3-14-50452/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

28. august 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50452

Haldusasi

Andrei Rootalu kaebus Tartu Vangla 6. märtsi 2014. a

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse

nr 1-13/14-2 tühistamiseks, õiglase hüvitise maksmiseks

seoses liiga vähese kambri pindalaga Tartu Vanglas ning

Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada tal karistust

kanda selleks ettenähtud pindalal

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 7. juuli 2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrei Rootalu määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andrei Rootalu

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. juuli 2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrei Rootalu esitas 8. jaanuaril 2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, kuna teda on

hoitud alates 8. maist 2013 kuni käesoleva hetkeni liiga väikeses elukambris. A. Rootalu nõudis

ka enda üksinda kambris hoidmist ning õhuaknale lisatud metallplaatide ja võrgu eemaldamist.

Tartu Vangla jättis 6. märtsil 2014 A. Rootalu kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. A. Rootalu esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tartu Vanglalt hüvitist 15 eurot

iga Tartu Vanglas viibitud päeva eest seoses sellega, et talle ei ole tagatud vähemalt 3 m2

isiklikku kambripinda. Ühtlasi nõuab A. Rootalu kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise

otsuse tühistamist ja Tartu Vangla kohustamist lubada A. Rootalul kanda edaspidi karistust

selleks ettenähtud pindalal.

Koos kaebusega esitas A. Rootalu taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohtu 19. mai 2014. a määrusega resolutsiooni p-ga 1 jäeti rahuldamata A.

Rootalu taotlus tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel halduskohtule, kuna

halduskohus pidas kaebust perspektiivituks.

4. A. Rootalu esitas määruskaebuse, milles soovis 19. mai 2014. a määruse tühistamist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2014. a määrusega tühistati Tartu Halduskohtu 19. juuni

2014. a määruse resolutsiooni p 1 ja saadeti asi halduskohtule tagasi kaebaja poolt esitatud

riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Määruse tühistamise aluseks

oli oluline menetlusviga – halduskohus oli lähtunud tasumisele kuuluva riigilõivu arvestamisel

22 704 euro suurusest kahju hüvitamise nõudest, kuigi A. Rootalu ei olnud niisugust nõuet

esitanud.

6. Tartu Halduskohtu 7. juuli 2014. a määruse resolutsiooni p-ga 2 jäeti A. Rootalu taotlus

riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Sama määruse resolutsiooni p-ga 1 tagastati

A. Rootalu kaebus perioodi 7. märts 2014 kuni 6. aprill 2014 puudutava hüvitamisnõude osas.

Määruse kohaselt:

6.1. A. Rootalu on nõudnud kahju hüvitamist 8. maist 2013 kuni kaebuse esitamise päevani, st

6. aprillini 2014. Nõude suuruseks iga päeva eest on märgitud 15 eurot. Tartu Vangla jättis kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata 6. märtsil 2014, seega on kaebaja läbinud vangistusseaduse § 11

lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse perioodi 8. mai 2013 kuni 6. märts 2014

osas. Halduskohus tagastas kaebuse perioodi 7. märts 2014 kuni 6. aprill 2014 osas

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei olnud

nimetatud ajavahemiku osas pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast.

6.2. Periood 8. mai 2013 kuni 6. märts 2014 koosneb 303 päevast, kui võtta arvesse ka perioodi

viimane päev. Seega oleks selle perioodi eest nõutav kahju hüvitise summa 4545 eurot.

Riigilõivuseaduse § 571 lg 2 kohaselt tuleb niisuguse nõude korral tasuda riigilõivu 135,35 eurot.

6.3. Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb juhinduda HKMS § 110 lg 1

p-st 1, § 111 lg-st 1 ning § 112 lg 1 p-st 1. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt

oli kaebajal menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul sissetulekuid kokku 51,52

eurot, millelt on tehtud seaduse alusel kinnipidamisi 36,06 euro ulatuses. Kaebaja kahekordne

keskmine ühe kuu sissetulek on 7,73 eurot (51,52-36,06:4x2), mistõttu on kaebaja riigilõivu

tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. Samas leidis halduskohus, et kaebust ei

saa perspektiivikaks pidada. Haldusasjas nr 3-14-50427 saadud informatsiooni kohaselt on Tartu

Vangla kambrite pindalad ilma tualettruumita S-hoones 8 m2 ning E-hoones 7,9 m2 või 8 m2.

Seega on minimaalsel juhul Tartu Vanglas kinnipeetava kohta kambris pinda 3,95 m2. Muuhulgas

selgitas Euroopa Inimõiguse Kohus (EIK) 19. detsembri 2013. a otsuse nr 429/12 Tunis vs Eesti

p-s 44, et kuigi 4 m2 kinnipeetava kohta on soovituslik standard, tuleb üksnes juhul kui kaebajate

käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab

iseenesest artikli 3 rikkumise tuvastamist.

6.4. Kaebaja on ekslikult sisustanud ka isikliku ruumi mõistet. Eelnevalt nimetatud EIK lahendi

kohaselt arvestab EIK kinnipeetavate isiklikku ruumi, lahutades kambri pindalast tualettruumi

pindala, jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. A. Rootalu esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 7. juuli 2014. a määruse

resolutsiooni p 2 tühistada ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest. Määruskaebuse

põhjenduste kohaselt tuleb kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamiseks kambri üldpindalast

maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala (vt EIK 7. aprilli 2009. a otsus nr 6586/03,

Brânduşe vs Rumeenia).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Tartu Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu

7. juuli 2014. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203

lg 2 ja § 201 lg 4).

9. Määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et kinnipeetava isikliku ruumi pindala

arvutamiseks tuleb kambri pindalast maha arvata ka see osa, mis jääb mööbli alla, on saanud

ammendava vastuse vaidlustatud halduskohtu määruses. Ka EIK 5. aprilli 2012. a otsuse nr

8968/08 Jirsák vs Tšehhi p-st 66 järeldub, et kinnipeetava isikliku ruumina tuleb mõista kambri

pindala jagatist seal viibivate kinnipeetavate arvuga. Seega ei ole alust kinnipeetava isikliku

ruumi pindala leidmiseks kambri pindalast mööbli alla jäävat osa maha arvata.

10. Lisaks viidatakse eelnevalt mainitud EIK lahendi p-s 63 ka sellele, et konventsioonist ei

tulene lõplikult ja üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema

inimväärika kohtlemise tagamiseks. Kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus

3–4 m², sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti

privaatse kasutamise võimalus, naturaalse valguse ja õhu juurdepääs, piisav küte ning muud

sanitaartingimused. Kuigi A. Rootalu oli vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses teinud

etteheiteid ka ventilatsioonisüsteemi ebapiisava funktsioneerimise ja õhuakendele täiendavalt

lisatud aukudega metallplaatide ja võrkude osas, mis takistavad õhu juurdevoolu kambrisse (vt

tl 4 ja 4p), ei ole A. Rootalu kaebuses ja määruskaebuses esitatud seisukohtades enam

sellekohaseid väiteid. Kaebaja hilisematest seisukohtadest nähtuvalt on tema peamiseks ja

ainsaks etteheiteks vanglale liiga vähene isiklik ruum.

11. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 7. juuli 2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene