1-12-8567/221 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

3. september 2014, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-8567

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 30. juuli 2014 määrus

süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega

elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Alfred Semjonov ja tema kaitsja Monica

Meristo määruskaebused

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 30. juuli 2014 määrus jätta muutmata.

2. Alfred Semjonovi ja tema kaitsja Monica Meristo määruskaebused jätta

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada advokaadi vahendusel

Tartu Ringkonnakohtu kaudu määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates

vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.

ASJAOLUD JA ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUSE SISU

1. Alfred Semjonov tunnistati süüdi Viru Maakohtu 22.07.2013 otsusega ja teda karistati

KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi vangistusega 4 aastat 6 kuud ning § 188 lg 2 p 2 järgi

vangistusega 1 aasta. KarS § 64 lg 1 alusel moodustati temale liitkaristus 4 aastat 6 kuud

vangistust. Karistusaeg algas 21.03.2012 ja lõppeb 20.09.2016.

2. Viru Maakohtu 30.07.2014 määrusega jäeti A. Semjonov tingimisi enne tähtaega

vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. Maakohtu põhjendused kokkuvõtlikult

esitatuina olid alljärgnevad.

2.1

Maakohus asus põhjaliku argumentatsiooni tulemusel seisukohale, et arvestades

kinnipeetav A. Semjonovi poolt toimepandud kuritegude asjaolusid (suures koguses

narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine ja kanepi kasvatamine isiku poolt, kes on varem

toime pannud rahvatervisevastase kuriteo), tema korduvaid karistusi (korduvad varavastased

kuriteod, mootorsõiduki joobes juhtimine) ning tema käitumist vabaduses viibides (korduvad

väärteod narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest väikeses koguses,

liiklusalased rikkumised piirkiiruse ületamise ja joobes juhtimise eest), ei ole tema tingimisi

enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve alla õigustatud.

2.2

Positiivse poole pealt hindas maakohus kiiduväärseks A. Semjonovi käitumise

vangistuses ja tema pingutused (vanglas sotsiaalprogrammi läbimine, töötamine, riigikeele

omandamine A1 tasemel, distsiplinaarkaristuste puudumine) ning luges positiivseks ka temal

vabaduses elu- ja töökoha olemasolu, kuid leidis, et nimetatu ei ole käesolevalt tema

ennetähtaegseks vabastamiseks piisav ega kaalu üle tema käitumist enne vangistusse sattumist

ning toimepandud kuritegude asjaolusid. Teiste inimeste turvalisuse tagamiseks – nende

tervise, elu ja vara kaitseks – on põhjendatud jätta käesoleval juhul süüdimõistetu vangistusest

tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla vabastamata. Maakohus leidis ka, et kuna

A. Semjonov kannab liitkaristust ulatusliku rahvatervisevastase kuriteo eest, saaks tema

ennetähtaegse vabastamise korral ühiskonna õiglustunne tugevalt riivata. Karistuse

üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et narkootiliste ainete

käitlemine ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis

väljendub pikaajalises vangistuses ja eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Käesolevalt

on süüdimõistetu ärakandmata karistusaeg veel liiga pikk ja isiku karistuse eesmärke ei saa

lugeda täidetuks. Kohus lisas ka, et kuivõrd rasked kuriteod, mille eest kinnipeetav vangistust

kannab, olid sooritatud omakasu eesmärgil, siis näeb kohus isiku varasemas käitumises

võimalikku riskifaktorit uute kuritegude toimepanemisel. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et

isik on varem viibinud kriminaalhooldusel ega ole osanud teha järeldusi õiguskuulekaks

käitumiseks.

MÄÄRUSKAEBUSTES ESITATUD TAOTLUSTE SISU

3. Kohtumääruse peale esitasid kaebuse A. Semjonov ise ja tema kaitsja M. Meristo, kes

taotlevad maakohtu lahendi tühistamist ja paluvad kinnipeetava vabastada tingimisi enne

tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega.

3.1

Kaitsja leiab, et maakohtu lahend on ühekülgne ja motiveerimata ning A. Semjonovi

vabastamine on põhjendatud alljärgmistel kaalutlustel.

3.1.1

Nii maakohus ise varasemalt kui ka ringkonnakohtud on korduvalt rõhutanud, et

ainuüksi toimepandud kuriteo raskus ei saa olla ennetähtaegselt vangistust mittevabastamise

põhjuseks. Eesti Inimõiguste Keskuse poolt 2010. aastal koostatud aruande kohaselt rikub

ohtlike vangide kinnipidamisasutusse edasijätmine inimõigusi, kuna paralleelselt ei astuta

samme vangide resotsialiseerimiseks. Pikaajalised vangistused ei paranda kinnipeetavaid, kui

sellega ei kaasne eriprogrammid.

3.1.2

Kohus on viidanud, et A. Semjonov on korduvalt kohtulikult karistatud ja tema

käitumine enne vangistust on üheks mittevabastamise aluseks. Viimane karistus enne

käesolevat oli aastal 2006 ja enne seda olevad karistused ei ole enam kehtivad. Varem pole

isikut karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest ja vangistuses viibis ta väga ammu.

3.1.3

Endine justiitsminister H. Pevkur on tõdenud et vanglast kriminaalhooldusele

vabanenute retsidiivsus on kaks kuni viis korda madalam kui neil, kes oma karistuse vanglas

lõpuni ära kannavad. Retsidiivsuse statistika näitab, et kuritegusid toimepannud inimeste

karistusaja lõpuni vanglas hoidmine ning vabastamine ilma igasuguse toe ja järelevalveta ei

tasu ühiskonnale ära, vaid tegelikult tekitab kuritegevust juurde. Kõnealust kriminaalpoliitikat

toetab J. Salla, kes on Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika nõunik, artiklis „Ministeerium

paneks vange senisest rohkem kandma karistust hoopis vabaduses.“ Siit tekibki küsimus, et

kuidas teiste isikute tervis, elu ja vara on A. Semjonovi poolt karistuse ära kandmisel vähem

ohus kui ennetähtaegse vabanemise korral. Mis puutub materiaalsesse külge, siis vabaduses

saab A. Semjonovil olema töökoht ja kuna ta on hakanud usklikuks, saanud aru oma valedest

tegudest ja käitumisest, siis pole ka ohtu, et ta asub taas narkootikume tarvitama.

3.1.4

Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ja edaspidine kriminaalhooldusele

allutamine sellest tulenevate rangete nõuetega annaks A. Semjonovi suhtes edaspidi paremaid

tulemusi kui karistuse täielik ära kandmine vanglas. Samas aitab uute kuritegude riski

maandada ja süüdimõistetut distsiplineerida temale vajalike lisakohustuste määrmaine. Iga

päev, mille ta peab kauem veetma vanglas, teeb raskemaks ühiskonda naasmise.

Üldaktsepteeritult on omaks võetud arusaam, et kinnipeetava edukas taasühiskonnastamine on

kaasaegse kriminaaltäiteõiguse peamine prioriteet ning selle lähtealus ja nurgakivi.

3.2

A. Semjonov ise toonitab, et oluline ei ole mitte vanglas veedetud ajaperioodi pikkus,

vaid see, millele inimene selle aja pühendab. Tema on lugenud religioosset kirjandust,

suhelnud kiriku teenistujatega ning mõelnud oma ülesandele elus ja elumõttele üldse. Ta on

saanud piisava õppetunni ja kavatseb nüüd pühenduda ühiskonna teenimisele ja Jumalaga

suhtlemisele. A. Semjonov leiab, et tema vabanemine elektroonilise valve alla on katsumus,

kus tuleb täita kõiki ettenähtud nõudmisi iseseisvalt ilma vanglatöötajate mõjuta. See on tema

järelekatsumine, sest tal tuleb enda elatamiseks töötada ning vaba aja pühendab ta onu eest

hoolitsemisele. Samuti soovib ta maksta ära rahalised nõuded.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, nõustub täielikult maakohtu

määruses esitatud seisukohtadega ning leiab samuti, et A. Semjonovi tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamine elektroonilise valve alla ei ole käesoleval ajal veel põhjendatud.

Maakohus on kinnipeetava puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud

asjaolusid, kohtu põhistused on piisavad ning kohtumääruse tühistamiseks määruskaebustes

toodud argumentidel puudub alus. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab

kriminaalkolleegium esimese kohtuastme seisukohad üle kordamata, rõhutab vaid peamist ja

vastab kaebustes tõstatatud väidetele.

5. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei võimalda kinnipeetavat

iseloomustavad asjaolud järeldada, et kantud karistusaeg oleks olnud piisav ja süüdimõistetu

oleks sellest enda jaoks vajalikud järeldused teinud. A. Semjonovit on varem kriminaalkorras

karistatud korduvalt ja kuigi mõistetud karistused on kustunud, on need isikut

iseloomustavaks materjaliks. Olles küll viimati süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 17.07.2006

otsusega, näitab käesoleva karistuse aluseks olevate kuritegude toimepanemine, et isiku

vahepealne õiguskuulekas käitumine ei olnud jäävalt püsiv ning vajaduse tekkimisel ja

majandusliku kasu saamise eesmärgil hakkas ta toime panema uusi kuritegusid. Sedakorda

rahvatervisevastaseid. Siinjuures tuleb silmas pidada, et A. Semjonov tunnistati Viru

Maakohtu 22.07.2013 otsusega süüdi nii kanepi ebaseaduslikus kasvatamises kui suures

koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises, sh edasiandmises. Tegemist ei olnud aga

üksikute episoodidega, vaid läbimõeldud ja pikaajalise kuritegeliku käitumisega. Samuti tuleb

märkida, et ka vahepealsel ajaperioodil ei saa kinnipeetava käitumist pidada läbinisti

seaduskuulekaks, kuivõrd väärteokorras on teda tulnud karistada korduvalt. Võttes seega

arvesse A. Semjonovi varasemat karistatust ning käesoleva vangistuse aluseks olevate

kuritegude asjaolusid ja isiku süü suurust, tuleb maakohtu otsustust tema vabastamata jätmise

kohta pidada õigeks ning põhjendatuks. Nõustuda tuleb esimese kohtuastmega ka selles, et

A. Semjonovi vabastamine tervelt 2 aastat enne määratud karistusaja lõppu läheks ilmselt

vastuollu ka seaduskuulekate ühiskonnaliikmete arusaamaga riigi karistuspoliitikast ja

karistuse mõistmise põhimõtetest.

6. Apellatsioonikohtu hinnangul ei anna määruskaebustes sisalduvad argumendid alust

maakohtu määruse tühistamiseks. Kaitsja kaebusele vastuseks märgib ringkonnakohus esmalt,

et hindab asjakohatuteks ja jätab edasise tähelepanuta selles sisalduvad paljasõnaliseks jäänud

viited maakohtu ja ringkonnakohtute varasematele lahenditele. Seda põhjusel, et

süüdimõistetute vangistusest ennetähtaegne vabastamine on kohtu kaalutlusotsus ning iga

kinnipeetava puhul tuleb lähtuda konkreetset asja iseloomustavatest positiivsetest ja

negatiivsetest argumentidest, mis omavad erinevat kaalu. Mingisugused üldistused asju

seejuures sisuliselt hindamata siinjuures lubatavad ei ole.

6.1

Järgmiseks on kaitsja pööranud suurt tähelepanu selgitamisele, kuidas vanglast

ennetähtaegselt vabanenute ja kriminaalhooldusele allutatute puhul on täheldatud madalamat

retsidiivsust võrreldes karistusaja lõpuni kandnud isikutega. Ringkonnakohus leiab, et isegi

sellise vaatepunkti juures tuleb ikkagi arvestada KarS § 76 lg-s 3 toodud asjaolusid nende

kogumis, mis, nagu määruse punktis 5 põhjendatud, välistavad A. Semjonovi vabastamise

käesoleval ajal.

6.2

A. Semjonov oma määruskaebuses peab enda vabastamist põhjendatuks väidetega,

mille kohaselt ta on muutunud ja seadnud endale uued eesmärgid. Ringkonnakohus,

tunnustades süüdimõistetut tema pingutuste eest, on sarnaselt maakohtuga aga seisukohal, et

kuigi A. Semjonovi osas esinevad küll mõningad positiivsed asjaolud (vangistusaegne

käitumine, töö enda paremaks muutmise nimel, temal vabaduses elu- ja töökoha olemasolu),

ei kaalu need käesoleval ajal üles tema suhtes esinevat negatiivset, s.o tema varasemat

elukäiku, kuriteo toimepanemise asjaolusid ja A. Semjonovi süü suurust.

7. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab

ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Mati Kartau