Legislator Case Law & Legislation
3-14-170/19 AI generated

3-14-170/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

Case Number 3-14-170/19
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

summas 36 000 eurot seoses televiisorite puudumisega Tartu Vangla kambrites. Määruskaebuse esitaja hinnangul on vangla jätnud ta ilma seadusega ettenähtud televiisorist.

Legislator headnote

AI generated

3-14-170/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: Määruskaebuse esitaja hinnangul on vangla jätnud ta ilma seadusega ettenähtud televiisorist.

Keywords

AI generated
broadcasting right requests for information vat fraud investigation right to install an antenna broadcasting fee plea of constitutional grievance
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

10.09.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-170

Haldusasi

Aleksei Maksimovi (Maksimov) kaebus Tartu Vanglalt

kahju hüvitamise nõudes summas 36 000 eurot seoses

kambris teleri puudumisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.03.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Maksimovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Aleksei Maksimov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.03.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD

1.

20.02.2014 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja venekeelne kaebus

(tl 2−3p, tõlge tl 5), milles ta taotleb Tartu Vanglalt talle tekitatud kahju hüvitamist kokku

summas 36 000 eurot seoses televiisorite puudumisega Tartu Vangla kambrites.

Määruskaebuse esitaja hinnangul on vangla jätnud ta ilma seadusega ettenähtud televiisorist.

Varasemalt (2002. aastal) olid telerid kambrites olemas, kuid vangla administratsioon võttis

need hiljem kambritest ära. Kaebusele on lisatud taotlus riigilõivust vabastamiseks

maksejõuetuse tõttu.

2.

28.02.2014 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja avaldus (tl 14−14p, tõlge

tl 16), milles ta täpsustab kaebuse asjaolusid ning soovib kaitsjat riigi arvel.

3. Tartu Halduskohus jättis 06.03.2014. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja

taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel, jättis kaebuse käiguta ja andis

750 euro riigilõivu tasumiseks ja kaebuse täiendavate põhjenduste esitamiseks tähtaja 15

päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates. Määruse põhjenduste kohaselt on määruskaebuse

esitaja näol tegemist küll maksejõuetu isikuga, kuid hoolimata sellest ei ole talle menetlusabi

andmine riigilõivust vabastamiseks põhjendatud, kuna halduskohtule esitatud kaebuse

edulootused on vähesed. Koos määrusega edastas halduskohus määruskaebuse esitajale

täitmiseks riigi õigusabi taotluse blanketi.

4.

18.03.2014 saabus kohtusse määruskaebuse esitaja avaldus kaebuses esinevate

puuduste kõrvaldamiseks (tl 31−34, tõlge tl 42−42p) ning täidetud menetlusabi taotluse

blankett (tl 35−39p).

Avalduses on määruskaebuse esitaja seisukohal, et vastustaja kohustusest tagada

kinnipeetavatele juurdepääs informatsioonile tuleneb ka kohustus tagada talle elukambrisse

televiisor. Selle kohustuse täitmata jätmisega tekitas vastustaja määruskaebuse esitaja sõnul

talle kahju, mille hüvitamist ta kaebusega taotleb. Viidates 06.03.2014. a määruses esitatud

kohtu seisukohale nõutava hüvitise ilmselgest ebaproportsionaalsusest, palub määruskaebuse

esitaja kohtul nimetada kohase hüvitise ulatus.

5. Tartu Halduskohus tagastas 25.03.2014. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebus ei vasta HKMS §-de 37-39 nõuetele,

määruskaebuse esitaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja

puudused takistavad asja läbivaatamist.

Halduskohus selgitab määruses, et andis 06.03.2014. a määrusega määruskaebuse esitajale

tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 15 päeva alates kohtumääruse

kättesaamisest. Kohtumääruse on määruskaebuse esitaja kätte saanud 07.03.2014 ning ta pidi

kaebuse puudused seega kõrvaldama hiljemalt 24.03.2014. Määruskaebuse esitaja ei ole kohtu

poolt antud tähtajaks tasunud riigilõivu kaebuse esitamise eest ega esitanud ka taotlust

puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamiseks. Samas ei ole määruskaebuse esitaja

esitanud ka kohtu 06.03.2014. a määruse vaidlustamiseks määruskaebust osas, millega jäeti

tema menetlusabi taotlus rahuldamata. Kohus on määruses selgitanud määruskaebuse

esitamise korda ning muu hulgas ka seda, et määruskaebus esitatakse Tartu Ringkonnakohtule

Tartu Halduskohtu kaudu. 18.03.2014 kohtusse saabunud menetlusdokument on adresseeritud

Tartu Halduskohtule ja pealkirjastatud kaebuse puuduste kõrvaldamise avaldusena. Ka ei ole

menetlusdokumendis esitatud sisulisi etteheiteid menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise

otsustuse osas, vaid üksnes täiendavaid põhjendusi kaebuse nõudele. Seetõttu on halduskohus

seisukohal, et määruskaebuse esitaja ei ole soovinud esitada määruskaebust Tartu

Halduskohtu 06.03.2014. a määrusele.

Halduskohus leiab jätkuvalt, et määruskaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus selleks, et

vastustaja tagaks talle elukambris televiisori. Vangistusseaduse § 31 lg-st 1, millest tuleneb

vastustaja kohustus võimaldada vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid, ei tulene

vastustaja kohustust tagada ega vastavat määruskaebuse esitaja õigust nõuda enda

elukambrisse televiisorit. Selline õigus ei tulene ka elukambri sisustust reguleerivast

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg-st 1. Seetõttu ei

saanud televiisori puudumine tekitada määruskaebuse esitajale hüvitamisele kuuluvat kahju

ning hüvitamiskaebuse eduväljavaateid tuleb pidada vähesteks, mistõttu ei ole põhjendatud

määruskaebuse esitajale menetlusabi andmine HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6.

31.03.2014 saabus kohtusse määruskaebuse esitaja määruskaebus (tl 49−51, tõlge

tl 54−54p) Tartu Halduskohtu 25.03.2014. a määruse peale.

Määruskaebuses ei nõustu määruskaebuse esitaja halduskohtu poolt väljendatud seisukohaga,

et kambris teleri olemasolu ei ole tähtis osa määruskaebuse esitaja elus ning et teleri

puudumine ei saa olla kahju hüvitamise aluseks. Määruskaebuse esitaja selgitab, et Tartu

Vangla kambrites pidid ajakirjanduses kajastatud informatsiooni järgi olema ka telerid, kuid

vangla avamisel kõrvaldas vangla administratsioon need kambritest. Määruskaebuse esitaja

hinnangul on teler vangla kambris norm, mitte luksus, ning tema sõnul on ta teleri puudumise

tõttu elanud aastaid ilma infota. Lähtuvalt sellest, et halduskohus on oma 06.03.2014. a

määruses väljendanud nõutava hüvitise ilmselget ebaproportsionaalsust, palub määruskaebuse

esitaja kohtul nimetada, milline võiks olla tema poolt kirjeldatud asjaolude puhul kohane

hüvitis. Määruskaebuse esitaja sõnul puuduvad parameetrid, mille pinnalt määrata nõutava

kahjuhüvitise suurust ning kohus peaks teda selles küsimuses aitama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puuduvad alused.

8. Käesolevas määruskaebemenetluses tuleb kohtul võtta seisukoht selles, kas halduskohus

on kaebuse määruskaebuse esitajale 25.03.2014. a määrusega õiguspäraselt tagastanud. Et

kaebus on tagastatud HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamata

jätmise tõttu (riigilõiv tasumata), tuleb kohtul võtta seisukoht ka selles, kas halduskohus on

õiguspäraselt jätnud 06.03.2014. a määrusega kaebuse käiguta ning kohustanud

määruskaebuse esitajat tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu (vt RKHKm 30.05.2011, nr 3-3-

1-22-11, p 12).

9. Määruskaebuses esitab määruskaebuse esitaja väiteid eelkõige selle kohta, miks ta ei

nõustu halduskohtu seisukohaga tema kaebuse perspektiivituse kohta ning palub kohtul

teavitada teda kohasest hüvitise suurusest. Seega puudutavad määruskaebuse väited

ennekõike küsimust, kas halduskohus on õiguspäraselt asunud seisukohale, et kaebus omab

väheseid edulootusi ning on seetõttu jätnud määruskaebuse esitajale HKMS § 111 lg 1 alusel

menetlusabi osutamata ning kohustanud teda tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu summas

750 eurot. Eeltoodud otsustused on halduskohus teinud 06.03.2014. a määruses, milles on

määruse päises ka selgitanud, et määruse punkti 1 peale, so riigilõivu tasumisest

vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise peale on õigus esitada määruskaebus

Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest. Seega pidi määruskaebuse esitajale olema arusaadav võimalus vaidlustada

tema riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmist ning riigilõivu tasumiseks

kohustamist ringkonnakohtus.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 25.03.2014. a määruses esitatud seisukohaga, et

määruskaebuse esitaja poolt 18.03.2014 kohtusse saabunud dokumenti (tl 31−34, tõlge

tl 42−42p) ei saa käsitleda määruskaebusena. 18.03.2014 kohtule saabunud dokument on

pealkirjastatud kaebuse puuduste kõrvaldamisena ning see on adresseeritud Tartu

Halduskohtule. Kuigi see sisaldab vastuväiteid halduskohtu seisukohale kaebuse

perspektiivituse kohta ning ettepanekut õiglase kompensatsiooni kohta, ei väljenda

määruskaebuse esitaja selles dokumendis kordagi otsest rahulolematust tema menetlusabi

taotluse rahuldamata jätmisega. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus

menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 18.03.2014 kohtule saabunud dokumendist järeldada

määruskaebuse esitaja tahet vaidlustada Tartu Halduskohtu 06.03.2014. a määrus tema

menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta. Määruskaebuse esitaja näol on tegemist

isikuga, kes on esitanud halduskohtule arvukalt kaebuseid ning määruskaebuseid, mistõttu

saab eeldada, et talle on teada määruse vaidlustamise kord. Kohtute infosüsteemi andmetest

nähtuvalt on määruskaebuse esitaja erinevates haldusasjades läbivalt kohtu poole pöördudes

märkinud määruskaebuseks oleva avalduse päisesse „Tartu Ringkonnakohus läbi Tartu

Halduskohus“ või pealkirjastanud avalduse määruskaebusena (vt nt haldusasjad 31450384,

313-2473, 3-14-170, 3-14-251 jpt). Ka käesolevas määruskaebemenetluses lahendatava

määruskaebuse (tl 47) on määruskaebuse esitaja korrektselt pealkirjastanud määruskaebusena.

Seega ei saa puuduste kõrvaldamisena pealkirjastatud ning menetlusabi taotluse rahuldamata

jätmise kohta vastuväiteid mittesisaldava avalduse puhul järeldada ka määruskaebuse esitaja

tahet vaidlustada tema menetlusabi taotluse rahuldamata jätmine.

11. Antud juhul ei ole halduskohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud ka tal HKMS § 2 lg 5

kohaselt lasuvat selgitamiskohustust. Kuigi selgitamiskohustus ei tohi olla pelgalt formaalne,

ei pea kohus siiski selgitama asjaolusid, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et

menetlusosalised on kohtu selgitusi mõistnud. Antud juhul on halduskohus 06.03.2014. a

määruses nõuetekohaselt selgitanud määrusele edasikaebamise korda. Kuigi määruskaebuse

esitajal on olemas õigus oma kaebuse asjaolusid täiendavalt menetluse jooksul selgitada ning

korrigeerida ka selles sisalduva nõude suurust, ei võta see õigus temalt siiski kohustust kohtu

poolt määrusega pandud kohustusi mitte järgida. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et isik

saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse

vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt

või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise

kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.

Sellisel juhul ei kontrolli kohus, kas isiku õigusi on rikutud. (RKÜKo 29.11.2011, nr 3-3-1-

22-11, p 24). Samuti on Riigikohus selgitanud, et kohtusse pöördumise õiguse mõningane

kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise

vältimiseks (RKHKm 06.09.2007, nr 3-3-1-40-07, p 11). Sellega, et määruskaebuse esitaja

jättis Tartu Halduskohtu 06.03.2014. a määruse tema riigilõivust vabastamata jätmise kohta

nõuetekohaselt vaidlustamata, võttis ta riski, et kohtul on õigus tema kaebus tagastada ning

tema poolt täiendavalt kaebuse sisu ja nõude suuruse osas esitatud avaldusi mitte läbi vaadata.

12. HKMS § 179 lg 3 esimeses lauses sätestatu kohaselt jõustub määrus, mille peale saab

esitada määruskaebuse, kui seaduse järgi ei saa seda tähtaega ennistamata enam vaidlustada

muul viisil kui teistmismenetluses või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga

rahuldamata või läbi vaatamata. Et käesoleva määruse eelmises punktis toodud põhjendustest

tulenevalt ei ole määruskaebuse esitaja halduskohtu 06.03.2014. a määrust tema riigilõivust

vabastamata jätmise kohta nõuetekohaselt vaidlustanud, see määrus jõustus ning

määruskaebuse esitaja oli kohustatud halduskohtu poolt selles esitatud juhiseid täitma ja

kaebuse menetlusse võtmist takistava puuduse kõrvaldama, so tasuma kaebuse esitamisel

nõutud riigilõivu. Seda, et puuduse tähtaegse kõrvaldamata jätmise korral on kohtul õigus

kaebus selle esitajale HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada, on halduskohus 06.03.2014. a

määruse põhjenduste punktis 11 ka selgitanud. Puudub vaidlus, et määruskaebuse esitaja ei

ole kohtu poolt nõutud riigilõivu tasunud ning seda väidet ei lükka määruskaebuse esitaja

ümber ka määruskaebuses.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus 06.03.2014. a määrusega kaebuse käiguta

jätmisel ning puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel toiminud õiguspäraselt. Kuigi

halduskohus tuvastas selles määruses määruskaebuse esitaja maksejõuetuse, on ta õigesti

asunud seisukohale, et kuna kaebuse edulootused on vähesed, ei ole määruskaebuse esitajale

menetlusabi andmine põhjendatud. Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjalikult ja

kohtupraktikat arvestades selgitanud põhjuseid, miks puudub määruskaebuse esitajal

subjektiivne õigus nõuda televiisori olemasolu vangla kambris ja sellest väidetavalt tingitud

kahju hüvitamist. Ka määruskaebuses esitatud väited vangla väidetava õigusvastase tegevuse

kohta telerite eemaldamise kohta kambritest ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust kaebuse

edulootuste osas vastupidisele seisukohale asumiseks. Seega on halduskohus õigesti jätnud

määruskaebuse esitaja kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamata HKMS § 111 lg 1 alusel, so

põhjusel, et puudub piisav alus eeldada, et määruskaebuse esitaja kavandatav menetluses

osalemine on edukas.

14. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õiguspäraselt tagastanud 25.03.2014. a määrusega

määruskaebuse esitaja kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel kaebuses esinevate puuduste

kõrvaldamata jätmise, so riigilõivu tasumata jätmise tõttu, ning määruskaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Tiina Pappel

Einar Vene

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/