1-14-1354/23 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

9. juuni 2014, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-1354 Kohtukoosseis Sten Lind, Ivi Kesküla, Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Liina Kaev Kriminaalasi H.R-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi Lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13.02.2014. a otsus Apellant Süüdistatav Süüdistatav H.R

isikukood: ; Eesti Vabariigi kodanik; XXX

emakeel eesti keel, xxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxxxx;

xxxxxxxxxxx; kriminaalkorras karistatud korduvalt,

viimati Pärnu Maakohtu 02.04.2013 otsusega KarS § 199 lg 2 p 4,5 järgi vangistusega 7 kuud, mida suurendati eelmise karistus võrra, liitkaristus 10 kuud 27 päeva, mis asendati 654 üldkasuliku töö tunniga tähtajaga 12 kuud, sooritamata on 278 tundi.

Kahtlustatavana kinni peetud 11.02.2014 kell 14.10, maakohtu otsusega kohaldati vahistamist Prokurör Silvia Kruusmaa Kaitsja Kristina Suvalova RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu otsus H.R-ilt menetluskulude välja mõistmise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Mõista H.R-ilt menetluskulud välja 100 euro ulatuses ning määrata, et välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda igakuiste 10-euroste maksetena 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 72 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13.02.2014. a otsusega mõisteti H.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust 1/3 võrra, s.o 4 kuuni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas maakohus mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 02.04.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuud 19 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks vangistuse 8 kuud ja 19 päeva.

Ühtlasi mõistis kohus H.R-ilt riigieelarve tuludesse välja sundraha 266,25 eurot ja kaitsjatasu 150 eurot ning määras, et menetluskulud tuleb tasuda ühe aasta jooksul.

H.R mõisteti süüdi selles, et ta, süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna püüdis 11.02.2014 kella 13:25 ajal püüdis Ülemiste Rimi Hypermarketist varastada 0,5-liitrist pudelit

„Aramis“ brändit maksumusega 11,85 eurot, grillitud kanakintsu maksumusega 5,99 eurot ning grillitud kanakoiba maksumusega 3,32 eurot.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb lühemat karistust, menetluskulude riigi kanda jätmist ja tema vanglas tööle suunamist. Süüdistatav leiab, et mõistetud karistus on liiga raske.

Menetluskulude temalt välja mõistmisele vaidleb apellant vastu väitega, et maakohus on ekslikult väitnud, nagu oleks tema pensioni suurus 440 eurot. Tegelikult on see 142 eurot kuus, millest võtab omakorda kohtutäitur üle poole ära. Praeguseks on pension üldse ära võetud ja selle uuesti taotlemine võtab aega.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde ning kaitsja toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu mõistetud karistuse muutmiseks alust ei ole.

Arvestades KarS § 199 lg-s 2 ettenähtud sanktsioonimäärasid (kuni 5 aastat vangistust), on maakohtu otsusega mõistetud vangistuse puhul tegemist sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega. Maakohus on otsuses mõistetud karistust põhjendanud, näidates ära, millistele asjaoludele ta karistuse mõistmisel tugineb. Arvestada tuleb sellega, et kohtutel on karistuse mõistmisel teatud otsustamisruum ja maakohtu otsus ei ole kohtupraktikat arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne.

5. Mis puutub H.R-i kohtuistungil esitatud väitesse, et liitkaristuse mõistmisel ei ole võetud arvesse kõiki tehtud üldkasuliku töö tunde, siis sarnase väite on H.R esitanud ka maakohtu istungil, väites, et tegi viimased töötunnid kas novembris või detsembris. Samas kinnitab toimikus olev 5. veebruarist 2014. a pärinev kriminaalhooldusametniku erakorraline ettekanne (toim.l 45-47), et H.R tegi viimati üldkasulikku tööd septembris 2013. a. Ettekandele lisatud dokumentide (toim.l 53-63) kohaselt ei ilmunud H.R alates oktoobrist ka registreerimistele ning ebaõnnestusid ka kodukülastused. Seega ei leidnud tõendamist H.R-i väide, et ta on teinud töötunde rohkem.

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon on põhjendatud osas, milles vaidlustatakse menetluskulude välja mõistmist H.R-ilt . Maakohus põhjendas menetluskulude väljamõistmist sellega, et H.R on töövõimetuspensioni näol olemas püsiv sissetulek, kusjuures saadav pension on pigem suur – 440 eurot.

Maakohtu otsuses sisalduv väide, mille kohaselt saab H.R pensionit 440 eurot kuus, tugineb maakohtu istungiprotokollile, mille kohaselt on H.R ise kohtule öelnud, et tema pension on 440 eurot kuus. Ilmselt on aga süüdistatavast valesti aru saadud – Maksuja Tolliameti andmetel on H.R 2012. a saanud maksustatavat tulu kokku 1274 eurot. Kuivõrd ka pension on TuMS § 12 lg 1 p 7 kohaselt tulumaksuga maksustatav tulu, näitab nimetatud tõend, et ta ei ole saanud tulu 440 eurot kuus. Ka Sotsiaalkindlustusameti kodulehel

(http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/toovoimetuspension-2/) olev pensioni arvutamise metoodika kirjeldus näitab, et H.R-i töövõimetuspensioni suurus ei saa olla 440 eurot, vaid peab olema oluliselt väiksem (näiteks isikul, kelle töövõime kaotus on 80%, kellel on pensioniõiguslikku staaži 10 aastat ja kelle aastakoefitsientide summa on 8,988, on pensioni suurus 227,06 eurot). Lisaks sellele juhib ringkonnakohus tähelepanu, et riikliku pensionikindlustuse seaduse § 46 lg 1 kohaselt peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks. Seega see, et H.R sai enne süüdimõistmist pensioni, ei tähenda, et tal oleks pärast süüdimõistva otsuse tegemist aasta jooksul võimalik pensioni arvelt igakuiste maksetena menetluskulusid tasuda – vangistuse vältel see võimalik ei ole.

Samas tuleb tõdeda, et täielikult ei ole välistatud H.R-i töötamine vanglas. Vastavalt

VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav reeglina kohustatud töötama. H.R on apellatsioonis ise taotlenud, et kohus määraks ta vanglas töötama, mis näitab, et ta ise peab end võimeliseks vanglas töötama. Küll peab ringkonnakohus märkima, et kohus ei saa kohustada vanglat tööd andma. KrMS § 306 lg 1 p 6 kohaselt on kriminaalasjas kohtu pädevuses otsustada, milline karistus tuleb süüdistatavale mõista. See tähendab karistuse liigi ja määra otsustamist. Karistuse liigiks on KarS § 45 kohaselt vangistus ja kohtu pädevuses ei ole täpsustada vangistuse tingimusi.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel tühistada menetluskulude väljamõistmise osas ning H.R-ilt tuleb menetluskulud mõista välja oluliselt väiksemas ulatuses kui seda tegi maakohus. Kohtukolleegium mõistab H.R-ilt menetluskulud välja 100 euro ulatuses ning jätab need ülejäänud osas KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Ühtlasi määrab ringkonnakohus

KrMS § 180 lg 3 alusel, et menetluskulud tuleb tasuda 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiste 10-euro suuruste maksetena.

Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 185 lg-s 1 nimetatud lahendi, jäävad samuti riigi kanda apellatsioonimenetluse kulud, milleks on H.R-ile riigi õigusabi osutanud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 72 eurot.

Sten Lind

Ivi Kesküla

Orvi Tali