3-14-91/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-91

Haldusasi

V.D.i kaebus Kaitseväe Logistikakeskuse ülema 20.11.2013

käskkirja nr 1223 ja Kaitseväe juhataja 30.12.2013

vaideotsuse nr ÜO-0.4-1.1/13/67684-4 tühistamiseks ning

Kaitseväe kohustamiseks vaadata kaebaja 19.09.2013 taotlus

tööandja eluruumi kasutusõiguse saamiseks uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – V.D.

Vastustaja – Kaitsevägi, volitatud esindaja Ly Sarapuu

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.D.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.06.2014, välja arvatud HKMS

§ 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-91

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.D. (kaebaja) esitas 19.09.2013 Kaitseväele (vastustaja) taotluse tööandja eluruumi

aadressil xxxxxxxx, Tartu kasutusõiguse saamiseks.

2. Kaitseväe Logistikakeskuse ülem keeldus 20.11.2013 käskkirjaga nr 1223

kaitseministri 14.06.2013 määruse nr 36 „Tegevväelasele tööandja eluruumi andmise

tingimused, ulatus ja kord“ (Määrus nr 36) § 2 lg 3 p 1 alusel tööandja eluruumi andmisest

põhjusel, et uuele rahuaja ametikohale asumisel anti kaebaja kasutusse tööandja eluruum

aadressil xxxxxxxxx, Tartu.

3. Kaebaja esitas vaide 20.11.2013 käskkirja peale, selgitades, et tema kasutuses on

kasarmuruum, mis ei välista talle mõne muu tööandja eluruumi eraldamist.

4. Kaitseväe juhataja jättis 30.12.2013 vaideotsusega nr ÜO-0.4-1.1/13/67684-4 kaebaja

vaide rahuldamata. Kaitseväe juhataja selgitas, et Logistikakeskuse ülem keeldus põhjendatult

Määruse nr 36 § 2 lg 3 p 1 alusel kaebajale tööandja eluruumi andmast, sest tema kasutusse

on antud tööandja eluruum aadressil xxxxxxxx, Tartu ja kaebaja on kinnitanud, et ta jätkab

selle kasutamist. Määruse nr 36 § 1 järgi on tööandja eluruumiks nii korter, ühiselamu- kui ka

kasarmutuba. Kahte tööandja eluruumi tegevväelase kasutuses olla ei tohi. Ehitisregistri,

samuti riigi kinnisvararegistri andmetel on Riia tn 12 näol tegemist ühiselamu, mitte

kasarmuga. Nii kasarmu- kui ühiselamutoa kasutamisel on teatud ebamugavusi. Tuba

jagatakse mitme tegevväelase vahel, abiruumid on ühiskasutuses ja raskendatud on võimalus

elada koos perekonnaga. Kasarmutuppa pereliikmeid elama võtta ei saa, kuid kaebaja

taotlusest nähtub, et ta soovib eluruumi kasutama asuda üksinda, ilma pereliikmeteta.

Määruse nr 36 § 2 lg 1 annab tööandjale kaalutlusõiguse, otsustamaks eluruumi kasutusõiguse

võimaldamine. Eluruumi vahetamise võimalust Määrus nr 36 ette ei näe.

5. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, mille nõueteks pärast kaebuse täpsustamist olid

tühistada Kaitseväe Logistikakeskuse ülema 20.11.2013 käskkiri nr 1223 ja Kaitseväe

juhataja 30.12.2013 vaideotsus nr ÜO-0.4-1.1/13/67684-4 ning kohustada vastustajat vaatama

kaebaja 19.09.2013 taotlus uuesti läbi. Põhjendused:

5.1. Vastustaja ei lähtunud kaebaja taotlust lahendades Määruse nr 36 § 2 lg 3 p-st 3, mille

järgi ei ole tööandja eluruumi olemasolu rahuaja ametikoha asukohas välistav asjaolu.

Nimetatud säte on sõnastuselt segane, mistõttu tuleb akti andja mõtte tuvastamiseks pöörduda

määruse seletuskirja poole. Seletuskirja lk-lt 5 nähtub, et kasarmutoa olemasolu ei ole

eluruumi andmist välistav asjaolu.

5.2. Riia tn 12 ehitis võib ehitisregistri ja riigi kinnisvararegistri järgi olla ühiselamu, kuid

Määruse nr 36 mõttes on tegemist kasarmuga. Seletuskirja lk-l 4 on kasarmu- ja ühiselamutoa

erinevust selgitatud järgmiselt. Kasarmutoa kui ühiselamutoa erivormi määratlemisel on

oluline just seotus sõjaväelise väljaõppe ajaga ja vähene individuaalsus ruumi kasutamisel,

samuti paiknemine Kaitseväe territooriumil. Tegevväelasele võib anda kasutada kasarmutoa,

kui seda on vaja sõjaväelise väljaõppe jaoks. Kasarmutuba ei ole käsitletav püsielukohana

ning kasarmutoa kasutamisel puudub isikul ruumi individuaalne kasutusõigus. Erinevalt

ühiselamutoast ei või kasarmutuppa võtta elama perekonnaliikmeid. Järelikult on Riia tn 12

näol tegemist kasarmuga, sest see asub Kaitseväe territooriumil, sinna ei saa võtta elama

perekonnaliikmeid, kasarmutoa eraldamine on seotud sõjaväelise õppega (see toimub

automaatselt õppima määramise käskkirja alusel) ja see eraldatakse sõjaväelise väljaõppe

perioodiks, kasarmutoa kasutamisel puudub ruumi individuaalne kasutusõigus.

3-14-91

3(6)

5.3. Kuigi kaebaja ei märkinud taotlusesse temaga koos tööandja eluruumi kasutada soovivaid

isikuid, ei saanud see olla taotluse lahendamisel määrav. Perekonnaseis võib muutuda, samuti

võib tegevväelasel olla vajadus normaalse ja tavapärase sotsiaalelu elamiseks, mis on

kasarmutoa puhul välistatud. Tegevväelase sotsiaalne elu ei ole Kaitseväe juhataja määrata ja

tegevväelasel puudub kohustus eraelulistest muutustest Kaitseväe juhatajale ette kanda.

5.4. Kaalutlusõiguse piirid tulevad Määruse nr 36 § 2 lg-st 3 ning § 9 lg-test 1 ja 2. Kui

puuduvad neis sätetes toodud välistavad asjaolud, antakse tegevväelasele tööandja eluruumi

kasutamise õigus. Vastustaja on 20.11.2013 käskkirja andes teinud menetlusvea, sest on

lugenud välistavaks asjaoluks kasarmukoha olemasolu aadressil Riia tn 12.

5.5. Kaebus on kaebaja õiguste kaitseks vajalik, sest tegevväelasena ei saa ta valida endale

teenistuskohta, vaid ta suundub teenima sinna, kuhu teda käskkirjaga määratakse. Ta ei saa

teha pikaajalisi ja majanduslikult kaalutletud plaane ühes või teises Eesti piirkonnas eluruumi

soetamiseks. Seega on vajalik, et talle tagatakse võimalus elada teenistuskoha asukohas mujal

kui kasarmukohas.

5.6. Määrus nr 36 pärineb hilisemast ajast kui ehitisregistri kanne. Riia tn 12 võis olla

ühiselamu varasema määratluse järgi (või täpsemate määratluste puudumise tõttu), kuid

Määruse nr 36 definitsiooni järgi on tegemist kasarmuga. Oluline vahe ühiselu ja kasarmu

vahel seisnebki selles, et külaliste viibimiseks ei ole vaja hankida ülema luba. Arusaam, et

kasarm on ajateenijate majutamiseks mõeldud ruum, on iganenud tavaarusaam ega ole täpne.

Professionaalsetes armeedes üle maailma kasutatakse kasarmuid ka elukutseliste sõjaväelaste

majutamiseks ja nii on see ka Eestis.

5.7. Kaebaja vabastas 31.03.2014 seni tema kasutuses olnud tööandja eluruumi asukohaga

xxxxxxx Tapa vallas.

6. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

6.1. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 111 lg-st 1 tulenevalt antakse tööandja eluruum

vaid juhul, kui on tegemist tegevväelase liikumisega erinevates kohaliku omavalitsuse

üksustes olevate rahuaja ametikohtade vahel ja üleviimise tõttu võib olla raskendatud püsiva

elukoha muretsemine töökohaga samas asulas. Seega ei ole tegevväelasel absoluutset õigust

tööandja eluruumi saada, vaid üksnes juhul, kui ta teenistusülesannete täitmisel seatakse

olukorda, kus tal puudub uues teenistuskohas elukoht. Määruse nr 36 § 1 järgi on tööandja

eluruumiks nii korter, ühiselamutuba kui kasarmutuba. Määruse nr 36 § 2 lg 1 annab

tööandjale kaalutlusõiguse otsustamaks tööandja eluruumi kasutusõiguse võimaldamine.

Määruse nr 36 järgi võidakse eluruum anda tegevväelasele, kellel ei esine § 2 lg 3 p-des 1-7

nimetatud asjaolusid.

6.2. Kaebaja nimetati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema käskkirjaga 2013. a augustist

Kõrgema Sõjakooli 9. keskastmekursuse kuulaja ametikohale, paiknemisega Tartus Riia tn

12, õpingute kestvuse ajaks perioodil 02.09.2013–19.06.2015. Talle tagatati tasuta tööandja

eluruum

Kaitseväe

Ühendatud

Õppeasutuste

ühiselamus.

Ehitisregistri

ja

riigi

kinnisvararegistris andmetel on tegemist ühiselamu, mitte kasarmuga. Seda tõendab ka

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli sisekorraeeskiri. Tegemist on kõigi

mugavustega hotellitüüpi ühiselamuga, kus kaebaja kasutuses on üks koht 2-kohalisest toast.

6.3. Kõrgem Sõjakool on igati arvestanud keskastmekursuse kuulajate eraeluga. Näiteks

sisekorraeeskirja p 23 järgi ei vaja keskastmekursuse kuulajad vabal ajal õppeasutuse

territooriumilt lahkumiseks otsese ülemuse luba ja nad pole kohustatud ööbima ühiselamus.

Lisaks on sisekorraeeskirjas sätestatud mitte üksnes külaliste viibimine ühiselamus, vaid p 29

3-14-91

4(6)

alusel ka ööbimine, mis peab toimuma küll toanaabri kooskõlastuse alusel sõjakooli ülema

loal. Seega pole millegagi põhjendatud kaebaja väide, et õpingute ajaks tema kasutusse antud

tööandja eluruumi puhul on tegemist kasarmuga. Lisaks peaks kaebaja kaitseväelasena väga

hästi tundma Kaitseväe sisemäärustikku, milles on reguleeritud kasarmukord, ning olema

teadlik, et Kaitseväes käibel olevas definitsioonis on kasarm siiski üldjuhul ajateenijatega

seotud majutusruum.

6.4. Kuigi tegevväelase kasutuses võib olla üksnes üks tööandja eluruum, siis käesoleva ajani

on kaebaja kasutuses ka tööandja eluruumina 4-toaline korter asukohaga xxxxxxx, Tapa vald.

6.5. Kaebaja taotlusest nähtub, et ta soovib asuda eluruumi kasutama üksinda, ilma

pereliikmeteta. Määrus nr 36 ei näe ette olemasoleva eluruumi vahetamist olukorras, kus

kasutusse antud tööandja eluruum kasutajale ei sobi. Kõrgema sõjakooli sisekorraeeskirja

kohaselt võib keskastmekursuse kuulaja ise valida, kas ta elab ühiselamus või mitte. Kaebaja

brutopalk võimaldab tal vajadusel leida endale meelepärase ja sobiva elukoha Tartu linnas.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. KVTS § 111 lg 1 järgi võib tegevväelasele anda kasutada tööandja eluruumi tema

nimetamisel rahuaja ametikohale, mis asub teises kohaliku omavalitsuse üksuses, kus

tegevväelasel ei ole eluruumi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kehtestab tegevväelasele

tööandja eluruumi andmise tingimused ja korra kaitseminister määrusega.

KVTS § 111 lg 2 alusel on vastu võetud Määrus nr 36.

8. Vastustaja keeldus kaebaja taotlust rahuldamast Määruse nr 36 § 2 lg 3 p 1 alusel, mille

kohaselt ei anta tööandja eluruumi kasutusõigust tegevväelasele, kes kasutab tööandja

eluruumi ja jätkab selle kasutamist. Sama paragrahvi lg 4 järgi ei kohaldata sama paragrahvi

lg 3 p 1, kui tegevväelane annab koos uue tööandja eluruumi taotlusega kirjaliku kinnituse

eelmise tööandja eluruumi vabastamise kohta otsekohe pärast uue tööandja eluruumi

kasutusõiguse saamist.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja kasutuses on tööandja eluruum aadressil xxxxxx, Tartu.

Vaideotsusest nähtub, et vaide lahendaja küsis enne vaideotsuse tegemist kaebajalt üle, kas ta

jätkab talle kasutada antud tööandja eluruumi kasutamist. Kaebaja kinnitas 19.12.2013

vastuses, et jätkab selle ruumi kasutamist. Kohus nõustub vastustajaga, et selline asjaolu

välistas Määruse nr 36 § 2 lg 3 p 1 ja lg 4 alusel kaebaja taotluse rahuldamise.

Taotluse lahendamisel oli kaebaja kasutuses ka tööandja eluruum aadressil xxxxxx, Tapa vald,

kuid selle eluruumi olemasolu ei ole vastustaja taotluse lahendamisel välistava asjaoluna

arvestanud.

9. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et taotluse lahendamisel tulnuks lähtuda Määruse

nr 36 § 2 lg 3 p-st 3. Kuigi kohtul tuleb nõustuda kaebaja hinnanguga, et Määrus nr 36 on

ebaõnnestunud sõnastusega ja võib selle sisu tõlgendamisel tekitada segadust, ei saa kohtu

hinnangul jõuda siiski kaebajaga samale järeldusele, et Määruse nr 36 § 2 lg 3 p 3 alusel

tulnuks kaebaja taotlus rahuldada.

Määruse nr 36 § 2 lg-s 3 toodud erinevaid keeldumise aluseid vaadates nähtub, et

tegevväelasele ei anta tööandja eluruumi, kui tema kasutuses või omandis on juba teine

eluruum. Seejuures keeldutakse tööandja eluruumi andmisest p-de 1 ja 2 alusel juhul, kui

tegevväelase kasutuses on juba teine tööandja eluruum, ning p-de 3-5 alusel juhul, kui

tegevväelase kasutuses on muu eluruum. Määruse nr 36 § 2 lg-st 5 nähtub, et lg 3 p-s 5

3-14-91

5(6)

mõeldakse nii tegevväelase isiklikku eluruumi kasutamisõigust, üürilepingut, tegevväelasega

koos elava isiku omandis oleva eluruumi kasutamist või muu eluruumi kasutamise võimalust.

Lõike 3 p 4 reguleerib olukorda, kus tegevväelase omandisse kuulub rahuaja ametikoha

asukohas või vahetus läheduses eluruum. Kohtu hinnangul hõlmavad lõike 3 p-d 4 ja 5 ka p 3

sisu, mistõttu jääb p 3 eraldi sätestamise vajadus arusaamatuks. Täpsemat selgust ei saa ka

Määruse nr 36 eelnõu seletuskirjast (kättesaadav eelnõude infosüsteemist veebiaadressil

http://eelnoud.valitsus.ee/main#sGbt066K). Eeltoodu ei tähenda siiski, et tööandja eluruumi

olemasolu ei välista uue tööandja eluruumi kasutusse andmist. Sellise välistuse teeb Määruse

nr 36 § 2 lg 3 p 1. Määruse nr 36 § 2 lg 3 p-des 3 ja 5 toodud märkus „välja arvatud tööandja

eluruum“ tähendab vaid seda, et neid sätteid kohaldatakse muu eluruumi olemasolu korral.

Tööandja eluruumi olemasolu korra tuleb lähtuda lõike 3 p-dest 1 ja 2. Kaebaja tõlgendusest

lähtumine muudaks Määruse nr 36 § 2 lg 3 p 1 sisutühjaks.

10. Vaidluse lahendamisel ei ole oluline tuvastada, kas Riia tn 12 asuva hoone näol on

tegemist ühiselamu või kasarmuga. Määruse nr 36 §-st 1 nähtub, et tööandja eluruumidena

käsitatakse selle määruse tähenduses nii korterit, ühiselamu- kui ka kasarmutuba. Kuna

Määruse nr 36 § 2 lg 3 p 1 järgi on uue tööandja eluruumi kasutusse andmine välistatud juhul,

kui tegevväelase kasutuses on juba tööandja eluruum, täpsustamata seejuures kas tegemist on

korteri, ühiselamu- või kasarmutoaga, siis on järelikult ka kasarmutoa kasutamine uue

tööandja eluruumi kasutusse andmist välistav asjaolu.

Teistsugust tõlgendamisvõimalust ei võimalda ka Määruse nr 36 eelnõu seletuskiri. Nii

eelnõust kui seletuskirjast nähtub, et akti andja eesmärk oli välistada tööandja eluruumi

kasutusse andmine tegevväelasele, kelle kasutuses on juba teine tööandja eluruum. Tõepoolest

oli eelnõu § 2 lg 3 p-s 3 viidatud kasarmutoale, kuid vastu võetud Määrus nr 36 teeb § 2 lg 3

p-s 3 osunduse siiski tööandja eluruumile. Seletuskirja lk-l 5 toodu ei selgita seejuures

mingilgi määral akti andja tahet või eesmärki, vaid toob välja eelnõuga kavandatud

regulatsiooni. Seega ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et akti andjal ei olnud kavas keelata

tööandja eluruumi andmist tegevväelasele, kelle kasutuses on kasarmutuba. Kuigi määruse

nr 36 § 1 lg-st 6 nähtuvalt ei kohaldata seda määrust kasarmutoa andmisele, ei tähenda see

veel seda, et § 2 lg 3 p 1 kohaldamisel ei tuleks kasutuses oleva tööandja eluruumina

arvestada kasarmutuba.

11. Järelikult on vastustaja põhjendatult keeldunud kaebajale tööandja eluruumi kasutusse

andmisest olukorras, kus tema kasutuses on juba teine tööandja eluruum, mille kasutamist ta

soovib jätkata.

12. Määrus nr 36 ei reguleeri täpsemalt, kas ja millistel põhjendustel on tegevväelasel õigus

taotleda uut tööandja eluruumi, kui olemasolev tööandja eluruum talle mingil põhjusel ei sobi.

Samas ei saa sellist võimalust Määruse nr 36 § 2 lg 3 p-st 1 ja lg-st 4 nähtuvalt täielikult

välistada. Kui kaebaja nõustub uue tööandja eluruumi kasutusse saamisel seni kasutuses olnud

tööandja eluruumi vabastama, siis oleks vastustajal põhimõtteliselt õigus kaebajale uus

tööandja eluruum eraldada. Otsus langetatakse siiski konkreetseid asjaolusid arvestades

kaalutlusõiguse alusel.

13. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka sellele, et tööandja eluruumi kasutusse saamine ei

ole tegevväelase absoluutne ametikohajärgne õigus, vaid vajaduspõhine hüve. Määruse nr 36

eelnõu seletuskirjast nähtub, et tööandja eluruumi kasutusse andmise võimalus nähti ette

olukordadeks, kus tegevväelane viiakse riigikaitselistel eesmärkidel ühest paikkonnast üle

teise, kus tegevväelasel puudub elukoht ja kus tal võib olla eluasemeturu olukorda, üleviimise

lühiajalisust ja etteteatamise lühiajalisust arvestades raske kiiresti ja mõistliku hinnaga eluaset

hankida. Sellises olukorras peab riik tagama tegevväelasele eluaseme. Tööandja eluruum on

3-14-91

6(6)

nähtud ette ajutise võimalusena (Määruse nr 36 § 2 lg 2) kuni püsiva elukoha leidmiseni.

Sellise eesmärgi valguses puudub mõistlik põhjendus kaebaja soovile saada oma kasutusse

mitu tööandja eluruumi. Eriti veel olukorras, kus kaebajal puudub uue tööandja eluruumi

taotlemiseks tungiv perekondlik vajadus (abiellumine, perekonna loomine).

14. Tegevväelasel puudub Määrusest nr 36 nähtuvalt kohustus taotleda ja elada tööandja

eluruumis. Seega kui kaebaja leiab, et talle ei meeldi elada ühiselamu- või kasarmutüüpi

hoones, on tal võimalik otsida endale üüriturult muu eluase. Selline võimalus ei ole Tartu

üürikorterite aktiivset turgu arvestades sugugi keeruline.

15. Kuna vastustaja on teinud vaidlusaluse käskkirja ja vaideotsuse Määrust nr 36 järgides

ega ole eksinud haldusmenetluse, st kaalutlusõiguse, reeglite vastu, siis puudub alus

vaidlustatud haldusakte tühistada ja kohustamistaotlust rahuldada. Kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

16. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata ja vastustaja ei ole esitanud kohtu määratud

tähtaja jooksul kuludokumente tema kantud menetluskulude tõendamiseks, jäävad

menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 108 lg 1, § 109 lg 1).

17. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot nii 29.01.2014 kui

ka 14.05.2014. Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 1 järgi kuulub praeguses asjas kaebuse

esitamisel tasumisele riigilõiv summas 15 eurot. Seega on kaebaja tasunud riigilõivu seaduses

ettenähtust enam ning tal on RLS § 12 lg 1 ja § 15 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda kohtult enam

tasutud riigilõivu tagastamist (vt HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8). Enam tasutud riigilõivu

tagastamiseks tuleb kaebajal esitada kohtule rahandusministri 21.09.2010 määruse nr 47

„Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ § 11 nõuetele

vastav taotlus kahe aasta jooksul riigilõivu tasumise aasta lõpust arvates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik