3-14-50959/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-50959

Otsuse kuupäev

10. september 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

XX kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks

summas 1000 eurot

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja XX

Vastustaja Tartu Vangla

1. Jätta XX kaebus rahuldamata

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 10. oktoober 2014. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX esitas 17. märtsil 2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju

tekitamise eest summas 1000 eurot seoses tema elu ja tervise ohtu seadmisega 16. märtsil 2013.

Tartu Vangla jättis 26. mai 2014 otsusega nr 1-13/499-2 XX kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. 28. mail 2014 saabus Tartu Halduskohtusse XX kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses tervisekahjustuse tekitamisega. Kaebaja hinnangul on

kahju tekkinud 16. märtsil 2014, mil ta libastus Tartu Vangla jalutusboksis kõndides. Kaebaja

osutab, et libastumise tõttu väänas ta oma jala välja ning kukkus. Kaebaja hinnangul on tema jalg

ravitav vaid operatsiooniga. Samuti taotleb XX viivise väljamõistmist Tartu Vanglalt seoses

seaduse sätete rikkumisega. Kaebaja osutab, et vangla rikkus tema kahju hüvitamise taotluse läbi

vaatamisel riigivastutuse seaduse § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Tartu Halduskohus võttis 19. juuni

2014 määrusega XX hüvitamiskaebuse menetlusse.

3. 8. augustil 2014 saabusid kaebaja vastuväited vastustaja seisukohtadele. Kaebaja ei pea vastustaja

vabandust seoses riigivastustuse seaduse § 18 lg 1 rikkumisega kompententseks.

Kaebja on seisukohal, et vangla, leides, et kaebja kahju hüvitamise taotluses esinevad puudused,

oleks pidanud andma talle tähtaja taotluses esinenud puuduste kõrvaldamiseks, selgituste

esitamiseks.

Kaebaja osutab, et jalutusboksi betoonpõranda kallak ühe meetri kohta on 30%, kuigi tohiks olla

3%. Kaebja hinnangul tuleb liigne libedust tekitav lumi ära koristada enne, kui kinnipeetavad

jalutsbokse kasutama hakkavad.

Kaebaja selgitab, et 16. märtsil 2014 libastudes väänas ta välja juba varasemalt vigastada saanud

jala. Kaebaja nõustub vangla väitega, et ta ei saanud vigastust alles 16. märtsil 2014, vaid 15.

jaanuaril 2014 spordisaalis jalgpalli mängides.

Vastustaja vastuväited

4. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on

seisukohal, et ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitnud.

Tartu Vangla märgib, et jääb 26. mai 2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr

1-13/499-2 toodud seisukohtade juurde. XX ei tugine kahju hüvitamise taotluses tervise

kahjustamisele, vaid taotleb kahju hüvitamist seoses elu ja tervise ohtu seadmise eest. Kuivõrd

riigivastutuse seadus ei näe ette sellist alust mittevaralise kahju hüvitamiseks, siis ei kuulu XX

taotlus rahuldamisele.

Täiendavalt märgib vastustaja, et nõustub kaebaja väitega, et vangla ei lahendanud kaebaja kahju

hüvitamise taotlust nr 1-13/499 riigivastutuse seaduse § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Samas

osutab vangla, et vabandas kaebaja ees menetlustähtaja järgimata jätmise eest, selgitades, et see oli

tingitud töökoormuse suurenemisest.

Seoses kaebaja väitega, et vangla on kahju hüvitamise taotluse lahendamisel lähtunud vaid taotluse

sõnastusest, märgib vangla, et taotleja peab ise taotluses välja tooma, milline kahjulik tagajärg on

temale tekkinud ning millise õigusvastase tegevuse tulemusena on see tagajärg saabunud.

Haldusorgan ei saa taotleja eest sisustada kahju hüvitamise taotlust ega tuua välja uusi aluseid, mida

taotluses ei ole märgitud.

Kui taotleja ei ole taotlust esitades leidnud, et vangla tegevusega on kahjustatud tema tervist ning ei

too välja temale saabunud kahjulikke tagajärgi, ei saa vangla tema eest kahjulikke tagajärgi välja

mõelda. Antud juhul ei esinenud alust haldusmenetluse seadustiku § 15 lg 2 kohaldamiseks,

mistõttu vaadati kaebaja taotlus läbi selles märgitud alustel ja ulatuses.

Tartu Vangla jääb jätkuvalt selle juurde, et elu- ja tervise ohtu seadmine iseseisvalt ei saa olla

mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Vastustaja osutab, et kaebaja tugines kahju hüvitamise

taotluses elu- ja tervise ohtu seadmisele, mis aga ei saa RVastS § 9 lg 1 kohaselt olla aluseks

rahalise hüvitise nõudmisel. Samale alusele on kaebaja tuginenud ka kaebuses halduskohtule,mis ei

anna alust kaebuse rahuldamiseks.

Vastustaja märgib, et jalutusbokside seisukorda kontrollitakse regulaarselt ning vajadusel

puhastatakse ning liivatatakse neid. Lumekihi paksus 16. märtsil 2013 oli vanglaametnik V. Mürgi

selgituste kohaselt 1-2 cm, mis aga ei ole selline lume kiht, mis vajaks kohest koristamist ja mis

raskendaks või välistaks jalutuskäikude toimumise. Sellistes tingimustes liikumisel peab isik ise

olema hoolas ja jälgima kuhu ja kuidas tema astub.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja esitatud dokument SA Tartu Ülikooli Kliinikumis teostatud

uuringute tulemuste kohta, ei ole asjakohane ega tõenda võimalikke vigastusi seoses libastumisega

16. märtsil 2014. Vangla osutab, et kaebaja viidatud MRT uuring ei ole läbi viidud seoses

libastumisega jalutuskäigul 16. märts 2014, vaid seoses vasaku põlve vigastusega 15. jaanuaril

2014.

Kohtu seisukoht

5. Vastustaja hinnangul ei ole XX kaebuse rahuldamine võimalik seetõttu, et kaebaja on kohtueelses

menetluses taotlenud mittevaralise kahju rahas hüvitamist elu ja tervise ohtu seadmise eest, kuid

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sellel alusel mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise

maksmist ette ei näe. Selles olukorras ei saa kohus lahendada kaebaja nõuet tervise kahjustamisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest selle nõude osas on kaebajal läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus.

Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu ning peab siiski võimalikuks vaadata kohtumenetluses läbi

kaebaja nõue tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. On õige, et RVastS

§ 9 lg-st 1 tulenevalt on lubatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas tervise kahjustamise korral,

kuid pole sätestatud sarnast nõudeõigust tervise või elu ohtu seadmise korral. Vaidlust ei ole selles,

et kaebaja on kohtueelses menetluses (vt tl 6) sõnastanud nõude nõudena valuraha saamiseks ohu

tekitamise eest. Samas on kaebaja kohtueelses menetluses kirjeldanud seda, et oht on juba

realiseerunud ja toonud kaasa kaebajale kahjuliku tagajärje – tervise kahjustamise. Ka inspektor-

kontaktisik, kes XXlt kahju hüvitamise taotluse vastu võttis, on mõistnud kaebaja nõuet hüvitise

nõude jalutusboksis kukkumise ja jala vigastamise tõttu (tl 6). Samadele asjaoludele on kaebaja

tuginenud ka halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1, 11-12), selgitades tervisekahjustuse tekkimise

asjaolusid.

Korrakaitseseaduse § 5 lg-s 2 on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava

objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset

korrarikkumine. Ka eesti keele seletava sõnaraamatu1 järgi on oht olukord, kus kedagi või midagi

ähvardab ebaõnn, õnnetus, katastroof; nende võimalus ja tõenäosus. Kohtu hinnangul on ilmne, et

olukorras, kus oht tervisele on realiseerunud, ei ole hüvitise saamise eesmärgiga kooskõlas nõue

isiku ohtu asetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seda eelkõige olukorras, kus

vastustaja leiab, et selliselt sõnastatud nõude kaudu ei ole hüvitise saamise eesmärk mingil juhul

saavutatav õiguslikust regulatsioonist tuleneva piirangu tõttu.

Nendel asjaoludel leiab kohus, et kaebaja kohtueelses menetluses esitatud nõude käsitamine kitsalt

kaebaja ohtu seadmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudena tooks kaasa XX

kaebeõiguse ebaproportsionaalse piiramise. Üksnes formaalsel põhjusel kaebuse tagastamine ja

kaebaja suunamine kohtueelses menetluses nõude esitamisel ei oleks kooskõlas ka kohustusliku

kohtueelse menetluse eesmärgiga, kuna vastustaja on esitanud ka sisulised vastuväited XX

kaebusele ning neist nähtuvalt ei pea nõude rahuldamist põhjendatuks. Seetõttu tuleb Tartu

Vanglale kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotluse esitamisega lugeda kaebaja läbinuks

kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt vangistusseaduse § 1 lg-le 8 ka tervise kahjustamisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

6. Vaidlust ei ole selles, et XX vigastas vasakut põlve jalgpallimängus 15. jaanuaril 2014 ning käis

selle vigastusega seoses SA TÜ Kliinikum ortopeedi vastuvõtul 19. veebruaril 2014.

16. märtsil 2014 Tartu Vangla jalutusboksis jalutuskäigu ajal kaebaja libastus ja vigastas uuesti

varasemalt vigastatud vasakut põlve.

28. märtsil 2014 viidi plaanilises korras läbi kaebaja vasaku põlve MRT uuring, mille ortopeed oli

määranud 19. veebruaril 2014. Uuringul tuvastati vigastused.

Pooled on ühel meelel ka selles, et 16. märtsil 2014, kelle 9 ja 10 vahel, kaebaja jalutuskäigu ajal,

oli õhutemperatuur veidi alla nullkraadi, sadanud oli kuni 2 cm lund. Kaebaja jalutas Tartu Vangla

E-hoone betoneeritud põrandaga jalutusboksis. Jalutusboksis oli lume- ja libedusetõrje tegemata

ning kõndimisel kokku pressimise tõttu muutus lumi libedaks.

7. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

1 Kättesaadav võrguleheküljel http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=oht&F=M

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Kohtupraktikas on omaks võetud, et nimetatud sättest tuleneb ühtlasi, et isikul on õigus esitada

hüvitise nõude juhul, kui kahju tekkimine on põhjuslikus seoses haldusorgani õigusvastase

tegevusega. Seega tuleb jaatada kahju hüvitamise kohustust juhul, kui Tartu Vangla on käitunud

õigusvastaselt ja see on kaasa toonud tervisekahju tekkimise XXle.

8. Vangistusseaduse § 55 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt

üks tund päevas. Kohtu hinnangul tuleneb nimetatud kohustusest ühtlasi vastustaja kohustus tagada

sellised tingimused, et kinnipeetavatel on tegelik võimalus värskes õhus viibimise õiguse

realiseerimiseks. Kehtiv õigus ei sätesta täpsemalt vastustaja kohustust lume tõrjumiseks

jalutusboksist. Seetõttu tuli jalutusboksi lumest puhastamisel lähtuda mõistlikkuse kriteeriumist.

Kaebaja väitel ta libastus ja kukkus jalutusboksis umbes 30-minutilise jalutamise järel, kuna lumi

oli kõndimisel muutnud jääks (tl 6).

Kohus järeldab kaebaja väidetest, et jalutusboksi jõudmisel pidas kaebaja ise jalutusboksi tingimusi

piisavaks selleks, et kasutada õigust värskes õhus viibimiseks. Ka ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks

võtnud samme vastustaja ametnike tähelepanu juhtimiseks libedusele, pidades silmas, et kaebaja

väitel muutus lumi kõndimisel jääks. Seetõttu nõustub kohus, et olukorras, kus mõningane libedus

on talvetingimustes tavaline, jalutusboksis olnud lumekihi paksus ei ületanud paar sentimeetrit ja

kaebaja pidas jalutusboksi tingimusi jalutamiseks vastuvõetavaks, puudub alus hinnata jalutusboksi

tingimusi ja vastavalt vastustaja tegevusetust jalutusboksist lume tõrjumisel, õigusvastaseks.

Samas ei pea kohus põhjendatuks etteheidet vastustajale jalutusboksi seisukorra kohta isegi juhul

kui jalutusboksi tingimused osaliselt ei olnud piisavad VangS § 55 lg-st 2 tuleneva kohustuse

kohaseks täitmiseks. Sel juhul ei ole selle minetuse osas vastustajale etteheidetav nõutava hoole

järgimata jätmine. Vaidlust ei ole selles, et enne kaebaja jalutuskäiku oli küll lund sadanud, aga

lumekiht oli õhuke ega takistanud iseenesest kaebaja jalutamist. Seega ei pidanud ka vastustaja

ametnikud andma jalutusboksi tingimustele kaebajast erinevat hinnangut ja vastavalt ei ole

vastustajale etteheidetav süüline tegevusetus jalutusboksis lume tõrjumisel.

Kohus jätab siinjuures tähelepanuta kaebaja väite, et põranda kalle jalutusboksis on ca 30%, kuna

kaebaja ei ole väite kinnistuseks tõendeid esitanud ja põranda selline kalle ei ole eluliselt usutav,

sest teeks sisuliselt võimatuks põrandal seismise, jalutamisest rääkimata.

9. Samuti ei pea kohus võimalikuks tuvastada otsest põhjuslikku seost kaebaja terviskahjustuse ja

vastustaja tegevusetuse vahel.

Kaebaja kinnitusel muutus jalutusboksis olnud lumi sellel kõndimise tõttu jääks. Siiski ilmneb

kaebusest ja kaebaja hilisematest seisukohtadest, et kaebaja jätkas jalutusboksis kõndimist. Seega

jätkas kaebaja tegevust, mida ta nüüd tagantjärele hindab oma elu ja tervist ohustavaks, seades

sellega teadlikult olukorda, mis võis kaasa tuua tervisekahju tekkimise. Kohtu hinnangul katkestab

kaebaja tahtlik ennast ohustav tegevus põhjusliku seose ahela vastustaja tegevusetuse ja tekkinud

tervisekahju vahel. Kohus osutab, et kaebajal ei olnud kohustust jalutada. Juhul, kui ilmnes, et

värskes õhus viibimise õiguse kasutamine toob kaasa ohu tervisekahjustuse tekkimiseks, oli

takistatud selle õiguse tegelik kasutamine. Kaebajal oli seetõttu võimalik loobuda jalutamisest ja

nõuda vastustajalt VangS § 55 lg 2 rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu puudub

põhjuslik seos kaebajal tekkinud tervisekahjuga ka juhul, kui hinnata vastustaja tegevusetus lume

tõrjumisel õigusvastaseks. Kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks kooskõlas ennast ohustava

tegevuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks haldusorgani vastu.

Kaebaja oli vigastanud põlve juba 15. jaanuaril 2014 sedavõrd tõsiselt, et see tingis visiidi

erialaarsti juurde. Kaebaja kinnitusel vigastas ta jalutusboksis kukkumisel uuesti sama põlve. Samas

toimus kukkumine tunniajase jalutamise keskel selliselt, et kaebaja viibis boksis veel ca poole tunni

jooksul pärast kukkumist ega kutsunud abi koheselt kukkumise järel. Kaebaja väitel osutas ta

arstiabi saamise vajadusele alles siis, kui valvur talle järele tuli (tl 6).

Kohus järeldab sellest, et kaebaja ise ei pidanud kukkumist sedavõrd tõsiseks, et vajanuks kohest

arstiabi.

Sel põhjusel ei ole kohtul võimalik 28. märtsi 2014 uuringu tulemuse alusel veenduda, et uuringu

tulemusena kirjeldatud vigastuse põhjuseks on kukkumine jalutusboksis, mitte 15. jaanuari 2014

intsident.

10. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud ning

XX nõue mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks on alusetu.

Kaebus jääb rahuldamata.

11. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid

välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik