3-13-2281/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2281

Haldusasi

A.K. ja R.K. kaebus Keila Vallavalitsuse 5. juuli

2013 korralduse nr 2013 ja 24. septembri 2013

vaideotsuse nr 5.-3/13/2043-6 tühistamise või

alternatiivselt nende õigusvastasuse tuvastamise

nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: A.K.

Kaebaja: R.K.

Kaebajate esindaja: Mirga Kaps

Vastustaja: Keila vald

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.K. ja R.K. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kada.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

28. juulil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

komisjoni 23. novembri 1994 otsusega nr 5554 tunnistati 29,65 ha suurune Karjatooma A-17

maaüksus omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati selle

osas H.K., kes oli loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse võrdsetes osades A.K.le ja

R.K.le. A.K.le ja R.K.le Keila Vallavalitsuse ja Padise Vallavalitsuse korraldustega tagastatud

18,96 ja 10,17 ha suurused maatükid ning 5897 m2 suurune osa nimetatud õigusvastaselt

võõrandatud maast on ostueesõigusega erastatud kolmandatele isikutele.

2. A.K.le ja R.K.le Kloogal asuva tagastatud maaüksuse (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) ning

kolmandale isikule erastatud xxxx aadressi kandva maatüki (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx)

vahele jääb umbes 0,2 ha suurune maa-ala, mis enne maa õigusvastast võõrandamist kuulus

samuti xxxxx maa piiridesse ning mida käesolevas kohtuotsuses nimetatakse aadressi xxxx

järgi. Seal paikneb ehitisregistrisse registrinumbri xxxxxxxx alla kantud objekt (elamu).

3. Keila Vallavalitsuse 5. juuli 2013 korraldusega nr 449 anti Keila vallale kui xxxxx asuva

elamu omanikule maareformi seaduse § 6 lõike 31 kolmandas lauses nimetatud tähtaeg selle

elamu kordategemiseks hiljemalt 6. juulil 2014, samas tehti ettepanek määrata maa

munitsipaalomandisse taotlemise eesmärgil selle ehitise teenindamiseks vajaliku maa

suuruseks 0,20 ha. Korralduse kohaselt anti kõnealune ehitis Keila valla omandisse riigivara

munitsipaalomandisse andmise aktiga ning see on lagunenud, kasutusest välja langenud ja

ümbrust ning maastikupilti tunduvalt kahjustav MRS § 6 lg 31 tähenduses. Korralduses

arvestati ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel seda, et kõrvalasuvate xxxxx

ja xxxxx katastriüksuste pindalad on vastavalt 0,2912 ja 0,2967 ha ning Keila valla

ehitusmääruse kohaselt on tiheasustusalal on uue elamu ehituskrundi minimaalseks suuruseks

3000 m2. 24. septembri 2013 vaideotsusega nr 5.-3/13/2043-6 jättis Keila Vallavalitsus

rahuldamata A.K. ja R.K. poolt vallavalitsuse 5. juuli 2013 korraldusele nr 449 esitatud vaide.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. A.K. ja R.K. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Keila Vallavalitsuse 5. juuli

2013 korralduse ning 24. septembri 2013 vaideotsuse tühistamist või alternatiivselt selle

õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajad leiavad, et Keila vald on xxxxx objekti kohta

ehitisregistrile esitanud valeandmed, kuna sellel puudub vundament, seinad ja laed on

mädanenud, katus sissekukkunud, korsten lõpeb enne katusest väljaulatumust, ehitise

sisemuses on muld ja lagunemisel tekkinud praht. Kaebajate hinnangul ei ole sellise objekti

kordategemine MRS § 6 lg 31 tähenduses võimalik, vaid see on võimalik üksnes lammutada.

Kaebajate hinnangul ei ole eelnimetatud normi mõttega kooskõlas kasutusest väljalangenud

hoone asemele uue hoone ehitamine ning objekti, mis on nii lagunenud, et taastamiseks on

vajalik uus ehitada, ei saa käsitada ehitisena MRS tähenduses.

5. Kaebajate hinnangul välistab konkreetse ehitise juurde maa munitsipaalomandisse

taotlemise seegi, et tegemist on õigusliku aluseta, st. ehitusloata ja maakasutusõiguseta

püstitatud ehitisega ning selle riigivara munitsipaalomandisse üle andmise aktiga valla

omandisse üleandmine ei muutnud seda õiguslikul alusel püstitatuks. Kaebajad selgitavad,

viidates asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-le 13 ja Riigikohtu otsusele

kohtuasjas nr 3-3-1-43-07, et õigusliku aluseta püstitatud ehitise seadustamine on võimalik

vaid kasutusloa andmise teel, millega ei tohi aga rikkuda maa tagastamise õigustatud

subjektide õigusi. Kaebajate hinnangul ei tõenda ehitise maakasutusõigust Keila Rajooni

Läänemere Sõjaväeringkonna jaoks eraldatud maade plaan, kuna see kinnitab vaid seda, et

Klooga garnisoni jaoks eraldati 1329,39 ha suurune maa-ala, kusjuures pole ka üheselt aru

saada, millisele sõjaväeringkonnale see maa eraldati.

6. Kaebajad viitavad ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-36-99 ning leiavad, et kuivõrd

vaidlustatud korralduses on maa suurus kindlaks määratud ligikaudselt, ei saa seda üldse

käsitada ehitise teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisena ning vastav osa

korraldusest on tühine. Kaebajad toovad välja sellegi, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramine on vajalik vaid juhul, kui krunt ei olnud kindlaks määratud, mis antud juhul

kinnitab nende hinnangul samuti seda, et maakasutusõigust sellise ehitise püstitamiseks ei

olnud.

7. Ka leiavad kaebajad, et isegi kui tegemist oleks ehitisega, mis on võimalik korda teha, ei saa

põhjendatuks pidada selle juurde 0,20 ha suuruse teenindusmaa määramist, kuna tegemist ei

ole minimaalse vajaliku maaga. Kaebajad ei pea põhjendatuks valla viidet ehitusmääruses

mainitud 3000 m2 suurusele ehituskrundile, kuna antud juhul pole tegemist uusehitisega, vaid

õigusvastaselt võõrandatud maale jääva olemasoleva ehitise juurde teenindusmaa

määramisega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Keila Vald vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on

seisukohal, et xxxxx objekti näol oli tegemist MRS § 6 lg 31 nimetatud lagunenud ehitisega,

mille kordategemiseks tuli selle omanikule anda tähtaeg ning seda vaidlusaluse korraldusega

tehtigi. Samuti peab vastustaja samast normist tulenevalt õiguspäraseks ja vajalikuks ühes

ehitise kordategemiseks tähtaja andmisega sellele teenindusmaa määramist. Vastustaja viitab

Maa-ameti 13. novembri 2013 kirjale nr 4.1-4/14274, kus selgitati, et vaidlusaluse elamu

kohta on olemas riigi vara munitsipaalomandisse andmise akt nr 01/951-07, millega anti

omandireformi aluste seaduse alusel üle muuhulgas ka Kaare 3 elamu, mistõttu ei oma

kunagine ehitusluba ja maaeraldus maareformi läbiviimisel tähendust. Täiendavalt toob

vastustaja välja, et maaeralduse aluseks on Keila Rajooni TSN Täitevkomitee 9. mai 1958

otsus nr 04, mis omakorda on kinnitatud ENSV Ministrite Nõukogu 24. oktoobri 1958

otsusega nr 1670-pc, kusjuures mõlemad maaeralduse aluseks olevate dokumentide andmed

on kantud plaanile M 1: 25 000, millega Klooga polügooni maa läks Balti Sõjaväeringkonnale.

Vastustaja märgib, et vaidlusalune korraldus on antud kaalutlusõiguse alusel, järgides faktilist

olukorda ning eesmärki, samuti on arvestanud tähtsust omavaid asjaolusid ning lähtunud

kehtivatest õigusaktidest.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et A.K. ja R.K. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Vaidlustatud haldusaktiga lagunenud ehitise omanikule selle kordategemiseks tähtaja andmine

ning ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse kindlaksmääramine on toimunud

õiguspäraselt ja põhjendatult.

10. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxx alevikus xxxxx asub objekt, mille välimust ja

seisukorda vaidlusaluse korralduse andmise ajal, st. 2013. aasta juuli alguses, kajastavad

kaebajate poolt esitatud fotod (tl. 22 jj). Samuti pole vaidlust selles, et xxxxx asuv objekt on

11. detsembril 1998 koostatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktiga nr 01/951-07

Kaitseministeeriumi poolt üle antud Keila Vallavalitsusele. Vaidlust pole ka selles, et

vaidlusaluse korralduse punktis 2 nimetatud ca 0,20 ha suurune maatükk jääb õigusvastaselt

võõrandatud xxxxxx maale ning kaebajad taotlevad maa tagastamist. Vaidlus on poolte vahel

aga esiteks selles, kas eelnimetatud objekti kui lagunenud ehitise kordategemiseks tähtaja

andmine oli õiguspärane ja teiseks selles, kas vaidlusaluse korraldusega selle ehitise

teenindamiseks vajalik maa on määratud õigesti. Küsimus sellest, kas käesolevaks ajaks on

xxxxx asuv ehitis korda tehtud selliselt, et see vastab maareformi seaduses sätestatud ehitise

tunnustele ning kas selle ehitise juurde saaks tänases faktilises olukorras maareformi seaduse §

28 lg 1 p 1 alusel maad munitsipaalomandisse anda, väljuvad aga käesoleva kaebuse eseme

piiridest.

11. Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 p 4 ja § 28 lg 1 p 1 kohaselt ei tagastata

omandireformi õigustatud subjektile munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alust

ning nende teenindamiseks vajalikku maad. Selline maa antakse tasuta munitsipaalomandisse.

MRS § 6 lg 3 kohaselt on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt

ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks

seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Sama paragrahvi lõike 31 teises ja kolmandas lauses

sätestatakse aga, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt

kahjustavaid ehitisi ei käsitata ehitistena ning sellised ehitised teeb omanik korda või

kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Lagunenud, kasutusest välja

langenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustava ehitise mõistet MRS ei ava, samuti

ei reguleerita õigusaktides seda, missuguses ulatuses ehitise renoveerimine jääb MRS § 6

lõikes 31 kasutatud ehitise kordategemise mõiste piiridesse ega seda, kui lagunenud võib ehitis

olla selleks, et eelnimetatud normis viidatud kordategemisettekirjutuse tegemine üldse

õigustatud saaks olla.

12. Leian, et lagunenud ehitisena MRS § 6 lg 31 tähenduses saab käsitada sellist objekti, mis

on kunagi olnud hoone või sihtotstarbeliselt kasutatav rajatis, ent on aja jooksul

hooldamatusest tingituna või mingisuguse õnnetuse tulemusena lagunenud või osaliselt või

täielikult kasutuskõlbmatuks muutunud. Käesoleval juhul saab kaebajate poolt esitatud fotode

(tl. 22 jj) põhjal ning ilma kohapealset täpsemat uurimist või ekspertiisi läbi viimata väita, et

Kaare tn 3 objekti näol on tegemist lagunenud hoonega. Vaatamata selle tehnilisele seisule

vaidlusaluse korralduse andmise ajal, on fotodelt näha, et tegu on olnud aluspinnaga

kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud tervikliku, väliskeskkonnast

katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitisega. Fotodelt nähtuv objekt on niisiis

kunagi vastanud ehitusseaduse § 2 lõigetes 1 ja 2 sätestatud hoone tunnustele. Siinkohal ei

oma tähtsust see, et see hoone on ehitatud ilma vundamendita. Eeldades, et kaebajate

sellekohane väide on tõene ning esitatud foto (tl. 25) seda ka põhimõtteliselt kinnitab, ei

muuda traditsioonilise valatud või laotud vundamendi puudumine tõdemust, et tegemist on

kohtkindlalt maapinnaga ühendatud asjaga. Kaebuses esitatud kirjeldus selle objekti

seisukorra kohta on esitatud fotode põhjal usutav. Küll aga ei saa sellest järeldada, et tegemist

oleks täielikult hävinud ehitisega või objektiga, mille kordategemine ei ole põhimõtteliselt

võimalik. See, et hoone katus on osaliselt sisse kukkunud, põrandad ilmselgelt läbi

mädanenud ning kandekonstruktsioonid silmnähtavalt kahjustada saanud, uksed-aknad

puudu jne ei välista MRS § 6 lg 31 alusel selle omanikule kordategemisettekirjutuse tegemist.

13. Ehitise kordategemiseks tähtaja andmine oleks välistatud juhul, kui ehitis on kas täielikult

hävinud ja selle hävimise erandlikud asjaolud ei ole sellised, mis õigustaksid ehitise taastamist,

või ka juhul, kui vaadeldav objekt ei ole kunagi hoone või sihtotstarbeliselt kasutatava rajatise

tunnustele vastanud. Nii näiteks leidis Tallinna Ringkonnakohus kohtuasjas nr 3-08-1934

tehtud otsuses, et püsivalt kasutusest väljalangenud vundamentide (mille peal ei ole kunagi

ühtegi hoonet olnud) kordategemine ei ole võimalik ning sellise rajatise kordategemiseks

MRS § 6 lg 31 nimetatud korralduse andmine seega ilmselgelt põhjendamatu. Kohtuasjas nr

3-06-1168 tehtud otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus aga, et ehitise rekonstrueerimisega

võib tegu olla erandina ka juhul, kui asendatakse ehitise kõik konstruktsioonid peale

vundamendi, kusjuures konstruktsioonide uuendamise mahu kõrval tuleb arvestada ka

rekonstrueeritud

ehitise

mõõtmete,

väliskuju

ja

sihtotstarbe

sarnasust

rekonstrueerimiseelsega. Ringkonnakohus märkis, et kui need näitajad ei muutu, pole MRS §

6 lõikes 31 sätestatud ehitise kordategemise mõiste selline sisustamine tingimata vastuolus

maareformi eesmärkidega.

14. Käesoleval juhul olid lagunenud hoonel vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal endiselt

äratuntav väliskuju ja põhikonstruktsioonid. Nende konstruktsioonide väga halb seisukord

ega hoone varisemisohtlikkus ei ole asjaolud, mis välistaks MRS § 6 lg 31 kohaldamise. Just

sedalaadi lagunenud ehitiste kordategemiseks ongi nimetatud norm mõeldud. Olukorras, kus

hoone katus või välispiirded oleksid terviklikud ja sellises seisukorras, et eraldavad üheselt

siseruumi väliskeskkonnast ning muud olulised hoone konstruktsioonielemendid on alles ja

enam-vähem oma õigetel kohtadel ega ole hoonest kui tervikust eraldunud, ei oleks sellist

hoonet üldse põhjust pidada lagunenuks. Sellise hoone juurde saaks maa erastada või

munitsipaalomandisse anda ilma, et mingi täiendav selle ehitise kordategemine sootuks vajalik

oleks.

15. Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et Kaare tn 3 objekti näol on tegemist õigusliku

aluseta püstitatud ehitisega, mille juurde poleks maa munitsipaalomandisse andmine võimalik.

Kõnealuse objekti kui riigi vara andis Kaitseministeerium 11. detsembril 1998 üle Keila

Vallavalitsusele.

Tegemist

oli

riigi

omandis

oleva

vara

tasuta

üle

andmisega

munitsipaalomandisse Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 3 lg 2 p 1

tähenduses. Selle näol on niisiis tegemist omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate

õigusaktide alusel üleantava ehitisega. Vaidlusaluse ehitise Keila valla omandisse andmise ajal

kehtinud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lõike 1 teisest lausest tulenes,

et maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest

tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse sama seaduse

§-i 13 sätteid ehk õiguslikul alusel püstitatud ehitisele kohaldatavaid norme. Seega eristati

AÕSRS-is selgelt teistest ehitistest neid, mis on üle antud omandireformi käigus ning viimaste

suhtes kohaldatakse õiguslikul alusel püstitatud ehitise sätteid ka juhul, kui ehitis on

püstitatud maakasutusõiguse või ehitusloata. Seetõttu erineb käesolev olukord kaebajate poolt

viidatud haldusasjas nr 3-3-1-43-07 tehtud Riigikohtu otsuses käsitletust, kuna

viimatinimetatud juhul ei olnud ehitist selle omanikule üle antud omandireformi aluste

seaduse alusel. Samuti tuleneb AÕSRS § 14 lõike 3 käesoleval ajal kehtivast redaktsioonist, et

maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa

suhtes maareformi seaduse § 6 2. lõike punkti 3 sätete kohaldamisele ning ei takista maa riigi

omandisse jätmist ega maa munitsipaalomandisse andmist. Nimetatud normis ei viidata MRS

§ 6 lg 2 punkti 4 kohaldamise võimatusele. Sellest saab järeldada, et kohaliku omavalitsuse

omandis oleva ent maakasutusõiguse ja/või ehitusloata püstitatud ehitise juurde on võimalik

maa munitsipaalomandisse andmine ning selle maa mittetagastamine MRS § 6 lg 2 p 4 alusel.

Seega on vastustaja õigesti leidnud, et kõnealuse ehitise ehitusloa ja maakasutusõiguse

olemasolu ei ole antud juhul olulised ega välista sellise ehitise kordategemiseks tähtaja

andmist.

16. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebajate seisukohta, et vaidlusaluse korraldusega on Kaare

tn 3 ehitise teenindamiseks määratud põhjendamatult palju maad. MRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt

on kohalikul omavalitsusel õigus saada munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate

hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramist reguleerib Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998 määrus nr 144 Ehitise teenindamiseks

vajaliku maa määramise korra kinnitamine (edaspidi VVm 1998/144). Nimetatud määruse punkti

1 kohaselt reguleerib see ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist muuhulgas maa

munitsipaalomandisse andmisel. Sama määruse punktis 3 sätestatakse, et lagunenud ja

kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavale ehitisele

määratakse teenindamiseks vajalik maa üksnes juhul, kui kohalik omavalitsus määrab vastavalt

MRS § 6 lõikele 31 sellise ehitise kordategemiseks tähtaja. Arvestades eelviidatud norme ning

lähtudes analoogiast MRS § 6 lg 31 viimase lausega, tuleb munitsipaalomandis oleva

lagunenud ehitise teenindamiseks vajalik maa kindlaks määrata koos ehitise kordategemiseks

tähtaja andmisega.

17. VVm 1998/144 punkti 4 alapunkti 1 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik

maa kooskõlas maakorralduse nõuetega, sama punkti 2. alapunktis on sätestatud, et ehitise

teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik

ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms),

ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Neist sätetest

tulenevalt on kohalikul omavalitsusel ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse

kindlaksmääramisel võrdlemisi avar kaalutlusruum. Ehitise juurde maa erastamise kontekstis

on kohtuasjas nr 3-3-1-81-05 tehtud otsuses sellist seisukohta väljendanud ka Riigikohus.

Leian, et antud juhul on Keila Vallavalitsus vaidlustatud korralduse andmisel lähtunud

asjakohastest kaalutlustest. Põhjendatult on arvestatud sellega, et xxxxx ehitise näol on (pärast

selle kordategemist) tegu elamuga. Sellise üksikelamu sihtotstarbeline kasutamine eeldab, et

selle ümber on piisav hulk maad, mis muudab seal elavatel inimestel mõistlikult võimalikuks

ehitise kasutamise oma kasutusotstarbest lähtudes. Mõeldamatu on määrata üksikelamu

juurde määrata üksnes sellise suurusega teenindusmaa, mis võimaldab minimaalse ligipääsu ja

ehitise

korrashoiu.

Konkreetse

ehitise

teenindamiseks

vajaliku

maa

suuruse

kindlaksmääramine võib sõltuda ka ehitise asukohast ning ümberkaudset asustust

iseloomustavatest tunnustest. Selles osas on vastustaja samuti põhjendatult arvesse võtnud

seda, et vaidlusaluse ehitise vahetuses lähenduses olevate naaberkruntide suurused on veidi

alla 3000 m2. Asjakohatu pole ka viide valla ehitusmäärusele, kus määrataks vähima

individuaalelamukrundi suurusena 3000 m2. Antud juhul pole oluline see, et kõnealuse ehitise

näol ei ole tegemist uusehitisega, küll aga see, et määrates xxxxx ehitise teenindusmaa

väiksemana kõnealusest 0,2 hektarist, ei oleks ülejäänud osale maast võimalik teist

ehituskrunti uusehitise moodustamiseks luua. Põhjendamatu on ka kaebajate etteheide, et

korralduses on teenindusmaa suurus kindlaks määratud vaid ligikaudselt. VVm 1998/144

punktis 12 on sätestatud, et vallavalitsuse otsuses ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse

ja piiride kohta peab sisalduma vähemalt ehitise nimetus ja selle kasutamise otstarve, maa

ligikaudne pindala ja asukoht. Need andmed on korralduses näidatud.

18. Kuivõrd kaebus Keila Vallavalitsuse 5. juuli 2013 korralduse nr 449 tühistamise nõudes

jääb rahuldamata, tuleb rahuldamata jätta ka taotlus 24. septembri 2014 vaideotsuse

tühistamise nõude osas. Vaideotsus ei saa eraldiseisvalt, st. vallavalitsuse 5. juuli 2014

korraldusest nr 449 sõltumatult kaebajate õigusi rikkuda. Samuti tuleb rahuldamata jätta

kaebuses formuleeritud alternatiivne tuvastusnõue. HkMS § 45 lg 2 kohaselt saab isik

kaebuses tuvastamisnõude esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid

vahendeid. Selliseks tõhusamaks vahendiks on antud juhul haldusakti tühistamisnõude

esitamine, mis kaebuses ka sisaldus. See, et tühistamisnõue jääb rahuldamata, ei anna

võimalust alternatiivselt taotleda vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamist. Isegi

juhul kui Keila Vallavalitsuse haldusaktid oleksid õigusvastased, ei oleks selle õigusvastasuse

tuvastamine kaebajate õiguste kaitseks vajalik. Haldusakt kehtiks sõltumata selle

õiguspärasusest.

19. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik