3-14-276/11 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

09.06.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-276

Haldusasi

Enn Tuuma kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 22 704

eurot seoses liiga väikese isikliku ruumiga kambris

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Enn Tuuma määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Enn Tuum

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määruse p

1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.E. Tuum esitas 14.12.2013 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse

(registreeriti vanglas 17.12.2013) mittevaralise kahju tekitamise eest, kuna teda

on Tartu Vanglas kinni peetud liiga väikeses elukambris 44 kuud (14.04.2010-

14.12.2013), kus tal oli isiklikku ruumi 2,4 m2. Hüvitisesumma suuruseks pidas

taotluse esitaja 22 704 eurot (44 kuud x 516 eurot kuu).

2. Tartu Vangla 14.02.2014. a otsusega nr 1-13/265-2 jäeti kahju hüvitamise

taotlus läbi vaatamata osas, milles see puudutas E. Tuuma kinnipidamistingimusi

enne 17.12.2010 ning rahuldamata jäetud osas, milles see puudutas

kinnipidamistingimusi alates 17.12.2010.

3.

10.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse E. Tuuma kaebus Tartu Vangla

vastu. Kaebaja taotleb selles mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist summas

22 704 eurot, kuna teda on Tartu Vanglas hoitud kambris, kus tal on isiklikku

ruumi alla 3 m2. Kaebaja taotles ka enda vabastamist riigilõivu tasumisest.

4. Halduskohus võttis käesoleva haldusasja materjalide juurde ka analoogse sisuga

haldusasjas nr 3-14-50427 koostatud teabenõudele Tartu Vangla poolt 09.04.2014

esitatud vastuse koos kambrite joonistega (tl 13-15).

Viidatud vastuses selgitas Tartu Vangla, et Riigi Kinnisvara AS ja Tartu Vangla

üürilepingu 3/2-10 jooniste ja ruumide eksplikatsiooni tabelite järgi on Tartu Vangla S-

hoone kambrite pindala ilma tualettruumita 8,0 m2. Tualettruumi pindala on tabelite

kohaselt 1,8 m2. Joonistel ja ruumide eksplikatsiooni tabelites on E-hoone kambrite

pindala ilma tualettruumita 7,9 ja 8,0 m2. Eelduste kohaselt on pindala erinevus tingitud

sellest, et erinevate kambrite pikema külje mõõtmeteks on joonisel toodud 4,31 ja 4,33

m. E-hoone kambrite tualettruumi pindala on tabelites 1,8 m2. E- ja S-hoone tavalised

kambrid on ühesuguse põhiplaaniga, sõltumata eluosakonnast ja korrusest.

Tavapärasest erinevad kambrid, kus kinnipeetavad ja vahistatud võivad viibida on

invakambrid, psühhiaatria osakonna kambrid, vastuvõtukambrid ja kartserikambrid.

Invakambrid ja psühhiaatriaosakonna kambrid on suuremad ning sinna saab paigutada

ka kolm kinnipeetavat. Vastuvõtukambrid on tavakambritest suuremad, aga need ei ole

mõeldud kinnipeetavate elukambriteks. Kartserikambrid on samasuured, kui E hoone

kõik kambrid, aga nendes ei ole nn sisseehitatud seintega tualetti. Kartseris on WC

eraldatud ülejäänud kambrist vangla enda poolt ehitatud kergseinaga.

5. Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrusega jäeti rahuldamata E. Tuuma taotlus

riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel (p 1); E. Tuuma kaebus jäeti

käiguta (p 2) ning anti puuduse kõrvaldamiseks, so 681,12 euro riigilõivu tasumiseks

tähtaeg 10 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates (p 3); Määruse põhjendused:

1) Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt olid kaebaja sissetulekud

menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul kokku 17 eurot. HKMS §-s 112 lg 1

p-s 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest maha arvata, on olnud

summas 14,42 eurot. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja menetlusabi

taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on

seega 1,29 eurot. RLS § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks

kaebuse esitamisel riigilõivu 3 protsenti summast, mille väljanõudmist taotletakse, kuid

mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kuna E. Tuuma nõude suuruseks on 22 704

eurot, tuleks tal riigilõivu tasuda 681,12 eurot. Kaebajat saab seega pidada käesolevas

asjas maksejõuetuks;

2) Kohtu hinnangul ei ole siiski kaebajale käesolevas haldusasjas menetlusabi andmine

hoolimata tema maksejõuetusest põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed.

EIK praktikas on asutud seisukohale, et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku

ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK-i hinnangul on olukord, kus

kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2,

iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon)

artikkel 3 rikkumine;

3) Kaebaja on kaebuses märkinud, et tal on Tartu Vangla kambris isiklikku ruumi alla 3

m2. Kohus kaebaja sellekohase väitega nõustuda ei saa, kuna vastusena kohtu

teabenõudele kambrite põrandapinna kohta haldusasjas nr 3-14-50427 teatas Tartu

Vangla kohtule, et Riigi Kinnisvara AS ja Tartu Vangla üürilepingu 3/2-10 joonistel ja

ruumide eksplikatsiooni tabelites on Tartu Vanglas S-hoone kambrite pindala ilma

tualettruumita 8,0 m2 ning E-hoone kambrite pindala ilma tualettruumita on kas 7,9 m2

või siis 8,0 m2. E- ja S-hoone tavalised kambrid on ühesuguse põhiplaaniga, sõltumata

eluosakonnast ja korrusest. Tualettruumi pindala on 1,8 m2. Tartu Vangla esitas kohtule

ka E- ja S-hoone tavapäraste kambrite (E-2008 ja S-376) joonised. Seega on eelnevast

tulenevalt Tartu Vangla tavapärase kambri põrandapind koos tualettruumiga S-

hoones 9,8 m2 ning E-hoones 9,8 m2 või 9,7 m2.

EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal

viibivate kinnipeetavate jagatist. Kambris asuvat tualetti (1,8 m2) ei saa kambri

põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja

§ 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Halduskohtu seisukohta

kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs Eesti (p 46), kus EIK on pidanud

samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Tartu

Vanglas hoitakse kinnipeetavaid kambrites kahekesi. Seega on kinnipeetavate isiklik

ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m2 ja E-hoones 4 m2 või 3,95 m2;

4)Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet

EIK praktikas, olles seisukohal, et selle arvutamiseks tuleb kambri pindalast maha

arvata ka mööbliga kaetud põrandapind. Nii EIK 19.12.2013. a otsusest asjas nr 429/12

Tunis vs Eesti kui ka 09.01.2014. a otsusest asjas nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia

nähtuvalt arvestab EIK kinnipeetava isiklikku ruumi, lahutades kambri pindalast

tualettruumi pindala ning jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate

arvuga.

Seega ei ole halduskohtu hinnangul piisavalt alust eeldada, et E. Tuuma kavandatav

menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes. Seetõttu jätab kohus E.

Tuuma taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. 27.04.2014 esitas E. Tuum määruskaebus, milles palutakse tühistada Tartu

Halduskohtu 21.04.2014. a määrus, vabastada ta riigilõivu tasumisest ja võtta tema

kahjunõue Tartu Vangla suhtes menetlusse. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla rikkus tema

õigusi, kuid kohus jättis tema õigused kaitseta, kohustades teda tasuma riigilõivu

summas 681,12 eurot, mida ta ei ole võimeline tasuma. Halduskohus piirab

Põhiseaduse (PS) §-dest 11-15 tulenevaid kaebaja õigusi. Kui tema õigused jäävad

kohtus kaitsmata selle tõttu, et ta ei suuda tasuda riigilõivu, siis on tegemist tema

diskrimineerimisega tuginevalt PS §-le 12. Riigilõivust vabastamise võimaldamise

eesmärk on tagada kohtusse pöördumise õigus hoolimata isiku majanduslikust

olukorrast. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivust vabastamise põhjendatust, annab

kohus eelhinnangu isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta ning mida olulisem

on kaitstav õigus ja mida väiksemad isiku võimalused selle kaitsmiseks muul moel,

seda enam on põhjendatud isiku vabastamine riigilõivu tasumisest. Riigikohtu praktika

kohaselt pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks,

kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (Riigikohtu 23.09.2010. a määrus nr

3-3-1-25-10, p 8; 31.10.2011. a määrus nr 3-3-1-55-11, pd 8 ja 9). Kohus, jättes kaebaja

õigused kaitseta, rikkus PS §-de 13 ja 14 sätteid. Kaebaja leiab, et halduskohus on

asunud määruses ennatlikult hindama vaidluse sisulisi asjaolusid, millega kohus rikkus

menetlusõiguse norme. Kaebaja märgib, et tal on olemas tõestusmaterjal EIK lahendist,

tõendamaks, et 4 m²-st tuleb maha arvata ka mööbli alla jääv põrandapind.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määruse põhjendustega ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

8. HKMS §-st 111 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu

tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad

eduväljavaated. Isiku maksejõuetuse tuvastamine ei tingi automaatselt isiku

vabastamist riigilõivu tasumisest. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis

vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal

menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta. Käesolevas asjas on halduskohus

tuvastanud E. Tuuma maksejõuetuse, milles ei kahtle ka ringkonnakohus. Seega

puudub vaidlus, et kaebaja oli kaebuse esitamisel maksejõuetu.

9. Halduskohus on kaebaja riigilõivust vabastamisest keeldumist põhjendanud kaebuse

vähese edulootusega.

Ringkonnakohus leiab, et kaebuse eduväljavaadete

kontrollimisel ei ole halduskohtul keelatud anda hinnangut ka kaebaja sisuliste väidete,

sh põrandapinna suurust puudutavate väidete õigsusele.

Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjalikult ja kohtupraktikat arvestades

selgitanud põhjuseid, mis tingisid kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata

jätmise. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebuses kirjeldatud asjaoludel alus

kahelda selles, et kaebusel ei ole eduväljavaateid. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu määruse põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi (3,95-4 m²) vastavuse

kohta EIK lahendites märgitud nõutavale suurusele. Halduskohus on asjakohastele EIK

lahenditele õigesti viidanud. VSkE § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette

nähtud vähemalt 3 m² põrandapinda. Kuigi kaebaja ei ole tõendanud enda väidet, et 4

m²-st tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind, peab ringkonnakohus vajalikuks

märkida, et eelviidatud normi sõnastuses ei ole sätestatud, et mõeldud on vaba

põrandapinda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi

pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud

alasid. Ka eeltoodu ei lükka ümber halduskohtu järeldust, et kaebaja isiklik ruum

kambris on vähemalt 3,95-4 m².

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on

EIK oma lahendites osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla

3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada

konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris oli vähemalt 3,95 m2 ,

siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks

vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku

või alandava kohtlemise.

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendamatud on kaebaja väited PS §dest 11-

15 tulenevate õiguste ebaseadusliku piiramise kohta halduskohtu poolt. PS § 11

väidetava rikkumise osas ei ole kaebaja määruskaebuses sisulisi põhjendusi esitanud,

mistõttu ringkonnakohus jätab nimetatud väite tähelepanuta. PS § 12 lg 1 lause 1

sõnastuse kohaselt on kõigile tagatud võrdsus seaduse ees, mis tähendab, et kõigile

tuleb kohaldada kehtivaid seadusi ühtviisi (Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud

väljaanne, Tallinn 2002, lk 119). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus

eeltoodud põhimõtet rikkunud, viidates nii asjakohasele seadusandlusele kui ka

kohtupraktikale, millest lähtuvalt märkis nõutava riigilõivu summa kahju hüvitamise

kaebuselt ning jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

Põhjendamatu on kaebaja väide, et kohus on rikkunud PS § 13. PS § 13 kohaselt

seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Halduskohus on toiminud kooskõlas

õigusaktidega. Kui kaebaja soovib kaebust esitada, on tal võimalik seda riigilõivu

tasumise korral teha, kuid põhjendamatu kaebuse puhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi

kanda jätmine.

11. Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse nr 3-3-2-1-04 ps 27 väljendanud seisukohta, et

PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui

seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi,

peab kohtuvõim tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1

kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse

õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole

tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste ebaseadusliku piiramisega. Kaebajal on

kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud

riigilõiv, kuna väheperspektiivikaid kaebusi ei pea lahendama riigi kulul. PS § 15 lg 1

lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema

piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebaja sellekohane arusaam on ebaõige.

Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning

arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane

kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks

vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a

määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega

võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02,

p 28).

12. Riigikohus selgitas 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9, et HKMS-i uue

regulatsiooni järgi ei tule enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu

tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste

tegemiseks. Sellekohased kaebaja väited, tuginevalt Riigikohtu määrustele nr 33125-10

ja nr 3-3-1-55-11, on eeltoodust tulenevalt asjakohatud. Käesolevas asjas on

halduskohus menetlusabi andmise otsustamisel õigesti juhindunud 01.01.2012

jõustunud HKMS-i vastavatest sätetest. Lisaks märgib ringkonnakohus, et

määruskaebuses viidatud Riigikohtu määruse nr 33155-11 p-s 9 käsitles kohus RLS

§ 57 lg 14 alusel riigilõivu tasumist, milline RLS-i säte ei ole käesolevas asjas

asjakohane. Vaidlustatud määruses on halduskohus õigesti märkinud, et tulenevalt RLS

§ 571 lg-st 2 kuulub kaebuselt tasumisele riigilõiv summas 681,12 eurot.

13. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

21.04.2014. a määruse p 1 muutmata.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/