2-11-17282/74 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-17282

Tsiviilasi

MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas hagi A.M. vastu

kaasomandi lõpetamiseks ja A.M. vastuhagi MTÜ Eesti

Spordiselts Põhjakotkas vastu kaasomandi lõpetamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

2 033,62 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. juuli 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.M. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. mai 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja/vastuhagis hageja): A.M. (isikukood:

XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Vastustaja

(hageja/vastuhagis

kostja):

MTÜ

ES

Põhjakotkas

(registrikood:

80080734),

esindaja

vandeadvokaat Otto Preem

Kolmas isik: OÜ Annimatsi, seaduslik esindaja Aarne Raid

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuli 2013.a otsus osas, milles maakohus määras jätta

kaasomandi lõpetamisel vaidlusalused hooned MTÜ ES Põhjakotkas ainuomandisse ning

mõistis MTÜ-lt ES Põhjakotkas A.M. kasuks välja hüvitise omandiosa kaotuse eest

summas 9663,78 eurot, samuti jättis läbi vaatamata A.M. poolt vastuhagis esitatud

tuvastusnõude ning jättis rahuldamata A.M. nõude kaasomandi lõpetamiseks tema

pakutud viisil.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata MTÜ ES Põhjakotkas nõue

tunnustada kaasomandi lõpetamisel tema ainuomandiõigust Valga maakonnas Otepää

vallas XXX külas asuvatele ehitistele ehitisregistri koodidega XXX (endine laut-küün,

käesoleval ajal kämpingu peahoone) ja XXX (endine tall, käesoleval ajal puhkemaja-

mängumaja).

3. Rahuldada osaliselt A.M. vastuhagi MTÜ ES Põhjakotkas vastu. Jätta Valga maakonnas

Otepää vallas XXX külas asuvad ehitised ehitisregistri koodidega XXX (endine laut-küün,

käesoleval ajal kämpingu peahoone) ja XXX (endine tall, käesoleval ajal puhkemaja-

mängumaja) kaasomandi lõpetamisel A.M. ainuomandisse. Mõista A.M.ilt MTÜ ES

Põhjakotkas kasuks välja hüvitis kaasomandiosa kaotuse eest summas 81 286,80 eurot

(kaheksakümmend üks tuhat kakssada kaheksakümmend kuus eurot ja kaheksakümmend

senti).

4. Jätta rahuldamata A.M. vastuhagis esitatud nõue tuvastamaks, et MTÜ ES Põhjakotkas

ei ole vaidlusaluste ehitiste kaasomanik.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

„1. Rahuldada osaliselt MTÜ ES Põhjakotkas hagi A.M. vastu ja A.M. vastuhagi

MTÜ ES Põhjakotkas vastu kaasomandi lõpetamise nõudes.

1.1. Lõpetada MTÜ ES Põhjakotkas ja A.M. kaasomand Valga maakonnas Otepää

vallas XXX külas asuvatele ehitistele ehitisregistri koodidega XXX (endine laut-küün,

käesoleval ajal kämpingu peahoone) ja XXX (endine tall, käesoleval ajal puhkemaja-

mängumaja).

1.2. Jätta rahuldamata MTÜ ES Põhjakotkas nõue jätta kaasomandi esemeks

olevad

hooned

tema

ainuomandisse,

kohustades

teda

hüvitama

A.M.le

kaasomandiosa kaotus rahas.

2. Jätta punktis 1.1 nimetatud hooned A.M. ainuomandisse.

2.2. Mõista A.M.lt MTÜ ES Põhjakotkas kasuks välja hüvitis kaasomandiosa

kaotuse eest summas 81 286,80 eurot (kaheksakümmend üks tuhat kakssada

kaheksakümmend kuus eurot ja kaheksakümmend senti).

2.3. Jätta rahuldamata A.M. vastuhagis esitatud nõue tuvastamaks, et MTÜ ES

Põhjakotkas ei ole vaidlusaluste ehitiste kaasomanik.“

6. Rahuldada A.M. apellatsioonkaebus osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

menetlusosaliste

poolt

maakohtus

ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas esitas 15. aprillil 2011 Tartu Maakohtule hagi A.M.

(kostja) vastu kaasomandi lõpetamiseks. Hageja soovib kaasomandi lõpetamise teel saada

hoonete ainuomanikuks ning palub end kohustada maksma kostjale tema omandiosa kaotuse eest

rahaline hüvitis summas 9 663,78 eurot, milline on määratud Riho Lubi ekspertarvamuse nr

110212-01A alusel (kd I tl 13-39).

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja õiguseellane Üleliidulise Lenini Ordeni Kehakultuuri-

Spordiselts „Dünamo“ Vabariikliku Nõukogu Spordikombinaat (edaspidi ÜLO KS Dünamo)

22.12.1961 endise „Annimatsi“ talu maadele rajatud hoonetest ühekorruselise puitelamu, sauna

ja kuuri (kd I tl 9-10) ning 20.02.1962 laut-küüni ja talli (kd I tl 11-12). 24.01.1991 anti vara üle

Eesti Vabariigi kehakultuuri ja spordiühing „Dünamo“ (edaspidi KS Dünamo) omandisse (kd I

tl 60, tõlge tl 83). 05.05.1995 nimetati KS Dünamo ümber Eesti Vabariigi Spordiühinguks

„Põhjakotkas“ (edaspidi SÜ Põhjakotkas) (kd I tl 48-49). 1999.a registreeriti viimane ümber

MTÜ-ks Eesti Spordiselts Põhjakotkas“, kes on põhikirja p 2.11 kohaselt SÜ Põhjakotkas, KS

Dünamo ja ÜLO KS Dünamo õigusjärglane (kd I tl 51).

Alates 1992.a valdab ja haldab hoonetekompleksi OÜ Annimatsi. Otepää Vallavalitsuse

11.01.2006 korraldusega nr 2-4-26 tagastati kostjale hoonetekompleksi kuuluvatest ehitistest

endise laut-küüni (kämpingu peahoone, ehitusregistrikood XXX) XXX mõtteline osa ja talli

(puhkemaja+mängumaja, ehitusregistrikood XXX) XXX mõtteline osa. Kostja on nende

hoonete kui vallasasjade kaasomanik.

Kostja ei ole täitnud kaasomaniku kohustusi vara säilitamise, parendamise ja heakorrastamise

osas. Kostja käitumise tõttu ei ole läbi viidud maa erastamistoiminguid, mis pärsib hageja

igapäevast majandustegevust, mille eesmärgiks on spordielu elavdamine ja arendamine. Neid

eesmärke on hageja ja tema õiguseellased realiseerinud enam kui 40 aasta vältel. Hageja on

teinud olemasolevate hoonete kapitaalremondi, rajanud kommunaalvõrgustiku ja infrastruktuuri

ning püstitanud teenindamiseks vajalikke rajatisi/ehitisi. Annimatsi puhkekompleksil on oluline

roll nii kohaliku haldusterritooriumi kui ka vabariigi spordi- ja kultuurielu edendamisel. Alates

1991.a on puhkekompleksis toimunud regulaarselt üritusi (motomatkajate kokkutulekud, autode

laagrid, igasuvised laste- ja noorte spordilaagrid, lastelaagrid jne). Hoonete andmisel A.M.le või

jagamisel reaalosadeks kaotaks puhkekompleks oma terviklikkuse ja ettevõtte edasine

majandustegevus ja puhkekompleksi sihtotstarbeline kasutamine võib osutuda võimatuks.

Hagejale vaidlusalustes hoonetes kuuluv omandiosa on märgatavalt suurem kostja omandis

olevast varaosast. Samuti puuduvad kostjal võimalused, oskused ja tahe kompleksi

eesmärgipäraseks majandamiseks.

2. A.M. vaidles hagile vastu. Hoonete mõttelise osa omandi üleandmine hagejale ei ole

tõendatud. Annimatsi kämping ilmselgelt mitterahuldavas seisukorras ja hageja väited teostatud

kapitaalremondi kohta ei ole õiged. Hageja ei ole tõendanud kapitaalremondi ja kulutuste

tegemist. Kostja ei vastuta hageja igapäevase majandustegevuse pärssimise eest, kuna maa

erastamise protsessi ebamõistliku ajakulu on tinginud Otepää Vallavalitsuse haldussuutmatus.

Otepää Vallavalitsuse 17.08.2011 korraldusega on maa tagastamine on peatatud kuni käesolevas

tsiviilasjas lahendi tegemiseni (kd I tl 119-122). Eksperthinnangu tulemus ei ole õige.

20. aprillil 2012 esitas A.M. vastuhagi (tsiviilasi nr 2-12-15897), mille kohus liitis käesoleva

tsiviilasja menetlusse. Vastuhagis soovib A.M. lõpetada kaasomand vaidlusalustele hoonetele,

saada hoonete ainuomanikuks ja tasuda hagejale tema omandiosa kaotuse eest rahaline hüvitis.

A.M. rõhutas, et jääb seisukohale, et hageja omandiõigus ei ole tõendatud. Hooned asuvad endise

Annimatsi nr XX talu maa keskel. A.M. on tunnistatud talu maa õigustatud subjektiks 31,89 ha

ulatuses. Hoonete jäämisel A.M. ainuomandisse säilib talu maa terviklikkus. Vastasel korral

oleks takistatud kostja liikumine temale tagastataval maal. Samuti tuleb arvestada maapinna

loodusliku eripäraga.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas oma 10. juuli 2013 otsusega hagiavalduse, lõpetas kaasomandi

Valga maakonnas Otepää vallas XXX külas asuvatele ehitistele ehitusregistri koodiga XXX

(kämpingu peahoone) ja ehitusregistri koodiga XXX (puhkemaja-mängumaja), tunnustas hageja

ainuomandiõigust eelnimetatud hoonetele ja kohustas hagejat tasuma A.M.le tema omandiosa

kaotuse eest rahalist hüvitist summas 9 663,78 eurot. Kohus rahuldas A.M. vastuhagi

kaasomandi lõpetamise nõude osas, jättis läbi vaatamata tuvastusnõude hagejal vaidlusalustele

hoonetele omandiõiguse puudumise osas ja jättis rahuldamata A.M. nõude kaasomandi

lõpetamiseks tema poolt pakutud viisil.

Maakohus leidis, et hageja omandiõigus vaidlusaluste hoonete osadele on tõendatud. A.M. ei ole

vaidlustanud 11.01.2006 Otepää Vallavalitsuse korraldust nr 2-4-26, millega A.M.le tagastati

ainult osa vaidlusalustest hoonetest. Kui A.M. oli tunnistatud Valga ÕVVTK Valga

Maakonnakomisjoni 24.05.1993 otsusega nr 2351 õigustatud subjektiks vaidlusalustele

hoonetele tervikuna, oleks tal olnud õigus taotleda ka nende hoonete tagastamist tervikuna, kui

selleks ei oleks esinenud ORAS-es sätestatud piiranguid. Juba selle vaidluse käigus oleks tal

olnud võimalus tuvastushagi esitamiseks hoone osalise omandiõiguse kohta. Tuvastushagi on

põhjendamatu, sest A.M. teadis juba alates 11.01.2006, et temale kogu vara ei tagastata ning tal

oli võimalus mittetagastamise põhjustega end koheselt kurssi viia ja esitada kohtule hagi

omandiga seotud tehingute tühisuse tuvastamiseks. Hageja eellaste 1991.a tehtud tehingute

vaidlustamise tähtajad on möödunud, seega tuleb A. M. tuvastushagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2

alusel läbi vaatamata, sest hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Kohus ei pidanud põhjendatuks kohustada hagejat hooneosade kompenseerimisel maksma

kostjale välja hoonete jääktaastamismaksumuse (16.01.2012 eksperdiarvamuse nr 120116-01M

kohaselt 85 792,46 eurot + 31 097,18 eurot) osa, kuna see ületab omandiosa turumaksumuse ca

3-kordselt ja kostja rikastuks selle arvel alusetult. Hageja on nõustunud omandiosa turuväärtuse

kompenseerimisega, mis sisaldab teenindamiseks vajaliku maatüki hinda ja tema poolt varale

tehtud parenduste maksumust (I kd tl 6), s.o kokku 9 663,78 eurot

Kohus põhjendas kaasomandi eseme hageja ainuomandisse andmist asjaoluga, et hagejale

kuulub suurem osa spordikompleksist, mida tema ja tema õiguseellased on kasutanud

mitmekümne aasta vältel. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kasutanud spordikompleksi

oma põhikirjaliste eesmärkide täitmisel. Hageja poolt omandiosa üleandmisel A.M.le oleks

hageja õiguste riive suurem, sest see takistaks tema põhikirjaliste õiguste ja kohustuste täitmist

ning seltsi eesmärkide elluviimine oleks piiratud. Hooneosade kompenseerimise korral A.M.le

ei peaks ta taluma treening- ja lastelaagreid jm kogunemisi, milliste talumiskohustust ta peab

koormavaks. Spordikompleksis toimuvad üritused tõendavad äriettevõtte toimimist ning

ehitustööde maht sõltub ettevõtte võimalustest ja vajadustest. Seega tuleb A.M. väide, et hageja

ei ole loonud ühtselt toimivat spordikompleksi ega ole teinud selles kapitaalehitustöid, jätta

tähelepanuta.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja tuvastada, et MTÜ Eesti Spordiselts

Põhjakotkas ei ole ehitiste XXX külas Otepää vallas Valgamaal asuvate ehitiste

registrikoodidega XXX ja XXX kaasomanik. Alternatiivselt palub A.M. tühistada maakohtu

otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi, lõpetada poolte

kaasomand ja anda ehitiste ainuomand A.M.le, kohustades teda maksma hagejale välja viimase

osa rahas.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus määratlenud vääralt vastuhagi eesmärgi ja seetõttu jätnud vastuhagis esitatud

tuvastusnõude ebaõigesti läbi vaatamata. Apellandi eesmärgiks ei olnud vaidlustada 1991.a

tehinguid ja maakohtu viide Otepää Vallavalitsuse 11.01.2006 korralduse nr 2-4-26

vaidlustamata jätmisele ei puutu käesoleva tsiviilasja vaidluse esemesse. Vastuhagi esitamine oli

ajendatud kaasomandi lõpetamise hagide menetluslikust eripärast. Kuigi kostja oli ja on

seisukohal, et hageja ei ole vaidlusaluste ehitiste kaasomanik, esitas kostja alternatiivsena

kaasomandi lõpetamise nõude enda poolt valitud viisil. Vastuhagi primaarnõudeks on

tuvastusnõue;

2) ei ole hageja tõendanud, et ta oli vaidlusaluste ehitiste kaasomanik. Maakohus on jätnud

tähelepanuta kostja vastuväited, et nii hageja kui hageja eellased olid kuni 05.01.2011

seisukohal, et ehitiste omanik on alates 23.12.1991 OÜ Annimatsi. Hageja ei ole ehitusregistri

andmete kohaselt praegu ega ole kunagi olnud vaidlusaluste ehitiste kaasomanik. Poolte vahel

oli selgelt vaidlus ka ehitusregistrisse puutuvalt ning maakohus on põhjendamatult jätnud kostja

sellekohased väited tähelepanuta. Asjaolust, et kostja ei ole ehitiste ainuomanik, ei järeldu, et

ehitiste kaasomanikuks on hageja. Hageja ei esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, millal

ja kelle poolt on ehitisi pärast 1962. a käsutatud. Omandiõiguse ülemineku tõendamiseks ei piisa

asjaolust, et hageja on kellegi õigusjärglane ning ka õigusjärgluse korral tuleb õigused ja

kohustused anda üle iseseisva tehinguga;

3) ei ole tõendatud, et KS Dünamo sai 1991.a ehitiste omanikuks. Kostja ei ole esitanud ÜLO

KS Dünamo Kesknõukogu Presiidiumi 24.01.1991 otsust, millega kogu ühingule kuuluv vara

anti KS Dünamo omandisse. Isegi juhul, kui KS Dünamo sai 1991.a ehitiste omanikuks, on

tõendamata omandi üleandmine SÜ-le Põhjakotkas ning viimaselt hagejale. Käsutustehing

omandi üleandmise eeldusena ei saa sisalduda ühe majandusüksuse põhikirjas ja üksnes

õigusjärglus ei tõenda omandiõiguse üleminekut. Tsiviilasja nr 2-08-351 menetluses oli hageja

kaasatud kolmanda isikuna ja oli seisukohal, et KS Dünamo andis 23.12.1991 ehitiste

omandiõiguse üle OÜ-le Annimatsi (alles tsiviilasja nr 2-08-351 vaidluse raames ning

kohtuotsuse jõustumisel 05.01.2011 tuvastati, et vastav käsutus oli tühine). Seetõttu ei saanud

1995. aastal toimuda vara üleandmist SÜ-le Põhjakotkas ega 1999. aastal hagejale. Ehitised on

OÜ Annimatsi valduses. Apellant leiab, et juhul, kui lugeda tõendatuks, et 1991. a sai

vaidlusaluste hoonete omanikuks KS Dünamo, siis on ehitised alates KS Dünamo tegevuse

lõppemisest 05.05.1995 peremehetu vara;

4) on maakohus kaasomandi lõpetamise viisi valikul rikkunud kaalutlusõigust, ületades AÕS

§ 77 lg-s 2 sätestatud piire. Maakohus on otsustuse tegemisel jätnud kõrvale kostja vastuväite

investeeringute tegemise tõendamatuse ja hoonete hetkeseisukorra kohta, ei ole arvestanud

kostja omandiõigusega ega ole sisuliselt kaalunud põhiseaduslike õiguste riivet;

5) ei saa kaasomanike omandi proportsiooni suurus vaidlusaluses asjas olla määrava tähendusega

kaasomandi lõpetamise viisi valikul. Maakohtu viide hageja põhikirjaliste õiguste ja kohustuste

täitmise piiratusele on paljasõnaline ja oletuslik. Kohtuotsuses on arvestatud argumendiga, mille

kohaselt jääksid kõik teised hooned ja rajatised samas spordikompleksis endiselt hagejale, kuid

on tõendamata, et talle kuulub mõni hoone või rajatis;

6) ei ole hageja loonud ühtselt toimivat spordikompleksi ega teinud kapitaalehitustöid. Kuna

hageja arvates oli hoonete omanikuks OÜ Annimatsi, siis ei pidanudki hageja tegema kulutusi

ehitiste parendamisele ja korrashoiule. Annimatsi kämpingus toimuvad üritused ei oma

tähendust kaasomandi lõpetamise vaidluse aspektist. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et

tema põhikirjaliste kohustuste täitmine oleks oluliselt raskendatud või võimatu, kui kaks

vaidlusalust ehitist jäävad A.M. omandisse;

7) on asjakohatud maakohtu viited ettevõtlusvabadusele, sest hagejaks on mittetulundusühing,

kelle põhitegevuseks ei või legaaldefinitsiooni kohaselt olla majandustegevuse kaudu tulu

saamine (MTÜS § 1 lg 1). Tegemist ei ole põhiseadusliku õigusega, mis peaks antud juhul

kaasomandi lõpetamisel kaalumisele tulema, kuna kumbki menetlusosalistest ei tegele

ettevõtlusega;

8) on füüsilise isiku omandiõigus primaarne kaasomandi lõpetamise viisi valiku küsimuses.

Tegemist on kostja esivanematelt õigusvastaselt võõrandatud maaga, mida kostja soovib tagasi

saada. Kuna käesoleva tsiviilasja esemeks olevad ehitised asuvad tagastatava maa-ala keskel,

säilitab maatükk oma terviklikkuse üksnes siis, kui ehitiste omandiõigus jääb kostjale. Puuduvad

alused arvata, et A.M.le ei tagastata maad, mille osas on ta tunnistatud õigustatud subjektiks.

Ülejäänud ehitised on kergehitised ning nende juurde ei kuulu teenindamiseks vajalikku maad.

Seega, kui käesoleva tsiviilasja esemeks olevad ehitised jäävad hageja omandisse ja nende juurde

määratakse teenindamiseks vajalik maa, tekib olukord, kus kostjale kuuluva ligikaudu 32 ha

suuruse maa-ala keskel asub kolmandale isikule kuuluv mitte enam kui kahe tuhande ruutmeetri

suurune maatükk. Maakohus on alusetult jätnud arvesse võtmata õigusvastaselt tagastamisele

kuuluvast maast ning vaidlusalustest ehitistest moodustuva terviku;

9) on eksperthinnangus nr 110212-01A lähtutud tegelikkusele mittevastavatest andmetest,

mistõttu on selle tulemus ebaõige. Ekspert on hinnanud hüpoteetilist abstraktsiooni, tulevikus

teoreetiliselt moodustatavat kinnistut, mitte aga käesoleva vaidluse esemeks olevaid ehitisi.

Vaidlusaluste ehitiste väärtust saab käesoleval hetkel hinnata üksnes ehitise kui vallasasja

põhiselt. Lisaks on eksperdi hinnang teenindusmaaks teoreetiliselt määratava maa-ala pindala

osas ilmselgelt liialdatud. Maakohus põhjendamatult käsitlenud eksperthinnangus nr 110212-

01A märgitut turumaksumusena. Ehitised kui vallasasjad ei ole tsiviilkäibes, mistõttu ei saa

nende puhul rääkida turumaksumusest klassikalises tähenduses. Samuti on maakohus alusetult

jätnud arvestamata eksperdiarvamuses nr 120116-01M (kd I tl 165-171) määratud hinnaga.

Maakohtu järeldus, mille kohaselt rikastuks kostja jääktaastamismaksumuse väljamaksmisel

alusetult, on ebaõige.

5. MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see

rahuldamata. Vastuväidete kohaselt:

1) kuna kehtiv õigus ei võimalda apellandil esitada tuvastusnõuet, millest sõltub teisele isikule

kuuluva omandisuhte olemasolu või selle puudumine, on maakohus jätnud õigesti nõude läbi

vaatamata. Isegi eeldades apellandil taolise tuvastusnõude olemasolu, tekiks käesolevas

menetluses olukord, kus vastastikused nõuded omavad sisuliselt samast hagi alust ja eset. Hageja

ei ole kostja omandit ega selle mahtu vaidlusalustele hoonetele vaidlustanud, seega puudub

kostjal õiguslik huvi vaidlusalusele varale omandisuhte olemasolu tuvastamiseks. Samuti on

apellant ebaõigesti sisustanud tuvastusnõude realiseerumiseesmärgi. Apellandi tegelikuks

eesmärgiks on tuvastada vara omandi üleandmise käsutustehingute tühisus;

2) on vastustaja tõendanud temal vaidlusalusele varale omandi tekke ja selle õiguspärasuse.

Vastustaja peab ekslikuks apellandi väidet, et igakordsete käsutustehingute puudumine välistab

vastustajal varale kaasomandiõiguse tekke. ÜLO KS Dünamo Kesknõukogu Presiidiumi

24.01.1991 otsuse on hageja kohtule esitanud (kd I tl 60, tõlge tl 83). Vara omandiõiguse edasine

üleminek vastustajale on toimunud üldõigusjärgluse alusel. Kuna üldõigusjärgluse korral

lähevad õigused ja kohustused tervikuna üle seaduses sätestatud eelduste esinemisel, ei kuulu

kohaldamisele üksikute õiguste ja kohustuste tehingulise üleandmise puhuks kehtestatud

nõuded. Seega on põhjendamatu apellandi väide varaeseme igakordse käsutustehingu

vajalikkusest õigusjärgluse korral;

3) on maakohus põhjalikult analüüsinud poolte omandiõiguse ulatuse ja omandiõiguse faktilise

realiseerimisega seotud aspekte ning arvestanud ka kaasomanike eksisteerivaid ja tulevikulisi

huve jagatava asja suhtes. Arusaamatu ja vastuolus kehtiva õigusega on apellandi väide, et

kaasomandi lõpetamisel ja asja jagamisel on füüsilise isiku omand eelistatud juriidilise isiku

omandi suhtes ning seeläbi tulnuks asi anda apellandi ainuomandisse. Seadus ega

väljakujunenud kohtupraktika ei näe ette ühe omandivormi eelistamist, vaid kaasomandi

lõpetamisel on primaarne poolte huvide kaalumine lähtudes õiglusest;

4) ei ole apellant esitanud kohtule ühtegi tõendit vaidlusaluste hoonete väärtuse kohta ega

esitanud ka muid hüvitissumma kindlaksmääramist võimaldavaid andmeid. Seega on apellant

jätnud realiseerimata oma menetluslikud võimalused tõendamiskohustuse täitmisel. Samas on

maakohus andnud apellandile võimaluse vara hinnanud ekspertidele täpsustavate küsimuste

esitamiseks

ja

eksperthinnangute

kohta

omapoolsete

seisukohtade

avaldamiseks.

Eksperthinnanguga nr 110212-01A tuvastatud vara realiseerimisväärtus on oma olemuselt

samane vara turuhinnaga TsÜS § 65 tähenduses, sest ekspert on võtnud aluseks vaidlusaluste

hoonete

ja

nende

teenindamiseks

eelduslikult

vajaliku

teenindusmaa

maksumuse.

Eksperthinnangus nr 120116-01M fikseeritud tulem ei väljenda asja keskmist kohalikku

müügihinda, sest asja valmistamise kulu ei ole samastatav vara realiseerimishinnaga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise

ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus määras jätta

kaasomandi lõpetamisel vaidlusalused hooned MTÜ ES Põhjakotkas ainuomandisse ning

mõistis MTÜ-lt ES Põhjakotkas A.M. kasuks välja hüvitise omandiosa kaotuse eest summas

9663,78 eurot, samuti jättis läbi vaatamata A.M. poolt vastuhagis esitatud tuvastusnõude ning

jättis rahuldamata A.M. nõude kaasomandi lõpetamiseks tema pakutud viisil.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus

asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata.

Ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust osas, milles kohus leidis, et poolte kaasomand neile

ühiselt Valga maakonnas Otepää vallas XXX külas asuvatele ehitistele ehitisregistri koodidega

XXX (endine laut-küün, käesoleval ajal kämpingu peahoone) ja XXX (endine tall, käesoleval

ajal puhkemaja-mängumaja) kuulub lõpetamisele ja selles osas kuulub rahuldamisele ka MTÜ-

le ES Põhjakotkas hagi A.M. vastu.

Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus MTÜ ES Põhjakotkas hagi rahuldamata ja rahuldab

osaliselt A.M. vastuhagi selliselt, et lõpetab poolte kaasomandi vaidlusalustele hoonetele, jättes

hooned A.M. ainuomandisse. A.M.l tuleb hüvitada MTÜ-le ES Põhjakotkas kaasomandiosa

kaotus summas 81 286,80 eurot.

Ringkonnakohus ei rahulda vastuhagis esitatud nõuet tuvastada, et MTÜ ES Põhjakotkas ei ole

vaidlusaluste ehitiste kaasomanik.

A.M. apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus jättis

põhjendamatult läbi vaatamata kostja poolt vastuhagis esitatud tuvastusnõude tuvastamaks, et

hagejal (ES Põhjakotkas) puudub (kaas)omandiõigus vaidlusalustele hoonetele. Maakohus ei ole

oma sellekohaseid seisukohti põhjendanud asjakohasel viisil. Tulenevalt kaasomandi lõpetamise

hagi menetluslikust eripärast on kostjal muuhulgas võimalik tugineda asjaolule ja tõendada, et

hageja ei ole vaidlusaluse asja kaasomanik. Nimelt on kaasomandi lõpetamise hagi esitamise

õigus AÕS § 76 lg 1 järgi üksnes asja (tegelikul) kaasomanikul. Õige on apellandi seisukoht, et

apellandi õigus vaidlustada vastustaja (hageja) kaasomanikuks olek ei olnud seotud Otepää

Vallavalitsuse 11.01.2006.a korralduse nr 2-4-26 vaidlustamata jätmisega ega muude

omandireformi raames koostatud haldusaktidega. Ühegi viidatud haldusaktiga ei ole tuvastatud,

et vara (kaas)omanikuks oli ES Põhjakotkas. Samuti ei olnud A.M. vastuhagi suunatud MTÜ ES

Põhjakotkas õiguseellaste tehtud tehingute vaidlustamisele.

Asjaolu, kas hageja MTÜ ES Põhjakotkas on vaidlusaluste hoonete kaasomanik, on lahutamatult

seotud hageja õigusliku järjepidevuse (õigusjärgluse) küsimusega, mille kohta ringkonnakohus

võtab seisukoha alljärgnevalt.

8. Vaidluse all ei ole asjaolu, et 1961. ja 1962. aastal ostis endise Annimatsi talu maadel olevad

vaidlusalused hooned Üleliidulise Lenini Ordeni Kehakultuuri-Spordiselts „Dünamo“

Vabariikliku Nõukogu Spordikombinaat (edaspidi ÜLO KS Dünamo).

Maakohtu menetluses ei vaidlustanud kostja, et alates 1991. aastast sai vaidlusaluste hoonete

omanikuks EV kehakultuuri- ja spordiühing „Dünamo“ (edaspidi EV KS Dünamo) (vt kostja

seisukohad I kd lk 72). Küll aga asus kostja (apellant) apellatsioonkaebuses seisukohale, et ei ole

tõendatud, et hoonete omanikuks sai 1991. aastal KS Dünamo. Apellatsioonkaebuse p-s 2.2.6

märgib apellant, et Üleliidulise- kehakultuuri- ja spordiühing „Dünamo“ kesknõukogu

presiidiumi 24. jaanuari 1991.a otsust, millega väidetavalt vara KS Dünamole üle anti, ei ole

käesolevas tsiviilasjas kohtule esitatud.

Kohtule on esitatud ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu esimehe V.S.S. poolt allkirjastatud

dokument (venekeelne originaal I kd lk 60, tõlge I kd lk 83), dateeringuga 04.02.1991.a ja

numbriga 15-30/15. Dokumendis sedastatakse, et 14. detsembril 1990.a toimunud Eesti

organisatsiooni

„Dünamo“

asutamispleenumil

moodustati

iseseisev

Eesti

Vabariigi

kehakultuuri- ja spordiühing „Dünamo“ ning 24. jaanuari 1991 Üleliidulise kehakultuuri- ja

spordiühingu „Dünamo“ Kesknõukogu presiidiumi otsusega anti kõik Eesti Vabariigi

territooriumil asuvad ettevõtted ja spordirajatised Eesti Vabariigi kehakultuuri- ja spordiühingu

„Dünamo“ omandisse kui iseseisvale organisatsioonile. „Dünamo“ Kesknõukogu kinnitab Eesti

Vabariigi kehakultuuri- ja spordiühingu „Dünamo“ omandiõigust kogu Eesti Vabariigi

territooriumil paiknevale ühingu varale, sh põhifondidele ja käibevahenditele nagu ka „Dünamo“

iseseisva bilansiga spordirajatistele.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi eelnimetatud 04.02.1991.a dateeringuga dokumendi

näol ei ole tõepoolest tegemist ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu presiidiumi 24. jaanuari

1991.a otsusega varade ja rajatiste üleandmise kohta, võimaldab see dokument siiski lugeda

tõendatuks ÜLO KS Dünamole kuulunud vara omandiõiguse ülemineku EV KS Dünamole.

Dokumendis kinnitab ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu esimees V.S.S. oma allkirjaga ÜLO

KS „Dünamo“ Kesknõukogu presiidiumi 24. jaanuari 1991.a otsuse sisu ning puudub alus

kahtlemaks selles, et ÜLO KS „Dünamo“ Kesknõukogu presiidium 24. jaanuaril 1991.a

sellekohase sisuga otsuse vastu võttis. Seega tõendab 04.02.1991.a V.S.S. allkirjaga kinnituskiri

ringkonnakohtu arvates kahtlusteta EV KS Dünamo õigusjärglust ÜLO KS „Dünamo“ suhtes.

Otsitud on apellandi väited selle kohta, et kuna hageja viitas õigusjärglusega seonduvalt 24.

jaanuari 1991.a otsusele, kuid tõendina esitas selle asemel 04. veebruari 1991.a kinnituskirja, siis

ei ole õigusjärgluse aluseks olevat dokumenti tõendina kohtule esitatud ja alus õigusjärgluse

tuvastamiseks puudub.

9. Apellant asus seisukohale, et isegi juhul, kui EV kehakultuuri- ja spordiühing „Dünamo“ sai

24.01.1991 ÜLO KS „Dünamo“ õigusjärglasena vara omanikuks, ei ole võimalik

EV spordiühingu „Põhjakotkas“ õigusjärglus EV KS „Dünamo“ suhtes. Apellant on seejuures

tuginenud järgmistele põhiseisukohtadele:

(1) toimunud ei ole vara tegelikku käsutamist, s.o vallasvara üleandmist, õiguseellaselt

(EV KS-lt „Dünamo“) õigusjärglasele (EV spordiühingule „Põhjakotkas“);

(2) 23.12.1991.a mittevaraliste väärtuse üleandmise-vastuvõtmise aktiga avaldas EV KS

Dünamo tahet anda hooned üle OÜ-le Annimatsi, millise tehingu kehtetus selgus alles tsiviilasjas

nr 2-08-351 tehtud jõustunud kohtulahendiga (Tartu Ringkonnakohtu 01.11.2010.a otsus).

Kuivõrd EV spordiühing „Põhjakotkas“ on moodustatud 1995. aastal, ei saanud spordiühingul

„Põhjakotkas“ tekkida 1995. aastal omandit varale, mille EV KS Dünamo oli enda arvates üle

andnud kolmandale isikule (s.o OÜ-le Annimatsi);

(3) mistahes vormis õigusjärglus oleks välistatud ka seetõttu, et EV KS Dünamo oli

omandireformi kohustatud subjektiks ning kehtinud õigusaktidega oli välistatud vara üleminek

teistele isikutele.

9.1. Toimikus I kd lk 48 olevalt EV Spordiühingu „Põhjakotkas“ põhikirja väljavõttelt nähtub,

et ühing on ümber registreeritud kultuuri- ja haridusministri 05.05.1995.a käskkirjaga nr 228.

Põhikirja p 1.8 kohaselt on Spordiühing „Põhjakotkas“ Eesti Vabariigi Kehakultuuri- ja

Spordiühing „Dünamo“ õigusjärglane, mille ajutine põhikiri on registreeritud 11. märtsil 1991.a

Eesti Riiklikus Spordiametis, reg nr 01065148 ja mis omakorda oli üleliidulise Kehakultuuri- ja

Spordiühingu „Dünamo“ Eesti Vabariikliku Nõukogu õigusjärglane.

Toimikus I kd lk 49 asub kultuuri- ja haridusministri 05.05.1995.a käskkiri nr 228, milles antakse

korraldus registreerida ümber Riikliku Spordiameti 11. märtsi 1991.a käskkirjaga nr 62

registreeritud spordiühingu „Põhjakotkas“ (KS „Dünamo“) põhikiri.

Samuti on kohtule esitatud EV KS „Dünamo“ ajutine põhikiri (t I kd lk 40-47) ning MTÜ Eesti

Spordiselts „Põhjakotkas“ põhikiri (t I kd lk 50-57) põhikiri, milline on vastu võetud volinike

koosoleku otsusega 30.06.2009.a.

9.2. Ringkonnakohtu arvates võimaldavad eelnimetatud dokumendid oma kogumis asuda

seisukohale, et praegune MTÜ Eesti Spordiselts „Põhjakotkas“ on moodustunud varasema

EV KS „Dünamo“ reorganiseerimise ehk ümberkujundamise teel. Kõigist käsitletud

dokumentidest nähtub, et varasema EV KS „Dünamo“ muutumisel spordiseltsiks „Põhjakotkas“

on asjaomased organid pidanud silmas õigusliku järjepidevuse ja senise juriidilise isiku

identiteedi säilimist. Muutunud on üksnes organisatsiooni nimi ja osaliselt ka õiguslik vorm,

arvestades Eesti õigussüsteemis 1990.-ndatel aastatel toimunud ümberkorraldusi. Nii sätestati

EV KS „Dünamo“ ajutise põhikirja p-s 7, et spordiühing võidakse reorganiseerida spordiühingu

konverentsi otsusega. EV spordiühing „Põhjakotkas“ põhikirja väljavõttelt nähtub, et põhikiri

on vastu võetud 31. märtsi 1995.a konverentsi otsusega ning koostoimes põhikirja p-ga 1.8

nähtub, et konverentsil otsustatu kohaselt jätkas EV spordiühing „Põhjakotkas“ senise EV KS

„Dünamo“ õigusjärglasena. EV spordiühingut „Põhjakotkas“ ei asutatud seega täiesti uue

juriidilise isikuna varem tegutsenud EV KS „Dünamo“ kõrvale, vaid sisuliselt jätkas

„Põhjakotkas“ EV KS „Dünamo“ tegevust, võttes üle kõik selle konstitutiivsed elemendid. Ka

Riigikohus on oma 02.12.1994.a otsuses nr III-3/1-13/04 asunud seisukohale, et juriidilise isiku

(riigiettevõtte) reorganiseerimine (kõnealusel juhul riiklikuks aktsiaseltsiks) ei ole käsitatav

olemusliku muutusena, vaid üksnes organisatsioonilise vormi muutumisena.

9.3. Sellega seoses säilis vaatamata korduvale põhikirjade kinnitamisele/ ümberregistreerimisele

ja 1995. aastal toimunud nimemuutusele EV KS „Dünamo“/EV spordiühingu „Põhjakotkas“

varasem õiguslik identiteet. Seega jäi samaks ka õiguste ja kohustuste kandja, mistõttu puudub

vajadus rääkida õigusjärglusest käesoleval ajal kehtiva õiguse tähenduses (TsÜS § 6 lg-d 1 ja 2).

Õigusliku identiteedi muutumist ja uue juriidilise isiku tekkimist ei kaasnenud sellega, et 1990.-

ndatel aastatel korrastati ulatuslikult kogu õigussüsteemi, millega seoses tuli ühiskondlikel

organisatsioonidel (mittetulundusühingutel) korduvalt kaasajastada oma tegevuse aluseks

olevaid põhidokumente ja esitada need ümberregistreerimiseks. Ringkonnakohtu arvates on

eeltooduga kooskõlas vastustaja seisukoht, et vara üleminek EV KS-lt „Dünamo“ vastustajale

on toimunud üldõigusjärgluse alusel.

Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et vara üleandmiseks

käsutustehingute alusel puudus vajadus, kuna nii üldõigusjärgluse kui ka reorganiseerimise

korral lähevad õigused ja kohustused tervikuna üle seaduse alusel ning kohaldamisele ei kuulu

üksikute õiguste ja kohustuste tehingulise üleandmise puhuks kehtestatud nõuded. Seega puudub

vajadus tõendada ka vara käsutamist vastavalt vallasomandi üleandmise kohta käivatele sätetele.

9.4. Eelkäsitletud tähenduses üldõigusjärglust või varasema EV KS Dünamo reorganiseerimise

tulemusena vara üleminekut ei välistanud iseenesest asjaolu, et EV KS Dünamo oli määratletud

omandireformi kohustatud subjektina. Kohustatud subjekti staatus tulenes Eesti Vabariigi

Valitsuse 02. septembri 1992.a määrusest nr 258 „EV seaduse „Kooperatiivsete, riiklik-

kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta“

alusel koostatud kohustatud subjektide nimekirja kinnitamise kohta“ (kehtestatud loetelu III osa

„Ühiskondlikud massiorganisatsioonid“ p 33). Vastavalt ringkonnakohtu seisukohale ei ole

reorganiseerimise tulemusena toimunud vara üleminekut ühelt õiguste ja kohustuste kandjalt

teisele, vaid õiguste ja kohustuste kandja on jäänud õigusliku järjepidevuse mõttes endiseks,

vaatamata nime ja osaliselt ka õigusliku vormi muutumisele. Seega sõltumata sellest, kas ühing

jätkanuks tegutsemist EV KS Dünamo nime all või EV spordiühinguna „Põhjakotkas“, ei

muutunud iseenesest tema õigused ega kohustused seoses omandireformiga.

9.5. Tsiviilasjas nr 2-08-351 tehtud jõustunud kohtuotsuse kohaselt ei toimunud 23.12.1991.a

EV KS „Dünamo“ ja AS Annimatsi vahel sõlmitud mitterahaliste väärtuste üleandmise-

vastuvõtmise akti alusel vara omandiõiguse üleminekut. Viidatud ei ole asjaolule, nagu oleks

endine EV KS „Dünamo“ või praegune spordiühing „Põhjakotkas“ teinud vaidlusaluse varaga

muid käsutustehinguid. Seega jäi EV KS „Dünamo“ / “Põhjakotkas“ vaidlusaluse vara

omanikuks vaatamata sellele, et oli ise aastaid ekslikul arvamusel, nagu oleks ta vara omandi üle

andnud AS-le Annimatsi. Kuna EV KS „Dünamo“ jäi vaidlusaluste hoonete omanikuks ka

pärast 23.12.1991.a tehingut, säilis tema omanikustaatus asjaõigusseaduse jõustumisel

01.12.1993.a. See staatus kandus alates 05.05.1995.a vahetult üle EV spordiühingule

„Põhjakotkas“, mis omakorda registreeriti 1999.a ümber MTÜ-ks „Eesti Spordiselts

Põhjakotkas.“ Seega ei muutunud ehitised KS „Dünamo“ tegevuse lõppemisel 1995.a

peremehetuks. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et KS „Dünamo“ juriidilise isikuna ei

lõppenud, vaid reorganiseeriti EV spordiühinguks „Põhjakotkas“.

9.6. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga, et kaasomandit ei saanud tekkida

omandireformi kohustatud subjekti ja apellandi vahel. Asja materjalidest nähtuvalt otsustati

A.M.le Otepää Vallavalitsuse 11.01.2006.a korraldusega nr 2-4-26 tagastada endisest laut-

küünist (peahoone) 27/100 mõttelist osa ja tallist (majutushoone) 40/100 mõttelist osa.

Vaatamata sellele, et tagastamise otsustamise aja seisuga puudus selgus hoonete ülejäänud

mõtteliste osade kuuluvuse osas, tuleb ringkonnakohtu arvates juhinduda õiguslikust

järjepidevusest ning lugeda, et hooned kuulusid tagastamisele mittekuuluvas osas KS „Dünamo“

reorganiseerimisel loodud EV spordiühingule „Põhjakotkas“, mis omakorda registreeriti 1999.a

ümber MTÜ-ks „Eesti Spordiselts Põhjakotkas.“ Omandireformi aluste seaduse (ORAS)

kohaselt ei ole välistatud, et õigusvastaselt võõrandatud varast (sh ehitistest) tagastatakse

õigustatud subjektile vaid mõtteline osa ning ülejäänud mõtteline osa jääb kohustatud subjekti

(või tema õigusjärglase) omandisse, mille tulemusel tekib kaasomand (ORAS § 12 lg 9).

9.7. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vaidlusalused hooned on poolte kaasomandis.

Kaasomandit ei muuda olematuks asjaolu, et hagejale ehitiste kaasomandiosa kuulumine ei

kajastu ega ole kunagi kajastunud ehitisregistris. Samuti ei lõppenud hageja kaasomand ehitistele

selle tagajärjel, et alates 23.12.1991.a kuni tsiviilasjas nr 2-08-351 tehtud kohtuotsuse

jõustumiseni oli hageja ekslikul seisukohal, et hoonete mõttelise osa omand on üle antud OÜ-le

(AS-le) Annimatsi.

Sellega seoses asub ringkonnakohus ühtlasi seisukohale, et põhjendatud ei ole A.M. vastuhagis

esitatud nõue tuvastada MTÜ-l Eesti Spordiselts Põhjakotkas vaidlusaluste hoonete osas

kaasomandiõiguse puudumine ning sellekohane tuvastusnõue tuleb jätta rahuldamata.

10. Olukorras, kus ringkonnakohtu hinnangul on kinnitust leidnud vaidlusaluste hoonete (ehitiste

registrikoodidega XXX ja XXX) kuulumine MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas ja A.M.

kaasomandisse, soovivad mõlemad kaasomanikud kaasomandi lõpetamist.

Kumbki kaasomanik on esitanud nõude jätta hooned tema ainuomandisse ja kohustada teda

hüvitama kaasomandi osa kaotanud kaasomanikule tema osa väärtus rahas. Kohus saab valida

üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis.

Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes

õiglusest. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus

sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKo nr 3-2-1-45-06 p 20).

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on maakohus ületanud diskretsioonipiire sellega, et

kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja diskretsiooni teostamine ei põhine asjakohastel

argumentidel.

11. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, mille kohaselt ei ole maakohus oma

otsuses põhjendanud

igakülgselt mittenõustumist

kostja (A.M.)

seisukohtadega

ja

vastuväidetega kaasomandi jagamise viisi valiku osas. Ringkonnakohus nõustub ka apellandi

seisukohaga, et maakohtu põhjendused, mille kohaselt pidas maakohus põhjendatuks jätta

vaidlusalused hooned MTÜ ES Põhjakotkas ainuomandisse, põhinevad suures osas ebaõigetel

eeldustel ja on asjakohatud. Maakohus ei ole eristanud hagejat ja kolmandat isikut kui

eraldiseisvaid juriidilisi isikuid.

Nii on maakohus lähtunud arusaamast, et hagejale (s.o MTÜ-le ES Põhjakotkas) kuulub suurem

osa terviklikust spordikompleksist, mida tema ja tema õiguseellased on aastakümnete vältel

opereerinud, korraldades mh arvukaid spordi- ja puhkeüritusi. Samuti on maakohus pidanud

hagejat „toimivaks äriettevõtteks, kelle teenuseid on vajatud aastate vältel“ ning lugenud

tõendatuks hageja väited selle kohta, et hageja on teinud kapitalimahutusi kompleksi

väljaarendamisel. Vaidlust ei ole selles, et hageja näol on tegemist mittetulundusühinguga, mille

eesmärgiks või põhitegevuseks MTÜS § 1 lg 1 kohaselt ei või olla majandustegevuse kaudu tulu

saamine.

12. Hageja on tuginenud eeskätt asjaoludele, et esiteks on hageja mõtteline osa ühises asjas

kostjale kuuluva mõttelise osaga võrreldes märgatavalt suurem, ning teiseks, et hageja ja tema

õiguseellased on hooneid (puhkekompleksi) aastakümnete vältel kasutanud üldsuse hüvanguks

ning muuhulgas teostanud vaidlusalustes hoonetes ka põhjaliku kapitaalremondi, laiendanud

ehitisi, rajanud infrastruktuuri, püstitanud teenindamiseks vajalikke rajatisi jne. Hageja väitel

rikuks hoonete jätmine kostja ainuomandisse hageja ettevõtlusvabadust ning rikutud saaksid

hageja lepingupartnerite õiguspärased ootused.

12.1. Kohtule esitatud materjalidest aga järeldub, et vaidlusalused hooned on faktiliselt olnud

pikemat aega (alates 1991.a lõpust) kolmanda isiku OÜ Annimatsi valduses, mitte aga vahetult

kummagi kaasomaniku otseses valduses. Kohtutoimikus olevad tõendid viitavad sellele, et

puhkekompleksi opereerimisega on tegelenud OÜ Annimatsi, kelle majandustegevuseks on

võimalik puhke- ja spordilaagrite jm ürituste korraldamist lugeda.

Juba koos hagiavaldusega esitas hageja maakohtule Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate

Ametiühingute Liidu (ROTAL) toetuskirja (25. august 2009.a, t I kd lk 58), milles avaldatakse

tunnustust OÜ Annimatsi tegevusele spordilaagrite ja suvepäevade korraldamisel ning

avaldatakse lootust OÜ-ga Annimatsi koostöö jätkumisele. Samuti on Eesti Ujumisliit (t I kd lk

59) avaldanud toetust Annimatsi Spordibaasi säilimisele. Lisaks on kolmas isik Annimatsi OÜ

esitanud 19.02.2013.a dateeritud õiendi (t II kd lk 1 – 12), milles on esitatud andmed Annimatsi

kämpingus alates 1997. aastast toimunud suuremate ürituste kohta (sh osalejate arv ja külastajate

ööbimiste arv perioodil 2000-2012.a).

12.2. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et esitatud tõendid ei viita MTÜ ES Põhjakotkas

otsestele seostele vaidlusaluste hoonete opereerimisega, vaid kõik eelloetletud tõendid näitavad,

et puhkekompleksi majandamisega on tegelenud OÜ Annimatsi. Esitatud ei ole tõendeid MTÜ

ES Põhjakotkas poolt puhkekompleksi rajamisele kulutuste tegemise kohta ega ka selle kohta,

mil viisil takistaks hoonete mõtteliste osade omandiõiguse kaotus hageja põhikirjaliste

eesmärkide elluviimist. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on

kaasomandisse kuuluvat vara parendanud. Asjakohased ei ole viited hageja ettevõtlusvabadusele

ja hageja lepingupartnerite õiguspärastele ootustele.

Muuhulgas kinnitasid kõik menetlusosalised ringkonnakohtu istungil, et MTÜ-le ES

Põhjakotkas ei kuulu vaidlusaluses piirkonnas (Otepää vallas XXX külas) muud vallas- ega

kinnisvara peale käesoleva vaidluse esemeks olevate hoonete mõtteliste osade ning ülejäänud

Annimatsi kämpingu tegevusega seotud rajatised kuuluvad OÜ-le Annimatsi. Seega on

maakohus ebaõigesti lähtunud oma otsuse tegemisel eeldusest, et kompleksi ülejäänud hooned

(kämpingud, kuur, saun, puhkemaja koos keldriga, esinemislava jne) jääksid endiselt hagejale

ning takistatud oleks kompleksi kui terviku opereerimine hageja poolt.

12.3. Põhjendatud on apellandi poolt väljendatud seisukoht, et OÜ Annimatsi tegevust

puhkekompleksi opereerimisel ei ole alust samastada MTÜ ES Põhjakotkas tegevusega ega

lugeda seda hageja tegevuseks. Ringkonnakohus märgib, et kohtule ei ole esitatud täpseid

andmeid OÜ Annimatsi ja MTÜ ES Põhjakotkas vaheliste organisatsiooniliste seoste kohta, kuid

asja materjalide põhjal võib eeldada, et MTÜ-le ES Põhjakotkas kuulub osa OÜ-s Annimatsi

(nähtuvalt maakohtu eelistungi 20. veebruari 2013.a protokollist, t II kd lk 13 pöördel, on kostja

esindaja märkinud, et ürituste loetelu on koostatud hageja tütaräriühingu juhatuse liikme poolt).

Mitmesuguste spordi- ja puhkeürituste korraldamist OÜ Annimatsi poolt ei ole alust lugeda

MTÜ ES Põhjakotkas põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks, kuna tegemist on erinevate

juriidiliste isikutega. Kuigi spordilaagrite, suvepäevade jm kokkutulekute korraldamine on

vähemalt osaliselt seostatav MTÜ ES Põhjakotkas põhikirjaliste eesmärkidega (vrd seltsi

põhikiri t I kd alates lk 50, 3. peatükk „Seltsi eesmärgid“), ei ole niisugused üritused oma

olemuselt siiski üksnes ega ka peamiselt mittetulunduslikku laadi. Majutusteenuse osutamine ja

puhke- ning sportimisvõimaluste pakkumine võivad olla ka äriühingu majandustegevuse

põhisisuks, kusjuures ka äriühingu majandustegevus võib kaasa aidata ühiskondlike eesmärkide

saavutamisele (nt sportlike eluviiside propageerimine jms).

14. Iseenesest ei ole kehtestatud keeldu, et mittetulundusühingule ei võiks kuuluda osalust

äriühingus ega ka keeldu, et mittetulundusühing ei võiks saada osa oma sissetulekust

majandustegevusest, muuhulgas ka osaluse kaudu äriühingutes. Kui äriühing kasumit jaotab,

saab MTÜ kasutada seda oma põhikirjaliste eesmärkide hüvanguks (MTÜS § 1 lg 2) ning see

iseenesest muuda majandustegevuse kaudu tuluteenimist veel MTÜ põhitegevuseks, vaid

tuluteenimine jääb siiski äriühingu, mitte tema osaniku põhitegevuseks.

Samas ei ole tsiviilasjas esitatud andmeid selle kohta, kas ja missuguses ulatuses on hageja

põhikirjaliste eesmärkide täitmisele kaasa aidanud OÜ Annimatsi majandustegevusest

osanikuna saadud tulu. Ka ei ole hageja tuginenud oma nõudes – jätta kaasomandi jagamisel

vaidlusaluste hoonete ainuomand hagejale – asjaolule, et kaasomandiosa kaotuse korral jääks

hageja olulisel määral ilma oma sissetulekust, mida ta vajab oma põhikirjaliste eesmärkide

täitmiseks.

15. Seega tuleb kohtul kaaluda kaasomandi lõpetamisel kummagi kaasomaniku huvi jääda

vaidlusaluste hoonete ainuomanikuks olukorras, kus:

(a) hagejale kuulub vaidlusalustest hoonetest mõnevõrra suurem mõtteline osa (ühest hoonest ca

73 % ja teisest hoonest ca 60 %) ning hoonete majandamisega on pikka aega tegelenud hagejaga

seotud äriühing, kellele lisaks kuulub lähiümbruses veel muid rajatisi;

(b) kostjale kuulub vaidlusalustest hoonetest mõnevõrra väiksem mõtteline osa (ühest hoonest

ca 27 % ja teisest hoonest ca 40 %), kusjuures vaidlusalused hooned asuvad endise Annimatsi

nr 49 talu maadel, mille osas on kostja A.M. tunnistatud õigustatud subjektiks 31,89 ha ehk kogu

ulatuses. Kostja on huvitatud temale tagastatava maatüki terviklikkuse säilimisest.

16. Ringkonnakohus leiab, et kumbki kaasomanikest ei ole esile toonud ülekaalukat huvi, mis

ilmselgelt kaaluks üles teise kaasomaniku huvi jääda vaidlusaluste hoonete ainuomanikuks.

Hageja mõtteline osa ühises asjas ei ole kostja osast sedavõrd palju suurem, et see annaks

iseenesest aluse eelistada hageja huve. Hageja ülekaalukaks huviks ei ole ringkonnakohtu arvates

alust pidada asjaolu, et hoonete kasutamist soovib jätkata hagejaga seotud äriühing. Samas ei

pea ringkonnakohus ülekaalukaks ka kostja huvi taastada endiste talumaade terviklikkus, kuna

faktiliselt on hooned olnud pikka aega kolmanda isiku valduses ning kostja on pidanud arvestama

võimalusega, et vaidlusaluseid hooneid koos nende teenindamiseks vajaliku maaga talle ei

tagastata.

Ringkonnakohtu arvates on niisuguses olukorras õiglane ja põhjendatud jätta vaidlusalused

hooned selle kaasomaniku ainuomandisse, kes on valmis tasuma oma kaasomandiosa kaotavale

kaasomanikule suurema hüvitise. See võimaldab poolte vastandlikke huve majanduslikult

efektiivsel viisil tasakaalustada, kuna puuduvad muud määrava tähtsusega kriteeriumid, mis

annaksid aluse eelistada ühe kaasomaniku huve teisele.

17. Hageja (MTÜ ES Põhjakotkas) oli menetluses läbivalt seisukohal, et hoonete väärtuse

määramisel tuleb lähtuda R. Lubi koostatud eksperdiarvamusest nr 110212-01A (25.02.2011.a),

milles leiti, et eelduslikult moodustatava kinnistu, millel asuvad vaidlusalused hooned,

turuväärtuseks oleks 2011.a veebruari seisuga 30 000 eurot, millest nn peahoone väärtus

moodustab 60 % ning puhke- ning mängumaja väärtus 40 %. Selle hinnangu ja kostja mõttelise

osa suuruse põhjal oli hageja valmis tasuma kostjale tema kaasomandiosa kaotuse eest hüvitist

summas kokku 9 663,78 eurot. Hageja vaidles vastu kostja/vastuhageja seisukohtadele, mille

kohaselt tulnuks kaasomandi eseme väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda hoonete

jääktaastamismaksumusest.

Kostja seevastu soovis tugineda sama eksperdi poolt 16.01.2012.a koostatud eksperdiarvamusele

nr 120116-01M, millega leiti endise Annimatsi nr XX talu maadel asuvate ehitiste

jääktaastamismaksumus. Eksperdi arvamuse kohaselt oli 2012.a jaanuari seisuga nn peamaja

(laut-küüni) jääktaastamismaksumuseks 85 792,46 eurot (sh peamaja ilma köögita 61 780,76

eurot ja köök 24 011,70 eurot) ja majutus- ning puhkemaja (talli) jääktaastamismaksumuseks

31 097,18 eurot. Kokku oli vaidlusaluste hoonete jääktaastamismaksumuseks seega 202 682,10

eurot. Kostja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et juhul, kui hoonete ainuomand jäetakse

kohtuotsusega kostjale, peab ta põhjendatuks määrata hagejale hüvitise kaasomandiosa kaotuse

eest 16.01.2012.a eksperdiarvamuses leitud amortisatsioonimäärast lähtudes.

Seega ületab kostja/vastuhageja poolt pakutud hinnang hoonete väärtusele hageja poolt esitatud

väärtust 6,7 korda. Kostja nõustumine tasuda hageja poolt pakutuga võrreldes oluliselt kõrgemat

hüvitist võimaldab piisavalt efektiivselt kompenseerida hageja kaasomandiosa kaotuse, mistõttu

ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida, kas 16.01.2012.a ekspertarvamuse andmisel

aluseks võetud hindamismetoodika oli vara turuväärtuse leidmiseks kohane või mitte.

18. Lähtudes nn peamaja (hoone ehitisregistri koodiga XXX) väärtusest 85 792,46 eurot ja

hageja kaasomandiosa suurusest 1897/2599 (73 %) kuulub selle hoone kaasomandiosa kaotuse

eest A.M. poolt MTÜ-le ES Põhjakotkas hüvitamisele 62 628,50 eurot.

Lugedes nn puhke- ja mängumaja (hoone ehitisregistri koodiga XXX) väärtuseks 31 097,18

eurot ja lähtudes hageja mõttelise osa suurusest 754/1257 (60 %) tuleb A.M.l selle hoone

kaasomandiosa kaotuse eest MTÜ-le ES Põhjakotkas hüvitada 18 658,30 eurot. Kokku kuulub

A.M.ilt MTÜ ES Põhjakotkas kasuks väljamõistmisele hüvitis summas 81 286,80 eurot.

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades käesoleva vaidluse olemust (kaasomandi

lõpetamine, mida soovisid mõlemad pooled) ja nii hagi kui vastuhagi osalist rahuldamist, on

põhjendatud jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel kummagi poole enda kanda. Kolmanda isiku kulud jäävad TsMS § 167 lg 2 alusel tema

enda kanda.

Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult

30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/