2-11-53711/31 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

01. september 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-53711

Tsiviilasi

Raimond Uusmaa hagi OÜ Famenta vastu töövaidluses

OÜ Famenta hagi Raimond Uusmaa vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Raimond Uusmaa hagi hind 1 608,97 eurot

OÜ Famenta hagi hind 297,19 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 05. detsembri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Famenta apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindaja

Apellant (kostja): OÜ Famenta (registrikood 10387218),

esindaja juhatuse liige Tarmo Tšernjavski

Vastustaja

(hageja):

Raimond

Uusmaa

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Liivi Tuus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 05. detsembri 2013 otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta OÜ

Famenta kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Raimond Uusmaa (hageja) esitas Tööinspektsiooni Lõuna töövaidluskomisjonile avalduse

OÜ Famenta (kostja) vastu töölepingu lõppenuks lugemiseks, kolme kuu keskmise töötasu ulatuses

hüvitise, lõpparve, lähetustasude ja saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks (töövaidlusasi

nr 4.2-2/1392-2011). OÜ Famenta vaidles avaldusele vastu.

OÜ Famenta esitas Tööinspektsiooni Lõuna töövaidluskomisjonile avalduse Raimond Uusmaa

vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks (töövaidlusasi

nr 4.2-2/1361-2011). Raimond Uusmaa vaidles avaldusele vastu

Tööinspektsiooni Lõuna töövaidluskomisjon rahuldas 28. septembri 2011 otsusega R. Uusmaa

avalduse OÜ Famenta vastu osaliselt, tunnistades töötaja poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 20.04.2011 ja mõistes OÜ-lt Famenta R. Uusmaa kasuks välja maksmata

töötasu 2011. aasta jaanuarikuu eest summas 297,19 eurot ja aprillikuu eest summas 180,71 eurot,

puhkusehüvitise 70,12 eurot, päevaraha 246,06 eurot ja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses summas 891,57 eurot. Samaga otsusega jättis töövaidluskomisjon OÜ Famenta avalduse

R. Uusmaa vastu rahuldamata (töövaidlusasjad nr 4.2-2/1361-2011 ja 4.2-2/1392-2011).

Kostja esitas 03. novembril 2011 Tartu Maakohtule ITVL § 24 lg 4 alusel taotluse

töövaidluskomisjonile esitatud töötaja avalduse hagimenetluse korras hagina läbivaatamiseks

(tsiviilasi nr 2-11-53711) ja ITVL § 24 lg 3 alusel hagi tööandja avalduse lahendamiseks

rahuldamata osas (tsiviilasi nr 2-11-53960). Hageja töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud.

2. Hageja esitas 10. jaanuaril 2012 ITVL § 24 lg 5 alusel töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

hagimenetluses ettenähtud vormis.

Hagiavalduses palus hageja kohtul tuvastada, et poolte vaheline tööleping on hageja poolt

20.04.2011 erakorraliselt üles öeldud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ja lugeda tööleping samast kuupäevast

ülesütlemisega lõppenuks. Hageja nõuded on järgmised: 1) 2011. aasta jaanuari eest hageja

keskmine töötasu; 2) 2011. aasta aprillikuu saamata jäänud töötasu; 3) saamata jäänud välislähetuse

päevaraha; 4) saamata jäänud puhkusehüvitis; 5) hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Hageja ütles 20.04.2011 töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et kostja ei kindlustanud hagejat

tööga ning ei maksnud keskmist töötasu aja eest, mil kostja hagejale tööd ei andnud, samuti ei

pidanud kostja kinni töötasu ning muude seadusest tulenevate tasude maksmise tähtaegadest ja

tingimustest. TLS § 100 lg 4 alusel on hagejal õigus hüvitisele kolme kuu keskmise töötasu ulatuses

summas 837,57 eurot (3 x 279,19). Jaanuaris 2011 ei kindlustanud kostja hagejat tööga, seega on

hagejal õigus keskmisele töötasule TLS § 35 alusel. Kostja poolt kohtule esitatud kirja tööluusi

kohta ei ole hagejale saadetud. Kostja ei maksnud töötasu palgapäevadel, mistõttu hageja ei suutnud

jälgida, kas talle maksti töötasu, välislähetuse või tööülesannete täitmisega seotud kulusid. Hagejal

on saamata jäänud välislähetuse päevaraha 760,92 eurot, 2011 aprillikuu töötasu 193,18 eurot ja

puhkusehüvitis 136,89 eurot. Hageja ei ole andnud nõusolekut tasaarvestuse tegemiseks, seega pole

hageja nõuded kostja nõuetega tasaarvestatud.

Hageja esitas 20.11.2013 avalduse nõude suuruse täpsustamiseks ja suurendamiseks.

Kostja palus jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu ning teha selle kohta vaheotsus.

Töövaidluskomisjon tegi otsuse 04.10.2011, hageja on otsuse kätte saanud 07.10.2011. Kostja esitas

hagi ja taotluse 03.11.2011. Tulenevalt ITVS § 24 lg-st 1 oleks hageja pidanud esitama hagiavalduse

hiljemalt 06.11.2011. Hageja esitas hagiavalduse 10.02.2012.

Hageja leidis, et kostja poolt esitatud aegumise vastuväide on alusetu. Hageja ei vaidlustanud

töövaidluskomisjoni otsust. Pärast menetlusse võtmise määruse kättesaamist 20.12.2011 esitas

hageja 09.01.2012 kohtule hagiavalduse.

3. Kostja palus lõpetada tööleping TLS § 85 lg 1 alusel kostjapoolse töölepingu korralise

ülesütlemisega 30-päevase etteteatamistähtajaga ning mõista hagejalt välja hüvitis summas

297,19 eurot.

Kostja väidete kohaselt ei ole tema töötasu maksmisega oluliselt viivitanud, mistõttu ei olnud

töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel põhjendatud. Tööandja pearaamatu väljavõttest

nähtub töötaja töötasude väljamaksete ja tasaarvestamiste kord. Kahjunõuete üle vaidlust ei ole,

kahjunõuded on esitatud TLS § 78 lg 1 kohaselt, seega tuleb tasaarvestused lugeda tööandja poolt

tehtuks ja töötaja poolt aktsepteerituks. Jaanuaris 2011 tegi töötaja tööluusi. Aprillis 2011 tekkis

tööandjal esimest korda 4-päevane viivitus töötasu maksmisega. Olulise viivituse mõiste

sisustamisel on asjakohane kohaldada VÕS § 196 lg-t 2. Arvestades asjaolu, et töötaja ei ole

tõendanud, et tegemist on erakorralise ülesütlemisega, on TLS § 85 lg 4 alusel tegemist korralise

ülesütlemisega. TLS § 100 lg 5 alusel nõuab kostja hüvitist summas 297,19 eurot.

Hageja vaidles kostja nõuetele vastu. Vastuväidete kohaselt ei kindlustanud kostja hagejat jaanuaris

2011 tööga. Väljakujunenud praktika kohaselt kutsus tööandja töötaja tööle telefonitsi siis, kui tööd

oli. Kui hageja jaanuaris 2011 kostjale helistas ja tööd küsis, sai ta igakordselt vastuse, et tema auto

on remondis ja käskis tööd edasi oodata. Tööandja teadet tööluusi kohta ei ole hageja saanud.

Hageja ütles töölepingu üles, sest tööga kindlustamine ja tehtud töö eest töötasu saamine on

töölepingu põhitingimused, mille täitmine tööandja poolt on töötaja huvi püsimise põhilised

eeldused lepingu jätkamise vastu. Kuna hagejal oli alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

etteteatamistähtaega järgimata, puudub alus hüvitise väljamõistmiseks TLS § 100 lg 5 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus 05. detsembril 2013 otsusega:

1) jättis R. Uusmaa hagis OÜ Famenta vastu töövaidluses aegumise kohaldamata;

2) rahuldas R. Uusmaa hagi OÜ Famenta vastu töövaidluses osaliselt;

3) tuvastas, et R. Uusmaa poolt on 24. novembril 2010 sõlmitud tööleping nr 143 erakorraliselt

etteteatamisaega järgimata üles öeldud 20. aprillil 2011 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel;

4) luges 24. novembril 2010 sõlmitud töölepingu nr 143 ülesütlemisega lõppenuks alates

20. aprillist 2011;

5) mõistis OÜ-lt Famenta R. Uusmaa kasuks välja keskmise töötasu 2011. aasta jaanuarikuu eest

278,02 eurot ja aprillikuu maksmata töötasu 180,71 eurot, puhkusehüvitise 70,12 eurot,

välislähetuse päevaraha 246,06 eurot ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses 834,06 eurot, kokku 1 608,97 eurot;

6) jättis OÜ Famenta hagi R. Uusmaa vastu töövaidluses rahuldamata;

7) jättis poolte menetluskulud OÜ Famenta kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb antud juhul jätta aegumine kohaldamata. Kosja vaidlustas

töövaidluskomisjoni 04.10.2011 otsused töövaidlusasjades nr 4.2-2/1361-2011 ja 4.2-2/1392-2011

täies ulatuses. Avaldused töövaidluskomisjonile olid esitanud nii töötaja (28.04.2011) kui tööandja

(20.05.2011). Kostja esitas 03.11.2011 kohtule ITVS § 24 lg 3 taotluse, et kohus vaataks

töövaidluskomisjonile esitatud töötaja avalduse läbi hagimenetluse korras hagina ning ITVS § 24

lg 3 alusel hagi tööandja avalduse lahendamiseks rahuldamata osas. Kostja 03.11.2011 taotlus

töötaja avalduse hagimenetluse korras hagina läbivaatamiseks on esitatud tähtaegselt. Kuigi ITVS

§ 24 lg-s 4 nimetatud taotluse esitamise korral loetakse ITVS § 24 lg 4 teise lause järgi hagejaks

töövaidluskomisjoni pöördunud isikut, on taotluse enda esitamine ITVS § 24 lg 1 järgi aegumise

mõttes võrdsustatud hagiga (RKTKm 11.01.2008 nr 3-2-1-127-07, p 8). Asjaolu, et hageja ise esitas

09.01.2012 kohtule ITVS § 24 lg 5 alusel töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse

ettenähtud vormis, ei tähenda, et tegemist oleks nõuete aegumisega. Kostja ei ole kohtumenetluses

asunud seisukohale, et töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõuded oleksid aegunud.

Kohus lahendab töövaidlusasja vaid kostja poolt vaidlustatud ulatusest lähtudes, kuna hageja ise

töövaidluskomisjoni 04.10.2011 otsust ei vaidlustanud ning otsus on ITVS § 25 lg-st 1 tulenevalt

vaidlustamata osas jõustunud.

Kohtu hinnangul on hageja poolt 20.04.2011 saadetud elektronkiri käsitatav kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis tehtud avaldusena TLS § 95 lg-te 1 ja 2 mõttes, seega on ülesütlemine tehtud

ülesütlemise korda järgides.

Kohtu arvates ei ole kostja oma lepingulist kohustust maksta töö eest töötasu kokkulepitud

tingimustel ja ajal nõuetekohaselt täitnud. Kostja taotluses ja hagis esitatud tabelist 1 nähtub, et

kostja ei ole kunagi 15-ndal kuupäeval hagejale töötasu maksnud. Kostja pearaamatu aruande

kirjete tegelikkusele mittevastavuse tõttu tuleb põhjendatuks pidada hageja väidet, et töötajal oli

võimatu jälgida, kas talle maksti välja töötasu või avanss (töölähetuse päevaraha, tööülesannete

täitmise kulud). Töötasu mittemaksmist üks kord kuus järgneva kuu 15-ndaks kuupäevaks

tõendavad ka kostja poolt kohtule esitatud maksekorraldused ja hageja poolt kohtule esitatud konto

väljavõtted.

Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks enne välislähetuse algus hüvitanud hagejale

töölähetusega kaasnevad kulud või maksnud välja välislähetuse päevaraha. Välislähetuse päevaraha

ja töölähetusega kaasnevad kulud (avanss) on hagejale üle kantud 19.04.2011, seega pärast

töölähetuse lõppemist. Kostja ei ole tööandjana TLS § 40 lg-test 2 ja 4 tulenevat kohustust

nõuetekohaselt täitnud.

Kohus märkis, et tööga kindlustatus on töötaja oluline huvi. Hagejale palga maksmisest

keeldumiseks peab kostja tõendama hagejale töö pakkumist jaanuaris 2011. Kostja ei ole esitanud

kohtule tõendeid, millest nähtuks hagejale töö pakkumine 2011. jaanuarikuus. Kostja väide, et tal

seisis 25 treilerit, millega võinuks vedusid teha, ei tõenda kostjapoolset töö pakkumist hagejale.

Jaanuaris ei ole kostja hagejale töölähetuse korraldusi vormistanud. Kostja ei ole kohtumenetluses

väitnud, et töö andmata jätmise oleks põhjustanud hageja süü. Töö mitteandmisel on tööandjal

tulenevalt TLS §-st 35 kohustus maksta töötajale keskmist tasu. Kohtu arvates on väidetavalt

02.02.2011 lihtkirjana hagejale saadetud tööluusi teatis sisutühi ning on vormistatud vaid oma

kohustuse mittetäimiseks TLS § 35 järgi. Samast kuupäevast saatis kostja hageja välislähetusse.

Eeltoodust tuleneb, et hagejal on saamata 2011 jaanuarikuu eest töötasu 278,02 eurot (lepingu

p 3.1), mis tuli hagejale üle kanda 15.02.2011 (lepingu p 3.2). Kohus peab vajalikuks märkida, et

pooled ei ole kordagi leidnud, et 07.02.2011 hagejale välja makstud 2 034,06 krooni (130 eurot) on

töötasu jaanuarikuu eest, mistõttu peab ka kohus väljamakset avansiliseks makseks perioodil

03.02.2011 kuni 21.03.2011 välislähetuses oleku eest.

Kohus asus seisukohale, et kostja on rikkunud tööandja peamisi kohustusi kindlustada töötaja

lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest töötasu, aga ka muid seadusest tulenevaid tasusid

(töölähetuse kulud ja välislähetuse päevaraha), kokku lepitud ja seaduses sätestatud tingimustel

ning ajal. Viidatud rikkumisi tuleb pidada olulisteks, sest töö tegemise võimaldamine ja töö eest

tasu saamine on töölepingu põhitingimused, mille täitmine tööandja poolt on töötaja huvi püsimise

põhiliseks eelduseks lepingu jätkamise vastu. Hagejal oli mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata, sest poolte huvisid kaaludes saab eeldada, et lepingu

täitmine oli muutunud töötaja jaoks võimatuks. Kuivõrd hageja ei saanud töölepingut tagantjärele

(19.04.2011) üles öelda, tuvastab kohus, et tööleping on hageja poolt 20.04.2011 erakorraliselt

etteteatamistähtaega järgimata üles öeldud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ja loeb töölepingu samast

kuupäevast ülesütlemisega lõppenuks.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt on välistatud kostja nõude – lõpetada tööleping TLS § 85

lg 1 alusel ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 297,19 eurot (töötasu koos varalise

vastutuse hüvitisega) TLS § 100 lg 5 järgi – rahuldamine, mistõttu tuleb jätta kostja hagi hageja

vastu töövaidluses rahuldamata.

Kuna tööleping on lõppenud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, on kostjal tekkinud TLS § 100 lg 4 järgi

kohustus maksta hagejale hüvitist. Hagejal on õigus hüvitisele summas 834,06 eurot (3 kuud x

278,02 eurot). Kostja ei ole palunud hüvitise suurust vähendada ning kohus ei pea seda

põhjendatuks ka omal algatusel.

Kostja taotluses ja hagis esitatud tabelist 2 nähtub, et kostja on kirjaliku kokkuleppe alusel

tasaarvestanud viisa nõude 85,75 eurot ning tasaarvestuse avalduse alusel kahjunõude –

pukseerimine ja tagatuli 234 eurot ning lõhkumine 231,36 eurot. Hageja on 22.03.2011 kinnitanud,

et kohustub Venemaa viisa eest hüvitama tööandjale 85,75 eurot, kuid 22.03.2011 ei saanud pooled

teada asjaolu, et tähtajatult sõlmitud tööleping lõpeb ülesütlemisega 20.04.2011 ehk enne viisa

lõppemise tähtaega 31.12.2011, mis annaks tööandjale õiguse nõude töötajalt viisa vormistamise

kulusid viisa kasutamata jäänud päevade eest. Asja materjalidest nähtuvalt saadeti hageja

esmakordselt Venemaale töölähetusse alles 25.03.2011 käskkirjaga ja teistkordselt 05.04.2011

käskkirjaga. Seega ei saa antud juhul rääkida enne tasaarvestuse õiguse tekkimist antud

nõusolekust. Tegemist ei ole ka limiiti ületava summa tasaarvestamisega TLS § 78 lg 2 tähenduses.

Isegi kui asuda seisukohale, et kõik kolm nõuet (19.04.2011 nõue summas 85,75 eurot, 19.094.2011

kahjunõue ja tasaarvestamise avaldus summas 252,16 eurot ning 09.05.2011 kahjunõue ja

tasaarvestamise avaldus summas 231,36 eurot) saadeti ühes ümbrikus hagejale tähtkirjaga, mille

viimane on 13.05.2011 kätte saanud, ei ole kohtule esitatud töötaja kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis antud nõusolekut viidatud nõuete alusel tasaarvestuste teostamiseks. Kohtule

on küll esitatud nõusolek tööandja nõude tasaarvestamiseks töötasu nõudega summas 252,16 eurot,

kuid nõusolek on hageja poolt allkirjastamata. Kahjunõuetes märgitu, et tähitud kirja vastuvõtmisel

ja avaldusele tähtaegselt mittevastamise loeb tööandja nõusoleku antuks, ei vasta TLS § 78 lg-le 1.

Arvestades kostja nõudeid hageja vastu ei ole tegemist ka TLS § 78 lg-s 3 sätestatud olukorraga.

Kuivõrd hageja ei ole andnud kostjale TLS § 78 lg 1 kohast nõusolekut tasaarvestuse tegemiseks,

ei saa kostja oma kahju- ning viisanõuet hageja töötasu nõudega tasaarvestada.

Maakohus jättis hageja 20.11.2013 avalduse nõude suuruse täpsustamiseks ja suurendamiseks

tähelepanuta, kuna hageja töövaidluskomisjoni 04.10.2011 otsust ei vaidlustanud ning otsus on

ITVS § 25 lg-st 1 tulenevalt vaidlustamata osas jõustunud.

Kuivõrd töövaidluskomisjoni 04.10.2011 otsuse vaidlustas ITVL lg-te 3 ja 4 alusel üksnes kostja,

põhjustades sellega menetluskulude tekkimise, ning kohus jättis sisuliselt kõik nõuded rahuldamata

(kohus pidas üksnes hageja keskmise töötasu suuruseks 278,02 eurot, mitte 297,19 eurot ja rahuldas

seetõttu hageja hagi osaliselt), on põhjendatud jätta poolte menetluskulud täielikult kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. OÜ Famenta esitas 16. jaanuaril 2014 apellatsioonkaebuse ja 21. märtsil 2014

apellatsioonkaebuse täienduse, milles taotleb Tartu Maakohtu 05. detsembri 2013 otsuse tühistamist

ja uue otsuse tegemist, millega jätta R. Uusmaa hagi täielikult rahuldamata ning rahuldada

OÜ Famenta vastuhagi.

Apellatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, § 243 lg-t 1, § 436 lg-t 2, pööramata tähelepanu asjas

tähtsust omavatele tõenditele. Maakohus on jätnud tähelepanuta järgmised asjaolud: apellant on

töötasu maksnud korrektselt, välislähetuse päevaraha on vastustajale välja makstud, apellant on

puhkusehüvitise tasaarvestanud kahjunõudega, apellandil on õigus saada hüvitist summas

297,19 eurot;

2) ei olnud vastustajal VÕS § 296 ja TLS § 87 järgi mõjuvat põhjust töölepingu ülesütlemiseks.

OÜ Famenta esitas 28. märtsil 2014 täiendatud apellatsioonkaebuse.

6. R. Uusmaa vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole apellatsioonkaebus ja selle täiendused esitatud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Apellant kinnitas apellatsioonkaebuses,

et sai maakohtu otsuse kätte 17.12.2013, seega oli apellatsioonkaebuse esitamise tähtajaks

16.01.2014. Apellatsioonkaebus on allkirjastatud 17.01.2014. Samuti on apellant asunud täiendama

apellatsioonkaebust pärast apellatsioonitähtaja möödumist. 10.02.2014 dateeringuga dokument

pealkirjaga „apellatsioonkaebus“ on allkirjastatud 17.02.2014 ja e-toimikust nähtuvalt saadetud

kohtule 28.03.2014. Apellatsioonkaebuse nõude täpsustus on koostatud 21.03.2014 ja kohtule

saadetud 24.03.2014. E-toimikust ei nähtu, et kostja nimel apellatsioonkaebuse 17.01.2014

ringkonnakohtule esitanud jurist on põhistanud OÜ Famenta esindamise õigust;

2) on maakohus õigesti, tuginedes kohtuasjas kogutud tõenditele, tuvastanud, et hagejal oli alus

töölepingu ülesütlemiseks erakorraliselt etteteatamisaega järgimata, sest kostja pani hageja suhtes

toime olulised töölepingu rikkumised;

3) on alusetu apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole välislähetuse päevaraha nõudnud.

Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse punktis 1 on töötaja esitanud lähetuskulude

väljamõistmise nõude. Hagiavalduse nõude punktist 2.3 nähtub välislähetuse päevaraha nõue;

4) on hageja algusest peale olnud seisukohal, et tema ei ole kostjale andnud nõusolekut

tasaarvestada kostja nõuded tema töötasu nõudega. Asjaolu, et hageja sai kostja poolt saadetud

tähitud kirja kätte, ei tõenda, millised dokumendid tähitud kirjas sisaldusid;

5) kuna hageja ütles kostjaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt TLS § 91 alusel üles, on kostjal

tekkinud TLS § 100 lg 4 järgi kohustust maksta hagejale hüvitist. Hüvitise suuruse vähendamiseks

puudub alus;

6) puudub alus kostja poolt ringkonnakohtule esitatud dokumentide võtmiseks kohtuasja juurde ja

nende hindamiseks tõenditena. Apellandi taotlus tõendi väljanõudmiseks Maksu- ja Tolliametilt

tuleb jätta rahuldamata;

7) jättis maakohus kostja poolt esitatud hagi aegumise vastuväite põhjendatult rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

05. detsembri 2013 otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole Tartu Maakohtu 05. detsembri 2013 otsuse

tühistamise aluseks.

8. Vastuseks vastustaja poolt esitatud väitele, et apellatsioonkaebus ei ole esitatud tähtaegselt,

märgib ringkonnakohus, et asja materjalide kohaselt sai apellant maakohtu otsuse kätte

17. detsembril 2013, seega oli apellatsioonkaebuse esitamise tähtajaks 16. jaanuar 2014. Ebaõige

on vastustaja väide, et apellatsioonkaebus on allkirjastatud 17. jaanuaril 2014. Asja materjalidest

nähtuvalt on apellatsioonkaebus allkirjastatud 16. jaanuaril 2014 kl 23:46. Apellatsioonkaebus on

esitatud ringkonnakohtule samal kuupäeval, seega tähtaegselt.

Kuigi 16.01.2014 apellatsioonkaebuse (ühel lehel) on allkirjastanud isik, kes ei ole ringkonnakohtus

esindamiseks volikirja esitanud, loeb ringkonnakohus TsMS § 227 lg 7 alusel, et apellandi juhatuse

liige on menetluses esindanud isiku esinduse heaks kiitnud.

Ringkonnakohus on 21. jaanuari ning 28. veebruari 2014 määrustega jätnud apellatsioonkaebuse

käiguta ning andnud apellandile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, sh nõude täpsustamiseks ja

apellatsioonkaebuse põhjendamiseks. Viimati nimetatud määruse sai apellant kätte 07. märtsil

2014, seega oli puuduste kõrvaldamise tähtajaks 21. märts 2014 (14 päeva määruse

kättetoimetamisest). Menetlusdokument dateeringuga 21. märts 2014 (apellatsioonkaebuse nõude

täiendamine) on esitatud Tartu Maakohtule samal kuupäeval. TsMS §-st 65 tulenevalt loeb

ringkonnakohus nimetatud menetlusdokumendi tähtaegselt esitatuks. Menetlusdokument

dateeringuga 10. veebruar 2014 (apellatsioonkaebus) on esitatud ringkonnakohtule 28. märtsil 2014

ehk pärast puuduste kõrvaldamise tähtaja möödumist. Ringkonnakohus jätab nimetatud

menetlusdokumendi koos lisadega (s.o tabel tasude arvestamisest ja ülekannete tegemisest, telefoni

väljavõte) tähelepanuta.

9. Ebaõige on apellandi väide, et ta on hagejale maksnud töötasu korrektselt ning ei ole esinenud

töötasu maksmisel olulist viivitust, mis annaks aluse lõpetada tööleping TLS § 91 lg 2 p 2 järgi.

Maakohtu seisukoha järgi kostja taotlusest ja hagiavaldusest nähtuvalt ei ole kostja kunagi hagejale

15.-ndaks kuupäevaks töötasu maksnud ning nimetatud asjaolu tõendavad kohtule esitatud

maksekorraldused (tl 53-56) ja hageja konto väljavõtted (tl 108-120). Lähtudes eeltoodust leidis

maakohus, et sellega on kostja rikkunud kohustust maksta töö eest töötasu.

Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 3.2. kohaselt (tl 9) töötasu makstakse üks kord kuus järgneva

kuu 15. kuupäevaks.

Nähtuvalt asja materjalidest on kostja viivitanud töötasu väljamaksmisega osaliselt märtsikuu 2011

eest (osa töötasust välja makstud 19.04.2011) ning täielikult jätnud välja maksmata töötasu 2011

jaanuari ja aprilli eest, teistel kuudel (s.o 2010 novembrikuu töötasu, 2011 veebruarikuu töötasu)

on töötasu väljamakse toimunud 15.-ndaks kuupäevaks (väljamaksed on tehtud enne 15.-ndat

kuupäeva, mõnel juhul kaks korda). Ringkonnakohus leiab, et arvestades asjaolu, et kostja ei ole

maksnud hagejale töötasu 2011 jaanuari ja aprilli eest ning viivitas osaliselt 2011 märtsikuu töötasu

maksmisega, on õige maakohtu seisukoht, et kostja on tööandjana oluliselt viivitanud töötasu

maksmisega.

10. Hageja väitel ei kindlustanud kostja teda 2011 jaanuarikuu jooksul kokkulepitud tööga ja ei

maksnud tasu.

Kostja vastuväite kohaselt ei ole hagejal õigus saada töötasu 2011 jaanuarikuu eest, sest ta tegi

tööluusi, ning tulenevalt sellest asjaolust ei olnud kostjal töötasu maksmise kohustust ja ei ole

tegemist töötasu maksmisega viivitamisega.

TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma

keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole

teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja

arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-117-11 punktis 19 asunud seisukohale, et ka 01. juulist 2009

kehtiva TLS § 35 alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks

olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud.

Praeguses asjas tuvastas maakohus, et kostja ei ole tõendanud asjaolu, et tal oleks olnud hagejale

tööd anda, kui hageja oleks tööle ilmunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate

põhjendustega ja ei korda neid.

Kuna kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud hagejale tööd anda, kui viimane oleks tööle

ilmunud, siis on kostjal kohustus TLS § 35 alusel maksta hagejale keskmist töötasu. Kuna hagejal

jäi saamata 2011 jaanuarikuu töötasu 278,02 eurot (töölepingu p 3.1.), siis on maakohus õigesti

hageja vastava nõude rahuldanud ja kostjalt välja mõistnud 278,02 eurot.

11. Kostja on tunnistanud hageja aprillikuu 2011 saamata töötasu nõuet summas 180,71 eurot ja

puhkusehüvitist summas 70,12 eurot, kuid on asunud seisukohale, et ta on nimetatud nõuded

tasaarvestanud oma kahjunõudega töötaja vastu, s.o kostja väitel on ta kohtuväliselt tasaarvestanud

oma nõuded töötaja töötasu nõudega.

TLS § 78 lg 1 järgi kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada

töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib tööandja lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust

kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu

lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest.

Kostja väitel tasaarvestas ta aprillikuu töötasu nõudega tööandjale tekitatud materiaalse kahju, mis

sisaldas viisa kulu (85,75 eurot), pukseerimise kulu (234 eurot) ja lõhkumisi (231,39 eurot), samuti

tasaarvestas ta samal põhjusel puhkusetasu 70,12 eurot. Seega on väidetav tasaarvestus toimunud

TLS § 78 lg 1 alusel, milleks on vajalik töötaja kirjalik taasesitamist võimaldavas vormis antud

nõusolek.

Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti asunud seisukohale, et antud juhul puudub TLS § 78 lg 1

kohane töötaja kirjalik nõusolek, mis oleks aluseks kostja nõude tasaarvestamisele hageja töötasu

nõudega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid

(põhjendused esitatud maakohtu otsuse punktis 21). Samuti on õige maakohtu seisukoht, et viisa

vormistamise kulud ei ole samuti tasaarvestatavad TLS § 78 lg 2 alusel ning ka selles osas ei pea

ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi.

12. Nähtuvalt hageja avaldusest töövaidluskomisjonile on ta taotlenud saamata jäänud välislähetuse

päevarahade väljamõistmist. Töövaidluskomisjon on nõude rahuldanud summas 246,06 eurot.

Hageja on vastava nõude esitanud ka hagiavalduses (I kd tl 95-101).

Iseenesest õige on apellandi väide, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses põhjendanud

välislähetuse päevarahade suuruse kujunemist, kuid samas ei ole see asjaolu maakohtu vaidlustatud

otsuse tühistamise aluseks. Asja materjalide kohaselt on tööandja teinud töötajale väljamakseid

erinevatele pangakontodele, väljamaksete kirjetest (ja ka suurustest) ei ole täpselt selge makse liik;

igakuulistest palgaarvestuse teatised ei kajasta avansilisi makseid ja tasaarvestusi. Eeltoodust

lähtudes oli maakohtul raskendatud hinnata kostja poolt hagejale makstud tasude vastavust

arvestatud töötasule ja päevaraha määradele. Seetõttu võtab ringkonnakohus välislähetuse

päevarahade suuruse kindlaksmääramisel aluseks töövaidluskomisjoni 28.09.2011 istungi

protokollis märgitu (töövaidlusasi nr 4.2-2/1361 tl 80-82), mille kohaselt kostja esindaja on

selgitanud, et lähetuse 11 päeva päevarahad summas 3850 krooni (246,06 eurot) on välja maksmata

ja kinni peetud lõpparvest. Sama asjaolu nähtub ka kostja poolt koostatud töötasu- ja

avansiarvestusest (tl 27-30).

Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti hageja nõude välislähetuse päevarahade väljamõistmiseks

rahuldanud summas 246,06 eurot. Arvestades käeoleva otsuse punktis 11 toodud põhjendusi, ei

olnud kostjal alust ka välislähetuse päevarahasid tasaarvestada oma kahjunõudega töötaja vastu.

13. Ringkonnakohus leiab, et hageja on õigustatult erakorraliselt töölepingu üles öelnud TLS § 91

lg 2 p 2 alusel, sest kostja viivitas oluliselt töötasu maksmisega (2011 jaanuari ja aprilli eest ei

maksnud üldse tasu ning viivitas 2011 märtsikuu töötasu osalise maksmisega).

Hageja on töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tuginenud muuhulgas ka asjaolule, et kostja ei

kindlustanud teda jaanuaris 2011 tööga.

TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda,

kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.

Ringkonnakohus leiab, et iseenesest tööandja poolne töötaja tööga mittekindlustamine võib olla

TLS § 91 lg 1 kohaselt töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks töötaja poolt, kuid käesoleva

juhul tuleb arvestada ka TLS § 91 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt võib töötaja töölepingu üles

öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai

või pidi teada saama. Hageja sai teada sellest, et tööandja teda ei kindlustatud tööga, jaanuaris 2011,

ning avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks esitas 20.04.2011. Ringkonnakohtu arvates

ei ole töötaja öelnud töölepingut erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja ei kindlustanud teda

jaanuaris 2011 tööga, mõistliku aja jooksul. Antud juhul võis tööandja eeldada, et töötaja on

rikkumisega nõustunud ning on valmis oma kohustusi töölepingu alusel täitma (mida töötaja ka tegi

veebruaris, märtsis, aprillis). Arvestades asjas esinevaid asjaolusid, ei oleks eraldi võetuna töötaja

tööga mittekindlustamine jaanuaris 2011 aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele töötaja

poolt, kuid arvestades seda, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega, saab nimetatud

asjaolu hinnata kogumis koos teiste tööandja poolsete rikkumistega.

14. TLS § 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist;

välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi

lõikes 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist

suuremas määras. TLS § 40 lg 4 järgi on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate võimalike

tekkivate kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust; töötajal on õigus

keelduda lähetusest, kui tööandja ei ole mõistliku aja jooksul ettemaksu teinud.

TLS sätetest ega ka Vabariigi Valitsuse vastavast määrusest (Töölähetuse kulude hüvitiste

maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord) ei tulene,

millise tähtaja jooksul tuleb lähetatule maksta töölähetusega kaasnevad kulud ja päevaraha. Seetõttu

on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuna välislähetuse päevaraha ja töölähetusega kaasnevad kulud

(avanss) on hagejale üle kantud pärast töölähetuse lõppemist, siis ei ole kostja tööandjana seadusest

tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud.

TLS § 40 lg-st 4 tuleneb töötaja õigus nõuda töölähetusega kaasnevate võimalike tekkivate kulude

hüvitamist mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust (ettemaks), kuid antud juhul ei ole

tõendatud asjaolu, et hageja oleks enne töölähetuse algust kostjalt nõudnud ettemaksu ning talle ei

oleks seda tehtud.

Eeltoodust lähtudes ei saa asuda seisukohale, et kostja rikkus tööandjana oma kohustusi, jättes

õigeaegselt maksmata välislähetuse päevaraha ja kulud.

15. TLS § 100 lg 4 järgi kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on

lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

Maakohus on välja mõistnud töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Hüvitise suuruse määramise osas on kohtu otsustus diskretsiooniotsus, millesse on

kõrgema astme kohtul võimalik sekkuda vaid siis, kui on ületatud diskretsioonipiire ning lähtutud

asjakohatutest põhjendustest. Antud juhul ei ole maakohus rikkunud diskretsioonipiire ning seetõttu

puudub alus muuta maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust.

16. Seoses R. Uusmaa hagi osalise rahuldamisega on maakohus jätnud õigesti täielikult rahuldamata

osaühing Famenta hagi.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 3 ja 4 alusel tähelepanuta apellandi taotluse Maksu- ja

Tolliametilt tõendi väljanõudmiseks. Apellatsioonkaebusele lisatud tabel on käsitletav apellandi

kirjaliku seletusena.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude

jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava

summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele

lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson