3-14-50255/24 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

26.05.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50255

Haldusasi

Guntars Kaziksi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja Prefektuuri Rahumäe arestimaja nõuetele

mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud

kahju hüvitamiseks summas 688 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Guntars Kaziksi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Guntars Kaziks

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta Guntars Kaziksi taotlus riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 ja

halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lg 4 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks

rahuldamata.

2. Jätta Guntars Kaziksi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

21.04.2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 04.03.2014 saabus Tallinna Halduskohtusse G. Kaziksi kaebus (tl 1-2p) Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) Põhja Prefektuuri Rahumäe arestimaja nõuetele mittevastavate

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 688 eurot. Kaebuse kohaselt

hoiti kaebajat Rahumäe arestimajas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates

tingimustes 40 päeva ajavahemikus 18.11.2009-28.12.2009. Kaebaja väitel rikuti arestimajas

viibimise ajal tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

art 3 ja põhiseaduse (PS) § 18 sätetest tulenevaid inimõigusi, kuna kambris oli isiklikku ruumi

vähem kui 3 m². Kaebaja märkis, et PPA 13.02.2014. a vastusega nr 2.3-2/20635-2 (tl 3) jäeti

tema poolt 26.01.2014 PPA-le esitatud hüvitamiskaebus läbi vaatamata tuginevalt

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-le 3. Kaebaja väitel, nagu selgub PPA 13.02.2014

vastusest, pidi ta oma õiguste rikkumisest teada saama koheselt, s.o 18.11.2009. RVastS § 17

lg 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 4 annavad õiguse esitada kaebust

10 aasta jooksul alates päevast, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest. Koos kaebusega

esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks (tl 4-5p).

2. Tallinna Halduskohus edastas 04.03.2014 määrusega (tl 10) G. Kaziksi kaebuse

kohtualluvuse korras Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohtusse saabus haldusasja toimik

31.03.2014 (tl 13).

3. Tartu Halduskohtu 04.04.2014. a määrusega (tl 20-21) vabastati kaebaja riigilõivu

tasumisest kaebuse esitamisel, võeti kaebus menetlusse ning anti kaebajale võimalus kaebuse

esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

4. 09.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse G. Kaziksi taotlus (tl 27-27p) kaebuse esitamise

tähtaja ennistamiseks. Kaebaja märkis, et tal puudub juriidiline haridus ning vanglas viibides

on keeruline kohtu poole pöörduda. Kaebaja väitel sai ta nõuetele mittevastavatest

kinnipidamistingimustest teada 15.11.2013 ajalehes „Postimees“ avaldatud artiklist. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendeid uurides sai ta teada, et tema inimõigusi on Rahumäe

arestimajas rikutud ning seejärel pöördus ta kohtu poolt. Kaebaja märkis, et nii HKMS § 46

lg 4 kui ka RVastS § 17 lg 3 annavad hüvitamiskaebuse esitamiseks 10 aastat ning ta on

kaebuse esitanud nimetatud kaebetähtaja jooksul. Kaebaja väitel uskus ta, et tema õiguste

rikkumise korral hakkavad aegumistähtajad kulgema karistusaja lõppedes. Kaebaja palus

ennistamistaotlus rahuldada ja tema hüvitamiskaebus PPA suhtes menetlusse võtta.

5. PPA esitas 16.04.2014 seisukoha (tl 34-35) kaebetähtaja ennistamise taotlusele, paludes

jätta taotlus rahuldamata. PPA märkis, et kaebus on esitatud üks aasta ja 2 kuud seaduses

sätestatud tähtaega ületades. PPA hinnangul puudub mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kuna

kaebaja ei ole esitanud objektiivseid, kaebajast sõltumatuid kauakestvaid põhjuseid, mis

oleksid takistanud kaebuse õigeaegset esitamist, ning hooletust kaebuse esitamise tähtaja

möödalaskmisel ei saa lugeda mõjuvaks põhjuseks. Kolmeaastane tähtaeg kahju hüvitamise

nõude esitamiseks peaks jätma ka õiguslikes küsimustes kogenematule isikule piisava aja

halduskohtusse pöördumise tähtaja ja vaidluse algatamise korra väljaselgitamiseks.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja professionaalset abi kasutanud ega ka kohtult tasuta õigusabi

taotlenud. PPA hinnangul ei saa kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses

toodud asjaolusid pidada mõjuvateks põhjusteks HKMS § 71 lg 1 mõttes ning taotlusest ei

nähtu, et oleksid esinenud objektiivsed või mõjuvad subjektiivsed takistused, mis õigustaksid

tähtaja ennistamist.

6. Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrusega (tl 39-40) jäeti rahuldamata G. Kaziksi taotlus

kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetati menetlus asjas. Määruse põhjendused:

a) Asjaolu, et arestimaja kinnipidamistingimused väidetavalt kahjustasid kaebaja tervist ja

alandasid tema inimväärikust ning et väidetava kahju tekitajaks oli Põhja Prefektuur (alates

01.01.2012 Politsei- ja Piirivalveamet), mille struktuuriüksuseks oli Rahumäe arestimaja, pidi

kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja hoidmine õigusvastastes tingimustes.

Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja hiljemalt

28.12.2009 ning kahjunõude esitamise tähtaeg lõppes 28.12.2012. Kaebaja on esitanud

hüvitamistaotluse PPA-le 26.01.2014 ning kaebuse halduskohtule 02.04.2014. Seega on

kaebus esitatud enam kui aastase hilinemisega.

b) Kaebetähtaegade ennistamise aluseks võivad olla nii objektiivset kui subjektiivset laadi

asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (Riigikohtu 16.01.2009. a määrus nr 3-3-

1-75-08). Kaebaja on kaebetähtaja ennistamise alusena välja toonud, et ta ei olnud varem oma

õigustest teadlik. Kohtupraktika kohaselt võib küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks olla ka

õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine

ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja

vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii

objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge,

lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust

eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul

(Riigikohtu 01.01.2002. a määruse nr 3-3-1-57-02 p 19). Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1

tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru

näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu 16.01.2009. a

määruse nr 3-3-1-75-08 p 17; 21.06.2013. a määruse nr 3-3-1-30-13 p 12).

c) Kaebaja puhul ei ole tegemist õiguslikes küsimustes kogenematu isikuga. Kaebaja on

kohtuinfosüsteemi andmetel alates 2011. aastast esitanud Tartu ja Tallinna Halduskohtutele 11

kaebust ning Tartu Ringkonnakohtule kaks määruskaebust ja ühe apellatsioonkaebuse.

Kaebaja pidi tulenevalt oma kogemustest olema teadlik, et kohtule kaebuse esitamisel on

seaduses ette nähtud kaebetähtajad. Käesoleval juhul ei ole kaebaja professionaalset abi

kasutanud ega kohtult tasuta õigusabi määramist taotlenud. Seega ei ole kaebaja olnud ise

piisavalt hoolas edasikaebetähtaja välja selgitamisel. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest

peab tähtaja ületamisel olema hilinemise põhjus seda kaalukam, mida enam on tähtaega

ületatud. Käeoleval juhul on kaebaja ületanud kaebetähtaega enam kui aasta aega. Tähtaja

ennistamise taotlusest ei nähtu, et esineks sedavõrd kaalukas ja mõjuv põhjus, mis tingiks

tähtaja ennistamise käesolevas asjas. Asja materjalidest ei nähtu, et esineksid objektiivsed või

subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. Kuna puudub mõjuv põhjus

kaebetähtaja ennistamiseks, siis puudub vajadus kaaluda vastanduvaid õigushüvesid

(Riigikohtu 21.06.2013. a määruse nr 3-3-1-30-13 p 12) ning kaebuse esitamise ennistamise

taotlus jääb rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. 24.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse G. Kaziksi määruskaebus (tl 44-44p), milles ta

palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus ja võtta tema kaebus menetlusse.

Määruskaebuse esitaja arvates sätestavad RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4

hüvitamiskaebuse esitamiseks 10-aastase tähtaja kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates. Sündmus, millega rikuti tema õigusi ja tekitati mittemateriaalset kahju,

sai alguse 18.11.2009. Tal on õigus hüvitamiskaebust esitada kuni 18.11.2019. Sellega on

tõendatud, et ta ei ole esitanud hüvitamiskaebust kaebetähtaega rikkudes. Halduskohus on

võtnud õigusvastase seisukoha kaebetähtaja suhtes. Määruskaebuse esitaja palub

ringkonnakohtul, juhul kui RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 ei taga talle õigust esitada

hüvitamiskaebust 10 aasta jooksul, tunnistada nimetatud sätted õigustühiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. HKMS § 124 lg 1 sätestab kohtu kohustuse kontrollida eelmenetluses, kas kaebus on

esitatud tähtaegselt, ja lahendada kaebetähtaja ennistamise taotlus pärast teistelt

menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse

hindamisel, lähtuvalt RVastS § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4, on oluline välja selgitada,

milles seisneb väidetavalt hüvitamisele kuuluv kahju ning millal kaebaja kahjust ja selle

tekitajast teada sai. Riigikohus on leidnud, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates

arestimaja tingimustes on jätkuv haldustoiming. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise

hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale

jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Seega

hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui

lõppes toiming, millega kahju tekitati (Riigikohtu 06.03.2014. a otsuse nr 3-3-1-93-13 p 14).

Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud Riigikohtu seisukoht on asjakohane ka RVastS

§ 17 lg 3 ja kehtiva HKMS § 46 lg 4 koosmõjus tõlgendamisel.

10. Tulenevalt RVastS § 17 lgst 3 ja HKMS § 46 lg-st 4 tuleb kaebus avalik-õiguslikus suhtes

tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebaja

kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kaebaja on kaebetähtaja

kulgema hakkamist mõistnud ekslikult. Kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg hakkas

kaebaja puhul kulgema alates 29.12.2009 ning kahjunõude esitamise tähtaeg lõppes

28.12.2012. Vaidlust ei ole selle üle, et hüvitamiskaebuse on kaebaja esitanud kohtule

03.03.2014 (nähtuvalt ümbrikul olevast postitemplist (tl lk 9), halduskohus on määruse ps 6

ekslikult märkinud kuupäevana 02.04.2014), s.o rohkem kui aasta möödumisel ajast, mil talle

pidi olema teada nii temale tekitatud väidetav kahju kui ka selle tekitaja. Seega oli kaebuse

esitamise ajaks kolmeaastane hüvitamiskaebusega kohtu poole pöördumise tähtaeg

möödunud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebus on esitatud

kaebetähtaega rikkudes.

11. Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu 01.10.2002 määruse

nr 33-1-57-02 p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse

kaotus. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega

hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (16.10.2002 otsuse nr 33141-

02 p 11). Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes

määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda.

12. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud

objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast mittekinnipidamise.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul viidanud ühelegi sellisele

asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ning mida võiks seetõttu

pidada mõjuvaks põhjuseks. Vanglakambris olnud isikliku ruumi osas väidetavast

õigusvastasusest teadasaamine ajaleheartikli või EIK lahendite pinnalt ei ole kahjunõudega

kohtusse pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise

aluseks. Samuti ei saanud hilisemast kohtupraktikast teadasaamine tagantjärgi tekitada

kaebajale mittevaralist kahju. Oma õiguste kaitsel tuleb isikul olla hoolas ning leida endale

vajadusel kohtumenetluses esindaja. Erandjuhtudel on peetud kohtupraktikas võimalikuks

kaebuse tähtaja ennistamist ka subjektiivsetel põhjustel. Halduskohus on õigesti märkinud, et

arvestades kaebaja kogemusi kohtusse pöördumisel läbi mitmete kohtuvaidluste, on

põhjendatud eeldada, et kaebaja pidi olema teadlik kohtule kaebuse esitamisel seaduses

ettenähtud kaebetähtaegadest. Kaebaja ei ole nimetanud subjektiivseid põhjuseid tähtaja

ületamisel ning kohtu hinnangul käesolevas asjas selliseid põhjuseid ka ei esine.

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õiguspäraselt asunud seisukohale, et ei esine

mõjuvat põhjust HKMS § 71 lg 1 mõttes ning kaebetähtaja ennistamise taotlus on

põhjendatult jäetud rahuldamata ja asjas menetlus lõpetatud.

13. Määruskaebuses on esitatud taotlus tuvastada RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4

õigustühisus. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi võttes

lähtepunktiks nende esitaja tegeliku tahte. HKMS § 158 lg-st 4 jätab kohus asja lahendamisel

kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi

põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Eeltoodust juhinduvalt leiab ringkonnakohus, et

määruskaebuse esitaja taotlust tuleb tõlgendada taotlusena jätta määruskaebuse lahendamisel

kohaldamata RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 viimaste vastuolu tõttu Eesti Vabariigi

põhiseadusega.

14. Riigikohus on leidnud, et kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus põhiseadusega

(11.11.2004. a otsuse nr 3-3-1-66-04 p 11), vaid kohtusse pöördumise õiguse mõningane

kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik

(06.09.2007. a määruse nr 3-3-1-40-07 p 11). Tuginevalt Riigikohtu praktikale on

ringkonnakohus veendumusel, et puudub alus asuda seisukohale, et RVastS § 17 lg-s 3 ja

HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud 3-aastane tähtaeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks oleks

vastuolus põhiseadusega. Nimetatud tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahjust ja selle

põhjustanud isikust teadasaanul oleks võimalik pöörduda soovi korral kahju hüvitamise

nõudega kohtu poole.

15. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

21.04.2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel