3-14-50122/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuli 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50122

Haldusasi

K.K.

kaebus Eesti Kultuurkapitali helikunsti

sihtkapitali nõukogu 22. oktoobri 2013 otsuste

tühistamise,

stipendiumilepingute

nr

S05-

12/06936L

ja

S05-12/1016L

muutmiseks

kohustamise, stipendiumilepingute nr M-13/0345L

ning

M-09-13/0310L

täitmiseks

kohustamise,

kaebaja õiguste edasise rikkumise keelamise ning

Eesti

Kultuurkapitali

helikunsti

sihtkapitali

nõukogu 9. septembri 2013 protokolli kantud

otsuse tühistamise ja kaebaja taotluse uueks

läbivaatamiseks

kohustamise

nõudes

või

alternatiivselt

Eesti

Kultuurkapitali

lepingu

sõlmimiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: K.K.

Vastustaja: Eesti Kultuurkapital

Esindaja: v.adv Anton Sigal

RESOLUTSIOON

1. Keelduda K.K. 27. juuni 2014 menetlusdokumendi lisas esitatud tõendite

vastuvõtmisest ning jätta tähelepanuta samas menetlusdokumendi osa "Kultuurkapitali

stipendiumisaajate ebavõrdne kohtlemine".

2. Jätta rahuldamata K.K. 16. juuni 2014 menetlusdokumendis esitatud avaldus

kaebuse täiendamiseks nõuetega kohustada Kultuurkapitali läbi vaatamata kaebaja

poolt 20. veebruari 2014 ja 20. mai 2014 taotlusvoorudesse esitatud taotlused. Neid

nõuded lahendatakse käesolevast kaebusest eraldi kaebusena.

3. Jätta K.K. kaebus rahuldamata.

4. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

11. augustil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. 18. augustil 2012 esitas K.K. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalile taotluse 2400 euro

suuruse stipendiumi saamiseks projektile „Kontserdid Monteverdi muusikast Pärnus, Tallinnas ja

Narvas“ (kd I, tl. 30) ning 15. oktoobril 2012 allkirjastas K.K. Kultuurkapitaliga

stipendiumilepingu nr S05-12/0693L (kd I, tl. 33), mille kohaselt maksis kultuurkapital talle

eelnimetatud projekti jaoks välja 900 euro suuruse stipendiumi. Poolte kokkuleppel muudeti

nimetatud lepingut stipendiumi kasutamise tähtaja osas (kd I, t. 39). 20. novembril 2012 esitas

K.K. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitaile taotluse 2250 euro suuruse stipendiumi

saamiseks projektile „Kontserdikava sopranile ja klaverile Tallinnas, Tartus ja Viljandis“ (kd I, tl. 60)

ning 23. jaanuaril 2013 allkirjastas ta kultuurkapitaiga stipendiumilepingu nr S05-12/1016L

(kd I tl. 64), mille kohaselt maksis kultuurkapital K.K.le eelnimetatud projekti jaoks välja 1200

euro suuruse stipendiumi. Stipendiumilepingute S05-12/0693L ja S05-12/1016L alusel

eraldatud stipendiumite kasutamise kohta esitas K.K. Kultuurkapitalile aruanded vastavalt 19.

juunil 2013 (kd I, tl. 42) ja 5. septembril 2013 (kd I, tl. 66).

2. 21. augustil 2013 esitas K.K. Kultuurkapitalile taotluse 7200 euro suuruse toetuse

saamiseks projektile “Sopran-elektroonika 3 ettevalmistamine ja läbiviimine” (kd I, tl. 156). 7.

oktoobril 2013 allkirjastas ta Kultuurkapitaliga lepingu nr M09-13/0345L (kd I, tl. 167) 270

euro suuruse stipendiumi kohta Pärnumaa ekspertgrupilt. 8. jaanuaril 2014 saatis

Kultuurkapital K.K.le allkirjastamiseks lepingu nr S05-13/0684L projekti „Sopran-elektroonika

3 ettevalmistamine ja läbiviimine“ finantseerimiseks 2000 euro suuruse stipendiumiga (kd III, tl.

44).

K.K.

on

edastanud

Kultuurkapitalile

16. jaanuaril

2014

omapoolsed

parandusettepanekud eelnimetatud lepingu kohta (kd III, tl. 49).

3. 1. oktoobri 2013 kirjas nr 4-10.11/0970 (kd I, tl 54) ning 8. oktoobri 2013 kirjas 4-

10.11/0997 (kd I, tl. 71) palus Kultuurkapital K.K.l stipendiumilepingute nr

S05-12/0693L ja S05-12/1016L alusel välja makstud ning mittesihipäraselt kasutatud

stipendiumi tagastamist. 7. oktoobril 2013 esitas K.K. Kultuurkapitalile taotlused (kd I tl. 56

ja 69) eelnimetatud stipendiumilepingute muutmiseks. 22. oktoobri 2013 koosolekul (kd I, tl.

59) otsustas kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu mitte nõustuda lepingu S05-

12/0693L muutmisega, ent aktsepteerida eelnimetatud lepingu alusel eraldatud stipendiumi

aruandes esitatud kulusid 118,20 euro ulatuses ja mitte aktsepteerida neid 781,80 euro

ulatuses. Samuti otsustas sihtkapitali nõukogu mitte nõustuda lepingu S05-12/1016L

muutmisega.

4. K.K. esitas 8. novembril 2013 Kultuurkapitalile vaide, milles taotles stipendiumilepingute

nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L alusel makstud stipendiumide tagasinõudmise kohta

tehtud otsuste tühistamist. 10. detsembril 2013 tegi Kultuurkapitali juhataja kaks otsust,

millega tagastas kaebajale vaide mõlemat lepingut puudutavas osas.

5. 24. oktoobril 2014 teatas Kultuurkapital kaebajale, et peatab kaebajaga sõlmitud lepingute

nr M09-13/0345 ja M09-13/0175 alusel stipendiumite välja maksmise (kd I, tl. 178), seoses

kaebaja võlgnevusega lepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L kohaselt tagastamisele

kuuluvate summade eest.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. K.K. esitas 28. ja 31. jaanuaril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes

a)

Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu 22. oktoobri 2013 koosoleku protokolli

punktides 2.1 ja 2.2 kajastuvate otsuste tühistamist ning Kultuurkapitali kohustamist kaebajaga

sõlmitud lepingute nr S05-12/06936L ja S05-12/1016L muutmiseks kaebaja poolt 7. oktoobril

2013 esitatud lepingute muutmise avaldustes näidatud moel või alternatiivselt Kultuurkapitali

kohustamist läbi vaatama kaebaja poolt 8. novembril 2013 esitatud vaie;

b)

Kultuurkapitali kohustamist täitma kaebajaga sõlmitud lepinguid M09-13/0345L ning M-

09-13/0310L ja maksma välja lepingutes nimetatud stipendiumisummad;

c)

Kultuurkapitali keelamist edaspidi kaebajale stipendiumide määramisest või välja

maksmisest keeldumiseks põhjendusega, et kaebajal on Kultuurkapitali ees täitmata kohustusi,

mis tulenevad lepingutest nr S05-12/1016L ja S05-12/0693L.

d)

Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu 9. septembri 2013 protokolli kantud

otsuse tühistamist ja kaebaja 21. augusti 2013 taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamist või

alternatiivselt helikunsti sihtkapitali nõukogu 9. septembri 2013 protokolli kantud otsuse alusel

kaebajaga stipendiumilepingu sõlmimiseks kohustamist, arvestades kaebaja poolt 16. jaanuaril

2014 Kultuurkapitalile esitatud ettepanekutega.

7. Kaebaja on seisukohal, et ta on lepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L esemeks

olevad

stipendiumid

sihipäraselt

kasutanud

ning

Kultuurkapitali

poolt

esitatud

tagastusnõuded pole põhjendatud. Kaebaja möönab, et stipendiumite määramise aluseks

olnud taotlustes kajastatutega võrreldes need projektid realiseerimisel mõnevõrra muutusid,

ent muutused olid ühelt poolt tingitud sellest, et Kultuurkapitali poolt eraldatud stipendiumid

olid taotletust väiksemad ning teiseks ei luba need muudatused sisuliselt väita, et

stipendiumeid kasutati mittesihipäraselt. Kaebaja märgib, et sõlmitud lepingute p. 2.2 kohaselt

olid lepingute osaks taotlus ja eelarve, samas kui Kultuurkapital ei ole põhjendanud taotluste

osalist rahuldamist ega uurinud, kas taotluse osalise rahuldamise korral üldse projekti

elluviimine algsel kujul võimalik on. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus Kultuurkapital

on oma kohustusi täitnud vaid osaliselt, võib oma kohustusi osaliselt täita ka stipendiumi

saaja. Kaebaja leiab, et kui taotluses esitatud projekti eelarvet ei ole lepingu sõlmimise eel

korrigeeritud, kehtib see taotluses esitatud kujul ning rangelt võttes tuleks stipendiumi saajaga

sõlmitava lepingu sihtotstarbe täpsel tõlgendamisel lähtuda asjaolust, et Kultuurkapitalil on

kohustus eraldada stipendium taotletud ulatuses.

8. Kaebaja peab asjakohatuks talle Kultuurkapitali töötaja poolt antud selgitust (kd I, tl. 52),

et lepingu allkirjastamise asemel oleks stipendiumi saaja pidanud kohe avaldama soovi

projekti eesmärki ja eelarvet muuta. Nimelt selgitab kaebaja, et praktikas sellist võimalust ei

ole, stipendiumi saaja peab Kultuurkapitali poolt saadetud lepingu kas allkirjastama või sellest

keelduma, viimasel juhul kaotab ta õiguse juba määratud stipendiumile. Kaebaja märgib, et

stipendiumi saajal ei ole mingisugust tegelikku võimalust Kultuurkapitaliga enne lepingu

sõlmimist selle sisu osas läbirääkimisi pidada. Samuti heidab kaebaja Kultuurkapitalile ette, et

viimasel puudub reglement, millest tuleneks, millal ja miks peab stipendiaat lepingu muutmise

avalduse esitama.

9. Kaebaja selgitab, et kasutas lepingu nr S05-0693L esemeks olnud stipendiumi 17. aprillil

2013 Võidula mõisas, 19. aprillil 2013 Alu mõisas ja 23. aprillil 2013 Valgu mõisas kontsertide

„Magus valu“ andmiseks. Kõnealustel kontsertidel kandsid C. Monteverdi muusikat ette

kaebaja ning klavessiinist M. R. Kaebaja peab asjakohatuks Kultuurkapitali väidet, et tema

stipendiumitaotluse rahuldamise motiiviks oli kontsertide toimumine maakonnakeskustes,

kuivõrd sellist taotluste hindamiskriteeriumi ei ole kusagil sätestatud. Teiseks selgitab kaebaja,

et kontsertide külastatavus ei sõltu nende toimumise kohast, tuues välja, et on ise varem

andnud kammerkontserte neljale kuulajale Rakveres ja kahele Narvas, samas on teisel korral

Narvas toimunud kontserti kuulanud 20 inimest, mis on kaebaja hinnangul väga hea tulemus.

Veel selgitab kaebaja, et sama repertuaariga, mida esitati kontsertidel „Magus valu“, andis ta

2013. aasta kevadel koos M. R.ga kontserdi Tallinnas Mustpeade majas, kus publikuks oli 25

inimest. Kaebaja toob välja, et kontsertidel „Magus valu“ oli kuulajaid vastavalt 19, 30 ja 250.

Kaebaja on seisukohal, et kontsertide toimumine taotluses algselt märgitud Tallinna, Pärnu ja

Narva asemel eelnimetatud Võidula, Alu ja Valgu mõisates ei toonud kaasa väiksemat

publikut. Lisaks leiab kaebaja, et kuna muusikaprojektid jõuavad maale haruharva, peaks

kontsertide korraldamine maapiirkondades olema märksa olulisem kui linnades. Veel märgib

kaebaja, et tegelikult ei ole stipendiumitaotluses projekti eesmärgina üldse vaja märkida, kus

kontserdid toimuvad ning kaebaja märkis need taotluses vaid illustratiivsel eesmärgil.

10. Kaebaja on seisukohal, et Kultuurkapital ei mõista, miks loovisikud projektitaotlusi

esitavad

ning

selgitab,

et

loovisiku

eesmärk

ei

ole

pakkuda

kontserditeenust

kontserdikohtades, vaid saada toetust, et omandada uut repertuaari ja korraldada võimalusi

selle esitamiseks. Kaebaja hinnangul toetab seda tõdemust ka Eesti Kultuurkapitali seaduse

(KulkaS) § 2. Kaebaja hinnangul näib Kultuurkapital lähtuvat lepingu sihtotstarbe

tõlgendamisel kitsalt bürokraatlikust seisukohast, mis ei käi kokku seaduses sätestatud

Kultuurkapitali eesmärgi ega ülesannetega. Kontserdi toimumise koht ei ole kaebaja meelest

seaduse valguses lepingu sisu ja selle eesmärgi määrav osa.

11. Kaebaja ei pea oluliseks muudatuseks projektis seda, et selles ei osalenud gambist Imre

Eenma ja selgitab, et barokkrepertuaari saab esitada ka ilma gambistita, sest kavas olnud

Monteverdi teostes puudub soleeriv gambapartii. Siinkohal rõhutab kaebaja, et vastustaja ei

rahastanud projekti taotletud summas, mistõttu oli vajalik vähendada projekti kulusid. Mis

puudutab Kultuurkapitali etteheidet vähese piletitulu kohta, siis selgitab kaebaja, et selle

kompenseerisid kaasfinantseerimisena kokku lepitud tasuta kontserdikohad, sest algselt

kavandatud kohtades oleks pidanud maksma üüri.

12. Kaebaja peab põhjendamatuks vastustaja etteheidet, et vaatamata taotluses märgitule ei

tehtud projektile audiovisuaalset reklaami. Kaebaja selgitab, et kontsertide korraldaja Pärnu

Ooper tegi reklaami nendele kahele kontserdile, mis jäid Musica Sacra sarjas laulja

haigestumise tõttu ära. Kaebaja selgitab, et Kahe kontserdi puhul oli olemas ka Pärnu Ooperi

kaasfinantseerimine, kontserdid olid välja kuulutatud, kuid jäid ära kaebaja haigestumise

tõttu. Veel selgitab kaebaja, et kontserdikorraldaja Narvas ei saanud kontserdisarja

korraldamiseks Kultuurkapitalilt toetust ja nende kontserdisari "Hingevalgus" jäi tervikuna

ära.

13. Lepingu S05-12/1016L esemeks oleva stipendiumi kohta selgitab kaebaja, et andis 27.

juunil 2013 Kõpu mõisas, 6. juulil 2013 Vasalemma mõisas ja 7. juulil 2013 Võidula mõisas

kontserdid "Hetke hõng" koos pianist A. K.ga. Kaebaja selgitab, et selle kammermuusika

kontserdiprojekti kõige olulisem eesmärk oli eesti helilooja Age Veeroosi teose “ei ole ulmi”

2013 esiettekanne, milleks kaebaja sai toetust Kultuuriministeeriumilt ning Raveli laulusarja

Shéhérazade esitamine. Kaebaja hinnangul ei olnud projekti kunstiline eesmärk aga helikunsti

sihtkapitali nõukogule ega aruannete kontrollijatele arusaadav ega oluline. Mis puudutab

projekti realiseerimisel pianisti asendamist, siis selgitab kaebaja, et algselt plaanitud pianist

loobus projektis osalemisest, ent kavasse planeeritud Kaija Saariaho „Neli hetke“ on pianistile

üliraske ja läbirääkimiste käigus keeldusid mitmed pianistid selle teose õppimisest. Samuti

selgitab kaebaja, et Antonín Dvoráki „Mustlaslaulud“ osutusid proovide käigus kaebaja

häälele halvasti sobivateks.

14. Kaebaja selgitab, et küsis kultuurkapitalilt projektitoetust kontsertide läbiviimiseks

interpreedina ning Kultuurkapital usaldas stipendiumi määrates Kaebajat kui interpreeti tema

loomingulistes otsustes ja tema valikuid, kellega on talle kui interpreedile loominguliselt kõige

kasulikum konkreetset projekti läbi viia. Kultuurkapitali kriitikat projektis osalevate

muusikute valiku kohta peab kaebaja kunstniku loomingulise vabaduse piiramiseks. Kaebaja

selgitab veel, et on varem Kultuurkapitali poolt toetatud kontserdiprojektide lisaks

ansamblipartnerite vahetamisele muutnud ka kontserdil esitatavat repertuaari ega ole kordagi

selleks esitanud projekti muutmise taotlust ning Kultuurkapital pole sellest stipendiumi

aruande aktsepteerimisel kunagi probleemi teinud. Kaebaja on seisukohal, et kui

Kultuurkapital on otsustanud oma senist praktikat muuta, tulnuks sellest stipendiumi saajaid

teavitada enne projekti realiseerimist, mitte pärast.

15. Kaebaja heidab ette Kultuurkapitalile ette ärakuulamisõiguse rikkumist ning leiab, et kui

tal oleks olnud võimalik Kultuurkapitalile selgitada, mis asjaoludel projektides muudatused

tehti, mis oli nende eesmärk, siis oleks võinud Kultuurkapital tagasinõudmise otsused

tegemata jätta. Kaebaja leiab samuti, et kuna helikunsti sihtkapitali nõukogu 22. oktoobri

2013 otsusega ei ole kehtetuks tunnistatud 19. septembri 2012 ja 10. detsembri 2012 otsuseid

kaebajale stipendiumite määramise kohta, ei ole üldse õigustatud eraldatud stipendiumite

tagasiküsimine.

16. Kaebaja heidab Kultuurkapitalile ette seda, et esitatud taotluste hindamise kriteeriumid ei

ole selged ning seda, et Kultuurkapital rahastamise otsuseid ei põhjenda. Samuti peab kaebaja

õiguslikult küsitavaks ja seadusele mitte tuginevaks Kultuurkapitali praktikat, et ühe toetust

saanud projektiga tekkinud probleemide tõttu blokeeritakse sama isikuga seotud teiste

projektide

rahastamine.

Kaebaja

hinnangul

on

tegemist

ebaproportsionaalse

mõjutusvahendiga. Kaebaja meelest on ka arutu eeldada, et iga muudatuse peab stipendiumi

saaja kooskõlastama Kultuurkapitaliga, sest see tooks kaasa stipendiumi saajale asjatuid

bürokraatlikke kohustusi ja tõstaks ebaotstarbekalt ka Kultuurkapitali halduskoormust.

17. Kaebaja leiab, et Kultuurkapitali veebilehel avaldatud Kultuurkapitali-ülestele jaotamise

põhimõtete kohaselt saaks võlglasena käsitada isikut, kes pole aruannet esitanud või on

tunnistanud eraldatud toetuse väärkasutamist või kasutamata jätmist ja nõustunud selle

tagasimaksmisega. Kaebaja on seisukohal, et kuna tema on kõik projektid ellu viinud ja

esitanud nõutud aruanded, siis ei ole õige tema kohtlemine võlglasena. Kaebaja on seisukohal,

et eeltoodust tulenevalt on Kultuurkapital põhjendamatult keeldunud stipendiumilepingute nr

M09-13/0345L ja M09-13/0310L esemeks olevate stipendiumite välja maksmisest. Kaebaja

peab siinjuures asjakohatuks vastustaja toodud analoogiat riigihangete regulatsiooniga ning

leiab, et Kultuurkapitali stipendiumilepingutel puudub hankelepingutega sarnasus.

18. Kaebaja leiab, et helikunsti sihtkapitali nõukogu 9. septembri 2013 otsus tuleb tühistada,

kuna see ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning sellest ei nähtu kaalutlusi, mis on

olnud selle andmise aluseks ehk miks on otsustanud stipendiumitaotlus rahuldada vaid

osaliselt. Kaebaja selgitab, et taotles projektile „Sopran-elektroonika 3“ helikunsti sihtkapitalilt

6000 euro suurust toetust, saanud teada 2000 euro suuruse stipendiumi eraldamisest, esitas

kaebaja Kultuurkapitali töötaja juhiste järgi parandatud eelarve, mis arvestas märatud

stipendiumi. Kaebaja selgitab, et seepealt edastas Kultuurkapital talle sihtstipendiumi lepingu

nr S05-13/0684L (kd III, tl. 45), milles aga endiselt viidati kaebaja esialgsele taotlusele ning

vastustaja ei olnud selle allkirjastamisel lisanud samasse digitaalallkirja konteinerisse ei

taotlust, eelarvet ega uut vähendatud summa alusel esitatud eelarvet. Kaebaja märgib, et

sellises olukorras on võimatu aru saada, millist projekti või selle osa peaks sellise lepingu

alusel ellu viima.

19. Kaebaja esitab 16. juuni ja 27. juuni 2014 kohtule saadetud menetlusdokumentides rea

näiteid juhtumitest, mil helikunsti sihtkapitali stipendiumite saajad on projektide

realiseerimisel teinud taotluses esitatutega võrreldes märksa suuremaid muudatusi, kui kaebaja

vaidlusalustel juhtudel tegi, ent kus Kultuurkapital stipendiumi kasutamise aruannete

aktsepteerimisel sellest probleemi teinud ei ole. Kaebaja hinnangul on Kultuurkapitali tegevus

ühelt poolt ettearvamatu, teisalt aga on tegemist kaebaja suhtes ebavõrdse kohtlemise ja

kiusamisega. 16. juuni 2014 menetlusdokumendis esitas kaebaja varasemaga võrreldes uued

taotlused kohustada Kultuurkapitali uuesti läbi vaatama kaebaja poolt 20. veebruari 2014 ja

20. mai 2014 taotlusvoorudesse esitatud taotlused.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

20. Eesti Kultuurkapital peab K.K. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et vaidlus stipendiumilepingutest tulenevate kohustuste üle

on loomult tsiviilõiguslik ning tegemist ei ole halduslepingutega.

21. Teiseks selgitab vastustaja, et KulkaS § 1 lõikest 1 tulenevalt toimub stipendiumite

eraldamine kindlal sihtotstarbel ning selleks on Kultuurkapital kehtestanud reeglid, mille

kohaselt tuleb stipendiumi taotlemiseks esitada vormikohane taotlus koos eelarvega ning

sellest lähtudes stipendiumi eraldamise ka otsustatakse. Vastustaja toob välja, et

stipendiumilepingute p-de 2.1, 2.2, 3.1.1 ja 3.1.4 kohaselt tuleb stipendiumit kasutada üksnes

lepingus näidatud eesmärgil ning eesmärgi mittejärgimise korral tuleb stipendium tagastada.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et stipendiumi eesmärgiks on loovisikute arengu

soodustamine ning interpreetidel on õigus ise määrata, kuidas stipendiumit enda

loometegevuses kasutada. Vastustaja märgib, et stipendiumi sihtotstarbe muutmine ei ole

välistatud, ent taotleja ei saa eeldada, et Kultuurkapital ilmtingimata nõustub sihtotstarbe

muutmisega või maksab stipendiumi välja ürituse kulude katteks, mis ei vastanud projektile.

Vastustaja hinnangul ei õigusta sellekohast ootust ka see, et varasemas praktikas on

stipendiumilepinguid aeg-ajalt tagantjärgi muudetud.

22. Lepingu S05-12/0693L kohta selgitab vastustaja, et stipendiumi sihtotstarbe kohaselt pidi

kaebaja korraldama kontserdid Pärnus Elisabeti kirikus, Tallinnas Jaani kirikus ja Narvas

Aleksandri kirikus ja ning neil pidid üles astuma kaebaja sopranina ja gambist Imre Eenma.

Vastustaja väitel ei kasutanud kaebaja stipendiumi sihtotstarbeliselt, sest kontserte taotluses

nimetatud kohtades ei toimunud ning seal ei esinenud taotluses nimetatud muusikud.

Vastustaja märgib, et kontsertide toimumine Pärnus, Tallinnas ja Narvas oli stipendiumi

määramise otsustamiseal aluseks, samuti nagu kontsertidel osalevate muusikute arv,

instrumentide valik, muusikute isikuline koosseis. Vastustaja toob täiendavalt välja, et

taotlusega koos esitatud eelarves oli planeeritud piletitulu, ent aruande kohaselt olid Võidula

ja Valgu mõisas toimunud kontserdid tasuta ning kogu piletitulu jäi planeeritust palju

väiksemaks kaebaja enda otsuse tõttu teha pileteid mitte müüa. Veel heidab vastustaja

kaebajale ette, et erinevalt taotluses kajastatust ei tehtud kontsertidele reklaami, mis omakorda

võis olla vähese publikuhuvi põhjuseks. Ka märgib vastustaja, et kontsertide asukohtade

muutmisest

tingituna

ei

saanud

kaebaja

arusaadavalt

ka

taotluses

kajastatud

kaasfinantseerimist Pärnu Ooperilt ja Narva Aleksandri koguduselt. Vastustaja hinnangul on

kaebaja stipendiumilepingu esemeks olevat projekti realiseerimisel fundamentaalselt muutnud

ning sellisel kujul nagu see realiseeriti, ei oleks vastustaja kaebajale stipendiumi eraldanud.

23. Lepingu nr S05-12/1016L kohta selgitab vastustaja, et taotluse kohaselt pidid kontserdid

toimuma Viljandi Muusikakoolis, Tartu Ülikooli aulas ja Tallinna Ajaloomuuseumis ning

ettekandmisele pidid tulema A. Dvoraki, M. Raveli, K. Saariaho ja A. Veeroosi teosed.

Kontsertidel pidid üles astuma kaebaja (sopran) ja M. R. (pianist). Vastustaja leiab, et kaebaja

ei kasutanud stipendiumi sihtotstarbeliselt, sest kontserdid ei toimunud ettenähtud kohtades,

vaid hoopis Kõpu, Vasalemma ja Võidula mõisates, samuti ei esinenud kontsertidel pianist

M. R. Vastustaja väitel oli M. R. kui tunnustatud pianisti osalemine stipendiumi määramisel

oluline tegur. Vastustaja leiab, et tõenäoliselt ei oleks kaebajale stipendiumit määratud (või

oleks seda teinud oluliselt väiksemas ulatuses), kui oleks teadnud, et tunnustatud pianist

asendatakse kontsertkavas soprani abikaasaga. Veel toob vastustaja välja, et kontsertidel ei

esitatud ka projektis ettenähtud repertuaari.

24. Vastustaja leiab, et stipendiumitaotluste osaline rahuldamine ei õigusta stipendiumite

kasutamist vastuolus lepingutega ja projektiga. Vastustaja märgib, et soovitust väiksema

stipendiumi saamisel pidi kaebaja kaaluma, kas tal siiski õnnestub oma projekt ellu viia ning

vajadusel nii projektist kui stipendiumist loobuda. Vastustaja leiab, viidates eelnimetatud

lepingute punktidele 3.1.1 ja 3.3.2, et kaebaja peab mittesihtotstarbeliselt kasutatud

stipendiumi tagastama.

25. Põhjendatuks peab vastustaja ka võlgnevuse tõttu teiste juba sõlmitud lepingute alusel

väljamaksete peatamist. Siinkohal viitab kaebaja stipendiumilepingute M09-13/0310L ja M09-

13/0345L punktidele 3.3.1, kust Kultuurkapitalile selline õigus sõnaselgelt tuleb. Veel toob

kaebaja välja, et samuti on kehtestatud stipendiumite jaotamise põhimõtetest tulenevalt

välistatud kaebajale uute stipendiumite eraldamine. Vastustaja viitab siinkohal KulkaS §-de 1,

10 lg 1 p 2 ja 16, mille kohaselt on Kultuurkapital õigustatud otsustama stipendiumite

määramise üle ning seega ka stipendiumite eraldamise hindamiskriteeriumite üle. Vastustaja ei

pea võlglaste õiguste piiramist ebaproportsionaalseks. Vastustaja selgitab, et peab seadusest

tulenevalt tagama, et stipendiumeid jaotatakse ja kasutatakse sihtotstarbeliselt ning võlglaste

õiguste piiramine on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, sest vastasel juhul puuduks

stipendiumi saajate seadusvastasele käitumisele reageerimiseks mõjus sanktsioon. Vastustaja

toob välja, et võlglaste jätkuv toetamine seaks õiguskuulekad taotlejad põhjendamatult

ebavõrdsesse olukorda, kuna nemad peaksid konkureerima võrdsetel alustel taotlejatega, kes

ei ole enda lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Siinkohal viitab vastustaja

analoogiale riigihankemenetlusega. Vastustaja hinnangul pole ka mistahes tähtsust sellel, kas

kaebaja tema vastu esitatud nõudega nõustub.

26. Mis puudutab kaebaja nõudeid seoses lepinguga S05-13/0684, siis esmalt peab vastustaja

kaebaja alternatiivseid nõudeid vastuolulisteks ning leiab, et kaebaja peaks otsustama, kas ta

soovib 2000 euro suuruse stipendiumi kohta tehtud otsuse tühistamist või vastava

stipendiumi kohta lepingu sõlmimist. Samas selgitab vastustaja, et kaebajal pole õigust nõuda

suuremat stipendiumi, kuna stipendiumi määramine ja selle suurus on vastustaja

kaalutlusotsus ning kohus ei saa seda muuta. Vastustaja peab kaebaja nõuet eelnimetatud

lepingu muutmiseks liialt ebakonkreetseks, tuues välja, et kaebaja on küll esitanud 16. jaanuari

2014 e-kirja vastustajale, mitte aga oma parandusettepanekuid.

27. Vastustaja ei pea põhjendatuteks kaebaja etteheiteid, seoses vaidlusaluse otsuse

vormistamisega, leides, et kuna lepingute S05-12/0693L ja S05-12/1016L esemeks oleva

stipendiumi väärkasutus on ilmne ning kaebaja peab need summad tagastama, ei ole oluline,

kuidas on vormistatud vastavad otsused, sest HMS § 58 kohaselt ei oleks nende otsuste

tühistamine võimalike vormipuuduste tõttu siiski võimalik.

28. Mis puudutab helikunsti sihtkapitali 9. septembri 2013 otsuse vormistamisse, siis selgitab

vastustaja, et KulkaS § 14 lg 3 punkti 2 kohaselt otsustavad stipendiumite maksmise

sihtkapitalide nõukogud. Vastustaja möönab, et otsustest on tõepoolest puudu

vaidlustamisviited, kuid see ei too kaasa otsuste tühisust ning ei ole aluseks otsuste kehtetuks

tunnistamiseks. Samuti peab vastustaja otsuseid piisaval määral põhjendatuteks. Viidates

Riigikohtu otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-14-00 ja 3-3-1-28-04, leiab vastustaja, et otsuste

sisu on osapooltele selgelt mõistetav ning tulenevalt loominguliste stipendiumite taotluste

spetsiifikast, on otsuste põhjendused subjektiivsemad. Vastustaja leiab, et kuna

kaalutlusõiguse teostamine on haldusorgani pädevuses, on vastustaja õigustatud otsustama,

milliste kriteeriumite alusel ta stipendiumid määrab või tühistab. Vastustaja ei pea

põhjendatuks etteheiteid seoses ärakuulamisõigusega, tuues välja, et kaebajale pole tehtud

mingeid takistusi oma täiendavate seisukohtade esitamiseks ning liiati pole kaebaja kaebustes

esitanud mitte ühtegi uut asjaolu, mida vastustaja ei oleks enne otsuste tegemist juba teadnud

ja arvesse võtnud.

29. Vastustaja peab asjakohatuteks kaebaja esitatud väiteid, mis puudutavad teistele isikutele

stipendiumite määramist, maksmist ja aruannete aktsepteerimist, kuna need ei puuduta

kuidagi kaebajat. Samas märgib vastustaja, et näited teiste taotlejate projektides muudatuste

aktsepteerimisest ei tähenda, et vastustaja oleks pidanud tagasiulatuvalt muudatusi

aktsepteerima ka kaebaja puhul.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

30. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leian, et K.K. kaebus tuleb rahuldamata jätta. Kultuurkapital on õigesti ja põhjendatult

leidnud, et K.K. ei ole stipendiumilepingute nr S05-12/0693L (projekt „Kontserdid Monteverdi

muusikast Pärnus, Tallinnas ja Narvas“) ja S05-12/1016L (projekt „Kontserdikava sopranile ja

klaverile Tallinnas, Tartus ja Viljandis“) alusel talle välja makstud stipendiume sihtotstarbeliselt

kasutanud ning seetõttu on õigustatud ka stipendiumi tagasinõudmine kaebajalt.

Kultuurkapitalil ei olnud kohustust nõustuda eelnimetatud stipendiumilepingute muutmisega

kaebaja poolt 7. oktoobril 2013 esitatud avaldustes näidatud viisil. Õiguspärane ning poolte

vahel sõlmitud lepingutel põhinev on ka Kultuurkapitali keeldumine stipendiumilepingute nr

M09-13/0345L ning M09-13/0310L kohaste väljamaksete tegemisest. Viimaks ei saa

põhjendatuks pidada ka kaebaja nõudeid helikunsti sihtkapitali 9. septembri 2013 koosolekul

vastu võetud otsuse tühistamiseks ega Kultuurkapitali kohustamiseks stipendiumilepingu

sõlmimiseks kaebaja poolt 16. detsembril 2013 tehtud ettepanekus näidatud viisil. Kaebaja

soovil esitada omapoolseid tingimusi stipendiumi kasutamisega seoses pärast stipendiumi

saamiseks taotluse esitamist, pole õiguslikku alust. Sihtkapitali nõukogu otsus eraldada

esitatud taotluses kajastatud projektile toetust taotletust vähem, pole aga KulkaS § 16 lg 6

kohaselt vaidlustatav ega selle otsuse iseloomust tulenevalt ka kohtulikult kontrollitav,

mistõttu ei anna selle otsuse tühistamiseks alust ka võimalikud vormi- ja menetlusnõuete

rikkumised.

31. Käesoleva kohtuotsusega lahendan kaebuse nende nõuete osas, mis on menetlusse võetud

vastavalt 5. veebruaril 2014 tehtud (kd II, tl. 1) ning 6. veebruaril 2014 (kd III, tl. 92) tehtud

määrustes. Kaebaja esitas 16. juunil 2014 menetlusdokumendis uutena taotlused kohustada

Kultuurkapitali uuesti läbi vaatama kaebaja poolt 20. veebruaril 2014 ja 20. mail 2014

taotlusvooru esitatud taotlused. Tegemist on uue nõudega, mille menetlemine käesoleva

haldusasja raames ei ole otstarbekas. Sellise uue nõude lisamise näol on tegemist kaebuse

muutmise avaldusega. Kaebuse muutmine on halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 49

lg 1 võimalik, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks.

Otstarbekaks saab sellist menetluse kestel uute nõuete esitamist pidada siis, kui uute nõuete

ühine läbi vaatamine koos varasematega oleks tõhus eeskätt juba menetluses olevate nõuete

lahendamise seisukohast. Antud juhul see nii pole. Kaebaja 16. juuni 2014 kaebuses esitatud

uusi nõudeid saab käsitada uue kaebusega. See registreeritakse kohtu kantseleis uue

haldusasjana ning seejärel tehakse selles osas vajalikud ettevalmistava ja eelmenetluse

toimingud. Käesoleva haldusasja raames uute nõuete läbivaatamine pole otstarbekas, kuna

uued nõuded esitati menetluse lõppfaasis, ajal mil oli juba kindlaks määratud kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemise aeg, samas ei sõltu uute nõuete lahendamisest kuidagi juba varem

esitatud nõuete lahendamine.

32. 27. juunil 2014 esitatud menetlusdokumendis on kaebaja esitanud rea uusi tõendeid ning

avaldanud oma seisukohad seoses Kultuurkapitali poolt stipendiumi saajate ebavõrdse

kohtlemisega. Nimetatud tõendite toimikusse võtmisest tuleb keelduda ning avaldused

eeltoodud osas tähelepanuta jätta. 14. mail 2014 tehtud määruses (kd II, tl. 69) määrasin

pooltele täiendavate avalduste, taotluste ja tõendite esitamise tähtpäevaks 16. juuni 2014.

Hiljemalt 27. juunil oli pooltel võimalik esitada täiendavaid vastuväiteid teise poole poolt

16. juuniks

esitatud

avaldustele

või

tõenditele.

Kaebaja

on

27. juuni

2014

menetlusdokumendis esitanud uued avaldused ja tõendid, mille näol ei ole tegemist

vastuväitena vastustaja poolt 16. juuniks 2014 esitatud avaldustele ja tõenditele. HkMS § 51

lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et menetlusosalised peavad esitama oma avaldused nii varakult, kui

menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik.

Uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada nii, et selle saaks teistele

menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne kohtuistungit. Kui asi vaadatakse läbi

kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle

saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide

esitamise tähtaja lõppu. Neid tähtaegu on kaebaja eiranud. HkMS § 51 lõikest 4 tulenevalt

tuleb need tähelepanuta jätta ning keelduda kaebaja polt 27. juunil 2014 esitatud tõendite

toimikusse võtmisest.

33. Poolte vahel on põhimõtteline vaidlus kaebaja ja Kultuurkapitali vaheliste suhete

õigusliku iseloomu ning sõlmitud stipendiumilepingute kvalifitseerimise üle. Selles küsimuses

jään käesolevas haldusasjas 5. veebruaril 2014 (kd II, tl. 1) tehtud määruses võetud

seisukohale ning leian jätkuvalt, et Kultuurkapitali ning Kultuurkapitali vahenditest

stipendiumi taotleva isiku ja ka stipendiumi saaja vaheline õigussuhe on avalik-õigusliku

iseloomuga ning stipendiumileping seega käsitatav üksikjuhtumi reguleerimiseks sõlmitud

halduslepinguna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 98 tähenduses. Eesti Kultuurkapitali

seaduse (KulkaS) § 1 lõike 1 kohane Kultuurkapitali tegevus, mis seisneb stipendiumide,

toetuste jms rahasummade jagamises, on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Asjaolu, et

Kultuurkapital sõlmib stipendiumi saajaga stipendiumi eraldamise ja kasutamise kohta

lepingu, et muuda suhet eraõiguslikuks. Halduslepinguna tuleb käsitada kokkuleppeid, mille

vähemalt üheks pooleks on avaliku võimu kandja (HMS § 96 lg 1) ning mis on suunatud

avalik-õigusliku iseloomuga suhete reguleerimisele. Käesolevas asjas vaidluse all olevad

stipendiumilepingu vastavad neile kriteeriumitele. Kultuurkapital oma 10. detsembri 2013

otsutes valesti leidnud, et stipendiumilepingute näol on tegemist tsiviilõiguslike lepingutega,

mis sõlmitakse haldusmenetluse tulemusena. Vastustaja esitatud analoogia kohtuasjas nr 3-3-

1-15-01 tehtud Riigikohtu otsuses käsitletud juhtumiga ei ole kohane. Nimelt käsitleti

viidatud Riigikohtu viidatud lahendis munitsipaalmaa eraõigusliku isiku kasutusse andmist.

Selline leping (maa eraõiguslikule isikule tema isiklikel eesmärkidel kasutamiseks andmine) on

iseloomult eraõiguslik, sest samasugune suhe võiks olla ka kahe eraisiku vahel ning lepingu

eesmärk ega poolte õiguste ega kohustuste sisu ega maht ei sõltu sellest, et üks pooltest on

avaliku võimu kandja, kellel on enne lepingu sõlmimist kohustus järgida munitsipaalmaa

kasutusse andmist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme. Kultuurkapitali ja stipendiumisaaja

vahelist lepingut ei saa eeltoodud olukorraga samastada – Kultuurkapitali stipendiumid

eraldatakse avalik-õiguslike normidega määratletud eesmärkide saavutamiseks ning

põhimõtteliselt on tegemist raha eraldamisega avalikes huvides (kultuuri toetamiseks). Sellise

lepingu sõlmimine sarnaneb haldusakti andmisega, ent selle asemel et anda isiku suhtes

soodustav haldusakt, millega määrata kindlaks eraldatava stipendiumi suurus ning selle

kasutamise tingimused ja kord, sõlmitakse avaliku võimu kandja ja stipendiumi saaja vahel

leping, kus needsamad asjaolud ning stipendiumi saaja võimalikud vastusoorituskohustused

kindlaks määratakse.

34. Järgnevalt vajab selgitamist Kultuurkapitali ning stipendiumi (toetuse) saaja vahelise

õigussuhte tekkimine. KulkaS § 10 lõikest 2 ja 14 lg 3 punktist 2 ning § 101 lg 2 punktist 1

tulenevalt on raha jaotamine esitatud taotluste alusel vastava sihtkapitali nõukogu või

maakondliku ekspertgrupi pädevuses. KulkaS § 163 punktist 7 tulenevalt on Kultuurkapitali

juhataja pädevuses aga lepingute sõlmimine Kultuurkapitalist toetuste saajatega vastavalt

nõukogu, sihtkapitalide nõukogude ja ekspertgruppide otsustele. Seega on seaduses

sõnaselgelt ette nähtud, et Kultuurkapitali ja toetuse saaja vahelise õigussuhte sisuks olevad

õigused ja kohustused määratakse kindlaks poolte vahel sõlmitava lepinguga. Ainuüksi

sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi otsusest ei teki Kultuurkapitalil kohustust

toetust välja maksta, küll paneb vastav otsus Kultuurkapitali juhatajale kohustuse sõlmida

sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi otsuse adressaadiks oleva isikuga leping

toetuse maksmise kohta otsuses määratud summa kohta. Sellisena on sihtkapitali nõukogu

või maakondliku ekspertgrupi otsus isikule toetuse eraldamise kohta sisuliselt eelhaldusakt

HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses. Seega tekib toetuse taotlejal õigus sihtkapitali nõukogu või

maakondliku ekspertgrupi otsuses näidatud suurusega toetusele eeldusel, et ta sõlmib selle

kohta Kultuurkapitali juhatajaga lepingu, millega omakorda määratakse kindlaks poolte

täpsemad õigused ja kohustused. KulkaS otseselt mingisuguseid piiranguid sellise lepingu

sisule ei sätesta. Kuna tegemist on avalik-õigusliku suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks

sõlmitud lepinguga, siis peavad sellega isikule pandud kohustused olema HMS § 98 lg 2

kohaselt vastavuses lepingu eesmärgi ning lepingust tulenevate haldusorgani kohustustega.

Lepingutingimuste hindamisel neist kriteeriumitest lähtudes tuleb aga silmas pidada ühelt

poolt seda, et mitte kellelgi ei ole iseenesest vääramatut õigust nõuda endale või enda

projektile Kultuurkapitalilt toetust ning teiseks seda, et vaatamata taotluse esitamisele ning

sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi otsusele toetuse eraldamise kohta, ei ole

toetuse taotlejal kohustust lepingut sõlmida, kui ta leiab, et eraldatava toetussummaga ei ole

võimalik soovitud projekti ellu viia või kui ta peaks muul moel olema kaotanud huvi toetuse

kasutamise vastu. Need tõdemused määravad tegelikult ära ka selle, et sõlmitava lepingu sisu

saab selles õigussuhtes dikteerida Kultuurkapital, ilma, et sihtkapitali nõukogu või

maakondliku ekspertgrupi positiivse otsuse adressaadiks oleval toetuse taotlejal peaks olema

võimalust tingimuste osas läbirääkimisi pidada või nõuda Kultuurkapitalilt endale

meelepäraste sätete lisamist lepingusse. Allpool toodud põhjustel leian, et kaebaja ja

Kultuurkapitali vahel juba sõlmitud (ning projekti „Sopran-elektroonika 3 osas 2000 euro

suuruse stipendiumi kohta veel sõlmimata) lepingu sätted ei ole vastuolus KulkaS § 1 lõikest

1 tuleneva Kultuurkapitali tegevuse eesmärgiga ning neist ei tulene kaebajale ülemääraseid

kohustusi võrreldes Kultuurkapitali omadega.

35. Stipendiumilepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L osas on poolte vahel esmalt

vaidlus selles, kas kaebaja on stipendiumi sihtotstarbeliselt kasutanud. Kohustus stipendiumi

kasutada sihtotstarbeliselt tuleneb sõnaselgelt kõnealuste lepingute punktidest 3.1.1, kus on

sätestatud, et stipendiumi saaja on kohustatud kasutama stipendiumit lepingus sätestatud

eesmärgil. Kõnealune eesmärk on kummaski lepingus sätestatud punktis 2.2. Lepingu nr S05-

12/0693 L puhul on see sõnastatud järgnevalt: Stipendiumi kasutamise eesmärk on kontserdid

Monteverdi muusikast Pärnus, Tallinnas ja Narvas vastavalt taotluses esitatud projektile ja eelarvele.

Lepingus nr S05-12/1016 L on eesmärgina sätestatud kontserdikava sopranile ja klaverile

Tallinnas, Tartus ja Viljandis vastavalt taotluses esitatud projektile ja eelarvele. Mõlema lepingu

punktis 1.2 tuuakse ära ka kaebaja poolt esitatud konkreetsete taotluste rekvisiidid. Seega ei

saa mingisugust vääritimõistmist olla küsimuses, millisele taotlusele lepingute punktides 2.2

viidatakse. Sellest omakorda selgub üheselt, et stipendium on eraldatud konkreetselt

määratletud eesmärgil ehk konkreetsete tegevuste elluviimisega seotud kulude katteks.

36. Sõlmitud lepingu valguses ei saa kuidagi nõustuda kaebaja seisukohaga, et kontsertide

korraldamise koht või see, millised muusikud millist repertuaari esitavad, pole stipendiumi

kasutamise eesmärgi seisukohast olulised. Kaebaja on esitanud konkreetsed taotlused ning

sihtkapitali nõukogu otsus toetuse eraldamiseks on vastu võetud neis esitatud andmetest

lähtudes. Tagantjärgi on alusetu hakata arutlema selle üle, kas kohtades, kus kaebaja

kontserdid andis, oli publikut rohkem või vähem kui oleks olnud neis kohtades, kus

kontserdid taotluse kohaselt toimuma pidanud oleksid. Kaebaja kui valdkonnaga kahtlemata

hästi tuttava inimese väide, et publiku hulk mõisates toimunud kontsertidel polnud väiksem

kui see võinuks olla samasugustel kontsertidel Tallinnas, Narvas või Pärnus, võib olla õige.

Ka väide, et külastajate arv ei sõltu kontserdi kohast, võib põhimõtteliselt olla õige. Oluline

on aga see, et projektides, mille realiseerimist stipendiumilepingute alusel Kultuurkapital

toetas, ei olnud eesmärgina sätestatud mingisuguse konkreetse kuulajaskonna saavutamine,

küll aga hõlmas eesmärk kontsertide toimumist konkreetsetes linnades.

37. Samamoodi ei ole tagantjärele mingisugust mõtet rääkida sellest, kas sihtkapitali nõukogu

oleks toetanud taotlust ka siis, kui selles oleksid nimetatud need kontserdipaigad, kus

kontserdid tegelikult toimusid või näiteks siis, kui kontserdipaikasid poleks üldse nimetatud.

Ka see, kas või kui vajalik oleks KulkaS § 1 lg 1 sätestatud eesmärki valguses kontsertide

andmine neis kohtades, kus kaebaja need andis, ei ole oluline. Stipendiumilepingutes on

stipendiumi kasutamise eesmärk sõnaselgelt väljendatud. Siinkohal ei saa nõustuda kaebaja

seisukohaga, et stipendiumi eesmärk on selle saanud interpreedi enesearendus ja uue

repertuaari õppimine. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et Kultuurkapital annab stipendiume

ka sellistel üldisemalt sõnastatud eesmärkidel. Samuti pole välistatud toetuse taotlemine ja

eraldamine ning lepingu sõlmimine selliselt, et kontsertide arv või nende toimumise koht ei

ole kindlaks määratud. Antud juhul see aga nõnda ei olnud. Sihtkapitali nõukogu otsustas

kaebajale toetuse eraldamise kindlatel, taotlusest nähtuvatel tingimustel ning seda, kas see

oleks eraldatud ka mingisugustel muudel tingimustel, ei ole võimalik tagantjärele teada saada.

Põhjendamatu on kaebaja väide, nagu sekkuks Kultuurkapital kaebaja kunstilisse

loomevabadusse. Kõnealuseid stipendiume ei antud kaebajale tema loomevabaduse ja

kunstiliste eesmärkide saavutamiseks vabalt valitud viisil ja vahenditega, vaid konkreetsete,

kaebaja enda poolt esitatud taotlustes kirjeldatud projektide heaks. Valiku, millisele projektile

toetust taotleda, tegi kaebaja.

38. Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik hakata põhjalikult analüüsima vastustaja kirjalikus

seletuses välja toodud põhimõtted, millest tulenevalt stipendiumilepingute muutmist

aktsepteeritakse. Oluline on, et stipendiumi saajal on kohustus stipendiumilepingut täita.

Seda, et lepingu eesmärk vastaks stipendiumi saaja soovile, saab ta mõjutada taotluse

esitamise ajal, määratledes projekti eesmärgi laiemana või kirjeldades seda selliselt, et talle

jääksid projekti realiseerimiseks vabamad käed. See, kas sihtkapitali nõukogu või maakondlik

ekspertgrupp sellise taotluse kohta positiivse otsuse teeks, on omaette küsimus, ent

mõeldamatu on konstruktsioon, kus isik esitab taotluse mingisuguste konkreetsete ja selgelt

määratletud tegevuste finantseerimiseks, sõlmib Kultuurkapitaliga sellekohase lepingu ning

asub hiljem, olles kasutanud stipendiumi mingite teistsuguste (olgugi, et samalaadsete)

tegevuste finantseerimiseks, nõudma õigust stipendiumile.

39. Lepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L punktide 3.3.2 kohaselt on Kultuurkapitalil

õigus nõuda lepingu rikkumise korral stipendiumi tagastamist. Lepingute punktide 4.2.1.1. ja

3.3.2 koosmõjust ning HMS § 102 lõikest 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 116 tulenevalt

oleks Kultuurkapitali poolt stipendiumilepingu lõpetamine ja stipendiumi tagasi nõudmine

lubamatu vaid väheolulise ning lepingu eesmärki tõsiseltvõetavalt mitte kahjustava kaebaja

rikkumise korral. Seda, et kaebaja poolne lepingu rikkumine ei peaks kaasa tooma stipendiumi

tagasi nõudmist, saaks väita siis, kui oleks ilmne, et kaebajale oleks toetus eraldatud ka siis, kui

taotluses oleks kajastatud kavandatud tegevusi selliselt, nagu kaebaja need ellu viis. Antud

juhul ei saa seda eeldada kummagi eelnimetatud lepingu puhul. Kuivõrd kaebaja rikkus

lepinguid ega kasutanud stipendiumi lepingus määratud eesmärgil, on Kultuurkapitalil õigus

nõuda selle tagastamist, sõltumata sellest, milleks täpselt kaebaja neid stipendiumisummasid

kasutas. Sõlmitud lepingust ei saanud kaebaja tekkida muljet, et ta võib stipendiumi kasutada

kontsertide korraldamiseks mingisugustes teistes kohtades või teise repertuaariga või taotluses

näidatutega võrreldes muude muusikute kaasosalusel.

40. Seda, et sõlmitud lepinguga võrreldes stipendiumi kasutamine muul viisil tuleks eraldi

teise lepingupoolega kokku leppida, ei pidanud Kultuurkapital kaebajale ka eelnevalt

täiendavalt selgitama. Poolte õigused ja kohustused on vaadeldud lepingutes sätestatud selgelt

ja arusaadavalt. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada kaebaja etteheidet selgitamiskohustuse

rikkumise kohta. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et Kultuurkapitali töötaja 9. septembri

2013 e-kirjas (kd I, tl. 52) selgitatud viisil ei oleks enne lepingu sõlmimist projekti eesmärgi

muutmine võimalik olnud, siis tuleb märkida järgmist. Kultuurkapitali ja stipendiumi saaja

vahelised õigused ja kohustused määratletakse sõlmitavas lepingus. Enne lepingu sõlmimist ei

ole taotlejal, isegi kui sihtkapitali nõukogu või maakondlik ekspertgrupp on tema taotluse

kohta positiivse otsuse teinud, õigust stipendiumi väljamaksmist nõuda ning tal pole ka

Kultuurkapitali ees mistahes kohustusi taotluses kajastatud projekti elluviimisega seoses.

Seega põhimõtteliselt ei ole enne lepingu sõlmimist projekti eesmärgi muutmine ka vajalik.

Põhimõtteliselt pole välistatud, et stipendiumi saaja taotleb lepingus projekti eesmärgi (või

stipendiumi kasutamise aja) kajastamist erinevalt, kui see taotluses kirjas oli. Seda eriti

olukorras, kus ta on juba enne lepingu sõlmimist veendunud, et taotluses algselt märgitud

viisil projekti ellu viia võimalik ei ole. Samas, isegi juhul, kui Kultuurkapitali praktikas ei

võimalda taotleda projekti eesmärgi muutmist enne lepingu esmakordset sõlmimist, ei

takistanud miski kaebajat esitama vastavat taotlust pärast esialgse lepingu sõlmimist, ent enne

stipendiumi kasutamisele asumist. Selliselt toimides oleks kaebaja saanud end kaitsta ka selle

eest, et juba reaalselt kasutatud stipendium tagasi nõutakse. Kui Kultuurkapital oleks

keeldunud lepingu muutmisest kaebaja taotletud viisil, oleks kaebajal olnud võimalik projekti

elluviimisest loobuda, stipendiumi mitte kasutada ning see tagastada.

41. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, nagu poleks tal olnud kohustust taotlustes näidatud

viisil projekti ellu viia, kuivõrd Kultuurkapital ei toetanud projekti taotletud ulatuses. See, et

sihtkapitali nõukogu otsuse ja lepingu kohaselt anti kaebajale toetust vähem, kui ta soovis, ei

õigusta toetuse kasutamist mingil muul eesmärgil. Stipendiumi taotleja, saanud teada, et

Kultuurkapital toetab projekti vähemas mahus, kui taotleti, peab hindama projekti

realiseerimise võimalikkust, vastavalt vähendama kas kulusid või leidma lisatulusid või kui ta

leiab, et Kultuurkapitalilt taotletust väiksema toetuse saamise korral pole projekti elluviimine

võimalik, siis sellest loobuma ning kas stipendiumilepingut mitte sõlmima või siis, kui leping

on juba sõlmitud, et Kultuurkapital ei nõustu lepingu muutmisega, stipendiumi seda

kasutamata tagastama. See, et kaebaja on esitanud taotluse või et sihtkapitali nõukogu või

ekspertgrupp on otsustanud toetuse eraldada, ei kohusta taotlejat iseenesest projekti igal juhul

ellu viima. Samuti on sõlmitud stipendiumilepingus selgelt sätestatud võimalus stipendiumi

saaja kohustuste täitmist vältida, viimasel juhul lihtsalt tuleb stipendium tagastada. Siinkohal

ei saa tähelepanuta jätta sedagi, et stipendiumilepingutes sätestatud viivise ja leppetrahvi

nõudeõiguse tekkimine (lepingute p. 3.3.3 ja 3.3.5) on stipendiumi saaja poolt lepingu

rikkumise korral seotud alles Kultuurkapitali poolt stipendiumi tagastamiseks antud

tähtpäevaga. Seega ei kaasne stipendiumi saaja jaoks sanktsioonide kohaldamise riski ka

sellega, kui ta sõlmib esiti lepingu, mille täitmise võimalikkusesse ta ei usu, lootuses, et

Kultuurkapital nõustub lepingu muutmisega.

42. See, et Kultuurkapital on varasemalt aktsepteerinud stipendiumite kasutamise aruandeid

ilma, et oleks probleemi teinud sellest, et toetussummasid kasutati muuks otstarbeks, kui

taotluses märgitud, ei saanud tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et see ka kõnealuste

lepingute puhul nii on. See, et üks lepingu pooltest pole varasemates suhetes oma õigusi täiel

määral realiseerinud, ei tekita teisele poolele õiguspärast ootust sellise käitumise jätkumisele.

Samamoodi ei tekita sellist õiguspärast ootust varasem väär halduspraktika ega ka see, et

Kultuurkapital on teiste stipendiumi saajate aruannetes aktsepteerinud kaebaja poolt tehtud

muudatustega võrreldavaid muudatusi. Võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saa

nõuda teiste isikute võrdset kohtlemist, kui haldusorgani poolt teiste isikute kohtlemine

polnud põhjendatud. Aktsepteerides stipendiumi kasutamise aruande olukorras, kus

stipendiumisummat ei ole kasutatud lepingus sätestatud eesmärgil, on Kultuurkapital

käitunud õigusvastaselt. Õigusvastase kohtlemise laiendamist võrdse kohtlemise põhimõttele

tuginedes aga nõuda ei saa.

43. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldamata jätta kaebaja taotlused helikunsti sihtkapitali 22.

oktoobri 2013 koosoleku protokollis kajastuvate otsuste tühistamise ning lepingute nr S05-

12/06936L ja S05-12/1016L muutmiseks kohustamise nõuete osas. Kaebaja on alternatiivselt

taotlenud 8. novembril 2013 esitatud vaide läbivaatamiseks kohustamist. Sisuliselt kattuvad

vaides esitatud nõuded kaebuses esitatutega, mis eeltoodud põhjustel rahuldamata jäävad.

Selles olukorras ei saa väita, et Kultuurkapitali poolt kaebaja 8. novembri 2013 vaide kohta

tehtud otsused kaebaja õigusi eraldiseisvalt rikuksid. Lisaks poleks Kultuurkapitalil võimalik

vaideid uuesti sisuliselt läbi vaadata, sest vaidemenetluse eseme suhtes on tehtud kohtuotsus

ning selline vaie tuleks uuel läbivaatamisel igal juhul tagastada HMS § 79 lg 1 p 4 või 5 alusel.

Seega tuleb ka alternatiivne nõue rahuldamata jätta.

44. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et Kultuurkapital on põhjendamatult keeldunud

juba sõlmitud stipendiumilepingute kohaselt tasumisele kuuluvad stipendiumite välja

maksmisest. Toimikust nähtuvalt on kaebaja ja Kultuurkapitali vahel sõlmitud lepingud nr

M09-13/0345L (270 euro suurune stipendium projektile Sopran-elektroonika 3 ettevalmistamine ja

läbiviimine; kd I, tl. 167, ) ja M09-13/0310L (236 euro suurune stipendium projektile Kontserdi

korraldamine Musica Sacra sarjas Eliisabeti kirikus; kd, I, tl 218). Mõlemas eelnimetatud lepingus

sisaldub punkt 3.3.1, mille kohaselt on Kultuurkapitalil õigus keelduda stipendiumi

väljamaksmisest, kui sellise kohustuse tekkimise hetkeks on stipendiumi saajal täitmata

kohustusi Kultuurkapitali ees. Nende stipendiumite välja maksmisest keeldumise

õiguspärasuse hindamiseks vaja selgitada, kas kaebajal oli Kultuurkapitali ees täitmata

kohustusi ajal, mil oleks eelnimetatud lepingute kohaselt pidanud Kultuurkapital stipendiumid

välja maksma. Mõlema eelnimetatud lepingu kohaselt tuli stipendium välja maksta 10

tööpäeva jooksul lepingu jõustumisest. See tähendab, et vastav kohustus muutus

sissenõutavaks 10. tööpäeval lepingu jõustumisest arvates. Need lepingud jõustusid 7.

oktoobril 2013 (kd I, tl. 168 ja 219) ning neile järgnev kümnes tööpäev oli 2013. aastal 21.

oktoober. Samas on Kultuurkapital esitanud kaebajale 1. oktoobril 2013 tagastusnõude teate

(kd I, tl. 54), kohustades kaebajat tagastama lepingu nr S05-12/0693L alusel välja makstud

stipendiumi tagastamiseks 10 kalendripäeva jooksul ehk hiljemalt 11. oktoobril 2013. Vaidlust

pole selles, et kaebaja ei olnud 21. oktoobriks 2013 lepingu nr S05-12/0693L alusel talle välja

makstud stipendiumi tagastanud. Seega oli tal lepingute nr M09-13/0310L ja M09-13/0345L

kohaste väljamaksete tegemise kohustuse tekkimise hetkel Kultuurkapitali ees täitmata

kohustusi. Niisiis oli Kultuurkapitali poolt viimati viidatud lepingute punktides 3.3.1 sätestatu

kohaselt õigus keelduda neis lepingutes nimetatud stipendiumi välja maksmisest. See, et

kaebaja ja Kultuurkapitali seisukohad lepingu S05-12/0693L alusel välja makstud stipendiumi

ja selle lepingu rikkumise osas lahku lähevad ning et kaebaja tagastusnõudega ei nõustunud, ei

muuda kohustust olematuks. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada kaebaja seisukohta, et

kõnealust meedet võiks kohaldada üksnes nende stipendiumi saajate suhtes, kellel on

tähtpäevaks esitamata aruanne või kes on nõustunud mittesihipäraselt kasutatud stipendiumi

tagastamise nõudega.

45. Kultuurkapitali õigus mitte teha juba sõlmitud lepingute alusel väljamakseid isikutele,

kellel on Kultuurkapitali ees täitmata kohustusi, samuti nagu Kultuurkapitali rahaliste

vahendite jaotamise põhimõte, et uusi toetusi ei anta võlglastele, ei ole kaebajat

ebaproportsionaalselt kahjustav. Nõustun siinkohal vastustaja seisukohaga, et tegemist on

mõistliku meetmega ajendamaks edaspidi toetuste saamisest huvitatud isikuid oma

varasemaid

kohustusi

nõuetekohaselt

täitma.

Vastustaja

viide

analoogiale

riigihankemenetlusega on põhimõtteliselt kohane. Kultuurkapitali toetuste jagamise ja

riigihangete läbiviimise eesmärgid on küll erinevad, ent sarnasus seisneb selles, et mõlemal

juhul on tegemist avaliku raha jagamisega. Samamoodi nagu on põhjendatud

riigihankemenetlustest kõrvale jätta isikud, kellel on riigi eest teatud liiki täitamata kohustusi,

(sõltumata sellest, et selliselt isikult võiks konkreetse teenuse või kauba hankimine osutuda

soodsamaks), on põhjendatud ka Kultuurkapitali poolt toetuste väljamaksmise ja eraldamise

vältimine juhtudel, kui toetust saada sooviv isik ei ole oma varasemaid kohustusi

Kultuurkapitali ees nõuetekohaselt täitnud. Seadus ei keela Kultuurkapitalil välja töötamast

põhimõtteid, millest lähtudes toetusi ja stipendiume jagatakse. Need põhimõtete

rakendamisel on Kultuurkapitalil suur otsustusvabadus, ent need ei tohi olla meelevaldsed.

Kõnealune põhimõte ei ole meelevaldne. Sellel on selge eesmärk, milleks on ajendada toetuse

saajaid toetusi ettenähtud eesmärgil kasutama. Meelevaldseteks ja lubamatuteks saaks pidada

selliseid toetuste eraldamise põhimõtteid või toetuse kasutamiseks sõlmitud lepingute sätteid,

mida toetuse saajal võimalik täita ei ole või mis oleksid põhimõttelises vastuolus toetuste

eesmärgiga. Kultuurkapitali stipendiumite puhul tuleb arvestada sellega, et tegemist on

piiratud hulga raha jagamisega, millele soovijaid on alati rohkem kui võimalusi. Arvestades

toetatavate tegevusliikide väga laia spektrit ei ole enamasti objektiivselt võimalik põhjendada

ühe projekti paremust või Eesti kultuurielu täiustamise seisukohast suuremat vajalikkust

mõne teise projekti ees. Nendes tingimustes on loomulik ja põhjendatud seada toetuste

jagamisel muuhulgas selliseid kriteeriume, nagu lepingutes sisalduv säte, et juba eraldatud uusi

stipendiume ei maksta välja, kui varasemad kohustused on nõuetekohaselt täitmata ning

jaotuspõhimõte, et võlgnev isik uusi toetusi ei saa.

46. Viimaks ei saa põhjendatuks pidada ka kaebaja nõudeid seoses helikunsti sihtkapitali 9.

septembri 2013 protokolli kantud otsusega. Leian, et sihtkapitali poolt tehtava otsuse

eripärast tulenevalt ei ole selle otsuse põhjendamine vajalik. Haldusakti põhjendamise

kohustuse eesmärk on tagada otsuse kontrollitavus. Kultuurkapitali sihtkapitalide poolt

tehtavad otsused selle kohta, millisele isikule või millise projekti realiseerimiseks toetus

eraldada ei ole põhimõtteliselt kontrollitavad. Need otsused ei tugine ega saagi üldjuhul

tugineda mingisugustele objektiivselt mõõdetavatele või hinnatavatele kriteeriumitele või

selgelt ratsionaalsele argumentatsioonile. Sihtkapitali nõukogu koosneb KulkaS § 14 lg 1

kohaselt vastaval kultuurialal tegutsevatest isikutest, kelle on esitanud selle kultuuriala

ühendused. Sihtkapitali otsused toetuste eraldamise kohta tuginevad olemuselt nõukogu

liikmete autoriteedile ja nägemusele vastava kultuurivaldkonna arengust ja arenguvajadustest.

Sihtkapitali nõukogu kaalutlusõigus on väga avar, samas on ainsaks kaalutlusargumendiks

otstarbekus. Kaalutlusotsuse otstarbekus ei allu aga HkMS § 158 lg 3 kohaselt kohtulikule

kontrollile. Sellise kontrolli teostamine oleks ka võimatu. Sihtkapitali nõukogu põhjendusele,

et ühe teatud taotluse esemeks oleva projekti toetamine ei ole teiste samas taotlusvoorus

esitatutega võrreldes otstarbekas või et teatud projekti on jagatava rahahulga piiratusest ja

teiste taotlejate paljususest tingituna võimalik toetada vaid osaliselt, ei ole võimalik

ratsionaalsete argumentidega ei kinnitada ega ümber lükata. Tõdemust, et sihtkapitali

nõukogu otsuste põhjendamine ei ole vajalik ning et need kohtulikule kontrollile ei allu,

kinnitab ka KulkaS § 16 lg 6, millest tuleneb, et sihtkapitali nõukogu otsuseid ei vaidlustata,

välja arvatud juhud, kui nõukogu polnud otsuse tegemise ajal otsustusvõimeline või kui

otsused pole protokollitud. Käesoleval kumbagi viimati nimetatud alustest ei esine.

Olukorras, kus otsuse vaidlustamine ei ole lubatud, ei ole alust otsustele ette heita ka nende

aluseks olnud kaalumisargumentide avaldamata jätmist ja muude põhjenduste esitamata

jätmist otsuses. Juhul kui sihtkapitali nõukogu peaks toetuste eraldamise kohta tehtud

otsuseid põhjendama ning need alluksid kohtulikule kontrollile, oleks Kultuurkapitali

eesmärgipärane tegevus võimatu, sest vähemalt valdava osa selliste otsuste puhul on üht või

teistpidi

argumenteerida

võimalik

pea

lõpmatuseni.

Otsustusprotsessi

aususe

ja

eesmärgipärasuse tagamiseks on aga seaduses säte, et nõukogu moodustavad vastavate

kultuuriala ühenduste poolt esitatud selles valdkonnas tegutsevad isikud. See peab tagama

ühelt poolt nõukogu liikmete asjatundlikkuse ning teisalt usaldusväärsuse kultuurialal

tegutsevate isikute hulgas. See, kuidas kultuuriala ühendused nõukogu liikmed esitada, on aga

juba nende sisemise demokraatia küsimus.

47. Rahuldamata tuleb jätta ka kaebaja alternatiivne nõue kohustada Kultuurkapitali sõlmima

2000 euro suuruse stipendiumi leping projekti „Sopran-elektroonika 3“ kohta kaebaja poolt

16. jaanuaril 2014 esitatud tingimustel. Vastustaja seisukoht, et see nõue pole arusaadav ja

selge,

ei

ole

õige.

Kõnealused

muudatusettepanekud

kajastuvad

kaebaja

poolt

Kultuurkapitalile saadetud allkirjastatud lepingu versioonis (kd III, tl. 49). Seadusest tulene

kaebajale õigust määrata tingimusi, millistel Kultuurkapital peab temaga lepingu sõlmima. Kui

kaebajale Kultuurkapitali poolt pakutud tingimused ei sobi, ei pea ta lepingut üldse sõlmima.

Kultuurkapitali esitatud konkreetset tingimust saaks vaidlustada, kui sellest tuleneks kaebajale

kohustus, mis pole vastavuses lepingu eesmärgiga või lepingust tuleneva Kultuurkapitali

kohustusega (HMS § 98 lg 2). Arvestades juba eelpool esitatud põhjendusi, ei ole lepingus,

mille Kultuurkapital kaebajale saatis, selliseid sätteid ega tingimusi. Nõustuda ei saa ka kaebaja

seisukohaga, et Kultuurkapitali poolt talle allkirjastamiseks saadetud lepingust nr S05-

13/0684L ei selgu, millist taotlust ja eelarvet selle punktis 2.2. silmas peetakse. Nimetatud

lepingu punktis 1.2 on viide kaebaja esitatud taotlusele. Mis puudutab eelarvet, siis nähtub

toimikust, et kaebaja on Kultuurkapitali soovil enne lepingu sõlmimist edastanud täpsustatud

eelarve (kd III, tl. 43) ning Kultuurkapital on kaebajale teatanud (kd III, tl. 47), et aktsepteerib

täpsustatud eelarvet. Seega tuleb lepingu eesmärgi valguses lähtuda kaebaja poolt

Kultuurkapitalile esitatud ning viimase poolt aktsepteeritud muudetud eelarvest ning projekti

eesmärgi ja sisu osas kaebaja esitatud taotlusest.

48. Kaebaja on menetlusdokumentides esitanud erinevaid etteheiteid Kultuurkapitali

asjaajamise, töötajate asjatundlikkuse ja toetusi taotlevatesse looviiskutesse suhtumise kohta.

Nende seisukohtade paikapidavuse osas ei ole käesolevas otsuse vaja seisukohta võtta, kuna

lõppjäreldust see ei muudaks. See, et Kultuurkapital on oma asjaajamistes olnud

ebakorrektne, ei anna lepingu teisele poolele õigust omatahtsi otsustada lepingut täita mingil

muul kui lepingus kokkulepitud viisil. Lepingu poolel on iseenesest õigus kasutada kohaseid

õiguskaitsevahendeid, st. esitada teise lepingupoole vastu teatud nõudeid või teatud juhtudel

ka keelduda oma kohustuste täitmisest, ent see eeldab vastava tõsidusega rikkumist teise

lepingupoole poolt. Nagu eelpool märgitud, reguleerib poolte õigusi ja kohustusi

stipendiumileping, mistõttu see, et Kultuurkapital ei eraldanud mingi projekti jaoks nii palju

raha, kui kaebaja soovis, ei mõjuta lepingujärgsete kohustuste täitmist. Kõigi käesolevas

kohtuotsuses käsitletud lepingute puhul on Kultuurkapital omapoolse stipendiumi välja

maksmise kohustuse kas täitnud või siis keeldunud selle täitmisest lepingul põhineval alusel

(kaebaja võlgnevuse tõttu varasemate lepingute järgi). Ka kaebaja hinnang, et Kultuurkapitali

töötajad, toetuste määramise ja aruannete kontrollimisega tegelevad inimesed pole kõige

asjatundlikumad, ei loo õigust lepingus kokkulepitust kõrvale kalduda.

49. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajalt

menetluskuludena õigusabikulude välja mõistmist. Leian, et vastustaja taotlus menetluskulude

välja mõistmiseks tuleb HkMS § 109 lg 6 alusel rahuldamata jätta. Halduskohtute praktikas

on välja kujunenud kindel seisukoht, et avaliku võimu teostaja poolt oma igapäevasest

tegevusest tõusetunud kohtuvaidluse õigusabikulude väljamõistmine ei ole põhjendud. See ei

tähenda, et vastustajaks olev haldusorgan ei võiks kasutada lepingulist õigusabi või et sellise

õigusabi kasutamine iseenesest oleks põhjendamatu. Küll aga on põhjendamatu selliste

kulude välja mõistmine vaidluse kaotanud haldusväliselt subjektilt. Käesolev vaidlus on

tekkinud Kultuurkapitali igapäevategevuse pinnalt ning nagu mistahes muu haldusorgan, peab

ka Kultuurkapital sellises kohtumenetluses osalemise korraldada selliselt, et ka võidu korral

teisele poolele õigusabikulude kandmise kohustust ei teki. Seega jäävad kummagi poole

menetluskulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik