2-10-56368/84 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-10-56368

Tsiviilasi

Nadežda Ljatkovskaja hagi Jeld-Wen Eesti AS vastu

kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1645,20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. detsembri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nadežda Ljatkovskaja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. mai 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Nadežda

Ljatkovskaja

(ik:

XXXXXXXXXXX), esindaja Lembit Auväärt

Vastustaja (kostja): Jeld-Wen Eesti AS (rk: 10247977),

esindaja vandeadvokaat Katrina Juhkami

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 5. detsembri 2013 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas tehtavas kohtuotsuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Nadežda Ljatkovskaja esitas 12.11.2010 maakohtule Jeld-Wen Eesti AS vastu hagi

kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks, paludes mõista kostjalt välja hageja kasuks

ühekordne hüvitis perioodi 01.02.2010 kuni august 2013 eest 7122,97 eurot ja igakuine

hüvitis alates 2013 septembrist 182,80 eurot. Igakuine hüvitis kuulub iga aasta märtsis

indekseerimisele eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Igakuuline hüvitis muutub, kui muutub

kutsealase töövõime kaotuse protsent või töövõimetuspension.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kutsehaige ning tal on välja kujunenud ülekoormushaigus

(õlavöötme ja käte müofastsiaalsed valud, karpaalkanali sündroom paremal käel, nimme-

ristluu radikulopaatia). Töötervishoiuarst leidis, et kutsehaiguse põhjustas töö aastail

2002–2008. Sel ajal (05.08.2002–09.09.2008) töötas hageja kostja juures. Kutsehaiguse on

põhjustanud sundasendid ning koormus kätele ja lülisambale. 04.02.2010 määras arstlik

ekspertiis, et kutsehaigus on põhjustanud töövõime kaotuse 50%. Selline töövõime kaotuse

protsent on hagejal ka praegu. Hageja leidis, et eelkõige on tegemist lepingulise vastutusega,

kuna poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Kostja vastutust välistavad asjaolud puuduvad.

Vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 49 p-le 4 (uue redaktsiooni § 28 lg 2 p-le 6) kohustub

tööandja tagama töövõtjale ohutud töötingimused. Hageja tegi kostja juures rutiinsete

liigutustega tööd ja tõsta tuli lubatust suuremaid raskusi, töötervishoiule tähelepanu ei

pööratud. Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 23 lg-le 1 on kutsehaigus haigus,

mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad.

Hageja on kutsehaige, see tähendab, et ta põeb haigust, mille on põhjustanud töökeskkonna

ohutegurid. Seega töökeskkonna ja hageja haiguse vahel on põhjuslik seos. Tööinspektsioon

leidis samuti, et esineb põhjuslik seos kostja juures töötamise ja hageja kutsehaiguse vahel.

Hageja lahkus töölt haiguse tõttu ning tal on lähtudes Vabariigi Valitsuse 10.06.1992

määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamise ajutise korrast“ tekkinud kahju saamata jäänud töötasu näol.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et ei ole töölepingust ega seadusest tulenevaid kohustusi

rikkunud, hagejal ei ole tekkinud kahju, samuti ei ole hageja kahju kostja väidetava rikkumise

tagajärg. Hageja ei ole välja toonud, milles seisnes kostja töökorralduse vastuolu

õigusaktidega

kehtestatud

nõuetega.

Kostja

on

teinud

kõik

võimaliku

hageja

kutsehaigestumise vältimiseks. Hagejal oli tööandjaga kokkulepe, et ta võib töötempo ja

puhkepausid planeerida vastavalt oma tervisele. Hagejat juhendati õigete töövõtete osas

raskuste teisaldamisel ning tal võimaldati teha erinevaid töid erinevatel töökohtadel. Hageja

oli enne kostja ettevõttes tööle asumist töötanud ka teistel töökohtadel, kus töötamine võis

mõjutada tema tervist. Ka töö Kunda Spordikeskuses võis mõjutada hageja kutsehaigestumist,

kuna spordikeskuses töötamisega kaasnesid samad kutsehaigestumise ohutegurid. Kostjaga

töösuhte lõpetamisel ei olnud hageja kutsehaige. Hageja kahjuarvestus põhineb kehtetul

õigusaktil, kuna Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172 ei ole alates võlaõigusseaduse

(VÕS) jõustumisest 01.07.2002 kohaldatav. Hagejal ei olnud kuni 31.01.2012 kahju tekkinud,

vastupidi, hageja sissetulek oli võrreldes kostja juures töötamise ajaga suurenenud vähemalt

21,39 euro võrra kuus. Alates spordikeskusega töölepingu lõpetamisest tekkinud kahju ei

olnud kostjale ettenähtav, kuivõrd ei ole põhjendatud, et tööealine inimene ei otsi töövõime

osalise kaotamise korral võimetele vastavat tööd. Kui hagejal on tekkinud seonduvalt

töövõime vähenemisega kahju, oleks see tekkinud ka kostjast sõltumatutel asjaoludel, kuivõrd

hageja

oli

perioodil

12.01.2010–31.01.2012

püsivalt

töövõimetu

tulenevalt

kutsehaigestumisest 50% ulatuses ja tulenevalt üldhaigestumisest samuti 50% ulatuses. Ka

seetõttu ei vastuta kostja hagejal väidetavalt esineva kahju eest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 5. detsembri 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kostja vastu töölepingu rikkumisest

tuleneva hüvitisenõude, mille puhul tuleb hagejal tõendada kehtiva võlasuhte olemasolu,

kahju olemasolu ning põhjuslik seos tööandja tegevuse ja kutsehaigusega tekkinud kahju

vahel. Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud

või et rikkumine oli vabandatav.

Hagejal on välja kujunenud kutsehaigus – ülekoormushaigus, karpaalkanali kahjustus,

nimme-ristluu piirkonna radikulopaatia, mille on põhjustanud koormus ning sundasendid

kätele ja lülisambale. Eeltoodu nähtub muu hulgas ekspert-arst Niina Neglasoni hinnangust

ning töötervishoiuarst Katrin Rebase kutsehaiguse diagnoosimise teatisest. Vaidlus puudub ka

selle üle, et poolte vahel oli töösuhe 05.08.2002 kuni 09.09.2008.

Kahjunõude eelduseks on põhjuslik seos tööandja tegevuse (rikkumise) ja kutsehaiguse vahel.

Põhjuslik seos on olemas siis, kui kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Samuti

tuleb tuvastada põhjuslik seos kutsehaiguse ja kahju (nt sissetuleku kaotamine) vahel.

Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni kutsehaigestumise 19.03.2010 uurimiskokkuvõtte,

Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti selgituse otsuste nr 589425 ja 841329 kohta ning

ekspert-arst N. Neglasoni vastustega on tuvastamist leidnud, et hagejal kujunes kutsehaigus

välja töötamisel Jeld-Wen Eesti AS-s. Perioodil 12.01.2010–31.01.2012 oli hageja püsivalt

töövõimetu. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 02.03.2012 otsusele nr 841329 on hagejal

püsiv töövõimetus ka perioodil 31.01.2012–31.01.2015. Töövõime kaotuse protsent on 50,

põhjuseks

kutsehaigus

ja

üldhaigestumine.

Tuvastamist

on

leidnud,

et

seoses

üldhaigestumisega polnud perioodil 12.01.2010–31.01.2012 töövõimetusprotsenti määratud,

samas oleks hageja olnud tulenevalt üldhaigestumisest töövõimetu ka juhul, kui kutsehaigus

poleks välja kujunenud. Kutsehaigus ja üldhaigus üksteist ei võimenda. Seega saab

põhimõtteliselt jaatada põhjusliku seose olemasolu hageja Jeld-Wen Eesti AS-s töötamise ja

kutsehaiguse väljakujunemise vahel. Samas oleks hagejal tekkinud üldhaigestumise tagajärjel

töövõimetus ka juhul, kui kutsehaigust välja kujunenud poleks. Tuvastamist on leidnud, et

kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel.

Hageja on üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama

suures ulatuses, kui oleks kaotanud kutsehaiguse tõttu. Seega puudub põhjuslik seos hagejal

tekkinud kahju ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõime kaotuse.

Kohus nõustus kostja seisukohaga, et kutsehaigusesse haigestumine ei tõenda iseenesest seda,

et tööandja ei taganud tervislikke ja ohutuid töötingimusi. Tunnistajate O.V ja M.M ütlustest

ning tsiviilasja toimikusse tehtud kostja kutsehaiguse uurimistoimiku nr 8.1.-35/221 koopiast

nähtuvalt olid hagejal kostjaga töötingimuste osas erikokkulepped, sh sai hageja teha

tööpäeva kestel rohkem pause, valida ise töötamise tempo, vältida suurte raskuste tõstmist ja

sundasendeid. Samuti on hagejat koolitatud nii ohutustehnika kui masinate käsitlemise osas.

Hageja tähelepanu juhiti korduvalt sellele, et ta ei tõstaks liiga suuri raskusi korraga. Kohus

oli seisukohal, et kostja ei ole hageja osas toime pannud töötingimustega seonduvaid

rikkumisi. Tööandja on teinud kõik võimaliku, et järgida töötervishoiuarsti poolt töötajale

antud soovitusi. Tööandja ei saa täielikult tagada, et töötaja ka ise arsti antud soovitusi järgib.

Ka ei ole hageja teinud kostjale konkreetseid etteheiteid, milliseid kohustusi on kostja

rikkunud. Hageja nõue ei saa tugineda üldistele etteheidetele.

Seega kuigi kutsehaigus kujunes välja Jeld-Wen Eesti AS-s töötamise ajal, pole tõendamist

leidnud kostjapoolne töökeskkonna nõuete rikkumine. Hagejal oleks töövõimetusest tulenev

kahju tekkinud ka siis, kui kutsehaigust välja kujunenud poleks, kuivõrd hageja

üldhaigestumise tagajärjel tekkinud töövõimetuse määr oli sama. Kuivõrd hagi ei kuulu

rahuldamisele, puudub vajadus analüüsida hagejal tekkinud kahju täpset suurust ja selle

arvutamise aluseks olevaid asjaolusid.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.

N. Ljatkovskaja

esitas

apellatsioonkaebuse,

milles

taotleb

Viru

Maakohtu

5. detsembri 2013 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Kohtukulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) eksis kohus töövõime kaotuse ekspertiiside hindamisel. Tehtud on kolm ekspertiisi:

- ekspert-arst Tatjana Plavinskaja otsus nr 589425, 04.02.2010. Otsuses on märgitud, et

töövõime kaotuse protsent on 50 ja põhjuseks on kutsehaigus;

- ekspert-arstide N. Neglasoni ja Olev Toomla otsus nr 841329, 02.03.2012;

- ekspert-arst N. Neglasoni vastused küsimustele seoses hageja tervisliku seisundiga.

Dokumendil puudub kuupäev ja allkiri. Juhul kui kohus peab seda dokumenti tõendiks, siis

tuleb arvestada, et N. Neglasoni vastused käsitlevad perioodi 2010–2012, T. Plavinskaja

ekspertiisiakt aga käsitleb perioodi enne 2010, isegi alates 2007. Kohus ei ole põhjendanud,

miks ta lähtus N. Neglasoni arvamusest ja mitte T. Pavlinskaja arvamusest.

Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti poolt otsuste nr 589425 ja 841329 kohta esitatud

selgituse kohaselt on 2012. a otsuse järgi põhihaiguseks kutsehaigus – ülekoormushaigus,

sellest tingitud õlavöötme, käte ja lülisamba kahjustus. Kaasuvateks ehk üldhaigusteks on

kahepoolne kuulmislangus ja kontaktdermatiit ning psüühikahäired. Üldhaiguste spekter on

muutunud. 2010. a oli peamiseks üldhaiguseks

emakakaelavähk, 2012. a aga

kontaktdermatiit. Kutsehaiguse puhul mingit taandarengut ei ole märgata. Ka 2012. a on

põhihaiguseks, mis takistab hagejal 100% töötada, kutsehaigus.

Oluline on, mis haigus põhjustas töölt vabastamise ja sellest tuleneva sissetuleku vähenemise.

Töötervishoiuarst K. Rebane diagnoosis hagejal 30.12.2009 kutsehaiguse ning luges

vastunäidustatuks sundasendid, ülekoormuse kätele, õlavöötmele ja lülisambale. Kuna kostjal

ei olnud sellist tööd pakkuda, siis tööleping lõpetati TLS § 86 p 4 alusel. Seega vabastati

hageja 2009. a töölt kutsehaiguse tõttu ja seoses sellega jäi ta ilma ka oma tavalisest

sissetulekust. Kutsehaiguse hüvitise nõude lahendamisel ei saa aluseks võtta hilisemate

üldhaigestumiste teket. Kohus ei ole põhjendanud, miks tema arvates on sissetuleku

vähenemise põhjuseks kaasnev haigus;

2) ei sobi prognoos selle kohta, mis oleks olnud siis, kui kutsehaigust ei oleks olnud,

kohtuotsusesse, sest sellel puudub igasugune teaduslik ja faktidel põhinev alus. Inimene on

ühtne tervik ning kutsehaigus põhjustab kogu organismi nõrgenemise, mille tulemusena

võivad tekkida üldhaigused. Hageja põhihaiguseks on kutsehaigus. Kui hageja ei oleks olnud

kutsehaige, siis oleks puudunud alus tema töölt vabastamiseks ja ta oleks töötanud kostja

juures praeguse ajani. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks saanud

hageja töölt vabastada üldhaigestumise tõttu. Kohus ei põhjenda, miks tuleb pidada

sissetuleku vähenemise põhjuseks ainult üldhaigestumist. Isegi siis, kui töölt vabastamise

põhjusena esineks nii üldhaigestumine kui kutsehaigus, ei saa kutsehaigust sissetuleku

vähenemise põhjusena ignoreerida;

3) asus tunnistaja O.V kostja juures töökeskkonna- ja tööohutuspetsialistina tööle 2006. a. Kui

O.V tööle tuli, oli hagejal juba kutsehaigus välja kujunenud ja ta saadeti ümberõppimise

eesmärgil projekti Õpipoiss. Hageja tegelikest töötingimustest ei teadnud O.V midagi.

Tunnistaja M.M teadis samuti hageja töötingimusi vaid viimasel perioodil. Millised olid

hageja töötingimused 2002–2006, selle kohta ei olnud tunnistajad võimelised ütlusi andma.

Võlaõigusseaduse järgi lepingulise kahju puhul ei ole oluline töötingimuste rikkumine, vaid

lepingu mittetäitmine. Vastavalt VÕS §-le 101 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

Kostja kohustuseks oli tagada ohutud töötingimused. Mida tööandja oleks pidanud tegema,

kuid jättis tegemata, on toodud hagis ja teistes menetlusdokumentides. Tööandja kohustused

on ära toodud ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 13. Selleks, et kostja vabaneks

vastutusest, peaks ta tõendama, et on kõik selles sättes loetletud nõuded täitnud. Seda kostja

teinud ei ole.

5. Jeld-Wen Eesti AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole kostja töölepingust ega seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud, hagejal ei ole

tekkinud kahju, samuti ei ole hageja kahju kostja väidetava rikkumise tagajärg;

2) oli hageja ekspert N. Neglasoni arvamusest nähtuvalt perioodil 12.01.2010–31.01.2012

püsivalt töövõimetu ka tulenevalt üldhaigestumisest, mis oleks tulnud püsiva töövõimetuse

tuvastamise

otsuses

eraldi

välja

tuua.

Ekspert-arst

N. Neglasoni

arvamusest,

Sotsiaalkindlustusameti

Põhja

Pensioniameti

02.03.2012

otsusest

nr

841329

ja

Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti vastusest kostja selgitustaotlusele nähtub, et ka

juhul, kui hageja ei oleks kutsehaigestunud, oleks tema töövõime kaotuse protsent olnud 50.

Kui hagejale on tekkinud seonduvalt töövõime vähenemisega kahju, ei saa selle eest olla

vastutav kostja, kuivõrd kahju oleks tekkinud ka juhul, kui hageja ei oleks kutsehaigestunud.

Hagejaga lõpetati tööleping, kuna tal tuvastati püsiv töövõime kaotus 50% ulatuses.

Olukorras, kus hageja ei oleks kutsehaigestunud, oleks kostja olnud sunnitud töölepingu

tingituna hageja tervislikust seisundist üles ütlema, kuivõrd 50% ulatuses üldhaigestunud

isiku tervislik seisund ei võimalda tal kostja juures tööülesandeid täita. Oluline ei ole hagejale

kahju tekkimise puhul mitte asjaolu, mis hageja püsiva töövõimetuse põhjustas, vaid püsiv

töövõime kaotus iseenesest. Kohus ei ole tuginenud prognoosile, vaid eelnimetatud tõenditele.

Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja üldhaigestumine oleks tekkinud kutsehaigestumise

tagajärjel. Hagejat opereeriti emakakaela pahaloomulise kasvaja tõttu juba 2009. a, samas kui

Sotsiaalkindlustusameti 04.02.2010 otsusest nähtuvalt on ekspert-arst T. Plavinskaja

märkinud püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks 12.01.2010;

3) ei ole hageja viidanud ühelegi konkreetsele kostjapoolsele töötervishoiu ja/või tööohutuse

alase kohustuse rikkumisele. Riigikohus on leidnud (3-2-1-68-11; 3-2-1-145-09), et tervislike

töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles

seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras

tööohutuse nõudeid. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et

hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale

kutsehaiguse. 11.09.2011 kohtuistungil hageja kinnitas, et tööohutuse koolitused olid kogu

aeg. Kutsehaigestumise uurimistoimikus on töökaitsealastele koolitustele registreerimise

kaart, millisest nähtuvalt on hageja saanud tööohutuse ja töötervishoiu alase väljaõppe kõikide

tööpinkide osas, millistega ta kokku puutus. Nii näiteks on 02.04.2007 hagejat juhendatud

ning hageja on saanud kaks päeva kestva väljaõppe raskuste käsitsi teisaldamise osas.

M.M kinnitusel tuli hagejale pidevalt märkusi teha, kuivõrd hageja võttis liiga palju lenge

korraga kätte. O.V kinnitas, et hagejal oli temaga erikokkulepe töötingimuste osas – hageja ei

tohtinud raskusi tõsta ning võis teha rohkem pause. M.M selgitas, et hagejale anti kõige

kergemad lengid, mille kaal on 1–1,5 kg. Samuti võimaldati hagejal teha erinevaid töid

erinevatel töökohtadel ning need ei seisnenud pidevas ja rutiinses raskuste teisaldamises.

Seega on kostja teinud kõik võimaliku hageja kutsehaigestumise vältimiseks ja arvestanud töö

korraldamisel hagejal kostja ettevõttesse tööle asumisel esinenud kaebusi. Asjaolu eest, et

hageja suurema töötasu nimel puhkepause ei kasutanud ning tõstis korraga mitmeid lenge, ei

saa olla vastutav kostja, kes on rikkumisele hageja tähelepanu juhtinud. O.V asus kostja

juures töökeskkonna- ja tööohutusspetsialisti ametikohal tööle aastal 2006. Asjaolu, et ka

varasemalt ei ole kostja rikkunud töötervishoiualaseid kohustusi, kinnitab 2005. a ettevõttes

läbiviidud riskianalüüs. Riskianalüüsist nähtuvalt on raskuste käsitsi teisaldamine

riskitasemega 3, samuti on riskitasemega 3 füsioloogilised ohutegurid (sh kehaasendid), kõige

suurema riskitasemega (5) ohutegureid ettevõttes ei esinenud;

4) võis hageja 24.08.2005 tervisekontrolli otsusest nähtuvalt töötada müras, tolmus, öösel ja

sundasendis. OÜ Mediserv 24.08.2007 tervisekontrolli otsusest nähtuvalt võis hageja töötada

senisel tööl töölisena, kuid vajalik oli kergem töö (vastunäidustatud oli töö kiirus ja pidev

kummardamine raskuste tõstmiseks üle 5–8 kg). AS Rakvere Haigla 08.09.2008

tervisekontrolli otsuse kohaselt võib hageja töötada töölisena, kui tingimused ja töö iseloom

vastavad järgmisele töökorraldusele: ebasobiv on raske füüsiline töö, pikaaegsed sundasendid

ja ühetaolised liigutused, ülekoormus kaela-õlavöötme-käte-, nimme-ristluu piirkonnale ning

kontakt nahka ärritavate atsetooni, värvi ja pahtli aurudega, tolmuga. Vajalikud olid

lühiajalised puhkepausid 1,5–2 tunni järel, kohustuslik tootmisvõimlemine kätele, seljale ja

õlavöötmele, taastusraviprotseduurid kaks korda aastas, regulaarne vesivõimlemine

spetsialisti juhendamisel üks kord nädalas; vajadusel kasutada tugivööd. O.V toonitas, et

arstliku kontrolli otsused vaadati koos tootmisjuhiga läbi ja vastavalt sellele kohandati

töökohti. M.M kinnitas, et hageja 2005. a liimkilbi tootmisüksusest lengide tootmisüksusesse

üleviimise eesmärgiks oli tagada talle kergem töö. Kostjale ei ole teada, kas hageja ise järgis

arsti antud soovitusi ja juhiseid. 11.09.2011 kohtuistungil kinnitas hageja, et kui kostja ei

oleks töösuhet lõpetanud, töötaks hageja jätkuvalt kostja juures, mis kinnitab, et olulisi

kaebusi hagejal kostja juures töötamisel ei esinenud;

5) on hageja enne kostja ettevõttes tööle asumist töötanud ka teistel töökohtadel, mis võis

mõjutada tema tervist. Uurimistoimikus on hageja seletuskiri, millest nähtuvalt ilmnesid

hagejal juba 1990. a alguses radikuliidi tunnused kaela ja selja piirkonnas, valud kätes.

Nähtuvalt

Kunda

Spordikeskuse

koostatud

kutsehaigestumise

raportist

kaasnesid

spordikeskuses töötamisega hagejale samad ohutegurid (tööasend, raskused), seega võib ka

töö spordikeskuses olla mõjutanud hageja kutsehaigestumist. Hageja asus spordikeskuses

tööle 17.12.2008, samas kui hageja püsiv töövõimetus on tekkinud alles 12.01.2010, s.o enam

kui aasta hiljem. Kostjaga töösuhte lõpetamisel ei olnud hageja kutsehaige;

6) tugineb hageja kahjuarvestuses ajutisele korrale, mille osas on Riigikohus korduvalt

märkinud, et ajutine kord on kaotanud oma kehtivuse. Võlaõigusseaduse kohaselt kuulub

hüvitamisele vaid hagejal tegelikult tekkinud kahju. Riigikohus on leidnud (3-2-1-68-11), et

töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama

kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille

töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu. Hageja keskmine töötasu Kunda Spordikeskuses

oli 259,83 eurot kuus. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 kehtestatud

„Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 kohaselt tuleb keskmise töötasu

leidmisel lähtuda hageja töötasu suurusest perioodil märts–august 2008. Hageja keskmine

töötasu kostja juures oli 366,84 eurot (34 439,03/6/15,6466). Hagejale oli kuni 31.01.2012

määratud püsiv töövõime kaotus 50% ja töövõimetuspension 128,39 eurot kuus. Hageja on

saanud töövõimetuspensioni alates 01.04.2012 summas 134,10 eurot ja alates 01.04.2013

summas 140,81 eurot. Samuti on hagejale makstud puudega tööealise inimese toetust 39,38–

50,88 eurot. VÕS § 127 lg-st 5 tulenevalt tuleb töövõimetuspension ja puudega tööealise

inimese toetus arvestada hageja töövõime vähenemisest tingitud sissetuleku kaotuse ulatusest

maha. Eeltoodust nähtuvalt ei olnud hagejal kuni 31.01.2012 kahju tekkinud, vastupidi –

hageja sissetulek oli võrreldes kostja juures töötamise ajaga suurenenud vähemalt 21,39 euro

võrra kuus. 10.01.2012 kohtuistungil avaldas hageja ka ise, et kui keskmise töötasu

arvutamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 kehtestatud korra § 2

lg-st 2, siis momendil ei ole kahju tekkinud. Alates spordikeskusega töölepingu lõpetamisest

tekkinud kahju ei olnud kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3), kuivõrd kostja ei saanud

arvestada, et töövõime osalisel kaotamisel loobub hageja töö tegemisest üldse. Hageja on ka

ise osaliselt vastutav kahju suurenemise eest, kuna ei ole millegagi põhjendatud, et tööealine

inimene ei otsi töövõime osalise kaotamise korral võimetele vastavat tööd (VÕS § 139 lg 1).

Riigikohus on leidnud (3-2-1-68-10), et kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest

60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Hageja

soovib, et kostja hüvitaks talle kogu senise sissetuleku, mis ei ole seaduse mõte ega eesmärk.

Lisaks on hagejale määratud töövõime kaotus 50% ulatuses alates 12.01.2010–31.01.2015.

Seega ei ole hagejal võimalik nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel

tühistada ning tsiviillasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb

osaliselt rahuldada.

7. Riigikohus on 13.04.2011 lahendis nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et ringkonnakohtul

on TsMS § 656 lg 2 järgi õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada

esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks

arutamiseks

esimese

astme

kohtule

vaid

siis,

kui

rikkumist

ei

ole

võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2)

peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige

nendel juhtudel, kui maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust

(TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine

maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on käesoleva asja läbivaatamisel eelmenetluse staadiumis

oluliselt rikkunud selgitamiskohustust ning nimetatud rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

8. Selgitamiskohustuse rikkumine.

8.1. Maakohus on Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti selgituse ja ekspert

N. Neglasoni arvamuse alusel leidnud, et seoses üldhaigestumisega ei olnud perioodil

12.01.2010-31.01.2012 hagejale töövõimetusprotsenti määratud, samas kui arvesse oleks

võetud ainult üldhaigestumist, oleks töövõimetusprotsent sama.

Eelneva alusel on maakohus tuvastanud, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime

kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Hageja on üldhaigestumise tagajärjel töövõime

kaotuse ulatuses kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, kui ta oleks kaotanud

kutsehaiguse tõttu. Seega järeldub maakohtu otsusest, et töövõime vähenemisega seondub

kahju oleks hagejal tekkinud ka juhul, kui hagejal ei oleks tuvastatud kutsehaigust.

Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-68-11 asunud seisukohale, et kostja vabaneb kahju

hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis,

kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Lisaks on Riigikohus märkinud, et

kostja oleks olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, pidanud vastutusest

vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse

määra üldhaigestumise tagajärjel. Samuti oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks

tõendama, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma

sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitus end olevat kaotanud kutsehaigus tõttu.

Maakohus ei ole nimetatud asjaolusid pooltega arutanud ega teinud kostjale ettepanekut

tõendada oma vastuväidet, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra

üldhaigestumise tagajärjel. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus eelnevaga arvestama

ning andma kostjale võimaluse sellekohast vastuväidet tõendada.

8.2. Kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes (I kd, t.l 9-13) on antud hinnang kutsehaiguse tekkele

ja selle väljakujunemisele. Muu hulgas on kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes leitud, et hageja

töökohad

on

olnud

seotud

koormusega

kätele

töötades

aastatel

1983-1998

sideelektromehaanikuna. Hageja seletuskirja põhjal võib öelda, et tal tekkisid probleemid

tervisega juba eelmiste tööandjate juures ja intensiivsem töö kostja juures süvendas vanu ja

põhjustas uusi probleeme tervisele.

Kuigi töötervishoiuarsti teatises (I kd, t.l 8) on märgitud, et kutsehaiguse väljakujunemise

periood oli 2002-2008, mil hageja töötas kostja juures, ei saa ainuüksi nimetatud teatise alusel

asuda seisukohale, et töötamine eelmiste tööandjate juures ei avaldanud mõju hagejal

kutsehaiguse väljakujunemisele. Pealegi nähtub töötervishoiuarsti teatise p-st 3, et eelmised

tööandjad peale kostja, ei olnud töötervishoiuarstile teada.

Seetõttu on ebaõige maakohus järeldus, et hagejal tuvastatud kutsehaigus kujunes välja

üksnes töötamisel kostja juures.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-55-10 asunud seisukohale, et tööandja ei pea vastutama

kutsehaiguse eest osas, milles see kujunes välja teise tööandja juures töötades, sõltumata

sellest, kas see teine tööandja rikkus samal ajal töökaitsenorme. Vastasel juhul peaks tööandja

vastutama teise tööandja põhjustatud kahju eest, milleks seaduses alust ei oleks.

Viidatud Riigikohtu lahendis märgitud seisukohtadest tulenevalt peab kohus kindlaks tegema,

kas hageja töötas eelmiste tööandjate juures tervistkahjustavates tingimustes ning kui see on

tuvastatud, vastutavad tööandjad tekitatud kahju eest osavastuste põhimõttel arvestades

tööandjate juures teatamise aega.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja maakohtule esitatud vastuväidetes, tuginedes

kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes märgitule, juhtinud tähelepanu sellele, et töötades aastatel

1983-1998 sideelektromehhaanikuna, oli hageja töö seotud koormusega kätele. Maakohus on

nimetatud asjaolu jätnud tähelepanuta.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada, kas ja kuivõrd mõjutas töötamine aastatel

1983-1998 eelmise tööandja juures hageja kutsehaiguste kujunemist. Kui töötamine nimetatud

ajavahemikul mõjutas hagejal kutsehaiguse kujunemist, siis väheneb kostja osa hagejale

tekitatud kahju hüvitamisel.

Kuivõrd sellekohase vastuväite esitas kostja, siis on tema kohustus tõendada, et töötamine

eelmise tööandja juures mõjutas hagejal kutsehaigus kujunemist.

8.3. Sotsiaalkindlustusameti Rakvere büroo tõendist (II kd, t.l 142-143) nähtuvalt makstakse

hagejale puudega tööealise inimese toetust.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud (näiteks lahend nr 3-2-1-114-02), et kahjust saab maha

arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega.

VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud

isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul,

kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.

Kostja on esitanud muu hulgas vastuväite, et kahjust tuleb maha arvata hagejale makstav

puudetoetus.

Ringkonnakohus leiab, et kostja nimetatud vastuväide oleks arvestatav juhul, kui on

tõendatud, et hagejale makstakse puudetoetust seoses kutsehaigusega. Juhul, kui puudetoetust

makstakse hagejale ainuüksi kutsehaiguse tõttu, siis oleks sellega mittearvestamine hüvitise

määramisel vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 märgituga, kuna sellisel juhul saaks hageja

puudetoetuse ulatuses hüvitust kahekordselt (nii riigilt kui kostjalt).

Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ning jätnud kindlaks tegemata, millega seoses

ning milliste kulutuste katteks hagejale puudetoetust makstakse. Kuna nimetatud vastuväite

esitas kostja, siis on tema kohustus tõendada, millega seoses hagejale puudetoetust makstakse.

9. Hageja nõuab kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitamist ning tema nõue põhineb kostja

poolt lepingu rikkumisel. Hagi rahuldamise üheks eelduseks on tuvastada, kas kostja rikkus

lepingut, s.t kas kostja kahjustas hageja tervist kahjulike töötingimustega ning põhjustas

sellega hagejale kutsehaiguse (kas ja millises osas oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega

kehtestatud nõuetega).

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-68-11 asunud seisukohale, et riskide õiglasemaks jagamiseks

tuleb kergendada kannatanu tõendamiskoormist teo õigusvastasuse tuvastamisel. Juhul, kui

töötaja on tõendanud põhjuslik seos tööandja tegevuse ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju

vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid

täitnud.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus pooltele nimetatud Riigikohtu seisukohast

tulenevat tõendamiskoormist selgitanud ning nõustunud kostjaga, et hageja peab tõendama

kostja töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega. Samas ei ole nimetatud

selgitamiskohustuse rikkumine maakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna kostja esindaja

kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta on saanud maakohtu menetluse käigus esitada kõik

vajalikud tõendid, millised kinnitavad kostja poolt töökorralduse nõuetest kinnipidamist

vastavalt õigusaktidega kehtestatud nõuetele.

10. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole kostja rikkunud kohustust tagada hagejale

töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused.

Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

Töötervishoiuarsti

teatisest

nähtuvalt

on

hagejal

välja

kujunenud

kutsehaigus

(ülekoormushaigus), mille on põhjustanud koormus ja sundasendid kätele ja lülisambale.

Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttest ja hageja seletusest tööinspektorile (I kd, t.l 129-130)

ning hageja seletusest maakohtu istungil (I kd, t.l 79-82) nähtuvalt pidi ta kostja juures

töötades tõstma detaile raskusega kuni 15 kg (vahel ka kuni 25 kg), kusjuures detailide

mõõtmed olid pikkusega kuni 200 cm ja laiusega kuni 35 cm (vahel ka laiusega kuni 92-147

cm). Liigutused olid rutiinsed ning sellist tööd tuli teha terve tööpäeva jooksul ja seda ka

pärast

üleviimist

pahteldajaks

lengide

üksusesse.

Ta

teavitas

meistrit

rasketest

töötingimustest, kuid sellele ei reageeritud. Veel nähtub hageja seletusest, et tööpinkide

ohutusjuhendeid talle selgitati, kuid töötervishoiu nõuetest ja õigetest tööasenditest teda ei

instrueeritud.

Lisaks on hageja esitanud maakohtule tööinspektsiooni poolt kostjale 09.09.2002 ja

30.08.2002 tehtud ettekirjutused (I kd, t.l 84-85, 88-89), milledest nähtuvalt peab tööandja

tagama töötajate tööohutuse- ja töötervishoiualase väljaõppe ning viima läbi töötajatele

töötervishoiu- ja tööohutusalase täiendjuhendamise.

Lähtudes käesoleva otsuse p-s 9 märgitud tõendamiskoormisest oleks kostja pidanud

tõendama, et hageja töötingimused vastasid õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning hageja

on saanud töötervishoiualase väljaõppe. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja seda

tõendanud.

Kostja on tuginenud oma seisukohtades hageja töötingimuste vastavuse kohta õigusaktidega

kehtestatud nõuetele tunnistajate M.M ja O.V ütlustele. Tunnistaja M.M on kinnitanud, et

tema osakonda tuli hageja tööle 2007. aastal ja varasema perioodi töötingimuste kohta puudub

tal informatsioon. Tunnistaja O.V on kinnitanud, et tal oli kokkupuude hagejaga alates 2007.

aastast, kui ta võttis üle koolitusspetsialisti ameti. Hageja suhtes töötervishoiualase

juhendamise kohta puudub tal informatsioon. Hageja töötingimuste kohta sõlmiti

erikokkulepped seoses „Õpipoisi“ programmiga 2007. aastal. Seega ei tõenda tunnistajate

M.M ja O.V ütlused seda, kas hageja töötingimused aastatel 2002-2007 olid kooskõlas

õigusaktidega kehtestatud nõuetega ning kas hagejat juhendati enne 2007. aastat

töötervishoiualaste nõuete osas.

Lisaks on kostja tuginenud sellele, et 02.04.2007 juhendati hagejat ja ta sai väljaõppe raskuste

käsitsi teisaldamise osas (juhend nr T-OT-01.99.52, uurimistoimiku t.l 65). Varasematele

raskuste teisaldamise juhendamisele ei ole kostja tuginenud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt

märkis, ei ole hageja tuginenud ohutusnõuete alase väljaõppe läbiviimata jätmisele.

Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (kinnitatud Sotsiaalministri

27.02.2001 määrusega nr 26) § 3 lg 3 kohaselt peab tööandja töötajaid teavitama kõigist

teisaldustöödega seotud ohtudest, sealhulgas raskuste massist ja raskuskeskme asukohast, kui

raskus on ekstsentriline. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab tööandja tagama, et töötajaid

juhendatakse enne töötaja tööle lubamist töökohal, kus tema tööülesannete hulka kuulub

raskuste teisaldamine tehniliste abivahendite õigest kasutamisest ja teisaldamisega seotud

ohtude vältimisest, arvestades §-s 5 loetletud ohutegureid, ning et nad saaksid väljaõppe

õigete töövõtete kasutamise kohta.

Ringkonnakohus leiab, et kostja on rikkunud eelmärgitud Raskuste käsitsi teisaldamise

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 3 lg-tes 3 ja 4 ettenähtud nõudeid, samuti ei ole kostja

tõendanud, milliseid abinõusid on ta ette võtnud terviseriski vähendamiseks (eelmärgitud

nõuete § 4). Ainuüksi vastava juhendamise läbiviimine 2007. aastal ei tähenda seda, et kostja

on täitnud Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuetes ettenähtud

kohustused ning hageja ohutute töötingimustega mittekindlustamine on põhjuslikus seoses

hagejal tuvastatud kutsehaigusega. Ringkonnakohus rõhutab siinjuures asjaolu, et kostja poolt

koostatud kutsehaigestumise raportist (uurimistoimiku t.l 7) nähtuvalt on kostja ise märkinud,

et põhjuseks, mis viis kutsehaigestumiseni, olid ebaergonoomilised töötingimused.

Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte kohaselt on kostja rikkunud Töötajate tervisekontrolli

korra (kinnitatud Sotsiaalministri 24.04.2003 määrusega nr 74) § 5 lg 2 nõudeid. Märgitud

korra § 5 lg 2 kohaselt toimub töötaja tervisekontroll pärast tööle asumist töötervishoiuarsti

näidatud ajavahemiku järel, kuid mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul.

Asja materjalidest nähtuvalt suunas kostja hageja tervisekontrolli 24.08.2005. Arvestades

seda,

et

hageja

oli

kutsehaigestumise

uurimiskokkuvõtte

kohaselt

2003.

aastal

töövõimetuslehel 29 päeva, 2004. aastal 118 päeva, 2005. aastal 100 päeva, oleks kostja

saanud hageja õigeaegsel tervisekontrolli suunamisel võtta tarvitusele abinõusid hageja töö

iseloomust tingitud ohutegurite mõju vähendamiseks ning sellega ennetada ohutegurite mõju

töötaja tervisele, samuti tutvustama hagejale töötervishoiu nõudeid ja kontrollida nende

täitmist. Nimetatud tööandja kohustused on sätestatud Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

§-s 13.

Üksnes sellest, et kostja suunas hageja tervisekontrolli 2005. ja 2007. aastal, ei saa järeldada

kostja poolt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 13 sätestatud nõuete täitmist. Nii on

2005. aasta tervisekontrolli otsuses (I kd, t.l 125) märgitud, et hageja võib töötada

sundasendis. Samas ei tähenda sundasendis töötamise lubatavus seda, et hagejale oleksid

lubatud teised Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuetes märgitud

ohutegurid, millega hageja kokku puutus. Samuti nähtub asja materjalidest (s.h hageja

seletusest), et ka pärast 2005. aasta tervisekontrolli otsust töötas hageja pahteldajana ning

tõstis raskusi kaaluga üle 10 kg. Seega jättis kostja täitmata tervisekontrolli otsuse, milles talle

tehti ettepanek hageja töökeskkonna ja töökorralduse muutmiseks. Veel nähtub 2005. aasta

tervisekontrolli otsusest, et hageja järgmine tervisekontrolli aeg on august 2006. Ka nimetatud

ettepanekut kostja ei täitnud, kuna suunas hageja tervisekontrolli 2007. aastal (I kd, t.l 126).

2007. aasta tervisekontrolli otsuses märgitu kohaselt on hagejale vastunäidustatud töötamise

kiirus ja töötamine pahtlitega ning raskuste teisaldamine üle 5-8 kg, samuti pidev

kummardamine raskuste tõstmiseks. Pärast 2007. aasta tervisekontrolli otsust tegi kostja

hageja töökorralduses muudatusi ning suunas hageja „Õpipoisi“ programmi raames

koolitusele. Ülaltoodu tõendab, et kuni 2007. aasta tervisekontrolli otsuseni ei muutnud kostja

sisuliselt hageja töökeskkonna ja töökorralduse tingimusi ning nimetatud rikkumised on

põhjuslikus seoses hagejal tuvastatud kutsehaigusega.

11. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-53-06 p-s 17 märkinud, et kohtud jätsid õigesti

kohaldamata ajutise korra (Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud)

põhjusel, et 01.07.2002 hakkas kehtima võlaõigusseadus. Samuti tuleneb Töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p-st 6, et töötajal on õigus saada tööst põhjustatud

tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. Eelnevast järelduvalt ei

ole õige hageja seisukoht, et hageja keskmist palka tuleb arvestada ajutise korra järgi.

Ringkonnakohus leiab, et hageja keskmist palka tuleb arvutada Vabariigi Valitsuse

11.06.2009 määrusega nr 91 kehtestatud Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord

järgi.

12. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja