3-14-50369/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50369

Haldusasi

E.K.

kaebus

konsulaarülesannete

mittenõuetekohase täitmisega tekitatud 1517,87

euro suuruse kahju hüvitamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: E.K.

Vastustaja: Välisministeerium

Esindaja: Marge Maspanov

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.K. kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

10. juulil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. E.K. pöördus 2013. aasta septembris Indoneesias tegutseva Eesti aukonsuli poole

tagasipöördumistunnistuse saamiseks seoses asjaoluga, et tema Eesti kodaniku pass varastati.

Saanud

tagasipöördumistunnistuse,

soetas

E.K.

lennupileti

Tallinna

2. oktoobriks 2013, ent Bali Lennujaamas teda lennukile ei lubatud ning väideti, et

tagasipöördumistunnistusel puudub vajalik väljasõidutempel. Soetanud uue lennupileti 3.

oktoobriks 2013, sai E.K. Balist Tallinna lennata.

2. 16. jaanuaril 2014 esitas E.K. Välisministeeriumile taotluse (tl. 9) konsulaarülesannete

mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Välisministeerium jättis selle

taotluse 5. märtsi 2014 kirjas nr 13.2-1/468 (tl. 12) rahuldamata, leides, et ajal, mil aukonsul

tagasipöördumistunnistuse väljastas, ei olnud Indoneesia ametivõimud teatanud Eesti

ametivõimudele väljasõidutempli vajalikkusest ning isikutel, kes olid saanud Indoneesias

tegutseva aukonsuli väljastatud tagasipöördumistunnistused 2013. aasta mais jaanuaris ja

mais, polnud Indoneesiast lahkumisega probleeme.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. E.K. esitas 26. märtsil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Indoneesias

tegutseva Eesti aukonsuli poolt konsulaarülesannete mittenõuetekohase täitmisega tekitatud

1517,87 euro suuruse varalise kahju hüvitamist. Kaebaja käsitab kahjuna summat, mis vastab

3. oktoobriks 2013 ostetud uue lennupileti hinnale ning on seisukohal, et kui Eesti

konsulaaresindaja oleks oma ülesandeid nõuetekohaselt täitnud ning talle nõuetekohase

dokumendi väljastanud, siis oleks ta saanud Tallinna lennata 2. oktoobriks 2013 ostetud

piletiga ega poleks pidanud uue pileti kulu kandma. Kaebaja on seisukohal, et kahju

hüvitamisest keeldumist ei saa õigustada üksnes paljasõnalise väitega, et Indoneesia võimud ei

teavitanud

Eesti

Välisministeeriumi

ega

Eesti

aukonsuleid

Indoneesias

immigratsioonireeglite muutusest. Kaebaja on seisukohal, et avaliku võimu kandjail on

haldusmenetluse seadusest, konsulaarseadusest ja riigivastutuse seadusest tulenevalt kohustus

astuda samme ning olla õigeaegselt informeeritud kõigist immigratsioonireeglite

muudatustest, mis on neile pandud kohustuse korrektseks täitmiseks vajalikud. Kaebaja leiab,

et avaliku võimu kandja peab vältima täiendava kahju tekitamist hädasolijale ning

tagasipöördumistunnistuse saanud isikule ei saa panna vastutust haldusorgani ülesannete

mittekohase täitmise eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Välisministeerium ei pea E.K. kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja hinnangul on tõendamata kaebaja väide, et tal ei õnnestunud 2. oktoobril 2013

lennukile minna tagasipöördumistunnistusel väljasõidutempli puudumise tõttu, ent isegi kui

see nii oli, siis oli vastava templi tagasipöördumistunnistusele lisamine Indoneesia

ametivõimude, mitte Eesti aukonsuli pädevuses. Vastustaja selgitab, et aukonsuli poolt

kaebajale väljastatud tagasipöördumistunnistus vastas Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002

määrusega nr 359 kehtestatud nõuetele ning isikut tõendavate dokumentide seaduse § 9 lg 2

kohaselt ei saanud sinna kanda andmeid, mille kandmist õigusaktid ette ei näinud. Vastustaja

rõhutab, et riiki sisenemise ja sealt lahkumise korra kehtestab iga riik ise ning vastavad

protseduurid viivad läbi selle riigi ametivõimud. Vastustaja selgitab täiendavalt, et

välismaalane, kes satub kaebajaga sarnasesse olukorda Eestis, peab samuti taotlema oma

kodakondsusriigi välisesinduselt tagasipöördumist lubava dokumendi ning Eesti ametivõimud

vormistavad talle lahkumisettekirjutuse, mille vormistamine võib aega võtta selliselt, et

välismaalane ei pruugi jõuda lennule, mille pileti ta varasemalt ostnud on. Vastustaja on

seisukohal, et kaebajal endal oli kohustus välja selgitada, millised nõuded on Indoneesia

Vabariik kehtestanud riigist lahkumiseks. Mis puudutab kahju suurust, siis esiteks peab

vastustaja kaebaja esitatud piletiväljatrükke ebapiisavateks tõenditeks ning teiselt märgib, et

nendegi tõendite kohaselt hõlmas 1517,87 euro suurune piletihind nii lendu Balist Tallinna

kui ka tagasilendu Tallinnast Balisse. Vastustaja hinnangul on igal juhul põhjendamatu nõuda

hüvitist uue tagasilennupileti eest.

KOHTU SEISUKOHTA JA PÕHJENDUSED

5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et E.K. kaebus ei ole

põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Eesti konsulaaresindaja õigusvastane tegevus

kaebajale konsulaarteenuste osutamisel on tõendamata. Kaebaja leiab põhjendamatult, et see,

et ta ei saanud 2. oktoobriks 2013 ostetud piletiga Balist Tallinna lennata ning pidi uue pileti

ostma, on tingitud talle osutatud konsulaarteenusega seotud asjaoludest.

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama

seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lõikes 1

sätestatakse, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord,

milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 13 lõikes 1 sätestatakse

aga, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid

takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid

seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise

eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus,

nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.

7. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja pöördus Indoneesias tegutseva Eesti

aukonsuli

poole

ega

selles,

et

talle

väljastati

tagasipöördumistunnistus.

Tagasipöördumistunnistuse vorm ning tagasipöördumistunnistusse kantavate andmete loetelu

on

kehtestatud

Vabariigi

Valitsuse

26. novembri

2002

määrusega

nr

„Tagasipöördumistunnistuse vorm, tehniline kirjeldus ja tagasipöördumistunnistusele kantavate andmete

loetelu“. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendantud, et talle väljastatud tagasipöördumistunnistus

eelnimetatud õigusaktiga kehtestatud nõuetele ei vastanud. Väljasõidutempli, mille puudumist

kaebaja ette heidab, kandmist tagasipöördumistunnistusele ei ole eelnimetatud õigusaktis ette

nähtud. Sellist templit ei pidanud ega saanudki Eesti aukonsul dokumendile lisada.

Arusaadavalt on tegemist Indoneesia ametivõimude poolt välismaalase dokumenti tehtava

kandega, n.ö väljasõiduviisaga. Sellise kande tegemise eest ei saa vastutada Eesti

konsulaarteenuse osutaja. Kaebajale osutatud konsulaarteenuseks oli antud juhul

tagasipöördumistunnistuse

väljastamine

konsulaarseaduse

§

kohaselt.

Eeskätt

tagasipöördumistunnistuse

andmisega

täidab

konsulaarametnik

või

aukonsul

konsulaarseaduse § 52 lõikes 1 sätestatud kohustust nõustada ja abistada konsulaarpiirkonnas

viibivat hädasolijat Eestisse tagasipöördumisel. Konsulaarseaduse § 52 lõikest 1 ei tulene

aukonsulile kohustust korraldada hädasolija Eestisse tagasipöördumist viimase eest.

8. Aukonsuli

assistendi

poolt

kaebajale

antud

teave,

et

talle

väljastatud

tagasipöördumistunnistusega on tal võimalik Eestisse naasta, ei olnud vale. Kaebaja ei ole

väitnud, et ta oleks taotlenud konsulaarabi Indoneesia ametivõimudega suhtlemiseks või

asjaajamiseks. Eesti kodanikuna sai kaebaja Indoneesias viibida viisa alusel, selline viisa oli

eelduslikult lisatud kaebaja passi, mis talt varastati. Viisa näol on tegemist välisriigi

ametivõimude poolt koostatud dokumendiga, mille kaotamise või kasutuskõlblikuks

muutumise korral peaks isik pöörduma selle väljastanud riigi ametivõimude poole, paludes

selleks vajaduse korral konsulaarabi oma kodakondsusriigi konsulaaresindajalt. Iga riik

kehtestab välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja sealt lahkumise eeskirjad. Viisa alusel

välisriigis viibiv isik ei saa eeldada, et viisa kasutuskõlbmatuks muutumisel on tal jätkuvalt

võimalik riigis viibida või sealt lahkuda ilma, et asukohariigi ametivõimud välismaalase riigis

viibimise

seaduslikkuse

mingisuguse

täiendava

haldusmeetmega

kinnitaks.

Eesti

konsulaaresindaja ülesandeks oli anda kaebajale dokument, mis kinnitas kaebaja õigust

Eestisse tagasi pöörduda, et konsulaaresindaja ei saanud otsustada selle üle, et kaebajal on

üksnes tagasipöördumistunnistuse olemasolul ning ilma mistahes täiendavat asukohariigi

haldusmenetlust läbimata võimalik Indoneesiast lahkuda. Kaebaja ei ole Indoneesiast Eestisse

tagasipöördumise asjaolusid üksikasjalikult kaebuses esile toonud ega selgitanud, kes ja

milliseid toiminguid sellega seoses 2. ja 3. oktoobril 2013 tegi, ent kaebusest ei nähtu, et

selleks, et kaebaja saaks 3. oktoobril 2013 Tallinna lennata, oleks Eesti konsulaaresindaja

pidanud mingisuguseid täiendavad toimingud. Seega ei ole alust väiteks, et konsulaaresindaja

täitis oma ülesandeid mittenõuetekohaselt. Eesti konsulaaresindaja ei saanud korraldada

kaebaja Eestisse tagasi pöördumist, vaid sai üksnes anda kaebajale selleks vajaliku

tagasipöördumistunnistuse.

9. See, kas või millist teavet Eesti konsulaaresindaja kaebajale täpselt Indoneesiast lahkumise

tingimuste ja korra kohta andis, ei ole teada. Kaebaja on väitnud üksnes seda, et aukonsuli

assistent kinnitas, et tagasipöördumistunnistusega saab kaebaja Eestisse tagasi pöörduda.

Nagu eelpool märgitud, ei olnud see teave vale. Seda, kas või millises ulatuses küsis kaebaja

konsulaaresindajalt nõu seoses vajadusega pöörduda oma õiguste teostamiseks täiendavalt

asukohariigi ametivõimude poole, pole teada. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks aukonsuli

assistendiga suheldes viimaselt palunud abi suhtlemiseks Indoneesia ametivõimudega.

Konsulaarseaduse § 52 lõikes 1 sätestatud abistamis- ja nõustamiskohustus ei tähenda siiski

seda, et konsulaaresindaja võtaks tema poole pöördunud isiku ees vastutuse viimase

tagasipöördumise eest ning selle eest, et isiku ja asukohariigi ametivõimude vahelised suhted

oleksid korraldatud. Sarnases olukorras võiks tekkinud kahju hüvitamisest rääkida juhul, kui

oleks tõendatud, et konsulaaresindaja on isikule andnud üheselt ebaõiget teavet, millele isik

mõistlikult käitudes võis tugineda ilma seda täiendavalt kontrollimata. Antud juhul see nii ei

ole. Kaebusest nähtuvalt pöördus kaebaja konsulaaresindaja poole tagasipöördumistunnistuse

saamiseks ning nõuetekohane tagasipöördumistunnistus talle ka väljastati. Kaebajal oleks

olnud võimalik enne lennupileti ostmist Indoneesia korrakaitsevõimudelt uurida, kas tema

Indoneesiast

lahkumise

nõuded

on

täidetud,

taotledes

asjaajamiseks

vajadusel

konsulaaresindaja abi.

10. Ülaltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldamata jätta. Konsulaaresindaja õigusvastane

käitumine ei ole tõendamist leidnud ning isegi kaebajale võis konsulaaresindajaga suhtlemisest

jääda mulje, et ühtki täiendavat toimingut Indoneesiast lahkumiseks vajalik teha pole, oleks ta

saanud selle ülekontrollida asukohariigi ametivõimudelt, kelle otsustuspädevuses välismaalase

riigist lahkumine on.

11. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda

kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik