1-14-4650/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-4650

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15.07.2014, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-14-4650 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ulvi Loonurm, Andres Parmas Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 27.05.2014 otsus U.V-lt menetluskulude väljamõistmise osas Kaebuse esitaja ja kaebuse liik U.V (ik: XXX)

määruskaebus

RESOLUTSIOON U.V määruskaebus Pärnu Maakohtu 27.05.2014 otsuse peale kriminaalasjas nr 1-14-4650 kriminaalmenetluse kulude riigituludesse väljamõistmise osas jätta läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 27.05.2014 otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati U.V süüdi KarS § 121 järgi ning talle mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel kuulus koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust, ülejäänud osa, s.o 5 kuud vangistust, jättis kohus täitmisele pööramata tingimusel, et U.V ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg

2 alusel pandud lisakohustusi. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus U.V eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning luges ärakandmisele kuuluva 3 kuulise karistusaja alguseks 26.05.2014. Kohtuotsusega mõisteti U.V-lt välja riigituludesse menetluskuludena sundraha 266,25 eurot ja riigi õigusabi tasu 180 eurot.

Määruskaebus

2. Pärnu Maakohtu 27.05.2014 otsuse peale esitas vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 määruskaebuse U.V, kes vaidlustab kohtuotsust temalt menetluskulude väljamõistmise osas ning palub jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda. U.V põhjendab oma taotlust sellega, et ta kannab vanglas karistust ja kui ta peab tasuma ka menetluskulud, siis tähendab see tema topelt karistamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt saab kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsiooni korras vaidlustada vaid juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisega ehk on rikutud kokkuleppemenetlust sätestavaid menetlusõigusnorme, või kui on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 mõttes.

KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, siis võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Kuna esitatud kaebuses on vaidlustatud kohtuotsust vaid menetluskulude väljamõistmise osas, siis ülaltoodu alusel kuulub nimetatud küsimus lahendamisele määruskaebemenetluse korras. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel KrMS 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. KrMS § 326 lg 2 (11. ptk) teine lause lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et see on ilmselt põhjendamatu. Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 kehtib KrMS § 326 lg 2 teises lauses ringkonnakohtule antud õigus ka määruskaebuse põhjendatuse otsustamisel.

4. Esitatud kaebusest nähtuvalt vaidlustab U.V maakohtu otsust temalt menetluskulude väljamõistmise osas ning taotleb menetluskulude täies ulatuses riigi kanda jätmist, leides, et kuivõrd ta kannab vanglas karistust, siis on menetluskulude tasumise kohustuse näol tegemist tema topelt karistamisega.

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud määruskaebusega, leiab üksmeelselt, et see määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium leiabki, et esitatud määruskaebusel puudub edulootus e. antud juhul on tegemist perspektiivitu taotlusega. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seda seaduse sätet on maakohus õigesti silmas pidanud, mõistes kohtuotsusega U.V-lt välja riigituludesse menetluskulud. Seega on kaebaja väide, et kuivõrd ta kannab vanglas karistust, siis on menetluskulude tasumise kohustuse näol tegemist tema topelt karistamisega, alusetu ja põhjendamatu. Võimalust vabastada süüdimõistetut temalt välja mõistetud menetluskulude maksmise kohustusest ja jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda, kehtiv seadus aga ette ei näe. Seetõttu ei ole võimalik ka U.V niisugust taotlust rahuldada.

5. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohtu otsustus jätta kõik tekkinud menetluskulud süüdistatava kanda on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium ei näe. Süüdistatav ei ole maakohtus enda maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses ja kuna tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega, on Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et

U.V ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. See on aga eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt taotleja enda tõendada. Kaebuses ei tooda välja ühtegi asjaolu, milles seisneb maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Niisuguseid asjaolusid ringkonnakohus ka ei tuvastanud.

6. Arvestades eeltoodut ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada määruskaebemenetlust ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, mistõttu see tuleb jätta läbi vaatamata.

Julia Katškovskaja Ulvi Loonurm Andres Parmas