3-14-375/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.09.2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-375

Haldusasi

MFV Lootus Osaühingu kaebus Keskkonnainspektsiooni

05.02.2014 otsusele nr TRP0001

Menetlusosalised

Kaebaja – MFV Lootus Osaühing, volitatud esindaja v. adv

Margus Reiland

Vastustaja – Keskkonnainspektsioon, volitatud esindaja Katrin

Lehtla

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

kaebus

ja

tühistada

Keskkonnainspektsiooni

05.02.2014

otsus

nr

TRP0001.

2. Mõista

Keskkonnainspektsioonilt

MFV

Lootus

Osaühingu (registrikood 10627467) kasuks välja

menetluskulu summas 3849 (kolm tuhat kaheksasada

nelikümmend üheksa) eurot ja 53 senti.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 06.10.2014, esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist

kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

KAEBUSE ASJAOLUD

1. MFV Lootus Osaühingule kuulub Eesti lipu all sõitev kalalaev ARMASTUS, mis tegeleb

kalapüügiga Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni (edaspidi NAFO) regulatsiooni püügialal.

Põllumajandusministeeriumi poolt 04.07.2013 väljastatud kalapüügiloa nr 130169 alusel oli kaebajal

õigus teostada meriahvena sihtpüüki NAFO regulatsiooni püügirajoonis 3M 389,86 tonni ulatuses.

2. 30.07.2013 tulid kalalaevale ARMASTUS Kanada kalakaitseinspektorid ja tutvustasid selle

kaptenile NAFO sekretariaadi kirja, millega teavitati meriahvena 3M lubatud kogupüügi (ing. k Total

Allowable Catch, edaspidi TAC) ammendumisest.

3. 01.08.2013 tuvastasid Kanada kalakaitseinspektorid NAFO regulatsiooniala püügirajoonis 3M

kalalaeva ARMASTUS inspekteerimisel, et laev on 30.07.2013 ja 31.07.2013 pärast TAC

ammendumisest teavitamist püügirajoonis 3M teostanud sihtpüüki meriahvenale.

4. 05.02.2014 otsusega nr TRP0001 määras Keskkonnainspektsioon (edaspidi KKI) tõsise

rikkumise toimepanemise eest kalalaevale ARMASTUS (kalalaevatunnistuse omanik – MFV Lootus

Osaühingule) 6 tõsise rikkumise punkti.

Otsuse kohaselt püüdis kalalaev ARMASTUS kuupäevadel 30.07.2013 ja 31.07.2013 meriahvenat

püügirajoonis 3M, olles eelnevalt teavitatud Kanada inspektorite poolt TAC ammendumisest. Selle

tegevusega rikkus kalalaev ARMASTUS NAFO CEM (ing. k Conservation and Enforcement

Measures) 2013 eeskirja (edaspidi NAFO CEM (2013) või Eeskiri) art 5 lg 2 punkti b nõudeid.

5. 03.03.2014 esitas MFV Lootus Osaühing KKI 05.02.2014 otsuse nr TRP0001 peale vaide, mille

KKI jättis oma 13.03.2014 vaideotsusega rahuldamata.

6. 09.04.2014 esitas MFV Lootus Osaühing Tallinna Halduskohtule kaebuse KKI 05.02.2014

otsuse nr TRP0001 tühistamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

7. Kaebus tugineb järgmistele argumentidele.

1) Kalalaev ARMASTUS käitus õiguspäraselt ega rikkunud NAFO CEM (2013) regulatsiooni. NAFO

CEM (2013) art 5 lg 2 punkt b ei ole kalalaevadele vahetult kohalduv. NAFO CEM (2013) on

rahvusvaheline leping, mis on täitmiseks kohustuslik lepingupooltele. NAFO lepinguosaliseks on

muuhulgas Euroopa Liit, mitte Eesti Vabariik või kaebaja kalalaev. Ka viidatud artikli tekstist tuleneb,

et NAFO teavitab meriahvena TAC ammendumisest lepinguosalisi, kellel on omakorda kohustus

teavitada sellest oma (liikmesriigi) lipu all sõitvaid kalalaevu. Kuna Euroopa Liit on teavitamise

pädevuse andnud edasi liikmesriigile, mille lipu all laev sõidab, siis peaks Eesti Vabariigi lipu all

sõitvat kalalaeva teavitama Põllumajandusministeerium. Seega saab viidatud artiklist tulenevat

kohustust rikkuda lepinguosaline, mitte aga konkreetne kalalaev. Kaebaja tõlgendust toetab ka NAFO

CEM (2014), kus teavitamise reegleid on võrreldes 2013. a eeskirjaga täpsustatud. Samuti on Euroopa

Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktidest tulenevalt sellises olukorras kalalaevade kontrolli ja teavitamise

kohustus liikmesriikidel. Kaebaja viitab Euroopa Nõukogu määrusele (EÜ) nr 1224/2009 ning

kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) §-le 161 lg 21, mis kuni 13.07.2014 kehtinud redaktsioonis sätestas,

et sama paragrahvi lõike 2 punktis 4 sätestatud juhul määrab püügivõimaluste ammendumise aja

põllumajandusminister või Euroopa Liidu Komisjon. Kuna TAC ammendumine mõjutab

Põllumajandusministeeriumi poolt väljastatud kalapüügiloa kehtivust, on loogiline, et sellest teavitab

just Põllumajandusministeerium, nagu see ka varasemalt on toimunud.

2) NAFO kiri, mida Kanada inspektorid kalalaeva kaptenile tutvustasid, oli suunatud NAFO

lepinguosalistele ning pealegi puudus Kanada inspektoritel, kelle väidete õigsust kaebaja kontrollida

ei saanud, pädevus kaebaja kalalaeva kaptenile seda kirja edastada. Kuna nii NAFO CEM (2013),

Euroopa Liidu kui ka Eesti siseriikliku õiguse kohaselt on püügivõimaluste ja TAC ammendumise aja

määramine Põllumajandusministeeriumi pädevuses, ei saanud olla Kanada inspektorite poolt NAFO

kirja edastamisel õiguslikku tähendust ega keeld kaebaja kalalaeva suhtes jõustuda enne

Põllumajandusministeeriumilt teate saamist. Tehnilise vea tõttu esitas Euroopa Komisjon TAC

ammendumise teate liikmesriikide pädevatele asutustele hilinemisega ning ka teiste Euroopa Liidu

liikmesriikide lippude all sõitvate kalalaevade suhtes jõustus püügikeeld alles pärast liikmeriikide

poolt teate edastamist. Näiteks Portugali laevadele oli meriahvena püük keelatud alates 01.08.2013.

Siiski tegi kalalaev pärast kirja saamist kõik endast oleneva, et välja selgitada, kas TAC on ka

tegelikult

ületatud

või

on

tegemist

eksitusega.

Kaebaja

võttis

ühendust

Põllumajandusministeeriumiga, kes selgitas, et kuna Euroopa Komisjon ei ole TAC täitumise teadet

neile edastanud, siis ei ole hetkel alust püügi peatamise korralduse andmiseks. Kalalaev lõpetas püügi

kohe pärast seda, kui pädev organ – Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium – oli saatnud kaebaja

kalalaevale teate TAC ammendumisest. Seega käitus kalalaev ARMASTUS õiguspäraselt ja tema

karistamiseks puudub alus.

3) Kaebaja ei nõustu vaidlustatud otsuses toodud väitega, et kalalaevale ARMASTUS väljastatud

kalapüügiluba kaotas NAFO kirja tutvustamisega kalalaeva kaptenile automaatselt kehtivuse KPS §

161 lg 1 alusel. KPS § 161 lg 1 kohaldub vaid juhtumitele, kus kalapüügiloaga määratud

püügivõimalused on ammendunud. Kalalaev aga ei olnud talle antud kalapüügiloaga määratud

meriahvena püügivõimalust ammendanud. Kuna käesoleval juhul oli tegu NAFO poolt määratud

kogupüügi ammendumisega, võinuks Põllumajandusministeerium kalapüügiloa kehtetuks tunnistada

KPS § 161 lg 2 p 4 alusel, mis selgelt on mõeldud just sellisteks olukordadeks. Vaideotsuses toodud

väidetega, et KPS § 161 lg 2 p 4 kohaldamine ei oleks sellisel juhul proportsionaalne ega efektiivne,

kaebaja ei nõustu. Ka varasemalt on kaebajale kuuluvale kalalaevale antud kalapüügiluba TAC

ammendumisel Põllumajandusministeeriumi poolt kehtetuks tunnistatud KPS § 161 lg 2 p 4 alusel.

Pealegi on Põllumajandusministeerium kalalaevale ARMASTUS väljastatud kalapüügiloa nr 130169

ka uue kalapüügiloaga nr 130178 kehtetuks tunnistanud.

4) Isegi kui eeldada, et kalalaev ARMASTUS pani toime mingisuguse rikkumise, siis ei saa tegemist

olla tõsise rikkumisega. Vaidlustatud otsuses viitab KKI karistuspunktide määramist põhjendades

Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) 1005/2008 art 42 lg punktile 1 ja art 3 lg 1 punktile c, heites

kaebaja kalalaevale ette kalastamist pärast kvoodi täitumist, millega käesoleval juhul aga tegemist ei

olnud.

NAFO määratleb püügiõigusi lubatud kogupüügi (TAC) ja kvootidega. TAC-i määr on iga-aastaselt

paika pandud lubatud püügi kogusumma (tonnides) ehk kui palju tohivad kõik laevad kokku vastavalt

alalt püüda. Igale NAFO piirkonnale määratakse TAC, mis on ühtne kõikide lepinguosaliste jaoks.

Kalalaev ei saa ise TAC-i ammendumist arvutada ega selle ammendumist teada, sest TAC arvutatakse

kõikide lepinguosalise laevade püügikoguste pealt kokku. Vaidlusalusel ajal oli NAFO piirkonnas M3

meriahvena TAC 6500 tonni, seega võisid kõik laevad püüda meriahvenat vastavas piirkonnas kokku

just nõnda palju.

TAC-i tuleb eristada kvoodist, mida NAFO jagab konkreetsele NAFO lepinguriigile (sh Euroopa

Liidule). 2013. aastal oli NAFO poolt Euroopa Liidule määratud meriahvena kvoodiks 7813 tonni.

Euroopa Liit jagas selle kvoodi omakorda oma liikmesriikide vahel (sh Eestile), mis jagasid seda

konkreetsetele kalalaevadele (kalapüügiloa alusel). Kvoot, mis kõikidele kalalaevadele jagatakse, on

kokku suurem, kui vastava piirkonna TAC ning kalalaevad konkureerivad omavahel selles, kes saab

suurema osa kvoodist püütud enne TAC-i täitumist.

Seega oleks kaebaja kalalaev kvoodi nõuet rikkunud juhul, kui ta oleks püüdnud meriahvenat

kalapüügiloal märgitust suuremas koguses, mida kalalaev aga ei teinud. KKI on kalalaeva karistanud

kvoodi ületamise eest, heites ette aga TAC-i ületamist. KKI seisukoht, et TAC-i ammendumisega on

automaatselt täitunud ka kvoot, ei põhine ühelgi õigusaktil. Nii NAFO kui ka Euroopa Liidu

regulatsiooni kohaselt on tegemist erineva sisuga mõistetega.

5) Vaidlustatud otsuses viidatud Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 lg 2 ja art 42 lg 2 kohaselt

oleks KKI pidanud rikkumise olulisuse kindlaks määrama, arvestades põhjustatud kahju, rikkumise

ulatust, selle maksumust ja kordumist. Seega on tegemist kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega.

Kaebaja rõhutab, et NAFO CEM (2013) artiklis 38 on ammendavalt loetletud, millised rikkumised on

NAFO regulatsioonialal „tõsised rikkumised“ ning sellest sättest tulenevalt NAFO CEM (2013) artikli

5 lg 2 punkti b rikkumine tõsine rikkumine ei ole. Seda kinnitavad ka Kanada inspektorid oma raportis.

6) KKI ei kuulanud kaebajat enne otsuse nr TRP0001 tegemist ära. Riigikohtu praktika kohaselt peab

menetlusosalisel olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt

küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid (RKHK lahend nr 3-3-1-82-

03). Kui kaebaja oleks haldusmenetluses kohaselt ära kuulatud, oleks kaebaja KKI-le selgitanud, et

kaebaja ei ole toime pannud väidetavat rikkumist, rikkumine ei ole tõsine ning punktide määramiseks

puudub alus. Arvestades, et olulise rikkumise määramine on diskretsiooniotsus, oli kaebajale

ärakuulamisõiguse tagamine eriti oluline.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

8. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta selle rahuldamata alljärgnevatel

põhjustel.

1) Kalalaevale ARMASTUS on väljastatud kalapüügiluba nr 130169, mille tingimustes on sätestatud,

et laev peab järgima NAFO CEM eeskirju ja elektrooniliste raportite süsteemi. RED/3M püük on kuni

30.06.2013 keelatud, 6500 t blokk-kvoodi ammendumisel tuleb meriahvena püük selles piirkonnas

lõpetada.

Kaebaja poolt esitatud tõlgendus CEM eeskirjale on ainult grammatiline ning ei lähtu eeskirja

eesmärgist. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni 3. jao art 31 kohaselt tõlgendatakse

lepingut heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning

lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist. NAFO CEM eesmärk on toetada kalavarude kaitset ja

optimaalset kasutamist ning toetada rahvusvahelist koostööd. Eeskirja selline tõlgendus, et infot saab

edastada ainult Eesti Põllumajandusministeerium, ei lähtu lepingu mõttest ning eesmärgist.

Teavitamiskohustuse reguleerimine on tingitud informatsiooni kiirest jõudmisest õigete

kalalaevadeni.

Kalalaeva kaptenile oli isiklikult teatavaks tehtud NAFO sekretariaadi teave, et püügirajooni 3M

meriahvena TAC on ammendunud. Teade on teatavaks tehtud hetkest, kui kaptenil oli võimalik selle

sisuga tutvuda. Seejuures on akti teatavakstegemise vorm vaba, kui seaduse või määrusega ei ole ette

nähtud teisiti. Regulatsioon näeb, ette, et teate saamisest tuleb tagada, et meriahvena püük ja selle

pardal hoidmine lõpetatakse. Kalalaeva kapten sai NAFO sekretariaadi poolt väljastatud teate sisuga

tutvuda 30.07.2013 ning seega hakkas keeld püügi sulgemise kohta kehtima 30.07.2013. Kuna

vahetult püügiga tegeleb kalalaev, siis saab püügi lõpetada kalalaeva kapten, kellel on ka

kalapüügiloas sätestatud tingimuste täitmise kohustus.

2) Kalalaev lõpetas püügi 31.07.2013 peale teate saamist. Põllumajandusministeeriumi poolt

kalapüügiloa kehtetuks tunnistamine on samuti koormav haldusakt, mille välja andmisel ei olnud

kaebaja menetlusosalisena kaasatud. Vaidlust ei ole järelikult asjaolus, et NAFO sekretariaadi teade

oli piisavaks aluseks kalapüügiloa kehtetuks tunnistamiseks. Samuti ei väida kaebaja, et neil oli õigus

kalapüüki jätkata kuni 03.08.2013. Püük lõpetati kohe peale teate saamist, sest olenemata loa

kehtivusest, kohaldus NAFO CEM (2013) – meriahvena püük tuli lõpetada ja püütud kala enam pardal

hoida ei olnud lubatud.

Seega oli KKI menetluses kohane kohaldada KPS § 161 lg 1, mille alusel kalapüügiloa kehtivus lõpeb

ennetähtaegselt, kui sellega määratud püügivõimalused on ammendatud ning selle tingimuse

täitmiseks on piisav püügivõimaluse ammendumise kohta teate edastamine kalapüügilaevale.

3) Asjas on tõendatud, et 30.07 - 31.07.2013 jätkas kalalaev ARMASTUS meriahvena püüki ja kala

pardal hoidmist. Põllumajandusministeerium on teate kaebajale edastanud 31.07.2013 kell 15.31.

Elektroonilisest püügipäevikust selgub, et kalalaev on püügivahendi välja võtnud 19.10.

Püügipäevikut täidetakse UTC aja järgi, mis erineb Eesti ajast 3 tundi. Seega Eesti aja järgi on kalalaev

ARMASTUS püügivahendi välja võtnud 22.10 ja saagi pardale jätnud. See tähendab, et kalalaev on

rikkunud NAFO eeskirja ka peale Põllumajandusministeeriumilt teate saamist.

Põhjendamatu on kaebaja väide, et Eesti kalalaevale hakkas keeld kehtima varem kui kõigile teistele

kalalaevadele. Kõigile NAFO liikmetele hakkas keeld kehtima 30.07.2013.

4) KKI ei väida, et kvoodi ja TAC vahetegu ei ole oluline, vaid selgitab, et TAC täitumisega on

täitunud automaatselt ka kvoot.

Kaebuses viidatud EÜ määruse nr 40/2013 puhul on tegemist iga-aastaste lubatud kogupüüke ja

kvoote käsitleva määrusega. Enne Euroopa Liiduga liitumist oli Eesti NAFO lepingupooleks. Euroopa

Liiduga liitumisel lõppes Eesti liikmelisus NAFO-s sõltumatu lepingupoolena ja Eesti

püügivõimalused arvati EL püügivõimaluste hulka. Seega jaotab EL oma määrusega Eestile kvoodi.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 preambuli punktis 22 on nimetatud, et kuna kalaressursside

majandamise aluseks on kalapüügivõimalused, tuleks tagada, et saak ja kasutatud püügikoormus

oleksid täpselt registreeritud ning et saak ja kasutatud püügikoormus arvestataks maha antud

lipuliikmesriigile eraldatud kvootidest ja püügivõimalustest. Kalapüük tuleb keelata, kui eraldatud

kvoot või püügivõimalus on ammendatud.

Määruse 40/2013 preambuli punktis 14 on kirjeldatud kvootide ülekandmise süsteemi tingimusel, et

selline kvootide ad hoc ülekandmine või vahetamine ei tohiks muuta kalapüügivõimaluste

olemasolevat jaotust liikmesriikide vahel kooskõlas püügitegevuse suhtelise stabiilsuse põhimõttega.

Euroopa Kohus on selgitanud, et stabiilsuspõhimõte väljendab üht tingimust ühenduse

kalapüügivõimaluste

jaotamiseks

liikmesriikide

vahel

neile

eraldatud

kvootide

kaudu.

Stabiilsuspõhimõtet tuleb mõista kui igale liikmesriigile kindlaksmääratud protsendi ulatuses

püügiõiguse eraldamist, mis kuidagi ei taga kaluritele kindla koguse kala väljapüüki (T-415/03).

Sellest järeldub, et kuigi riikidele on eraldatud kvoodid, on neid võimalik omavahel jagada vastavalt

stabiilsuspõhimõttele, kuid kuna püügitegevust reguleerib TAC, siis ei taga lubatud kvoodid kaluritele,

et nad ka tegelikult selle koguse saaksid välja püüda. Kui TAC on täitunud, siis ei ole oluline, kui palju

riikidel kvoote kasutama on jäänud, vaid konkreetse kalaliigi püük tuleb lõpetada.

Põllumajandusministeerium väljastab kalapüügiloa arvestades EÜ 40/2013 sätestatud kvoote, kuid ei

saa garanteerida loale märgitud koguse väljapüügiõigust. Kui kalalaeva kapten on saanud NAFO

eeskirja art 5 lg 2 punkti b kohase teatise, et TAC on ammendunud, siis on lepingupoolel ehk Euroopa

Liidul kvoot otsas ja väljastatud kalapüügiluba kaotab ennetähtaegselt kehtivuse.

5) NAFO CEM (2013) art 38 lg 1 punkt c loeb tõsiseks rikkumiseks otsest püüki mingile varule,

millele on kehtestatud moratoorium või mille püük on mingil muul viisil keelatud, mis on vastuolus

artikliga 6. Art 6 lg 1 punkt b näeb ette kaaspüügi võimaluse. Kuna kalalaev ARMASTUS ei püüdnud

meriahvenat kaaspüügina, siis oli selline tegevus keelatud ja liigitub tõsiseks rikkumiseks ka Eeskirja

kohaselt.

Kanada inspektorite aruandes toodud hinnang ei ole karistuspunktide määramisel siduvaks, sest

karistuspunktid määratakse Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 alusel. EL siseselt on Nõukogu

määrusega kehtestatud sisemised meetmed, millega liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise lepingu

kokkulepped saaksid tagatud. Leping ei välista EL siseselt rangemate meetmete rakendamist kui

lepingus sätestatud.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 42 lg 2 kohaselt määrab rikkumise tõsiduse kindlaks

liikmesriigi pädev asutus, kelleks on Keskkonnainspektsioon. Sama määruse art 42 lg 1 punkti a

kohaselt on käesoleva määruse kohaldamisel tõsine rikkumine tegevus, mida vastavalt artiklis 3

kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. Art 3

lg 1 punkti c kohaselt peetakse kalalaeva ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügiga

tegelevaks, kui tõestust on leidnud, et laev on püügipiirkonnas kehtivaid kaitse- ja

majandamismeetmeid eirates kalastanud keelupiirkonnas, keelatud perioodil, ilma kvoodita või pärast

kvoodi täitmist ja/või lubatust sügavamal.

Keskkonnainspektsioon pädeva asutusena on võtnud arvesse, et kalalaeva kaptenile on teatavaks

tehtud NAFO sekretariaadi poolt väljastatud otsus TAC täitumise kohta, mille tagajärjel pidi laev

lõpetama püügirajoonis 3M meriahvena püügi ja pardal hoidmise. Kuna tõestust on leidnud, et

kalalaeva kapten eiras teadet ning jätkas püüki ja saagi pardal hoidmist, on tegemist tõsise rikkumisega

kalalaev ARMASTUS poolt.

6) Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 404/2011 art 126 lg 4 kohaselt määratakse punktid

kalalaevatunnistuse omanikule punktide määramist käsitlevas otsuses sätestatud kuupäeval.

Liikmesriigid tagavad, et edasikaebamismenetlusi peatavat toimet käsitlevate siseriiklike eeskirjade

kohaldamine ei kahjusta punktisüsteemi tõhusust.

Karistuspunktide määramise otsus on EL määruse kohaselt haldusmenetlus, kus rakendub HMS § 40

lg 3 p 7. Kui kohus peaks leidma, et, KKI on rikkunud kaasamiskohustust, siis oleks ka kaebaja

ärakuulamise korral tulnud samasisuline haldusakt välja anda.

POOLTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

9. Oma täiendavad seisukohad esitas kohtule vaid kaebaja.

1) Kaebaja toob välja, et ei vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses ei ole KKI märkinud nagu oleks

kaebaja peatanud püügi liiga hilja pärast Põllumajandusministeeriumilt teate saamist. Järelikult ei saa

seda väidet käesolevas vaidluses arvestada. Samuti tuleb arvestada, et kalalaevale peab teate saamisest

jääma mõistlik aeg, et korraldada püügi lõpetamine. Arvestades, et kalalaev lõpetas püügi mõned

tunnid pärast teate saamist, ei saa olla tegu rikkumisega.

2) Kaebaja lisab, et olukord, kus mõne muu riigi inspektoritel on võimalus liikmesriigi pädeva asutuse

asemel esitada kalalaevadele teateid TAC ammendumisest, toob kaasa kalalaevade ebavõrdse

kohtlemise. Kanada inspektorid võisid lähtuda oma riigi huvidest ja esitada teateid esmalt Euroopa

Liidu liikmesriikide lippude all sõitvatele laevadele, andes selliselt Kanada alustele konkurentsieelise.

3) KKI ei ole varasemalt NAFO CEM (2013) art 38 lg 1 punktile c tuginenud. Ka objektiivselt ei

saanud kaebaja kalalaev seda sätet rikkuda, kuna see puudutab spetsialiseeritud püüki kaaspüügile, st

viidatud säte kohaldub vaid juhul, kui kalalaev rikub kaaspüügi reegleid.

4) Vastustaja on viidanud, et käesoleval juhul kohaldub HMS § 40 lg 3 p 7, kuid samas ei ole märgitud,

mis seaduse sättest tuleneb käesoleval juhul õigus kaebaja ärakuulamata jätmiseks. Sellele sättele ei

ole viidatud, sest sellist sätet ei eksisteerigi.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajale kuuluv kalalaev ARMASTUS teostas 30.07.2013 NAFO

püügirajoonis 3M Põllumajandusministeeriumi poolt 04.07.2014 väljastatud loa alusel meriahvena

sihtpüüki, kui kalalaevale tulid NAFO inspektorid, kes tutvustasid kalalaeva kaptenile NAFO

sekretariaadi kirja, milles teavitati meriahvena TAC ammendumisest. Kalalaev ARMASTUS lõpetas

meriahvena sihtpüügi 31.07.2013, pärast seda, kui Põllumajandusministeerium oli edastanud vastava

korralduse.

Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas kalalaev ARMASTUS rikkus NAFO CEM (2013) nõudeid

sellega, et jätkas meriahvena sihtpüüki pärast NAFO sekretariaadi teate, et TAC on ammendunud,

tutvustamist ja lõpetas püügi alles pärast Põllumajandusministeeriumilt püügi lõpetamise korralduse

saamist. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas sellist tegevust tuleb lugeda NAFO ja Euroopa Liidu

regulatsiooni kohaselt raskeks rikkumiseks ning kas KKI rikkus vaidlustatud otsuse koostamise

menetluses kaebaja kui menetlusosalise õigust ärakuulamisele.

11. Kaebaja leiab, et NAFO CEM (2013) on rahvusvaheline leping, mis on täitmiseks kohustuslik vaid

lepingupooltele (s.o liikmesriikidele, sh Euroopa Liidule). Seega ka NAFO CEM (2013) art 5 lg 2

punkt b paneb kaebaja arvates kohustused üksnes lepinguosalistele, mitte kalalaevadele.

NAFO CEM (2013) art 2 lg 1 sätestab, et kui ei ole sätestatud teisiti, siis kohaldub Eeskiri kõikidele

kalalaevadele, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada regulatsiooniala kutselise kalapüügi

eesmärkidel. Eeskirja artiklist 3 tulenevalt peavad lepinguosalised tagama, et kõik nende lipu all

NAFO regulatsioonialal kalapüügiga tegelevad kalalaevad järgivad kehtivat Eeskirja ning et selliste

laevade kaptenid täidavad Eeskirjas kehtestatud kohustusi.

Sellest tulenevalt ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et NAFO CEM on täitmiseks kohustuslik vaid

lepinguosalistele (riikidele). Eeskirja peavad järgima kõik NAFO regulatsiooni alas kalapüügiga

tegelevad kalalaevad ning lepinguosalistel on kohustus tagada, et nende lipu all sõitvad kalalaevad

seda ka teeksid.

Ka kalapüügiseadusest tuleneb, et see seadus reguleerib kalapüüki väljaspool Eesti Vabariigi

jurisdiktsiooni oleval veealal, kui püük toimub Eesti lipudokumenti omava laevaga või käesolevas

seaduses sätestatud juhul Eesti Vabariigi äriregistris registreeritud ettevõtja poolt niivõrd, kuivõrd

püügikoha asukohariigi õigusakt või püügikoha kalapüüki reguleeriv rahvusvaheline leping ei sätesta

teisiti (KPS § 2 lg 3).

12. NAFO CEM (2013) art 5 lg 1 kohaselt peab iga lepinguosaline püütavates kogustes piirduma Lisas

I.A toodutega selliselt, et ei lepinguosalisele endale võimaldatud kvooti ega „Teistele“ jagatavat kvooti

ei ületataks. Eeskirja art 5 lg 2 punkti b kohaselt teavitab tegevsekretär viivitamatult kõiki

lepinguosalisi kuupäevast, mil lepinguosaliste laevade poolt kokku raporteeritud 3M meriahvena püük

on hinnanguliselt 50% ja seejärel 100% TAC-ist. Saades tegevsekretärilt teate, et 100% TAC-ist on

täitunud, peavad kõik lepinguosalised tagama, et pärast seda kuupäeva püütud 3M meriahvenat ei

jäetaks enam tema lipu all sõitvate laevade pardale.

Ehkki viidatud säte paneb kohustuse tagada meriahvena püügi lõpetamine lepinguosalistele, siis kuna

Eeskirja adressaatideks on ka kalalaevad, mitte ainult lepinguosalised, tuleneb sellest sättest kõikidele

NAFO püügirajoonis tegutsevatele kalalaevadele kohustus lõpetada meriahvena püük vastava teate

saamisel. Lepinguosalised peavad lisaks teavitamisele hoolitsema ka selle eest, et püük ka tegelikult

lõpetatakse ning kui kalalaevadel vastavat kohustust ei oleks, ei saaks ka lepinguosalised endale

võetud kohustusi täita. Kohus nõustub vastustajaga, et selline tõlgendus nagu kaebaja NAFO CEM

(2013) art 5 lg 1 punktile b annab, oleks vastuolus selle eesmärgiga, milleks on muuhulgas kalavarude

kaitse.

13. Kaebaja leiab, et kalalaeva TAC ammendumisest teavitamise õigus, kohustus ja pädevus oli üksnes

Põllumajandusministeeriumil ning Kanada inspektoritel sellist pädevust seega ei olnud. Kaebaja siiski

ei vaidlusta seda, et Kanada kalakaitseinspektoritel oli pädevus kaebajale kuuluvat kalalaeva

inspekteerida.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et kuna Eeskiri paneb otsesõnu teavitamiskohustuse lepinguosalistele, siis

ainult nemad võivad seda teha ja kellelgi teisel vastavat õigust ja pädevust ei ole. Lepinguosalistele

on pandud kohustus teavitada nende lipu all sõitvaid laevu, et tagada informatsiooni võimalikult kiire

jõudmine NAFO reguleerimisalas kalastavate laevadeni. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord,

kus kalalaev, kes saab teate TAC ammendumisest mujalt kui oma lipuriigi pädevalt asutuselt, kuid

ilma kahtlusteta ametlikust allikast, jätkab püüki kuni vastav pädev asutus on talle samasisulise teate

edastanud.

Kalalaeva kaptenile esitati NAFO tegevsekretäri ametlik kiri (tl 18), milles teavitati TAC

ammendumisest ning tal puudus alus kahelda kirja autentsuses. Kiri oli küll adresseeritud NAFO

lepinguosalistele, kuid laeva kaptenile pidi kirjast olema selge, et meriahvena TAC 3M püügirajoonis

on ammendunud ja seega tuleb selle kalaliigi püük lõpetada.

14. Kaebaja viitab EL Nõukogu määrusele (EÜ) nr 1224/2009, mille sätetest kaebaja arvates tuleneb,

et just liikmesriikidel on kohustus teavitada oma lipu all sõitvaid kalalaevu kõikidest kalapüügiluba

mõjutavatest muudatustest.

Kohtu hinnangul ei välista see, et liikmesriikidele on EL õigusaktidega vastav kohustus pandud,

NAFO teadete edastamist muude ametlike kanalite kaudu nagu näiteks teiste NAFO lepinguosaliste

kalakaitseinspektorid. Kalalaeva kaptenil ei olnud NAFO teate saamisel alust oodata kuni

põhimõtteliselt sama teade jõuab temani ringiga Põllumajandusministeeriumi kaudu, vaid tal oli juba

olemas teave, mis nõudis viivitamatut tegutsemist ning sellest kohustusest pidi aru saama ka NAFO

reeglite tundmise eksami läbinud kalalaeva kapten.

Ka kalalaevale ARMASTUS 04.07.2013 väljastatud kalapüügiloa nr 130169 (tl 17) tingimustes oli

kirjas, et „laev peab järgima NAFO CEM eeskirju ja elektrooniliste raportite süsteemi. RED/3M püük

on kuni 30.06.2013. a keelatud, 6500 t blokk-kvoodi ammendumisel tuleb meriahvena püük selles

piirkonnas lõpetada“. 6500 t oli NAFO CEM (2013) Lisa I. A tabeli järgi 3M püügipiirkonna

meriahvena TAC. Seega tulenes ka kalalaevale väljastatud kalapüügiloast selgelt, et lubatud

kogupüügi ammendumisel tuleb meriahvena püük lõpetada.

15. Asjaolu, kas teised kalalaevad said teate hiljem kui kaebaja kalalaev, ei ole määrav. Euroopa

Komisjoni teade (tl 22) saadeti küll laiali alles 31.07.2013, kuid ka selles teates on selgelt kirjas, et

püügipiirkond on suletud alates 30.07.2013 ning sama kuupäev on ka Põllumajandusministeeriumi

poolt kaebaja juhatusele edastatud kirjas (tl 24). Kõikidele NAFO liikmete jaoks oli meriahvena püük

suletud alates 30.07.2013.

16. Kaebaja viitab NAFO CEM (2014) art 5 lg 12 punktile d, milles on täpsustatud teavitamise nõudeid

selliselt, et NAFO sekretariaat teavitab TAC täitumisest lepinguosalisi vähemalt viis päeva ette.

Muudatuse eesmärgiks on tagada see, et TAC ammendumise korral jõuaks teade sellest võimalikult

vara kalalaevadeni ja seeläbi vältida TAC ületamist (vt Ettepanek nr 6240, NAFO/FC Doc. 13/9,

kättesaadav: http://archive.nafo.int/open/fc/2013/fcdoc13-09.pdf). NAFO CEM (2014) regulatsioon

üksnes kinnitab, et võimalikult kiire reageerimine NAFO sekretariaadi teadetele on väga oluline.

17. Euroopa Liidu üheks eesmärgiks on kõrgetasemeline keskkonnakaitse (Euroopa Liidu lepingu

(ELL) art 3 lg 3). ELL art 21 lg 2 punkti f kohaselt Liit määratleb ja viib ellu ühist poliitikat ja

ühismeetmeid ning taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks

et aidata töötada välja rahvusvahelisi meetmeid keskkonna seisundi säilitamiseks ja parandamiseks

ning maailma loodusvarade säästvaks majandamiseks, et tagada säästev areng. Euroopa Liidu

toimimise lepingu art 191 lg 2 sätestab, et Liidu keskkonnapoliitika, võttes arvesse liidu eri

piirkondade olukorra mitmekesisust, seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme. See rajaneb

ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus

heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma.

Ka Nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja

säästva kasutamise kohta) preambuli punkt 3 sätestab, et silmas pidades paljude kalavarude jätkuvat

vähenemist, tuleks ühist kalanduspoliitikat tugevdada nii, et oleks tagatud kalandussektori pikaajaline

elujõulisus vee-elusressursside säästval kasutamisel, tuginedes usaldusväärsetele teadusnõuannetele

ja ettevaatusele, mille aluseks on samad kaalutlused nagu asutamislepingu artiklis 174 nimetatud

ettevaatusprintsiibi puhul.

18. Ettevaatusprintsiibist juhindudes tuleb seega samuti asuda seisukohale, et isegi kui teade TAC

ammendumise kohta tuleb mujalt kui kalalaeva lipuriigi pädevalt asutuselt, siis peab kalalaeva kapten

sellest lähtuvalt ka tegutsema asuma. Seejuures ei ole sätestatud teate edastamise vormi ning

põhimõtteliselt ei ole välistatud sellise teate edastamine mõne muu NAFO lepinguosalise ametiisikute

poolt peale laeva lipuriigi pädeva asutuse. Kalavarude kaitse ei tohiks sattuda ohtu selle tõttu, et

näiteks mõnel NAFO lepinguosalisel tekib teate edastamisega mingil põhjusel probleem ja see ei jõua

püügipiirkonnas tegutsevate kalalaevadeni piisavalt kiiresti.

Selle, millal on NAFO regulatsioonialas 3M püügipiirkonna meriahvena TAC ammendunud ja millal

meriahvena püük peatada tuleb, määrab kindlaks NAFO, mitte lepinguosalised (liikmesriigid) või

Põllumajandusministeerium. Samas nõustub kohus kaebajaga selles osas, et nii Eeskirja kui ka

Euroopa Liidu õiguse kohaselt on lepinguosalise/liikmesriigi pädeval asutusel igal juhul olemas

teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas kalalaev on informatsiooni TAC ammendumise kohta

saanud mujalt enne pädeva asutuse poolt teate saatmist või mitte.

19. Pooled ei ole ühel meelel lubatud kogupüügi ehk TAC ja kvoodi vahelise seose küsimuses.

Kaebaja leiab, et hoolimata TAC ammendumisest ei olnud tegemist kalapüügiga pärast kvoodi

täitumist. Vastustaja leiab seevastu, et TAC ammendumisel on automaatselt täitunud ka kvoot.

NAFO Eeskiri eristab TAC-i ja kvooti, mille kogused määratakse Eeskirja lisaga. Euroopa Liit

omakorda jagab talle eraldatud kvoodid ära oma liikmesriikide vahel. Nõukogu määruse (EL) nr

40/2013 art 3 punkti d kohaselt on lubatud kogupüük (TAC) igast kalavarust aastas püüda ja lossida

lubatav kogus ning punkti e järgi on kvoot liidule, liikmesriigile või kolmandale riigile eraldatud osa

lubatud kogupüügist.

Kohus nõustub vastustajaga, et TAC ammendumise korral tuleb automaatselt lugeda täidetuks ka

lepinguosalisele määratud kvoot, kuna see on hinnanguline ega taga NAFO lepinguosalisele, et sellele

vastava koguse meriahvenat tema lipu all sõitvad kalalaevad täies ulatuses ka tegelikult püüda saavad.

20. KKI on vaidlustatud otsuses leidnud, et kalalaevale ARMASTUS antud kalapüügiluba kaotas

kehtivuse KPS § 161 lg 1 alusel, mis sätestab, et kalapüügiloa kehtivus lõpeb ennetähtaegselt, kui

sellega määratud püügivõimalused on ammendatud.

Kaebaja arvates kohaldub aga KPS § 161 lg 2 p 4, mille kohaselt tunnistab kalapüügiloa andja

kalapüügiloa kehtetuks, kui Eesti Vabariigile või Euroopa Liidule rahvusvaheliste kokkulepete alusel

eraldatud püügivõimalused on ammendunud ja riigil või Euroopa Liidul on kohustus kalapüük sellel

alal lõpetada. Kaebaja viitab ka sama paragrahvi lõikele 21, millest tulenevalt käesoleva paragrahvi

lõike 2 punktis 4 sätestatud juhul määrab püügivõimaluste ammendumise aja põllumajandusminister

või Euroopa Liidu Komisjon. Kohtu arvates selgitab KPS § 16.1 olukorda, et kalapüügiloa kehtivus

võib lõppeda enne varasemalt antud loas märgitud tähtaega ja senine luba tunnistatakse kehtetuks ning

antakse välja uus luba. Kaebaja suhtes on niimoodi ka talitatud, kuna väljastatud püügivõimalused

ammendusid.

Samas kaebaja ei väida, et Põllumajandusministeerium oleks pidanud kalapüügiloa KPS § 16.1

tulenevalt haldusaktiga kehtetuks tunnistama, et kaebaja lõpetaks kalapüügi ja nähtub, et kalalaev

lõpetas kalapüügi Põllumajandusministeeriumilt meriahvena püügi peatamisest teate saamise päeval

31.07.2013 ehk enne seda, kui 02.08.2014 anti välja uus kalapüügiluba, millega vana luba kehtetuks

tunnistati. Seega kaebaja põhimõtteliselt möönab, et NAFO sekretariaadi teade on piisav alus

kalapüügiloaga antud püügi lõpetamiseks ehk kalapüügiloaga antud püügi lõpetamiseks enne, kui loas

on märgitud. Põhjuseks on loas määratud püügivõimaluse ammendumine, mida kaebaja tunnustas.

Kaebaja pidi arvestama püügiloa ennetähtaegse lõppemise võimalusega ning et järgnevalt

tunnistatakse senine luba kehtetuks. Ka kalalaeva kapten tunnistas KKI-le antud ütlustes

(menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, tl 62), et mõistis Kanada inspektorite poolt edastatud

NAFO teate täitmise kohustuslikkust ja võttis seetõttu ühendust otsese tööandjaga, kuid sai korralduse

püüki jätkata.

21. Kohus nõustub eeltoodu tõttu, et olukorras, kus kalapüügiluba TAC ammendumisel (vähemalt

vastava kalaliigi osas) kalapüügiloale märgitu kehtivust ei kaotaks, ei oleks piisavalt efektiivselt

tagatud NAFO Eeskirjast tulenevate kohustuste täitmine, arvestades viivitust, mis tekib uute

kalapüügilubade väljastamisega. Asjaolu, et Põllumajandusministeerium on kalalaevale ARMASTUS

kohe pärast meriahvena TAC ammendumist uue kalapüügiloa nr 130178 (tl 34) väljastanud, millega

tunnistati kalapüügiluba nr 130169 kehtetuks, ei välista meriahvena osas KPS § 161 lg 1 kohaldamist.

Kalapüügiloaga määratud püügivõimaluste hulka tuleb lugeda ka 3M meriahvena 6500 t blokk-kvooti

ehk TAC-i ning selle ammendumisel lõpeb ühtlasi kalapüügiloaga määratud püügivõimalus.

Meriahvena püük tuleb lubatud kogupüügi ammendumisel igal juhul lõpetada, nagu tuleneb ka

konkreetse kalapüügiloa tingimustest. TAC-i ammendumist kaebaja ei eita ja ka tagantjärgi ei ole

selgunud, et TAC poleks ammendunud.

22. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 42 lg 1 punkti a ja

art 3 lg 1 punkti c järgi liigitatakse kalapüük pärast kvoodi täitumist kalapüüginõuete tõsiseks

rikkumiseks.

Nimetatud määruse art 2 lg 2 punkti b kohaselt on ebaseaduslik kalapüük selline kalapüük, mida

teostavad kalalaevad, mis sõidavad selliste riikide lipu all, kes on asjaomase piirkondliku kalavarude

majandamise organisatsiooni osalised, aga eiravad oma tegevuses selle organisatsiooni vastuvõetud ja

asjaomastele riikidele kohustuslikke kaitse- ja majandamismeetmeid või kohaldatava rahvusvahelise

õiguse asjakohaseid sätteid. Määruse art 3 lg 1 punkti c järgi peetakse kalalaeva ebaseadusliku,

teatamata või reguleerimata kalapüügiga tegelevaks, kui tõestust on leidnud, et laev on

püügipiirkonnas kehtivaid kaitse- ja majandamismeetmeid eirates teinud järgmist: kalastanud

keelupiirkonnas, keelatud perioodil, ilma kvoodita või pärast kvoodi täitmist ja/või lubatust

sügavamal. Määruse art 42 lg 1 punkti a kohaselt on selle määruse kohaldamisel tõsine rikkumine

tegevus, mida vastavalt artiklis 3 kehtestatud kriteeriumidele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja

reguleerimata kalapüügina. Sama artikli lg 2 sätestab, et rikkumise tõsiduse määrab kindlaks

liikmesriigi pädev asutus, võttes arvesse artikli 3 lõikes 2 sätestatud kriteeriume. Määruse art 3 lg 2

kohaselt käsitatakse lõikes 1 nimetatud tegevusi artikli 42 kohaselt tõsiste rikkumistena olenevalt

vastava rikkumise raskusastmest, mille peab kindlaks määrama liikmesriigi pädev asutus, võttes

arvesse selliseid kriteeriume nagu põhjustatud kahju, rikkumise ulatus, selle maksumus ja kordumine.

23. Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 404/2011 art 126 lg 1 järgi määrab tõsiste rikkumiste eest

antavate punktide arvu asjaomase kalalaeva kalalaevatunnistuse omanikule XXX lisa kohaselt

lipuliikmesriigi pädev ametiasutus. Viidatud määruse lisa XXX kohaselt tõsise rikkumise nr 8 eest –

kalapüük keelupiirkonnas, keelatud perioodil, ilma kvoodita või pärast kvoodi täitmist või lubatust

sügavamal (kontrollimääruse artikli 90 lõige 1 koostoimes määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 lõike

1 punktiga a ja artikli 3 lõike 1 punktiga c) – määratakse 6 punkti. Määruse (EÜ) nr 1224/2009

(„kontrollimäärus”) art 90 lg 1 nimetab rikkumised, mida loetakse tõsisteks rikkumisteks sama

määruse tähenduses lisaks määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklile 42, olenevalt vastava rikkumise

raskusastmest, mille peab kindlaks määrama liikmesriigi pädev asutus, võttes arvesse selliseid

kriteeriume nagu kahju iseloom, maksumus, rikkuja majanduslik olukord ning rikkumise ulatus või

selle kordumine.

24. Kalalaeva ARMASTUS tegevuse asjaolude kajastamisest nähtub, et kaebaja esindajat ei ole

menetluses ära kuulatud ja vastustaja viitab selgitustes, et seda võimaldab HMS § 40 lg 3 p 7. Kohus

nõustub kaebajaga, et antud viide normile ei selgita, millist muud seaduses nimetatud juhtumit silmas

peetakse; kuna tegemist on blanketse normiga, siis on selliselt esitatud märkus kontrollimatu. EL

määrused ei näe ette, et haldusmenetluse osaline tuleks jätta ära kuulamata punktide määramise

menetluses. Hilisemalt märgitud põhjendus, justkui isiku ära kuulamine muudaks punktisüsteemi

ebatõhusaks, on sisutu ja pigem otsitud väide, kuivõrd miski ei viita asjaoludele, mis kinnitaks, et ära

kuulamine oleks menetlust pikendanud või muutnud muul viisil ebatõhusaks.

Vastustaja on lisanud KKI koostatud tunnistaja V.H. ülekuulamise protokolli väärteoasjas (tlk 59-60

pöördel) ja KKI menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli (tlk 62-63), millest nähtub, et S.G. on

andnud ütlusi väärteoasjas, ent sellest ei nähtu, millise väärteo kohta on seletused antud ja kas need

seletused on selliselt ammendavad. Protokollidest võib aru saada, et väärteomenetluses on ütlused

võetud kalalaeva kaptenilt. Väärteomenetluses on kohtu andmetel menetlus kestmas, mistõttu ei saa

veel ka väita, et tegemist on ammendavate või lõplike seletustega, et neid üldse kasutada. Selles

olukorras on antud seletustele toetumine ennatlik ja samas nähtub, et kapteni antud seletused on

otsuses, kui neid protokolle ka kasutati, jäetud kajastamata.

Laeva kapten on andnud seletuse, millest nähtub, et ta teadis kehtivat korda selliselt, et püügi

sulgemiseks peab tulema esmalt info ministeeriumisse ja sealt antakse info edasi firmale. Veel nähtub,

et kapten võttis ühendust K.S. Eestist, et tegevust ministeeriumiga kooskõlastada; K.S. sõnade järgi

EL-st infot meriahvena püügi sulgemise kohta veel tulnud ei olnud. Ta märgib lisaks, et päeva lõpuks

oli ta üsna segaduses, kuna EL nõuab üht, Kanada teist ja ministeerium õiget vastust ei oska öelda.

Otsus rajoonis 3M meriahvena püügi lõpetamiseks jõudis minuni 31.juuli õhtul. Lõpetasime püügi ja

liikusime püügirajooni 3L suunas, et jätkata püüki ruske soomuslestale (YEL).

Kohtule ei nähtu, et kapten ise oleks mingit konkreetset rikkumist tunnistanud, vaid ta on selgitanud,

millest tulenevalt ta ei teadnud antud olukorras enam, kuidas ta peaks käituma. Vastustaja ei saanud

selles olukorras jätta tähelepanuta, et väärteomenetluses antud ütlused pigem kinnitavad, et laeva

kapten ise asus tegema kõik selleks, et selgusetu olukord laheneks. Ta asus välja selgitama, kas TAC

täitumine on leidnud kinnitust. TAC täitumisest võis aimata, et püügiga ei saaks jätkata, ent TAC

täitumist ei kinnitatud EV-ist, seda ei saadud ka teha, kuivõrd tekkinud oli tehniline viga ja EV-is

selliseid andmeid ei olnud. Vastustaja vastusest võib samuti järeldada, et otsuse tegemise ajaks oli

KKI sellest asjaolust teadlik, mistõttu ei saa üheselt järeldada, et kõigi asjaoludega on arvestatud ning

et rikkumise punktide määramise menetluses tehtud otsus arvestab kapteni mingit konkreetset seletust,

millega saanuks arvestada. Kohus siinkohal ka märgib, et järeldusi ei saaks teha ka sellest, kui pikaks

või lühikeseks ajaks püük peatati ning kuidas seda jätkati või missugused tegevused oleks olnud

mõistlik ajaliselt teha teistmoodi. Seda, et ametlikku teadet Põllumajandusministeeriumilt siiski ei

tulnud, ehkki vastuses mööndakse sellise korra sisseseadmist ja kalalaevale teate hilinemisega

edastamist, vastustaja ei ole vaidlustanud. Vastustaja ei ole ka eitanud senimaani, et EL on võtnud

kohustuse ja sisse seadnud rahvusvahelisest lepingust tulenevalt korra, mil lepingupool käitub nii, et

iga riik teatab oma kalalaevale, et püügivõimalus on ammendatud. Vastustaja ka ei väida, et selline

kord tuleks jätta sootuks tähelepanuta või et sellel ei oleks mingeid õiguslikku tähendust ja et selle

rakendamata jätmisel puuduvad õiguslikud tagajärjed. Kalavarude kaitse eesmärkide vastaselt antud

kord sisse ei ole seatud, vaid see peab tagama senisest efektiivsema kaitse. Ka kohus ei saa selliselt

eeldada, et sisse on seatud kord, mis oleks eesmärgipäratu ja tuleks jätta tähelepanuta.

Otsusest ei nähtu, et oleks hinnatud, kuidas antud juhul võis mõjutada asjaolusid ja isiku käitumist

justnimelt kehtiv ja seni rakendatud kord, mis kinnitas, et pädev ametiasutus PM ei kinnitanud püügi

keelamist või TAC täitumist vms. Iseenesest on õige, et kalalaeva kaptenini jõudis teave TAC

täitumisest ja sellest, et selline teade esitati/esitatakse Euroopa Komisjonile (EL-le), ent samas tekkis

erandlik olukord, mil püügi jätkamise tingis tegelikkuses usaldus kehtiva ja seni toiminud korra vastu,

veelgi täpsemalt EV-ist saadud vastuse suhtes. Otsusest ei nähtu, et kaebajal tekkinud usaldust kehtiva

korra suhtes ei saanud üldse tekkida ja et see ei võinud üldse mõjutada lõpptulemust.

Iseenesest on õigustatud ka need seletused, millest tulenevalt saab järeldada, et kaebaja loas märgitud

kvoodi täitumist ei ole vastustaja käsitlenud selgelt ning et otsuses oleks tuvastatud asjaoludel need

andmed, mis viiksid järelduseni, et tegemist on tõsise rikkumisega NAFO SEM (2013) art 38

tulenevalt. Kuigi vaideotsuses on püütud vaidlusalust otsust ilmselt täpsustada ja vastustaja on ka

kohtule vastamisel märkinud, et ta teeb vahet TAC ja kvoodi mõistete osas, ei ole kohtu arvates

vaideotsusega siiski suudetud ja seda ka ei saaks, kõrvaldada viga, mis seondub rikkumise sisu või

tõsise rikkumise määramisega. Kui etteheidetavaks teoks on kvoodi rikkumine, siis ei avalduks see

vaid põhjusest, et TAC täitus. Kalalaev oleks kvooti rikkunud juhul, kui ta oleks kala püüdnud nt

kalapüügiloata, mil kvooti ei olegi antud või nt juhul, kui kalapüügiloal on kvoot, kuid see ületati

(antud juhul 389,9 tonni). Asjaolu, et TAC täitumisel tuleb ühtlasi hakata ka kvoote või

kalapüügilubasid muutma, ei tähenda veel, et etteheidetavaks teoks saaks olla NAFO regulatsioonist

tulenev tõsine rikkumine. Selles mõttes on kohtu arvates KKI otsus vastuoluline ja seda ei paranda ka

vaideotsus või väidetav võimalus kohtul endal aimata, et rikkumine ikkagi toimus ka siis, kui arvestada

kaebaja selgitusi ja nüüdseks nimetatud otsuse väliseid asjaolusid. Neid olulisi asjaolusid vaidlusalune

otsus ei kajasta, mistõttu ei ole õige väita, et kohus saaks otsusest sõltumatult hakata hindama, kas

rikkumise tõi kaasa hoopiski TAC ammendumine( blokk –kvoodi küsimus) ning kas kalalaev tegutses

piisavalt kiiresti ning kuidas ta täitis NAFO protseduurireegleid. Otsuses ei ole üldse märgitud

andmeid, mis võimaldaksid kontrollida, et püügi lõpetamine toimus liiga hilja, sest see väide on

esitatud peale otsuse tegemist. Sellist faktilist ega õiguslikku alust otsuses ei kajastu ning rikkumise

punktide arvestusel sellega ei saadud ka arvestada. Kui arvestada aga vastustaja selgitustega

kaebusele, et PM teatest arvates tulnuks TAC ammendumist arvestada, jääks ebaselgeks, milline

rikkumine ja missugusest hetkest on otsuse sisuks. Loaga lubatud tegevuse ennetähtaegsest

lõppemisest võis kaebaja saada teada vaid TAC ammendumisega ja sedagi siis, kui TAC

ammendumine oleks olnud teatatud seni kehtinud korda järgides ehk kui kaebaja poleks saanud

arvestada PM-lt saadud kinnitust, et TAC ammendumist EL-il või EV-il olemasolevad andmed ei

kinnita. Vaidlusaluses otsuses on kohtu arvates täielikult puudu analüüs, mis võiks kinnitada tõsisele

rikkumise viitava teo tunnuseid ja asjaolusid. Otsuse lühikirjeldusest või tsiteeritud õigusnormidest

võib küll aimata, mille põhjal on reeglina tuvastatavad toimepandavad teod või nende sisu, ent

konkreetsel juhul peavad need selguma otsusest. Vaideotsusest saab aga järeldada, et küsimus võib

tegelikult olla nn blokk-kvoodi (TAC) täitumises, millele viitab ka vaideotsus, ent sellisel juhul on

etteheidetavaks teoks mitte kvoodi rikkumine vaid kalapüügiloa nõuete eiramine ehk meriahvena

püüdmisel 3M püügipiirkonnas pärast TAC ammendumist. Hoolimata sellest, et laeva kaptenit oli

teavitatud TAC ammendumisest on võimalik rikkumist käsitada ebaseadusliku kalapüügina määruse

nr 1005/2008 mõttes.

Selles mõttes ei ole ka asjakohatu esitada kaebajal omapoolse tõendina kalapüügi tõsiste nõuete

rikkumise puudumiseks tõend Kanada inspektorite raporti näol, mis selgitab täiendavalt, et

inspektorid lähtusid NAFO CEM (2013) art 38.

NAFO CEM (2013) art 38 kohaldus ka EL riikidele samamoodi (EÜ määrus nr 1224/2009 art 3 (1).

Samas ei nähtu vaidlustatud otsusest ka kaalutlusi, mida rikkumise raskusastme määramisel oleks

arvesse võetud.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 järgi ei tule mitte igasugust ebaseaduslikuks kalapüügiks

loetavat tegevust lugeda tõsiseks rikkumiseks, vaid hinnata tuleb ka konkreetse rikkumise asjaolusid.

25. Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud, et kalalaev põhjustas suure kahju või et tegemist oli korduva

sarnase rikkumisega. Sisuliselt põhineb otsus sellel, et kalalaeva kapten ei peatanud viivitamatult

pärast NAFO kirja saamist meriahvena püüki. Sellises olukorras aga oleks tulnud otsuse tegemisel

arvesse võtta ka asjaolu, et Põllumajandusministeerium saatis püügi peatamise korralduse kaebajale

alles 31.07.2013 ning kui kaebaja pärast Kanada inspektoritelt NAFO sekretariaadi kirja tutvustamist

kalalaeva kaptenile võttis ühendust Põllumajandusministeeriumiga, teatati, et püügi peatamise

korralduse andmiseks puudub alus. Kui aga sellega ei saanud arvestada, ka siis tulnuks seda otsuses

märkida, et otsust oleks kontrollitav. Kalalaev lõpetas püügi Põllumajandusministeeriumi korralduse

saamise päeval. Kohus ei saa ise otsust täiendada oma otsusega ning hakata aimama, milline ajahetk

olnuks mõistlik, et kalalaeval olnuks võimalus oma tegevus lõpetada, et see vastaks nõuetele. Kaebaja

ei ole selles osas kohases menetluses saanud oma seletusi anda ning kohus ei saa ise hakata

püügipäevikuste jms andmete alusel määratlema, mis on kohasteks asjaoludeks ja tõenditeks, millele

peaks vastustaja toetuma.

Olukorras, kus Euroopa Liit ning sellest tulenevalt ka Põllumajandusminister on püügi peatamise

korralduse edastamisega hilinenud ja seeläbi sattunud viivitusse neile NAFO Eeskirjast tuleneva

kohustuse täitmisega, on ebaõiglane jätta otsuse tegemisel arvestamata kalalaeva seisukohast tekkinud

segaduse ja ebakindlusega ning usaldusega EV-ist saadu vastuste suhtes.

26. Vastustaja väidab kohtule vastamisel, et kaebaja jätkas meriahvena püüdmist mitu tundi ka pärast

Põllumajandusministeeriumi teate saamist. Kuna vaidlustatud otsuses ei ole seda kalalaevale ette

heidetud, siis praeguses vaidluses ei saa seda vastustaja väidet arvestada.

Siiski märgib kohus, et seni kogutud andmetel jõudis teade kalalaeva kaptenini 31.07.2013 õhtul ning

ei ole mõeldav, et kalalaev oleks pidanud jõudma püügi lõpetada kohe teate saamisel, vaid seda tehti

samal päeval esialgsetel kogutud andemetel mõistliku aja jooksul, mis kulub vastavate toimingute

tegemiseks (püügivahendite väljavõtmine jms). Vaidlusaluses otsuses või isegi vastustaja vastusest ei

nähtu, milline oleks mõistlik aeg või et selline aeg üldse määrati. Kaebaja on seetõttu toonud

õigustatult näite, et Portugali laevadele oli meriahvena püük keelatud alates 01.08.2013 kell 00.00

(UTC) (Portugali pädeva asutuse 31.07.2013 kiri kalalaevadele, tl 30, tõlge tl 31). Ehkki Eesti pädevad

asutused ei pea oma tegevuses juhinduma teiste Euroopa Liidu liikmete praktikast, saab sellest ometi

järeldada, et kalalaevadele peaks teate saamisest jääma mõistlik aeg püügitegevuse lõpetamiseks ning

ühtlasi tagab püügitegevuse peatamise aja määratlemine kellaaja täpsusega paremini õigusselguse

ning sama lipuriigi kalalaevade võrdse kohtlemise. Kohtule ei nähtu, miks peaks EV-i pädeva asutuse

tegevus erinema oluliselt teise liikmesriigi tegevusest või et selliselt asjaolude ja korralduste

fikseerimine oleks võimatu, kui see loob tegelikult õigusselguse kalalaeva jaoks. Selline korraldus

tundub igati mõistlik arvestades tekkinud erandlikku olukorda. Kohtule nähtub, et olukorras, mis

tekkis, on leitud asjakohane lahendus ning lähtub Euroopa Komisjoni teatest ja arvestab seda.

Kohtule nähtub, et tegelikult on KKI vastustest kohtule aimatav pigem see, et KKI ise tunnustab TAC

teadasaamise ammendumist PM teate esitamisega. Vaidlusalusest otsusest ei ole selliselt enam

aimatav, kas püügi jätkamist saaks ette heita peale Kanada inspektorite kirjast teadasaamist või siiski

PM asjakohasest teatest.

27. Kohus ei nõustu vastustajaga, et NAFO CEM (2013) järgi tuleks kalalaeva ARMASTUS tegevust

lugeda tõsiseks rikkumiseks art 38 lg 1 punkti c alusel.

Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tõsiseks rikkumiseks otsest püüki varule, millele on kehtestatud

moratoorium või mille püük on muul viisil keelatud, vastuolus artikliga 6. Artikkel 6 kehtestab nõuded

kaaspüügile. Vastustaja vastuse järgi ei püüdnud kalalaev meriahvenat kaaspüügina ning samas ei

väida vastustaja, et meriahvenale oli kehtestatud moratoorium. Viimasel juhul oleks otsuses nr

TRP0001 tulnud viidata Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 lg 1 punktile c (püütud on otseselt

kalavarusid, mille suhtes kehtib moratoorium või mille püük on keelatud). Praegusel juhul aga on

kalalaevale ette heidetud kalapüüki pärast kvoodi täitumist (art 3 lg 1 punkt c).

Kohtule nähtub, et KKI on ilmselt eksinud NAFO CEM tõlgendamisel ja kohtul on tekkinud

põhjendatud kahtlus, et tegelikult on KKI nn automaatselt lähtunud eeldusest, et kui „kvoodi“

ületamine on nimetatud tõsiste rikkumiste loetelus, siis juba on seaduses raskusaste määratud ja selle

tõttu on ehk ka seletuv, et otsusest ei nähtu kaalutlusi, mis rikkumise raskusastmeid peaks selgitama.

(sj andmeid põhjustatud kahjust, rikkumise ulatusest jms.).

28. Pädeva asutuse poolt teate edastamisega viibimisest tingitud segadust oleks otsuse tegemisel

tulnud arvestada seda enam, et Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 lg-s 2 nimetatud

kriteeriume, mis võinuks rikkumisele kaalu lisada, otsuses ei nimetatud. Kuna ka kohtumenetluses ei

ole vastustaja sellistele asjaoludele viidanud, siis võib eeldada, et neid asjaolusid ei esinenud.

29. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele.

HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Riigikohus on leidnud, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus selle ette näeb, pole mitte

üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse

tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud (vt RKHK 11.11.2002 otsus asjas nr 3-3-1-52-02, p

11).

Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest

või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK

otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p-d 38–40; nr 3-3-1-81-07, p 16; nr 3-3-1-72-13, p 21).

Kohus leiab, et tegemist on haldusaktiga, millega piiratakse isiku õigusi ning see peab olema selge

ning kaalutlusvigadeta. Põhiseaduse §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on avalik võim

õigustatud tegutsema siis, kui õigusnormid näevad avalikule võimule ette nii pädevuse kui ka volituse

ja tehtav otsus peab vastama seaduse nõuetele. Tehtav otsus on olulise tähendusega ettevõtjale, kelle

suhtes rakendub tõsiste rikkumiste punktisüsteem, mis mõjutab negatiivselt ettevõtja seisundit

edasises majandustegevuses ning ettevõtja tegevust ei saa piirata suuremal määral, kui seadusega

võimalik.

Kuivõrd tegemist on diskretsiooniotsusega, siis kohtu poolt välja toodud asjaoludega arvestamata

jätmist tuleb praegusel juhul lugeda oluliseks kaalutlusveaks, mis võis mõjutada kaalutlusotsust

kaebaja kahjuks. Juba see tingib vaidlustatud otsuse õigusvastasuse.

30. Kaebaja väidab lisaks, et vastustaja rikkus tema suhtes ärakuulamise ja kaasamise kohustust.

HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma

menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Sama sätte lg 3 sätestab juhtumid,

mille korral võib üldisest reeglist kõrvale kalduda.

Vastustaja viitab HMS § 40 lg 3 p-le 7, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise

arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata muudel seaduses sätestatud juhtudel. Vastustaja arvates

tuleneb alus isiku ära kuulamata jätmiseks Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 404/2011 art 126 lg-

st 4, mille kohaselt määratakse tõsiste rikkumiste eest antavad punktid kalalaevatunnistuse omanikule

punktide määramist käsitlevas otsuses sätestatud kuupäeval. Liikmesriigid tagavad, et

edasikaebamismenetlusi peatavat toimet käsitlevate siseriiklike eeskirjade kohaldamine ei kahjusta

punktisüsteemi tõhusust.

Viidatud määruses peetakse silmas seda, et siseriiklikus õiguses sätestatud edasikaebemenetluste

peatav toime ei muudaks punktisüsteemi ebaefektiivseks. Ei nimetatud määrusest ega muust

õigusaktist ei tulene, et menetlusosalist ei peaks enne punktide määramist ära kuulama.

Kanada inspektorid koostasid rikkumise kohta ettekande 01.08.2013, 2014. a jaanuaris kuulati

väärteomenetluse raames tunnistajana üle V. H. (protokoll tl 59) ning menetlusaluse isikuna kalalaeva

ARMASTUS kapten S. G. (protokoll tl 62). Vaidlustatud otsus on tehtud 05.02.2014. Vastustaja ei

ole põhjendanud, miks otsuse tegemiseni kulunud aja jooksul ei olnud võimalik kalalaevatunnistuse

omanikku (MFV Lootus OÜ) enne punktide määramist ära kuulata ning kuidas see oleks kahjustanud

punktisüsteemi tõhusust.

Kohus juba märkis, et vastustaja ei ole välja toonud ning ka kohtule ei nähtu mingisuguseid muid

HMS § 40 lg-st 3 tulenevaid aluseid kaebaja ära kuulatama jätmiseks; näiteks, et haldusaktiga

viivitamisest oleks tekkinud kahju (HMS § 40 lg 3 p 1) või et arvamuse või vastuväidete esitamise

võimaldamisega kaasnev haldusaktist teavitamine ei võimaldanuks saavutada haldusakti eesmärki

(HMS § 40 lg 3 p 4).

31. Praegusel juhul ei saa välistada, et kaebaja ärakuulamine oleks võinud otsust mõjutada, arvestades,

et otsus tuli teha kaalutlusõiguse alusel.

Riigikohus on leidnud, et menetlusosalise ära kuulamata jätmist tuleb pidada oluliseks

haldusmenetluse nõuete rikkumiseks. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe

komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul

ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt RHKK otsused asjades nr 3-3-1-74-03,

nr 3-3-1-70-03 ja 3-3-1-80-06). Ka Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh

ärakuulamisõigust, ning mis on Euroopa Kohtu arvates Euroopa Liidu üldine õiguspõhimõte (RKHK

10.12.2010 otsus asjas nr 3-3-1-72-10). Veel on Riigikohus leidnud, et ärakuulamisõiguse

mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti

sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (RKHK 19.12.2006 otsus asjas nr

3-3-1-23-06).

32. Kohus leiab eelnevast tulenevalt, et KKI 05.02.2014 otsus nr TRP0001 on õigusvastane ja tuleb

tühistada.

33. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

rahuldab kaebuse, tuleb vastustajal kanda kaebaja menetluskulud.

Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 3849,53 eurot, sh riigilõiv 15 eurot ja

õigusabikulud 3834,53 eurot. Vastustaja vaidleb vastu õigusabikulude kandmisele, leides, et

menetluskulude taotlus on esitatud 12 päeva pärast kohtu määratud tähtaega, samuti märgib vastustaja,

et taotlusele lisatud dokumentidest ei nähtu, et kaebaja õigusabikulud oleksid kantud just käesoleva

haldusasjaga seoses.

34. 16.05.2014 määrusega määras kohus otsuse kuulutamise aja ning andis täiendavate

menetlusdokumentide (sh taotlus ja dokumendid menetluskulude väljamõistmiseks) esitamiseks kuni

30.07.2014 ja sellisele taotlusele vastuse esitamiseks kuni 07.08.2014.

Kaebaja esindaja esitas menetluskulude taotluse kohtule 11.08.2014 ning põhjendab tähtaja rikkumist

puhkuste perioodiga kaasnenud segadusega – nimelt tasus kaebaja kaks arvet kolmest alles

11.08.2014.

HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja

möödumist või käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes

juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et

hilinemiseks oli mõjuv põhjus. HKMS § 51 lg 3 teine lause näeb ette, et kui asi vaadatakse läbi

kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks

teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise

tähtaja lõppu.

HKMS § 150 lg 1 kohaselt on mõjuv põhjus kohtule vastamata jätmiseks või kohtuistungile ilmumata

jätmiseks ja sellest teatamata jätmiseks eelkõige liikluskatkestus, menetlusosalise ootamatu

haigestumine või lähedase surm või ootamatu raske haigus, mille tõttu menetlusosaline ei saanud

kohtule vastata või kohtusse ilmuda ega volitada selleks esindajat.

Praegusel juhul ei ole kaebaja nimetanud mõne eeltoodud asjaolu esinemist. Puhkuste periood ei ole

mõjuv põhjus menetlustähtaja rikkumiseks. Puhkused ei ole üldjuhul midagi ettenägematut ning kuna

kohus määras tähtajad varakult, oli kaebajal ja tema esindajal nendega võimalik arvestada ja

planeerida oma tegevus nii, et puhkused ei takistaks kohtule õigeaegselt dokumentide esitamist.

35. Samas nõustub kohus kaebajaga, et kohus menetleb taotlust sellegipoolest, kui selle hilinenult

esitamine ei põhjusta menetluse viibimist ning asjakohane on viidata Riigikohtu 08.03.2012 otsusele

asjas nr 3-3-1-85-11. Sama põhimõtet on Riigikohus rõhutanud ka 03.04.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-

65-13 (punktid 31 - 33).

Praegusel juhul ei ole menetluskulude taotluse hilisem esitamine tinginud otsuse edasilükkamist ning

vastustajale on enne otsuse kuulutamist jäänud piisavalt aega, et nende osas oma seisukoht esitada ja

vastustaja on seda ka teinud.

36. Kohus ei nõustu vastustajaga, et tõendamata on õigusabikulude kantus käesoleva asjaga seoses.

Kaebaja on esitanud õigusabiarved koos spetsifikatsioonidega, millest selgelt on näha, et kulud on

kantud seoses käesoleva kohtuvaidlusega. 11.08.2014 taotlusele lisatud arved ja selgitused on küll

inglise keelsed, kuid 25.08.2014 esitas kaebaja ka arvete tekstide tõlked, mistõttu ei ole see aluseks

õigusabikulude osas menetluskulude taotluse rahuldamata jätmiseks.

37. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohtu hinnangul vastab advokaadi poolt kulutatud töötundide arv asja mahukusele ja keerukusele ning

õigusabikulu summas 3834,53 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud kulu. Arvestada tuleb, et kaebus

puudutab ja käsitleb mahukat ja keerukat õigusaktide baasi (EL ja NAFO asjakohaseid õigusakte) ega

päädi vaid sellega, millele on viidatud vaidlusaluses otsuses.

Arvete tasumist tõendavad maksekorraldused (tl 108 - 109).

Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu kokku summas 3849,53 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste

Kohtunik