3-14-50384/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

20.06.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50384

Haldusasi

Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vanglalt kahju

hüvitamise nõudes summas 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Maksimovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Maksimov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksei Maksimovi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

13.05.2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi kaebus (tl 1-1p) Tartu Vangla poolt

06.01.2014 iganädalase spordisaali külastamise ärajätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks

summas 500 eurot. Ühtlasi taotles A. Maksimov riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist,

väites, et tal ei ole tööd ega vahendeid ja puudub sissetulek.

2. Tartu Halduskohus 07.04.2014. a määrusega (tl 14-15) jättis rahuldamata A. Maksimovi

taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Ühtlasi jättis kohus kaebuse

käiguta ja andis kaebajale riigilõivu 15 euro tasumiseks 10 päeva alates määruse jõustumisest.

Arvestades, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte (tl 9-9p) kohaselt on

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 alusel kaebaja menetlusabi taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu (27.11.201326.03.2014) kahekordne keskmine ühe kuu

sissetulek 6,85 eurot, leidis kohus, et kaebajat tuleb pidada maksejõuetuks. Kohtu hinnangul

ei olnud kaebajale menetlusabi andmine hoolimata tema maksejõuetusest põhjendatud, kuna

kaebuse edulootused on vähesed ning kaebaja õiguste riive ei ole olnud suur. Kohus viitas

Tartu Vangla 25.03.2014. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 113/232

antud selgitusele, mille kohaselt on vangla täitnud vangistusseaduse § 55 lg-st 1 tuleneva

kohustuse kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamisel, kuna võimaluse kehaliseks

aktiivsuseks annab ka sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud igapäevane jalutuskäik ning lisaks on

kinnipeetaval võimalik teha oma keharaskusega harjutusi kambris. Kohus nõustus vanglaga,

et ühest tunniajasest sportimiskorrast ilma jäämine ei saa põhjustada ühtegi riigivastutuse

seaduse § 9 lgs 1 loetletud kahjulikku tagajärge. Kohus leidis, et kaebajal ei ole subjektiivset

õigust nõuda spordisaali kasutamise võimalust konkreetsel kuupäeval ning vangla tegevus ühe

spordisaali kasutamise korra ärajätmisel ei saa riivata kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et

oleks põhjendatud riigilõivust vabastamine kahju hüvitamise nõude esitamisel.

3. 10.04.2014 esitas A. Maksimov puuduste kõrvaldamise kirja (tl 21-23p), milles palus

kohtul vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole vahendeid, tööd ega sissetulekut.

Täiendavalt selgitas kaebaja väidetavat vangla poolset rikkumist.

4. Tartu Halduskohus 13.05.2014. a määrusega (tl 27-27p) jättis läbi vaatamata

A. Maksimovi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (resolutsiooni p 1) ja tagastas tema

kaebuse (resolutsiooni p 2). Lisaks märkis kohus, et kaebus koos võimalike lisadega kuulub

tagastamisele pärast määruse jõustumist (resolutsiooni p 3).

a) Kohus leidis, et A. Maksimovi 10.04.2014 esitatud riigilõivust vabastamise taotlus tuleb

jätta läbi vaatamata HKMS § 55 lg 3 alusel, kuna kohus on juba võtnud sama taotluse osas

seisukoha, viidates, et halduskohus lahendas A. Maksimovi 27.03.2014 esitatud riigilõivust

vabastamise taotluse 07.04.2014. a määrusega, jättes selle rahuldamata. Kohus märkis, et

HKMS ei näe riigilõivust vabastamise taotluse puhul ette erisusi korduva taotluse

lahendamiseks.

b) Kohus märkis, et kaebaja sai Tartu Halduskohtu 07.04.2014. a määruse kätte 09.04.2014.

Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on kaebaja varasemates kohtuasjades korduvalt esitanud

määruskaebuseid ning Tartu Halduskohtu 07.04.2014. a määruses on selgelt välja toodud

edasikaebamise kord, mistõttu pidi kohtu hinnangul kaebajale olema teada määruskaebuse

esitamise võimalus menetlusabi andmata jätmise määruse osas. Kohus märkis, et kaebaja on

käesolevas asjas korduvalt esitanud kohtule avaldusi, milles selgitas kaebuse nõuet ja rahaliste

vahendite puudumist, kuid üheski pöördumises ei ole kaebaja avaldanud soovi vaidlustada

Tartu Halduskohtu 07.04.2014. a määrust, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel, mistõttu jõustus Tartu Halduskohtu

07.04.2014. a määrus edasikaebamata 25.04.2014. Kohus selgitas, et puuduste kõrvaldamise

10-päevane tähtaeg hakkas kulgema 26.04.2014 ja viimane päev kaebuses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks oli 05.05.2014, kuid kuni käesoleva määruse tegemiseni ei ole kaebaja

kaebuses esinenud puudusi kõrvaldanud, s.o riigilõivu tasunud ega täiendavat tähtaega

palunud. Kohus asus seisukohale, et kuna riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest

vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise üheks eelduseks, siis ei ole kaebus ilma

riigilõivu tasumata menetletav, mistõttu kuulub kaebus tagastamisele selle esitajale HKMS

§ 121 lg 1 p 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. 21.05.2014 esitas A. Maksimovi kaebuse (tl 32), milles märgib, et ta ei ole nõus kohtu

13.05.2014. a määrusega, kuna rikuti põhiseadust ja kodanikuõigusi. Lisaks märgib kaebaja,

et kohus ei andnud kaitsjat, seega ei taganud protsessi võrdsust.

6. Tartu Halduskohus 26.05.2014. a määrusega (tl 36-37) jättis määruskaebuse käiguta ja

andis määruskaebuse esitajale puuduste kõrvaldamiseks 10 päeva alates määruse

kättesaamisest. Kohus märkis, et kaebaja 21.05.2014 pöördumine on väga lakooniline, kuid

kohtu hinnangul võib kaebaja eesmärgiks olla Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a määruse

vaidlustamine ning kohus tõlgendas vastavat pöördumist määruskaebusena. Kohus selgitas, et

määruskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb kaebajal täpsustada, millises

ulatuses Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a määrust vaidlustatakse, missugust lahendit

taotletakse ning mis põhjustel kaebaja leiab, et vaidlustatud määrus on väär. Ühtlasi selgitas

kohus, et RLS § 571 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule määruskaebuse esitamisel riigilõivu

15 eurot, kuid puuduvad andmed määruskaebuselt riigilõivu tasumise kohta.

7. 02.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi puuduste kõrvaldamise kiri

(tl 43), milles ta märgib, et kohus nõuab riigilõivu tasumist, kuigi teab, et kaebajal ei ole

vahendeid ega tööd. Lisaks märgib A. Maksimov, et siiani ei ole võimaldatud kaitsjat.

8. Tartu Halduskohtu 13.06.2014. a määrusega (tl 48) vabastas A. Maksimovi riigilõivu

tasumisest määruskaebuse esitamisel, võttis A. Maksimovi määruskaebuse menetlusse, jättis

määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

10. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste

asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kuigi kaebaja poolt 21.05.2014 esitatu on pealkirjas

nimetatud kaebuseks, on halduskohus seda õigesti tõlgendanud määruskaebusena Tartu

Halduskohtu 13.05.2014. a määruse peale. Nimetatud määrus on vaidlustatav resolutsiooni

pde 1 ja 2 osas. Kuigi määruskaebuses ei ole määruse tühistamise taotlust sõnaselgelt esitatud,

on selles märgitud, et määruskaebuse esitaja ei ole nõus kohtu 13.05.2014. a määrusega,

millest järelduvalt on ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuse esitaja tahe, et

ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2.

11. Halduskohus jättis 13.05.2014. a määruse p-ga 1 A. Maksimovi taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel läbi vaatamata HKMS § 55 lg 3 alusel. HKMS §

55 lg 3 sätestab, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba

varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud

korduva avalduse, kui käesolev seadustik ei näe ette teisiti. Kaebaja esitas 10.04.2014

taotlusega analoogse taotluse juba 27.03.2014, mis jäeti Tartu Halduskohtu 07.04.2014. a

määrusega rahuldamata.

Halduskohus tuvastas 07.04.2014. a määruses kaebaja

maksejõuetuse, kuid asus sellest hoolimata seisukohale, et kuna kaebuse edulootused on

vähesed ning kaebaja õiguste riive ei ole olnud suur, siis ei ole kaebajale menetlusabi andmine

põhjendatud. Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjalikult ja kohtupraktikat arvestades

selgitanud põhjuseid, mis tingisid kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata

jätmise. Ringkonnakohus leiab, et taotluse asjaolud ega alus 13.05.2014. a seisuga ei

muutunud. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et HKMS § 55 lg 3 alusel tuleb jätta läbi

vaatamata A. Maksimovi 10.04.2014 esitatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

12. 13.05.2014. a määruse p-ga 2 tagastas halduskohus A. Maksimovi kaebuse.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti kohaldanud kaebuse tagastamise alusena

HKMS § 121 lg 1 p-i 2. A. Maksimov ei tasunud määratud tähtaja jooksul kaebuse nõudele

vastavas suuruses riigilõivu 15 eurot, mistõttu ei saanud halduskohus kaebaja nõuet

menetleda. Haldusasja materjalidest nähtuvalt jättis halduskohus 07.04.2014. a määrusega

A. Maksimovi kaebuse käiguta ja andis talle tähtaja riigilõivu tasumiseks. A. Maksimov sai

määruse kätte 09.04.2014 (tl 20). Eelnimetatud määrus jõustus edasi kaebamata 24.04.2014

(halduskohus on ekslikult märkinud 25.04.2014) ja puuduse kõrvaldamise 10-päevane tähtaeg

hakkas kulgema 25.04.2014 (halduskohus on ekslikult märkinud 26.04.2014). Halduskohus

on 07.04.2014. a määruse resolutsiooni p-s 2 selgelt märkinud, et puuduse kõrvaldamise

10päevane tähtaeg hakkab kulgema määruse jõustumisest. Samuti on määruses selgelt

märgitud edasikaebamise kord. Halduskohus on õigesti leidnud, et A. Maksimov pidi puuduse

kõrvaldama hiljemalt 05.05.2014, kuid ta ei ole kohtu antud tähtajaks puudust kõrvaldanud

ega täiendavat tähtaega palunud. Kuivõrd puudus takistas kaebuse menetlemist, siis oli

ringkonnakohtu hinnangul kaebuse tagastamine põhjendatud.

13. A. Maksimovi väitel rikkus halduskohus määrusega põhiseadust ja kodanikuõigusi.

Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Halduskohus tugines kaebust tagastades ning

riigilõivu tasumisest vabastamise teistkordset taotlust läbi vaatamata jättes kehtivale õigusele,

mis on põhiseadusega kooskõlas ega riiva A. Maksimovi kodanikuõigusi. Riigikohtu üldkogu

on 29.11.2011. a otsuse nr 3-3-1-22-11 p-s 24 märkinud, et halduskohtule esitatud kahju

hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad

kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1 ls 1). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste

väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis,

kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole

tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja selles

sisulise otsustuse saamine välistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus, kas isiku õigusi on

rikutud. Üldkogu hinnangul (eelviidatud otsuse p 29.1) on halduskohtumenetluses riigilõivu

legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida muuhulgas põhjendamatute ja

pahatahtlike kaebuste menetlemist, kuna selliste kaebuste menetlemine võib kaasa tuua

kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul

(vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. 12.2009. a otsus nr 3412509,

p 23). PS § 15 lg 1 ls-st 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema

piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane

kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise

vältimiseks (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11).

14. 21.05.2014 esitatud määruskaebuses märkis A. Maksimov esmakordselt, et kohus ei ole

andnud kaitsjat ega taganud seega menetlusosaliste võrdsust. A. Maksimov kordas seda

02.06.2014 esitatud puuduste kõrvaldamise kirjas. Ringkonnakohus leiab, et A. Maksimovi

vastav väide on asjakohatu ega too kaasa määruse tühistamist, kuna puuduvad tõendid selle

kohta, et A. Maksimov oleks esitanud halduskohtule eelnevas menetluses menetlusabi taotluse

esindaja määramiseks. Ühtlasi puudus halduskohtul alus A. Maksimovile omal algatusel

menetlusabi andmiseks. A. Maksimov on ajavahemikus 01.01.2014 kuni 31.05.2014 esitanud

Tartu Halduskohtule 104 kaebust, millest tulenevalt on tegemist kogenud kaebajaga.

Ringkonnakohtul ei ole seetõttu alust järeldada, et poolte võrdsus olnuks halduskohtu

vaidlustatud määruse tegemise ajal tagamata ning nimetatud asjaolu võinuks põhjustada

määruskaebuse esitaja taotluse läbi vaatamata jätmise ja kaebuse tagastamise.

15. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus A. Maksimovi määruskaebuse rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel