2-13-7500/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja

Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.05.2014, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-7500

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

AS-i Nordea Finance Estonia hagi A Si vastu võla

väljamõistmiseks

87 300,41 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.12.2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Nordea Finance Estonia AS apellatsioonkaebus

22.04.2014

Hageja Nordea Finance Estonia AS (registrikood

10237140,

asukoht

Liivalaia

45/47,

Tallinn),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja AŠ (IK XXXXX, elukoht XXXXXXX)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 09.12.2013 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud

1. Nordea Finance Estonia AS esitas 15.02.2013 Harju Maakohtusse hagi A Š vastu võla

87 300,41 euro saamiseks.

2. Hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ sõlmisid järgmised liisingulepingud:

31.03.2006 – I leping nr 20061273 - liisinguesemed kompressor Kaeser M43 tähisega

WKAONO75462612824, kompressor Kaeser M43 tähisega XXXXXXX, betoonsilur

900mm B Honda GX, pump Pramac MP-56-3, plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP-

18/45-2, plaatvibraator BP30/38-3, vibrotamp SRV 62, vibrotamp SRX 65 R-3 ja

poomtõstuk Dino 150T;

08.11.2006 – II leping nr 20065190 - liisinguese tõstuk Dino 210 XT;

24.04.2007 – III leping nr 20072365 - liisinguese tõstuk Dino 210 XT;

14.03.2008 – IV leping nr 20074334 - liisinguesemed 3 Geda rippkiike AS 650 ja

Geda lift 250 Comfort;

10.04.2008 – V leping nr 20080012 - liisinguese Scanclimber SC1432;

10.04.2008 – VI leping nr 20080011 - liisinguese Scanclimber SC 1432 Mast

Assemble Crane.

3. 15.08.2008 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja kohustus

vastutama solidaarselt Kummer & Partner Eesti OÜ-ga kohustuste eest, mis tulenevad

Kummer

&

Partner

Eesti

OÜ-le

nimetatud

liisingulepingutest.

Käenduse

maksimumsummaks lepiti kokku 223 690,77 eurot.

4. Kummer & Partner Eesti OÜ-l tekkisid 2008.a raskused liisingulepingutest tulenevate

kohustuste täitmisel, mistõttu sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ 17.06.

ja 15.08.2008 lepingu nr 20072365 muudatuskokkuleppe ning kahel korral muudeti ka

kõiki ülejäänud lepinguid: 15.08.2008 ja 22.07.2009. Kummer & Partner Eesti OÜ

rikkus lepingutest tulenevaid arvete tasumise kohustusi, mistõttu ütles hageja lepingud

18.02.2010 üles ja müüs lepingute esemeks olnud vara. Enne vara müüki panekut oli

vajalik selle ülevaatus ning osade tarvikute vahetus. Hageja kandis ka kulusid seoses

vara võõrandamisega.

5. Liisinguesemete müügist saadu ei katnud liisingulepingute lõpetamisest tulenevaid

hageja nõudeid.

6. Hageja nõue koosneb järgmistest summadest:

- lepingu I järgi 17 526,88 € (vara jääkmaksumus) + 1053,31 € (maksete võlgnevus) +

67,78 € (müügikulu) - 17 799,00 € ( müügihind) = 848,97 €

- lepingu II järgi 26 045,02 € (vara jääkmaksumus) + 1809,23 € (maksete võlgnevus) -

17 100,00 € ( müügihind) = 10 754,25 €

- lepingu III järgi 32 578 € (vara jääkmaksumus) + 1861,66 € (maksete võlgnevus) +

330,10 € (ülevaatuse ja remondikulu) – 21 250,63 € ( müügihind) = 13 519,89 €

- lepingu IV järgi 36 338,21 € (vara jääkmaksumus) + 3357,76 € (maksete võlgnevus) +

1200 € (müügikulu) -25 000,00 € ( müügihind) = 15 895,97 €

- lepingu V järgi 46 564,04 € (vara jääkmaksumus) + 633,26 € (maksete võlgnevus) -

25 000,00 € ( müügihind) = 22 197,30 €

- lepingu VI järgi46 505,39 € (vara jääkmaksumus) +2578,64 € (maksete võlgnevus) –

25 000 € ( müügihind) = 24 084,03 €

- kokku 87 300,41 €

Kostja vastuväited

7. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja poolt esitatud vara hindamisaktid kajastavad

ebaõigesti vara väärtust selle tagastamise hetkel, hageja võõrandas vara odavamalt

selle tegelikust turuväärtusest. Hageja ei võtnud vastu kostja abi liisinguesemete

müümiseks. Liisinguvõtja ei keeldunud vara tagastamast. Hageja, sõlmides vara

tagastamiseks lepingu Baltem AS-iga suurendas sellega ebamõistlikult oma kulutusi.

Remondikulu kostjalt nõudmine ei ole põhjendatud. Osade liisinguesemete

müügiandmed on esitamata. Alusetu on müügi korraldamise eest Baltem AS-ile tasutu

kostjalt nõudmine, kui vara müüdigi Baltem AS-ile. Kõik tasumata arvetest tulenevad

nõuded on aegunud. Hageja on minetanud ka müügikahju nõudeõiguse, kuna hageja ei

ole oma nõuet kostja vastu pannud maksma mõistliku aja jooksul. Hageja ja Kummer

& Partner Eesti OÜ sõlmisid 19 liisingulepingut, hageja on ajanud segi erinevate

lepingute liisinguesemed.

Esimese astme kohtu otsus

8. Harju Maakohus jättis 09.12.2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

9. Vaidlus puudus selles, et 31.03.2006 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ

liisingulepingu nr 20061273 koos maksegraafikuga. Lepingu muutmiseks sõlmiti

15.08.2008 ja 22.07.2009 muudatused koos maksegraafikutega, 08.11.2008 sõlmisid

hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr 20065190 koos

maksegraafikuga ja lisaga 1. Lepingu muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja 22.07.2009

muudatus koos maksegraafikuga. 24.04.2007 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner

Eesti OÜ liisingulepingu nr 20072365 koos maksegraafikuga ja lisaga 1. Lepingu

muutmiseks sõlmiti 17.06.2008 ja 15.08.2008 muudatus koos maksegraafikuga.

14.03.2008 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr

20074334 koos maksegraafikuga. Lepingu muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja

22.07.2009 muudatus koos maksegraafikuga. 10.04.2008 sõlmisid hageja ja Kummer

& Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr 20080012 koos maksegraafikuga. Lepingu

muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja 22.07.2009 muudatus koos maksegraafikuga.

10.04.2008 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr

20080011 koos maksegraafikuga. Lepingu muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja

22.07.2009 muudatus koos maksegraafikuga. Hageja ütles kõik nimetatud

liisingulepingud üles 18.02.2010. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt

Kummer & Partner Eesti OÜ-ga liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise

eest. Vastutuse maksimumsumma on 223 690,77 eurot.

10. Kostja leidis, et liisingumaksete arvetest tulenevad nõuded on aegunud ning hageja on

müügikahju nõudeõiguse minetanud.

11. Hageja esitas liisingulepingu I alusel arved nr 10982424, 10961356 ja 10940343, mille

tasumise tähtajad olid vastavalt 01.03., 01.02. ja 01.01.2010 kokku 1053,31 eurot.

Hageja esitas liisingulepingu II alusel arved nr 10941984, 10962918 ja 10983986,

mille tasumise tähtajad olid vastavalt 16.12.2009, 16.01. ja 16.02.2010 - 1809,23

eurot. Hageja esitas liisingulepingu III alusel arved nr 10943816, 10964559 ja

10985566, mille tasumise tähtajad olid 16.12.2009, 16.01. ja 16.02.2010 - 1861,66

eurot. Hageja esitas liisingulepingu IV alusel arved nr 10944877, 10965579 ja

11205274, mille tasumise tähtajad olid 16.12.2009, 16.01. ja 16.02.2010 - 3357,76

eurot. Hageja esitas liisingulepingu V alusel arved nr 10944904, 10965602 ja

10986605, mille tasumise tähtajad olid 01.01., 01.02. ja 01.03.2010 – kokku 633,26

eurot. Hageja esitas liisingulepingu VI alusel arved nr 10944903, 10965601 ja

10986604, mille tasumise tähtajad olid vastavalt 01.01., 01.02. ja 01.03.2010 - kokku

2578,64 eurot.

12. Kuna TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks

muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, tuleb eristada nõudeid, mis olid

muutunud sissenõutavateks enne lepingute ülesütlemist, nõuetest, mis muutusid

sissenõutavateks ülesütlemisjärgselt. Kohus leidis, et liisingumaksete tasumise

kohustus on korduv kohustus TsÜS § 154 tähenduses, kuna makseid tuli tasuda

regulaarselt

igakuiselt.

Seega

hakkas

16.12.2009

maksetähtpäevaga

arvete

aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010 ning lõppes 01.01.2013. Hagi esitati kohtule

15.02.2013. Seega on 16.12.2009 maksetähtpäevaga arvetel nr 10941984, 10943816,

10944877 kajastatud nõuded 137,68 + 172,14 + 1065,11 eurot aegunud.

13. Arvete, mille tasumise tähtpäev oli 01.01., 16.01., 01.02. ja 16.02.2010,

aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 154 alusel kulgema 01.01.2011 ja oleks lõppenud

01.01.2014. Nimetatud arvetel kajastuvate nõuete osas ei ole hagi aegunud. Enne

01.03.2012 maksetähtpäevaga arvete tasumistähtaja saabumist ütles hageja lepingud

üles. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat.

Isegi kui asuda seisukohale, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue muutub

sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest, siis ei olnud hagi esitamise ajaks

möödunud 3 aastat lepingute ülesütlemisest ning hageja kulutuste hüvitamise nõue ei

ole aegunud.

14. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja on nõudeõiguse kaotanud, kuna ei

ole seda maksma pannud mõistliku aja jooksul. Seaduses sätestatud aegumistähtaja

sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku

tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid

ainult erandlikud asjaolud. Selliseid erandlikke asjaolusid ei ole kostja kohtu ette

toonud. Kostjal ei saanud olla õigustatud ootust, et hageja oma nõudeõigust ei

kasutagi, tulenevalt üksnes asjaolust, et ta ei olnud seda pikema aja jooksul teinud, sest

möödunud ei olnud seadusest tulenev nõude aegumise tähtaeg.

15. Pooled vaidlesid selle üle, mis oli lepingu I esemeteks. Hageja leidis, et nendeks olid

kompressor Kaeser M43 tähisega XXXXX, kompressor Kaeser M43 tähisega

XXXXXXXXX, betoonsilur 900mm B Honda GX, pump Pramac MP-56-3,

plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP-18/45-2, plaatvibraator BP30/38-3, vibrotamp

SRV 62, vibrotamp SRX 65 R-3 ja poomtõstuk Dino 150T. Kostja väitel oli lepingu I

esemeks üks kompressor, mitte kaks. Lepingu I esemeteks ei olnud pump Pramac,

samuti vibrotambid SRV ja SRX.

16. Lepingu I p 1 varana oli märgitud kompressor, poomtõstuk ja vibroplaadid vastavalt

arvele. Vara eritunnuste lahtrisse on märgitud: vastavalt liisinguvõtja poolt

aktsepteeritud müüja arvele nr VMK-260668. Nähtuvalt lepingust on pooled mõiste

„vara“ all silmas pidanud liisinguesemeid. Hageja on esitanud arve nr VMK-260668.

Arvelt

nähtuvad

järgmised

esemed:

kompressor

Kaeser

M

kood

WKAONO7546261u, plaatvibraator CR 2, plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP

18/45-2, plaatvibraator BP 30/38-3, betoonisilur 900 mm B Honda GX1600X,

poomtõstuk Dino 150T. Lepingu I kahes muudatuses täiendavate liisinguesemete

Kummer & Partner Eesti OÜ kasutusse andmises kokku ei lepitud. Ka nimetatud

muudatustel, lepingu I alusel esitatud arvetel ja liisinguesemete omandamise

tõendamiseks esitatud müügilepingul on varana märgitud kompressor, poomtõstuk ja

vibroplaadid vastavalt arvele. Kohus leidis, et liisingulepingu I esemeteks olid

kompressor Kaeser M 43 kood WKAONO7546261u, plaatvibraator CR 2,

plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP 18/45-2, plaatvibraator BP 30/38-3,

betoonisilur 900 mm B Honda GX1600X, poomtõstuk Dino 150T.

17. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et mõlema kompressori lepingu I liisinguesemeks

olekut tõendavad vara vastuvõtmisaktid nr 222 TLN-N ja nr 223 TLN-N, millel

kummagi kompressori puhul on viidatud liisingulepingule I. Vara vastuvõtmisakt ei

mõjuta ega tõenda liisingulepingu sisu. Analoogsele seisukohale asus kohus

vibrotambi SRV 62 tagastamist kajastava vara vastuvõtmisakti nr 233TLN-N,

vibrotambi SRX 65 R-3 tagastamist kajastava vara vastuvõtmisakti nr 232TLN-N ja

pumba Pramac tagastamist kajastava vara vastuvõtmisakti nr 235TLN-N suhtes.

Hageja väitis, et vastuvõtuaktid tõendavad vara liisinguvõtja kasutuses olemist, kohus

leidis, et need ei tõenda, millisel õiguslikul alusel vara liisinguvõtja kasutuses oli.

Pooled ei vaielnud, et hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ olid sõlminud arvukalt

liisingulepinguid, kuid hageja esitas hagi ainult osade lepingute alusel. Kuivõrd

liisingulepingu I esemeteks ei olnud kompressor Kaeser M43 tähisega XXXXXXXX,

pump Pramac MP-56-3, vibrotamp SRV 62 ja vibrotamp SRX 65 R-3, siis jättis kohus

tähelepanuta pinnasetihendajate SRV 62 ja SRX 65 R-3 müügiarve.

18. Vaidlus puudus, et liisingulepingu II esemeks oli tõstuk Dino 210 XT, liisingulepingu

III esemeks tõstuk Dino 210 XT, liisingulepingu IV esemeteks 3 Geda rippkiike AS

650 ja Geda lift 250 Comfort, liisingulepingu V esemeks Scanclimber SC1432 ja

liisingulepingu VI esemeks Scanclimber SC 1432 Mast Assemble Crane.

19. Vastavalt arvele nr Vmk-260668 omandas liisinguandja liisingulepingu I esemed

905 743,20 krooni ehk 49 057,23 euro (ilma käibemaksuta) eest. Nähtuvalt arvest

Vmk-263467 ostis liisinguandja liisingulepingu II eseme 1 094 479,66 krooni ehk

69 950 euroga (ilma käibemaksuta). Liisingulepingu III eseme ostuhind oli

1 072 058,09 krooni ehk 68 517 eurot (ilma käibemaksuta, arve Vmk-271164).

Liisingulepingu IV esemete ostmiseks maksis hageja 64 361,31 eurot - arve 08006,

08007. Liisinguandja omandas liisingulepingu V eseme hinnaga 72 338,50 eurot -

arve 1600001556 ja liisingulepingu VI eseme hinnaga 73 404,50 eurot - arve

1600001555. Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudus.

20. Pooled ei vaielnud, et lepingu I esemete osamaksetega hüvitamata osa ehk jääkväärtus

on 17 526,88 eurot, lepingu II eseme jääkväärtus 26 045,02 eurot, lepingu III eseme

jääkväärtus 32 578,76 eurot, lepingu IV esemete jääkväärtus 36 338,21 eurot, lepingu

V eseme jääkväärtus 46 564,04 eurot ja lepingu VI eseme jääkväärtus 46 505,39 eurot.

21. Valduse lepingu I esemetele taastas liisinguandja 11.03.2010, kompressori osas

09.03.2010. Hageja esitas 09.03.2010 vara vastuvõtuakti nr 223 TLN-N kompressori

Kaeser M43 kohta, 11.03.2010 vara vastuvõtuakti nr 230 TLN-N plaatvibraatori CR4

kohta, 11.03.2010 vara vastuvõtuakti nr 231 TLN-N plaatvibraatori BP 18/45-2 kohta,

11.03.2010 vara vastuvõtuakti nr 234 TLN-N plaatvibraatori BP 30/38-3 kohta,

11.03.2019 vara vastuvõtuakti nr 235 TLN-N betoonisilur 900 mm B Honda GX

kohta. Valduse lepingu II esemele taastas liisinguandja 10.03.2010 - vara vastuvõtuakt

nr 227 TLN-N. Valduse lepingu III esemele taastas liisinguandja 11.03.2010 - vara

vastuvõtuakt nr 238 TLN-N. Valduse lepingu IV esemetele taastas liisinguandja

16.03.2010- vara vastuvõtuakt nr 239 TLN-N ja vara vastuvõtuakt nr 240 TLN-N.

Valduse lepingu V esemele taastas liisinguandja 05.04.2010 - vara vastuvõtuakt nr 242

TLN-N ja lepingu VI esemele 15.04.2010 - vara vastuvõtuakt nr 241 TLN-N.

22. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguesemete väärtuse tõendamiseks nende

liisinguandjale tagastamise hetkel esitas hageja Baltem AS-i hindamisaktid.

Hindamisakti ei ole liisingulepingu IV esemeks olnud Geda lift 250 Comfort kohta,

selle väärtust soovis hageja tõendada vara edasimüügi arvega.

23. Hindamisaktides ei ole nimetatud vara seisundit iseloomustavaid andmeid, näiteks

vara töökorras olek, kulumine, kas ja millised vigastused olid varal, töötundide arv. Ei

nähtu, millise metoodika alusel ja millistele andmetele tuginedes hindaja turuväärtuse

leidis. Ei ole arusaadav, milliseid vara omadusi hindaja hinnangu kujundamisel

arvesse võttis. Arvestades, et hagejale endale on ebaselge, millised esemed andis ta

liisinguvõtja kasutusse lepingu I alusel, nõustus kohus kostja seisukohaga, et kuivõrd

liisinguesemete eritunnused on välja toomata, siis ei selgu hindamisaktidest isegi,

millist vara on üleüldse hinnatud. Eelkõige on see nii lepingut I puudutava

hindamisakti puhul, kus vara on hinnatud kogumis, välja on toomata üksikute esemete

nimetused ja väärtused. Vara edasimüügi arve aga tõendab üksnes hinda, millega üks

konkreetne tehing sooritati. Ainult ühe tehingu põhjal ei ole võimalik teha järeldusi

asja turuväärtuse kohta. Kohus leidis, et hindamisaktide ja müügiarvega ei ole

tõendatud liisinguesemete turuväärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel.

24. Hageja taotlusel määras kohus ekspertiisi liisinguesemete väärtuse kindlaks

tegemiseks nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Pooled esitasid eksperthinnangu

tulemusele vastuväiteid. Kostja leidis, et ekspert lähtus valest kompressori Kaeser

M43 sisseostuhinnast, samuti on aetud segi GEDA toodete kogused ja hinnad.

Eksperdi poolt kasutatud koefitsiendid on meelevaldsed. Scanclimber liftide

hindamisel on kohtuekspert kasutanud koefitsienti 0,6 ja Dino tõstukite puhul 0,65-

0,7, kuigi liftid olid 2 aastat, aga tõstukid 4-9 aastat vanad. Lisakoefitsientide

metoodika ei võimalda määrata seadmete tegelikku turuhinda, sest turuhinnad ei sõltu

sisseostuhinnast.

Turuhinda

mõjutavad

kaubamärk,

väljalaskeaasta,

tehniline

seisukord, sh teostatud hooldus ja töötundide arv. Kuna hageja hindamisaktides

töötundide arvu ära ei märkinud, on sõltumatutel hindajatel raskendatud seadmete

objektiivne hindamine. Hageja leidis, et eksperthinnang ei vasta seaduses sätestatud

nõudmistele sisaldada uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena

tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Vara hindamisel ei ole

õige lähtuda eelkõige amortisatsioonist, sest hinnata tuleb vara tegelikke

müügivõimalusi, mis sõltuvad turuseisundist. Vara soetati majandustõusu, kuid

tagastati majanduslanguse ajal. Ekspert oleks hinnangu koostamisel pidanud aluseks

võtma ka võrdlusmeetodi tuvastamaks hinda, millega oli vara reaalselt võimalik müüa.

Ekspert lähtus eeldusest, et liisinguesemed olid heas seisukorras, kuid näiteks

liisingulepingu II esemeks olnud tõstuk oli katki. Hageja palus, juhul kui kohus ei pea

võimalikuks tugineda hageja esitatud hindamisaktidele liisinguesemete väärtuse

tuvastamiseks, lähtuda väärtuse tuvastamiseks eksperthinnangust.

25. Eksperthinnangus märkis ekspert liisingulepingu I esemeks olnud kompressori

soetusmaksumuseks 3937 eurot. Vastavalt arvele VMK-260668 oli kompressori

soetusmaksumus aga 123 245 krooni ehk 7876,79 eurot. Kohus leidis, et

eksperthinnangust jääb arusaamatuks, mil moel on soetusmaksumus avaldanud mõju

turuväärtuse välja arvestamisele. Ekspert korrutas lõpptehtena vara jääkmaksumust

koefitsiendiga. Samuti ei ühti eksperthinnangus toodud GEDA rippkiikede ja lifti

soetusmaksumus ostuarvetes toodud hindadega. Kohus leidis, et ekspert lähtus osade

liisinguesemete puhul ebaõigetest ostuhindadest.

26. Hinnang ei sisalda uuringute üksikasjalikku kirjeldust. Eksperthinnang koosneb

valdavalt toimikumaterjalide refereerimisest, millele on lisatud eksperdi subjektiivsed

hinnangud asjaolude kohta. Näiteks pidas ekspert vajalikuks märkida, et

„liisinglepingule kirjutas liisinguvõtja vabal tahtel alla“. Eksperthinnangu lisad on

valdavalt toimikumaterjalidest tehtud koopiad. Eriteadmisi rakendades tehtud

hindamistegevust kajastab üksnes tabel. Tabelis on enamjaolt välja toomata

konkreetsed aritmeetilised tehted, mida ekspert arvutamiseks kasutas, mistõttu jääb

ebaselgeks arvestuskäik ning kohus ei saanud seda üle kontrollida. Ei ole arusaadav,

miks on lahtris 14 märkustena viidatud korduvalt hageja poolt esitatud Baltem AS-i

hindamisaktidele, ning kas nendes toodu on kuidagi eksperdi hinnangut mõjutanud. Ei

ole

viidatud,

millisele

alusele

tuginedes

on

leitud

erinevad

kasutatavad

protsendimäärad, koefitsiendid ja millel põhines eksperdi arvamus erinevate seadmete

prognoositud normaalse kasutusaja kohta. Seetõttu ei ole võimalik ümber lükata kostja

väidet, et koefitsiendid on meelevaldsed. Eksperthinnangus on sissejuhatavas osas

juhendmaterjalidena mh viidatud Ehitusministeeriumi tellimisel AS Ehitusekspert

poolt 1991.a koostatud dokumendile „Kinnisvarade (põhivarade, sh masinad-seadmed)

privatiseerimise metoodilised alused ja objektide hindamine“ ning Riigivaraameti

30.01.1992 protokolliga nr 20 kinnitatud materjalile „Metoodilised soovitused

erastatava tervikvara alghinna ja renditava tervikvara väärtuse määramiseks“. Sellise

juhendmaterjali kasutamine aastal 2013 muudab kohtu arvates kaheldavaks, kas

eksperthinnangu koostamisel kasutatud eriteadmised on ajakohased. Eeltoodu alusel

leidis kohus, et eksperthinnang ei tõenda usaldusväärselt liisinguesemete turuväärtust

nende tagastamise ajal.

27. Eksperthinnangust

ei

nähtu,

et

selle

koostamisel

oleks

arvesse

võetud

liisinguesemetega sarnaste esemete müügistatistikat vara tagastamise ajal. Mõlemad

pooled leidsid, et turuväärtust ei saa leida lähtuvalt soetusväärtusest, sest selline

hindamisviis ei arvesta turuseisundit. 2008.a teisel poolaastal sai alguse ulatuslik

majanduslangus, seega ei ole turuseisund liisinguesemete omandamise ning nende

tagastamise ajal võrreldav. Põhimõtteliselt on ühesugust asja ühel ajahetkel võimalik

soetada nii kallimalt kui odavamalt. Vastavalt TsÜS §-le 65 loetakse eseme

väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus leidis,

et analüüsimata, millise hinnaga oli vara reaalselt võimalik võõrandada, ei ole

võimalik saada teada keskmist müügihinda, mistõttu ei ole ekspertiisiaktiga välja

selgitatud vara väärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses. Seetõttu, isegi kui

eksperthinnangut pidada tõendina usaldusväärseks, ei saa sellega tõendatuks lugeda

liisinguesemete väärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel.

28. Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et turuks TsÜS § 65 mõttes tuleb lugeda

vähemalt Euroopa Liitu. Vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks

kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada eelkõige Eesti

lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku

aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida

eelduslikult

Eestis

müüa

ei

õnnestuks.

Nähtuvalt

hageja

poolt

esitatud

müügilepingutest ja arvetest liisinguvara võõrandamise kohta, võõrandati kogu vara

Eesti äriühingutele. Järelikult oli vara müümine Eestis võimalik. Kostja väitis, et vara

võõrandamine toimus liiga kiiresti, seega pole põhjust kahelda, et müük Eestis oli

võimalik mõistliku aja jooksul. Samuti ei saa Saksamaad, Austriat, Rumeeniat või

Hollandit pidada Eesti lähimateks naaberriikideks. Seetõttu jättis kohus tähelepanuta

väljavõtted Saksamaa veebilehtedelt lectura.de ja used.lifts.de. Samuti Industrial

Access SA e-kirja, millel kajastuv meiliaadress ja Bukaresti nimetamine viitavad

Rumeeniale, Saksa ja Austria turgu puudutava e-kirja ja Hollandi ettevõtte NIBM e-

kirja. Ka ei ole Dino210XT väärtus tõendatav müügikuulutusega, sest lisaks sellele, et

tegemist on Soome kuulutusega, pärineb see esiteks 2013. aastast ning teiseks ei saa

üks kuulutus peegeldada turuseisundit. Ainult ühe tehingu kohta sisaldab infot K.

Konga e-kiri, mis pealegi sooritati 2006. aastal. R. Kaunismaa vastab oma e-kirjas

kostja küsimusele vara maksumuse kohta 2011- 2012. aastal, seega ei tõenda e-kiri

ühegi liisingueseme väärtust vara tagastamise hetkel. J. J kiri sisaldab üksnes

ettepanekut kostjale väärtuse arvestamise osas.

29. Plaatvibraatorite kohta esitas kostja P. Kõrgesaare e-kirja, mille kohaselt kui seade on

üle 5 aasta vana, siis tema müügiväärtus kasutatuna sõltub otseselt seadme tehnilisest

seisukorrast ning millised mudelid/mootorid on sellel hetkel tootmises. Objektiivset

hinnangut seadet nägemata on pea võimatu anda. Ka J. R e-kirjas on seostatud

seadmete väärtust otseselt tingimustega, milles seadet on kasutatud. Seetõttu ei tõenda

ka nimetatud e-kirjad liisinguesemete väärtust nende liisinguandjale tagastamise

hetkel. Muid tõendeid liisinguesemete tagastamisaegse väärtuse kohta asjas esitatud ei

ole.

30. Vastavalt VÕS § 367 lg 3 sätestatule ei ole võimalik liisinguandja kulutuste

hüvitamise nõuet välja arvestada ilma liisinguesemete väärtust arvesse võtmata nende

liisinguandjale tagastamise hetkel. Õige on hageja viide, et vastavalt Riigikohtu

praktikale on võimalik liisinguandja nõude kindlakstegemine ka vastavalt vara

müügihinnale, kui see ei erine oluliselt turuväärtusest, kuid erinevuse olulisuse

tuvastamiseks on esmalt vaja välja selgitada vara turuväärtus. Hageja ei tõendanud

liisinguesemete turuväärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust

tulenevalt asus kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

31. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ja

menetluskulud jätta vastustaja kanda.

32. Maakohus käsitles õigesti hageja nõude alusena VÕS § 367 lg-t 1, sellest hoolimata

võttis kohus nõude aegumise puhul arvesse igat hageja poolt esitatud arvet eraldi.

Maakohus eristas nõude aegumise osas nõudeid, mis väidetavalt muutusid

sissenõutavaks enne lepingute ülesütlemist, nõuetest, mis väidetavalt muutusid

sissenõutavaks ülesütlemisjärgselt. Seejuures kohaldas kohus TsÜS §-i 154. VÕS §

367 lg-st 1 tulenev liisinguvõtja kohustus ei ole korduv kohustus TsÜS § 154

tähenduses.

33. Hageja nõue kostja vastu arvete nr 10941984, 10943816, 10944877 alusel ei ole

aegunud. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks

muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 3 algab

kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue

muutub sissenõutavaks. VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja nõue muutub

sissenõutavaks ajal, mil liisinguandja saab teada nõude suurusest - silmas tuleb pidada

kogu liisingulepingust tulenevat nõuet, eraldi arvetel esitatud kuupäevad ei ole

asjakohased. Liisingulepingute ülesütlemisjärgse nõude puhul tuleb lisaks arvesse

võtta seda, et liisinguandja saab liisinguvõtja vastu esitatavast nõude suurusest teada

siis, kui liisinguvara jõuab hagejani ja hagejal on võimalik lasta see ära hinnata ehk

teisisõnu teha kindlaks liisinguvõtja vastu oleva nõude suurus. Niisiis tuleb VÕS §

367 lg 1 alusel esitatud nõude aegumise puhul silmas pidada just seda, millal hageja

sai teada tervislikust nõudest liisinguvõtja vastu. Vastasel juhul võib juhtuda, et

liisinguandja esitab liisinguvõtja vastu küll tasumata arvetest tuleneva nõude eraldi

esitatud arvetest lähtudes, kuid pärast lepingu ülesütlemist tagastatud vara väärtus

tegelikult hoopis katab kõik liisinguvõtja võlgnevused. Selline nõuete eraldi

käsitlemine on selges vastuolud VÕS § 367 lg 1 mõtte ja eesmärgiga.

34. Maakohus tuvastas õigesti, et kui asuda seisukohale, et liisinguandja kulutuste

hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest, siis ei olnud

hagi esitamise ajaks möödunud 3 aastat ülesütlemistest ning hageja kulutuste

hüvitamise nõue ei ole aegunud. Eeltoodust tulenevalt on selge, et hageja VÕS § 376

lg 1 alusel esitatud nõue kostja vastu ei ole osaliselt aegunud.

35. Maakohus tuvastas ebaõigesti liisingulepingu I eseme ja leidis, et liisinguvara hulka

kuulusid üksnes kompressor Kaeser M 43 kood XXXXXXXXu, plaatvibraator CR 2,

plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP 18/45-2, plaatvibraator BP 30/38-3,

betoonisilur 900 mm B Honda GX1600X, poomtõstuk Dino 150T. Tegelikult oli

liisingulepingu I esemete hulgas ka kompressor Kaeser M43, tehasetähisega

XXXXXXXXX; vibrotamp SRV 62, tehasetähisega 502627; vibrotamp SRX 65 R-3,

tehasetähisega 502792 ja pump Pramac MP-56- 3, tehasetähisega CART 1324253.

Hageja tõendas kõikide nimetatud seadmete kuulumist liisingulepingu I eseme hulka.

Samuti, millisel õiguslikul alusel kompressor Kaeser M43, tehasetähisega

WKAONO75452364044; vibrotamp SRV 62, tehasetähisega 502627; vibrotamp SRX

65 R-3, tehasetähisega 502792 ja pump Pramac MP-56- 3, tehasetähisega CART

1324253 Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses olid. Vastupidised maakohtu

seisukohad ei vasta tõele.

36. Hageja ei ole kostja vastu esitanud hagi kõikide liisingulepingute alusel, mis hageja ja

Kummer ja Partner Eesti OÜ vahel kunagi sõlmitud on. Küll aga on hageja ära

näidanud, millised seadmed olid liisinguvõtja kasutuses nende lepingu alusel, millele

hageja nõue tugineb. Hageja esitas vara vastuvõtuaktid nr 222 ja nr 223, milles on

selgitatud, et tegu on vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga, millega kostja kui

Kummer ja Partner Eesti OÜ on 09.03.2010 tagastanud hagejale liisingulepingu I

esemeteks olnud kompressorid Kaeser M 43 tehasetähisega XXXXXXXXXja

XXXXXXXX. Mõlemad aktid on nii hageja kui kostja enda poolt allkirjastatud.

Kohtu seisukoht, et vara vastuvõtuaktid ei mõjuta ega tõenda liisingulepingu sisu, ei

ole õige. Hageja tõendas, et mõlemad kompressorid olid Kummer ja Partner Eesti OÜ

kasutuses ning kostja kui Kummer ja Partner Eesti OÜ on need pärast liisingulepingu I

ülesütlemist hagejale tagastanud. Kui liisingulepingu I eseme hulgas ei oleks olnud

kahte kompressorit vaid üks, nagu kohus leidis, siis ei oleks kostja vastavaid

vastuvõtuakte allkirjastanud. Analoogne olukord on vibrotambi SRV 62, vibrotambi

SRX 65 R-3 ja pumba Pramac puhul, mille Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses

olemist tõendas hageja samuti pärast liisingulepingu I ülesütlemist allkirjastatud

üleandmise-vastuvõtmise aktidega. Maakohus tuvastas õigesti, et vastuvõtuaktid

tõendavad, et vara oli Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses. Millise lepingu alusel

need liisinguvõtja kasutuses olid, tuleneb aktidest, kus on selgelt kirjas, et liisinguvõtja

kasutas nimetatud seadmeid liisingulepingu I järgi. Kohus ei põhistanud, miks ei oma

liisingueseme kindlaks tegemisel tähtsust vastuvõtuaktid, kus on selgelt märgitud

liisingulepingute number, mille alusel vara Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses oli.

Hageja tõendas dokumentaalsete tõenditega, mis seadmed Kummer ja Partner Eesti

OÜ kasutuses liisingulepingu I alusel olid. Seeläbi ei ole põhjendatud kohtu seisukoht,

nagu ei oleks hageja ise teadlik, millised seadmed liisingulepingu I eseme hulka

kuulusid.

37. Maakohus leidis ebaõigesti, et hindamisaktidega ja müügiarvega ei ole tõendatud

liisinguesemete turuväärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Hindamisaktid

on tehtud vahetult pärast liisingulepingute ülesütlemisele järgnenud liisinguvara

tagastamist, kui hageja oli liisingulepingud üles öelnud ning Kummer ja Partner Eesti

OÜ oli vara hagejale tagastanud, siis lasi hageja selle ära hinnata. Hageja esitas

liisingulepingute I, II, III, V, VI esemeks olnud vara kohta ka vastava hindamisakti,

kust on selgelt näha, mis vara hindaja on hinnanud ning millest lähtuvalt on ta vastava

hinnanguni jõudnud

38. Hindamisaktidel on konkreetselt välja toodud, millise liisingulepingu eseme kohta on

hindamisakt koostatud. Ka liisingulepingu I puhul on selgelt nähtav, et hinnatud on

just selle liisingulepingu esemeks olnud seadmeid. Hindamisaktides on välja toodud,

millest lähtuvalt on hindaja sellise turuväärtuseni jõudnud. Nimelt on aktides

selgitatud, et kuna hindaja on tutvunud seadmetega tehnilise seisukorraga, siis selle

tulemusena ongi välja kujunenud väärtus, mida hindaja arvates need seadmed

kohalikul turul omavad (keskmine turuhind). Hindamisaktide koostaja Baltem AS on

suur ja edukas ehitus- ja kaevandusmasinate müügiga, parandamisega ja hooldamisega

tegelev ettevõte. See, et hindamisakti on koostanud vahetu ülevaatuse tulemusena

piisavate teadmistega oma ala spetsialist, annab juba ise tunnustust sellest, et isikul on

liisinguvaraks olnud seadmete ja nende turuväärtuse kindlaks tegemiseks piisavad

teadmised.

Igapäevaselt

selliste

seadmetega,

nende

müügihindade

ja

remondikalkulatsioonidega kokku puutudes on Baltem AS-i hindaja suutnud anda

liisinguvara turuvääruse kohta vaieldamatult adekvaatse hinnangu. Seega on hageja

lisatud hindamisaktid vara turuväärtuse kindlaksmääramisel asjakohased ning

tõendavad liisinguvara turuväärtust ajal, mil need liisingulepingute ülesütlemise

järgselt hagejale tagastati.

39. Isegi kui hindamisaktidel oleksid väidetavad vormistuslikud vajakajäämised, siis ei

omaks need ikkagi vara turuväärtuse kindlaks tegemisel tähtsust. Hageja esitas oma

väidete tõestuseks dokumentaalsed tõendid, milles kajastatud andmeid ei ole kostja

suutnud ümber lükata. Hageja on oma nõudeid põhjendanud. Kostja oma vastuväiteid

tõendanud ei ole. Samuti ei ole kohus suutnud tuua mõjuvaid põhjuseid, millest

lähtuvalt tuleks hageja esitatud hindamisaktid vara turuväärtuse kindlaks tegemisel

kõrvale jätta või lugeda neid mitte piisavateks.

40. Kohtul tuleb tõendeid hinnata kogumis. Hageja esitas tõendid liisinguvara turuväärtuse

kohta liisinguandjale tagastamise hetkel, müügiarved, mis näitavad, millise hinnaga oli

liisinguvara võimalik tegelikult kohalikul turul võõrandada. Nii hindamisaktid kui

vara müügilepingud ja –arved näitavad seda, mis oli liisingulepingute esemeks olnud

seadmete turuväärtus. Seega ei ole põhjendatud kohtu väide, et hageja ei ole

liisinguvara turuväärtust tõendanud. Riigikohus on asunud seisukohale, et isegi

üldsõnalised müügikuulutused võivad olla tõenditeks, millele kohus saab rajada oma

otsuse. Kui müügikuulutused, mis üldjuhul ei põhine asjatundja hinnangul, on

tõendiks vara väärtuse kindlaks tegemisel, siis vaieldamatult on seda ka

hindamisaktid. Hindamisaktid on koostanud eriteadmisi omav isik tuginedes eelnevale

praktikale ja tegelikele müügivõimalustele. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 232

lg-t 2.

41. Liisingulepingust tuleneva liisinguandja nõude kindlaks tegemisel võib liisinguandja

lähtuda ka vara tegelikust müügihinnast, kui see ei ole erinev vara turuväärtusest.

Riigikohus on selgitanud, et lubatud on ka liisingueseme tagastamisaegse väärtuse

asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme

turuhinnast. Sellega on oma otsuses nõustunud ka maakohus, öeldes, et liisinguandja

nõude kindlakstegemine on võimalik ka vastavalt vara müügihinnale. Ka antud juhul

ei erine liisinguvara müügihinnad oluliselt nende turuväärtusest liisinguandjale

tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul liisingulepingute

esemeteks olnud seadmete turuhinna kindlaks tegemisel lähtuda hageja esitatud

hindamisaktidest ja liisinguvara müügiarvetest.

42. Maakohtus asus ebaõigele seisukohale, et eksperthinnang ei tõenda usaldusväärselt

liisingueseme turuväärtust ning isegi, kui pidada eksperthinnangut usaldusväärseks, ei

saa sellega lugeda tõendatuks liisinguesemete väärtust nende liisinguandjale

tagastamise ajal. Ekspertiisi vara turuväärtuse kindlaks tegemiseks määras kohus ise.

Tulenevalt sellest, et kohus rahuldas 19.08.2013 hageja taotluse tehnoloogilise

sisseseade hindamise alase ekspertiisi läbiviimiseks, pidas kohus sellise tõendi

kogumist põhjendatuks ja vajalikuks, kuna kohtul endal puuduvad eriteadmised

vaidluse lahendamisel tähtust omavate asjaolude välja selgitamiseks. Ekspertiisi viis

läbi kohtu poolt määratud riiklikult tunnustatud ekspert Lembit Sõmer, kohus pidi

olema veendunud selles, et eksperdil on vajalikud teadmised tehnoloogiliste

sisseseadete hindamise alal. Vastasel juhul oleks kohus pidanud määrama eksperdiks

kellegi teise.

43. Maakohtul ei ole võimalik otsustada seda, kas riiklikult tunnustatud eksperdi poolt

teostatud kohtulik ekspertiis on teostatud vastavalt nõuetele ning kas eksperdil oli

hinnangu andmiseks piisavalt pädevust. Olukorras, kus kohus ise on tellinud riiklikult

tunnustatud eksperdilt eksperthinnangu, ei saa kohus öelda, et tegu on ebapädeva

isikuga. Kohus on otsuses lisaks välja toonud, et ekspert on hinnangu koostamisel

lähtunud juhendmaterjalist, mis muudab kohtu hinnangul kaheldavaks, kas Lembit

Sõmeri eriteadmised on asjakohased. Hageja hinnangul puuduvad kohtul selleks

vajalikud teadmised. Seetõttu on kohus jätnud ebaõigesti kõrvale eksperthinnangu,

millega on vaieldamatult tõendatud hageja nõue vähemalt 40 765,03 euro ulatuses.

44. Asjaolu, et eksperthinnangus võib olla ebatäpsusi - koefitsendid ei ole põhjalikult lahti

kirjutatud jms, ei anna õigust see täiesti tähelepanuta jätta. Täiesti ootamatult on kohus

otsuses selgitanud, et kohtu hinnangul ei ole riiklikult tunnustatud eksperdi poolt antud

asjatundjaarvamus asjakohane ning sellega ei ole võimalik tõendada liisinguvara

turuväärtust. Kohus võttis eksperthinnangu asja materjalide juurde. Seejuures ei ole

kohus kuidagi avaldanud ega selgitanud, et tegu võiks olla ebausaldusväärse

hinnanguga või, et sellise ekspertiisiga ei ole tegelikult üldse võimalik liisinguvara

turuväärtust kindlaks teha. Kui kohus oleks hagejale varasemalt selgitanud, et

riiklikult tunnustatud eksperdi poolt teostatud eksperthinnangus esinevad sellised

puudused, mis kohtu hinnangul muudavad ekspertiisi ebausaldusväärseks, oleks kohus

pidanud andma hagejale võimaluse taotleda kordusekspertiisi või vähemalt võimaluse

esitada oma nõude suuruse kohta täiendavaid tõendeid.

45. Olukorras, kus hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks nii eriteadmistega isiku

hindamisaktid kui kohtu poolt küsitud riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangu, tekkis

hagejal põhjendatult arusaam, et tema nõue on dokumentaalsete tõenditega tõendatud.

Isegi juhul, kui kohus ei oleks pidanud põhjendatuks hageja nõuet kogu haginõude

ulatuses, siis 40 765,03 euro osas on nõue tõendatud riiklikult tunnustatud eksperdi

hinnanguga. Seda, et kohus jätab otsuse tegemisel tähelepanuta nii menetluspoolte

esitatud tõendid kui enda poolt kogutud eksperdi arvamuse, ei oleks hageja osanud ette

näha. Niisiis on kohus loonud justkui olukorra, kus kõik hageja nõude tõendamiseks

esitatud ja kogutud tõendid on otsuse tegemisel jäetud kõrvale. Suures osas on kohus

jätnud selle ka põhjendamata. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1.

46. Alljärgnevalt esitab hageja kohtule

alternatiivselt taotluse kordusekspertiisi

läbiviimiseks juhul, kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et hageja esitatud

hindamisaktid, müügilepingud ja –arved ning 28.08.2013 teostatud kohtulik ekspertiis

ei tõenda liisinguvara väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja palub

kohtul juhul, kui kohus leiab, et maakohtu seisukoht riiklikult tunnustatud eksperdi

Lembit Sõmeri eksperthinnangu puuduste kohta vastab tõele, määrata liisinguvara

turuväärtuse välja selgitamiseks kordusekspertiis.

Vastustaja seisukoht

47. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhjendused

48. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud asja

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

49. TsMS § 656 lg-te 1 ja 2 alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab

asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust

kõrvaldada.

50. Käesolevas asja on maakohus hagi menetlemisel rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud

selgitamiskohustust ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Eelmenetluse

ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama

hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete

kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

51. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et tõendamata on liisingueseme

tagastamisaegne väärtus, mistõttu ei ole võimalik määrata hageja nõude suurust VÕS

§ 367 lg 3 järgi. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. Kui maakohus ei

pidanud võimalikuks esitatud tõendite alusel määrata vara tagastamisaegset väärtus,

oleks ta pidanud seda pooltele selgitama tulenevalt TsMS §-st 351 ja Riigikohtu

praktikast

kohtute

selgitamiskohustuse

täitmise

osas.

Hageja

taotles

oma

tõendamiskoormise täitmiseks kohtu abi ja palus määrata kohtulik ekspertiis vara

tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemiseks ning tasus ekspertiisi tasu. Kohus määras

viia läbi tehnoloogilise sisseseade hindamise alane ekspertiis, tegi selle läbiviimise

ülesandeks riiklikult tunnustatud ekspert L S ja esitas eksperdile küsimused iga

liisingulepingu esemeks oleva vara tagastamisaegse väärtuse kohta. Ekspert vastas

kõigile kohtu poolt esitatud küsimustele. Sellises olukorras ei saanud kohus jätta hagi

rahuldamata põhjusel, et kostjal ja kohtul oli eksperdi arvamusele rida etteheiteid.

Kohus oleks saanud eksperdi kutsuda kohtuistungile, küsida selgitusi kasutatud

algandmete ja meetodite kohta, küsida täiendavat kirjalikku arvamust, arvestades

poolte seisukohti, aga samuti määrata uus ekspertiis. Kuna hageja nõustus sellega, et

kohus lähtub vara väärtuse määramisel läbiviidud ekspertiisi tulemustest, oli just

kostja kohustus esitada omapoolsed tõendid kõigi liisingulepingu esemete väärtuse

kohta, mida maakohus pidi kostjale selgitama.

52. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole nõudeõiguse

kaotanud põhjusel, et ei ole seda maksma pannud mõistliku aja jooksul. Seaduses

sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu

põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste

kaitseks hagi esitada. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu käsitlusega osas,

milles maakohus eristas nõude aegumise osas nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks

enne

lepingute

ülesütlemist,

ja

nõudeid,

mis

muutusid

sissenõutavaks

ülesütlemisjärgselt. Hageja esitas liisingulepingute ülesütlemisest tuleneva nõude VÕS

§ 367 alusel, millest ka maakohus juhindus. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu

ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida

liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja

ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Seega peale liisingulepingu ülesütlemist ei ole tegemist enam

liisingumaksete tasumise kohustusega, see on korduvate kohustustega TsÜS § 154

tähenduses, vaid tekib uus liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue.

53. Mis puudutab liisingulepingu I alusel kostja kasutusse antud vara koosseisu

tuvastamist, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et vastuvõtuaktid

tõendavad vara liisinguvõtja kasutuses olemist, kuid ei tõenda, millisel õiguslikul

alusel vara liisinguvõtja kasutuses oli. Kuna vaidlust pole selles, et kogu hageja poolt

näidatud vara oli kostja kasutuses, pidi kostja, kui ta ei nõustunud hageja seisukohaga,

et tegemist oli liisingulepingu I alusel kostja kasutusse antud varaga, näitama, millisel

õiguslikul alusel ta seda vara kasutas. Maakohus tuvastas ka, et pooled ei vaielnud, et

lepingu I esemete osamaksetega hüvitamata osa ehk jääkväärtus on 17 526,88 eurot,

mis on aga hageja poolt näidatud lepingu esemete jääkväärtus.

54. Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel sisulisel läbivaatamisel vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele.

Reet Allikvere Imbi Sidok-Toomsalu Gaida Kivinurm