3-11-1565/130 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja

koht

09.09.2014, Tartu

Haldusasja number

3-11-1565

Haldusasi

Anton Kuprini kaebus Harku ja Murru Vangla

ning Tartu Vangla vastu käekella Breitling ja

spordikoti Bauer kadumisega tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 2 800 eurot.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 03.01.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Anton Kuprini ning Harku ja Murru Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Anton Kuprin

Vastustaja/apellant Harku ja Murru Vangla

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Anton Kuprinile tema apellatsioonkaebuse lisad.

2. Jätta Tartu Halduskohtu 03.01.2014. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebused

rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 9. oktoobrini 2014. Kassatsioonkaebus võidakse

lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised

menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi

kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja kannab vanglas karistust alates 14.12.2005 (I kd tl 195). 27.04.2010 viidi kaebaja

Viru Vanglast üle Tallinna Vanglasse ning 29.04.2010 edasi Harku ja Murru Vanglasse (kuni

15.01.2011 oli vangla nimetuseks Murru Vangla). 29.04.2010. a seisuga oli kaebajal Harku ja

Murru Vanglas kinnipeetava isiklike asjade arvestuskaardi järgi spordikott (must-sinine, 1 tk,

mark Sigma) ja kott (spordi, roheline-hall, 1 tk, laos, mudel/mark määramata)

(I kd tl 41, 61, 147-148). Samuti on samas nimekirjas märgitud: „kella rihm must nahast 1 tk

lattu; kell käe Casio 1 tk kätte; käekell OMAX 1 tk lattu; käekell ilma rihmata 1 tk lattu“.

Sama kuupäeva kandvalt kviitungilt äravõetud esemete lattu üleandmise kohta nähtub, et

kaebajal oli käekell OMAX, ilma rihmata käekell (mudel/mark määramata) ning spordikott

roheline-hall (I kd, tl 64).

2.

21.12.2010 paigutati kaebaja ümber Tartu Vanglasse. Enne kaebaja etapeerimist Harku ja

Murru Vanglast Tartu Vanglasse viidi läbi kaebaja läbiotsimine, mille käigus võttis Harku ja

Murru Vangla vangistusosakonna peaspetsialist kaebaja isiklike asjade seast ära muuhulgas

käekella Perfekt (I kd tl 65, 146). Sama nähtub ka 20.01.2011 koostatud

distsiplinaarmenetluse protokollist ja selle lisast (I kd tl 142-144).

3. Kaebaja üleviimisel 21.12.2010 andis Harku ja Murru Vangla laohoidja Tartu Vangla

ametnikule muuhulgas üle järgmised saadetavale kuuluvad lubamatud asjad: 1 spordikott

roh/hall, käekell + kellarihm must, 2 kingakreemi ja 1 veekiirkeetja (I kd tl 8). Tartu Vangla

koostas kaebaja asjadest ühtse nimekirja (I kd tl 10, 40, 168-169), kus on kaebaja isikliku

varana fikseeritud spordikott must/sinine Sigma ja keelatud esemed – kellarihm must.

4.

16.02.2011 esitas kaebaja Harku ja Murru Vanglale taotluse oma isiklike asjade Tartu

Vanglasse järgi saatmiseks (I kd tl 66). 09.03.2011 ja 21.03.2011 vastas Harku ja Murru

Vangla kaebajale, millised esemed on kaebaja kätte saanud ja millised on Tartu Vanglasse

järele saadetud.

5. Kaebaja A. Kuprin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 2-3, tõlge tl 13; I kd

tl 36-39, tõlge tl 48), mille nõueteks, pärast halduskohtu poolt kaebuse osalist tagastamist, jäid

Harku ja Murru Vanglalt käekella Breitling ja koti Bauer kadumisega tekitatud kahju eest

hüvitise väljamõistmine summas 2 800 eurot.

Kaebuse kohaselt olid kaebajal Harku ja Murru Vangla laos isiklikest asjadest ka käekell

Breitling (väärus 4 100 USD) ja firma Bauer spordikott (väärus 100 EUR). Kaebaja sõnul ei

andnud Harku ja Murru Vangla 21.12.2010 tema Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse

etapeerimisel kaebaja isiklikke asju tema kätte, vaid kaebaja asjad anti Tartu Vangla

konvoiülema kätte. Nüüdseks on need asjad kadunud. Kaebaja ei saa esitada kella dokumente

ja ostutšekki, kuna kella kinkis kaebajale isa, kes on nüüdseks surnud. Kaebaja ei tea, kust oli

kell ostetud. Kell oli ümmargune, massiivne, mehhaaniline, veekindel, metallrihmaga. Kella

korpus oli valmistatud titaanist ja terasest, kella sihverplaat oli ümmargune, kellal oli

kronograaf, kuupäev, sekundid ja selle maksumus oli 4 100 dollarit. Harku ja Murru

Vanglasse saabudes oli kaebajal kolm kella: Casio, Q-Max ja Breitling. Spordikott Bauer oli

hallikas-roheline ning selle külgedel olid taskud. Ka koti esiküljel oli tasku, millel oli suurte

tähtedega kiri Bauer. Spordikott on ostetud Venemaalt ning selle maksumust tõendavat

ostutšekki kaebajal pole, kuna see oli kaebaja autos, mille asukoht ei ole kaebajale teada.

Lisaks märgib kaebaja, et Harku ja Murru Vanglasse saabudes oli tal kaks kotti – üks Bauer ja

teine Sigma.

6. Tartu Halduskohus jättis 24.04.2012. a otsusega (I kd tl 203-206) kaebuse rahuldamata.

A. Kuprin esitas nimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse.

7. Tartu Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus

tühistada ning asi saata halduskohtule tagasi uuesti läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et väidetavalt kadumaläinud asjade olemasolu tõendamise koormus

lasub vanglal. Kaebaja kinnitas 21.12.2010. a Tartu Vangla dokumendil „Ühtne nimekiri kinni

peetava isiku asjadest“ oma allkirjaga vaid seda, et Tartu Vanglas kanti nimekirja kõik asjad,

mis talle etapeerimisel kaasa olid antud. Tõendatuks saab lugeda, et kaebajal oli enne

etapeerimist Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse rohekas-hall spordikott, mida tal peale

etapeerimist enam ei olnud, samuti oli kaebajal enne etapeerimist käekell.

Täiendavalt tuleb uurida, kuidas seletab Tartu Vangla Harku ja Murru Vangla laohoidja poolt

Tartu Vanglale üleantud käekella edasist mittekajastamist. Esemete brändi või firmamärgi

osas kannab tõendamiskoormust kaebaja. Eluliselt on ebausutav, et keegi ametnikest ei

osanud lugeda kella või kaebajale kuuluva spordikoti tootjanime, samuti seda, et kaebaja ei

juhtinud ühegi varasema nimekirja koostamisel sellisele olulisele asjaolule tähelepanu.

Harku ja Murru Vangla ei ole toimiku materjalide põhjal ainuvastustaja. Kui eeldada, et kõik

toimus nii nagu Harku ja Murru Vangla laohoidja J. Seliverstova 21.12.2010. a koostatud

dokumendis „Üleandmis-vastuvõtmisakt saadetavale kuuluvate lubamatute asjade saatmise

kohta“ kirjas, andis Harku ja Murru Vangla dokumendis nimetatud asjad Tartu Vanglale üle ja

nende edasise saatuse eest vastustab Tartu Vangla. Halduskohtul tuleb uuesti otsustada õige

vastustaja küsimus.

8.

06.11.2013. a määrusega kaasas Tartu Halduskohus täiendava vastustajana menetlusse

Tartu Vangla.

HALDUSKOHTU LAHEND

9. Tartu Halduskohtu 03.01.2014. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Harku ja

Murru Vanglalt A. Kuprini kasuks välja hüvitis summas 20 eurot hallikas-rohelise spordikoti

kadumise eest ja 20 eurot käekella kadumise eest.

Halduskohus leidis, et kaebaja saabumisel Tartu Vanglasse ei võetud arvele spordikotti

(roh/hall) ja käekella, kuna neid ei olnud kotis, mis oli plommitud nr 2974206 ja need esemed

ei ole Tartu Vanglale üle antud. Seega on tõendatud, et Tartu Vangla ei vastuta kaebaja asjade

kadumise eest.

21.12.2010. a kaebaja isiklike asjade ühtse nimekirja kohaselt ei ole Tartu Vanglas kaebaja

kambris ega laos käekella ega hallikas-rohelist spordikotti. Kaebaja kirjutas nimekirjale alla ja

seega kinnitas, et kõik tema isiklikud asjad on ühtsesse nimekirja kantud ja kirjeldatud õigesti.

Kaebaja ei palunud märkida, et nimekirjast puuduvad hallikas-roheline spordikott Bauer ja

käekell Breitling. Seega andis Tartu Vangla ametnik kaebajale Tartu Vanglasse saabumisel üle

kõik tema asjad, mis olid 21.12.2010. a kotis plommiga nr 2974206. Hallikas-rohelist

spordikotti ja käekella Tartu Vanglasse saabumisel fikseeritud ei ole.

Väidetavalt kaduma läinud asjade olemasolu tõendamise koormus lasub vanglal. Seega

vastutab Harku ja Murru Vangla kaduma läinud spordikoti ja käekella eest. Kaebaja ega

vastustaja ei ole tõendanud, et hallikas-rohelise spordikoti mark oli Bauer ja väärtus 100 eurot

ega seda, et käekella mark oli Breitling ning väärtus 4100 USD. Harku ja Murru Vangla

direktorile 16.02.2011 esitatud pöördumises, mis on registreeritud 21.02.2011. a, ei ole

kaebaja osanud nimetada kadunud käekella marki ega hallikas-rohelise spordikoti firmamärki

(I kd tl 66). Seega on käekella ja spordikoti margi kaebaja välja mõelnud, et saada

suuremat hüvitist. Kaebaja kirjeldused käekella ja spordikoti välimuse osas on liiga

üldsõnalised, et olla usutavad. Samuti ei ole kaebaja suutnud esitada veenvaid tõendeid

esemete margi ja nimetuse kohta.

Üldjuhul fikseerivad vanglad kinnipeetavate asjad täpselt. Eluliselt on mitteusutav, et keegi

vanglaametnikest ei osanud lugeda kella või spordikoti tootjanime. Samuti ei ole usutav, et

kaebaja ei oleks juhtinud varasemate nimekirjade koostamisel tähelepanu sellele, et

vanglaametnik ei ole fikseerinud käekella ja spordikoti marki. Usutav ei ole, et kaebaja annab

lattu hoiustamiseks ära hinnalise kella ja ei hoolitse selle eest, et nimekirjas kajastuks selle

õige mark või nimetus. Järelikult oli kaebaja hallikas-roheline spordikott nimetuseta, kuna

kaebaja teise koti nimetus Sigma oli nimekirjas fikseeritud.

Kaduma läinud esemete väärtuse hindamisel lähtub kohus sellest, et need esemed olid kaebaja

sõnade kohaselt olemas juba enne kinnipidamist. Spordikott osteti Venemaalt, ostutšekki alles

ei ole. Kella kinkis kaebajale isa. Kaebaja teatas kohtule, et ta ei saa tõestada kaduma läinud

kella ja spordikoti väärtust (I kd tl 36 pöördel).

Kella nimetuse puudumist nimekirjas seletab kohus sellega, et kell oli vana ja selle nimetust ei

olnud ilmselt näha või sellega, et mõnele kellale ei märgitagi nimetust ega mudelit. On

tuvastatud, et kaduma läinud käekell ja spordikott olid seisuga detsember 2010 vähemalt viis

aastat vanad, seega kulunud.

Vastustaja poolt kontrollitud veebilehel aadressil

www.kidasport.ee maksab spordikott 38-39 eurot.

Tavaliste nimetuseta meeste käekellade hinnad on veebilehe aadressil www.kleksket.eu

andmetel 9-36 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. A. Kuprin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse osaliselt tühistada

ja kaebuse rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud kaotsi läinud asjad plommitud kotis, vaid keegi Harku

ja Murru Vangla töötajatest varastas need ära. Kõik asjad, mis asusid plommitud kotis, olid

kotis olemas, kuid käekella ja spordikotti plommitud kotis ei olnud.

Kui kaebaja etapeeriti Harku ja Murru Vanglast Tartu vanglasse plommitud kotti ei avatud ja

seal olevaid asju ei loetletud ega võrreldud ühtse nimekirjaga. Seega rikuti vangla

sisekorraeeskirja § 61 lg-t 4. Asja materjalidega on tõendatud, et kaebajal oli enne Harku ja

Murru Vanglast lahkumist kaks spordikotti ja kolm käekella.

Kaebaja ei oska arvata, miks vangla ametnikud tema käekella Breitling ja hallikas-rohelist

spordikotti Bauer kaebaja isiklike asjade ühtsesse nimekirja ei pannud, kuid arvab, et asjad

pandi teadlikult ilma nimetuseta kirja eesmärgil need hiljem varastada.

Kaebaja ei usu halduskohtu väidet, et kella nimetus oli kulunud, kuna nimetus on numbrilaual

klaasi all ja sealt ei saa nimi maha kuluda. Samuti ei usu kaebaja kohtu väidet, et on olemas

ilma nimetuseta käekellasid.

Kaebaja rõhutab, et kadunud spordikott oli kasutamata ehk uus ja maksis ostmisel 100 eurot.

Seega on koti kadumisega tekkinud materiaalne kahju 100 eurot.

Halduskohtu viide veebilehel www.kleksket.eu asuvatele kelladele ja nende hindadele ei ole

asjakohane, kuna selle veebilehe kaudu ei müüda firma Breitling kellasid. Samuti ei

tõendanud kohus, et kadunud kell maksis 9-36 eurot ja mitte 2 700 eurot ehk ostuhinna.

Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel halduskohtu 24.04.2012 otsuse peale riigilõivu

ja esitas selle tagasisaamiseks taotluse. Seega on ebaõige halduskohtu otsuses tehtud märge, et

kaebaja menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud.

Kaebaja palub Harku ja Murru Vanglalt välja mõista ka apellatsioonkaebuse esitamisel

halduskohtu 24.04.2012. a otsuse peale tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

11. Apellatsioonkaebuse esitas ka Harku ja Murru Vangla, soovides halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega apellatsioonkaebus rahuldada.

Harku ja Murru Vangla leidis, et nii registri andmete kui ka isiklike asjade arvestuskaardi

kohaselt on A. Kuprinil enne 29.04.2010 Tallinna Vanglast Harku ja Murru Vanglasse

etapeerimist olnud üks spordikott Sigma ning kaks käekella: Casio ja Omax (käekella Q&Q

A. Kuprinil 05.05.2009 Viru Vanglast lahkumisel enam ei olnud). Seega kui A. Kuprinil

27.04.2010 Viru Vanglast etapeerimisel Tallinna Vanglasse olid ainult käekellad Casio ja

Omax ning üks Sigma spordikott, siis pidi A. Kuprin soetama ühe kella ning spordikoti

ajavahemikul 27.04.2010 – 29.04.2010. Kuna eelnimetatud perioodil ei ole A. Kuprinile

vanglateenistuse poolt lubatud ühtegi käekella ega spordikotti, on kõnealuste esemete

kuuluvus A. Kuprinile tõendamata ning A. Kuprin on saanud Harku ja Murru Vanglasse

saabumisel isiklike asjade kaardile märgitud nimetu käekella ja spordikoti vanglas lubamatul

viisil, nt kaaskinnipeetavalt, lootes eseme oma vara hulka pöörata. Seega ei ole nende esemete

kadumisega A. Kuprinile ka kahju tekkinud.

12. A. Kuprin leidis vastuses Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebusele, et

apellatsioonkaebus on perspektiivitu ja selles toodud väited kohatud. A. Kuprin palub

vastustajalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 15 eurot ja Harku ja Murru Vanglalt tema

kasuks summa 2 800 eurot tekitatud materiaalse kahju eest.

13. Harku ja Murru Vangla vastuses A. Kuprini apellatsioonkaebusele leiab, et käekella

Breitling ega spordikotti Bauer ei ole kaebajal Harku ja Murru Vanglasse tulles ega Harku ja

Murru Vanglas viibides olnud. Käekella Breitling ja spordikoti Bauer olemasolu ei kajastu ka

kaebaja vangistuses viibimise algusest 2005 kuni Harku ja Murru Vanglasse saabumiseni

29.04.2010 erinevates kinnipidamisasutuses koostatud dokumentides. Lähtudes eeltoodust ei

saa vastustaja eelnimetatud esemete kadumise eest vastutav olla.

Kuigi kaebaja väidab, et kaduma on läinud käekell Breitling ja spordikott Bauer, ei ole ta

esitanud kohtule ühtegi tõendit, et tal selliseid firmamärke kandnud esemed olnud on. Seega

on kaebaja sellesisuline väide tõendamata.

14. Tartu Vangla vastuses A. Kuprini apellatsioonkaebusele nõustub seisukohaga, et

halduskohtu otsus tuleb tühistada, kuid ei nõustu apellatsioonkaebuse põhjendustega.

Vastuse kohaselt on A. Kuprini väited, et ilma rihmata käekella mark oli Breitling ja

rohekas-hall spordikott firmamärgiga Bauer, paljasõnalised, kuna ta ei ole esitanud väidete

kinnitamiseks tõendeid.

Kaebaja ei suutnud Harku ja Murru Vanglale 16.02.2011 esitatud pöördumises nimetada

käekella marki ega seda kirjeldada, kuid halduskohtule 25.09.2011 saadetud avalduses

kirjeldas käekella täpsemalt ja märkis margiks Breitling. Kaebajale 21.05.2010 Harku ja

Murru Vangla poolt koostatud isiklike asjade nimekirjas on märgitud, et laos olev ilma

rihmata kell on elektrooniline aga mitte mehaaniline, nagu väidab kaebaja. Kõik

vasturääkivused kella kirjelduste osas veenavad üheselt, et kell, mis oli kaebajal 29.04.2010

Harku ja Murru Vanglasse saabumisel kaasas ja mis paigutati lattu, ei olnud brändi Breitling

oma. Kuna kaebaja väidab, et spordikotil oli suurte valgete tähtedega kiri Bauer ja arvestades,

et kott ise oli rohekas-hall, siis on eluliselt veelgi vähem usutav, et ametnikud seda nime

nimekirjadesse ei märkinud.

Kuna kaebaja ei suutnud menetluse käigus tõendada, et 29.04.2010 Harku ja Murru Vangla

poolt koostatud nimekirja kantud käekell kuulub Breitlingi brändi ning rohekas-hall

spordikott oli firma Bauer oma, siis ei ole halduskohus asjade väärtuse hindamisel ebaõigetest

põhjendustest lähtunud.

15. Tartu Vangla vastuses Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebusele nõustutakse

apellatsioonkaebusega ja ollakse seisukohal, et selles toodud põhjendused on halduskohtu

otsuse tühistamise aluseks. Halduskohus hindas asjas kogutud tõendeid ebaõigesti, mis viis

kokkuvõtvalt ebaõige otsuse tegemiseni.

Vastuse kohaselt ei ole A. Kuprin vaidlustanud asjaolu, et 27.04.2010 Viru Vanglast

lahkumisel oli tema asjade hulgas ainult 2 käekella ja üks spordikott ning 29.04.2010 Harku ja

Murru Vanglasse saabudes oli tema asjade hulgas lisaks üks rihmata käekell ja üks spordikott.

Seega pidi A. Kuprin tõendama, et ta sai käekella Breitling ning spordikoti Bauer perioodil

27.04-29.04.2010 kinnipeetavale vanglas lubatud viisil. A. Kuprin ei ole kordagi väitnud, et

sai käekella Breitling ja spordikoti Bauer sellel perioodil. A. Kuprin ei ole käekella Breitling

vanglasse saamise asjaolusid üldse avaldanud. Ta on küll väitnud, et käekella kinkis temale

isa, aga millal käekell vanglasse sai, seda ei ole öelnud.

Harku ja Murru vangla poolt lisati isiklike asjade nimekirja esemeid, mida A. Kuprin ei olnud

saanud õiguspärasel viisil. Nimetatud asjaolu aga ei saanud A. Kuprinis tekitada õiguspärast

ootust, et need asjad saavad tema omaks ning tal tekib õigus nõuda asjade kadumise eest

varalise kahju hüvitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus tagastab kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud isiklike esemete

nimekirjad, kuna vaidlusalusel perioodil kaebajal olnud isiklike asjade nimekirjad on juba

toimikus olemas. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata ja

A. Kuprini ning Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4

alusel vajalikuks neid oma otsuses korrata.

Seoses apellatsioonkaebustega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

17. Ringkonnakohus ei nõustu Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebuses esitatud väitega,

et kuna kaebaja on spordikoti ja käekella saanud lubamatul viisil, siis ei saa nende

kadumisega olla talle tekitatud materiaalset kahju, mille hüvitamist tal oleks õigus nõuda.

Tõepoolest nähtub Viru Vangla poolt 27.04.2010 kaebaja asjadest koostatud ühtsest

nimekirjast, et kaebaja esemete hulgas oli must nahast käekella rihm ilma kellata, metalne

käekell „Casio“ ja käekell „Qmax“ ilma rihmata ning spordikott „Sigma“ (III kd tl 18

pöördel). 29.10.2010 Harku ja Murru Vanglasse saabumisel on kaebaja ühtsesse asjade

nimekirja lisandunud ka rohekas-hall spordikott ja käekell ilma rihmata (I kd tl 41).

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja pidi need omandama mõne teise

kinnipeetava käest. Samas on vastustajal kohustus kontrollida, kas kinnipeetavale kuuluvate

esemete hulgas on ainult temale kuuluvad esemed või mitte. Kinnipeetava juures talle

mittekuuluvate esemete leidmisel on vastustajal õigus ja kohustus need ära võtta. Praegusel

momendil on vastustaja aktsepteerinud nende esemete olemasolu kaebajale kuuluvate isiklike

esemete hulgas. Seega puudub tal hilisemalt õigus väita, et tegemist on kaebajale

mittekuuluvate esemetega ning ta ei ole vastutav nende säilimise eest. Seega puudub alus

kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmiseks sellel alusel.

18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud taotlusega tühistada

halduskohtu otsus talle väljamõistetud rahalise hüvitise osas ja välja mõista tema poolt

kaebuses taotletud summa.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et

temal kadunud kella puhul on tegemist Breitlinguga. Esmalt ei ole kaebaja oma esialgses

16.02.2010 esitatud taotluses kahju hüvitamiseks Harku ja Murru Vanglale märkinud üldse

kella marki (I kd tl 66-67). Alles 07.04.2011 esitatud avalduses on esitatud firma nimi ning

kella maksumus. Seejuures on oluline märkida, et firma nimetus on parandatud ning kaebaja

on kinnitanud, et leidis kella väärtuse 05.04.2011 firma saidilt (I kd tl 68). Nagu nähtub asja

materjalidest, on kaebajal erinevates vanglates olnud kokku 3 kella. Neist kahe puhul on välja

toodud ka tootjafirma. Arvestades seda, et kaebaja on puuduste kõrvaldamise kirjas

halduskohtule üksikasjalikult kirjeldanud talle väidetavalt kuulunud kella ja märkinud, et see

oli metallist käerihmaga, siis ei sarnane selline kirjeldus ühelegi kaebaja valduses olnud

kellale. Samuti kui kaebajal oleks olnud tõesti selline käekell nagu ta on seda kirjeldanud, siis

ei ole loogiline, et sellel puudus valmistaja firma nimi. Ei ole eluliselt usutav, et vangla

ametnikud ei oleks kella firmat märkinud kaebaja isiklike asjade nimistusse ja samuti see, et

kaebaja ei oleks nõudnud nimistu kontrollimisel selle lisamist. Seega nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga, et kaebajal kaduma läinud kella puhul ei olnud tegemist Breitling firma

toodanguga ja puudub alus kaebajale hüvitise väljamõistmiseks kella kadumise eest suuremas

summas. Ringkonnakohus peab eluliselt usutavaks asjaolu, et kaebaja nägi kusagil selle firma

kellasid ning otsustas saada temalt kadunud kella eest suuremat hüvitist kui kadunud kella

väärtus.

19. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et rohelis-hallika spordikoti kadumise

eest hüvitise väljamõistmine kaebaja taotletud summas ei ole võimalik. Ka spordikoti osas ei

ole kaebaja vastustajale esitatud esialgses kahju hüvitamise taotluses osanud nimetada selle

valmistanud firmat. Seda, et tegemist on firma Bauer spordikotiga, on kaebaja hakanud

väitma alles hiljem. Samas ei ole kaebaja esitanud ühtki tõendit selle kohta, et tegemist oli just

selle firma toodetud spordikotiga. Pealegi ei ole eluliselt usutav, et kui kaebaja väidetel oli

spordikotil suurte valgete tähtedega kiri Bauer, siis ei ole seda märgitud kaebaja isiklike

asjade nimekirjas, kuna teise spordikoti puhul on sinna märgitud, et tegemist on Sigma firma

toodanguga. Arvestades seda, et kaebaja poolt ei ole tõendatud, et temal kadunud spordikoti

tootjaks on Bauer ja võttes arvesse ka seda, et tegemist ei olnud enam uue spordikotiga, siis

lähtudes spordikottide keskmisest maksumusest on halduskohus õigesti leidnud, et koti

kadumisega seoses tuleb kaebaja kasuks välja mõista 20 eurot.

20. Kaebaja on halduskohtule ette heitnud ka seda, et halduskohus on jätnud võtmata

seisukoha tema taotluse osas, milles ta palub välja mõista riigilõiv 15 eurot, mille kaebaja

tasus apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 24.04.2012. a otsusele. Tõepoolest

nähtub haldusasja materjalidest, et kaebaja on riigilõivu tasunud (II kd tl 31).

HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja nõudis 2 800 euro hüvitamist, kuid kohus

mõistis kaebaja kasuks välja ainult 40 eurot, so kaebus kuulus rahuldamisele 1/70 ulatuses.

Seega tuleks kaebaja kasuks ka riigilõiv välja mõista samas ulatuses.

HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Arvestades riigilõivu suurust, mis tuleks Harku ja

Murru Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista, oleks tegemist ebamõistliku väljamõistmisega ja

seoses sellega jätab ringkonnakohus riigilõivu kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Madis Ernits

Agu Timmi