavate välisriigi ja

piiriüleste kvalifikatsioonide ning õppeperioodide hindamise pädev asutus on Sihtasutuse

Archimedes struktuuriüksus Eesti ENIC/NARIC Keskus (Akadeemilise Tunnustamise

Infokeskus) (edaspidi Eesti ENIC/NARIC Keskus).

Vastavalt Tunnustamise määruse § 8 lg-le 3 hinnang on õppeasutusele, kus taotleja soovib

õpinguid jätkata, või tööandjale, kelle juures taotleja soovib tööle asuda, informatiivne ja

nõuandev. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt õppeasutus ja tööandja võivad loobuda hindamisest

Eesti ENIC/NARIC Keskuse poolt, kui: 1) nad omavad piisavat teavet taotleja kvalifikatsiooni

või õppeperioodi, dokumendi väljastanud ja kvalifikatsiooni andnud asutuse või õppeasutuse,

kus õppeperiood läbiti, ja asukohariigi haridussüsteemi kohta või 2) Eesti ENIC/NARIC

Keskus on neile andnud varasema hinnangu sarnase kvalifikatsiooni või sarnase õppeperioodi

kohta.

Tulenevalt Tunnustamise määruse § 9 lg-st 2 akadeemilise tunnustamise pädev asutus vastavat

haridustaset või kõrgharidusastet nõudvale ametikohale kandideerimise õiguse andmiseks on

tööandja, välja arvatud juhul, kui ametikoht või kutseala on reguleeritud «Välisriigi

kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse» tähenduses. Selle määruse § 13 lg 2 alusel

akadeemilise tunnustamise tulemusena teeb õppeasutus või tööandja tunnustamisotsuse,

millega: 1) välisriigi või piiriülene kvalifikatsioon tunnistatakse vastavaks Eesti samaväärsele

kvalifikatsioonile või õppeperioodi arvestatakse Eesti kõrgharidusastme õppekava osana ja 2)

taotlejale antakse õigus kõrgharidusele juurdepääsuks, õpingute jätkamiseks või vastavat

haridustaset või kõrgharidusastet nõudvale ametikohale kandideerimiseks.

Vastavalt Tunnustamise määruse § 14 lg-le 2 välisriigi või piiriülese kvalifikatsiooni Eesti

kvalifikatsioonile vastavaks tunnistamine ei anna õigust kasutada samaväärse Eesti

kvalifikatsiooni nimetust. Välisriigi või piiriülese kvalifikatsiooni nimetusele võib vajadusel

lisada viite samaväärse Eesti kvalifikatsiooni nimetusele, tehes välisriigi või piiriülese

kvalifikatsiooni nimetuse järele märke «(Eesti kvalifikatsiooni nimetusele) vastav

kvalifikatsioon».

Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja ametikoht ei eeldanud magistrikraadile vastavat haridust,

ei pidanud Kaitsevägi tunnustamismenetlust alustama ja võis määratleda kaebaja akadeemilise

kraadi kui madalaima - bakalaureus. Kui kaebaja arvates oli tal aga magistrikraadile vastav

haridus, siis oli tal õigus ja võimalus ise vastav taotlus esitada. Samas ei oma see ka mingit

tähendust, kuna isegi sel juhul kui Eesti ENIC/NARIC Keskus oleks andnud omapoolse

hinnangu mitte alles pärast kaebaja teenistusest lahkumist (27.05.2013), vaid teenistusse

asumisel, ei oleks sellest tulenenud X.X õigus saada ATS § 38 p 1 alusel akadeemilise kraadiga

riigiametnikule makstavat lisatasu 10% ametipalgast. Nii ülalviidatud sätetest kui ka Määruse

nr 120 seletuskirjast ilmneb selgelt, et niisugune lisatasu on ette nähtud magistrikraadi eest,

mitte sellele vastavaks tunnistatud kvalifikatsiooni eest. Kohus rõhutab, et niisuguse

tunnustamisesüsteemi loomise eesmärk on olnud üksnes võrdsete võimaluste loomine

kandideerimisel edasiõppele või töökohale.

6. Mis puutub kaebaja väitesse, et tal oli õigus Palgajuhendi p 28 alusel palgamäära

diferentseerimisele vähemalt 80 %, siis kohus leiab, et kaebaja nõue on ka selles osas

põhjendamatu. Kaebaja on lähtunud üksnes ühest Palgajuhendi punktist ja on jätnud

tähelepanuta muud punktid. Palgamäära diferentseerimine ei ole vastustaja kohustus, vaid

õigus (vt Palgajuhendi p 27 – „on lubatud“). Palgamäära diferentseerimisel ei ole ainumäärav

ametikoht, vaid vastavalt Palgajuhendi p-le 29 toimub see kvalifikatsiooninõuete, töötingimuste

ning piirkondliku erisuse ja muude töö eripära iseloomustavate näitajate alusel. Seega

Palgajuhendi p-s 28 sätestatu, et üle 80 % diferentseeritakse ametniku ja abiteenistuja

palgamäära käesoleva juhendi lisas 3 sätestatud ametikohtadel, ei ole kohustus, vaid õigus

ületada Palgajuhendi p-s 27 toodud piirmäära (kuni 80%). Kaebaja väide, et temale pidanuks

palgamäära diferentseerima vähemalt 80 %, on lisaks täiesti paljasõnaline. Seega vastustaja ei

ole rikkunud kaebaja subjektiivse õiguse ning X.X kaebus on tervikuna alusetu.

7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas

tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka

vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid,

kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta.

Antud juhul jääb X.X kaebus rahuldamata Kaitsevägi ei ole omapoolset menetluskulude nõuet

esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte

võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

Kohtunik