3-14-50856/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10. juuli 2014, Jõhvi

Haldusasja number

3-14-50856

Haldusasi

Denes

Ivanovi

kaebus

Viru

Vanglalt

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks 100 euro ulatuses seoses toidunormi määramisega

Menetlusosalised

Kaebaja – Denes Ivanov;

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta Denes Ivanovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta Denes Ivanovi menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon

vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 11. augustil 2014 (HKMS § 181

lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul,

kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse

ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab

ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse

lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla registreeris 18. märtsil 2014 kinnipeetav Denes Ivanovi kahjunõude, milles kaebaja

taotles vanglalt kahju hüvitamist 100 euro ulatuses. Kahjunõude kohaselt jagati talle toitu R3

toidunormi, mitte aga R4 kohaselt. Seetõttu sai kinnipeetav 2-3 nädala jooksul ettenähtust 200

grammi toitu vähem ning ta tundis nälga.

2. Viru Vangla jättis 13. mai 2014. a otsusega nr 6-16/71-2 D. Ivanovi kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vangla selgitas, et D. Ivanovile määrati ekslikult paariks nädalaks R3 toidunorm. Viga

võis tekkida kinnipeetava ühest kambrist teise paigutamisel. Viru Vangla kinnipeetavate 2014. a

märtsikuu menüüst nähtub, et R3 ja R4 toidunormidel on erinevad hommiku- ja õhtusöögi kogused.

R4 toidunormiga isikud saavad hommikusöögiks 200 grammi ja õhtusöögiks 100 grammi rohkem

toitu. Seega sai kinnipeetav ajal, mil talle ekslikult määrati R3 toidunorm, vähem toitu, kui ta oleks

saanud R4 toidunormi korral. Toidukogus ei ole märkimisväärselt väiksem ning väiksema koguse

saamine ei tingi näljatunnet. D. Ivanov esitas sama juhtumiga seoses 27. veebruaril 2014 vanglale

selgitustaotluse ning siis ta ei märkinud, et tunneb näljatunnet. Kuna kinnipeetav viibis kartseris, siis

oli ka tema kehaline aktiivsus väiksem. Siiski oleks R4 toidunorm pidanud kinnipeetaval olema Viru

Vangla meditsiiniosakonna kohaselt. Ei nähtu, et kinnipeetavale oleks kahju tekitatud. Viru Vangla

vabandab, kuid leiab, et kahju hüvitamine rahas ei ole põhjendatud.

3. 20. mail 2014 saabus Tartu Halduskohtusse D. Ivanovi kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamiseks 100 euro ulatuses.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

1) kaebaja on 20-aastane ja seetõttu on talle ette nähtud R4 toidunorm, kuid paari nädala jooksul sai

ta süüa R3 toidunormi järgi. Kahe nädala jooksul sai ta peaaegu alati hommikuti 200 grammi putru ja

õhtuti 100 grammi suppi vähem. Seda põhjusel, et vangla pidas teda ekslikult 21-aastaseks.

Selgitanud valvurile, et ta on 20-aastane, leidis valvur, et kaebaja on juba kaks aastat kartseris olnud

ning ei vaja nii palju süüa;

2) vangla on kahjunõudele vastates selgitanud, et viga võis tekkida kaebaja ümberpaigutamisel ühest

kambrist teise, kuid kaebajat ei ole sel perioodil ümber paigutatud;

3) kaebaja esitas vanglale kahjunõude, kuna leiab, et teda on alavääristatud. Kaebaja tundis nälga

ning tal tekkis tunne, et ta ei ole midagi väärt, kuna ei saanud ettenähtud kogust sööki;

4) kuigi sotsiaalministri määruse järgi võib kinnipeetavale, kes on vähese liikumisega, määrata R3

toidunormi, oli kaebajale R4 toidunorm määratud meditsiiniosakonna poolt.

Ühes kaebusega esitas D. Ivanov menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 21. mail 2014 D. Ivanovi menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja

riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse.

Vastustaja seisukohad

5. Viru Vangla ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja kompromissi sõlmimist võimalikuks ei

pea. Vastustaja jääb Viru Vangla 13. mai 2014. a otsuses nr 6-16/71-2 toodud seisukohtade juurde ja

ei korda neid täielikult, kuid palub nendega arvestada. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja

kaebaja poolt kohtumenetluses kantud kulutused tema enda kanda. Vastustaja põhjendused on

järgmised:

1) vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli õigus saada R4 toidunormis sätestatud koguses toitu, sest

kaebaja puhul on tegemist alla 21-aastase isikuga (sündinud 31. detsembril 1993). Tõsiseltvõetav ei

ole aga kaebaja väide nälgimisest. Nimelt saavad R4 toidunormiga isikud hommikusöögiks 200

grammi putru ja õhtusöögiks 100 grammi suppi rohkem. Seega sai kinnipeetav ajal, mil talle ekslikult

määrati R3 toidunorm, vähem toitu, kui oleks saanud R4 toidunormi korral, kuigi toidukogus ei ole

märkimisväärselt väiksem. Vastustaja selgitab, et 1 supilusikatäis putru kaalub ca 50 grammi, seega

sai kaebaja hommikuti 4 supilusikatäit putru vähem, mis ilmselgelt ei ole märkimisväärne

toidukogus;

2) kaebaja esitas vanglale 27. veebruaril 2014 selgitustaotluse, milles märkis, et temal asendati

kambri kõrval asuval nimetahvlil R4 R3-ga ning küsis, mida need tähendavad. Sellest tulenevalt on

vastustaja seisukohal, et kuna toidukogust olulisel määral ei vähendatud, siis kaebaja tegelikult ei

tajunud ega märganudki toidukoguse muutust. Samuti parandas vangla vea 14. märtsil 2014 ning

kaebajale määrati taas R4 toidunorm;

3) vastustaja leiab, et õigusvastane ei ole määrata noorele kinnipeetavale R3 toidunormi, kui ta on

vähese kehalise aktiivsusega, põhiliselt ruumis istuv ja väga vähe liikuv kinnipeetav, kelle

toiduenergiavajadus

vastab

1,4–1,5-kordsele

põhiainevahetusele.

Kaebaja

kandis

alates

24. detsembrist 2013 P2 kinnises osakonnas kartserikaristust, mistõttu ta liikus vähe, kuna P2

osakond on kinnine ning kinnipeetavatele ei ole ette nähtud aega liikumiseks väljaspool kambrit (va 1

tund värskes õhus viibimist);

4) vastustaja on kaebaja ees vabandanud ning möönab, et tegemist on kahetsusväärse juhtumiga, kuid

on jätkuvalt seisukohal, et kaebajale ei ole kahju tekitatud. Kaebajale on toitu võimaldatud ning

näljatunde tekkimine ei ole tõenäoline. Kuna kaebaja viibis kartseris, siis oli ka tema kehaline

aktiivsus väiksem. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamine rahaliselt ei ole asjakohane. Viru Vangla on

eksimuse tuvastamisel vea parandanud.

6. Tartu Halduskohus andis 6. juuni 2014. a määrusega menetlusosalistele täiendavate menetlus-

dokumentide esitamiseks tähtaja.

7. Kaebaja esitas Viru Vangla vastusele vastuväite, milles märkis järgmist:

1) perioodil veebruar kuni 13. märts 2014 ei ole kaebajat ümber paigutatud;

2) kuigi vastustaja selgitab, et on eksimuse pärast vabandanud, tegi ta seda alles kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata jätmise otsuses, mitte kaebaja varasemale märgukirjale vastates. Vangla pidas

vajalikuks vabandada alles siis, kui esitatud oli kahju hüvitamise nõue, sest siis oli alust arvata, et

kaebaja võib pöörduda kohtusse;

3) kahjunõue on õigustatud ja samas ka proportsionaalne, hüvitamaks tekitatud alaväärsustunnet.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Käesolevas asjas taotleb kaebaja Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist 100 euro ulatuses.

Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on sätestatud

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lg-s 1.

RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1).

9. Kaebuse kohaselt nõuab kaebaja Viru Vanglalt hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekkis

seetõttu, et kaebajale määrati veebruaris-märtsis 2014 ekslikult paariks nädalaks R3 toidunorm ja

seetõttu sai ta vähem süüa ning tundis nälga. Kaebaja leiab, et teda on alavääristatud. Tal tekkis

tunne, et ta ei ole midagi väärt, kuna ei saanud ettenähtud kogust sööki. Kaebaja sellistest selgitustest

võib järeldada, et vangla on talle kahju tekitanud väärikuse alandamisega (hingeliste kannatustega).

RVastS § 9 lg 1 näeb ühe mittevaralise kahju hüvitamise alusena ette väärikuse alandamise.

10. Riigikohtu halduskolleegium on 18. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 selgitanud, et

kahju ei kuulu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida

kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja Viru Vanglale

pöördumise (see on dateeritud 19. veebruariga ja registreeritud 27. veebruaril 2014), milles ta palus

selgitust, miks R4 toidunorm asendati R3-ga. Nimetatud pöördumises märkis kinnipeetav, et kuna ta

on 20-aastane, peaks tal olema R4 toidunorm. Kohus leiab, et sellega on kaebaja asunud realiseerima

oma õigust RVastS § 6 lg 3 esimeses lauses sätestatud viisil.

11. Järgnevalt tuvastab kohus, kas avaliku võimu kandja tegevus oli õigusvastane.

12. Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses

elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet.

Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Lõike 2

kohaselt jälgib vangla toidukava koostamist ja toitlustamist arst. Viru Vangla direktori 23. jaanuari

2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 9.1 kohaselt toimub kinnipeetavate

toitlustamine

sotsiaalministri

31. detsembri

2002.

a

määruse

nr

„Toidunormid

kinnipidamisasutuses“ (edaspidi määrus nr 150) alusel. Määruse nr 150 § 2 lg 1 sätestab, et

kinnipeetava ööpäevase toiduenergiavajaduse hindamisel arvestatakse kinnipeetava vanust, sugu,

tehtavat tööd, kehalise aktiivsuse taset, võttes aluseks määruse lisas 1 esitatud kehalise aktiivsuse

tasemele vastava keskmise toiduenergiavajaduse. Määruse § 2 lg 3 järgi jaotatakse kinnipeetavad

toiduenergiavajaduse järgi 4 rühma (R1–R4).

13. Tartu Ringkonnakohus selgitas 15. novembri 2013. a otsuses asjas nr 3-11-2943 p-s 13, et

kinnipidamisasutus peab tagama karistuse kandmise eesmärkide täitmise ja samas seisma hea selle

eest, et kinnipeetavatele oleks vanglas tagatud tervislik toit ja olmetingimused. Seetõttu on loomulik,

et kinnipidamisasutustes on õigusaktidega reglementeeritud ka kinnipeetavate toidu normid ja

koostis, et vältida võimalike tervisehädade tekkimist, mille ravimise peaks riik ka peale kõige muu

kinni maksma. Kui vabaduses viibides on isikul põhimõtteliselt võimalik toituda nii ebaregulaarselt

ja ebatervislikult kui ta heaks arvab, siis kinnipidamisasutus peab soodustama igati tervislikku ja

täisväärtuslikku toitumist ja seda nii kinnipeetavate tervisele kui ka riigi kulude kokkuhoiule

mõeldes.

Inimese tervise kaitsmise, haiguste ennetamise ja tervise edendamise eesmärkidel on kehtestatud

rahvatervise seadus, mille § 1 kohaselt saavutatakse neid eesmärke riigi, omavalitsuse, avalik- ja

eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike

abinõude süsteemiga. Muuhulgas on nimetatud eesmärgi saavutamiseks pandud sotsiaalministrile

kohustuseks kehtestada toidunormid kinnipidamisasutustes (§ 8 lg 2 p 22). Nimetatud sättest

lähtuvalt ongi kehtestatud määrus nr 150, mille § 1 lg 2 kohaselt peab päevane toidunorm katma

kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning

minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ning mineraaltoitained) ja valguvajaduse. Lõike 3 kohaselt

määratakse pärast vastuvõtmist kinnipidamisasutusse kinnipeetavale toidunorm, mida muudetakse

kinnipidamisasutusele tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutuse alusel. Lõike 4 kohaselt arvestatakse

toidunormi määramisel kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust, terviseseisundit, elanikkonna

üldisi toitumistavasid ning võimaluste piires kinnipeetava oma religiooni toitumistavasid. Lõike 5

kohaselt kindlustatakse tervishoiutöötaja ettekirjutusel erivajadustega kinnipeetava dieettoitlustamine

või antakse tavalisele toidunormile lisaks igapäevast lisatoitu. Seega toimub kinnipeetavate

toitlustamine eelkõige kooskõlas õigusnormidega ja kõrvalekalded üldistest toitlustamisnormidest

peavad olema põhjendatud ega tohi ohustada kinnipeetava tervist.

14. Kaebaja tugineb kaebuses väärikuse rikkumise faktile ega ole esitanud väidet tervise

kahjustamise kohta. Vastustaja poolt kohtule esitatud Viru Vangla meditsiiniosakonna arsti K. Irdi

8. aprilli 2014. a tõendi kohaselt oli kaebajale määratud toidunorm R4. Kohus on seisukohal, et

kaebajale veebruaris-märtsis 2014 R4 toidunormi asemel R3 toidunormiga toitlustamine oli

õigusvastane. Ka Viru Vangla on oma tegevuse õigusvastasust jaatanud, sest vastustaja on kaebaja

pöördumisele 17. märtsil 2014 vastates nentinud, et kaebajale oli ekslikult määratud vale toidunorm,

kuid alates 14. märtsist 2014 on kaebajal taas R4 toidunorm. Ka 13. mai 2014. a otsuses nr 6-16/71-2

tunnistas vangla oma viga ja vabandas kaebaja ees.

15. Kohus leiab, et esineb põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja väidetavalt tekitatud kahju vahel.

16. RVastS § 9 lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 eesmärk ei ole

moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine (Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni

2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02, p 13). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse

alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu halduskolleegiumi

5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

17. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja puhul on tegemist alla 21-aastase kinnipeetavaga, kelle

toitlustamine pidi toimuma R4 toidunormi alusel. Käesoleva vaidluse esemeks on asjaolu, kas

kaebajale R4 toidunormi asemel R3 toidunormi järgi toitlustamine sai kaebajale tekitada mittevaralist

kahju, mis tuleb hüvitada rahas. Kohus leiab, et paari nädala jooksul hommikul 200 grammi pudru ja

õhtul 100 grammi supi vähem söömine ei saanud kaebajale tekitada kannatusi, mis on käsitatavad

väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. Mittevaraline kahju võib olla heastatav

ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Asja materjalidest nähtuvalt on

vastustaja toimunud rikkumist kompenseerinud vabandusega. Kohus leiab, et Viru Vangla kahju

tekitajana ei jätnud kaebajat toiduta sihilikult, eesmärgiga põhjustada kannatanule ebamugavusi või

piinu. Kohus arvestab ka asjaoluga, et kaebaja viibis kartseris, kus kehalise aktiivsuse tase ja

toiduenergiavajadus on väiksem. Määruse nr 150 § 2 lg 2 p 1 sätestab, et vähese kehalise

aktiivsusega, põhiliselt ruumis istuvate ja väga vähe liikuvate kinnipeetavate toiduenergiavajadus

vastab 1,4–1,5-kordsele põhiainevahetusele. Kui kehalise aktiivsuse tase vastab § 2 lõike 2 punktis 1

esitatule, võib kehtestada 15- kuni 21-aastastele meestele kinnipeetavate rühma R 3 toidunormi.

18. Arvestades asjaolu, et kaebajale tekitatud kahjulik tagajärg ei olnud märkimisväärne, Viru Vangla

ei põhjustanud tagajärge tahtlikult, ning on oma eksimust tunnistanud ja vabandanud kaebaja ees,

Viru Vangla ei ole kaebaja väärikust süüliselt alandanud, R3 toidunormi alusel toitlustamine ei ole

kaebajale põhjustatud ka tervisehäireid, leiab kohus, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Seega jääb

kaebaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.

19. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati

kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 21. mai 2014. a määrusega. HKMS

§ 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt

neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb

riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm

kohtunik