3-14-50656/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

10.09.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50656

Haldusasi

Jaak Reinomäe (Reinomägi) kaebus Viru Vangla

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.05.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Reinomäe määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.05.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. 30.04.2014 saabus Tartu Halduskohtule määruskaebuse esitaja poolt 27.04.2014

vanglateenistusele üle antud kaebus (tl 1−6) Viru Vangla toimingute õigusvastasuse

kindlakstegemiseks. Kaebuses taotleb määruskaebuse esitaja Viru Vangla järgmiste

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist: määruskaebuse esitajal ei võimaldatud arvuti

vahendusel tutvuda õigusaktidega, vaatamata sellele, et ta oli kolmel korral õigusaktidega

tutvumisele registreeritud; määruskaebuse esitajale keelduti esitamast teavet paberkandjal;

määruskaebuse esitajale keelduti esitamast avalikku teavet. Määruskaebuse esitaja sõnul aitab

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemine teda kahjunõude esitamisel ning edaspidi

teabenõude täitmisel tema õiguste järgimise nõudmisel. Samuti taotleb määruskaebuse esitaja

Viru Vangla kirja nr 6-16/72-3, millega jäeti tema vaie käiguta, vaideotsuse nr 6-12/74-2 ja

Viru Vangla kodukorra p-de 7.1.18 ja 16.4.42 õigusvastasuse kindlakstegemist. Nimetatud

haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemine aitab määruskaebuse esitaja sõnul kaasa

vaietele vastamise nõuetes seaduste järgimisele ning edaspidi ka kahju hüvitamise nõude

esitamisele. Koos kaebusega esitas määruskaebuse esitaja kohtule taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel (tl 7). Taotluse kohaselt on määruskaebuse

esitaja ainsateks sissetulekuteks kuni vahistamiseni 13.02.2014 olnud töötu abiraha 70 eurot

ja rahvapension töövõimetuse alusel 70 eurot. Määruskaebuse esitaja sõnul puudub tal

igasugune vara ning ta omab võlgnevusi kohtutäituritele. Vangistuse ajal lähedastelt saadavad

rahalised toetused kuluvad tal esmatarbekaupade ning enda õiguste kaitsmiseks vajalike

vahendite soetamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 29.05.2014. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja

taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel käesolevas haldusasjas ning andis

kaebuse puuduste kõrvaldamiseks so riigilõivu summas 15 euro tasumiseks aega 15 päeva

arvates määruse kättesaamisest.

Määruse kohaselt ei ole määruskaebuse esitaja vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest

põhjendatud, kuivõrd määruskaebuse esitajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. AS-i SEB

Pank kaebaja arvelduskonto andmetest nähtuvalt on kaebusele eelnenud nelja kuu jooksul

määruskaebuse esitajale laekunud töötutoetust kokku 94,22 eurot. Määruskaebuse esitaja

vanglasisese isikuarve väljavõttelt nähtub, et vanglasisesele isikuarvele on laekunud aga

sissetulekud eraisikutelt kokku 120,24 eurot. Et riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise

otsustamisel ei ole oluline, kas sissetulekud on laekunud eraisikutelt või töötasuna, tuleb võtta

arvesse, et ajavahemikul 27.12.2013-26.04.2014 on määruskaebuse esitaja arvetele laekunud

kokku 214,46 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut

arvestades on määruskaebuse esitaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega

107,23 eurot, s.o (214,46/4x2). Käesoleva asja menetluskulud piirduvad määruskaebuse

esitaja jaoks eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe

kuu sissetulekut. Seega esineb seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks.

Määruskaebuse esitaja sissetulekuid arvestades ei ole riigilõivu tasumine talle ebamõistlikult

suur kohustus ning antud juhul ei esine kohtu hinnangul asjaolusid, mis annaks põhjust

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise keelu eiramiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

3. 18.06.2014 saabus kohtule määruskaebus (tl 29−30p) Tartu Halduskohtu 29.05.2014. a

määruse peale, milles ta palub halduskohtu nimetatud määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt on halduskohus nimetatud määrusega rikkunud temale

põhiseaduse §dest 11, 14 ja 15 tulenevaid õigusi. Määruskaebuse esitaja märgib, et

ajavahemikul 27.12.2013 kuni 01.02.2014 on ta teinud kulutusi, mis tuleks

HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt tema sissetulekutest maha arvestada. Halduskohus on rikkunud

uurimispõhimõtet, jättes kontrollimata, kas tal on selliseid kulutusi olnud. Samuti on

halduskohus jätnud välja selgitamata, milliseid võimalikult maha arvestatavaid kulutusi (nt

kulutused hügieenitarvetele, telefonikaardile, kirjutustarvetele, koopiate tegemisele) on

määruskaebuse esitaja teinud, olles vahistatu staatuses. Riigikohtu erinevatest lahenditest

tuleneb, et vahistatu puhul tuleb HKMS § 112 lg 1 p-i 1 kohaselt menetlusabi saamise

tingimustele vastamise hindamisel eelnimetatud kulutused vahistatu sissetulekutest maha

arvata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ning Tartu Halduskohtu

29.05.2014. a määruse tühistamiseks puuduvad alused.

5. Määruskaebuse esitaja on taotlenud halduskohtult tema vabastamist käesolevas haldusasjas

kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused

sätestab HKMS § 111 ning füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud HKMS § 112.

HKMS §-s 112 sisalduvad menetlusabi andmise piirangud on sätestatud imperatiivselt,

mistõttu on kohtul kohustus nende esinemisel menetlusabi mitte anda. HKMS § 111 lg 1

kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma

majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes

osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui

menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise

kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja

seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud

kulud eluasemele ja transpordile. Seega tuleb määruskaebuse esitaja puhul HKMS § 112 lg 1

p-s 1 sätestatud keelu esinemise kontrollimiseks võtta arvesse tema rahaliste vahendite

liikumisi menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul, so perioodil

27.12.2013−26.04.2014. Nimetatud perioodil on määruskaebuse esitaja viibinud vabaduses

kuni 31.01.2014 ning alates vahistamisest 01.02.2014 viibib määruskaebuse esitaja

kinnipidamisasutuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb tema 27.04.2014 kohtule esitatud kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamist võimaldava maksejõuetuse kontrollimisel võtta

arvesse tema rahaliste vahendite liikumisi arvelduskontol AS-is SEB Pank perioodil

27.12.2013−31.01.2014 ning vanglasisesel isikuarvel perioodil 01.02.2014−26.04.2014.

Halduskohus on eelkirjeldatud viisil määruskaebuse esitaja majanduslikku seisu ka

kontrollinud ning jõudnud õigele järeldusele, et antud juhul esineb HKMS § 112 lg 1 p-s 1

sätestatud alus menetlusabi andmisest keeldumiseks.

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus rikkunud uurimispõhimõtet. Kohtule

menetlusabi taotlust esitades tuleb HKMS § 115 lg 2 kohaselt sellele lisada allkirjastatud

teatis enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta

(perekonnasuhted, elukutse, vara, sissetulek ja kohustused) ning võimaluse korral ka muud

dokumendid, mis seda seisundit tõendavad. Antud juhul on määruskaebuse esitaja kohtule

esitatud menetlusabi taotluses märkinud, millised on tema sissetulekud, millele teeb ta

kulutusi ja milliseid rahalisi kohustusi täidab ning et tal puudub igasugune vara. Selliselt

põhjendatud taotlusest ei saa kohus üheselt järeldada, et taotleja on esitanud andmeid enda

majandusliku seisundi kohta valikuliselt. Selleks, et taotleja poolt esitatud andmete õigsuses

veenduda, on aga kohtul võimalik nõuda HKMS § 58 alusel asja lahendamiseks vajalikke

andmeid muu hulgas näiteks menetlusosalise tööandjalt või krediidiasutuselt. Antud juhul on

halduskohus kontrollinud nii määruskaebuse esitaja vanglavälisel kui vanglasisesel kontol

toimunud rahalisi liikumisi. Et muude võimalike rahaliste kohustuste (näiteks vabaduses

viibimise ajal maksude tasumise kohustuse) olemasolu kontrollimine on halduskohtule

raskendatud ning tõendeid nende kohustuste kohta peab esitama eelkõige menetlusabi taotleja

ise, ei saa halduskohtule käesolevas asjas uurimispõhimõtte rikkumist ette heita.

7. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väidetega selle kohta, et halduskohus

oleks pidanud tema majandusliku seisundi hindamisel tema sissetulekutest maha arvestama

sellised vajalikud kulutused nagu kulutused hügieenitarvetele, kirjatarvetele, koopiate

tegemisele ning telefonikaardile. Samuti ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse esitaja

väitega, et nende kulutuste maha arvamise võimalikkust on kinnitanud Riigikohus.

Ringkonnakohus selgitab, et kulutused, mida saab kaebaja sissetulekutest maha arvata, näeb

ette HKMS § 112 lg 1 p 1, ning nendeks on maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest

tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summad, samuti mõistlikud kulud

eluasemele ja transpordile. Kohtupraktika on täpsustanud nende kulutuste võimalikku sisu

kinnipidamisasutuses viibivate isikute puhul. Näiteks on kohtud lugenud kinni peetavate

isikute puhul mõistlikuks kuluks eluasemele nende poolt kasutatud elektrienergia eest

makstud summasid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2012. a määrus nr 3-12-911, p 9;

18.06.2012. a määrus nr 3-12-327, p 7; Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2012. a määrus nr 3-12-

342, p 5; 24.08.2012. a määrus nr 3-11-2533, p 5; 03.09.2012. a määrus nr 3-12-33, p 5).

Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et analoogia korras on HKMS § 112 lg 1 p-s 1

nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest

seaduse alusel (VangS § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi

hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas

käsutamisõigus (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-

61-12). Et käesolevas asjas puuduvad tõendid eelnimetatud väljaminekute olemasolu kohta

määruskaebuse esitajal ning määruskaebuse esitaja nimetatud kulutused seaduse kohaselt

sissetulekutest maha arvamisele ei kuulu, ei ole määruskaebuse esitaja vastavad väited tema

menetlusabi taotluse lahendamisel asjakohased.

8. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti jätnud määruskaebuse esitaja riigilõivu

tasumisest vabastamata, leides, et määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse esitamisele

eelnenud perioodi sissetulekutest nähtuvalt ei ole tegemist isikuga, kes ei suudaks tasuda

seadusest tulenevat miinimummääras riigilõivu ning tema riigilõivu tasumisest vabastamine ei

ole põhjendatud. Tartu Halduskohtu 29.05.2014. a määruse peale esitatud määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata ja vastav määrus muutmata.

Einar Vene

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/