3-14-326/25 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-326

Haldusasi

Eduard Nairismäe kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Lõuna Prefektuuri Võru arestimaja nõuetele

mittevastavate kinnipidamistingimustega 5. märtsist

2008 kuni 4. aprillini 2008, 23. detsembrist 2009 kuni

29. märtsini 2010 ja 9. aprillist 2010 kuni 18. maini

2010 tekitatud kahju hüvitamiseks summas 2838 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eduard Nairismäe määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Eduard Nairismägi

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eduard Nairismägi viibis Võru arestimajas nõuetele mittevastavates tingimustes 5. märtsist

2008 kuni 4. aprillini 2008, 23. detsembrist 2009 kuni 29. märtsini 2010 ning 9. aprillist 2010

kuni 18. maini 2010.

2. E. Nairismägi esitas 20. märtsil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Võru

arestimajas eelnevalt nimetatud perioodil mittenõuetekohastes tingimustes viibimise tõttu

tekkinud kahju hüvitamist summas 2838 eurot.

Koos kaebusega esitas E. Nairismägi kaebetähtaja ennistamise taotluse, mille kohaselt oli

kaebetähtaja ületamine tingitud sellest, et kaebaja ei olnud varasemalt teadlik seadustest ja

arestimajas aset leidnud rikkumistest.

3. Tartu Halduskohtu 4. aprilli 2014. a määrusega võeti E. Nairismäe kaebus menetlusse.

4. Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määrusega jäeti E. Nairismäe taotlus kaebetähtaja

ennistamiseks rahuldamata ning lõpetati haldusasja nr 3-14-326 menetlus vastavalt

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p-le 2 ja § 124 lg-le 2. Määruse kohaselt:

4.1. HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates

päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust.

Analoogne regulatsioon on sätestatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3. Kaebajale on

väidetavalt kahju tekitatud mitmetel perioodidel ajavahemikul 5. märtsist 2008 kuni 18. maini

2010. Kahju tekkimine ja selle põhjustaja pidi kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes

kaebaja hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seega pidi kaebajale olema teada väidetav kahju

tekitamine ja selle põhjustaja ajavahemiku 5. märts 2008 kuni 4. aprill 2008 osas hiljemalt

4. aprillil 2008, ajavahemiku 23. detsember 2009 kuni 29. märts 2010 osas hiljemalt 29. märtsil

2010 ning ajavahemiku 9. aprill 2010 kuni 18. mai 2010 osas hiljemalt 18. mail 2010. Järelikult

lõppes hüvitamisnõude esitamise tähtaeg nimetatud perioodide osas vastavalt 4. aprillil 2011,

29. märtsil 2013 ja 18. mail 2013. Kaebus halduskohtule on esitatud aga 20. märtsil 2014,

mistõttu on kõikide perioodide osas kaebus esitatud enam kui 10-kuise hilinemisega. Kaebaja

pidi kinnipidamistingimuste õigusvastasusest ja võimalikust kahjust saama aru arestimaja

vastavates tingimustes viibides.

4.2. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja ennistamise aluseks võivad olla nii

objektiivset kui subjektiivset laadi asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari 2009. a määrus nr 3-3-1-75-08). Kaebaja on

kaebetähtaja ennistamise mõjuvate põhjustena välja toonud järgmised asjaolud: kaebaja ei

saanud õigeaegselt informatsiooni seaduse muudatuste kohta; teda ei teavitatud arestimajas

toimunud rikkumistest; puudus võimalus saada informatsiooni ajakirjandusest, kuna Võru

arestimajas ei olnud võimalust ajalehti lugeda. Kaebetähtaja ennistamise võib tingida kaebaja

kogenematus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei ole vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud

piisavalt hoolas selgitamaks välja vaidluse algatamise korda, sh tähtaegu. Vajaliku hoolsuse

hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid kui ka subjektiivseid asjaolusid, lähtudes kaebaja

isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust

saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 1. oktoobri 2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). Mõjuva põhjusena HKMS

§ 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei

saanud aru nt kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 16. jaanuari 2009. a määrus nr 3-3-1-75-08, p 17; 21. juuni 2013. a määrus

nr 3-3-1-30-13, p 12). Arestimaja mittenõuetekohased tingimused pidid kaebajale teatavaks

saama juba arestimajas viibimise perioodidel. Inimese kannatused on subjektiivsed üleelamised,

mida tajutakse vahetult ajal, kui inimväärikust alandav tegevus või tegevusetus aset leiab.

Arestimajas viibimine iseenesest ei saanud olla kaebaja tajumisvõimet piirav asjaolu. Ka pidi

kaebajale teada olema väidetavalt inimväärikust alandavate kannatuste põhjustaja. Kaebaja ei ole

esitanud mitte ühtegi asjaolu, mis tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. E. Nairismägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a

määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused:

5.1. Kaebaja ei olnud teadlik kinnipidamistingimuste õigusvastasusest ja võimalikust kahjust

arestimajas viibides, kuna tal puudus juurdepääs seadustele ja dokumentidele, talle ei selgitatud

võimalust kaevata nimetatud tingimuste peale.

5.2. Võimalusest kaevata sai kaebaja teada 2013. aastal, kui ta sai ligipääsu Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) materjalidele. Kaebust koostades sai kaebaja teada hüvitamisnõude esitamise

tähtajast, mis on sätestatud RVastS § 17 lg-s 3. Kuna seaduses on kaebetähtaegade osas märgitud

kolm ja kümme aastat, sai kaebaja aru, et olenemata teada saamisest on võimalik esitada kaebus

ka kolmest aastast hiljem ehk kahju tekkimisest ei tohi olla möödunud 10 aastat.

5.3. EIK lahendist Tunis vs Eesti (kaebus nr 429/12) nähtub, et kaebajat hoiti Tallinna Vanglas

18. juulist 2006 kuni 2. juunini 2009. Kaebus esitati aga 19. novembril 2012. Toona tunnistati

kaebus vastuvõetavaks, kuigi kahjust teadasaamisest oli möödunud üle kolme aasta. Kaebaja

leiab, et menetluse lõpetamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud ning haldusasja tuleb pidada

perspektiivikaks.

6. Politsei- ja Piirivalveameti vastuses määruskaebusele leitakse, et määruskaebus tuleb jätta

rahuldamata. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks.

Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi mõjuvat põhjust, mis tingiks kaebetähtaja ennistamise.

HKMS § 71 lg 2 kohaselt võib tähtaja ennistamist taotleda mitte hiljem kui 14 päeva

möödumisel päevast, kui menetlustähtajast kinnipidamist takistanud põhjus ära langes. Kaebaja

ei ole täpsustanud, millal täpselt Tartu Vanglas viibides tal oma õigustest teadasaamise takistused

ära langesid, kuid arvestades, et kaebaja väitel toimus see 2013. aastal, pidi see toimuma

hiljemalt 31. detsembril 2013. Seega oleks isegi sel juhul tulnud hüvitamisnõue koos

kaebetähtaja ennistamise taotlusega esitada 14 päeva jooksul takistuse äralangemisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 16. aprilli 2014. a määruses esitatud seisukohtadega

ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited

ei anna alust halduskohtu määruses esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks. Vastuseks

määruskaebuses esitatule märgib ringkonnakohus järgnevat.

9. Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaega reguleerib RVastS § 17 lg 3, mis sätestab, et kaebus

tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju

tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Analoogne regulatsioon on sätestatud

HKMS § 46 lg-s 4. Kaebajat hoiti erinevatel ajavahemikel 5. märtsist 2008 kuni 18. maini 2010

Võru arestimajas. Iga arestimajas kinnihoidmise periood on vaadeldav jätkuva toiminguna, mille

korral hakkab hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg enamasti kulgema, kui lõppes toiming,

millega kahju tekitati (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi 2014. a otsus nr 3-3-1-93-13,

p 14). Seega pidi kaebaja kahjust ja selle tekitajast teada saama hiljemalt siis, kui ta igal

eelnevalt nimetatud perioodil arestimajast vabanes. Kaebaja on märkinud, et tema lähtus kaebuse

esitamisel 10-aastasest kaebetähtajast. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaebuse tähtaegsuse

hindamisel tuleb kontrollida nii kolme- kui ka 10-aastasest kaebetähtajast kinnipidamist, vastasel

juhul kaotaks regulatsioonis sätestatud kolmeaastane tähtaeg oma mõtte. Lisaks on vastavad

tähtajad seotud ka erinevate asjaolude esinemisega – kolmeaastase kaebetähtaja puhul tuleb

hinnata seda, millal kaebaja kahjust teada sai või teada saama pidi, seevastu 10-aastase

kaebetähtaja kulgemist arvestatakse kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Seega on esimesel juhul kaebetähtaja kulgema hakkamine seotud eelkõige kahju kannatanud

isiku subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest, teisel juhul on kaebetähtaja kulgemine seotud

konkreetse faktiga. Samas on ka esimesel juhul võimalik tuvastada konkreetne ajahetk, mil isik

pidi mõistma võimaliku kahju tekkimist ja aru saama ka sellest, kes võis kahju põhjustaja olla.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ei ole usutav, et kaebaja ei saanud Võru

arestimajas viibides aru, et sealsete tingimuste tõttu võis olla talle tekkinud hüvitamisele

kuuluvat kahju. Puudub alus arvamaks, et kaebaja adus arestimaja tingimuste võimalikku

õigusvastasust alles siis, kui tal avanes võimalus tutvuda EIK lahenditega, mis puudutavad

analoogseid õigusvaidlusi. Ringkonnakohtu hinnangul viitab kaebaja vastavale arusaamale

võimalikust kahjust seegi, et kaebaja sõnade kohaselt ta juhtis arestimajas viibides sealsete

ametnike tähelepanu sellele, et tingimused Võru arestimas ei ole just kiita. Kaebajale vastati, et

kinnipidamistingimused on normaalsed (vt määruskaebus, tl 31p). Isegi kui leida, et tegemist on

haldusorganipoolse kaebaja eksitamisega, ei kõrvalda see kaebaja teadmist või teadma pidamist

võimalikest mittenõuetekohastest tingimustest. Seega ei leia ringkonnakohus, et

haldusorganipoolne käitumine võiks taolisel juhul kaasa tuua kaebetähtaja ennistamise. HKMS

§ 71 lg 1 nõuab kaebetähtaja ennistamiseks mõjuva põhjuse olemasolu, kuid käesoleval juhul ei

ole kaebaja esitanud mitte ühtegi niivõrd kaalukat asjaolu, mis tooks kaasa kaebetähtaja

ennistamise.

11. Määruskaebuses on kaebaja viidanud EIK 19. detsembri 2013. a kohtuotsusele Tunis vs Eesti

(kaebus nr 429/12) ning märkinud, et mainitud juhul oli kahju hüvitamise nõude esitamisest

möödunud enam kui kolm aastat, kusjuures EIK pidas kaebust vastuvõetavaks. Ringkonnakohus

leiab, et kaebaja on valesti mõistnud kaebuse esitamise tähtaja regulatsiooni kaebuse esitamisel

siseriiklikusse kohtusse ning EIK-i. Hüvitamiskaebuse esitamisel siseriiklikusse kohtusse tuleb

juhinduda RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 regulatsioonist. EIK korral tulenevad kaebuse

vastuvõetavuse kriteeriumid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

art 35 lg-st 1, mis sätestab, et kohus võib kohtuasja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste

õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega

ning kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. Nimetatud EIK kohtuotsuse p 32

kohaselt luges kohus kaebuse vastuvõetavaks, kuna ei esinenud EIÕK art-s 35 sätestatud

asjaolusid, mis oleksid kaebuse menetlemise välistanud, sh oli kaebaja järginud EIÕK art 35

lg-s 1 sätestatud kaebetähtaega kaebuse esitamisel EIK-le. Seega ei ole käesoleval juhul

põhjendatud viidata lahendile Tunis vs Eesti, sest samastada ei saa kaebuse esitamise tähtaega

siseriiklikule kohtule ja EIK-le. Lisaks tingis viidatud lahendis mittevaralise kahju tekitamise

eest hüvitise väljamõistmise see, et EIK tuvastas EIÕK art 3 rikkumise, misjärel kohaldas ta

EIÕK art 41, mille kohaselt, kui kohus leiab, et konventsiooni on rikutud, on tal võimalik mõista

kaebaja kasuks välja õiglane hüvitis. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks lisada, et

kaebetähtaja kontrollimisel ja selle võimalikku ennistamist hinnates ei võeta arvesse seda, kas

kaebus võiks olla perspektiivikas või mitte. Kohus peab juhinduma taolises situatsioonis

seaduses sätestatud kaebetähtaja regulatsioonist ning kaebetähtaja ennistamiseks kindlaks

tegema, kas võiks esineda mõjuvaid asjaolusid ennistamiseks. Ennistamise mõjuvaks põhjuseks

ei saa olla asjaolu, et kaebusel võiks olla eduväljavaateid. Kaebetähtaja ületamine ja selle

ennistamata jätmine välistavad kaebuse sisulise menetlemise, järelikult toob see kaasa kaebuse

lubamatuks tunnistamise. Seega ei ole kaebaja vastav väide kaebuse perspektiivikusest

asjakohane.

12. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene