2-14-12596/29 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. juuli 2014. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-12596

Tsiviilasi

Osaühingu XXX eriõigusjärglase XXX OÜ hagi XXX,

XXX, XXX, XXX ja XXX vastu kinnisasja valduse

üleandmise, väljatõstmise ja 12 600 euro nõudes

Tsiviilasja hind

16 100 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX OÜ (registrikood XXX, esialgse hageja

Osaühing XXX (registrikood XXX) eriõigusjärglane),

lepinguline esindaja XXX

Kostjad: XXX (isikukood XXX), XXX (isikukood XX),

XXX (isikukood XXX), XXX(isikukood XXX),

XXX(isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta tsiviilasja toimikusse hageja 14. juuli 2014 menetlusdokumendi lisa nr 1,

aga mitte käsitleda seda dokumentaalse tõendina.

2. Keelduda menetlemast kostjate 24. juuli 2014 taotlust täiendava dokumentaalse

tõendi vastuvõtmiseks ja tagastada tõend kostjatele otsuse jõustumisel.

3. Kohustada kostjaid XXX (isikukood XXX), XXX (isikukood XXX), XXX

(isikukood XXX), XXX(isikukood XXX) ja XXX(isikukood XXX) andma

hagejale XXX OÜ (registrikood XXX) üle kinnistu asukohaga Harjumaal

Tallinna linnas Nõmme linnaosas XXX(registriosa nr XXX) valdus ja sellest

keeldumise korral tõsta kostjad kinnistust välja.

4. Mõista kostjatelt XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX hageja XXX OÜ kasuks

solidaarselt välja 11 080 eurot resolutsiooni punktis 3 nimetatud kinnistu

kasutamise eest perioodil alates 1. juulist 2011 kuni 1. juulini 2014).

5. Hagi rahuldada osaliselt.

6. Rahuldada hageja taotlus kohtuotsuse osaliselt viivitamata täidetavaks

tunnistamiseks ja tunnistada resolutsiooni punkt 3 viivitamata täidetavaks.

7. Jätta menetluskuludest 10% hageja ja 90% solidaarselt kostjate kanda.

2-14-12596

2 (8)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Apellatsioonkaebuse esitamisel on kostjatel õigus põhistatud avalduses ringkonnakohtult

taotleda, et lahendi täitmine peatatakse tagatiseta või tagatise vastu, lahendi täitmine võib

jätkuda üksnes tagatise vastu või juba tehtud täitetoiming tühistatakse tagatise vastu.

Pool võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist otsuses

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hüvitatava

summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn,

e-posti aadress hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee). Avaldusele lisatakse menetluskulude

nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik

kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing XXX (esialgne hageja) esitas 21. märtsil 2014 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu

kohtule hagiavalduse XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX(kostjad) vastu Tallinnas aadressil

XXX asuva kinnistu (registriosa nr XXX, edaspidi „vaidlusalune kinnistu”) valduse saamise,

kostjate väljatõstmise ja 8 400 euro nõudes. Kohus võttis hagiavalduse 1. aprilli 2014. aasta

määrusega menetlusse ja toimetas selle kostjatele kätte. Kostjad esitasid 19. mail 2014 ühise

vastuse hagile, milles vaidlesid sellele vastu.

2. XXX OÜ (hageja) esitas 2. juunil 2014 kohtule avalduse, milles teatas, et ta on omandanud

vaidlusaluse kinnistu ja soovib menetlusse astuda esialgse hageja asemel. Samas

menetlusdokumendis sisaldus hageja arvamus. Kohus lubas hagejal esialgse hageja asemel

menetlusse astuda 9. juuni 2014. aasta määrusega. Sama määrusega andis kohus kostjatele

tähtaja esitada hagiavalduses nõutud andmed. Kostjad esitasid nõutud andmed ja seisukohad

17. juuni 2014 menetlusdokumendis. Kõik pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

3. Kohus määras 4. juuli 2014. aasta määrusega lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ja

andis pooltele sellega seonduvad tähtajad. Hageja suurendas oma nõuet tõendite ja taotluste

esitamise tähtaja jooksul 14. juulil 2014 suurendades rahalise hüvitise nõuet summani

12 600 eurot. Hageja täpsustas, et nõuab hüvitist vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest

2-14-12596

3 (8)

perioodil alates 1. juulist 2011 kuni 1. juulini 2014. Hageja jäi oma taotluse juurde tunnistada

kohtuotsus vaidlusaluse kinnistu valduse üleandmise ja kostjate väljatõstmise nõudes

viivitamata täidetavaks ning tasus kohtu arvele tagatiseks 300 eurot. Ka kostjad esitasid

14. juulil 2014 oma täiendava seisukoha. Kohus võttis suurendatud nõude menetlusse

15. juuli 2014. aasta määrusega, andis kostjatele täiendava vastuse esitamise tähtaja ja määras

otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise tagatisest (10 000 euro hoiustamine kohtu

määratud arvel) veel puuduva osa (9 700 eurot) maksmiseks hagejale tähtaja. Pooled esitasid

24. juulil 2014 vastused vastaspoole seisukohtadele ja kostjad taotlesid veel ühe täiendava

tõendi vastuvõtmist (kättesaadavad vastaspoolele e-toimikus dokumentidena nr 18 ja 28;

kostjatele, kes ei ole kohtule teatanud oma e-posti aadresse, saadab kohus hageja

menetlusdokumendi ärakirja koos otsusega). Hageja maksis kohtu nõutud tagatise summa.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõuded ja väited

4. Hageja nõuab kostjatelt järgmist:

− kohustada kostjaid üle andma vaidlusaluse kinnistu valdus hagejale ja kinnistu valduse

üleandmisest keeldumise korral tõsta kostjad kinnistust välja (esimene nõue);

− välja mõista solidaarselt kostjatelt 12 600 eurot kinnistu kasutamise eest (1. juuli 2011

– 1. juuli 2014) hageja kasuks (teine nõue).

5. Hageja põhiväited on järgmised:

− esialgne hageja oli alates 14. novembrist 2005 (sh hagi esitamise ajal) vaidlusaluse

kinnistu omanik; menetluse kestel võõrandas esialgne hageja kinnistu hagejale;

− vaidlusalust kinnistut kasutavad ja valdavad kostjad;

− esialgse hageja ega hageja ja kostjate vahel ei ole sõlmitud lepingut, mis annaks

kostjatele aluse vaidlusaluse kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks; samuti ei ole sellist

lepingut sõlmitud vaidlusaluse kinnistu varasema omaniku ja kostjate vahel;

− kostjad ei maksnud esialgsele hagejale ega maksa ka hagejale vaidlusaluse kinnistu

kasutamise eest tasu;

− esialgne hageja ja kostjad pidasid 2013. aastal läbirääkimisi kinnistu üürilepingu

sõlmimiseks, valmistades ette notariaalse kinnistu üürilepingu lähtudes üürist

380 eurot kuus, samuti kokkuleppe ostueesõiguse seadmiseks, aga läbirääkimised

nurjusid ja lepingut ei sõlmitud;

− esialgne hageja saatis 12. novembril 2013 kostjatele kohtueelse nõude vaidlusaluse

kinnistu valduse üleandmiseks ja võla tasumiseks, aga kostjad ei ole kinnisasja valdust

üle andnud ega selle kasutamise eest tasunud;

− kinnistu kasutusõiguse turuhind ehk keskmine üürihind on 350 eurot kuus, mille

tasumist hageja nõuab kostjatelt kui kinnistu kasutajatel solidaarselt alates

1. juulist 2011.

6. Lisaks taotleb hageja esimese nõude osas otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist.

Hageja leiab, et kuna kostjad ei ole kinnistu omanikud ja neil puudub alus kinnistut vallata,

siis on hagejal õigus viivitamata saada kinnistu valdus.

7. Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda.

Kostjate vastuväited

8. Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjate peamised vastuväited on järgmised:

2-14-12596

4 (8)

− vaidlusaluse kinnistu müük endiselt omanikult Margus Roosileht (edaspidi „endine

omanik”) esialgsele hagejale võis olla näilik tehing;

− kostja XXX ja endine omanik leppisid 2005. aastal kokku, et XXX on õigus kasutada

vaidlusalust kinnistut elukohana, millest endine omanik teavitas ka esialgset hagejat;

− kostjad XXX ja XXX on eakad inimesed, kes on enamuse oma elust elanud

vaidlusalusel kinnistul;

− esialgne hageja asus kinnistu valdust ja selle kasutamise eest tasu nõudma alles

kaheksa aasta möödumisel omanikuks saamisest;

− esialgse hageja nõudel on kostjad talle 2013. aasta septembrist detsembrini tasunud

vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest 1 520 eurot.

9. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi saab rahuldada

osaliselt. Menetluskulud jaotab kohus vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse

resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused.

Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja 14. juuli 2014 ja kostjate 24. juuli 2014

dokumentaalsete tõendite esitamise taotlused. Kohus leiab, et hageja 14. juuli 2014

menetlusdokumendi lisa nr 1 (kohtutäituri abi seisukoht, tlk 145) ei ole käsitletav

dokumentaalse tõendina. Hageja esitas selle sooviga põhjendada esimese nõude raames ka

kostjate väljatõstmise taotluse märkimist hagiavalduse resolutsioonis, ühelegi hagi alusesse

kuuluvale asjaolule hageja seoses selle dokumendiga ei viita. Kohus võtab esitatud seisukoha

toimikusse, aga ei hinda seda tõendina. Kostjate 24. juuli 2014 taotluse menetlemisest tuleb

kohtu hinnangul keelduda ja esitatud tõend kostjatele tagastada. Poolte avalduste ja taotluste

esitamise tähtaega menetluses reguleerib TsMS § 330, mille lg 1 sätestab, et avaldused,

taotlused, tõendid ja vastuväited tuleb esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus

menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. Pärast eelmenetluse lõppemist või

kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või

taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid menetletakse TsMS § 330 lg 3 kohaselt sama

seadustiku §-s 331 sätestatud juhul ja korras. TsMS § 331 lg 1 näeb ette, et kui

menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama seadustiku §-s 329

või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus

seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise

viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Täiendava

dokumentaalse tõendi taotluse lahendamine põhjustaks menetluse viibimise, sest selle kohta

tuleks küsida hageja seisukoht. Kostjad ei ole toonud esile ühtegi põhjust tõendi nii hiliseks

esitamiseks. Sisuliselt puudutab see samu asjaolusid nagu esialgsele vastusele lisatud endise

omaniku avaldus. Kohus selgitas 4. juuli 2014. aasta määruses senise tõendi ebapiisavust ja

määras tähtaja tõendite esitamiseks, mida kostjad ei järginud. Kostjad ei ole toonud esile

mõjuvat põhjust TsMS § 331 lg 1 tähenduses. Eeltoodud kaalutlustel keeldub kohus viidatud

sätte alusel menetlemast kostjate 24. juuli 2014 taotlust täiendava dokumentaalse tõendi

vastuvõtmiseks. Tõend tuleb kostjatele tagastada otsuse jõustumisel, tõend on seni hoiul

kohtutoimikus (lk 162–163). Tõendi tagastamisel asendab kohus tõendi vastava õiendiga.

12. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks.

2-14-12596

5 (8)

− hageja (tlk 103) on vaidlusaluse kinnistu omanik; ta omandas selle esialgselt hagejalt

(tlk 29) menetluse kestel (tlk 8, 90–91, 101–102), esialgne hageja omakorda ostis

kinnistu 28. oktoobri 2005 lepingu alusel endiselt omanikult XXX(tlk 83–89);

− vaidlusalune kinnistu on kostjate valduses (tlk 9–10);

− esialgne hageja ja kostja pidasid 2013. aastal läbirääkimisi vaidlusaluse kinnistu

kasutamise ja ostueesõiguse kohta lepingu sõlmimiseks, aga need nurjusid (tlk 11–15);

− esialgne hageja edastas kostjatele 2013. aasta novembris nõude kinnistu vabastamiseks

ja selle kasutamise eest tasu maksmiseks; kostjad said nõudekirja kätte, aga selles

esitatud nõudmisi ei täitnud (tlk 16–18);

− lisaks ei vaidle pooled selle üle, et hageja mõlema nõude osas on nõudeõigus esialgselt

hagejalt läinud üle hagejale.

13. Esimese nõudega taotleb hageja vaidlusaluse kinnistu valduse saamist. Sellise nõude

õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-d 1 ja 2, mille kohaselt omanikul on

nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, kusjuures omaniku nõue on

suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma

valdusse. Tulenevalt AÕS § 82 lg-st 1 peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja

valdab temale kuuluvat asja. Käesolevas asjas ei ole hageja omandiõigus ega kostjate valdus

vaidlusalused. Kuigi kostjad peavad hagivastuse p-s 3 võimalikuks endise omaniku ja esialgse

hageja vahelise müügilepingu tühisust, siis möönavad nad p-s 5, et esialgne hageja sai

vaidlusaluse kinnistu omanikuks. Kuna võlaõigusliku müügitehingu kehtivus ei mõjuta

asjaõiguskokkuleppe kehtivust ja praegune hageja on esitanud oma omandiõiguse kohta

kinnistusraamatu väljavõtte (tlk 101–102), siis tuvastab kohus, et vaidlusalune kinnistu

kuulub hagejale.

14. AÕS § 83 lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku

suhtes õigus asja vallata. Kostjad väidavad, et endine omanik ja XXX sõlmisid 2005. aastal

üürilepingu vaidlusaluse kinnistu kasutamiseks. Kostjad ei ole viidanud teiste kostjate

õigusele vaidlusalust kinnistut vallata. Hageja vaidleb kostjate väitele üürilepingu sõlmimise

osas vastu. Kohtu hinnangul ei ole kostjate väide üürilepingu sõlmimise kohta tõendatud.

Endise omaniku nimel kirjutatud 19. mai 2014 kinnitus (tlk 92) ei ole selle asjaolu kohta

piisav tõend. Endine omanik on 28. oktoobri 2005. aasta lepingu p-s 1.4.1 kinnitanud, et

vaidlusalune kinnistu ei olnud sel ajal koormatud mh üürilepinguga ja seda kasutas XXX ilma

õigusliku aluseta. Kohus selgitas 4. juuli 2014. aasta määruses, et endise omaniku kinnituse

põhjal ei saa kohus kontrollida, kas viidatud avalduse on allkirjastanud endine omanik, samuti

ei nähtu sellest üürilepingule iseloomulik kokkulepe üüri suuruse kohta ega üürilepingu

sõlmimise aeg. Kohus tegi kostjatele ettepaneku oma väidet XXX ja endise omaniku vahelise

üürilepingu kohta täpsustada ja täiendavalt tõendada ning määras tõendite esitamise tähtaja.

Kostjad viidatud tähtaja jooksul täiendavaid tõendeid ei esitanud ja kohus keeldus eespool

p-s 11 märgitud põhjustel menetlemast kostjate hilinenud taotlust. Kuna üürileping on

võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi vastastikune tasuline leping, siis tuli kostjatel muu hulgas

esile tuua ja tõendada kokkulepe üüri suuruse kohta. Kostjad selgitasid 24. juuli 2014

menetlusdokumendis, et endine omanik andis vaidlusaluse kinnistu XXX kasutusse sisuliselt

tasuta (viidatud menetlusdokumendi p 5). Kinnistu majandamisega seotud kulutuste kandmine

ei vasta kohtu hinnangul üüri mõttele, mida kasutaja maksab omanikule õiguse eest kasutada

omanikule kuuluvat asja. Kui ka on õige kostjate väide, et nad võisid kasutada kinnistut tasuta

sel ajal, kui see kuulus veel endisele omanikule, siis ei läinud sellise kasutusõigusele vastav

kinnisasja omaniku kohustus üle esialgsele hagejale ega ka hagejale. Nimelt ei sisalda VÕS

21. ptk võrreldavat sätet nagu on VÕS § 291 üürilepingu puhul. Samuti ei anna kostjatele

kinnistu jätkuva valdamise õigust eakate kostjate XXX ja XXX pikaajaline elamine kinnistul.

Seega ei tuvasta kohus kostjate õigust vaidlusalust kinnisasja vallata.

2-14-12596

6 (8)

15. Kohus ei nõustu kostjatega, et esialgse hageja pikaaegase tegevusetuse tõttu on esialgne

hageja või hageja minetanud vaidlusaluse kinnistu valduse saamise nõudeõiguse. Hageja

nõuab kinnistu valdust omanikuna. Hageja ega ka esialgne hageja ei ole talle kuuluva kinnistu

valdust nõudma asudes rikkunud hea usu põhimõtet. Hagiavalduse esitamine ei ole üldjuhul

vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagi esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaegu

järgides ning kahju ei suurene selle tekkimisest kuni hagi esitamiseni. Omaniku nõue asja

väljaandmiseks aeguks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg 1 järgi 30 aastaga.

Kostjad ei ole esile toonud selliseid erilisi asjaolusid, mis lubaks arvata, et hageja on oma

nõudeõigust kuritarvitanud, st kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks neil

õigustatult arvata, et hageja nende vastu nõuet ei esitagi (vrd Riigikohtu 15. novembri

2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-06, p 15).

16. Hageja on esimeses nõudes eraldi märkinud kostjate väljatõstmise taotluse. Kinnisasja

väljaandmist reguleerib täitemenetluse seadustiku § 180, mille kolmas lõige näeb ette, et kui

võlgnik ei täida täitedokumenti ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult, võtab kohtutäitur

kinnisasja võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja valdusse. Väljatõstmisele kuuluvad nii

asjad kui ka isikud. Vajaduse korral kaasab kohtutäitur kinnisasja väljaandmiseks politsei.

Kohus ei tähelda otsest põhjust, miks peaks kohtuotsuse resolutsioonis kostjate väljatõstmist

eraldi otsustama, vaid eeldatavasti on piisav kohustada kostjaid vaidlusalune kinnistu hagejale

üle andma – nagu hageja taotleb sama nõude esimeses pooles. Samas nähtub hagejate esitatud

kohtutäituri abi seisukohast (tlk 145) ja kohtupraktikast (vt nt Harju Maakohtu 28. septembri

2012. aasta tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-12-12967; 15. märtsi 2013. aasta otsus tsiviilasjas

nr 2-11-57895 ja 21. juuni 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 2-12-27769), et kohtud on

samaaegselt kinnisasja väljaandmisega otsustanud ka kostja(te) väljatõstmise. TsMS § 442

lg 5 teise lause kohaselt peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu

otsuse tekstita. Seetõttu ei näe kohus takistust hageja nõude sel kujul rahuldamiseks nagu

hageja selle esitas.

17. Hageja taotleb esimese nõude osas otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist. Kohtu

hinnangul ei esine käesoleval juhul TsMS § 468 lg-s 1 loetletud olukorda, st kohus saab

otsuse (ka osaliselt) tunnistada viivitamata täidetavaks TsMS § 469 lg 1 alusel. Sellisel juhul

tuleb hagejal anda tagatis, mille suuruse määrab kohus. Kohus määras tagatise suuruseks

10 000 eurot ja hageja on nõutud tagatise andnud. TsMS § 469 lg 1 ei võimalda kohtul

kaalutlusõiguse alusel valida, kas otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Kui pool

on esitanud kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise taotluse, peab kohus kohustama

hagejat maksma tagatist TsMS § 469 lg 2 järgi, määrates kindlaks ka tagatise liigi, selle

suuruse ja maksmise tähtaja. Kohtuotsust ei või viivitamatule täitmisele pöörata enne seda,

kui hageja on andnud kohtu määratud tagatise (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. aasta määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-158-10, p 9 teine lõik). Seega tuleb hageja taotlus rahuldada ja tunnistada

otsus esimese nõude osas viivitamata täidetavaks. Kohus selgitab pooltele, et kui viivitamata

täitmisele kuuluva lahendi peale esitatakse apellatsioonkaebus, siis võib ringkonnakohus

põhistatud avalduse alusel vastavalt TsMS § 472 lg-le 1 määrata, et lahendi täitmine

peatatakse tagatiseta või tagatise vastu, lahendi täitmine võib jätkuda üksnes tagatise vastu või

juba tehtud täitetoiming tühistatakse tagatise vastu.

18. Teise nõudega soovib hageja saada kostjatelt hüvitist vaidlusaluse kinnistu õigusvastase

kasutamise eest. Sellise nõude õiguslik alus on hageja märgitud asjaoludel ühe võimalusena

VÕS § 1037 lg 1, mille kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta muu hulgas tema omandit või

valdust kasutamisega rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel

saadu hariliku väärtuse. AÕS § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja

üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt

nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (vt nõude sel alusel

2-14-12596

7 (8)

võimalikkuse kohta vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-

05, p 31). Samuti võib hageja teise nõude õiguslik alus olla VÕS § 1043, mille kohaselt

teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see

tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Hageja tugineb

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ja nõuab hüvitist kolme aasta, st 36 kuu eest

lähtudes igakuisest summast 350 eurot. Hüvitamisele kuuluva kahju ja kahjuhüvitise suuruse

kindlaksmääramisel tuleb mh arvestada VÕS §-des 127 ja 128 sätestatut. Võõra vara

ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist

keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud

kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 16 ja 19, ning 30. novembri 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-123-05, p-d 23 ja 28). Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu,

mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt

Riigikohtu 13. juuni 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16, samuti kokkuvõtvalt

21. mai 2009. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15).

19. Kostjad ei ole hageja rahalisele nõudele vastuväiteid esitanud, kuid märkisid, et

2013. aasta septembrist detsembrini tasusid nad esialgsele hagejale 1 520 eurot. Kuna poolte

vahel ei ole erimeelsusi vaidlusaluse kinnistu kasutamise hariliku väärtuse ega kasutuseelise

väärtuse osas, siis tuvastab kohus viidatud väärtuseks 350 eurot kuus. Kohus võtab siinjuures

arvesse, et nii poolte varasematel läbirääkimistel 2013. aastal kui ka kohtumenetluse jooksul

on kostjad olnud nõus tasuma vaidlusaluse kinnistu kasutamise eest 380 eurot koos, samast

summast lähtusid kostjad 2013. aasta teisel poolel esialgsele hagejale tasumisel (1520 : 4 =

380). Samuti ei ole vaidlust selles, et kostjad on kasutanud kinnistut hageja rahalise nõude

alusena märgitud perioodil, st 1. juulist 2011 kuni 1. juulini 2014. Kohus tuvastas esimese

nõude lahendamisel, et kostjatel puudus selleks õiguslik alus. Hageja valitud õigusliku

alternatiivi alusel on teine nõue järelikult sisuliselt põhjendatud. Kokku on hagejal õigus

nõuda kõnealuse perioodi eest kostjatelt hüvitist 12 600 eurot ( = 36 × 350), millest tuleb

maha arvata kostjate poolt sel perioodil juba tasutud 1 520 eurot. Kostjate maksetest

2013. aasta nelja kuu jooksul saab koosmõjus VÕS §-ga 294 järeldada, et need olid mõeldud

tasumiseks kas samade või vahetult eelnenud kuude eest. Hageja ei ole kohtule teatanud, et

esialgne hageja oleks VÕS § 88 lg-s 4 sätestatud korras määranud täitmist mõne muu (nt

varasema) kohustuse) katteks. Nii hageja kui ka kostjate poolt väidetud läbirääkimistest samal

perioodil ja kokkuleppena varasema võlgnevuse lepingu alusel tasumisest järeldab kohus, et

kõnealused maksed tehti 2013. aasta eest, mis tervikuna sisaldub hageja nimetatud

nõudeperioodis. Teise nõude saab kohus niisiis rahuldada osaliselt summas 11 080 eurot ( =

12600 – 1520). Sarnaselt eespool p-s 15 märgituga ei ole hageja ka teise nõude osas

nõudeõigust minetanud, sest kasutustasul põhineva hüvitise nõude aegumisele tuleks

kohaldada TsÜS § 154 ja hageja nimetatud perioodi eest ei olnud nõue hagi esitamise ajaks

aegunud.

20. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja esitatud

ajaleheartikli (tlk 19–22), kokkuvõtte Riigikohtu otsusest (tlk 23–25), XXX e-kirja (tlk 26) ja

Pärnu Maakohtu e-kirja (tlk 27), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad

asjaolud.

21. Tsiviilasja hind on TsMS § 134 lg 1, § 124 lg 1 ning § 132 lg 1¹ ja lg 4 p 3 alusel

16 100 eurot. Kohus asub seisukohale, et ka sellise hagi puhul, milles üks nõue vastab TsMS

§ 132 lg 1¹ tunnustele tuleb hagihinna leidmiseks esmalt liita igalt nõudelt määratud hinnad ja

seejärel leida summaarse hagihinna järgi tasumisele kuuluv lõiv riigilõivuseaduse (RLS) § 57

2-14-12596

8 (8)

lg 1 ja lisa 1 järgi. TsMS § 134 lg 1 esimene lause sätestab, et hagihinda arvutades liidetakse

ühes hagis sisalduvad nõuded. See norm ei sisalda otseselt piiranguid erinevat liiki nõuete

(nagu käesoleval juhul kaasomandi lõpetamine ja raha maksmine) liitmiseks. Samas ei sätesta

TsMS ega RLS piisavalt selgelt, kas eelviidatud liitmise reegel kehtib ka sel juhul, kui

vähemalt ühe nõude hind on määratud TsMS § 132 lg 1¹ järgi. Nimelt võib TsMS § 134 lg 1

esimest lauset tõlgendada ka sel viisil, et liidetakse tõesti üksnes nõuded, mitte aga nõuetelt

määratud hagihinnad. Riigikohus on senises praktikas pidanud võimalikuks TsMS § 134 lg 1

esimese lause alusel kahe mittevaralise nõude hinna liitmist (28. aprilli 2010. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 32; 25. mai 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p 17),

samuti eriliigiliste nõuete puhul hindade liitmist, kui üks nõuetest on mittevaraline (3. juuni

2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p-d 45 ja 46) ning lõpuks ka käesoleva asjaga

enim võrreldavalt rahalise ja mittevaralise hagihinna liitmist (6. oktoobri 2010. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 58; 12. märtsi 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-13,

p 19). Siiski on kõik viidatud lahendid tehtud TsMS ja RLS sätete kohta, mis kehtisid enne

1. juulit 2012, kui jõustus riigilõivuseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus, millega kehtestati hagi esitamise ajal kehtinud RLS § 57 lg 3 ja TsMS

§ 132 lg 1¹. TsMS § 134 lg 1 sõnastus ei muutunud. Viidatud muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja kohaselt nähakse TsMS § 132 lg-ga 1¹ ette fikseeritud riigilõivuga nõuete

hagihind selle määramise lihtsustamise huvides (206 SE, lk 17). Riigikohus on leidnud, et

TsMS § 134 lg 1 esimene lause järgi erinevate nõuete hindade liitmine motiveerib hagejat

esitama erinevate kostjate vastu suunatud üheliigilised nõuded ühes menetluses, mis lihtsustab

nõuete menetlemist ja tagab nõuete lahendamise võimalikult väikeste kuludega, sh üldjuhul

ka väiksema riigilõivu maksmise kohustusega, kuna hagiavalduse esitamisel tasutakse

riigilõivu RLS § 57 lg 1 järgi üldjuhul hagihinnast lähtudes (Riigikohtu 20. märtsi 2013. aasta

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-13, p 20 esimene lõik). Eeltoodust järeldab kohus, et

seadusandja tahe ei olnud RLS § 57 lg 3 ja TsMS § 132 lg 1¹ kehtestamisel muuta TsMS

§ 134 lg 1 senist eesmärki ega kohaldamise praktikat. Järelikult saab ka alates 1. juulit 2012

kehtiva menetlusõiguse kohaselt liita erinevat liiki nõuetelt määratud hagihinnad. Sellise

käsitluse korral tuli hagejal tasuda hagi esitamisel riigilõivu 450 eurot. Pärast nõude

suurendamist vastas uuele hagihinnale nõude suurendamise ajal kehtinud RLS lisa 1 järgi lõiv

700 eurot. Hageja on kokku tasunud lõivu suuremas summas ja maakohtu hinnangul võib

hageja taotleda enammakstud lõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel. Kuna

eelkirjeldatud õiguslik käsitlus võib olla vaieldav, siis lahendab kohus lõivu tagastamise

taotluse pärast käesoleva otsuse jõustumist.

22. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1

järgi vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Võttes arvesse muu hulgas eelmises punktis

esitatud seisukohti juhindub kohus kulude jaotamisel hagi hinnast. Rahuldatud nõudele vastab

hagi hind 14 580 eurot ja rahuldamata jääb nõue 1 520 euro saamiseks. Rahuldatud nõudele

vastav hind moodustab ca 90% tsiviilasja hinnast 16 100 eurot. Seetõttu jääb

menetluskuludest 90% kostjate ja 10% hageja kanda. TsMS § 165 lg 3 alusel vastutavad

kostjad nende kanda jäänud kulude tasumise eest solidaarselt.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik