2-07-31706/135 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-07-31706

Tsiviilasi

OÜ Algen (pankrotis) pankrotihaldur Ene Ahase hagi OÜ

Profit Pluss (pankrotis) vastu ajaloolise püügiõiguse

võõrandamise lepingu ja selle paranduse kehtetuks

tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9586,75 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2013.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Profit Pluss apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

22. mai 2014 .a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Profit Plus (pankrotis) pankrotihaldur

Margo Normann, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo

Vastustaja (hageja): OÜ Algen (pankrotis) pankrotihaldur

Einar Vallandi, esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2013.a otsus muutmata

ja OÜ Profit Pluss apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud OÜ Profit Pluss (pankrotis) kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSE KÄIK, MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA

PÕHJENDUSED

1. Tartu Maakohtu 30.08.2006 otsusega kuulutati välja OÜ Algen pankrot. OÜ Algen

(pankrotis; menetluses hageja) esitas kohtule hagi OÜ Profit Pluss (kostja) vastu poolte vahel

31.08.2005 sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.2005 sõlmitud

lepingu paranduse kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Maakohtu 12.04.2010 otsusega jäeti hagi

rahuldamata.

OÜ Algen (pankrotis) esitas apellatsioonikaebuse, milles palus Tartu Maakohtu 12.04.2010

otsuse tühistada. Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonikaebuse ja tühistas 22.11.2010

otsusega Tartu Maakohtu 12.04.2010 otsuse täielikult ja saatis tsiviilasja esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märkis, et hageja esitas tagasivõitmise hagi,

kuid kohtuotsusest ei selgu, kas vaidlusalune tehing on kehtetu PankrS § 111 lg 3 alusel või

mitte. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema kindlaks, kas vaidlusalune tehing on

kehtetu hageja toodud asjaoludel ning sellest tulenevalt hagi rahuldama või rahuldamata

jätma.

OÜ Profit Pluss esitas Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2010 otsuse peale kassatsioonikaebuse

Riigikohtule. Riigikohus jättis 31.01.2011 määrusega kassatsioonikaebuse menetlusse

võtmata ja edastas asja materjalid esimese astme kohtule asja uueks läbivaatamiseks.

Kostja OÜ Profit Pluss suhtes on kohtumenetluse kestel, 24.10.2012, välja kuulutatud

pankrot.

Kohus on 31.08.2007 määrusega taganud hagi (I kd t lk 12) ja keelanud kõigi tsiviiltehingute

ja -toimingute tegemise 31.08.2005 lepingu ja selle 14.09.2005 täienduse esemeks olevate

ajalooliste püügiõigustega.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale ajalooline püügiõigus püügiks Tartu maakonnas

Peipsi- ja Lämmijärvel 2003., 2004. ja 2005. aastatel nakke- ja raamvõrkudega, ääre-või

avaveemõrraga, tindimõrraga ja mutnikuga. 31.08.2005 sõlmisid hageja ja kostja ajaloolise

püügiõiguse võõrandamise lepingu, mille kohaselt hageja võõrandas kostjale püügiõiguse

150 000 kr eest. Pooled sõlmisid 14.09.2005 lepingu paranduse kokkuleppe, millega parandati

ja täpsustati põhilepingu tingimisi.

Hageja vaidlustas nimetatud tehingud PankrS § 111 lg 1 ja 3 alusel, kuna leidis, et need on

kinke iseloomuga. Tartu Ülikooli rahandusõppetooli lektor Andres Juhkami eksperthinnangu

kohaselt oli tehingu tegemise ajal püügiõiguse kohalik turuväärtus vähemalt 2 722 180 kr,

mitte 150 000 kr. Kuna hageja tegutses äriühinguna, oli tema eesmärk edendada oma

majandustegevust võimalikult kasumlikult. Hageja majandustegevuse toimimine sõltus

sellest, kas tal on võimalik teostada püügiõigust või mitte. Püügiõiguse võõrandamisega

välistas ta oma senise majandustegevuse toimumise ja pidi arvestama, et edaspidi ei ole tal

arvestatavaid laekumisi majandustegevusest. Pankrotimenetluses toimunud erikontrolli käigus

tuvastati, et püügiõiguste võõrandamine kostjale 150 000 kr eest ei olnud majanduslikult

põhjendatud ning oli äärmiselt kahjulik nii hagejale kui ka tema võlausaldajatele.

Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt ei ole kostja poolt esitatud lepingutega võimalik

tõendada ajaloolise püügiõiguse harilikku väärtust ega kohalikku keskmist müügihinda

tehingu tegemise ajal, sest esitatud lepingute esemed ei ole samad vaidlustatud lepingu

esemeks oleva püügiõigusega. Tegemist on võrreldamatute lepingu esemetega ja tehingutega.

Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus hageja nõude osas uusi seisukohti ei esitanud ja

jäi varem esitatu juurde.

3. OÜ Profit Pluss hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete

kohaselt ei ole tehingul kinke iseloomu. Nii hageja kui ka kostja on kalapüügiga tegelenud

piisavalt kaua, et omada vastavaid kogemusi ja teadmisi sõlmimaks ajaloolise püügiõiguse

võõrandamise lepingut just sellise hinnaga, nagu see käesoleval juhul sõlmiti. Hageja ja kostja

leppisid kokku, et tehingu tegemise ajal on püügiõigus väärt 150 000 kr. Eksperthinnang,

mille alusel on püügiõiguse väärtuseks märgitud 2 722 180 kr, on hüpoteetiline ega tõenda

püügiõiguse tegelikku väärtust 2005. aastal. Müügihind kujuneb pakkumise ja nõudluse

toimel, mistõttu ei pruugi hind kajastada asja tegelikku väärtust.

Tõendamata on hageja väide, et püügiõigus võõrandati alla turuväärtuse. Kuna kokku lepitud

müügihind oli kohalik keskmine turuhind, ei saanud see kahjustada võlausaldajate huve.

Sama piirkonna ajaloolise püügiõiguse võõrandamiseks sõlmitud lepingutest on näha, et

püügiõigusi on võõrandatud ka kümneid kordi madalama hinnaga, kui toimus vaidlustatud

tehing. Kuna hageja võõrandas püügiõiguse turuhinnaga, ei saanud ei temale ega ka tema

võlausaldajatele kahju tekkida. Tõendina esitatud lepingute esemed on valdavalt analoogsed

vaidlustatud lepingu esemega, v.a mutnikud, mille võõrandmislepinguid ei õnnestunud kostjal

leida. Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu ja Eesti-Vene riikide vahelise Peipsi- Lämmi- ja

Pihkva järve kalanduskomisjoni liige Urmas Pirk leiab, et mitmed ekspertarvamuse aluseks

olevad algandmed on ebaõiged, ennustuslikud või puudulikud ja kulutuste osas tugevasti

alaväärtustatud, mistõttu on tegelikult püügiõiguse väärtus hinnatust tunduvalt väiksem. Kuna

nimetatud ekspertarvamus ei kajasta asjaolusid tõeselt, ei saa võtta seda aluseks püügiõiguse

väärtuse hindamisel. Samuti on ekspertarvamuses kasutatud mittesobivat metoodikat-

diskonteeritud rahavoogude metoodikat ja kasutada tuleks hoopiski võrdlusmeetodit.

Mutnikuga püük ei anna sellist tulu, nagu väidavad hagejale arvamuse andnud spetsialistid

ning samuti on ebaõige on näidata püügivahendite saagi väärtust aasta-aastalt kasvava

numbrina. OÜ Algen majandusaasta aruannetest aastate 2002, 2003 ja 2004 kohta nähtub, et

püügitulu ei ole pidavalt kasvav ning samuti, et nimetatud aastatel ei ole hageja

püügivahendite omanikuna ise teeninud olulist kasumit.

Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus jäi kostja varem esitatud vastuväidete juurde.

Kostja leidis täiendavalt, et OÜ Algen (pankrotis) ei ole käesolevas asjas õige hageja.

Ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu võõrandamise tõttu on õigeks hagejaks

OÜ Kalameister.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 7.01.2013 otsusega hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras

kehtetuks OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss (pankrotis) vahel 31.08.2005 sõlmitud

ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.2005 sõlmitud 31.08.2005 ajaloolise

püügiõiguse võõrandamise lepingu paranduse. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohus

mõistis kostjalt välja riigilõivu, mille tasumisest hageja oli hagi esitamisel vabastatud, ja

ekspertiisitasu ettemaksuga katmata osas.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei asunud OÜ Kalameister 19.09.2005 sõlmitud lepingu alusel

hageja ja kostja vahel 31.08.2005 sõlmitud lepingusse müüja asemele. Seega on viimati

nimetatud lepingu pooleks endiselt OÜ Algen (pankrotis), kellel on ka lepingu vaidlustamise

õigus.

Maakohtu 24.04.2012.a määruse alusel viidi asjas läbi ekspertiis hageja poolt kostjale

võõrandatud ajalooliste püügiõiguste väärtuse kindlakstegemiseks tehingu tegemise ajal, s.o

augustis-septembris 2005.a. Ekspertiisi teostasid Aimar Rakko (hüdrobioloogia magister ja

Keskkonnaameti kalandus- ja vee-elustikuspetsialist) ning Priit Sander (majandusteaduse

doktor, Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahanduse õppetooli juhataja). Eksperdid asusid

seisukohale, et võttes arvesse hinnanguid ajaloolise kalapüügiõigusega seotud tuludele ja

kuludele ning arvestades pikaajalisest inflatsioonist tingitud 2 %-lise kasvuga jätkuperioodil,

oli vaidlusaluste kalapüügiõiguste (püügikapatsiteediga 93 nakke- ja raamvõrku, 13 ääre- ja

avameremõrda ning 2 mutnikut) väärtuseks 2005.a septembri alguse seisuga ligikaudu 1,95

miljonit krooni, kui arvestada PRIA poolt tollel ajal pakutud toetust, või 1,48 miljonit krooni,

kui seda toetust mitte arvesse võtta.

Kohus ei pidanud asjakohaseks kostja vastuväiteid ekspertide poolt kasutatud meetodi osas.

Eksperdid on selgitanud, miks on kasutatud just tulumeetodit ja miks ei ole võimalik kasutada

võrdlusmeetodit. Käesolevalt ei ole ka kohtu hinnangul võimalik võrdlusmeetodit kasutada ja

ajaloolise püügiõiguse tehingu hinna vastavust turuväärtusele on ainuõige hinnata

diskonteeritud rahavoogude meetodil. Kostja esitas tõendina sama piirkonna ajaloolise

püügiõiguse võõrandamiseks sõlmitud lepingud, mille põhjal on kostja hinnangul poolte vahel

sõlmitud lepinguga sarnased püügiõigused võõrandatud kümneid kordi madalama hinnaga kui

150 000 kr. Lisaks nõudis kohus kostja soovil välja 06.11.2006 lepingu (III kd t lk 153-158),

kus võõrandamine toimus tasuta. Mutnike müügi osas kohtule ühegi võõrandmistehingu kohta

tõendeid ei esitatud. Mutnike osas esitas hageja kinnitused AS Peipsi Kalamees juhatuse

liikmelt, OÜ MIF Laine juhatuse liikmelt, OÜ Peipsi Kalatööstus juhatuse liikmelt ja

AS Kallaste Kalur juhatuse liikmelt (t lk 191-195), millest nähtub, et mutnikega tegid

äriühingud tehinguid 1990. aastate esimeses pooles seoses põllumajandusreformiga

(privatiseerimisel). OÜ Kalameister juhatuse liige kinnitas (III kd t lk 191), et tegi mutnikuga

tehingu 1999. aastal kokkuleppelise hinnaga, mis ei olnud vabaturu hind. Seega ei ole

võimalik võrrelda mutnike müügihinda turukeskkonnas, sest võrreldavad tehingud puuduvad.

Samas selgub tunnistajate ütlustest, et mutnikuga püük võib anda väga suure osa kalapüügiga

tegeleva ettevõtte sissetulekust: ühe mutniku kohta 500-700 tuhat kr, millest tuleb maha

arvestada kulud püügile (vähemalt 464 000 kr kahe mutniku kohta). Kostja võis tehingut tehes

arvestada mutnike puhul sellise sissetulekuga. Samas ei ole võimalik hinnata proportsiooni,

palju oleks saadud sissetulekut teistelt püügivahenditelt ja palju mutnikelt, tegemist on ühe

jagamatu tehinguga. Kohtu hinnangul ei saa kasutada võrdlusmeetodit juhul, kui ühe

müüdava eseme väärtust ei ole võrdlusmeetodi jaoks võimalik üldse kindlaks määrata ja seda

olukorras, kus see ese võib olla kogu tehingust väga olulise väärtusega (n.ö eeldatava

sissetulekuvõimega).

Kohus nõustus kostja esindaja seisukohaga, et arvestama peab 2005. aasta reaalset olukorda ja

asjaolusid, mida poole tehingu tegemise ajal teadsid. Asjakohane ei ole kostja väide, et

tegemist oli kahe kaluriga, kes ei omanud selliseid statistilisi andmeid, nagu need on

kajastatud ekspertiisis. Kalurid pidid olema kursis kohalike olude, võimalike väljapüükide,

kala hinna ja kasumi saamiseks vajalike kuludega. Lepingupoolte esindajad pidid neid

asjaolusid tehingu tegemisel hindama ja kohus eeldab, et nad seda ka tegid. Lisaks mutnikele

ostis kostja ka muud püügiõigused üsna suures mahus. Tehing ei ole osadeks jagatav. Kostja

poolt esile toodud asjaolud – püügikvoodid, ajalised piirangud püügile, kalavarude väidetav

vähenemine, sõltuvus ilmastikuoludest jne ei ole kokkuvõttes sellise mõjuga, et vähendaksid

eeldatavalt saadavat tulu püügiõiguste realiseerimisel sellisel määral, et püügiväärtuste

müügihind vastaks saadavale eeldatavale tulule. Nimetatud asjaolud peaksid sellisel juhul

vähendama eksperthinnangus esitatud väärtust vähemalt 90% võrra, mis aga on ilmselgelt

võimatu. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et tehingupoolte vastastikused kohustused ei ole

tasakaalus ja tehingul on seetõttu vähemalt osaliselt kinke iseloom. Seega on täidetud PankrS

§ 113 lg 3 eeldus.

Tehinguga kahjustati ka võlausaldajate huve. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kalapüük oli

hageja üks põhitegevusala, millega oli tihedalt seotud kalatöötlemine (majandusaasta

aruannete kohaselt 2002.a kokku 79 % netokäibest, 2003.a 77 %, 2004.a 66 %). Võõrandades

püügiõigused, ei saanud hageja enam oma põhitegevusega tegeleda ja kasumit saada.

2004. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli hageja kahjum 2004. aastal 648 282 kr,

kusjuures varasematel aastatel oli ettevõte olnud kasumis. Pankrotihalduri esitatud

majandusülevaate kohaselt oli hageja tehingu tegemise ajal väga raskes majanduslikus seisus

(nt oli tal võlgu üle 0,5 miljoni kr, likviidseid varasid aga vaid 3721,60 kr, omakapitali

348 000 kr). Ühe oma väärtuslikuma vara (püügiõiguste) müümine oluliselt alla nende

tegeliku väärtuse kahjustas võlausaldajate huve: hageja oleks võinud püügiõiguse kasutamisel

teenida ise tulu või siis oleks võinud võõrandada püügiõigused oluliselt kallima hinnaga.

Mõlemal juhul oleks olnud võimalik täita oma kohustusi võlausaldajate ees. Seega on täidetud

ka PankrS § 109 lg 1 eeldus ja poolte vahel 31.08.2005 sõlmitud ajalooliste püügiõiguste

võõrandamise leping ja selle 14.09.2005 parandus tuleb lugeda kehtetuks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. OÜ Profit Pluss (pankrotis) esitas Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2013 otsuse peale

apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

hagi rahuldada. Hilisemas apellatsioonimenetluses täpsustas apellant, et pidas silmas hagi

rahuldamata jätmist.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on kohus põhjendamatult eksperdiarvamust teiste tõenditega võrreldes enam arvestanud,

rikkudes sellega TsMS § 232;

2) on kummastav kohtu seisukoht, et apellandi poolt kaasatud ekspert U. Pirk ei ole esitanud

mingit arvestust või konkreetset analüüsi, vaid tema arvamus kujutab endast ekspertide

A. Juhkami ja V. Vaino hinnangu vaidlustamist. Eelnevalt on kohus viidanud, et U. Pirki

analüüsis toodud väidetega on vastaspoole eksperdid arvestanud ja selle põhjal on viimased

mitmel korral korrigeerinud oma varasemalt välja toodud püügiõiguse väärtust. Kohtule on

käesoleval juhul esitatud mitu ekspertarvamust, milles on toodud ära tehingu väärtuse

hindamise aluseks olevad andmed (statistika jms) ja samuti osundatud tehingu sõlmimise aja

reaalsetele majandusnäitajatele. Nende põhjal on kohtul võimalik anda hinnang lepingu eseme

turuväärtusele;

3) on kohus tähelepanuta jätnud AS Kallaste Kaluri juhatuse liige ja pikaaegselt kalanduses

tegutsenud Fjodor Plesankovi arvamuse kalapüügiõiguse alusel kahe põhjanoodaga püüdmise

kasu ning arvamuse ajaloolise püügiõiguse reaalse turuväärtuse kohta. Viidatud arvamuse

kohaselt sõltub kahe põhjanooda püügiga ajaloolise kalapüügiõiguse reaalne turuväärtus

asjaoludest, kuid suurusjärk jääb igal juhul alla 500 000 kr;

4) ei ole kohus arvestanud ekspert P. Zeigeri arvamusega, mille kohaselt ei ole ajalooliste

kalapüügiõiguste väärtuse hindamisel põhjendatud kasutada tulumeetodit ehk diskonteeritud

rahavoogude meetodit;

5) on kohus jätnud analüüsimata apellandi väite, mille kohaselt on 2/3 osas tehing hinnatav

võrdlusmeetodi kaudu. Kostja poolt esitatud võrdlustehingutest saab tuletada hinnad

võrkudele ja mõrdadele ning võrrelda neid diskonteeritud rahavoogude meetodi abil leitud

väärtustega. Lähtudes viimatisest eksperthinnangust (lk 10) on esitatud saagi koguväärtuse

tabelist lähtuvalt võimalik välja arvutada täpsemad arvandmed konkreetse kaasuse tehiolusid

arvestades. Viie aasta keskmise kohaselt püüti raam- ja nakkevõrkudega välja 23,14 % kogu

saagi koguväärtusest, avavee- või ääremõrdadega püüti välja 18,5 % kogu saagi

koguväärtusest ja mutnikuga püüti välja 58,36 % kogu saagi koguväärtusest. Seega peaks

nakkevõrkude hind moodustama 23,14 % ekspertiisiaktis määratud tehingu väärtusest.

Ekspertiisi kohaselt oli ajaloolise püügiõiguse väärtuseks oli 1,48 miljonit kr, millest 23,14 %

moodustab 342 472 kr. Seega, on ekspertiisist lähtudes 94 nakkevõrgu hind tehingus 342 472

kr. Arvestades võrdlustehinguid, on 94 nakkevõrgu hinnaks võrdlusmeetodi abil kujunenud

32 900 kr. Avavee- või ääremõrdade turuhinnaks on 32 mõrra puhul võrdlustehingute järgi

4896 kr, kuid diskonteeritud rahavoogude meetodi kohaselt peaks olema 273 800 kr.

Arvestades ekspertiisis väljendatud proportsioone ning 2/3 tehingute võrdlusmeetodil

võrdlemist peaks mutnikute hinnaks kujunema ligikaudu 55 000 kr. Samuti on diskonteeritud

rahavoogude meetodi abil ja võrdlusmeetodil saadud arvandmed väga erinevad, mis näitab, et

diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamisel ei saa õiglast ning korrektset tulemit;

6) on kohtu seisukohad turuväärtuse hindamise meetodi valiku osas vastuolulised. Ühelt poolt

tunnistab kohus, et õiglasem viis tehingu väärtust hinnata on tehingute võrdlusmeetod, kuid

samas leiab siiski, et võrdlustehinguid on vähe. Otsusest ei selgu, milline peaks siis olema

tehingute arv. Asjaolu, et ei ole asjas esitatud andmeid mutnike müügi kohta, ei tähenda, et

see lubaks automaatselt välistada võrdlusmeetodi kasutamise ja õigustaks tulumeetodi valikut.

On esitatud üks võrdlus kinketehingu kohta, kus osapooled määratlesid ka hinna. Kohus ei ole

nimetatud kinketehingut kui esitatud tõendit käesolevas asjas arvestanud. Praktika on tehingu

hinna määramisel suurema kaaluga kui teooria ja keskmist turuhinda on võimalik tuvastada ka

väheste sarnaste tehingute puhul;

7) sõltub püügiõiguse hind õiguse realiseerimise võimalusest. Seega ei ole õige lähtuda

hüpoteesidest ja võimalikust tulevasest kasumist, vaid reaalsest turusituatsioonist. Halvenevas

turuolukorras hindasid pooled olukorda realistlikult, nähes kalavarude pidevat vähenemist ja

kasumite olulist langust, ei olnud poolte hinnangul põhjendatud müüa lepingu eset kõrgema

hinnaga kui lepingus märgitud;

8) on kohus põhjendamatult kohaldanud PankrS § 109 lg-t 1 koostoimes § 111 lg-ga 3 ning

seeläbi leidnud, et tegemist on kinke iseloomuga tehinguga, mis kuulub tagasivõitmisele.

Olukorras, kus osapooled vaidlevad kuus aastat kohtumenetluses ning kaasatud on ligikaudu

10 eksperti, ei saa eeldada, et OÜ Profit Pluss pidi olema teadlik võlausaldajate huvide

kahjustumisest. Seega puudub alus ka tehingu tagasivõitmise üldaluste kohaldamiseks.

Tehingu kasvõi osaline kinke iseloom on vastustaja poolt tõendamata, mistõttu ei saa

kohaldada tagasivõitmise regulatsiooni. Kohtu põhistused kinke iseloomu põhistuse osas on

ebaselged ning pole kooskõlas VÕS-i regulatsiooniga. Lähtuvalt VÕS § 29 lõikest 2 on

lepingupoolte ühine tegelik tahe olnud müüa lepingu ese lepingus toodud hinnaga. Mõnevõrra

alla turuväärtuse tehtud tehing ei ole automaatselt kvalifitseeritav kinke iseloomuga

tehinguks. Kinke puhul peavad õigused ja kohustused olema ikkagi äärmiselt ebavõrdsed

ja/või tasu sümboolne;

9) on käesoleval juhul kinke iseloom tõendamata, kuivõrd kohus on kinke iseloomu

tuvastamisel tuginenud ebausaldusväärsetele tõenditele. Ebausaldusväärsus väljendub

ekspertiisiaktis märgitud väärtuse ligikaudu 50%-lises muutumises, võrdlusmeetodil saadud

tulemuste olulises erinevuses võrreldes diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamisel

saadud tulemustega, praktikute ja meetodi kasutamisel saadud tulemite olulises lahknemises

ning selles, et Algen OÜ (pankrotis) eelnevad majandusaasta aruanded ei kajastanud sellist

üüratut kasu nagu diskonteeritud rahavoogude meetodit arvestades peaksid püügiõiguse

saajad teenima;

10) on kohtu seisukoht otsuse motiveerivas osas vastuoluline ning arusaamatu. Varasemalt

leidis kohus nagu oleks tegemist kinkega, hiljem on kohus seisukohal, et tegemist on müügiga

alla turuhinna. Nimetatud ebajärjekindlus kohtuotsuse motiveerivas osas teeb kohtuotsuse

vastuoluliseks.

6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud apellandi kanda.

Vastustaja vastuväidete kohaselt:

1) esitas vastustaja taotluse mitte võtta vastu apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud

tõendeid. Apellant ei ole oma taotlust menetlusõigusliku ilmse hilinemise ja ebakohasuse

kontekstis mõjuvalt ja objektiivselt põhjendatud.

2) tuleks maakohtu otsus jätta muutmata, kuna apellant on palunud oma apellatsioonkaebuse

resümeerivas osas otsesõnu rahuldada uue kohtuotsusega asjas esitatud hagi. Apellandi

esindaja on jätnud siin kohal tähelepanuta, et maakohus ongi oma 07.01.2013 otsusega juba

hagi rahuldanud;

3) on maakohtu otsusest nähtuv põhistus, miks ei ole võimalik käesoleva vaidluse

lahendamise tugineda püügiõiguste turuväärtuse hindamisel võrdlusmeetodile. Maakohus on

selgitanud, et puuduvad võrreldavad tehingud. Nimetatud põhistus kõrvaldab sisuliselt kõik

apellandi ülejäänud kaebeväited püügivahendite liikidega määratud e. nende järgi jagunevate

ajalooliste püügiõiguste hindamise taotlused;

4) ei ole apellant põhistanud püügiõiguste turuväärtuse hindamiseks kasutatud diskonteeritud

rahavoogude meetodi teaduslikku kõlbmatust. Bioõiguste turuväärtuse hindamisel ei saa

võrdlusmeetod olla usaldusväärsem tulumeetodist, sest viimase puhul rakendatakse tunduvalt

suuremat hulka majanduslike ja rahanduslikke sisend- ja väljundtegureid (väljapüük,

realisatsioon ning bruto- ja netotulu);

5) ei ole maakohtu otsus vastuoluline. Tuginedes asjatundjate ja ekspertide arvamusele, on

kohus tuginenud sama-aegselt ka nende aluseks olnud majanduslikele, rahanduslikele ja

statistilistele asjaoludele;

6) on ebaõige apellandi väide, et maakohus VÕS §-s 28 ja §-s 29 sätestatu vastaselt sekkunud

antud juhul lepingulisse suhtesse. Sellise apellandi käsitluse välistavad juba PankrS-s

tagasivõitmist reguleerivad sätestatud erinormid;

7) on ebaõige apellandi väide, et maakohus on põhjendamatult kohaldanud PankrS § 109 lg 1

koostoimes § 111 lg-ga 3. Maakohus on oma otsuses tuvastanud ja põhjendanud vaidlusaluse

müügitehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise pankrotiõiguslikud eeldused ja

alused selgelt ja motiveeritult. Hageja ja kostja olid ja pidid olema Peipsi ja Lämmijärve

regiooni professionaalsete kaluritena kursis kohalike oludega, võimalike väljapüükidega, kala

hinnaga ja kasumiga ning samuti selle saamiseks vajalike kuludega;

8) ei saa nõustuda apellandi väitega, et apellant on jäetud ilma tõendite esitamise võimalusest.

Kohus on nii menetluse kestel, kui ka viimati 06.12.2012 kohtuistungil (protokolli lk 3)

selgitanud: „Kohus on pidanud pikka kirjalikku menetlust ja pooltel on olnud võimalik esitada

erinevaid taotlusi ja tõendeid väga pika aja jooksul, mitte ainult enne viimast istungit seitse

päeva. Kohus konsulteeris pooltega enne istungile panemist eeldusel, et asja saab ühe

istungiga ära lahendada ja mõlemad pooled olid sellega nõus.“ Sellest maakohtu

protokollilisest sedastusest ilmneb veel kord, et maakohus ei ole isegi mitme aasta jooksul

piiranud asjas kostja poolt mis tahes tõendite esitamise võimalust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, millest

tulenevalt jätab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse kõiki põhjendusi.

Ringkonnakohus

võtab

esmalt

seisukoha

apellandi

poolt

apellatsioonimenetluses

ringkonnakohtule esitatud taotluste osas (otsuse p 8) ja seejärel vastab apellatsioonkaebuses

esitatud väidetele (alates otsuse p 9).

8. Apellant

esitas

koos

apellatsioonkaebusega

täiendavad

tõendid

ja

taotlused.

Ringkonnakohus rahuldas taotluse ekspertide Aimar Rakko ja Priit Sanderi ärakuulamiseks

ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus jättis rahuldamata taotlused kuulata vande all ära

OÜ Algen (pankrotis) juhatuse liikme Aleksandr Korbaki ja OÜ Profit Pluss (pankrotis)

endise juhatuse liikme Boris Sumnikovi. Ringkonnakohus jättis rahuldamata ka taotlused

täiendavate dokumentaalsete tõendite asja juurde võtmiseks (sh 18.07.2012 ekspertiisiakti

lisas nr 13 viidatud ettevõtete kasumiaruanded aastatel 2004-2010, väljavõtte apellandi

kasumist aastatel 2006-2012 ja apellandi poolt 9. mail 2014.a esitatud kirjaliku aruande).

Ringkonnakohtu 22. mai istungil esitas apellant taotluse asjas kordusekspertiisi läbiviimiseks,

tuginedes TsMS § 304 lõikele 1. Apellant palus määrata kordusekspertiisi läbiviijateks samad

eksperdid, s.o A. Rakko ja P. Sanderi. Taotluse kohaselt on apellandile arusaamatuks jäänud

18.07.2012.a koostatud eksperdiarvamuse andmisel kasutatud meetodi valik ja ekspertide

poolt võrdlusandmete (tehingute arvu) ebapiisavaks lugemine. Eksperdiarvamuses on

kasutatud riskantseid ja utoopilisi tulevikuprognoose ja arvestamata on jäetud antud

tegevusalal tegutsevate firmade tegelikud majandusnäitajad, mis erinevad kordades ekspertide

poolt prognoositud tuludest. Apellant leidis, et ka ringkonnakohtu istungil ei suutnud

eksperdid veenvalt selgitada neid asjaolusid, miks nad siiski ei ole saanud võrdlusmeetodi

alusel oma hinnangut anda. Apellandi arvates on vajalik täiendav analüüs reaalsete

majandusandmete osas ja nendest lähtuvalt anda hinnang ajaloolise püügiõiguse

turuväärtusele.

Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi taotlus ei ole põhjendatud ega kuulu

rahuldamisele. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks 18. juulil 2012.a

valminud ekspertiis ebaselge, vasturääkiv või sisaldaks niisuguseid puudusi, mida ei olnuks

võimalik kõrvaldada ekspertidele esitatavate täiendavate küsimustega. Apellandi taotlus

kordusekspertiisi läbiviimiseks põhineb järjekordselt sellel, et apellant ei nõustunud

eksperdiarvamuse koostamisel aluseks võetud metoodikaga. Metoodika valikut on

põhjendatud juba 18. juuli 2012.a eksperdiarvamuses endas ning selles osas esitasid eksperdid

täiendavaid selgitusi ka ringkonnakohtu 22. mai 2014.a istungil. Ringkonnakohtu arvates

põhjendasid eksperdid metoodika valikut veenvalt ning puudub alus lugeda eksperdiarvamust

puudulikuks valitud hindamismeetodi vähese usaldusväärsuse tõttu.

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks maakohus põhjendamatult

eelistanud üht tõendit (eksperdiarvamust) teistele tõenditele, rikkudes sellega TsMS § 232.

Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid

nende kogumis ning arvestanud ka teiste esitatud seisukohtade ja hinnangutega.

Asja materjalidest nähtub, et ajalooliste püügiõiguste väärtuse määramisel on käesolevas asjas

läbivalt esitatud eri seisukohti sobiva hindamismeetodi valiku osas. Suur osa esitatud

väidetest ja arvamustest on seotud sellega, kas ajalooliste püügiõiguste väärtuse hindamisel on

põhjendatud võtta aluseks nn diskonteeritud rahavoogude meetod.

9.1. Esmalt on kohtule esitatud Andres Juhkami (TÜ Majandusteaduskond, Rahanduse ja

arvestuse instituut) 14.08.2007 eksperthinnang (I kd alates lk 23), milles on

hindamismeetodina kasutatud diskonteeritud vaba raha meetodit, saades püügiõiguste

väärtuseks 2 722 180 krooni.

9.2. Järgnevalt on esitatud Urmas Pirk’i (Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit, Eesti-Vene

riikide vahelise Peipsi-, Lämmi- ja Pihkva järve kalanduskomisjoni liige alates 1996, 15-a

kogemusega kalanduspraktik) eksperthinnang (I kd alates lk 116, edastatud veebruaris 2008),

kes leidis, et A. Juhkami eksperthinnang on koostatud puudulikel algandmetel ja alahinnatud

on vajalikke kulutusi ja püügiõiguste tegelik väärtus on A. Juhkami hinnanguga võrreldes

oluliselt madalam. U. Pirk ei ole aga omalt poolt esitanud arvuliselt väljendatud hinnangut,

milline oleks olnud konkreetsete püügiõiguste väärtus.

9.3. Urmas Pirki analüüsile esitasid 21.04.2008 omakorda vastuväited ja selgitused (I kd

alates lk 142) Andres Juhkam ja Väino Vaino (TÜ teadur, Eesti Mereinstituudi Peipsi

töörühma juht), kes lükkavad omapoolsete arvandmetega ja arvestustega ümber U. Pirki

seisukohti ja leiavad, et isegi kui arvestada analüüsis suuremate kuludega, oleks püügiõiguste

väärtus siiski mitte alla 2,52 miljoni krooni.

Oma 09.05.2008.a vastuses (t I kd lk 160 jj) esitas Urmas Pirk täiendavad vastuväited Andres

Juhkami ja Väino Vaino seisukohtadele.

9.4. Seepeale esitasid Väino Vaino ja Andres Juhkam täiendavad selgitused 14.08.2007 ja

21.04.2008 arvamuse kohta ja vastuväited Urmas Pirki poolsetele 09.05.2008.a vastuväidetele

(I kd alates lk 172, dateeritud 15.01.2008 kuid ilmselt peab olema 2009).

21.07.2009 esitas Andres Juhkam täiendava arvamuse (II kd lk 2 jj), kus on korrigeeritud

püügiõiguste väärtust seoses sadamatasudega.

9.5. Peedu Zeiger (PhD, EMÜ panganduse ja majandusarvestuse dotsent) andis 23.11.2009.a

arvamuse (II kd al lk 194), mille kohaselt ei ole diskonteeritud rahavoogude meetod ehk nn

tulumeetod sobilik, kuna võõrandamise objektiks ei olnud kalapüügiettevõte tervikvarana

ning investeeringust tekib negatiivne rahavoog, mistõttu tulemus ei ole usaldusväärne.

A. Juhkam vastas P. Zeigeri arvamusele 22.01.2010 (II kd lk 220), kus selgitab ja põhjendab,

et on kasutanud õiget rahandusalast metoodikat.

9.6. Maakohtu 29.06.2009.a istungil on tunnistajatena ära kuulatud nii Urmas Pirk, Väino

Vaino kui Andres Juhkam. V. Vaino selgitas, et Peipsi kalasaagi väärtused on aastati

kõikunud vahemikus 40-60 milj kr, seepärast on 150 000 kr ebamõistlikult väike hind

püügiõigustele. Ei olnud muud võimalust tulude arvutamiseks, kuna peamiste tuluallikate,

mutnikute, oksjoneid ei olnud järvel (kunagi) läbi viidud, millelegi ei olnud tugineda.

Mutnikke pole müüdud ka oksjoni väliselt ja need annavad palju väärtuslikku saaki. V. Vaino

pidas U. Pirki arvamust pealiskaudseks ja vasturääkivaks. Püügiõiguste väärtuseks oli

V. Vaino hinnangul kindlasti mitte alla 1,9 miljoni krooni.

A. Juhkam selgitas, et kalapüügiõiguste väärtus on 1,9 – 2,5 miljonit. Arvesse võeti U. Pirki

kriitikat ja selle tulemusena korrigeeriti hinnangulist väärtust allapoole (1,9 miljonile).

U. Pirk selgitas kohtuistungil, et ajalooline kalapüügiõigus on nii immateriaalne vara, et sellel

puudub hind. Kalavaru tulu ei saa praktiliselt ette hinnata. Peipsi kalahinnad erinevad oluliselt

Eesti keskmisest. Mutnikuga püütav kala on kõige odavam kala, sellega püütakse valimatult

suuremas hulgas kala. Diskonteeritud rahavoogude meetodit ei ole õige kasutada ja kohane

oleks võrdlusmetoodika.

A. Juhkam on tunnistajana veel kord ära kuulatud ka maakohtu 15.02.2010.a istungil.

9.7. Asja teistkordselt läbivaatamisel määras maakohus ekspertiisi, mille teostasid eksperdid

P. Sander ja A. Rakko. Ekspertiis valmis 18.07.2012.a. Eksperdid jõudsid seisukohale, et

püügiõiguste väärtus oli vahemikus 1,48 – 1,95 miljonit kr, sõltuvalt PRIA toetuse

arvestamisest või mittearvestamisest. Eksperdiarvamuses toodi välja ka A. Juhkami analüüsi

puudused, kuid nõustuti põhilise metoodikaga.

10. Eeltoodust lähtudes on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et apellandi poolt

kaasatud asja tundev isik U. Pirk ei ole esitanud omalt poolt konkreetset hinnangut

vaidlusaluste püügiõiguste väärtuse kohta. U. Pirk on leidnud, et ajaloolise kalapüügiõiguse

väärtust ei olegi võimalik rahaliselt hinnata, ning et diskonteeritud rahavoogude meetodi

asemel tuleks kasutada võrdlusmetoodikat.

11. Ringkonnakohtu arvates on asjas esitatud ekspertide poolt antud arvamustega veenvalt

kinnitust leidnud, et võrdlusmeetodi kasutamine ei oleks andnud käesolevas asjas

usaldusväärset tulemust ning peale diskonteeritud rahavoogude meetodi puudus muu

teaduslikult tunnustatud sobiv hindamismeetod. Diskonteeritud rahavoogude meetodi

kasutamist on asjakohaseks pidanud majandusteadlased A. Juhkam ja P. Sander,

kalanduseksperdid V. Vaino ja A. Rakko. Diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamise on

vaidlustanud kalandusasjatundja U. Pirk ja EMÜ majandusteadlane P. Zeiger. Viimati

nimetatud asjatundjad viitasid küll, et vaidlusaluste püügiõiguste õige väärtuse leidmiseks

oleks tulnud kasutada võrdlusmeetodit ja rahavoogude meetodit ei saa pidada

usaldusväärseks. Samas ei ole nimetatud eksperdid omalt poolt esitanud olemasolevatel

võrdlusandmetel põhinevat eksperdiarvamust selle kohta, milliseks oleks käesoleval juhul

võrdlusmeetodit kasutades kujunenud püügiõiguste turuväärtus. Eksperdid U. Pirk ja

P. Zeiger ei ole omalt poolt andnud ka hinnangut, kas olemasolevate andmete kogumit

saanuks käesoleval juhul võrdlusmeetodi rakendamisel pidada piisavaks. Ringkonnakohtu

istungil põhjendas ekspert P. Sander veenvalt, et võrdlusmeetodi kasutamiseks peab

võrreldavate tehingute hulk olema piisavalt suur ja arvestada tuleb ka tehingute hindade

varieeruvust. Olemasolevatel andmetel ei pidanud ekspert võimalikuks anda võrdlusmeetodil

teaduslikult põhjendatud hinnangut olukorras, kus võrreldavaid tehinguid on vähe (4-5) ja

hindade varieeruvus väga suur, kusjuures mutnikute osas puudusid võrdlusandmed üldse.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellant suutnud põhjendada oma seisukohta, mille

kohaselt ei ole ajalooliste püügiõiguste väärtuse hindamisel kohane kasutada tulumeetodit ehk

diskonteeritud

rahavoogude

meetodit.

Nimetatud

meetodit

ei

muuda

teaduslikult

ebausaldusväärseks ainuüksi asjaolu, et sellel meetodil saadud tulemus erineb oluliselt sellest,

mille on apellant leidnud olemasolevatel andmetel võrdlusmeetodit kasutades. Eksperdid on

põhjendanud, et nn tulumeetodi on kohane olukorras, kus hinnatakse tulu saamise eesmärgil

soetatava vara väärtust. Ekspert P. Sander selgitas ringkonnakohtu istungil muuhulgas, et

eksperdiarvamuses toodud viidete puhul Austraalia ja Namiibia kalandusettevõtete

majandusnäitajatele ei ole tegemist kaugete võõrriikide arvnäitajate ülekandmisega Eesti

oludesse, vaid nendest riikidest on näited toodud laiema võrdluspildi loomiseks ning neist ei

ole lähtutud analüüsi koostamisel.

13. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusnormi sellega, et ei

juhindunud vaidlusaluste kalapüügiõiguste väärtuse hindamisel AS-i Kallaste Kalur juhatuse

liikme F. Plesankovi arvamusest, mille kohaselt sõltub kahe põhjanooda püügiga ajaloolise

kalapüügiõiguse reaalne turuväärtus asjaoludest, kuid suurusjärk jääb igal juhul alla 500 000

krooni. Nimetatud arvamus ei lükka ümber asjas esitatud eksperdiarvamusi. Ringkonnakohus

märgib, et isegi juhul, kui lugeda käesolevas asjas püügiõiguste turuväärtuseks kuni 500 000

krooni, kuuluks 31. augusti 2005.a püügiõiguste võõrandamise leping tagasivõitmise korras

tühistamisele, kuna püügiõigused võõrandati 150 000 krooni eest, s.o enam kui kolm korda

alla võimaliku hinnangulise väärtuse, ning seega oleks ka sel juhul tegemist PankrS § 111 lg 3

järgi vähemalt osaliselt kinke iseloomuga tehinguga. Apellant ei ole põhistanud ega

tõendanud, et 150 000 kroonine võõrandamishind jäänuks vaidlusaluste püügiõiguste puhul

üksnes „mõnevõrra“ alla tegelikule turuväärtusele.

14. Põhjendatuks ei saa pidada apellandi seisukohta, et kalapüügiõiguste väärtust oleks tulnud

hinnata osade kaupa, s.o 2/3 ulatuses võrdlusmeetodil, kuna võrkude ja mõrdade müügi kohta

on olemas võrdlusandmeid. Apellant ei ole põhistanud, et niisugune üksnes osaline

võrdlusmeetodi kasutamine ning mutnikutega püügiõiguse väärtuse „pimesi“ hindamine võiks

anda teaduslikult ja metoodiliselt usaldusväärse tulemuse. Muuhulgas on tunnistajana

ülekuulatud asjatundja V. Vaino maakohtu istungil (IV kd lk 119) märkinud, et mutniku

väärtust ei saa tuletada mõrra väärtusest. Ringkonnakohus jääb juba eelpool väljendatud

seisukohale, et diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamist on eksperdid oma

18.07.2012.a eksperthinnangus ja ka ringkonnakohtu istungil täiendava küsitlemise käigus

piisavalt ja veenvalt põhjendanud, samuti on seda meetodit asjakohaseks pidanud kaks teist

asjas arvamuse andnud asjatundjat (A. Juhkam ja V. Vaino).

15. Maakohtu otsuse põhjendused ei ole vastuolulised selles osas, kus kohus leidis, et

tehingute võrdlusmeetod oleks õiglane viis vara väärtuse hindamiseks, kuid tehingute

vähesuse tõttu jättis kohus selle meetodi siiski kõrvale. Maakohtu seisukoht on kooskõlas

ekspert P. Sanderi poolt antud selgitusega, mille kohaselt on võrdlusmeetod hea ja asjakohane

meetod olukorras, kus võrdlusandmeid on piisavalt suurel hulgal.

16. Vaidlusaluste püügiõiguste tegelikku väärtust 150 000 krooni ei võimalda lugeda

tõendatuks apellandi väide, et tehingu tegemisel lähtusid pooled neile teadaolevatest

andmetest ja turusituatsioonist. PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 3 kuuluvad kohaldamisele ka

olukorras, kus pooled tegid tehingu teadlikult või teadmatusest ebaõigetel eeldustel, sh vara

õiglasest väärtusest oluliselt madalama hinnaga. Lepingupooltel on õigus leppida vara

võõrandamisel kokku asja turuhinnast madalam hind või võõrandada vara tasuta juhul, kui

sellega ei kahjustata kolmandate isikute, sh eeskätt võlausaldajate, huve.

17. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus põhjendamatult

kohaldanud PankrS § 109 lõiget 1 koostoimes § 111 lõikega 3 leides, et tegemist on

tagasivõitmisele kuuluva, kinke iseloomuga tehinguga. Müügitehing oluliselt alla turuväärtuse

jääva hinnaga ongi PankrS § 111 lg 3 mõttes käsitatav osaliselt kinke iseloomuga tehinguna

ning

maakohtu

otsuse

põhjendustes

puudub

apellandi

poolt

viidatav

vastuolu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega õiguse kohaldamisel. Tehingu vähemalt

osaline kinke iseloom on tõendatud asjas esitatud eksperdiarvamustega ning tagasivõitmise

regulatsiooni kohaldamine on põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu

järeldustega, mille kohaselt kahjustati tehinguga võlausaldajate huve, arvestades muuhulgas

seda, et püügiõiguste võõrandamise tulemusena kaotas hageja võimaluse jätkata oma

põhitegevust (kalapüük) ja saada sellest edaspidi tulu.

18. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus õigesti ja põhjendatult hagi ning tunnistas

tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss (pankrotis) vahel

31.08.2005.a sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.2005.a sõlmitud

31.08.2005.a ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu paranduse.

19. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb asjas kantud menetluskulud jätta

OÜ Profit Pluss (pankrotis) kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/