2-11-57539/39 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. september 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-57539

Tsiviilasi

Tarmo Piirisild hagi Liisi Piirisild vastu 17 760 euro

nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

17 760 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. juuni 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Piirisilla apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Tarmo

Piirisild

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Siiri Malmberg

Vastustaja

(kostja):

Liisi

Piirisild

(isikukood:

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 14. juuni 2013.a

otsuse resolutsioon, muutes kohtuotsuse põhjendusi

vastavalt ringkonnakohtu käesolevas otsuses märgitule.

2. Jätta

Tarmo

Piirisilla

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud Tarmo Piirisilla kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tarmo Piirisild esitas 23. novembril 2011 Tartu Maakohtule hagi Liisi Piirisilla vastu 17 760

eurot nõudes. Hagiavalduse asjaolude kohaselt müüdi Võru maavanema 16.12.2002

korraldusega nr 1.1-4/584 X-XX, XXX maaüksus Tarmo Piirisillale 7/15 mõttelises osas, Liisi

Piirisillale 4/15 mõttelises osas ja A.Ple 4/15 mõttelises osas. Erastamise ajal asusid X-XX, XXX

maaüksusel lagunenud taluhooned. Hageja tegi korda kinnistu ja hooned, mille tulemusena

suurenes kostjale kuuluva mõttelise osa väärtus. Kostja on aktsepteerinud kinnistu parendamist

eelkõige oma tegevusetusega, ta ei ole kordagi esitanud vastuväiteid hageja poolt kinnistu

parendamisele ega ole nõudnud parenduste eemaldamist.

Liisi Piirisild võõrandas 24.03.2011 Võru notar Inga Anipai poolt tõestatud lepingu alusel oma

mõttelise osa kinnistust Lõunalaenud OÜ-le müügihinnaga 20 000 eurot. AS Pindi Kinnisvara

31.08.2011 eksperthinnangu nr 110819-12127-431 järgi on X-XX, XXX kinnistu turuväärtus

eksisteerivas seisukorras 73 000 eurot, seega vastab müügihind turuhinnale. Juhul, kui hageja ei

oleks kinnistut parendanud, siis oleks kostja saanud müüa oma osa kinnistust ca 2 240 euro eest.

AS Kaanon Kinnisvara 29.09.2011 eksperthinnangu nr T-12256 järgi kui erastamisaegne

kinnistu seisukord oleks säilinud käesoleva ajani, siis oleks kinnistu praegune turuväärtus 8400

eurot. Seega suurenes kostjale kuulunud kinnistu osa turuväärtus hageja tegevuse tulemusena

17 760 euro võrra. Kuna kostja ise ei panustanud kinnistusse, siis suurenes kostjale kuulunud

vara väärtus hageja panuste arvel. Hageja nõuab AÕS § 75 lg 1 alusel kostja mõttelisele osale

tehtud parenduste vahe, s.o 17 760 euro, hüvitamist. Kui kostja vaidleb vastu hageja väitele, et

kostja oli parendustest teadlik ja nõustus nendega, siis tugineb hageja oma nõudes VÕS § 1028

lg-le 1. Hageja ei nõua tagasi kostjale kuulunud kinnistu osale tehtud parendusi, kuna kostja on

oma kinnistu osa võõrandanud, kuid nõuab kinnistu väärtuse tõstmise (kostjale tekitatud kasu)

hüvitamist.

2. Liisi Piirisild vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejapoolsete parendustöödega kunagi

nõustunud. Hageja ei ole teostatavaid töid ja/või nende maksumust kostjale kunagi esitlenud.

Hageja tegutses omavoliliselt, kostjaga kooskõlastamata. Kostja vanemad olid surnud ja tema

eestkostjaks oli õde P-R.P. Kostja ei võinud koos eestkostetavaga eeldada, et hageja kaugem

eesmärk on oma õde ära kasutada varalise kasu saamise eesmärgil. Hageja asetas kostja

sundseisu, survestades viimast oma osa hagejale tasuta loovutama, milline käitumine ei ole

kooskõlas kaasomanike vahelise hea usu põhimõttega (AÕS § 72 lg 5). Hageja on alati teadnud,

et kostjal puuduvad rahalised vahendid ehitustööde tegemiseks. Kostjal puudus ehitustööde

tegemiseks ka huvi, sest kinnistul elas ainult hageja oma perega. Kostja mõttelise osa

võõrandamisel Lõunalaenud OÜ-le teavitas notar hagejat ostueesõigusest, kuid hageja ei

soovinud seda õigust kasutada. Kostja küsitud hind hagejalt ja tehinguhind Lõunalaenud OÜ-ga

erinesid pea kahekordselt kostja kahjuks.

AÕS § 75 lg 1 alusel esitatud nõue ei ole põhjendatud, sest hageja pole kostjat teostatud

ehitustöödest teavitanud, kostja pole nendega olnud kursis ja pole nende töödega ka nõustunud.

Kaasomandi saamisel oli kinnistu elamiskõlbmatu ja hageja sinna elama asumine ja ehitustööde

tegemine oli tema vaba tahe. Teostatud ehitustööd ei ole vajalikud kulutused AÕS § 72 lg 4

mõttes, vaid toreduslikud, hageja enda huvides ja mugavuse tagamiseks tehtud tööd.

VÕS §-de 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 alusel pole nõue samuti põhjendatud. Hageja pole kostjale

midagi üle andnud ega kandnud kahju kostja osa müügi tõttu. Kostja pole palunud ega nõudnud

kinnistu väärtuse suurendamist ega ole nõustunud parendustöödega, mille läbi kinnistu väärtus

kasvas. Kostja täisealiseks saamisel olid olulisemad suuremad ehitustööd juba lõpetatud ja

ebamõistlik oleks olnud nõuda nende eemaldamist. Kostja oma osa müügisoov oli tingitud

teravatest suhetest ja hageja pidevast survest kostjale kinnistu tasuta äraandmiseks. Tõendamist

pole leidnud väide, et kostja pidi täisealiseks saamisel oma osa hagejale kinkima. Hageja

käitumine on olnud hea usu põhimõtte vastane, hagiavaldus on moraalinormidega vastuolus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 14. juuni 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt kasutas kinnistut väljakujunenud kaasomandi kasutamise korra

kohaselt ainult hageja ja teised kaasomanikud ei sekkunud hageja tegevusesse. Poolte vahel

puudub vaidlus selles, et hageja on X-XX, XXX kinnistul teostanud suuremahulised ehitus- ja

remonditööd. Kohtu hinnangul ei ole tagantjärgi võimalik hinnata iga tehtud kulutuse liiki. Kuna

hageja elas alalisest nimetatud kinnistul, siis on mõistetav hagejapoolne ehitus- ja remonditööde

teostamine kui oma kodu eest hoolitsemine. Samas ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest

saaks järeldada AÕS § 72 lg 4 kirjeldatud olukorda (et asja oleks ähvardanud hävimine, mille

vältimiseks oleks tulnud teha remondi- ja ehitustöid). Sellisel juhul oleks kaasomanikul õigus

teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta. Hageja vande all

antud ütlustest ja tunnistaja P-R.P ütlustest kohus järeldas, et hageja teostas ehitus- ja

remonditööd omal algatusel, kaasomanike kokkulepe selleks puudus. Hageja ei ole ka esitanud

teistele kaasomanikele mingeid kulutuste hüvitamise nõudeid. Kaasomanike õiguste teostamata

jätmist ei saa käsitleda teisele isikule kahju tekkimisena, seega puudub käesolevas asjas kostja

õigusvastane tegevus. Kostja poolt oma mõttelise osa müük on kooskõlas AÕS § 74 lg-ga 1 ja

seda ei saa pidada kaasomaniku õiguste rikkumiseks ja rikastumiseks. Seetõttu ei kuulu AÕS §

75 alusel esitatud nõue rahuldamisele. Kaasomandi ajal ei ole kostjale rahalist nõuet esitatud,

seega ei oleks ta saanud seda ka täita.

Hageja on esitanud nõude ka alusetu rikastumise sätte alusel. Maakohus nõustus hagejaga, et

VÕS § 1032 lg 1 tulenevalt on hagejal õigus tagasi saada kostja poolt alusetult saadu 17 760

eurot (73 000 – 8400 = 64 600), kuid lähtudes hea usu põhimõttest tuleb nõue jätta rahuldamata.

Hageja on nõude esitamisega oma õigusi kuritarvitanud, mistõttu tuleb seadus jätta kohaldamata

ja hagi rahuldamata. Vastuolulised on hageja väited, et kostjaga oli juttu kinnistu mõttelise osa

kinkimisest juba kinnistule elama asumise ajal, samas kui alaealise kostja eestkostja on

selgitanud, et kostja pidi kinnistu kinkimise osas tegema ise otsuse täisealiseks saamisel. Kostja

täisealiseks saamisel pidas kostja kinnistu mõttelise osa kinkimise juttu temale surve

avaldamiseks. Kostja soovis oma osa hagejale müüa, hageja ei soovinud osta. Kostja elas P-R.P

juures ja täiskasvanuks saades oli tal tarvis elamispinda. Seega on usutav ka tunnistaja väide, et

nende sooviks oli, et hageja ostaks kostjale kinnistu osa kinkimise eest kasvõi ühetoalise korteri.

Sellest hageja keeldus. Hageja lasi olukorral toimida seni, kui kostja otsustas oma mõttelise osa

müüa, hageja ei teostanud ostueesõigust. Hagejal puudus igasugune mõistlik alus eeldada, et

kostja annab oma mõttelise osa tasuta üle hagejale. Hageja on küll väitnud, et oli selline

kokkulepe, kuid ei ole suutnud seda väidet tõendada. Heas usus tegutsevad kaasomanikud

oleksid enne mistahes suuremahuliste tööde teostamist kinnistul üritanud saada kokkuleppele.

Antud olukorras on hageja asetanud kostja nn sundrikastatud olukorda, kus kostjal puudus

võimalus oma osa üldse kasutada – ta pidi selle kas kinkima hagejale või siis võõrandamise

korral maksma saadud raha hagejale.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. T. Piirisild esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 14. juuni 2013

otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 6 lg 1, 2 ja AÕS § 72 lg-t 5. Apellant esitas hagi kahel

alternatiivsel alusel, s.o AÕS § 75 lg 1 alusel ja alternatiivselt VÕS § 1028 lg 1 alusel. Apellant

ei vaidlusta kohtu järeldust, et apellandil on vastustaja vastu tulenevalt alusetu rikastumise

sätetest nõue summas 17 760 eurot. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et apellandi nõue on

vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohtu praktikas on hea usu põhimõtet analüüsitud korduvalt

ning kokkuvõtlikult on peetud lepinguväliste suhete puhul hea usu põhimõttega vastuolus olevat

õiguste teostamist viisil, mille eesmärk on teisele poolele kahju tekitada (nt Riigikohtu

10.05.2000 lahend nr 3-2-1-37-00) või kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine

lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas

väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (Riigikohtu 06.12.2007 lahend nr 3-2-1-100-07).

Antud juhul ei saa kohtu nimetatud asjaoludest tuletada apellandipoolse hea usu vastase

käitumise. Apellandi poolt võiks hea usu vastaseks käitumiseks pidada kinnistul vastustaja õigusi

rikkudes remont- ja ehitustööde tegemist eesmärgiga nõuda vastustajalt raha, kuid antud juhul ei

ole võimalik sellist olukorda tuvastada ning seetõttu ei ole ka õige kohtu seisukoht, et apellant

asetas teadlikult vastustaja nn sundrikastatud olukorda;

2) teadis vastustaja eestkostja ja kiitis heaks selle, et apellant pidi kinnistut korras hoidma ja

parendama. P-R.P ja vastustajal puudus igasugune õiguslik alus eeldada, et apellant parendab

vastustaja kaasomandi osa tasuta. Apellant soovis vastustajalt oma osa kinkimist talle. Seega ei

ole õige kohtu järeldus, et apellant asetas vastustaja olukorda, kus vastustajal ei olnud valikut,

kas rikastuda apellandi tegevuse tagajärjel või mitte. Vastustaja oli oma eestkostja kaudu teadlik

ka sellest, et parendamise tagajärjel suureneb vastustaja osa turuväärtus;

3) ei muuda apellandi alusetu rikastumise nõuet hea usu vastaseks asjaolu, et pooled ei jõudnud

kokkuleppele vastustaja kaasomandi osa võõrandamise viisis. Ka läbirääkimiste hea usu vastasus

ei mõjuta alusetu rikastumise nõude õiguspärasust (nt RKTKo 3-2-1-93-07: „Isiku võimalik hea

usu põhimõttega vastuolus olev käitumine kohustuse täitmise nõudmisel, ei ole aluseks keelduda

laenu tagasimaksmisest“);

4) ei muuda apellandi alusetu rikastumise nõuet hea usu vastaseks asjaolu, et vastustaja ega tema

eestkostja ei viibinud kinnistul ajal, kui vastustaja oli alaealine. Menetluses ei ole tuvastatud

asjaolusid, mille kohaselt apellant oleks takistanud vastustajal või tema seaduslikul esindaja

kaasomandist tulenevate õiguste teostamist. Vastustaja ja P-R.P lahkusid kinnistult

vabatahtlikult ega soovinud seal käia;

5) jääb maakohtu otsusest arusaamatuks, kuidas ja millistest tõenditest nähtuvalt jõudis kohus

järeldusele, et vastustaja ei rikkunud talle AÕS § 75 lg-st 1 tulenevaid kohustusi. AÕS § 75 lg 1

sätte sõnastus ei välista kaasomanike kohustust osaleda kaasomandi esemeks oleva asja

alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kulutuste kandmises vastavalt oma kaasomandi

osa suurusele ühises asjas, kui kaasomanik faktiliselt ühise asja kasutuses ei osale;

6) on otsusest võimatu aru saada, milline konkreetne tagajärg hagi rahuldamise seisukohalt on

asjaolul, kas poolte vahel eksisteeris kokkulepe ehitus- ja remonttööde tegemiseks või mitte.

5. L. Piirisild jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde, palus jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidete kohaselt:

1) jääb vastustajale vaatamata apellandi selgitustele arusaamatuks, kuidas on apellandi nõue

kooskõlas hea usu põhimõtetega ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditega. Apellandi

nõue on pahatahtlik ja esitatud eesmärgiga tekitada vastustajale kahju;

2) jääb vastustajale arusaamatuks, miks oleks ta pidanud temale pärandatud vara lihtsalt

apellandile ära kinkima. Kuni apellant polnud kinnistu ainuomanik, poleks ta pidanud (eelkõige

toredusliku sisuga) remonditöid teostama. Ilmselgelt apellant eeldas, et nagu tema vennadki,

kingib vastustaja oma osa temale ära. Vastustaja oli võrreldes teiste (endiste) kaasomanikega

kõige vähem kindlustatum pool, mistõttu polnud ta nõus lihtsalt oma osa ära kinkima. Apellant

keeldus vastustajale vastutasuna kas või ühetoalise korteri ostmisest. Apellant mõjutas pidevalt

vastustajat läbi teravate vestluste ja nõuete minna notari juurde kinkimist vormistama. Need

vestlused olid väga tihti vastustajale üsnagi traumeerivad, kuna apellandi hoiak vestlustes oli

alati väga jõuline. Apellant keedus ka vastustaja osa ostmisest. Apellandi hagi on kättemaks

vastustajale;

3) pole vastustaja apellandile kahju tekitanud, vaid apellandi elamistingimused hoopis paranesid;

4) oli ehitustööde teostamine apellandi enda vaba valik. Apellant pidas kinnistut täielikult endale

kuuluvaks ja käitus vastavalt sellele arvestamata vastustaja huvidega.

6. Ringkonnakohus tegi 16. aprillil 2014.a pooltele ettepaneku esitada oma seisukohad ja

võimalikud taotlused AÕS § 75 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja VÕS § 1042 lg 1 kohaldamise osas,

selgitades nende normide kohaldamise eeldusi. Apellant täiendavaid tõendeid esitada ei

soovinud ja palus asi lahendada olemasolevate seisukohtade alusel. Vastustaja nõustus kohtu

käsitlusega VÕS § 1042 lg 1 kohaldamise küsitavuses leides, et apellant ei kandnud kulusid

kinnistule õigusliku aluseta. VÕS § 1042 koosseis on täitmata. Hagi on olnud perspektiivitu

algusest peale.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust muuta maakohtu otsuse

lõppjäreldust, mille kohaselt hagi tuli jätta täielikult rahuldamata.

Ringkonnakohtu

arvates

on

maakohus

oma

otsuses

küll

osaliselt

kohaldanud

materiaalõigusnorme ebaõigesti, kuid see ei ole toonud kaasa ebaõiget lõpptulemust, s.o ebaõige

lahendi tegemist. Ringkonnakohus peab TsMS 657 lg 1 p 21 alusel võimalikuks muuta maakohtu

otsuse õiguslikke põhjendusi, jättes seejuures muutmata kohtuotsuse resolutsiooni. Tarmo

Piirisilla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Hageja nõue kostjalt 17 760 euro saamiseks on rajatud asjaolule, et hageja tegevuse ja rahaliste

panuste tulemusena suurenes oluliselt (s.o ligi 9-kordselt) poolte kaasomandis olnud kinnisasja

turuväärtus. Kostja ei ole menetluses vaidlustanud hageja esitatud tõendeid, mille kohaselt ilma

hageja tehtud parendusteta olnuks kinnisasja (terviku) turuväärtus 8400 eurot, kuid hageja tehtud

parenduste tulemusena suurenes kinnistu kui terviku turuväärtus 73 000 euroni. Hageja nõude

arvestus põhineb seega kinnisasja turuväärtuse suurenemisel.

Oma nõude õigusliku alusena on hageja tuginenud AÕS §-le 75 ja VÕS § 1028 lg-le 1.

Ringkonnakohus on seisukohal, et ei AÕS § 75 ega VÕS § 1028 lg 1 ei anna iseenesest alust

nõuda hüvitist asja turuväärtuse suurenemise eest.

9. Maakohus jõudis oma otsuses õigele lõppjäreldusele, et rahuldamisele ei kuulu hageja nõue

AÕS § 75 alusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada selle järelduse põhjendusi. Nimelt

sätestab AÕS § 75 lg 1 alused ühisele asjale tehtud kulutuste jaotamisel. Nõude aluseks ei ole

seega asjaolu, kas ja kui palju suurenes kaasomandis oleva asja turuväärtus, vaid see,

missuguseid konkreetseid kulutusi on asjale tehtud. Seega tulnuks hagejal selle normi alusel

nõude rahuldamise eeldusena tõendada kaasomandis olevale asjale tehtud kulutuste suurust ja

nende vajalikkust kinnistu alalhoidmise, valdamise ja kasutamise seisukohalt. 23. mail 2014.a

teatas hageja (apellant) ringkonnakohtule, et ei soovi esitada täiendavaid tõendeid. Seega puudub

alus AÕS § 75 kohaldamiseks.

10. VÕS § 1028 lõiget 1 kohaldades asus maakohus seisukohale, et VÕS § 1032 lg 1 järgi on

hagejal küll nõudeõigus kostja vastu summas 17 760 eurot, kuid selle nõude esitamine on

vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuli jätta nõue rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus kvalifitseerinud hageja nõude ebaõigesti VÕS § 1028 lg 1

alusel. Kolleegium leiab, et nimetatud säte ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele.

VÕS § 1028 lg 1 annab hüvitisnõude isikule, kes on andnud teisele isikule midagi üle

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks, kuid hiljem on selgunud, et niisugust kohustust

ei olnud. Käesoleval juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et tema tahe oli kinnisasjale kulutusi

tehes täita oma arvatavat kohustust kostja ees (vt ka Varul, P, jt, Võlaõigusseadus III, Tallinn

2009, § 1028 kommentaarid 3.1 – 3.2, lk 586-587). Hageja ei andnud kostjale midagi üle, vaid

hageja poolsete parenduste tulemusena suurenes vaidlustamata asjaolude kohaselt kinnistu kui

terviku turuväärtus. Tegemist ei olnud VÕS § 1028 sätestatud kohustust loova olukorraga.

Muuhulgas on kostja juba oma 11. jaanuari 2012.a vastuses hagile viidanud VÕS § 1028 lg 1

asjakohatusele. Seega ei esine käesolevas asjas VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusi ja hagejal

puudub sellel alusel nõudeõigus.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõudeks ei tulene alust ka teistest kehtivatest

õigusnormidest.

VÕS § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda

kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud,

võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud

tema kavatsused eseme suhtes. See säte võimaldab alusetu rikastumise korral nõuda kulutuste

hüvitamist ulatuses, milles eseme väärtus on vastavate kulutuste tagajärjel suurenenud.

Ringkonnakohtu arvates ei kuulu VÕS § 1042 lg 1 kaasomanike vahelises suhtes siiski

kohaldamisele. Nimelt reguleeritakse selle sättega asjale õigusliku aluseta tehtud kulutuste

hüvitamist. Kaasomanike vahelise suhte puhul saabki aga kulutuste tegemise õigusliku alusena

käsitada kaasomandisuhet (kulutusi teinud kaasomanik teeb kulutusi ka iseenda huvides) ning

AÕS kaasomandiga seotud kulutuste kandmist reguleerivad sätted kujutavad endast erisätteid

VÕS-i normide suhtes. Isegi kui pidada võimalikuks kõnealuse sätte analoogia korras

kohaldamist (endiste) kaasomanike vahelises suhtes, tuleks ringkonnakohtu arvates arvestada

muuhulgas seda, missuguses ulatuses tulid tehtud kulutused kasuks kulutuste tegijale endale.

Sellega seoses tuleks ühtlasi välja selgitada, kas ja missuguses ulatuses vähenes hageja vara

konkreetselt selle tõttu, et kostja kaasomandiosa väärtus tõusis (s.o hageja õiguste rikkumisega

oleks tegemist juhul, kui ta jäi millestki ilma just seetõttu, et tema tehtud kulutused suurendasid

kostja osa väärtust). Niisuguseid asjaolusid ei ole käesolevas menetluses kohtule esitatud.

12. Kokkuvõttes jõudis maakohus õigele lõppjäreldusele, et hagi ei kuulu rahuldamisele.

Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult

30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/