3-14-50824/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

26. august 2014, Jõhvi

Haldusasja number

3-14-50824

Haldusasi

OÜ Tantaria kaebus Keskkonnaameti Viru regiooni 16. aprilli

2014. a metsateatise nr 3339003501 ja selle lisa tühistamiseks osas,

millega keelduti kooskõlastuse andmisest kavandatavale tegevusele

ning Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirja nr 8-

2/2014/1584-2 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Tantaria, lepinguline esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Kai Villman;

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Kristiin Jääger,

Marko Sahtel, Ivar Omler;

Ida-Viru maavanem Andres Noormägi

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta OÜ Tantaria kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon

vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 25. septembril 2014 (HKMS

§ 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi

taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise

lahendab

ringkonnakohus

hiljem.

Kui

apellant

ei

taotle

apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. detsembril 1999 sõlmisid Ida-Viru maavanem Rein Aidma ja füüsilisest isikust ettevõtja Vello

Kaasik maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli Vello maaüksus

katastritunnusega 85101:011:0018 (tl-d 10-11). 2. detsembri 1999. a lepingu p-s 5.1.1. lepiti kokku

hüpoteegi seadmine Eesti Vabariigi kasuks 399 468 krooni ulatuses.

2. 5. detsembril 2000 sõlmisid V. Kaasik ja OÜ Tantaria kinnistute ostu-müügi ja väljaostuvõla

ülekandmise lepingu, mille esemeks oli muu hulgas Vello kinnistu (tl-d 16-20). 5. detsembri 2000. a

lepingu p-s 8 leppisid pooled kokku kõigi 2. detsembri 1999. a lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste ülekandmises müüjalt ostjale ning hüpoteegipidaja andis selleks oma nõusoleku.

5. detsembri 2000. a lepingu p-s 3.4.5 avaldas hüpoteegipidaja, et maa väljaostuvõlg kantakse üle

tingimusel, et ostja kohustub tasuma Vello kinnistu hüpoteegi 10 aasta jooksul alates lepingule

allakirjutamisest ning sõlmima erastamise korraldajaga uued võla tasumise kokkulepped. Lepingu

p-s 9.2 selgitas notar lepingupooltele, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on õigus

koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja

väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi.

3. 28. märtsil 2014 esitas OÜ Tantaria volitatud esindaja Aivo Tamm Keskkonnaameti Viru

regioonile metsateatise (registreeritud metsateatiste andmekogus numbri 3339003501 all), millega

teavitas Keskkonnaametit kavandatavatest lageraietest Vello kinnistu eraldistel 1, 2, 5, 6, 8, 9 (tl 7).

4. 2. aprilli 2014. a kirjaga nr V 13-7/14/7630 edastas Keskkonnaameti Viru regioon metsateatise

Ida-Viru Maavalitsusele ja palus kirjalikku vastust selle kohta, kas metsateatisega kavandatud mahus

on raied lubatud.

5. Ida-Viru maavanem ei andnud 10. aprilli 2014. a kirjaga nr 8-2/2014/1584-2 metsateatisele

kooskõlastust raiete teostamiseks (tl 9). Keelduva otsuse tegemisel tugines maavanem maareformi

seaduse (MaaRS) § 23 lg-le 5³. Maavanem selgitas, et tulenevalt hüpoteegipidamise korrast peab

Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistul kinnistu omanik või tema volitatud esindaja

esitama maavanemale avalduse nõusoleku saamiseks kasvava metsa raiumiseks. Kavandatud raiete

tulemusena langeb kinnistu väärtus alla 1,2 kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra.

6. 16. aprillil 2014 tegi Keskkonnaameti Viru regiooni piirkondlik metsanduse spetsialist Heini

Landra metsateatisele märke, et kavandatav tegevus „ei ole lubatud“ (tl 7). Raie mittelubamist

põhjendati metsateatise lisas „Põhjendus kavandatud tegevus(t)e mittelubamise kohta” (tl-d 7 pöördel

ja 8). Selles selgitati MaaRS § 23 lg 51 p-le 4 ja lg-le 53 tuginedes, et kuna kinnistusregistri andmetel

on Vello kinnistule seatud Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek ja metsateatisega koos ei ole kavandatud

raiete kohta hüpoteegipidaja nõusolekut esitatud, pöördus Keskkonnaamet vastavasisulise teabe

saamiseks hüpoteegipidaja poole. Kuna Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014 kirjaga teatati, et

metsateatisega kavandatud raieid ei kooskõlastata, siis ei ole eraldistel 1, 2, 5, 6, 8, 9 kavandatud

lageraie lubatud.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

7. OÜ Tantaria esitas 15. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti Viru regiooni

piirkondliku metsanduse spetsialisti H. Landra 16. aprillil 2014. a metsateatise ja selle lisa

tühistamiseks osas, millega keelduti kooskõlastust andmast kavandatavale tegevusele ning mille

kohta on tehtud märge metsateatisele „ei ole lubatud“. Alternatiivselt taotles kaebaja 16. aprilli

2014. a metsateatise õigusvastasuse tuvastamist. Samuti taotles kaebaja Ida-Viru maavanema

10. aprilli 2014. a kirja nr 8-2/2014/1584-2 õigusvastasuse tuvastamist ning Keskkonnaameti

toimingu, millega Keskkonnaamet küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud

tegevuse osas, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja palus menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Kaebuse põhjendused on järgmised:

1) MaaRS § 23 lg-s 5³ ja lg 51 p-s 4 toodut ei saa kaebaja suhtes tagasiulatuvalt kohaldada, kuna

nimetatud sätete kohaldamine halvendab kaebaja olukorda, piirab ning kitsendab tema õigusi, ning

sisuliselt välistab tema õiguse oma omandit vallata ja kasutada. Sellist kohustust ei näinud

seadusandja ette maa ostu-müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal 2. detsembril

1999;

2) Eesti Vabariigi (Ida-Viru maavanema kaudu) ja OÜ Tantaria vahel ei sõlmitud maa ostu-

müügilepingut ega ka hüpoteegi seadmise lepingut. OÜ Tantaria ja Eesti Vabariigi (Ida-Viru

maavanema kaudu) vahel eksisteerib võlaõiguslik suhe, mis puudutab maa ostu-müügihinda ja selle

tasumist;

3) Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirjast ei nähtu, kuidas kavandatud raie tulemusena

langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Kui Eesti Vabariik Ida-

Viru maavanema kaudu keeldub nõusoleku andmisest, siis ta peab seda põhjendama ning vastav

põhjendus peab olema kontrollitav;

4) teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 3 ning MaaRS § 23 lg-de 5¹

ja 5³ tagasiulatuv kohaldamine on põhiseaduse vastane. Need sätted halvendavad kaebuse esitaja

olukorda ning kaebajale pannakse kohustused hüpoteegipidaja ees, mida tal ei olnud kinnistut ostes

ning väljaostuvõlga ülekandes ning millega ta ei pidanudki oskama tulevikus arvestada;

5) Keskkonnaamet on metsateatise menetlemisel ebaõigesti kohaldanud Metsaseaduse (MS) § 41 lg-d

7 ning MaaRS § 23 lg 5¹ p-i 4 ning väljunud oma pädevuse piiridest. Keskkonnaametil puudub

funktsioon täita või kontrollida maareformi seaduse täitmist või kaitsta hüpoteegipidaja väidetavaid

õigusi ning samuti laskuda asja sisulisse vaidlusse metsateatise väljastamisel. Hüpoteegipidajat

kaitseb MaaRS § 23 lg 5¹ p-s 5 toodud sanktsiooni kohaldamise õigus;

6) Keskkonnaamet peaks lähtuma MS §-st 41 ning MS § 41 lg 6 alusel kehtestatud keskkonnaministri

määrusest nr 83 „Metsateatise vorm ja esitamise kord“. Nimetatud kord ei näe ette metsateatise

kooskõlastamist maavanemaga.

Vastustajate seisukohad

8. Ida-Viru maavanem ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja palub jätta kaebuse

rahuldamata ja kaebaja poolt kohtumenetluses kantud kulutused tema enda kanda. Ida-Viru

maavanema põhjendused on järgmised:

1) kinnistusraamatu kande kohaselt on Vello kinnistu suuruseks 19,12 ha. Maa-ameti geoportaali

andmete kohaselt on metsamaad kinnistul 18,26 ha. OÜ Tantaria metsateatises on märgitud, et Vello

kinnistul soovitakse teostada 9,1 ha (47,6%) ulatuses lageraiet ning hinnanguline raiutav maht oleks

1655 tm. Võttes aluseks OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse 9. märtsi 1999. a erastataval maal asuva

metsa määramise akti nr 99/928, mille kohaselt oli 1 tm kasvava metsa hind 103 krooni 407 senti (6

eurot 6 senti), oleks Vello kinnistu hind raiutava metsa arvelt langenud 39% s.t 171 139 krooni

(10 938 euro) ulatuses (1655×103,407). Kaebaja ei ole tasunud alates võla ülevõtmisest 2000. aastal

kuni käesoleva ajani mitte ühtegi makset. Seega on ilmselge, et kinnistu väärtuse vähendamine

10 938 euro võrra, arvestades seejuures kaebaja pahatahtlikku käitumist, oleks antud juhul täiesti

lubamatu;

2) 5. detsembri 2000. a lepingu kohaselt on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul õigus

koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja

väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi. Kaebaja tegevus on suunatud nii koormatud kinnisasja

väärtuse vähendamisele metsa raie näol, kui ka hüpoteegipidaja õiguste kahjustamisele, et

hüpoteegipidajal ei oleks ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvelt võimalik kaebaja poolt

tasumata jäetud nõuete rahuldamiseks;

3) vastustaja 10. aprilli 2014. a kiri nr 8-2/2014/1584-2 Keskkonnaametile ei ole käsitletav

haldusaktina, kuna tegemist on vaid seisukohaga Keskkonnaameti päringule. Keskkonnaamet oleks

võinud jätta ka kaebaja taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja ei esitanud maavanema nõusolekut raie

teostamiseks hüpoteegiga koormatud kinnistul. Keskkonnaamet on püüdnud kaebajale vastu tulla ja

protsessi kiirendamiseks küsinud ise maavanema seisukohta. See ei ole õige, sest taotluse

lahendamine eeldab lisaks taotlusele ka lisadokumentide esitamist ja vajaduse korral puuduste

kõrvaldamist, mida Keskkonnaamet kaebaja eest teha ei saa;

4) kaebusega ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki. Isegi juhul, kui kaebus rahuldatakse ning

kohus leiab, et Keskkonnaamet ei oleks tohtinud küsida maavanema nõusolekut, siis tähendab see

seda, et kaebuse esitajal tuleb menetluse jätkamiseks pöörduda raie teostamise nõusoleku saamiseks

vastustaja poole, esitades selleks korrektse avalduse kõigi sinna juurde kuuluvate dokumentidega.

Seni, kuni kaebajal pole vastustaja nõusolekut, ei saa Keskkonnaamet anda kaebajale luba tema poolt

soovitud tegevusteks.

9. Keskkonnaamet leiab, et OÜ Tantaria kaebus on alusetu. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja

palub kohtul jätta kaebaja nõue rahuldamata. Keskkonnaameti põhjendused on järgmised:

1) MS § 41 lg 7 kohaselt kontrollib Keskkonnaamet nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud

raiete vastavust õigusaktide nõuetele. Kui kavandatud tegevus ei vasta õigusaktide nõuetele (mh

MaaRS § 23 lg 51 p-le 4), on Keskkonnaametil MS § 41 lg 8 alusel õigus tegevus keelata;

2) MaaRS § 23 lg 53 järgi täidab maa erastamisel hüpoteegipidaja ülesandeid Eesti Vabariigi kasuks

seatud hüpoteegi osas maa erastamise korraldaja või tema poolt volitatud isik. Teise maareformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seaduse, millega MaaRS § 23 lg 53 kehtestati, § 26 lg-st 3

tulenevalt on maa omanik kohustatud loa taotlemiseks esitama hüpoteegipidajale või tema volitatud

esindajale metsateatise. Seega kui kinnistusregistriosa neljandasse jakku on kantud hüpoteek Eesti

Vabariigi kasuks, siis kavandatud tegevuse õigusaktide nõuetele vastavuse kontrollimisel kontrollib

Keskkonnaamet, kas tegevuse kohta on olemas hüpoteegipidaja luba. Reeglina on metsaomanik

vastava loa metsateatise juurde lisanud ning Keskkonnaamet arvestab sellega metsateatise

menetlemisel. Juhul kui esitatud metsateatise juurde hüpoteegipidajaga luba lisatud ei ole, on

Keskkonnaametil haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt

järgnevad toimimise viisid olulise tähendusega asjaolude välja selgitamiseks;

3) kui esitatud metsateatise juurde hüpoteegipidajaga luba lisatud ei ole, siis tulenevalt HMS § 15

lg-st 2 küsib Keskkonnaamet hüpoteegipidaja luba metsaomanikult kirjalikult, selgitades kirjas,

millistele

õigusaktidele

tuginedes

nimetatud

loa

olemasolu

küsitakse.

Ühtlasi

antakse

metsaomanikule tähtaeg, mille jooksul tuleb hüpoteegipidaja luba Keskkonnaametile edastada.

Lisaks märgitakse kirjas, et kui metsaomanik tähtaegselt hüpoteegipidaja luba ei esitata, võib

haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Teise võimalusena võib Keskkonnaamet juhul, kui on

esitatud metsateatis Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistul raie tegemiseks ja ei ole

teada, kas hüpoteegipidaja on andnud tegevuseks nõusoleku või mitte, pöörduda vastava

informatsiooni saamiseks hüpoteegipidaja poole, st küsida hüpoteegipidaja loa olemasolu kohta otse

hüpoteegipidajalt. Sellisel juhul metsaomanikule vastavasisulist kirja ei saadeta;

4) kuna kaebaja Keskkonnaametile Ida-Viru Maavalitsuse luba kavandatud raiete teostamiseks ei

esitanud, rakendas Keskkonnaamet HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet ja pöördus ise loa

olemasolu kohta teabe saamiseks päringuga Ida-Viru Maavalitsuse poole. Ida-Viru maavanema

10. aprilli 2014 kirjaga teatati, et metsateatisele kooskõlastust ei anta. Seega järgis Keskkonnaamet

tavapärast ja seaduslikku praktikat, kui küsis Ida-Viru Maavalitsuselt Vello kinnistul kavandatud

raiete osas hüpoteegipidaja loa olemasolu kohta;

5) kuna metsateatise menetlemise hetkeks hüpoteek kustutatud ei olnud, samas oli esitamata ka

hüpoteegipidaja luba raie teostamiseks, pidas Keskkonnaamet vajalikuks sellekohase informatsiooni

saamiseks pöörduda otse hüpoteegipidaja poole. Keskkonnaministri 19. jaanuari 2009. a määruse nr 5

„Keskkonnaameti põhimäärus” § 1 lg-st 2 tulenevalt esindab Keskkonnaamet ülesannete täitmisel

(sh raieõiguse taotlemise menetluses) riiki. Olukorras, kus hüpoteek on seatud Eesti Vabariigi

kasuks, on seadusandja pidanud vajalikuks kehtestada asjaõigusseaduses sätestatust MaaRS § 23 lg

51 p 4 näol eraldi regulatsiooni. Juhul, kui hüpoteek on seatud riigi kui avalik-õigusliku juriidilise

isiku kasuks, on hüpoteegi seadmine seotud avalike huvidega. Seega ei kaitse Keskkonnaamet

praegusel juhul mitte lihtsalt hüpoteegipidaja väidetavaid õigusi, vaid riigi huve, mille esindajaks

Keskkonnaamet haldusõigussuhtes on;

6) MaaRS sätted on kohaldatavad ning kaebaja väited tagasiulatuva jõu keelu kohta on asjakohatud.

Käesoleval juhul on teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 3

faktilised asjaolud täidetud, mistõttu ei saanud Keskkonnaamet metsateatist menetledes MaaRS § 23

lg 51 p 4 tähelepanuta jätta. Kehtiva õiguse eiramine on õigusvastane, mistõttu pole teise

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse rakendussättest juhindudes MaaRS § 23 lg

51 p 4 rakendamine haldusorganile etteheidetav;

7) MaaRS § 23 lg 51 p-i 4 tingimuse seadmine on vajalik, sest asjaõigusseaduse regulatsioon

hüpoteegipidaja huve sama tõhusalt ei kaitse. Lisaks sellele, et meede on sobiv ja vajalik, on see ka

mõõdukas, kuivõrd riive pole raske, kuid sellega kaitstav huvi on ülekaalukas.

10. Kaebaja esitas 30. juulil 2014 täiendavad seisukohad vastustajate vastustele:

1) vastustaja tõlgendus MaaRS § 23 lg 5³ kohaldamise osas on ekslik. Keskkonnaamet ei ole

volitatud isikuks MaaRS § 23 lg 5³ mõttes, kes peaks kaitsma Eesti Vabariigi kui hüpoteegipidaja

huve. MaaRS § 23 lg 5¹ p 4 sätestab maa müügi- ja hüpoteegi seadmise lepingute kohustuslikud

tingimused, mitte aga nõuded, mis keelaks kavandatava raie. MaaRS § 23 lg 5¹ p 5 sätestab

leppetrahvi, millest omakorda on võimalik järeldada, et raie tegemine on võimalik ka ilma

hüpoteegipidaja nõusolekuta;

2) olgugi, et avalik-õiguslik juriidiline isik on reeglina riigi huvide kaitsja, ei anna see siiski

Keskkonnaametile neid õigusi, mis on Eesti Vabariigil kui hüpoteegipidajal. Seetõttu ei saa

Keskkonnaamet laskuda sisulistesse vaidlustesse kinnistu omaniku ja hüpoteegipidaja vahel ning

asuda kaitsma hüpoteegipidaja huve;

3) luba küsida hüpoteegipidaja nõusolekut ei anna ka HMS § 6. Kui Keskkonnaamet leiab, et

uurimisprintsiibist tulenevalt peab ta välja selgitama hüpoteegipidaja nõusoleku, siis tuleks

Keskkonnaametil välja selgitada ka nõude tegelik olemasolu ja suurus. Selline sekkumine kinnistu

omaniku ja hüpoteegipidaja omavahelistesse õigussuhetesse ei kuulu Keskkonnaameti pädevusse;

4) Keskkonnaamet on küll viidanud HMS § 15 lg-le 2, kuid seda antud juhul kohaldanud ei ole,

mistõttu ei saa ka HMS § 15 lg 2 alusel väita, et hüpoteegipidaja nõusoleku küsimuseks annaks

õiguse HMS § 15 lg 2;

5) vastustaja tunnistab, et nõue kaebuse esitaja vastu on aegunud, kuid sellegipoolest teeb ta kaebuse

esitajale põhjendamatuid piiranguid metsateatise väljastamisel;

6) Ida-Viru maavanem selgitas 10. aprilli 2014. a kirjas, et kavandatud raiete tulemusena langeb

kinnistu väärtus alla 1,2 – kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Mingeid tõendeid ega

kalkulatsioone selles osas ei esitatud. Sama põhjenduse märkis ka Keskkonnaamet oma 16. aprilli

2014. a keeldumisse. Millele selline oletus tugines, seda kumbki vastustaja ei põhjendanud. Kohtule

koos kaebusega esitatud Vello kinnistu kinnisturaamatu väljavõtte kohaselt on neljandasse jakku

kantud hüpoteek 399 468 krooni ulatuses intressimääraga viis protsenti aastas Eesti Vabariigi kasuks.

Ida-Viru maavanema poolt esitatud kalkulatsiooni kohaselt langeks kinnisasja väärtus 171 139 krooni

võrra. Kaebuse esitaja leiab, et ei saa lähtuda väärtusest 1999. a andmete alusel, vaid kinnisasja

harilikust väärtusest. Kaebuse esitaja on tellinud Metsakorralduse Büroo OÜ-lt kasvava metsa ja

metsamaa hindamise akti, mille kohaselt võib lugeda kinnistu väärtuseks 25 000 eurot (+/-10%), seda

peale 28. märtsi 2014 metsateatises märgitud raiete teostamist.

11. Keskkonnaameti vastuväited OÜ Tantaria vastuväidetele on järgmised:

1) praegusel juhul ei ole Keskkonnaamet raiete lubamise eeldusena Ida-Viru maavanema nõusolekut

nõudes asunud mitte hüpoteegipidaja ülesandeid täitma, vaid rakendanud temale metsaseadusega

antud volitust ja pädevust. MS §-st 41 tulenevalt on Keskkonnaameti ülesandeks metsateatise

menetlemine. Sama paragrahvi lg-de 7 ja 8 kohaselt peab Keskkonnaamet selle ülesande raames

kontrollima metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja vastuolu

tuvastamisel tegevuse keelama. Just MS § 41 lg-tega 7 ja 8 Keskkonnaametile pandud ülesannet

täites, mitte hüpoteegipidaja volitusi endale võttes, on Keskkonnaamet Vello kinnistul raiete

teostamist mitte lubanud;

2) metsaseaduses ei ole sätestatud, et MS § 41 lg 7 ülesanne kontrollida metsateatise alusel

kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele piirdub vaid metsaseaduses, selle alamaktides ja

looduskaitseseaduses kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimisega. Puudub põhjendatud alus, miks

peaks metsateatise menetluses maareformi seaduses kehtestatud nõuded tähelepanuta jätma;

3) leppetrahvi kohaldamise võimalus ei anna alust seaduse rikkumiseks. Kaebaja on ise kohtule

esitanud tõendi, millest tulenevalt on Vello kinnistu metsa väärtus (26 656 eurot 3 senti) suurem kui

MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahvi alammäär (1270 eurot). See tähendab aga seda, et

metsa raiumisel ilma hüpoteegi pidaja nõusolekuta, s.o MaaRS § 23 lg 51 p-s 4 sätestatud keelu

rikkumisel, ei kataks MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahv tekkinud kahju ja esitada tuleks

täiendav kahju hüvitamise nõue ulatuses, mida leppetrahv ei katnud;

4) hüpoteegipidaja nõusolekut ei nõua mitte HMS § 6, vaid MaaRS § 23 lg 51 p 4. Hüpoteegi aluseks

oleva nõude tegeliku olemasolu ja suuruse väljaselgitamise kohustust Keskkonnaametil olla ei saa.

MaaRS § 23 lg 51 p 4 kohaselt on hüpoteegipidaja nõusoleku puudumisel raiete mittelubamise

aluseks erastamisel tekkinud nõuete täitmise tagamiseks Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteek per

se, mitte hüpoteegipidaja nõude tegelik olemasolu. Seega ei ole nõuete olemasolu olulise

tähendusega asjaolu HMS § 6 mõttes, mille väljaselgitamise kohustust peaks vastustaja kandma.

Seetõttu lähtub Keskkonnaamet metsateatise menetlemisel kinnistusraamatus avaldatust, s.o sellest,

kas kinnistusregistriosa neljandasse jakku on kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks või mitte. Kui

kaebaja leiab, et kinnistusraamatu kande aluseks olev nõue on lõppenud, mistõttu kinnistusraamatu

kanne on ebaõige, siis on tal võimalus esitada avaldus kande kustutamiseks ja vajadusel esitada

kohtusse hagi hüpoteegipidaja vastava nõusoleku saamiseks. Vastustaja rõhutab, et ei metsaseaduses

ega maareformi seaduses ei ole ette nähtud võimalust esitada hüpoteeki puudutavaid sisulisi

vastuväiteid metsateatise menetluses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Käesolevas asjas on OÜ Tantaria esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Keskkonnaameti Viru

regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti H. Landra 16. aprillil 2014. a koostatud metsateatise ja

selle lisa tühistamist osas, millega keelduti kooskõlastust andmast kavandatavale tegevusele ning

mille kohta on tehtud märge metsateatisele „ei ole lubatud“. Alternatiivselt taotles kaebaja 16. aprilli

2014. a metsateatise õigusvastasuse tuvastamist. Samuti taotles kaebaja Ida-Viru maavanema

10. aprilli 2014. a kirja nr 8-2/2014/1584-2 õigusvastasuse tuvastamist ning Keskkonnaameti

toimingu, millega Keskkonnaamet küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud

tegevuse osas, õigusvastasuse tuvastamist.

13. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

14. Poolte vahel on vaidlus MaaRS § 23 lg 51 p 4 ja lg 53 kohaldamise üle. MaaRS § 23 lg 51 p 4

sätestab, et maa müügi- ja hüpoteegi seadmise lepingute kohustuslikeks tingimusteks on vastavalt

asjaoludele ostja kohustus vältida hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist ja

hüpoteegipidaja õiguste muul viisil kahjustamist ning ilma hüpoteegipidaja loata mitte raiuda

kasvavat metsa maal, millele erastamisel tekkinud nõuete täitmise tagamiseks on seatud Eesti

Vabariigi kasuks hüpoteek. Samuti kohustus loa taotlemiseks esitada hüpoteegipidajale või tema

volitatud esindajale metsaseaduses sätestatud metsamajandamiskava. MaaRS § 23 lg 53 näeb ette, et

maa erastamisel täidab hüpoteegipidaja ülesandeid Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi osas maa

erastamise korraldaja või tema poolt volitatud isik. Hüpoteegipidajal on õigus anda nõusolek maa

erastamise või tagastamise käigus Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistu

võõrandamisel kinnistu väljaostuvõla ülekandmiseks kinnistu omandajale. Hüpoteegipidajal on õigus

MaaRS § 23 lg 51 p-s 4 sätestatud loa andmisest keelduda, kui raie tulemusena langeks kinnisasja

väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Hüpoteegi seadmisel ei või kokku leppida

asjaõigusseaduse (AÕS) § 332 1. lg-s sätestatud nõude mittekehtimise suhtes. Hüpoteegiga

koormatud kinnisasja väärtuse vähenemisel alla seaduses sätestatud määra on hüpoteegipidajal õigus

nõuda lisatagatist, samuti on hüpoteegipidajal erastamise käigus tekkinud nõude täitmise tagamiseks

õigus koormata hüpoteegiga kinnisasja, mis ei olnud erastamismenetluse objektiks.

15. Kaebaja leiab, et kuna tema ei ole 2. detsembri 1999. a lepingut sõlminud, siis ei saa MaaRS § 23

lg 51 p 4 ja lg 53 tingimusi, mis kehtestati 13. juunil 2000 (jõustusid 16. juulil 2000), tema suhtes

tagasiulatuvalt kohaldada, kuna tema suhtes peaksid kohalduma ainult need tingimused, mis kehtisid

maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajal 2. detsembril 1999. Kohus selle

seisukohaga ei nõustu. Kaebaja ja V. Kaasik sõlmisid kinnistute ostu-müügi ja väljaostuvõla

ülekandmise lepingu, mille esemeks oli mh ka Vello kinnistu, 5. detsembril 2000. a, seega umbes viis

kuud hiljem, kui jõustus teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus. Nimetatud

seaduse § 26 lg 3 sätestas, et maa omanik ei või ilma hüpoteegipidaja loata raiuda kasvavat metsa

maal, mille erastamise leping on sõlmitud enne käesoleva seaduse jõustumist ja millele on

erastamisel tekkinud nõuete täitmise tagamiseks seatud Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek. Eelmises

lauses nimetatud maa omanik on kohustatud loa taotlemiseks esitama hüpoteegipidajale või tema

volitatud esindajale metsateatise ja metsamajandamise soovitused või metsamajandamiskava,

kusjuures juhul, kui erastatava maa kohta on metsamajandamiskava koostatud enam kui viis aastat

tagasi, tuleb esitada metsaseaduse § 7 lõikes 4 sätestatud mahus koostatud metsamajandamise

soovitused. Hüpoteegipidajal on õigus eelnimetatud loa andmisest keelduda, kui raie tulemusena

langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra.

16. Asja materjalidest nähtub, et notar on kaebajale 5. detsembri 2000. a lepingu p-s 2 selgitanud, et

hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja

käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja

õigusi. Nimetatud keeld tuleneb AÕS §-st 333. Lepingu p-s 8.1 leppisid pooled kokku kõigi

2. detsembri 1999. a lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmises müüjalt ostjale ning

hüpoteegipidaja andis selleks oma nõusoleku. Seega pidi kaebajale Vello kinnistut ostes olema teada,

et ilma hüpoteegipidaja loata ta kasvavat metsa raiuda ei tohi.

17. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas metsateatisega kavandatud raiete õigusaktide nõuetele

vastavuse kontrollis (MS § 41 lg 7) on Keskkonnaamet õigesti kontrollinud tegevuse vastavust

MaaRS § 23 lg 51 p 4 nõuetele ning tuvastanud, et kavandatud raied MaaRS § 23 lg 51 p 4 nõuetele

ei vasta, keeldunud raiete lubamisest MS § 41 lg 8 alusel.

18. MS § 41 lg 1 p 1 kohaselt esitab metsaomanik või tema esindaja Keskkonnaametile

kavandatavate raiete kohta metsateatise. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt kontrollib Keskkonnaamet

nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja seaduses

ettenähtud juhtudel kehtivatele inventeerimisandmetele või tegelikele andmetele metsa seisundi,

vanuse, rinnaspindala ning varude suuruse kohta, kui inventeerimisandmed ei vasta tegelikkusele.

Kui kavandatud tegevus ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil õigus vastavalt MS § 41

lg-le 8 tegevus keelata, põhjendades keeldumist kirjalikult ja andes ühtlasi soovitused tegevuse

õigusaktidega vastavusse viimiseks. Seega pidi Keskkonnaamet metsateatistele märke tegemisel

kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest tulenevatele nõuetele ega saanud lubada sellist

raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus.

19. Kohus leiab, et kavandatud raiete õigusaktide nõuetele vastavust kontrollides on Keskkonnaamet

kohustatud kontrollima, kas kinnistusregistrisse on kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks ning ka

seda, kas kavandatav tegevus on vastavalt MaaRS § 23 lg 51 p-le 4 hüpoteegipidajaga

kooskõlastatud. Kui hüpoteegipidaja ei luba raiuda kasvavat metsa, siis on tegemist vastuoluga

õigusaktide nõuetega ning Keskkonnaametil õigus metsateatisele teha raiet mittelubav märge.

20. Kuna erastamise käigus kanti Vello kinnistu kinnistusregistriosa neljandasse jakku hüpoteek Eesti

Vabariigi kasuks ja maa erastamise korraldajaks oli Ida-Viru Maavalitsus, pidi OÜ Tantaria Vello

kinnistul raiete teostamiseks esitama Keskkonnaametile lisaks metsateatisele ka Ida-Viru maavanema

kui hüpoteegipidaja loa. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sellist luba ei esitanud. MS § 41 lg-ga 8

kooskõlas oleks olnud see, kui Keskkonnaamet oleks kavandatud lageraie Vello kinnistul keelanud,

kuna hüpoteegipidaja luba raiete teostamiseks ei olnud, andes ühtlasi soovitused hüpoteegipidaja

poole pöördumiseks. Kuna Keskkonnaamet pöördus ise hüpoteegipidaja poole, on Keskkonnaamet

kaebaja arvates väljunud oma pädevuse piiridest. Kaebaja leiab, et maavanemalt kooskõlastuse

küsimine on õigusvastane, kuna selle toimingu tegemiseks puudus seaduslik alus.

21. Kohus leiab, et seadustest ei tulene Keskonnaametile keeldu ise hüpoteegipidaja poole pöörduda.

Metsaseaduses ei ole sätestatud, et MS § 41 lg 7 ülesanne kontrollida metsateatise alusel kavandatud

raiete vastavust õigusaktide nõuetele piirdub vaid metsaseaduses, selle alamaktides ja

looduskaitseseaduses kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimisega. Keskkonnaameti pädevuses on

kontrollida metsateatise menetluses kavandatud tegevuse vastavust lisaks metsaseaduses, selle alusel

antud määrustes ja looduskaitseseaduses sätestatud regulatsioonile ka nimetatud aktidest väljapoole

jäävate õigusaktide nõuetele. Kohus nõustub vastustajaga selles, et maareformi seadus ei ole selles

osas erandiks ja puudub põhjendatud alus, miks peaks metsateatise menetluses maareformi seaduses

kehtestatud nõuded tähelepanuta jätma. Kui taotluse lahendamine eeldanuks ka lisadokumentide

esitamist ja vajadusel puuduste kõrvaldamist, oleks Keskkonnaamet saanud anda soovitused tegevuse

õigusaktidega vastavusse viimiseks.

22. Nõustuda ei saa kaebajaga, kes leiab, et kui Keskkonnaamet peab uurimisprintsiibist tulenevalt

välja selgitama hüpoteegipidaja nõusoleku, siis tuleks Keskkonnaametil välja selgitada ka nõude

tegelik olemasolu ja suurus. Hüpoteegi aluseks oleva nõude tegeliku olemasolu ja suuruse

väljaselgitamise kohustust Keskkonnaametil ei ole. Metsaseaduses ega maareformi seaduses ei ole

ette nähtud võimalust esitada hüpoteeki puudutavaid sisulisi vastuväiteid metsateatise menetluses.

Käesolevas asjas ei olegi Keskkonnaamet laskunud sisulistesse vaidlustesse kinnistu omaniku ja

hüpoteegipidaja vahel. Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasjal raiete lubamise

eeldusena hüpoteegipidaja nõusoleku küsimine ei kujuta endast hüpoteegipidaja volituste

Keskkonnaametile omistamist.

23. Kohus nõustub kaebajaga selles, et Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirjast ei nähtu,

kuidas kavandatud raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud

nõude määra. Vastavaid põhjendusi ei nähtu ka metsateatise lisa selgitustest. Ida-Viru maavanem on

alles vastuses kohtule need põhjendused esitanud. Kaebaja leiab, et kui hüpoteegipidaja keeldub

nõusoleku andmisest, siis peab ta seda põhjendama ja vastav põhjendus peab olema kontrollitav.

24. Kohus selgitab, et vormiviga võib haldusakti tühistamise aluseks olla vaid siis, kui ta on oluline,

st eksisteerib reaalne võimalus, et vorminõude järgimise korral oleks haldusakt jäänud andmata või

oleks antud teistsuguse resolutsiooniga või kui vormivigade tõttu ei ole haldusakti sisu kontrollitav

(HMS § 58; RVastS § 3 lg 3 p 1). Põhjendamispuudusega haldusakti on võimalik tühistamata jätta,

kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma, kui kaalutlusõiguse

piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul uuesti vastu võtta. Kaebaja on

vastustaja põhjendustest aru saanud ja oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud. Seega ei saanud

väidetav ebapiisav motiveerimine kaebajale takistuseks tema õiguste kaitsel.

Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et kui OÜ Tantaria esitaks samasisulise

metsateatise, tuleks Keskkonnaametil ikkagi keelduda lageraie lubamisest. Ilma maavanema

nõusolekuta ei ole võimalik teostada raiet Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistul.

25. Kaebaja toob välja MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahvi, millest kaebaja järeldab, et raie

tegemine on võimalik ka ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta. Kohus leiab, et leppetrahvi kohaldamise

võimalus ei anna alust seaduse rikkumiseks. Asja materjalidest nähtuvalt metsa raiumisel ilma

hüpoteegi pidaja nõusolekuta, s.o MaaRS § 23 lg 51 p-s 4 sätestatud keelu rikkumisel, ei kataks

MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahv tekkinud kahju.

26. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Keskkonnaameti Viru regiooni piirkondliku metsanduse

spetsialisti H. Landra 16. aprilli 2014. a metsateatis ja selle lisa on õiguspärased ning nende

tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust. Samuti ei pea kohus õigusvastaseks Ida-

Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirja ja Keskkonnaameti toimingut, millega Keskkonnaamet

küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud tegevuse osas.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

vastustajad ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1

neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad

poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm

kohtunik