3-14-133/15 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-133

Otsuse kuupäev

06.05.2014

Kohtunik

Tamara Hristoforova

Kohtuasi

Urmet Koort´i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 320 eurot

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja Urmet Koort

Vastustaja Tartu Vangla

Resolutsioon

1.Jätta kaebus rahuldamata.

2.Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane

päev on 05.06.2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 05.12.2013. a esitas Urmet Koort Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis 320 euro

hüvitamist, kuna ta jäi 02.11.2013. a lihavaba toitu jagades ise toidust ilma. Ilma jäi ta seetõttu, et pidi

toidu vähesuse tõttu kõik toidu kinnipeetavatele ära jagama.

Tartu Vangla direktori 05.02.2014. a otsusega nr 1-13/250-2 jäeti U. Koorti taotlus rahuldamata. Otsuse

põhjenduste kohaselt väljastatakse sööklast kinnipeetavatele jagamiseks toitu alati rohkem, st lisatakse

nn jagamiskadu. Samuti ei ole vanglale laekunud U. Koortilt teavet, et talle 02.11.2013. a toitu jagades

endale toitu ei jätkunud. Samas, kuigi kahjunõude lahendamise hetkel ei ole võimalik tuvastada, kas U.

Koorti väide toidust ilmajäämise kohta vastab tõele või mitte, ei saa ühest toidukorrast ilmajäämist

pidada selliseid kannatusi või ebamugavusi tekitavaks, mis annaks aluse kahjunõude rahuldamiseks.

U. Koort Tartu Vangla otsusega ei nõustunud ning esitas 10.02.2014. a kaebuse Tartu Halduskohtusse.

Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a kohtumäärusega võeti U. Koorti kaebus menetlusse.

Kaebuse põhjendused

2. Kaebuse kohaselt jäi U. Koort 02.11.2013. a lõunasöögist ilma, millest ta teavitas koheselt ka

korrapidajat, kellega ta koos lihavaba toitu jagas. Korrapidaja heitis selle peale ainult nalja ja ütles, et

„jagaja saab ikka näpud“. Toidukäru sööklasse tagasi viies teatas kaebaja ka kokale, et üks portsjon

toitu jäi puudu, mille peale kokk küsis, et „kust ta selle võtab“. Tavatoidust jäi samuti 15 portsjonit

puudu, kuid need anti tagant järgi. Kaebajale lihavaba toitu aga ei antud, kuigi sellest oli teadlik nii

valvur kui ka kokk. Seda, et kaebaja jäi toidust ilma, oleks saanud kontrollida, kuna olid olemas

tunnistajad.

Kaebaja leiab, et vangla põhjustas talle ebameeldivusi ja ta hindab endale tekkinud moraalset kahju 320

eurole. Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava toitlustamine olema korrapärane

ja hügieeninõuetele vastav. VangS § 4 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema

inimõigusi-väärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Põhiseaduse § 11

rõhutab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas seadusega. Inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ja karistada.

Kaebaja palub enda kasuks Tartu Vanglalt välja mõista 320 eurot enda inimväärikuse alandamise ja

tervisekahjustuse tekitamise tõttu.

Vastustaja vastuväited

3. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja jääb Tartu Vangla direktori 05.02.2014. a otsuses nr 1-13/250-2 toodud seisukohtade ja

põhjenduste juurde. Täiendavalt lisab vastustaja järgmist.

Tartu Vangla ei ole kordagi väitnud, et kaebaja kirjeldatud juhtumit aset ei ole leidnud. Tartu Vangla

05.02.2014. a otsuses nr 1-13/250-2 on vastustaja möönnud, et seda fakti ei ole olnud võimalik

kontrollida. Samas, arvestades vanglas väljakujunenud töökorraldust kinnipeetavatele toidu jagamisel,

mille kohaselt peab toitu jagav kinnipeetava toidu puudu tulemisest teavitama temaga kaasas olevat

valvurit, kes omakorda peab sellest teavitama peavalvekeskust, kes annab sööklale korralduse puudu

jäänud toidu väljastamiseks.

Kahjunõude rahuldamata jätmises otsuses on viidatud Tartu Vangla finants-ja majandusosakonna juhtaja

Piret Laumetsa selgitusele, et 02.11.2013. a ei ole sööklale laekunud teavet selle kohta, et kinnipeetav jäi

toidust ilma. Samas ei tundu see eluliselt ka usutav, et toitu jagav kinnipeetav, kes peab viima sööklasse

tagasi ka toidunõud, ei avalda sööklale, et ta jäi ise ilma toiduta.

Samas sõltumata sellest, kas kaebaja väide vastab tõele või mitte, jäeti tema kahju hüvitamise taotlus

rahuldamata põhjusel, et ühest toidukorrast ilma jäämine ei tekita inimeses selliseid kannatusi või

ebameeldivusi, mis saavutaks taseme, millest alates on alust rääkida isiku väärikust alandavast

kohtlemisest ja mis annaks aluse mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Tervisekahjustuse tekitamise

eest ei ole kaebaja Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda ning seega ei ole ka halduskohtul

alust selles osas kaebust läbi vaadata.

Eeltoodule tuginedes palub vastustaja jätta Urmet Koorti kaebuse rahuldamata.

Kohtu seisukoht

4. Käesolevas asjas on Urmet Koort esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse,

taotledes Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist summas 320 eurot seoses 02.11.2013. a lõunasöögist

ilma jäämisega. 06.12.2013 Tartu Vanglas on registreeritud kaebaja kahjunõude taotlus summas 320

eurot seoses moraalse kahju tekitamisega lõunast ilma jätmise pärast. Kaebaja ei ole täpsustanud, kas

kahju on tekitatud seoses väärikuse alandamisega või tervise kahjustamisega (tl 6). 05.02.2014 jättis

vastustaja rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise taotluse ja leidis, et ühel päeval ühest toidukorrast ilma

jäämine põhjustab kindlasti ebamugavusi, kuid sellel ei ole väärikuse alandamise kvaliteeti. Vastustaja ei

ole menetlenud kahju hüvitamist seoses kaebaja tervise kahjustamisega, sest kaebaja oma taotluses ei ole

seda maininud. Ülaltoodust lähtudes kohus ei vaata tervisekahjustuse osas kaebust läbi, kuna selles osas

on kohtueelne menetlus läbimata.

5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist

sealhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Järelikult tuleks kahju hüvitamise taotluse

rahuldamiseks tuvastada, et vastustaja on õigusvastase ja süülise tegevusega või tegevusetuse alandanud

kaebaja väärikust. Vastustaja möönab, et kaebaja kirjeldatud juhtumi asjaolusid ei olnud võimalik

kontrollida ning juhtumi toimumine ei ole välistatud.

6. Vastavalt VangS § 47 lg 1 korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste

toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab

olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Korrapärane toitlustamine tähendab üldjuhul

toitlustamist kolm korda päevas. Tartu Vangla kodukorra (Kodukord) p 5.1 Lisa 1 kohaselt S8

osakonnas (kus asus kaebaja) päevakava järgi on ette nähtud 3 söögikorda ja lõunasöök kestab 12.00

kuni 14.00 ja õhtusöök on kell 17.00 kuni 18.00. Tartu Vangla kodukorra seletuskirja p 9.10 kohaselt

toidujagamist teostab kinnipeetavast abitööline vanglateenistuse ametniku järelevalve all põhjusel, et

toidu jagamine toimuks korrektselt. Sellest kohus teeb järelduse, et ei ole välistatud, et kaebaja jäi ilma

lõunasöögist ja sai järgmise söögi (peale lõunasööki) 3 tunni pärast. Samuti võib konstateerida, et

kaebaja alates kella 8.00 (hommikusööki aeg) kuni 17.00 ei saanud 9 tunni vältel süüa. Kohus märgib, et

vangla tingimuses kinnipeetaval on piiratud võimalused lisatoidu saamiseks ja on keelatud teistelt

kinnipeetavatelt sööki saada. Kuid VangS § 48 kohaselt kinnipeetav võib osta vangla kauplusest

toiduaineid ja ei ole välistatud, et kaebajal 02.11.2013 olid olemas toiduained mida tal oli võimalus

tarbida ja seega leevendada näljatunnet.

7. Kaebaja ei ole väitnud, et tal varem olid probleemid tervisega ja seega kohtu arvates, ei ole

tõenäoline, et kaebajal oleks tekkinud terviserike seoses toitlustamata jätmisega 9 tunni vältel. Isegi kui

kaebajal protsessuaalselt ei ole õigust nõuda mittevaralist kahju seoses tervise rikkumisega, kohus

analüüsis võimalust terviserikke tekkimiseks ja leiab, et see on kaebaja kirjeldatud olukorras

ebatõenäoline.

8. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ühel päeval ühest toidukorrast ilma jäämine, kui tegemist

on üksikjuhtumiga, ei anna väärikuse alandamise kvaliteeti ja ühe toidukorra vahele jäämine ei ole ka

väljaspool vanglat sugugi haruldane sündmus. Riigikohtu halduskolleegium otsuses nr 3-3-1-41-10

punktis määras näitliku loetelu väärikust alandavast kohtlemisest kinnipeetavate suhtes ja ülalkirjeldatud

sündmus kuidagi ei saa olla väärikust alandavaks. On tõendatud, et kaebaja ise jagas toitu ja jäi toidust

ilma ettenägematu põhjuse pärast.

9. Lisaks märgib kohus ka, et Tartu Ringkonnakohus oma jõustunud otsuses asjas nr 3-08-455 asunud

seisukohale, et ühe toidukorra vahele jäämine ei ole väärikust alandav. Seega jätab kohus eeltoodust

tulenevalt kaebuse rahuldamata.

10. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tamara Hristoforova

kohtunik