2-13-31666/57 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ele Liiv ja Imbi Sidok- Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 08.05.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-31666 Tsiviilasi X X-X hagi X X vastu abielu lahutamiseks ja lahutatud töövõimetu abikaasa ülalpidamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 20.02.2014 otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1445,17 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X X-X apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: X X-X (isikukood xxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabikorras vandeadvokaat Rein Napa Kostja: X X (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx)

Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON: Jätta Pärnu Maakohtu 20.02.2014 otsus muutmata arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotamine Jätta menetluskulud hageja kanda.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 27.06.2013 esitas X X-X Tartu Maakohtule hagi X X vastu abielu lahutamiseks. 04.07.2013 määrusega edastas Tartu Maakohus hagi kohtualluvuse korras Pärnu Maakohtule. 27.11.2013 täiendas hageja hagi nõudega kostjalt hageja ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks. 03.01.2014 lõplikult täpsustatud nõudega palus hageja kostjalt välja mõista elatise alates 26.11.2013 järgmiselt: 4 kalendripäeva eest novembris 42,67 eurot (320 : 30 x 4 = 42,67), detsembrikuu eest 160 eurot ja alates 01.01.2014 177,50 eurot kuus, Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava kuupalga alammäära muutumisel aga mitte vähem kui pool sellest alammäärast. 06.12.2013 osaotsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi abielu lahutamise nõudes, jätkates kohtuasja menetlemist hageja ülalpidamisnõude osas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 11.06.2010. Koos abielu lahutusega soovib hageja kostjalt elatise väljamõistmist enese ülalpidamiseks, sest oma terviseseisundi tõttu ei suuda ta pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda. Hagejal on tuvastatud töövõimekaotus 80% ulatuses ja see oli olemas ka poolte abielusuhete lõppemisel. Hageja ainukeseks sissetulekuks on saadav töövõimetuspension ja toetus kokku 270 eurot kuus. Hagejal puudub vara, mida enese ülalpidamise eesmärgil ja vastavalt õigluse ja otstarbeka majandamise põhimõtetele võõrandada. Hageja tavapärasest eluvajadusest lähtudes on tema igakuulised väljaminekud ehk püsikulutused järgmised: kulutused toidule 250-300 eurot, transpordile 50 eurot, eluasemele 85 + 2.40 eurot, sidele 75 eurot, tervishoiule 100 eurot, seega kokku 567.40 – 617.40 eurot. Kostja töötab xxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja tema brutotöötasu viimasel 12 kalendrikuul oli kokku 7593,87 eurot, seega 632,82 eurot kuus. Pärast maksude mahaarvamisi on kostja keskmine kuu netotöötasu 520,17 eurot kuus, millele lisanduvad välislähetuste päevarahad. Kohtu poolt välja nõutud kostja tööandja tõendi kohaselt on kostjale välja makstud päevarahade suuruseks 12-l kuul enne hagi esitamist (arvestama ei peaks tõendil näidatud 2013. a novembri päevaraha 416 eurot) kokku 8832 eurot ehk keskmiselt 736 eurot kuus. Seega oli kostja maksuvaba igakuuline netosissetulek 1256,17 eurot ja kostja on võimeline hagejat kui lahutatud ja abivajavat abikaasat tema ülalpidamisel toetama ka juhul, kui hagejaga samaväärses ulatuses annaks ta ülalpidamist oma alaealisele lapsele ja pensionärist emale. Ülalpidamise suuruse määramisel palub hageja see kostjalt välja mõista samasuguses suuruses, nagu on sätestatud perekonnaseaduse (PKS) §-s 101 lg 1 minimaalsena ühele alaealisele lapsele ehk igakuiselt mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära. Hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks esitas hageja Pensionikindlustusameti otsuse töövõimekaotuse ulatuse kohta, pangakonto väljavõtte saadava pensioni ja toetuse suuruse kohta ja kostja palgatõendi saadava töötasu suuruse kohta.

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväite kohaselt ei ole kostja rahaline seis hageja omast oluliselt parem ning hageja ei vaja normaalseks eluks materiaalset toetust. Kostjal hageja ülalpidamiseks vahendeid ei jätku. Tema ülalpidamisel on alaealine laps X X (sündinud 27.12.1997) ja vanaduspensionärist ema X X. Kostja elab üüripinnal, mis tekitab täiendavaid kulusid. Hageja varaline seis ja heaolu pole muutunud peale kostja lahkumist hageja juurest ning hageja haigestus enne kostjaga abiellumist. Hageja tervislik seisund abielu ajal ei muutunud ja abielu kestis väga lühikest aega hageja ebastabiilsuse tõttu. Hagejal on ka kaks täisealist last.

Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi elatise saamise nõudes rahuldamata. Hagi ei kuulu rahuldamisele, kuna kostjal ei jätku vahendeid hageja ülalpidamiseks. Tõendatud on, et kostja ülalpidamisel on alaealine laps X X. Hageja arvestustest võib järeldada, et kui kostja sissetulekuks on 520,17 eurot ning arvestades sellest maha riigis kehtiva miinimumpalga 355 eurot ja kostja ülalpidamisel oleva lapse elatusraha miinimummääras 177.50 eurot, on summaks 532,50 eurot, seega kostja vahenditest ei jätku hageja ülalpidamisnõude rahuldamiseks. Seadusest ja kohtupraktikast tuleneb, et täisealise isiku ja alaealise lapse ülalpidamist määrates tuleb eelistada last, et lapse heaolu ning tema kasvatamiseks ja hooldamiseks kulutatavad vahendid ei väheneks täiskasvanud isiku arvel. Lisaks omab hageja kinnisvara – xxxxxxxxxxxx ja on võimeline 20% ulatusest töötama ja vahendeid oma ülalpidamiseks teenima.

Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks igakuine elatis välja miinimummääras alates 26.11.2013 järgmiselt: 4 kalendripäeva eest novembris 42,67 eurot (320: 30 x 4 = 42,67), detsembrikuu eest 160 eurot ja alates 01.01.2014 177,50 eurot kuus, Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava kuupalga alammäära muutumisel aga mitte vähem kui pool sellest alammäärast. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, samuti rikkunud menetlusõigust. Vaidlust ei olnud asjaolus, et hageja oma terviseseisundi tõttu ei suuda pärast abielulahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning see abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta ja hindamata hageja taotlusel kohtu enese poolt kostja tööandjalt välja nõutud tõendi kostjale välja makstud välislähetuse päevarahade kohta ja jõudnud ebaõigele järeldusele, et kostja vahenditest ei jätku hageja ülalpidamisnõude rahuldamiseks. Hagi rahuldamata jätmise põhjenduseks on ebaõige ja ebaõiglane arvestada asjaoluga, et hageja töövõime on säilinud 20% ulatuses ja ta on seetõttu võimeline endale ise elatist teenima. Olukord Eesti tööturul, kus aastaid on tööotsijateks ka need, kes on täiesti terved ja töövõimelised, peaks olema üldteada asjaoluks. Maakohus on otsuse tegemisel ebaõiglaselt arvestanud asjaoluga, et hageja omab kinnisvara. Õigluse ja otstarbeka majandamise põhimõtetele ei vastaks see, kui hageja peaks enese ülalpidamiseks võõrandama temale kuuluva kinnisvara, mille põhiliseks väärtuseks on hageja kodu ehk eluase – 150 aastat tagasi ehitatud elamu. Kinnistu võõrandamisel peaks hageja kogu müüdavast saadava sissetuleku kulutama uue samaväärse elamiskõlbliku eluaseme soetamisele, mõeldav ja õiglane ei ole ka kinnisasja ositi võõrandamine selleks, et saada vahendeid enese ülalpidamiseks. Hageja palub TsMS § 652 lg 3 p 1 alusel uue otsuse tegemisel tuvastada, et kostja maksuvaba igakuuline netosissetulek oli 1256,17 eurot ja seega on kostja võimeline hagejat kui lahutatud ja abivajavat abikaasat tema ülalpidamisel toetama ka juhul, kui hagejaga samaväärses ulatuses annaks ta ülalpidamist oma alaealisele lapsele ja pensionärist emale.

Vastustaja seisukoht Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 20.02.2014 otsus tuleb lõppjärelduselt, st hagi rahuldamata jätmise osas, jätta muutmata, kuid kolleegium peab vajalikuks muuta maakohtu põhjendusi. Ühtlasi vastab kolleegium ka apellatsioonkaebuse väidetele.

PKS § 73 lg 1 järgi kui lahutatud abikaasa ei suuda oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt. Seega on ülalpidamisnõude olemasolu ja nõude rahuldamise eelduseks lahutatud abikaasa suutmatus terviseseisundi tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda. Näiteks ei suuda ise enda ülalpidamise eest hoolitseda isikud, kes on töövõimetud ning kellel puudub piisav vara, mille arvel ülalpidamist muretseda. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, leides, et hagejal puudub materiaalse toetuse vajadus.

Käesoleval juhul on tuvastatud, et hageja oli abielu lahutamise ajal 80% töövõimetu üldhaigestumise tõttu, mida tõendab sotsiaalkindlustusameti 03.07.2013 otsus nr 995730, mille järgi hageja on 80% töövõimetu alates 30.06.2013 kuni 30.06.2014. Hageja igakuine sissetulek on töövõimetuspension, mille suurus käesoleval ajal on 214,69 eurot ja sotsiaaltoetus 53,79 eurot, kokku 268,39 eurot. Kui lähtuda asjaolust, et statistikaameti andmetel oli elatusmiinimumiks 2013. aastal 205,3 eurot leibkonna iga liikme kohta, siis tuleb asuda seisukohale, et juba hageja igakuine sissetulek pensioni ja toetuse näol ületab elatusmiinimumi ja seetõttu hagejal ülalpidamisnõuet kostja vastu ei ole. Lisaks tuleb ülalpidamisnõude olemasolu kindlaksmääramisel arvestada ka hageja osalist töövõimet 20% ulatuses, mis võimaldab hagejal saada täiendavat sissetulekut. Apellatsioonkaebuse väide, et tööd on raske leida ka tervetel ja töövõimelistel isikutel, ei anna siiski alust osalist töövõimet mitte arvestada. Hageja ei ole ka esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks otsinud tööd, kuid sellel vaatamata ei ole seda saanud või et mingigi töö saamine oleks tal põhimõtteliselt välistatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult arvestanud ka asjaolu, et hageja omab kinnisvara (18 394 m2), mida tulenevalt PKS § 74 lg-st 2 saaks hageja kasvõi osaliselt võõrandada enda ülalpidamise eesmärgil. Seega on alust järeldada, et hagejal endal on võimalus saada kokku ülalpidamist suuremas ulatuses kui ainult 268,39 eurot kuus. Ka Riigikohus on 13.03.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13 p-s 18 leidnud, et ülalpidamisnõude rahuldamise eelduseks on lahutatud abikaasa abivajadus, s.o võimetus end ise oma sissetuleku või vara arvel ülal pidada.

Kolleegium leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et hageja on abivajav sissetuleku või vara puudumise või vähesuse tõttu, siis tuleks hagi ikkagi jätta rahuldamata. Kolleegium nõustub sel juhul põhimõtteliselt ka maakohtu põhjendusega, et kostja tuleks vabastada endise abikaasa ülapidamiskohustusest seetõttu, et tal ei jätku vahendeid endise abikaasa ülalpidamiseks. PKS § 76 lg 2 järgi võib kohus vabastada endise abikaasa ülapidamiskohustusest niivõrd, kuivõrd see abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades suuteline andma ülalpidamist saama õigustatud abikaasale ülapidamist ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata.

Maakohus on siinjuures ebatäpselt, juhindudes hageja arvestusest, määratlenud kostja keskmiseks kuutasuks (neto) 520,17 eurot. Kostja tööandja 18.12.2013 palgatõendi järgi oli kostja bruto kuutöötasu perioodil november 2012 kuni oktoober 2013 (12 kuud) keskmiselt 607,82 eurot, mis arvestades tulumaksu, töötuskindlustusmakset ja kogumispensioni II samba makset teeb netokuutöötasuks 491,20 eurot. Isegi kui jätta arvestamata kogumispensioni II samba makse (ja lisaks veel töötuskindlustusmakse), mille kinnipidamise kohta puuduvad andmed, siis oleks kostja netokuutöötasuks ikkagi vastavalt 500,81 eurot või 510,42 eurot kuus.

Seega, arvestades vaieldamatut asjaolu, et kostja on kohustatud andma ülalpidamist ühele oma alaealisele lapsele vähemalt pooles ulatuses kuupalga alammäärast (mis alates 01.01.2014 on 355 eurot), s.o 177,5 euro ulatuses, jääks kostja enda ülalpidamiseks (arvestades netokuutöötasuna 491,20 eurot) 313,70 eurot. Nimetatud summat saab pidada kostja tavaliseks ülalpidamiseks vajalikuks summaks ja seetõttu on alust vabastada kostja hageja ülalpidamisest PKS § 76 lg 2 alusel. Apellatsioonkaebuse väide, et kostja sissetulekuna tuleb käsitada ka välislähetuse päevarahasid, mida kostja on saanud perioodil november 2012 kuni oktoober 2013 kokku 8832 eurot, s.o keskmiselt 736 eurot kuus, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrusega nr 110 kinnitatud „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ §-le 4 on päevaraha välislähetuse teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstav raha. Päevaraha maksmise eesmärgiks ei ole täiendava töötasu maksmine, vaid isikule välislähetuses viibimise olukorras võimalike lisakulude hüvitamine ja seetõttu ei ole põhjendatud välislähetuse päevarahade arvestamine isiku tuluna, millest peaks päevaraha saav isik maksma ülalpidamist.

Kolleegium leiab, et juhul, kui hageja oleks abivajav, siis PKS § 76 lg 1 p 1 alusel on alust vabastada kostja ülalpidamiskohustusest ka seetõttu, et poolte abielu kestis lühikest aega (koos lahutusprotsessiga veidi üle kolme aasta). Pooltel ühiseid lapsi ei ole. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et hageja tervis ei halvenenud abielu kestel, s.o hageja tervislik seisund oli juba enne abielu sama nagu abielu ajal ja on sama ka pärast lahutust. Seetõttu oleks sellistel asjaoludel äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt elatise maksmist lahutatud abikaasale.

Kolleegium peab vajalikuks märkida muu hulgas ka seda, et iseenesest on väär ka hageja arusaam, et PKS §-s 101 sätestatud elatise alammäär kohaldub ka teiselt lahutatud abikaasa ülapidamise väljamõistmisel. Nimetatud säte kohaldub ainult elatise väljamõistmisel alaealisele lapsele. Lahutatud abikaasale ülalpidamise väljamõistmisel reguleerivad ülalpidamise suurust PKS §-d 74 ja 76, milles ei ole sätestatud elatise alammäära.

Menetluskulud

Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

X Allikvere

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu