2-11-9206/58 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1(24)

Tsiviilasi nr 2-11-9206

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

6. mai 2014, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-11-9206

Tsiviilasi

R.L hagi AC Kinnistute AS ja Enics Eesti AS vastu

tervisekahjustusega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

2295,36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja R.L (ik XXXX, elukoht XXXX);

hageja esindaja Siiri Grünbaum (OÜ SG Õigusabi; Vabaduse plats

6-404 71020 Viljandi, e-post sgoigusabi@gmail.com);

kostja I AC Kinnistute AS (endine ärinimi kuni 04.08.2005

Ahltronix Eesti AS; rk 10031177, asukoht Akadeemia tee 21/G

Tallinn);

kostja II Enics Eesti AS (rk 11045112, asukoht Valga mnt 7a

61504 Elva);

kostjate esindaja vandeadvokaat Margus Poola (Advokaadibüroo

LEXTAL; Rävala 4 10143 Tallinn, e-post margus.poola@lextal.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

14. jaanuar 2014

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R.L hagi AC Kinnistute AS ja Enics Eesti AS vastu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitise nõudes osaliselt.

2. Välja mõista AC Kinnistute AS-lt R.L kasuks tervisekahjustuse hüvitis 1. jaanuarist 2010

kuni 30. aprillini 2014 ühekordse maksena 3062,85 eurot ja alates 1. maist 2014 igakuine

hüvitis 86,31 eurot kuni R.L tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb ümber

arvutada töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1.

aprillist vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-le 312.

3. Välja mõista Enics Eesti AS-lt R.L kasuks tervisekahjustuse hüvitis 1. jaanuarist 2010 kuni

30. aprillini 2014 ühekordse maksena 4718,58 eurot ja alates 1. maist 2014 igakuine hüvitis

132,97 eurot kuni R.L tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb ümber arvutada

töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1. aprillist

vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-le 312.

2(24)

4. Jätta R.L tervisekahjustusest tingitud lisakulutuste nõue rahuldamata.

5. Pöörata kohtuotsus viivitamata täitmisele 2000 euro ulatuses, millest panna AC Kinnistute

AS kanda 39,36%, so 787,20 eurot, ja Enics Eesti AS kanda 60,64%, so 1212,80 eurot.

6. Jätta poolte menetluskulud 25% ulatuses R.L kanda ja 75% ulatuses AC Kinnistute AS ja

Enics Eesti AS kanda, kusjuures kostjate kanda või nende nõutavatest menetluskuludest jätta

kummagi kostja kanda pool.

Toimetada otsus kätte menetlusosaliste esindajatele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui

apellant

soovib

asja

arutamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue (III kd tl 25-43, 187-191, IV kd tl 17-30)

Hagiavalduse kohaselt on hagejal 12. veebruaril 2009 diagnoositud kutsehaigusena ülekoormushaigus.

Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise,

teatamise ja uurimise kord“ § 6 lg 2 konkretiseerib: Kui töötervishoiuarst tuvastab, et

kutsehaigestumise võis põhjustada töötamine eelmiste tööandjate juures, kannab ta kutsehaiguse

teatisesse nende tööandjate nimed ja aadressid. Kutsehaiguse on põhjustanud: korduvad ühetaolised jõu

rakendamist vajavad liigutused, impulss – löökvibratsioon vasakule käele. Töötervishoiuarsti teatise p

3 kohaselt on kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks loetud 2002–2009. Tööandjateks, kelle juures

hageja töötas ja kelle juures töötamine põhjustas kutsehaiguse, on Ahltronix Eesti AS 12. veebruarist

2002 kuni 28. veebruarini 2005 ja Enics Eesti AS 1. märtsist 2005 kuni 2. detsembrini 2009. Hageja

töötas Ahltronix Eesti AS-s 3 aastat 17 päeva, ümardatult 3 aastat ja 1 kuu, so koguajast 39,36%

(3,0833:7,8333) ja Enics Eesti AS-s 4 aastat 9 kuud 2 päeva, ümardatult 4 aastat ja 9 kuud, so

koguajast 60,64% (4,75:7,8333).

Arstid on tuvastanud, et hageja haiguse tekkepõhjus on töökeskkonnas. Hageja töö iseloom mõlema

kostja juures oli niisugune, mis põhjustas hagejal kutsehaiguse. Hageja töö oli mõlema kostja juures

seotud korduvate ühetaoliste liigutustega, töös oli vaja rakendada jõudu, töötegemisel toimis

vibratsioon kätele. Hageja töötas kokkupuutes vibreerivate seadmetega ja tegi töid, mis nõudsid kätega

jõu rakendamist ja tekitasid pinge käelihastes. Liigutused olid ühetaolised, pidevalt korduvad. Kostja II

juures pidi tööd tegema kiiresti, et täita norme. Hagejal tuli teha pidevalt kiireid korduvaid ühetaolisi

liigutusi pealesunnitud tempos. Hageja täitis töönormid, kuid selleks pidi päev otsa väga pingutama.

Hageja jaoks oli normide täitmine väga suur pingutus.

Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni poolt koostatud uurimistoimikus nr 8.2-35/22 esitatud

kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte punktis „V Hinnang kutsehaiguse tekkele ja väljakujunemisele“

3(24)

on tööinspektor välja toonud, et kutsehaigestumise väljakujunemist võivad mõjutada väga paljud

ohutegurid. Ohutegurite toime organismile on tugevam kui nad esinevad koos (nt lihaspinge +

vibratsioon). Kutsehaigestumise raportist järeldub, et riskiteguriteks on randme painutus või sirutus,

vibratsiooni toime kätele, jõudu nõudvad või korduvad ja kestvad liigutused randmest, mehhaaniline

surve randmekanali piirkonda ning labakäte staatiline pinge (nt töövahendi ühes hoidmine).

Kostjate käitumise õigusvastasus seisneb hageja kui töötaja paigutamises tööle tervist kahjustavate

ohuteguritega töökeskkonda ja kostjate kui tööandjate tegevusetuses töötervishoiu nõuete täitmisel.

Kostjate tegevusetuse tagajärjel kujunes hagejal välja kutsehaigus. Kostjad ei kindlustanud ohutuid

töötingimusi. Kostjad pidid ohutegurid välja selgitama, tegema adekvaatselt, tõeselt ja seaduse nõuetele

vastavalt riskianalüüsi ning ära hoidma tervisele kahjulike ohutegurite mõjumise töötajale.

Riskianalüüsi tegemisel oli tööandjal kohustus arvestada töötaja iseärasusi: tervislikku seisundit, hageja

taluvust teha tööd korduvate ühetaoliste jõu rakendamist vajavate liigutustega, kus samaaegselt mõjus

vibratsioon, hageja sugu, vanust jms. Kostjad pidid ohtusid hagejale selgitama ning välja töötama

ohutu töötamise viisid ja võimalused ning andma töötajale selged juhendid, mis kindlustaksid

töötamise tervisele ohutul viisil. Kostjad seda kohustust ei täitnud.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg 1 alusel tagab tööandja töötervishoiu ja

tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Kostjad on jätnud kutsehaiguste ennetamiseks

vajalikud abinõud rakendamata, sellega on rikutud TTOS § 121 lg 1. Kostjad jätsid adekvaatselt õigesti

tuvastamata töökeskkonna seisundi, jätsid sama tüüpi liigutuste kordumise kui TTOS § 9 lg 1 alusel

füsioloogilise ohuteguri mõõtmata ning jätsid töötaja tervisele riskid hindamata seaduses ettenähtud

viisil, rikkudes sellega TTOS § 13 lg 1 p 3, p 5. Ohutegurite mõõtmine (terviseriskide tuvastamine) on

esimene etapp tööandja kohustuste hulgas selleks, et jõuda terviseriski suuruse hindamiseni ja seejärel

abinõude rakendamiseni töötajate tervise kaitseks. Kui ohutegurid ei ole mõõdetud, siis see tähendab, et

tööandja ei ole isegi mitte alustanud töötajate tervise kutsehaiguse eest kaitsmise protsessi. Kostjate

poolt esitatud riskianalüüsis on ohuteguritele hinnang antud subjektiivse, kontrollimata arvamuse

alusel, seetõttu on hinnangud alusetud, põhjendamatud, valed, mitteadekvaatsed. Tööandjal on

kohustus töökoha analüüsil muuhulgas arvesse võtta töötaja ealisi ja soolisi iseärasusi ning konkreetse

töövahendi kasutamisest ja töökorraldusest tulenevaid riske, muuhulgas seda et ohutegurite toime

organismile on tugevam kui mitu ohutegurit esinevad koos, käesoleval juhul lihaspinge ja vibratsioon.

Kostjad nimetatud kohustusi ei täitnud ning selle tagajärjel kujunes hagejal kutsehaigus. Kostjad ei

täitnud TTOS §-s 13 ette nähtud tööandja kohustusi. Nii kostja I kui ka kostja II on rikkunud

alljärgnevaid kohustusi:

Hagejale kui töötajale ei tutvustatud riskianalüüsi, hageja töös esines kutsehaigestumise oht, kuid

kostjad ignoreerisid seda asjaolu ega võtnud midagi ette tervist ohustavate tingimuste vältimiseks või

vähendamiseks. Kutsehaigestumise tõenäosusest hagejaga ei ole üldse räägitud. Sellega rikkusid

kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 3, 4, 5 ja 6 sätestatud kohustusi. Kostjad on küll väitnud, et nad

korraldasid riskianalüüsi, kuid see ei saanud hageja kutsehaigust ära hoida, kui hagejale ei olnud

teatatud riskidest, mis tema töös esinesid. Kostjate poolt esitatud riskianalüüsides puuduvad

adekvaatsed hinnangud nendele konkreetsetele ohuteguritele, mis hageja töös tegelikult esinesid ja

hageja tervise rikkusid. Kostjate poolt esitatud riskianalüüsist ei saa järeldada, kas on üldse tegemist

ühe konkreetse ettevõtte jaoks koostatud analüüsiga või on see näiteks väljatrükk kirjandusest.

Riskianalüüs on kohustuslik teha iga töökoha kohta. Hageja töökohas keegi ei käinud töötingimusi

hindamas. Hageja oma töötamise ajal riskianalüüsi ei näinud ega selle sisu ei teadnud. Seepärast ei

saanud hageja ise tarvitusele võtta vajalikke abinõusid oma tervise säästmiseks. Hagejat ei ole

teavitatud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks rakendatavatest abinõudest ega tegevuskavast,

kostjad ei korraldanud nõuetekohaselt tegevusi töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks.

Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 4 sätestatud kohustusi.

Hageja töötamise ajal teda tema töös esinevatest ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest

ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest ei teavitatud. Puudus juhend elektrilise

4(24)

kruvikeerajaga töötamiseks. Juhend elektrilise kruvikeerajaga töötamiseks on koostatud pärast hageja

kutsehaiguse diagnoosimist ning pärast haiguse väljakujunemist ei saanud see hilisem juhend ära hoida

hageja kutsehaigust. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 6 sätestatud kohustusi.

Kostjatel oli kohustus mõõta hageja poolt kasutatud kruvikeerajate vibratsioonitase. Kostjad seda

kohustust ei täitnud. Sellega rikkusid kostjad Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002 määrust nr 54

„Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord“ § 9 ja

§ 19 ning Vabariigi Valitsuse 12. aprilli 2007 määrust nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded

vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni

mõõtmise kord“ § 4-§ 8 nõudeid.

Kostjad ei korraldanud tervisekontrolli nõutud tasemel, mis oleks ära hoidnud kutsehaigestumise.

Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13 lg 1 p-s 7 sätestatud kohustusi. Tervishoiuarstide

kontroll ettevõttes oli väga pinnapealne. Töötervishoiuarst soovitas massaaži, kuid kostja tööandjana ei

võimaldanud mitte kordagi võimlemist või massaaži, hageja pidi seda tegema oma raha eest. Hageja

hoolitses igati oma tervise eest. Hageja käis omal kulul ka vesivõimlemises ja magnetravi seansil.

Hagiavaldusele lisatud Enics Eesti AS palgatõendiga on tõendatud, et kostja on ise märkinud

palgatõendile hageja haiguse päevad, mil hageja oli haiguslehel. Seega oli kostjale teada hageja

tervislik olukord. Haiguslehel oleku aegadel hageja alati rääkis kostjale kui oma tööandjale oma tervise

olukorrast, konkreetsetest tervisehäiretest, haigustest, haiguse sümptomitest, enesetundest, valudest jne.

Kutsehaigestumise vältimise eesmärgil oli ja on tööandjale kehtestatud kohustus instrueerida töötajaid

mitte ainult ohutustehnika eeskirjadest, vaid selgitada neile ka töötervishoiu nõudeid. Hageja töötas

füsioloogiliste tervistkahjustavate ohuteguritega töötingimustes, kuid hageja ei ole saanud nõuetekohast

töötervishoiualast väljaõpet. Töötervishoiualase väljaõppe eesmärgiks on õpetada töötajale sisulist

töötamist viisil, mis garanteerib kutsehaiguse ärahoidmise. Kui hageja oleks teadnud ohtudest ja ohtude

vältimise või vähendamise võimalusi, siis oleks hageja ise saanud tegutseda oma tervise säilitamiseks,

kuid kostjad hagejat töötervishoiualaselt ei instrueerinud. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS

§ 13 lg 1 p-des 51, 12 ja 13 sätestatud kohustusi.

Kostjad ei ole tõeselt analüüsinud töötingimusi, terviseohtusid ning tööprotsessi korraldamist viisil, mis

hoiaks ära kutsehaiguse. Seega ei olnudki võimalik välja õpetada töötajat. Hagejale ei ole kostjate poolt

koostatud tehtava töö töötervishoiualase juhendamise kohta ohutusjuhendit. Hagejale ei ole antud

juhiseid tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta. Sellega rikkusid kostjad tööandjana TTOS § 13

lg 1 p-s 14 sätestatud kohustusi ning ka Sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80

„Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“, mis hakkas kehtima alates 1. märtsist

2001, § 5 lg 2, § 7 ja § 8 nõudeid.

Isik peab kahju hüvitama, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises

seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Eesti kohtupraktikas on juurdunud seisukoht, et õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos,

kui kahju poleks saanud tekkida ilma õigusrikkumiseta. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse

põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma

esimeseta poleks teist saabunud. Samuti on Eesti kohtupraktikas juurdunud seisukoht, et kahju

hüvitamise kohustise tekkimiseks ei pea põhjuslik seos avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja

tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjuste ahelas (sündmuste jadas), mille kahjutekitaja loob

oma kohustuste mittetäitmisega. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-53-06 on märgitud, et põhjusliku seose

tuvastamiseks tuleb kasutada sine qua non testi ning elimineerimismeetodit, mille abil jäetakse kostja

tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik

tagajärg poleks ilma kostja teota saabunud, siis on kostja tegu kahju põhjuseks.

Käesolevas asjas tuleb jätta mõtteliselt kõrvale korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad

liigutused ja vibratsioon, so töötingimuste tervistkahjustavad faktorid, mida hageja pidi igapäevaselt

taluma tootmistöölisena alluvusvahekorras töötamisel, ja esitada küsimus, kas kutsehaigus võis tekkida

ka ilma ebatervislike töötingimusteta. Käesolevas asjas ei ole ühtegi muud asjaolu, millest saaks

5(24)

järeldada, et kutsehaigestumisel võiks olla mingi muu põhjus. Hageja kutsehaigus ja osaline püsiv

töövõimetus ei oleks tekkinud ilma tervist kahjustavate töötingimusteta. Tervistkahjustavad

töötingimused tulenesid kostjate poolt oma kohustuste mittetäitmisest töötervishoiu valdkonnas.

Järelikult on tegemist põhjusliku seosega hagejal kahju tekkimise ja kostjate kui tööandjate

õigusvastase käitumise vahel.

Hageja poleks jäänud ilma töisest sissetulekust ja ta saaks oma tööga töötasu teenida, kui kostjate kui

tööandjate poolt töötervishoiunõuete mittetäitmisega poleks põhjustatud hageja kutsehaigust.

Kutsehaigus on põhjus, mille tõttu hagejal on püsiv osaline töövõimetus, mille tõttu hageja on kaotanud

suure osa endistest võimetest teenida tööga eluks vajalikku sissetulekut. Kutsehaigusest tuleneb ka

vajadus osta medikamente ja raviteenuseid kutsehaiguse sümptomite leevendamiseks. Järelikult hageja

varaline kahju on põhjuslikus seoses kostjate õigusvastase tegevusetusega.

Deliktilise üldvastutuse korral eeldatakse kahjutekitaja süüd ning kannatanu ei pea tõendama, et

kahjutekitaja õigusvastane käitumine oli süüline. See kehtib nii TsK kui ka VÕS vastavate sätete

kohaldamise korral. Süü vormidena käsitleb TsK § 227 tahtlust ja ettevaatamatust ning § 462 lg 1 lisab

ettevaatamatuse erivormi – raske ettevaatamatuse. Sisult langevad need süü vormid ühte VÕS §-s 104

lg 2 sätestatud vormidega: hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Nii ettevaatamatus kui ka hooletus

tähendavad oma tegevuses vajaliku hoole mittejärgimist ehk objektiivse hoolsusnormi rikkumist.

Kostjad pidid tööandjatena olema teadlikud kõigist kehtivatest töötervishoiualastest normidest. Kostjad

jätsid täitmata mitmed kehtivad töötervishoiualased normid. Sellega ilmutasid nad tööandjatena oma

kohustuste suhtes hooletust, nad ei järginud oma tegevuses vajalikku hoolt, so rikkusid objektiivset

hoolsusnormi ning selles väljendub kostjate süüline käitumine.

Eesti Vabariigi TLS § 49 p 4 alusel oli tööandja kohustatud kindlustama ohutud töötingimused. EV

TLS § 49 p 5 alusel tutvustama töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötajale töösisekorra, töökaitse ja

tuleohutuse nõudeid, sama seaduse § 49 p 7 alusel on tööandja kohustatud täitma seadustes ettenähtud

muid kohustusi. TTOS § 12 lg 1 alusel: Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise

igas tööga seotud olukorras. Nende kohustuste panemisega tööandjale on tööõiguse mõtte kohaselt

pandud tööandjale kohustus, et ta garanteerib nende kohustuste täitmise ning nende kohustuste

rikkumise korral rakendatakse tööandjale garantiivastutust ainuüksi rikkumise alusel, mitte süülise

vastutuse kontseptsiooni alusel. Vastavalt VÕS § 1050 lg 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd.

Tervisliku seisundi tõttu on hagejal kadunud osa töövõimest ja tema kahju seisneb saamata töötasus.

Hageja on kutsehaiguse tõttu kaotanud 50% ajavahemikus 20. märts 2009 kuni 30. september 2009 ja

40% ajavahemikus 30. september 2009 kuni 30. september 2011 oma varasemast sissetulekust, sest

kutsehaigus on põhjustanud töövõimetuse vastavatel ajavahemikel 50% ja 40%. Hüvitise suuruse

määramisel, mida kahjutekitajad peavad maksma osalisest töövõimetusest tekkinud sissetulekute

vähenemise hüvitamiseks, tuleb aluseks võtta hageja keskmine töötasu. Hüvitisest kuulub

mahaarvamisele töövõimetuspension, mida kannatanu saab kutsehaiguse tõttu. Eesti Kutsehaigete

Liidu kui asjatundjate poolt on välja arvutatud, et hageja keskmiseks töötasuks enne kutsehaiguse

väljakujunemist oli 8878,38 krooni. Kutsehaigete Liidu arvutused on usaldusväärsed, sest need

lähtuvad hageja tööraamatu sissekannetest ja Eesti kohtupraktikas juurdunud põhimõtetest. Eestis on

juurdunud kohtupraktika, mille kohaselt on kutsehaigete hüvise arvutamiseks keskmine kuupalk

arvutatud kutsehaigusest tingitud kahju tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu kuupalkade keskmisena,

kusjuures arvestusest jäetakse välja kalendrikuud, mil töötaja puudus töölt haiguse tõttu, ja varasemate

perioodide töötasu korrutatakse kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetaval kalendrikuul kehtinud

miinimumpalga suhtega. Eestis juurdunud kohtupraktikast tulenevalt on hagejal õiguspärane ootus

võrdsele kohtlemisele ja seetõttu saada kutsehaigusest põhjustatud tervisekahjustuse hüvist samas

suuruses nagu on saanud teised kutsehaiged.

VÕS § 130 lg 1 alusel tuleb kahjustatud isikule hüvitada muuhulgas osalisest töövõimetusest tekkinud

kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest

tekkinud kahju. Edasiste majanduslike võimalustes halvenemisest tekkinud kahju hüvitamiseks tuleb

6(24)

hüvis indekseerida Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga.

Keskmise kuu sissetuleku arvutamisel on vajalik see vastavusse viia elukalliduse tõusuga. Seetõttu on

keskmise kuutöötasu arvutamisel vajalik arvesse võtta miinimumpalga tõusu ja hüvis on vajalik

korrutada tarbijahinnaindeksiga.

Tarbijahinnaindeks (THI) on avaldatud Statistikaameti koduleheküljel. Käesolevas hagiavalduses

rakendatud tarbijahinnaindeksid on leitud sel teel, et Statistikaameti koduleheküljel www.stat.ee on

valitud vasakult menüüst “Tooted” ja seejärel “Tarbijahinnaindeksi kalkulaator”, ning trükitud

kalkulaatorisse otsitavad aastaarvud ning seejärel klõpsatud “Arvuta”. Seejärel kuvatakse ekraanile

tarbijahinnaindeksi muutus otsitaval aastal (näiteks 2011) võrreldes eelmise aastaga (näiteks 2011.

aastal võrreldes 2010. aastaga on tarbijahinnaindeks 5%). Kuna näiteks 2011 tarbijahinnaindeksi

muutus avaldatakse alles pärast 2011 möödumist, hiljemalt 1. märtsil 2012, siis 2011

tarbijahinnaindeksiga 1,05 saab tervisekahjustuse hüvise läbi korrutada alates 1. märtsist 2012. Seega

näiteks 2012. aastal hüvise läbikorrutamiseks saadakse indeksi väärtus sel teel, et võrdluse aluseks on

võetud 2011 hinnatõus võrreldes 2010 hindadega. Statistikaamet avaldab THI näol väärtuse, mille

võrra 2011. aastal hinnad tõusid võrreldes 2010. aastaga ja see oli 5%. Kuna tarbijahinnaindeks

iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust, siis on käesoleval juhul õigustatud

rakendada tervisekahjustuse hüvise tarbijahinnaindeksiga korrutamise põhimõtet, et korrigeerida

hüvise arvutamisel ligilähedaseltki elukalliduse ja hüvituse suhet.

Eesti kohtupraktikas on juurdunud põhimõte, et kui kutsehaigus on tekkinud mitme tööandja juures,

siis jaguneb vastutus ja makstav hüvitus võrdeliselt kutsehaige poolt tervistkahjustavates tingimustes

töötatud aja osakaalule. Seega, kostja I vastutab 39,36% ulatuses hüvitamisele kuuluvast kahjust, sest

hageja töötas Ahltronix Eesti AS-s 39,36% tervistkahjustava töö koguajast. Kostja II vastutab hageja

ees 60,64% ulatuses hüvitamisele kuuluvast kahjust, sest hageja töötas Enics Eesti AS-s 60,64%

koguajast, mil töötamine ebatervislikus töökeskkonnas põhjustas kutsehaiguse. Ajavahemiku eest

20. märts 2009 kuni 31. märts 2012 on hüvitise summa kokku 3613,16 €. Kostja I vastutab 39,36%

ulatuses hüvitamisele kuuluvast kahjust, so 1422,14 € suuruses summas. Kostja II vastutab 60,64%

ulatuses hüvitamisele kuuluvast kahjust, so 2191,02 € suuruses summas. Alates 1. aprillist 2012 on

tervisekahjustuse hüvise suuruseks 245,47 € igakuiselt. Sellest peab kostja I tasuma igakuiselt 39,36%,

so 96,62 €, kostja II 60,64%, so 148,85 €. Nii TsK § 463 lg 1 kui ka VÕS sätete kohaldamisel tuleb

lisaks sissetuleku kaotuse hüvitamisele kompenseerida ka kutsehaigusest tingitud lisakulutused:

retseptiravimid, sanatooriumituusik 10 p jms tervise raviks tehtud kulutused.

Neil asjaoludel palub R.L lõppkokkuvõttes hagis AC Kinnistute AS-i ja Enics Eesti AS-i vastu välja

mõista R.L kasuks: 1. AC Kinnistute AS-lt tervisekahjustuse hüvitus ajavahemiku eest 1. jaanuarist

2010 kuni 31. detsembrini 2013 ühekordses summas 3230,23 € ja alates 1. jaanuarist 2014 igakuiselt

100,38 € ning edaspidi igal aastal alates 1. märtsist 2014 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava

tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses või alternatiivselt tervisekahjustuse hüvitus

ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 ühekordses summas 2567,17 € ja alates

1. jaanuarist 2014 igakuiselt 83,17 € ning edaspidi igal aastal alates 1. märtsist 2014

Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses; 2.

Enics Eesti AS-lt tervisekahjustuse hüvitus ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini

2013 ühekordses summas 4976,66 € ja alates 1. jaanuarist 2014 igakuiselt 154,66 € ning edaspidi igal

aastal alates 1. märtsist 2014 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava tarbijahinnaindeksi muutusega

korrigeeritud suuruses või alternatiivselt tervisekahjustuse hüvitus ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2010

kuni 31. detsembrini 2013 ühekordses summas 3955,11 € ja alates 1. jaanuarist 2014 igakuiselt 128,14

€ ning edaspidi igal aastal alates 1. märtsist 2014 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava

tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses; 3. kohustada AC Kinnistute AS hüvitama

39,36% ulatuses kuludokumentide alusel tulevikus R.L poolt kantud kutsehaigusest tingitud lisakulud:

retseptiravimid, sanatooriumituusikud: sanatoorium 10 p või amb taastusravi 14 p, sõidukulud

raviasutusse või sanatooriumi, teised kutsehaigusest tingitud lisakulutused; 4. kohustada Enics Eesti AS

7(24)

hüvitama 60,64% ulatuses kuludokumentide alusel tulevikus R.L poolt kantud kutsehaigusest tingitud

lisakulud: retseptiravimid, sanatooriumituusikud: sanatoorium 10 p või amb taastusravi 14 p,

sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi, teised kutsehaigusest tingitud lisakulutused; 5. pöörata otsus

viivitamatult täitmisele 2000 € ulatuses, sellest panna kostja AC Kinnistute AS kanda 39,36%, so

787,20 €, ja kostja Enics Eesti AS kanda 60,64%, so 1212,80 €; 6. menetluskulud jätta kostjate kanda.

Kostjate vastuväited

Kostjad AC Kinnistute AS ja Enics Eesti AS kirjalikes vastustes (I kd tl 43-47, 116-119, II kd tl 83-89,

146-151, III kd tl 58-77, IV kd tl 2-4, 31-48) hagi ei tunnistanud. Kostjate põhiliste menetluses esitatud

vastuväidete kohaselt:

1. Hageja ei töötanud kostjate juures vahemikus 2002-2009 tervist kahjustavates tingimustes. R. L

poolt teostatud tööde nimekirjas ei olnud antud ajavahemikus, riskianalüüsi tulemusi arvestades,

ametikohta, mille suhtes kehtivad ohutegurid vastaksid tasemele märkimisväärne või talumatu risk.

2. Kostjad on läbi oma tegevuse väga oluliselt panustanud töökeskkonna ja tööohutuse tagamisse. Nii

on kostjad ainuüksi spetsiifilistesse töökeskkonna ja tööohutuse parandamise projektidesse 2002-2009

panustanud üle 317 000 euro. Sellele lisanduvad veel üldised investeeringud. Kostja II on saavutanud

tunnustust oma ettevõttele, sh ettevõtte töökeskkonnale ka väljastpoolt. Kostjale II on töökeskkonna

juhtimise kohta väljastatud rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaat OHSAS 18001:2007 (Töötervishoiu

ja tööohutuse hindamise seeria). 6. juunil 2013 kostjat II külastanud Eesti Vabariigi president võttis

oma muljed ettevõttes nähtust kokku sõnaga „vapustav“, märkides, et kui ülejäänud Eesti

maapiirkondades oleks selliseid ettevõtteid, siis meie edu oleks riigina täiesti garanteeritud ja kõik,

mida

me

vajame,

on

neid

ettevõtlikke

inimesi,

kes

on

valmis

asju

tegema

(http://uudised.err.ee/index.php?06280850).

3. Hageja ei ole tõendanud kostjate õigusvastast tegevust ega põhjuslikku seost kostjate õigusvastase

tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Hageja ei ole tõendanud väidetavate töötervishoiualaste normide

rikkumist kostjate poolt. Selline hageja väide on üldsõnaline. Kostjate poolt pakutavad töötingimused

on vastavuses kõikide Eesti Vabariigis kehtivate tööohutuse ja töötervishoiu nõuetega. Riigikohus on

oma lahendis nr 3-2-1-114-08 muuhulgas asunud seisukohale, et kostja tegevuse õigusvastaseks

lugemiseks ei piisa üldistest etteheidetest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad

ja põhjustasid kutsehaiguse.

3.1. Kostja II ettevõttes on tööl töökeskkonnaspetsialist ja loodud on töökeskkonnanõukogu, kes

hindavad töökeskkonda pidevalt. Ilmnenud probleeme või töökeskkonna paremaks muutmise vajadust

arutatakse iganädalastel nõupidamistel, kus pannakse paika ka konkreetsed tegevuskavad ilmnenud

küsimuste lahendamiseks. Töökeskkonna hindamise igapäevane töö kostja II ettevõttes lähtub

töökeskkonna riskianalüüsist ja selle tulemustest. Töökeskkonna riskianalüüsis on hinnatud kõiki

olulisi riske, sh hageja poolt väljatoodud sundasendite ja võimaliku vibratsiooniga seotud riske ning ka

töö iseloomust tulenevaid riske. Iga riski kohta on riskianalüüsis toodud soovitused, mida kostja II

igapäevaselt järgib. Ka töötajate tervisekontrollis on lähtutud riskianalüüsi tulemusel väljatoodud

riskidest. Erinevalt hageja poolt väidetust, on töökeskkonna riskianalüüsis hinnatud ka riskide soolist ja

vanuselist mõju töötajatele.

3.2. Riskianalüüside ja tegevuskavade alusel toimub töötajate pidev juhendamine. Kostja II juures

töötamisel sai pidevat juhendamist ka hageja. Kostjad on hagejale tööga kaasnevaid ohtusid selgitanud

ning hageja on erinevates dokumentides nimetatud nõuetest arusaamist ning kinnipidamise

kohustuslikkusest arusaamist kinnitanud oma allkirjaga. Allkirja andmisel isikukaardile, ametijuhendile

ja töölepingule võivad kostjad eeldada, et isik on aru saanud endale võetud kohustustest ning

vastutusest, mille kinnituseks ta on allkirja andnud. Nõuetest mittearusaamisest oleks pidanud hageja

kostjaid teavitama koheselt. Kostjaid ei ole kunagi karistatud töötervishoiu nõuete rikkumise eest

TTOS §-de 27 1 ja § 272 alusel. Seega hageja väited töötervishoiu ja tööohutuse nõuete ulatuslikust

ning järjepidevast rikkumisest kostjate poolt on alusetud ning ei ole nõude alusena asjakohased.

8(24)

3.3. Töötajatele õpetatakse võimlemisharjutusi ja massaaživõtteid lihaspingete maandamiseks, mis

aitavad tööga seotud lihasväsimust maandada ja vältida kutsehaiguste teket. Töötajatele on loodud

võimalused võimlemiseks ja mitmed töötajad kasutavad seda. 2006. aasta lõpus, 2007. aasta alguses

ehk ajal, mil hageja töötas kostja II juures, viibis kaks kuud kostja II ettevõttes rahvusvaheliselt

tunnustatud ergonoomikaspetsialist, kes juhendas iga töötajat (seega ka hagejat) eraldi õigete töövõtete,

istumisasendi jmt osas ning korrigeeris vajadusel töötajate töövõtteid või –asendeid. Kostja II

töökeskkonda on kontrollinud Tööinspektsioon, kes on 10. märtsi 2009 kontrollaktis töökeskkonda

nõuetele vastavaks pidanud. Seega ei saa lugeda põhjendatuks seisukohta, et hageja kutsehaigus

kujunes välja vahemikus 2002-2009 kostjate süü tõttu töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise

tagajärjel. Antud seisukohta kinnitab asjaolu, et hageja ei ole esitanud ühtegi pretensiooni tööandjale

ning ka tervisekontroll ei ole tuvastanud hagejal terviseprobleeme enne 2008. aastat, kui kutsehaigus

pidi olema juba vähemalt kuuendat aastat kujunemisjärgus. Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-145-09

on seisukohal, et eelkõige peab kohus analüüsima, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja

terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle

tekkinud terviseprobleeme. Pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegude suhtes kohaldub VÕS § 139 lg 3,

mille järgi võib isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada juhul, kui kahju tekitamisele

aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.

3.4. Ettevõte viib vastavalt EV seadusele korrapäraselt läbi töötervishoiukontrolle ning töötajatele on

väljastatud igale ametikohale vastavad isikukaitsevahendid. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodil on

kostjad korraldanud hagejale tervisekontrolli kolmel korral. 22. aprillil 2004 hageja suhtes teostatud

tervisekontrolli tulemusena otsustas tervishoiu arst, et hageja võib töötada antud ametikohal. Hageja ei

esitanud tööandjale ega töötervishoiu arstile mingeid kaebuseid tervise halvenemise kohta.

20. veebruaril 2007 hageja suhtes teostatud tervisekontrolli tulemusena otsustas tervishoiu arst, et

hageja võib töötada antud ametikohal. Hageja ei esitanud tööandjale ega töötervishoiu arstile mingeid

kaebuseid tervise halvenemise kohta. 16. oktoobril 2008 hageja suhtes teostatud tervisekontrolli

tulemusena otsustas tervishoiu arst, et hageja võib töötada, kuid peab muutma töökorraldust. Hageja ei

või töötada elektrilise kruvikeerajaga. Vastavalt 16. oktoobri 2008 saabunud arsti otsusele muudeti

koheselt hageja töökorraldust.

3.5. Ettevõttes on teostatud töökeskkonna mõõdistused, mis on teostatud Tervisekaitse Inspektsiooni

Tartu labori poolt. Mõõdetud on müra, valgus, temperatuur, niiskus, ventilatsioon, plii sisaldus

sissehingatavas õhus, lahustiaurude(lakiliinis) sisaldus sissehingatavas õhus. Mõõdetud ei ole

vibratsiooni, kuna ettevõttes ei esine füsioloogilist ohutegurit, mis on Vabariigi Valitsuse 12. aprilli

2007 määruses „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale,

töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ vibratsioonina määratletud.

Ühestki kehtivast või varasemalt kehtinud õigusaktist ei ole tulenenud kostjatele kohustust vibratsiooni

mõõta.

4. Hageja töö ei olnud monotoonne ega sisaldanud pikki perioode, mille käigus oleks hageja pidanud

tegema ühesuguseid liigutusi ja hagejale nähti ette piisavalt pause puhkamiseks (30 min lõuna ja kaks

10 min pausi) kui ka täiendavaid suitsetamiseks võimaldatud pause. Hageja töökohal nõutavad

töönormid ei olnud liiga mahukad. Ettevõttes on menetlusspetsialistid, kes tegelevad kindla protsessi

järgi tootmisnormide kindlaksmääramisega. Kui tuleb kaebuseid, et normi täitmine osutub raskeks, siis

sellisel juhul analüüsitakse, mis seda põhjustab. Kui selgub, et protsessis on toimunud muudatus -

mõõdetakse aeg uuesti; kui töötajal on valed töövõtted – õpetatakse õiged. Samuti esineb

protsessisiseseid probleeme, mida pidevalt parendatakse. Hageja väide, et tema terviseprobleemid on

põhjustanud tugev impulss-löökvibratsioon kätele, on tõendamata. Kostjate ettevõttes ei ole seadmeid,

mis tekitaksid impulss-löökvibratsiooni. Ka muud liiki vibratsiooni, st mitte impulss-löökvibratsiooni,

tekitavad kostjate ettevõtetes kasutatavad seadmed oluliselt alla seaduses lubatud piirmäära. Hageja

poolt elektrilise kruvikeeraja tekitatud vibratsiooniks nimetatud nähtus seisneb kruvikeeraja poolt

tehtavas ühes nõksatuses (kui kruvikeeraja on etteantud jõu rakendanud, annab kruvikeeraja järele ja

lõpetab keeramise, mille tulemusena teeb masin nõksatuse) ühe keeramiskorra jooksul. Selline masina

9(24)

käitumine ei ole käsitletav vibratsiooni tekkimisena seaduse mõttes ning ei saa seega olla kutsehaiguse

põhjustanud vibratsiooni allikaks. Elektrilist kruvikeerajat ei kasutanud hageja ka tööpäeva jooksul

pidevalt.

5. Lõplikult ja üheselt ei ole tuvastatud kutsehaiguse tekkimise tinginud asjaolud. Ülekoormushaiguse

diagnoosimine, nagu nähtub ka hageja lisatud tõendist kutsehaiguse diagnoosimise kohta ning

kutsehaiguse uurimistoimikust nr 8.2-35/22, ei sedasta eelduslikult tööandja süüd ülekoormushaiguse

põhjustamises. Töötervishoiu arstid on tuvastanud, et hageja kutsehaiguse võis põhjustada töötamine

kostjana esitatud ettevõtete juures, mis tähendab, et hagejal diagnoositud ülekoormushaigust ei saa

üheselt pidada töötingimuste tagajärjeks vaid töötervishoiu arstid üksnes möönavad sellise võimaluse

olemasolu. Seoses sellega langeb ära hageja poolt esitatud põhjusliku seose ahel hagejal tuvastatud

kutsehaiguse ning kostjate tööohutuse ning töötervishoiu nõuete rikkumise vahel, kuna nimetatud

rikkumist ei ole kostjate poolt toime pandud ega ka hageja poolt tõendatud.

6. Hageja väide kahju tekkimise osas saamata jäänud töötasu suhtes on alusetu, kuna ei ole esitatud

ühtegi tõendit selle kohta, mida on hageja temale sobiva töö leidmiseks teinud. Kuna hageja

töövõimetus on käesoleval ajal 40%, mitte 100%, siis ei saa kuidagi olla õigustatud tema passiivsus

tööotsimisel ning vastutust kostjatele hagejal töötasu näol puuduva sissetuleku osas panna ei saa.

7. Kahju arvutamisel tugineb hageja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusele nr 172 “Ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta” (ajutine kord). Viidatud määrus ei

kehti alates 1. juulist 2002, mistõttu ei saa käesolevas asjas nimetatud määrusele tugineda. Kahjuhüvitis

tuleb arvutada lähtudes võlaõigusseaduses sätestatust. Viimast on rõhutanud ka Riigikohus, kes on

muuhulgas märkinud: „Kolleegium märgib, et ajutine kord ei kehti alates 1. juulist 2002 (vt Riigikohtu

26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17). See tähendab, et kui töötaja sissetulek

vähenes pärast seda kuupäeva tehtud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles

osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord, nagu see on praegusel juhul. Kahjuhüvitist

(varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse

põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena

(VÕS § 136 lg 2).“ Ajutise korra järgi keskmise töötasu arvutamine ei ole ka õiglane. Nimelt

võimaldas ajutine kord jätta arvutusest töötaja valikul välja kõik need kuud, kus töötaja oli vähemalt 1

päeva olnud haiguslehel või muul põhjusel seaduslikult tööl ei viibinud (näiteks puhkuse vmt töölt

vabastamise asjaolu tõttu). Samas ei eristanud ajutine kord töötajale keskmise palga arvutamisel

arvesse võetavate kuude valimise õigust andes seda, kas töötaja puudus töölt kutsehaiguse (st hiljem

kutsehaigusena kvalifitseeritud haiguse) tõttu või mistahes muul põhjusel. See võimaldas töötajal

keskmise kuusissetuleku arvutamise korda kuritarvitada, valides eelnevate aastate seast välja kõige

kõrgema sissetulekuga kuud. Sellisena arvutatud keskmine sissetulek ei peegelda töötaja tegelikku

keskmist sissetulekut arvutamise hetkele eelnevatel kuudel. Nii on ka hageja valinud hageja hinnangul

keskmise töötasu arvutamise hetkele eelneva ca 2 aastase perioodi hulgast välja kõik kuud, kus talle

väljamakstud tasu oli kõige kõrgem. Sealjuures on arvutuse aluseks võetud kuude hulgas 4 kuud, mil

hagejale maksti lisaks töötasule ka puhkusehüvitist. Samas ei ole hageja perioodil 2007 – 2008

kutsehaiguse (või hiljem kutsehaigusena kvalifitseeritud haiguse) tõttu töölt puudunud. Eelnevalt

nimetatu ja allpool käsitletava põhjendamatu indekseerimise tulemusel on hageja saavutanud olukorra,

kus tema keskmine sissetulek perioodil 2007-2008 oleks justkui olnud 9233,52 Eesti krooni, kuigi

enamikul selle perioodi kuudel (ka neil, kus hageja käis kõik päevad tööl) jäi hageja reaalne töötasu

alla 8000 Eesti krooni ning ka lineaarsel meetodil arvutatud keskmine töötasu (perioodil oktoober 2007

– september 2008) jäi oluliselt alla 8000 Eesti krooni. Nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda on

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu arvutamise kord, mida saab keskmise

töötasu arvutamisel aluseks võtta. Seepärast puudub vajadus muude õigusväliste (st kehtetutel

õigusaktidel põhinevate) meetodite rakendamiseks. Need kehtestatud korrad jätavad keskmise töötasu

arvutamisel arvestusest välja need päevad, mil töötaja haigestumise pärast töölt puudus. Seepärast ei

diskrimineerita nende kordadega kuidagi neid töötajaid, kes olid arvutamise aluseks oleval perioodil

10(24)

haiged (sh puudusid töölt kutsehaiguse tõttu). Pigem on tegemist just õiglaste ja nii töötaja kui ka

tööandja huve arvestatavate kordadega, kuivõrd haigestumise mõju on keskmise töötasu arvutamisel

matemaatiliselt välistatud ja seepärast on kordade alusel arvutatud keskmise töötasu näol tegemist

objektiivse töötaja poolt reaalselt saadud keskmise töötasuga. Ajutise korra puhul, vastupidi, on aga

töötajal võimalik oma suva järgi keskmist töötasu tegelikust suuremana näidata, võttes arvesse ainult

need kuud, kus ta tavapärasest rohkem töötasu sai, nagu on ka hageja teinud. Seega antud juhul

rikastuks ajutise korra kasutamise puhul hageja ebaõiglaselt, kuna kahju hüvitis arvutatakse väidetava

keskmise töötasu summa alusel, mis on hageja poolt reaalselt saadud töötasust oluliselt suurem.

8. Tarbijahinnaindeksi muutus ei ole antud juhul kohane kahju hüvitise indekseerimise viis. Kui

hüvitise indekseerimiseks peaks vajadus olema, siis oleks kohasem indekseerida hüvitist aasta

keskmise netotöötasu muutusega. Hageja ei ole piisavalt põhjendanud, millistest põhimõtetest lähtudes

ja miks just nendest lähtudes on ta kahju hüvitise suuruse arvutanud. Samuti sisaldavad hageja hüvitise

arvutused hulgaliselt arvutusvigu, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Seega ei ole hageja

usaldusväärselt välja toonud ega tõendanud kahju suurust.

9. Ebaõige on hageja käsitlus, justkui perioodil kuni 2. detsembrini 2009, mil hageja oli endiselt tööl

kostja II juures samadel tingimustel kui enne 2008. aasta oktoobrit, mil kostjaid esmakordselt teavitati

hageja haigusest, ja sai sama töötasu, peaksid kostjad veel täiendavalt tasuma hagejale hüvitist. Ei ole

mõistlikku põhjendust, miks peaks hageja saama kahjuhüvitisena saamata jäänud töötasu perioodil, mil

ta saab varasemaga võrreldes sama töötasu edasi ehk tal ei esine saamata jäänud tulu. Hagejal ei saa

olla tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol olukorras, kus hageja poolt tulu saamine jätkus ja seda

samas määras, mis haiguse tuvastamisele eelnenud perioodil. Seepärast on ebaõiged ka hageja

arvutused, kus 2009. aasta märtsist maini ei ole kostja II makstud töötasu hüvitise arvutuses üldse

arvesse võetud ning alates juunist 2009 nõuab hageja kostjatelt hüvitist summas, mis jääb hageja

väidetava keskmise töötasu ja hageja poolt reaalselt saadud töötasu vahele. Kostjad on seisukohal, et

isegi kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral ei saaks kohustada kostjaid hüvitama hagejale

saamata jäänud tulu enne 2. detsembrit 2009, kuivõrd selle ajani sai hageja tulu ja see tulu ei olnud

vähenenud haiguse avastamisele eelnenud ajaga võrreldes.

10. Hageja nõue kutsehaigusest tingitud lisakulutuste väljamõistmiseks ei ole tõendatud.

Hageja väited kostjate vastuväidetele (III kd tl 106-109)

1. Hageja tööülesanded eeldasid tööandjalt riskianalüüsi läbiviimist eelkõige füsioloogiliste tervist

kahjustavate faktorite osas, mis on kostjate poolt tegemata. Kuna arstid-eksperdid on ekspertiisiga

kindlaks teinud, et hageja tervisekahjustuse põhjustasid 2002-2009 tervistkahjustavad töötingimused,

siis järelikult on kohtule esitatud Riskihindamise tabelis 2008 vormistatud tabel puudulik ja valede

hinnangutega. Valed hinnangud ohutegurite mõju kohta töötajate tervisele ja tegevusetus eriti

füsioloogiliste ohutegurite osas töötajate tervisele ohutute tingimuste tagamisel ongi põhjuseks, miks

hagejal tekkis tervist kahjustavates tingimustes töötamise tagajärjena tervisekahjustus. Kostjate

tegevusetus riskianalüüsi tegemise kohustuse alal seisneb selles, et töökeskkonna adekvaatne

riskianalüüs on tegemata, sest töötajate tervist kahjustavaid kõiki ohutegureid ei ole adekvaatselt välja

selgitatud, mõõdetud ega hinnatud. Kostjad pole välja selgitanud kõiki töökeskkonna ohutegureid ega

pole siiani aru saanud oma töökeskkonna ohutegurite mõjust töötajate tervisele.

2. Kutsehaigestumise vältimise eesmärgil oli ja on tööandjale kehtestatud kohustus instrueerida

töötajaid mitte ainult ohutustehnika eeskirjadest, vaid ka töötervishoiu nõuetest. Hageja ei ole saanud

nõuetekohast töötervishoiualast väljaõpet. Töötervishoiualase väljaõppe eesmärgiks on õpetada töötajat

töötama tervist kahjustamata, so viisil, mis garanteerib kutsehaiguse ärahoidmise. Sellest tulenevalt

peab töötervishoiualase juhendamise käigus töötajale teatama tervist kahjustavad faktorid ning töötaja

tuleb välja õpetada töötama viisil, kus töötegemise protseduur toimub nii, et töö käigus oleks tagatud

tervisekahjustuste vältimine või juhul kui tervist kahjustavaid faktoreid täielikult vältida ei saa, siis

ohufaktorite mõju oleks võimalikult minimaalne, so töö toimuks tervisele ohutul viisil. Hageja

kutsehaigestumisega seotud konkreetseid riske hagejale ei teatatud, hagejat ei juhendatud, kuidas

11(24)

vältida või vähendada tema töös mõjunud tervist kahjustanud faktoreid. Hagejat ei juhendatud töötama

viisil, mis oleks vältinud tema kutsehaiguse. Kui hageja oleks teadnud ohtudest ja tervisekahjustuse

vältimise või ohtude vähendamise võimalusi, siis oleks hageja ise saanud tegutseda oma tervise

kaitsmiseks. Kostjad hagejat töötervishoiualaselt ei instrueerinud. Sellega rikkusid kostjad TTOS § 13

lg 1 p-s 12 ja 13 sätestatud kohustusi. See kostjate tegevusetus põhjustas hagejale tervisekahjustuse.

3. Elektrilise kruvikeerajaga töötamisest tulenev vibratsioon koos samaaegselt jõu rakendamisega oli

kahjulik hageja tervisele. Kostjate arvamus vibratsiooni mõõtmise kohustuse puudumise kohta kujutab

endast Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002 määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite

piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord“ § 9 ja § 19 ning Vabariigi Valitsuse

12. aprilli 2007 määruse nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud

töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ § 4-8 sätestatud

nõuete rikkumist. Kostjatel tööandjatena oli kohustus mõõta vibratsiooni tase töövahenditel, millega

töötas hageja. Vibratsiooni mõõtmised ja taseme hindamise peab teostama akrediteeritud isik. Kostjad

jätsid oma kohustused täitmata. Hageja töösuhte ajal vibratsiooni mõõtmisi ei teostatud. Kuna

vibratsiooni mõõtmisi pole teostatud, siis kujutab see endast kostjate kohustuse olulist rikkumist ja

rasket hooletust, sest kostjad jätsid täitmata käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral, mis tõi kaasa

raske tagajärje hageja tervise kahjustamise näol. Vibratsiooni mõõtmata jätmise tõttu puudub alus

vaidlustada fakti, et töövahendi vibratsioon põhjustas hagejale kutsehaiguse. Tegelikult hageja pidi

tegema tööd erinevate kruvikeerajatega, mis tekitasid impulss-löökvibratsiooni ja hageja poolt

kasutatud kruvikeerajad tekitasid vibratsiooni sel määral, mis kahjustasid hageja tervist.

4. Väär on arvamus, et kuna hageja töövõimetus on 40% ja mitte 100%, siis ei saa panna kostjatele

vastutust hagejal töötasu näol puuduva sissetuleku osas. Hageja ei ole esitanud nõuet 100%-liselt oma

sissetuleku hüvitamiseks. Nõue on esitatud ainult ühe osa varasema keskmise töötasu hüvitamiseks, so

kutsehaigusest põhjustatud töövõimetuse % ulatuses saamata jäänud keskmise palga hüvitamiseks.

Töövõimetuse % ulatuses puudub hagejal võime töötada ja seega võimalus tööga töötasu teenida.

Hagejale etteheidetud tööotsingud ei muuda ega mõjuta fakti, et tal puudub osaliselt töövõime. Säilinud

töövõime osas ei ole kahju hüvitamise nõuet esitatud. Hageja kahju hüvitamise nõue on arvutatud

lihtsustatult järgneva valemi alusel: töövõimetuse %, so töövõimetusega proportsionaalne osa

keskmisest palgast miinus töövõimetuse pension.

5. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et ei ole õiglane kostjate ettepanek rakendada Vabariigi Valitsuse

15. augusti 2001 määrusega nr 275 ja 11. juuni 2009 määrusega nr 91 kehtestatud Keskmise töötasu

maksmise kordasid. Nimetatud kordade alusel arvutatakse keskmist töötasu seaduses ettenähtud

keskmise palga säilitamise, tagamise ja maksmise juhtudeks. Seaduses ei ole ette nähtud nimetatud

kordade rakendamist kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja põhjendused; menetluskulude jaotus

1. Kohus leiab, et hagi on tõendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

2. Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kahju hüvitamist, mis on talle tekitatud alates 12. veebruarist

2002 kutsehaiguse põhjustamisega.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 näeb ette, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta

sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset

pärast 1. juulit 2002. Kuna väidetav hageja tervise kahjustamine kostjate juures on toimunud nii enne

1. juulit 2002, kui ka pärast, siis kuuluvad antud asjas kohaldamisele nii tsiviilkoodeksi (TsK) kui ka

võlaõigusseaduse (VÕS) vastavad sätted.

Tulenevalt TsK § 448 lõikest 1 kuulub isikule tekitatud kahju kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses

hüvitamisele. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta

tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Lõike 3 kohaselt kuulub õiguspäraste tegudega

tekitatud kahju hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel. TsK § 448 järgi tekib seega kahju

hüvitamise kohustus, kui kannatanule on tekkinud kahju, kahju tekitaja käitumine oli õigusvastane,

12(24)

tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel on põhjuslik seos ja esineb kahjutekitanu süü. Kahju tekitaja

süüd eeldatakse ja selle puudumise peab tõendama kahju tekitaja. Hageja on esitanud kahju hüvitamise

nõude tuginedes esmalt lepinguvälise kahju hüvitamise sätetele, so deliktiõiguse sätetele. Lepinguvälise

kahju tekitamise üldsäte on VÕS § 1043, mille kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt

kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab

kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eeldatakse, et kahju tekitamine on

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse

tekitamisega. Seega piisab VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi kostja teo õigusvastaseks lugemiseks üksnes

sellest, et hagejale on kostja teoga põhjustatud tervisekahjustus. Delikti üldkoosseisul põhineva

vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt, kostja teo

õigusvastasus ja nende kahe vahel põhjuslik seos ning seejärel eeldada VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja

süüd. Kostja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 loetletud

õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

3. Hageja tööraamatu väljavõttega (I kd tl 21-23) loeb kohus tuvastatuks, et hageja töötas Ahltronix

Eesti AS-s 12. veebruarist 2002 kuni 28. veebruarini 2005 ja Enics Eesti AS-s 1. märtsist 2005 kuni

2. detsembrini 2009. Samuti loeb kohus tuvastatuks, et hagejal diagnoositi 13. veebruaril 2009

kutsehaigusena ülekoormushaigus: karpaalkanali sündroom mõlemal käel, kerge; kubitaalkanali

sündroom vasakul käel, keskmise raskusega; lateraalne epikondüliit vasakul käel; trikkelsõrm, mis on

tõendatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse töötervishoiuarsti

teatisega kutsehaiguse diagnoosimisest (I kd tl 14). Teatises on märgitud kutsehaiguse väljakujunemise

perioodiks 2002 kuni 2009 ning kutsehaigestumise ohuteguritena korduvad ühetaolised jõu

rakendamist vajavad liigutused, impulss-löökvibratsioon vasakule käele. 20. märtsi 2009 ja

18. septembri 2009 arstliku ekspertiisi otsustega nr 493426 ja 549154 (I kd tl 15-20) on tõendatud, et

hagejale määrati töövõime kaotuse protsent 50% põhjusega kutsehaigus, ja töövõime kaotuse protsent

40% põhjusega kutsehaigus, ning ekspertiisi tegemisel tehti kindlaks, et hagejal esineb kutsehaigus -

ülekoormushaigus keskmise raskusega vasaku käe funktsioonihäire. 3. oktoobri 2011 arstliku

ekspertiisi otsusega nr 787799 (II kd tl 132-133) on tõendatud, et hagejale määrati töövõime kaotuse

protsent 40% põhjusega kutsehaigus, 50% põhjusega üldhaigestumine, kogu püsiva töövõimetuse

ulatus 70%. Püsiva töövõimetuse kestus kuni vanaduspensioni eani. Ekspertarst on kindlaks teinud, et

kutsehaigusele on lisandunud kahepoolne koksartroos, liikumine raske. Lõuna Inspektsiooni

Tööinspektsiooni uurimistoimiku nr 8.2-35/22 (I kd tl 34-35) punktis V antud hinnangus kutsehaiguse

tekkele on toodud, et hageja tööle on iseloomulikud korduvad ühetaolised liigutused, sh ka

haaramisliigutused, ja nn sundtaktis töö, mis tekitab kätes staatilist pinget, mistõttu ei saa käelihased

pärast tööliigutust korralikult lõdvestuda. Tulemuseks on häired käsivarte, randmete ja sõrmede

liikuvuses. Elektrilise kruvikeerajaga on hageja töötanud umbes 3 aastat. Võib järeldada, et

tööülesanded olid vahelduvad, kuid siiski oli pinge kätele, randmetele (lõikamine, kerimine jne).

Riskiteguriteks on randme painutus või sirutus, vibratsiooni toime kätele, jõudu nõudvad või korduvad

ja kestvad liigutused randmest, mehaaniline surve randmekanali piirkonda ning labakäte staatiline

pinge, nt töövahendi ühes hoidmine. AS Medicover poolt 2006 koostatud riskianalüüsist selgub, et

vibratsiooni tekitavad elektrilised käsitööriistad ning riskitase on II (vastuvõetav). Sundasendid ja –

liigutused ning töökoha kujundus ja tööasendid on hinnatud riskitasemega III (keskmine).

Uurimiskokkuvõttes on märgitud, et kutsehaiguse väljakujunemist võivad mõjutada väga paljud

ohutegurid. Ohutegurite toime organismile on tugevam, kui nad esinevad koos, nt lihaspinge ja

vibratsioon. Arvestades kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes toodud hageja tööoperatsioonide kirjeldusi,

Kilews elektrikruvikeeraja kasutusjuhendit ning hageja ametijuhendeid on kohtu hinnangul hageja

kostjate juures töötamise aja jooksul kokku puutunud kõigi temal kutsehaigust põhjustanud

ohuteguritega, mistõttu on alus asuda seisukohal, et hageja kutsehaigestumine on toimunud kostjate

juures töötamise ajal. Ka ekspert käesolevas asjas arvamust andes on leidnud, et diagnoositud haiguste

kombinatsioon (üheaegselt esineb närvikanalite pitsumine erinevatel lokalisatsioonidel, sidekoe-

kõõlusstruktuuri koormuskahjustus ning trikkelsõrm) ning esinemise lokalisatsioon (rohkem haaratud

13(24)

on vasak käsi, mis oli konkreetse töö puhul staatiliselt koormatud) toetavad tugevalt järeldust

töökeskkonna ohutegurite toimest hageja haiguse tekkel. Asjas ei ole tõendatud, et diagnoositud

ülekoormushaiguse tekkepõhjused pärineksid väljastpoolt töökeskkonda.

TTOS § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud

töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kutsehaiguste loetelu kehtestab sotsiaalminister. TTOS § 23 lg 3

järgi diagnoosib kutsehaiguse töötervishoiuarst. Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus.

Eelpool nimetatud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et hagejal on töötervishoiuarsti poolt

diagnoositud kutsehaigusena haigused, mis on nimetatud sotsiaalministri 9. mai 2005 määrusega nr 66

kehtestatud Kutsehaiguste loetelu § 4 p-des 13, 19, 21: lihaste ja kõõluste kinnistuskohtade haigus

füüsilise ülekoormuse tagajärjel; karpaalkanali sündroom; käte ja randmete osteoartikulaarsed

haigused, mis on põhjustatud füüsilisest ülekoormusest ja kohtvibratsioonist. Kohtule ei ole esitatud

andmeid, et hagejal oleks kutsehaigus diagnoositud valesti. Kohtumenetluses antud eksperdiarvamus

(III kd tl 121-125) kinnitab hagejal kutsehaigusena diagnoositud ülekoormushaigust. Ekspert on

selgitanud, et ülekoormushaiguse korral tekivad lihastes ja kõõlusaparaadis mikrorebendid, millele

järgneb põletikulise koe vohang ning hiljem armkoe arenemine. Normaalsed koed asenduvad

veresoontevaba või veresoontevaese armkoega, mis on pöördumatu protsess. Edaspidi on selliste

kudede tõttu konkreetse organi (lihas- ja kõõlusaparaat) funktsioon häiritud. Teatud määral vähendab

(kuni isegi täieliku kadumiseni) kaebusi puhkus ja ravi (taastusravi, medikamendid, kirurgilised

protseduurid), kuid koekahjustuse püsiva iseloomu tõttu tekitab füüsiline koormus haiguse ägenemise.

4. Kohus tuvastas, et hagejal on 13. veebruaril 2009 diagnoositud kutsehaigusena ülekoormushaigus:

karpaalkanali sündroom mõlemal käel, kerge; kubitaalkanali sündroom vasakul käel, keskmise

raskusega; lateraalne epikondüliit vasakul käel; trikkelsõrm, ning et hageja on kaotanud kutsehaiguse

tõttu 40% töövõimest. 16. oktoobri 2008 tervisekontrolli (I kd tl 87) tulemusena on selgunud, et

hagejale tehtav töö ei sobi, ta ei või töötada elektriliste kruvikeerajatega ja vibratsiooni tekitavate

seadmetega, vastunäidustatud korduvliigutused vasaku käega sundasendites. Eksperdiarvamuses on

samuti märgitud, et käte ülekoormushaiguse korral on vastunäidustatud füüsiline koormus (nii

staatiline kui dünaamiline) kätele, korduvad ühetaolised liigutused kätega, kokkupuude vibratsiooniga.

Riigikohus on 17. detsembri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 (p 13) märkinud, et kui töötaja ei

ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, siis võib eeldada,

et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just

kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult

vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Hageja väitel on tal olemas tootmistöölise töö oskused,

vilumus ning kui tema tervis oleks korras, võiks ta teenida tootmistöölise keskmist palka nagu töötab ja

teenib terve inimene. Seoses töösoovitusega ja tervise halvenemisega ei ole hageja alates 3. detsembrist

2009 enam saanud tööle asuda. Kuna hageja on kaotanud 40% kutsealasest töövõimest, siis on

eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Eelnevale tuginedes leiab kohus,

et hageja on kaotanud töö ja seega ka sissetuleku tervisekahjustuse (kutsehaiguse) tõttu ning talle on

tekkinud kahju, mis väljendub tema sissetuleku osalises kaotuses alates 3. detsembrist 2009.

5. Järgnevalt tuleb tuvastada kostjate tegevus/tegevusetus kahju tekkimisel.

Riigikohus on 7. detsembri 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 (p 9) korranud oma varasemat

seisukohta, mille kohaselt tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele

võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või

millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Eelkõige tuleb tuvastada, kas kostja kahjustas hageja tervist

kahjulike töötingimustega ning põhjustas sellega kutsehaiguse, st kas ja mis osas oli kostja tegevus

vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid

kostja rikkus. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja

töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse.

5.1. Hageja on viidanud, et kostjad on rikkunud järgmisi tööohutusnõudeid:

14(24)

5.1.1. Kostjad jätsid adekvaatselt õigesti tuvastamata töökeskkonna seisundi, jätsid sama tüüpi

liigutuste kordumise kui TTOS § 9 lg 1 alusel füsioloogilise ohuteguri mõõtmata ning jätsid töötaja

tervisele riskid hindamata seaduses ettenähtud viisil, rikkudes sellega TTOS § 13 lg 1 p 3, p 5.

Ohutegurite mõõtmine (terviseriskide tuvastamine) on esimene etapp tööandja kohustuste hulgas

selleks, et jõuda terviseriski suuruse hindamiseni ja seejärel abinõude rakendamiseni töötajate tervise

kaitseks. Kui ohutegurid ei ole mõõdetud, siis see tähendab, et tööandja ei ole isegi mitte alustanud

töötajate tervise kutsehaiguse eest kaitsmise protsessi. Tööandjal on kohustus muuhulgas arvesse võtta

töötaja ealisi ja soolisi iseärasusi ning konkreetse töövahendi kasutamisest ja töökorraldusest tulenevaid

riske, muuhulgas seda, et ohutegurite toime organismile on tugevam kui mitu ohutegurit esinevad koos,

käesoleval juhul lihaspinge ja vibratsioon. TLS § 49 p 4 alusel oli tööandja kohustatud kindlustama

ohutud töötingimused. TTOS § 12 lg 1 alusel tagab tööandja töötervishoiu ja tööohutuse nõuete

täitmise igas tööga seotud olukorras.

TTOS § 12¹ lg 1 alusel on tööandja ennetustegevus meetmete kavandamine ja rakendamine

terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise,

vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks. TTOS § 12¹ lg 2 alusel rakendab tööandja käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetmeid järgmiste üldiste ennetuspõhimõtete alusel: 1) riskide

tekkimise vältimine; 2) vältimatute riskide hindamine; 3) riskide kõrvaldamine nende tekkekohas või

kui see ei ole võimalik, nende vähendamine vastuvõetava tasemeni; 4) ohtliku teguri asendamine ohutu

või vähem ohtlikuga; 5) töö, töökoha ja töökorralduse kohandamine töötajale võimalikult sobivaks.

5.1.2. Mõlemad kostjad on rikkunud TTOS § 13 lg 1 p-des 3-6 sätestatud kohustusi, mille alusel on

tööandja kohustatud: p 3 korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja

töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja

tervisele; p 4 töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette

ennetusabinõud töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajad, ning

eraldama selleks vajalikud vahendid; p 5 korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui

töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on

ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu

on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus

tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise; 5¹) tagama, et ohualal töötab ainult asjakohase

erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja või tööd tehakse sellise töötaja järelvalve all; 6)

teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute

kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks

rakendatavatest abinõudest.

Hagejale kui töötajale töökeskkonna riskianalüüsi tulemusi ei tutvustatud. Hageja töös esines

kutsehaigestumise oht, kuid kostjad ignoreerisid seda asjaolu. Kutsehaigestumise tõenäosusest

hagejaga ei ole üldse räägitud. Hagejat ei ole teavitatud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks

rakendavatest abinõudest ega tegevuskavast, kostjad ei korraldanud nõuetekohaselt tegevusi töötajate

terviseriski vältimiseks või vähendamiseks.

5.1.3. Hageja töötas füsioloogiliste tervistkahjustavate ohuteguritega töötingimustes, kuid hageja ei ole

saanud nõuetekohast töötervishoiualast väljaõpet. Kutsehaigestumise vältimise eesmärgil oli ja on

tööandjale kehtestatud kohustus instrueerida töötajaid mitte ainult ohutustehnika eeskirjadest, vaid

selgitada neile ka töötervishoiu nõudeid. Hagejat ei ole teavitatud ohuteguritest nõutaval tasemel ning

tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest ei ole hagejat juhendatud piisavalt. Puudus

juhend elektrilise kruvikeerajaga töötamiseks. Töötervishoiualase väljaõppe eesmärgiks on õpetada

töötajat töötama tervist kahjustamata, so viisil, mis garanteerib kutsehaiguse ärahoidmise. Sellest

tulenevalt peab töötervishoiualase juhendamise käigus töötajale teatama tervist kahjustavad faktorid

ning töötaja tuleb välja õpetada töötama viisil, kus töötegemise protseduur toimub nii, et töö käigus

oleks tagatud tervisekahjustuste vältimine või juhul kui tervist kahjustavaid faktoreid täielikult vältida

ei saa, siis ohufaktorite mõju oleks võimalikult minimaalne, so töö toimuks tervisele ohutul viisil.

15(24)

Hageja kutsehaigestumisega seotud konkreetseid riske hagejale ei teatatud, hagejat ei juhendatud,

kuidas vältida või vähendada tema töös mõjunud tervist kahjustanud faktoreid. Hagejat ei juhendatud

töötama viisil, mis oleks vältinud tema kutsehaiguse. Kui hageja oleks teadnud ohtudest ja

tervisekahjustuse vältimise või ohtude vähendamise võimalusi, siis oleks hageja ise saanud tegutseda

oma tervise kaitsmiseks. Kostjad ei korraldanud tervisekontrolli nõutud tasemel, mis oleks ära hoidnud

kutsehaigestumise.

TTOS § 13 lg 1 p 7 alusel on tööandja kohustatud korraldama tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist

võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, ning kandma sellega seotud

kulud; p 12 alusel on tööandja kohustatud tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

ning kontrollima nende täitmist ning p 13 alusel korraldama töötajale enne tööleasumist või töö

vahetamist töökohale ja ametile vastava töökohustus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe;

Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või

uuendatakse. p 14 koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutava töövahendi kohta ning

andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks.

Sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja

täiendõppe kord“, mis hakkas kehtima alates 1. märtsist 2001, § 5 lg 2 nõuab, et esmajuhendamisel

tutvustatakse töötajale: 1) tööandja poolt koostatud ja kinnitatud ohutusjuhendeid tehtava töö või

kasutatavate seadmete, masinate, tööriistade ja muude töövahendite kohta; 2) töökeskkonna

ohutegureid ja vajalike isikukaitsevahendite kasutamist; 3) ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja-

võtteid, 4) töötajale ettenähtud töökorraldust. Määruse § 7 alusel on kohustuslik täiendjuhendamine,

mis tuleb korraldada uute töötervishoiu ja tööohutuse juhendite või õigusaktide kehtestamisel või

kehtivate nõuete muutmisel. Määruse § 8 lg 2 alusel töötaja sissejuhatav, esma- ja täiendjuhatamine,

väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või

andmebaasis. Määruse § 8 lg 2 alusel töötaja kinnitab lõikes 1 nimetatud juhendamisest, väljaõpet ning

töötaja iseseisvale tööle lubamist oma allkirjaga.

5.1.4. TTOS § 6 lg 1 p 1 kohaselt on üheks füüsikaliseks ohuteguriks vibratsioon. TTOS § 6 lg 2

kohaselt peab tööandja rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski

vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. TTOS §-s 6 lg 1 p 1 füüsikalise ohutegurina

nimetatud vibratsiooni parameetrid peavad vastavalt TTOS §-le 3 lg 3 vastama piirnormidele. Vabariigi

Valitsuse 25. jaanuari 2002 määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja

ohutegurite parameetrite mõõtmise kord“ (kuni 30. aprillini 2007 kehtinud redaktsioonis) § 8 lg 1 ja 2

nägid ette nii üld- kui kohtvibratsiooni mõõtmise. Määruse §-s 9 olid ette nähtud tööandja kohustused

sh pidi tööandja välja selgitama üldvibratsiooniallika ja korraldama vibratsioonitaseme mõõtmisi,

andma töötajale tööks ainult kontrollitud vibratsioonitasemega seadmed; 3) kasutama tööprotsessis

võimalikult väikese vibratsioonitasemega seadmeid; 4) kontrollima perioodiliselt vibroseadmete

vibratsioonitaseme

vastavust

tehnospetsifikaadile;

5)

taotlema

vibroseadme

tarnijalt

infot

vibratsioonitaseme ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta; Juhul, kui selline info puudub või ei

ole usaldusväärne, tuleb teha seadme vibratsioonitaseme mõõtmised. 6) andma vibroseadmega töötajale

vibratsiooni vähendavad kindad ja jalanõud. Ka 30. aprillil 2007 jõustunud Vabariigi Valitsuse määrus

nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna

vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ nägi ette tööandja kohustused töötaja tervise

kaitsele seoses vibratsiooniga. Määruse § 4 lg 1 kohaselt oli tööandja kohustatud töökeskkonna

riskianalüüsi käigus kindlaks määrama vibratsiooni allikad, millega töötajad kokku puutuvad, ning

vajadusel mõõtma kokkupuudet vibratsiooniga. Mõõtmine pidi toimuma kooskõlas §-ga 8.

Mõõtmistulemuste protokollid pidid olema säilitatud koos riskianalüüsiga (§ 8 lg 5).

6. VÕS § 127 lg 4 alusel peab isik kahju hüvitama, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Põhjusliku seosega on tegemist, kui kostjate tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse

tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kohu tuvastas otsuse

16(24)

p-s 3, et hagejale mõjusid mõlema kostja juures kaheksa aasta jooksul tervistkahjustavate tööteguritena

töö sundasendis, koormus kätele, korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad liigutused, impulss-

löökvibratsioon vasakule käele. Kostjad pidid tööandjatena olema teadlikud kõigist kehtivatest

töötervishoiualastest normidest. Kohus tuvastas otsuse p-des 5.1.1-5.1.4, et kostjad jätsid täitmata

mitmed kehtivad töötervishoiualased normid: ei selgitanud välja ohutegureid, ei selgitanud terviseriske

hagejale, ei võtnud tarvitusele küllaldaselt abinõusid välistamaks hageja poolt korduvate liigutuste

tegemist või sundasendeid või maandanud küllaldaselt nendega kombineeritud

impulss-

löökvibratsioonist tulenevat terviseriski, ei teostanud ohuteguritest lähtuvalt riskianalüüsi ega viinud

läbi tervisekontrolli. Tervistkahjustavad töötingimused tulenesid kostjate poolt oma kohustuste

mittetäitmisest, so sellest, et kostjad jätsid täitmata töötervishoiu normidega tööandjale pandud

kohustused. Kostjad pidid ohutegurid välja selgitama, tegema adekvaatselt, tõeselt ja seaduse nõuetele

vastavalt riskianalüüsi ning ära hoidma tervisele kahjulike ohutegurite mõjumise töötajale.

Riskianalüüsi tegemisel oli tööandjal kohustus arvestada töötaja iseärasusi: tervislikku seisundit, hageja

taluvust teha tööd korduvate ühetaoliste jõu rakendamist vajavate liigutustega, kus samaaegselt mõjus

vibratsioon. Ka eksperdiarvamuse kohaselt on vibratsioon koosmõjus teiste ohuteguritega olnud üheks

kutsehaigestumist põhjustanud asjaoluks. Kostjate tegevusetuse tagajärjel kujunes hagejal välja

kutsehaigus. Kui hageja ei oleks töötanud kostjate juures tervistkahjustavates tingimustes, ei oleks

hagejal kutsehaigust tekkinud. Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud ühtegi muud asjaolu, millest

saaks järeldada, et hageja kutsehaigestumisel võiks olla mingi muu põhjus.

7. VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel loetakse kahju tekitamine õigusvastaseks eelkõige siis, kui kahju tekitati

kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Vastavalt VÕS § 1050 lõikele 1

eeldatakse kahju tekitaja süüd. Nimetatud sättest tulenevalt eeldatakse käesolevas vaidluses, et kostjate

tegevus on õigusvastane, sest kahju tekitati hagejale tervisekahjustuse tekitamisega.

8. Riigikohus on 7. detsembri 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 (p 10) selgitanud ühtse

kohtupraktika kujundamiseks, et senist seisukohta tööandja käitumise õigusvastasuse tõendamise

koormuse jagamise kohta on vaja muuta. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja ta on tõendanud

põhjusliku seoses tööandja tegevuse (tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel peab

tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud.

Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hageja töötanud kostjate juures vahemikus 2002-2009 tervist

kahjustavates tingimustes ja kostjad ei ole tööohutusnorme rikkunud. Oma vastuväidete tõendamiseks

on kostjad esitanud väljavõtte hageja töölepingust (I kd tl 50), 28. novembri 2008 Kilews

elektrikruvikeeraja kasutusjuhendi (I kd tl 51-56), tööoperatsioonide tabelid ja kirjeldused (I kd tl 57-

78), Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 10. märtsi 2009 kontrollakti (I kd 79-80), 1. oktoobri 2003

elektroonikaosade koostaja ametijuhendi (I kd tl 81-83), 18. märtsi 2005 elektroonikaseadmete koostaja

ametijuhendi (I kd tl 84-86), 22. aprilli 2004, 20. veebruari 2007 ja 16. oktoobri 2008 tervisekontrolli

otsused (I kd tl 87-89), töölepingu (I kd tl 90-91), 2008 riskihindamise tabeli (I kd tl 92-99),

13. oktoobri 1999 töösisekorraeeskirjade tutvustuse (I kd tl 100-102), 2000 töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüsi (I kd tl 120-167), tööoperatsioonide tabelid (I kd tl 169-189), 2006 töökeskkonna

riskianalüüsi (II kd tl 2-54), väljavõtte kuni 2007 kostjate vara hulka kuulunud tööriistadest (II kd tl

91), tööoperatsioonide kirjeldused (II kd tl 93-102), Qvalitas Arstikeskus AS arvamuse (tl 103),

26. augusti 2011 Terviseameti Tartu labori vibratsioonitaseme mõõteprotokolli (II kd tl 104-108), arved

(II kd tl 109-110), 5. detsembri 2003 ohutustehnika juhendi elektroonikaosade koostajale (II kd tl 111-

114).

Kohtu arvates ei ole kostjad esitanud piisavalt tõendeid, et tuvastada kostjate poolt kõigi

tööohutusnormide järgimine. Ametijuhendid, riskianalüüsid ja tervisekontrolli otsused ei tõenda, et

kostjad järgisid tööohutuse norme nõuetekohaselt. Bureau Veritas Eesti OÜ sertifikaat OHSAS

18001:2007 on kostjale II väljastatud 22. jaanuaril 2009, so ajal, mil hagejal oli kutsehaigus juba välja

kujunenud. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 10. märtsi 2009 kontrollakt tõendab vaid seda, et

pakkija töökoht, millele hageja pärast vastavat tervisekontrolli otsust oktoobris 2008 üle viidi, vastas

17(24)

nõuetele. Hageja esitatud tööoperatsioonide tabelid ja kirjeldused on esitatud valikuliselt.

Tööoperatsioonide tabelitest nähtub, et 2002 on hagejal väikese kruvikeerajaga olnud kolm kuud üks ja

sama töö. Detailide käsitsi lõikamisega on kaasnenud korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad

liigutused. 2003 on kuude kaupa olnud üks ja sama töö, millega kaasnenud koormus õlavöötmele,

kätele. 2004 samuti üks ja sama pidev töö neli kuud järjest. Alates aprillist aasta lõpuni andmed

puuduvad. 2005 kohta andmed puuduvad. Hageja väitel alustas ta tööd elektrilise kruvikeerajaga 2005.

aastal, kuid elektrikruvikeerajaga tehtud töö kohta pole kostjad andmeid esitanud. Enne 2005 tegi

hageja tööd akukruvikeerajaga. 2006, 2007 ja 2008 kohta andmed esitatud puudulikult. PFU

kokkupanek toimus elektrikruvikeerajaga. Enne 2005 tegi hageja tööd akukruvikeerajaga, millel on

mitu võimsuse astet. Olenevalt tootest kasutati keskmiselt 1,5 Nm jõumomenti. Selline jõumoment eriti

suurt tagasilööki ei anna, kuid töö oli samasisuline, mis elektrikruvikeerajaga. Kruvikeerajaga töö

puhul pidi hageja hoidma kruvikeerajat ühes käes ja teise käega tegema ülejäänud vajaliku töö.

Elektrilise kruvikeerajaga töö puhul pidi hageja parema käega hoidma paigal vajalikku komponenti ja

kruvikeerajaga vasakus käes pidi tegema korduvaid ühetaolisi liigutusi, kusjuures impulss-

löökvibratsioon mõjus eelkõige just vasakule käele. Töö oli seotud ühetaoliste korduvate liigutustega.

Hageja väitel on kostjate võrdlus akukruvikeeraja ja elektrilise hambaharja vahel kohatu, sest elektrilise

hambaharjaga ühtegi kruvi kinni keerata ei ole võimalik. Hageja oli tööl täiskohaga, so 8 tundi päevas

ehk 40 tundi nädalas, mitte ainult nendel aegadel, mille kohta kostjad on andmed esitanud. Ka nendel

ajaperioodidel, mille kohta tööoperatsioonide andmed puuduvad, töötas hageja eeldatavalt samades

tingimustes. 18. märtsi 2005 elektroonikaseadmete koostaja ametijuhendis on nõuetena hageja

kvalifikatsioonile mh toodud võime teha peentööd, täpsus, hea rutiinitaluvus, järjekindlus, hea

pingetaluvus, peavad puuduma vastunäidustused istuvaks tööks. Asjaolu, et hageja tegi tööpäeva

jooksul erinevaid liigutusi ja operatsioone, ei välista nende operatsioonide tegemisel korduvaid

ühetaolisi jõu rakendamist vajavaid liigutusi ega tähenda, et kostjad on taganud hagejale vahelduva töö.

Ka erinevad tööülesanded eeldasid hagejalt korduvaid ühetaolisi liigutusi – seega kõikide tööülesannete

puhul puutus hageja kokku füsioloogiliste ohuteguritega. Kostjad ei ole tõendanud, et nad oleksid taganud

hagejale sellist vahelduvat tööd, kus ta pidevalt ei puutunuks kokku samade ohuteguritega. Hageja pidi

märkimisväärselt pikka aega tegema ka ühte ja sama tööd. Kohtu arvates selline kostjate töökorraldus

ei olnud kooskõlas TTOS §-ga 9 lg 3. Puhkamiseks oli hagejale ette nähtud 30 minutit lõunapausi ja

kaks kümneminutilist vaheaega. Ilmselt ei taganud nimetatud puhkepausid hageja käelihaste

lõdvestumist ja staatilisest pingest vabanemist. Tulemuseks ongi häired hageja käsivarte, randmete ja

sõrmede liikuvuses. Tõendamata on kostjate väited, et hagejale tagati hulgaliselt puhkepause ja hageja

kasutas neid aktiivselt, nt suitsetamiseks. Tunnistajate A.K ja K.M ütlused hageja poolt rohkete

puhkepauside kasutamise kohta on vastuolus kostjate endi väidetega, et ettevõttes on kindlaks määratud

intensiivsuselt keskmiselt välja töötatud tootmisnormid ja hagejal nende normide täitmisega probleeme

ei olnud, aga ka esitatud tööoperatsioonide tabelitega. Ebausutav, et keskmised tootmisnormid olid

välja töötatud arvestades hagejale rohkete suitsetamispauside tagamise vajadust.

Kostjate väitel on nad tutvustanud hagejale töökaitse nõudeid ja selgitanud tööga kaasnevaid ohtusid,

sealjuures on esitatud ametijuhendid, tööleping ja väljavõte töösisekorraeeskirjade tutvustamise kohta.

Nimetatud

tõenditest

nähtub

hageja

ohutustehniline

juhendamine,

kuid

mitte

kostjate

töötervishoiualaste kohustuste sisuline täitmine ega sellekohase eesmärgi täitmine 2002-2009. Kuna

kostjad on olnud positsioonil, et hageja töös tervistkahjustavaid tegureid ei esinenud, siis on

vastuoluline nende vastuväide, et nad on töötervishoiuga seotud riske hagejale tutvustanud. Vastuväites

pole nimetatud, kes, millal ja missuguseid tööga kaasnevaid ohtusid on hagejale selgitanud. Kostjad ei

lugenud hageja kasutatud elektrilisi kruvikeerajaid oluliseks terviseriskiks, mistõttu ei ole teostatud ka

vibratsioonitaseme mõõtmisi ega võetud tarvitusele muid määruse nr 54 või määruses nr 109 loetletud

abinõusid. Seega ei ole kostjad kohtu arvates täitnud TTOS §-st 6 lg 2 tulenevat kohustust

füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide maandamiseks. Kostjate poolt on esitatud

25. augusti 2011 lokaalse vibratsiooni mõõtmise tulemused. Hagejaga lõpetati tööleping 2. detsembril

2009. Seega ei saa mõõtmistulemused kajastada objektiivselt tööoperatsiooni käigus vibratsioonitaset

18(24)

hageja kokkupuutel erinevate komponentidega teatud tüüpi töövahendit kasutades. Ka tunnistajate A. K

ja K.M ütlustega antud hinnang hageja kasutuses olnud kruvikeerajate vibratsioonitaseme kohta on

subjektiivne. Kohus nõustub hagejaga, et kostjate koostatud riskianalüüsid ei ole vastavuses TTOS §-

ga 13 lg 1 p 3, mille mõtteks on hinnata riske kõigist asjassepuutuvatest töökeskkonna ohuteguritest

lähtuvalt. Taolisele seisukohale on asunud ka kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes Tööinspektsioon,

kes on kostjale II teinud ettepaneku analüüsida konkreetse kutsehaiguse asjaolud ja võtta tarvitusele

meetmed järgnevate kutsehaigestumiste tekkimise vältimiseks; viia läbi töötajatele täiendav

juhendamine ülekoormuse ja traumade vältimiseks, kus selgitatakse ohutegurite koostoime mõju

töötajate tervisele, samuti puhkepausidel lihaste lõdvestamise vajalikkust; jätkata korrapärast töötaja

tervise kontrollimist töötervishoiuarsti poolt ning tihedalt suhelda arstiga probleemide ilmnemisel;

TTOS § 13 lg 1 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud korraldama uue/täiendava töökeskkonna

riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või

uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või

ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on

tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise. Asjas esitatud eksperdiarvamuse

kohaselt on hageja puhul vajalik kiire töökeskkonna ülevaatus ning sekkumine fokusseerituna eelkõige

kaela piirkonnale, kehatüvele ning ülajäsemetele, et aidata objektiviseerida tööst põhjustatud

ülajäsemete haiguste tekkepõhjuseid, hinnates keha biomehhaanilisi protsesse ning asendist tingitud

koormust. Asjaolu, et kostjad ei korraldanud hagejale tervisekontrolli lähtuvalt ohuteguritest, tuleneb

kostjate riskianalüüsides vastavate ohutegurite mõju ebaõigest hindamisest. Kostjad pidid ohtusid

sisuliselt hagejale selgitama ning välja töötama ohutu töötamise viisid ja võimalused ning andma

töötajale selged juhendid, mis kindlustaksid töötamise tervisele ohutul viisil. Kostjad seda kohustust

kohtu arvates täitnud ei ole. Kohtu arvates ei ole kostjad tõendanud VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4

loetletud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ega VÕS § 1050 lg 1 kohaselt süü puudumist.

9. Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kohaldatakse kahju hüvitamise

üldisi põhimõtteid. Kui töötaja sissetulek vähenes pärast 1. juulit 2002 tehtud tööandja teo tagajärjel,

tuleb kahjuhüvitist (varalise kahju eest) arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse

põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena

(VÕS § 136 lg 2). VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse

tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või

osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste

majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

10. Täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahjuks loeb seadus ka sellest tingitud

sissetulekute vähenemise. Hageja taotleb hüvitise arvestamisel analoogia korras kohaldada Vabariigi

Valitsuse 10. juuni 1992 määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutist

korda“ (ajutine kord), mis on kehtetu alates 1. juulist 2002.

11. Kostjad on seisukohal, et nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda on Vabariigi Valitsuse

määrusega kehtestatud keskmise töötasu arvutamise kord, mida saab keskmise töötasu arvutamisel

aluseks võtta ja mistõttu puudub vajadus muude õigusväliste (kehtetutel õigusaktidel põhinevate)

meetodite rakendamiseks. Kui keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekkimise ajaks on periood enne

1. juulit 2009, siis on aluseks Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001 määrus nr 275 „Keskmise palga

arvutamise kord“, kui aga periood alates 1. juulist 2009, siis Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrus

nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Samas on kostjad seisukohal, et ajutise korra

järgi keskmise töötasu arvutamine ei ole ka õiglane. Nimelt võimaldas ajutine kord jätta arvutusest

töötaja valikul välja kõik need kuud, kus töötaja oli vähemalt ühe päeva olnud haiguslehel või muul

põhjusel seaduslikult tööl ei viibinud (nt puhkuse vmt töölt vabastamise asjaolu tõttu). Samas ei

eristanud ajutine kord töötajale keskmise palga arvutamisel arvesse võetavate kuude valimise õigust

andes seda, kas töötaja puudus töölt kutsehaiguse (st hiljem kutsehaigusena kvalifitseeritud haiguse)

19(24)

tõttu või mistahes muul põhjusel. See võimaldas töötajal keskmise kuusissetuleku arvutamise korda

kuritarvitada, valides eelnevate aastate seast välja kõige kõrgema sissetulekuga kuud. Sellisena

arvutatud keskmine sissetulek ei peegelda töötaja tegelikku keskmist sissetulekut arvutamise hetkele

eelnevatel kuudel. Nii on ka hageja valinud enda hinnangul keskmise töötasu arvutamise hetkele

eelneva ca 2 aastase perioodi hulgast välja kõik kuud, kus talle väljamakstud tasu oli kõige kõrgem.

Sealjuures on arvutuse aluseks võetud kuude hulgas neli kuud, mil hagejale maksti lisaks töötasule ka

puhkusehüvitist. Samas ei ole hageja perioodil 2007-2008 kutsehaiguse (või hiljem kutsehaigusena

kvalifitseeritud haiguse) tõttu töölt puudunud. Koos põhjendamatu indekseerimisega on hageja

saavutanud olukorra, kus tema keskmine sissetulek perioodil 2007-2008 oleks justkui olnud 9233,52

Eesti krooni, kuigi enamikul selle perioodi kuudel (ka neil, kus hageja käis kõik päevad tööl) jäi hageja

reaalne töötasu alla 8000 Eesti krooni ning ka lineaarsel meetodil arvutatud keskmine töötasu

(perioodil oktoober 2007-september 2008) jäi oluliselt alla 8000 Eesti krooni. Vabariigi Valitsuse

kehtestatud Keskmise palga arvutamise korrad aga jätavad keskmise töötasu arvutamisel arvestusest

välja need päevad, mil töötaja haigestumise pärast töölt puudus. Seepärast ei diskrimineerita nende

kordadega kuidagi neid töötajaid, kes olid arvutamise aluseks oleval perioodil haiged (sh puudusid

töölt kutsehaiguse tõttu). Pigem on tegemist just õiglaste ja nii töötaja kui ka tööandja huve

arvestatavate kordadega, kuivõrd haigestumise mõju on keskmise töötasu arvutamisel matemaatiliselt

välistatud ja seepärast on kordade alusel arvutatud keskmise töötasu näol tegemist objektiivse töötaja

poolt reaalselt saadud keskmise töötasuga. Ajutise korra puhul, vastupidi, on aga töötajal võimalik oma

suva järgi keskmist töötasu tegelikust suuremana näidata, võttes arvesse ainult need kuud, kus ta

tavapärasest rohkem töötasu sai, nagu on ka hageja teinud. Seega antud juhul rikastuks ajutise korra

kasutamise puhul hageja ebaõiglaselt, kuna kahju hüvitis arvutatakse väidetava keskmise töötasu

summa alusel, mis on hageja poolt reaalselt saadud töötasust oluliselt suurem.

12. Võlaõigusseaduse alusel makstavate tervisekahjustuste hüvitiste arvutamiseks ei ole kehtestatud

õiguslikku alust, kuidas konkreetselt arvestada keskmist sissetulekut enne tervisekahjustust. Riigikohus

on 16. juuni 2010 otsuses (p 18) käsitlenud ajutise korra õiguslikku olemust ja leidnud, et see ei

muutnud seadust ning kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel

arvestatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud

või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast

suurem. Ajutises korras välja pakutud metoodika on üks võimalik viis täielikust või osalisest

töövõimetusest tekkinud kahju arvestamiseks. Võlaõigusseadusest ei tulene, et oleks keelatud lähtuda

metoodilise juhendina ajutise korra põhimõtetest osas, milles need ei ole vastuolus võlaõigusseadusega.

Põhjus peitubki selles, et võlaõigusseaduse alusel ei ole kehtestatud konkreetset kahju hüvitamise korda

ning paremaid lähtealuseid. Eesti Vabariigi poolt kasutatakse tervisekahjustuste hüvitiste puhul,

sealhulgas kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuste hüvitiste puhul, hüvitise suuruse arvestamisel

jätkuvalt ajutises korras toodud põhimõtteid.

13. Pooltel on vaidlus selles, milliste andmete alusel arvestada hüvitise arvestamise alusena hageja

keskmist palka. Kohus nõustub hagejaga, et tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel ei ole

põhjendatud lähtuda töölepingu seaduse alusel töösuhete tarbeks kehtestatud keskmise palga

arvutamise metoodikast ja see on käesoleval juhul sobimatu. Keskmise palga arvutamise korda

rakendatakse üksnes seaduses ettenähtud juhtudel, näiteks töölepingu lõpetamise hüvituse maksmisel

jms. Seaduses pole nimetatud, et seda korda võiks rakendada tervisekahjustuse hüvitise arvutamiseks.

Töösuhetes on vajalik maksta keskmist palka üldjuhul suhteliselt lühikese aja jooksul (näiteks

puhkusetasu, hüvis töölepingu ülesütlemise või selle tühisuse korral), mistõttu on põhjendatud võtta

keskmise tasu arvestamisel aluseks arvestamise vajaduse tekke hetkele eelnev lühem periood.

Tervisekahjustuse hüvitise eesmärgiks on tihti vähenenud sissetuleku hüvitamine pikema perioodi

jooksul, so tervisekahjustusest põhjustatud kahju saamisest kuni kannatanu surmani või tervenemiseni.

Seetõttu on õiglasem võtta keskmise palga arvestuse aluseks pikem töötamise periood kui kuus kuud.

Pikem periood aluseks võetuna on põhjendatud ka sellest, et kutsehaigus tekib pika perioodi jooksul,

käesoleval juhul 2002-2009, seega ei ole õiglane, et palgana võetakse arvesse ainult viimased kuus

20(24)

kuud, kus kannatanu tervis oli juba halvenenud ja tema töövõime ei olnud enam endine. Erinev võib

olla kahjuhüvitise ja töösuhtes keskmise palga arvutamise eesmärk: lisaks töötajale sissetuleku

säilitamise eesmärgil (näiteks puhkuse või sunnitult töölt puudumise ajal) arvutatavale keskmisele

palgale, arvutatakse keskmist palka töösuhtes ka lepingu ülesütlemisel kompensatsioonina töö

kaotamise eest. Oluline on lähtuda hüvitise arvestamisel riigi poolt kasutusel olevast hüvitise

arvestamise metoodikast, sest vastasel korral sõltuks hüvitise suurus sellest, kes hüvitist maksab.

Selline olukord tooks kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise.

14. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud ehk kahju hüvitamisega püütakse kannatanu varaline olukord viia

võimalikult sarnasesse seisu olukorraga nagu see oleks olnud juhul, kui delikti ei oleks toime pandud.

Ajutise korra p 11 kohaselt võetakse kahju hüvitise arvutamisel aluseks töövõimetuse tekkimisele

eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 13. veebruaril 2009.

Ajutise korra p 12 kohaselt jäetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel

töötaja haiguse tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil

arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Hageja tugineb oma nõudes

E. P koostatud kahjuhüvitise arvestusele (I kd tl 29-32), mille aluseks on Enics Eesti AS poolt

väljastatud hageja palgatõend (I kd tl 24). VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga on

kooskõlas hageja seisukoht, et hüvitise määramiseks arvestatava keskmise töötasu arvestuses ei peaks

sisalduma perioode, mil hageja viibis haiguslehel. Põhjendatud on kostjate vastuväited, et arvestuse

aluseks võetud kuude hulgas on neli kuud, mil hagejale maksti lisaks töötasule ka puhkusehüvitist.

Kohus on seisukohal, et kutsehaigestumisest põhjustatud sissetuleku vähenemisest tekkinud kahju välja

arvutamisel ei saa aluseks võtta teise seaduse alusel arvutatud hüvitise suurust, mistõttu tulevad hageja

arvestusest välja jätta mai ja juuli 2008 ning mai ja juuni 2007. Need perioodid tuleb asendada vahetult

eelnenud kuudega. Ajutise korra järgi indekseeritakse kõigi arvessevõetavate kuude sissetulek kehtiva

miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena ning kuusissetulekud

korrutatakse vastava indeksiga, summeeritakse ja saadud kogusumma jagatakse arvessevõetavate

kuude arvuga. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007 määrusega nr 257 oli kehtestatud alates

1. jaanuarist 2008 kuupalga alammääraks täistööaja korral 4350 krooni ja 21. detsembri 2006

määrusega nr 273 oli alates 1. jaanuarist 2007 kuupalga alammääraks täistööaja korral 3600 krooni.

Määruste alusel on 2009 ja 2007 miinimumpalga suhe 1,21, millise indeksiga tulevad korrutada

arvessevõetavad 2007 kuusissetulekud. Vastavalt sellisele arvestusele saab kohus hageja indekseeritud

12 kuu töötasu suuruseks: 6523+8729+7499+8533+9135,50+9278,28+8122,73+7009,53+7839,59+

7620,58+8155,40+8842,68=97 288,29 krooni. Summa jagamisel 12-ga (arvessevõetavate kuude arv)

on hageja indekseeritud keskmine kuusissetulek 8107,36 krooni ehk 518,15 eurot.

15. Hageja taotleb hüvitise väljamõistmist igakuiste perioodiliste rahaliste maksetena alates

1. jaanuarist 2010 ja hüvitise indekseerimist Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta

tarbijahinnaindeksiga. Hageja leiab, et nimetatud põhimõte on kooskõlas VÕS §-ga 130 ja seda tuleb

rakendada, et korrigeerida hüvitise arvutamisel ligilähedaseltki elukalliduse ja hüvituse suhet.

Tarbijahinnaindeks väljendab kaupade hinna tõusu, sellega on seotud hageja edasiste majanduslike

võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Kostjad leiavad aga, et selline indekseerimine ei ole kohane ega mõistlik. Kostjad osundavad, et

Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 alusel kehtestatavat indeksit, millele hageja välja toodud

TTOS § 312 viitab, ei arvutata üksnes vastavalt tarbijahinnaindeksi muutusele, vaid ka sotsiaalmaksu

laekumist (mis peegeldab töötajate poolt töötasu tegelikku saamist) arvesse võttes. Seega ei ole ka riik

pidanud otstarbekaks hüvitisi indekseerida üksnes tarbijahinnaindeksi muutusest lähtudes. Kostjad on

seisukohal, et tarbijahinnaindeksi muutus ei ole antud juhul üldse kohane kahju hüvitise indekseerimise

viis ning seepärast kui hüvitise indekseerimiseks peaks vajadus olema, siis oleks kohasem indekseerida

hüvitist aasta keskmise netotöötasu muutusega. Nimelt näitab keskmise netotöötasu muutus seda, kui

21(24)

palju keskmiselt Eestis töötaja poolt reaalselt kätte saadud töötasu teatud perioodil muutus. Keskmise

netotöötasu muutuse kaudu on pigem võimalik õiglaselt määrata, milline võiks olla hageja töötasu

töötamise jätkamisel. Tarbijahinnaindeksi muutus seevastu ei kajasta õigesti seda, milline võiks olla

hageja töötasu kasv teatud perioodil. Nii näiteks muutus keskmine töötasu 2009. aastal 2008. aastaga

võrreldes (637-670) / 670 = -5% ja 2010. aastal 2009. aastaga võrreldes (637-637) / 637 = 0%.

Tarbijahinnaindeksi muutus sel perioodil oli aga 2009. aastal 2008. aastaga võrreldes -0,1% ning 2009.

aastal 2010. aastaga võrreldes 3%. See näitab, et Eestis üldjuhul kasvab töötasu aeglasemalt kui

tõusevad hinnad. Ei ole põhjust eeldada, et kui hageja käiks tööl, siis kasvaks tema töötasu keskmisest

oluliselt kiiremini. Samas ei ole õiglane kohustada kostjaid hagejale kinni maksma üldist ostujõu

vähenemist, mis toimub kostjate tegevusest sõltumatult. Vale on hageja seisukoht, justkui üldine

hinnatõus oleks käsitletav hageja edasisest majanduslike võimaluste halvenemisest tekkiva kahjuna

VÕS § 130 lg 1 mõttes.

16. Kohus nõustub hagejaga, et tagamaks kahju hüvitamise eesmärki ja VÕS §-s 130 lg 1 sätestatud

kahju hüvitamist on perioodiliste rahaliste maksete indekseerimine vajalik. Samas nõustub kohus

kostjatega, et hüvitise tarbijahinnaindeksiga indekseerimine ei ole põhjendatud. VÕS § 130 lg 1 alusel

tuleb hüvitada ka edasisest majanduslike võimaluste halvenemisest tekkiv kahju. Nimetatud sätte mõte

on see, et hüvitada tuleb kahju, mis on seotud sellega, et tervisekahjustuse saanud isik ise ei ole

võimeline kahjustuse tõttu vabalt tegutsema ja seepärast tema majanduslikud võimalused halvenevad.

VÕS § 130 lg 1 mõte ei ole aga see, et tervisekahjustuse korral tuleb hüvitada ka üldine hinnatõus, mis

ei ole isiku tervisekahjustusega põhjuslikus seoses, st hinnatõus oleks olemas ka siis, kui

tervisekahjustust ei esineks. Ei ole mõistlikku põhjendust, miks peaksid kostjad hagejale hüvitama selle

hinnariski, mida tavaolukorras (kui hageja käiks tööl) kannaks hageja ise.

17. TTOS § 312 kohaselt indekseeritakse tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist,

mida Sotsiaalkindlustusamet maksab perioodiliste maksetena Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 473 lõike 1

alusel, iga aasta 1. aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lõike 6 alusel kinnitatud indeksiga.

Hüvitist ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. Pensionikindlustuse seaduse § 26

lg 1 järgi iga kalendriaasta 1. aprilliks indekseeritakse käesoleva seaduse alusel arvutatud riiklikke

pensione indeksiga, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80

protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Indekseerimine toimub

sama paragrahvi lõikes 7 sätestatud korras. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus

kinnitab indeksi väärtusega vähemalt 1,000 ja käesoleva paragrahvi lõike 52 alusel lisada või

tasaarvestada jääva indeksi osa hiljemalt jooksva aasta 20. märtsiks.

Kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise indekseerimist TTOS § 312 alusel kasutab ka

Sotsiaalkindlustusamet. Kuna hüvitis võib muutuda (sh väheneda) töövõimetupensioni suuruse

muutumisel, tagab hüvitise indekseerimine TTOS § 312 alusel VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise

eesmärgi. Kohus leiab, et tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks hagejale määratud

igakuine hüvitis tuleb indekseerida analoogia alusel TTOS §-s 312 sätestatud korras ja sellisele

indekseerimisele on viidanud mõlemad pooled. Selliselt on tagatud hageja võrdne kohtlemine

isikutega, kes saavad tervisekahju hüvitist riigilt.

Hüvitise arvutamise tekke ajal 2009 oli vastav indeks 1,050; perioodil 2010-2011 oli vastav indeks

1,000;

2012

–

1,044;

2013

–

1,050;

alates

2014.

aasta

1. aprillist

1,058

(http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/proov-2). Hüvitise suuruse määramisel, mida kahjutekitajad

peavad maksma osalisest töövõimetusest tekkinud sissetulekute vähenemise hüvitamiseks, tuleb

aluseks võtta hageja keskmine töötasu 518,15 eurot. Kohus leiab, et kooskõlas ajutise korra

metoodikaga ja VÕS § 130 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamisega tuleb indekseerida hageja kaotatud

keskmine sissetulek. Kohus märgib, et alates 21. märtsist 2012, kui kutsehaiguse astmele vastavat

töövõimetuspensioni hüvitatavast sissetulekust maha ei arvata, ei ole ka vahet, kas indekseerida

kaotatud keskmine sissetulek või hüvitis, tulemus on sama. 18. septembri 2009 arstliku ekspertiisi

otsusega määrati hagejale töövõime kaotuse protsent 40% põhjusega kutsehaigus ja 3. oktoobri 2011

22(24)

otsusega 40% põhjusega kutsehaigus, 50% põhjusega üldhaigestumine, kogu püsiva töövõimetuse

ulatus 70%. Hüvitisest kuulub mahaarvamisele kutsehaiguse astmele vastav töövõimetuspension (III kd

tl 50-51).

18. Alates 21. märtsist 2012 on hageja üle viidud töövõimetuspensionilt vanaduspensionile. Riigikohus

on 6. oktoobri 2010 otsuses nr 3-2-1-68-10 (p 11) jäänud varem väljendatud seisukoha juurde, et kuna

vanaduspension ei ole määratud tervisekahjustuse eest, siis ei ole alust seda hüvitatavast kahjust maha

arvata. Riigikohus on sedastanud, et isegi kui vanaduspensioniikka jõudnud isikuid, kes on

tervisekahjustuse tõttu osaliselt töövõimetud, ja vanaduspensioniikka jõudnud isikuid, kellel ei ole

tervisekahjustust, pidada sarnases olukorras olevateks isikuteks, õigustab nende erinevat kohtlemist just

tervisekahjustusest tingitud töövõimetus. Tervisekahju hüvitis on tööandja makstav hüvitis

tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Seega ei kuulu hüvitisest mahaarvamisele alates 21. märtsist

2012 hagejale makstav vanaduspension.

19. Riigikohus on 16. juuni 2010 otsuses nr 3-2-1-55-10 (p 30) märkinud, et potentsiaalselt kahju

tekitanud tööandja juures on töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib

määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata

kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Samal põhimõttel (st osavastutusest

lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka

võlaõigusseaduse alusel. Kuna kohus ei ole tuvastanud asjas asjaolusid, mis õigustaksid kostjate

kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses kui proportsionaalselt hageja töötamise

ajale, on põhjendatud osavastutuse põhimõtte kohaldamine. Kostja I osakaal kahju tekkimises on

39,36% ja kostja II osakaal 60,64%. Kostjad ei ole asjas tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal

või ei töötaks ka siis, kui tema töövõime poleks kostjate süül vähenenud.

20. R.L hüvitise arvestus:

Kaotatud

keskmine

indekseeritud

sissetulek

Hüvitatav osa

sissetulekust

40%

Kutsealase

pensioni

suurus

Hüvitis

AC Kinnistute

AS 39,36%

Enics Eesti

AS 60,64%

2010

jaanuar

544,06

217,63

128,40

89,23

35,12

54,11

veebruar

544,06

217,63

128,40

89,23

35,12

54,11

märts

544,06

217,63

128,40

89,23

35,12

54,11

aprill

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

mai

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

juuni

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

juuli

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

august

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

september

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

oktoober

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

november

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

detsember

518,15

207,26

128,40

78,86

31,04

47,82

977,43

384,72

592,71

2011

jaanuar

518,15

207,26

128,45

78,81

31,02

47,79

veebruar

518,15

207,26

128,45

78,81

31,02

47,79

märts

518,15

207,26

128,45

78,81

31,02

47,79

aprill

518,15

207,26

128,45

78,81

31,02

47,79

mai

518,15

207,26

128,45

78,81

31,02

47,79

juuni

518,15

207,26

128,45

78,81

31,02

47,79

juuli

518,15

207,26

128,45

78,81

31,02

47,79

23(24)

august

518,15

207,26

128,45

78,81

31,02

47,79

september

518,15

207,26

129,40

77,86

30,65

47,21

oktoober

518,15

207,26

101,91

105,35

41,47

63,88

november

518,15

207,26

101,91

105,35

41,47

63,88

detsember

518,15

207,26

101,91

105,35

41,47

63,88

1024,39

403,22

621,17

2012

jaanuar

518,15

207,26

101,91

105,35

41,47

63,88

veebruar

518,15

207,26

101,91

105,35

41,47

63,88

märts

518,15

207,26

65,75

141,51

55,70

85,81

aprill

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

mai

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

juuni

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

juuli

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

august

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

september

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

oktoober

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

november

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

detsember

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

2299,63

905,17

1394,46

2013

jaanuar

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

veebruar

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

märts

540,95

216,38

216,38

85,17

131,21

aprill

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

mai

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

juuni

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

juuli

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

august

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

september

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

oktoober

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

november

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

detsember

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

2607,81

1026,45

1581,36

2014

jaanuar

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

veebruar

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

märts

544,06

217,63

217,63

85,66

131,97

aprill

548,20

219,28

219,28

86,31

132,97

872,17

343,29

528,88

Kokku

7781,43

3062,85

4718,58

Lõppkokkuvõttes tuleb AC Kinnistute AS-lt R.L kasuks välja mõista tervisekahjustuse hüvitis 1.

jaanuarist 2010 kuni 30. aprillini 2014 ühekordse maksena 3062,85 eurot ja alates 1. maist 2014

igakuine hüvitis 86,31 eurot kuni R.L tervenemiseni ning Enics Eesti AS-lt tervisekahjustuse hüvitis 1.

jaanuarist 2010 kuni 30. aprillini 2014 ühekordse maksena 4718,58 eurot ja alates 1. maist 2014

igakuine hüvitis 132,97 eurot kuni R.L tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb ümber

arvutada töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1. aprillist

vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-le 312.

24(24)

21. R.L nõuab kohustada AC Kinnistute AS hüvitama 39,36% ulatuses ja Enics Eesti AS 60,64%

ulatuses kuludokumentide alusel tulevikus R.L poolt kantud kutsehaigusest tingitud lisakulud:

retseptiravimid, sanatooriumituusikud: sanatoorium 10 p või amb taastusravi 14 p, sõidukulud

raviasutusse või sanatooriumi, teised kutsehaigusest tingitud lisakulutused.

Kohus leiab, et hageja taotlus lisakulutuste eest hüvitise väljamõistmiseks kostjalt I 39,36% ulatuses ja

kostjalt II 60,64% ulatuses tuleb jätta rahuldamata. Hageja sellisel kujul esitatud nõuet ei ole võimalik

rahuldada. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud nõutavate lisakulutuste suurust. Tegemist on

hagejal jooksvalt tekkivate lisakulutustega, mille suurust ei ole kohtul võimalik tuvastada ega hinnata

ka seetõttu nende põhjendatust.

22. Hageja taotleb temale positiivse otsuse korral tunnistada otsus viivitamata täidetavaks vähemalt

2000 euro ulatuses. Hagejal on tervest inimesest suuremad kulutused ravimitele (vähemalt 20 eurot

igakuiselt) ja raviprotseduuridele. Hagejale tehti hiljuti käe operatsioon, käsi vajab operatsiooni järel

taastusravi, kus hageja peab raviprotseduuride eest ise tasuma. Samuti on hagejale tervise taastamiseks

ette nähtud ravi sanatooriumis, mis maksab ca 300-400 eurot. Hagejal on suured kulutused ka seoses

käimasoleva kohtuprotsessiga. Hageja peab regulaarselt tasuma õigusabi kulusid. Hageja pensionist ei

ole võimalik õigusabi arveid tasuda, samuti ei saa hageja kohtumenetluses osalemist katkestada.

TsMS § 468 lg 3 kohaselt tunnistab kohus tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise otsuse hageja

taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses.

Hagejal ei ole muud sissetulekut peale riikliku pensioni. Igakuiselt kaasnevad talle tervisekahjustusest

tingitud lisakulud. Käimasoleva kohtuasjaga tuleb hagejal lisaks kanda õigusabi kulusid. Neil

asjaoludel kohus leiab, et hageja taotlus tuleb rahuldada ja pöörata otsus viivitamata täitmisele 2000

euro ulatuses, millest panna kostja I kanda 39,36%, so 787,20 eurot, ja kostja II kanda 60,64%, so

1212,80 eurot.

23. TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt tuleb otsuse sissejuhatuses märkida tsiviilasja hind. TsMS § 129 lg 2

järgi on tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse

korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva

üheksa kuu eest saadav summa. Hageja nõudis kostjatelt lõpliku nõudena 255,04 euro väljamõistmist

kuus. TsMS § 129 lg 2 järgi on tsiviilasja hagihinnaks 2295,36 eurot (255,04 x 9).

24. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 kannavad hagi

osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. TsMS § 165 lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või –kostjate kahjuks, vastutavad

kaashagejad või –kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud

osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise

ulatuse.

Kohus rahuldas hagi osaliselt ~85% ulatuses, arvestades sealjuures tervisekahju hüvitise aluste ja

suuruse

kindlaksmääramisel

olulises

osas

kostjate

vastuväidetega,

jättes

hageja

taotluse

tervisekahjustusest tingitud lisakulutuste hüvitamise nõudes rahuldamata ning kostjate enam-vähem

võrdses ulatuses menetluses osalemist, peab põhjendatuks jätta menetluskulud 75% ulatuses kostjate

kanda ja 25% ulatuses hageja kanda. Kostjate kanda jäetavatest/nõutavatest menetluskuludest jätta

menetluskulud pooles ulatuses kummagi kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik