3-14-50187/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 06.05.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50187 Haldusasi E.K.i ja V.V.i kaebus kohustada vastustajat andma lammutamise ettekirjutus või alternatiivselt hüvitada mittevaraline kahju, mis on tekitatud tegevusetusega ehitusjärelevalves ja 27.04.2004 õigusvastase ehitusloaga. Menetlusosalised Kaebuse esitajad – E.K., V.V. Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Raul Keba Asja läbivaatamise vorm Kohtuistungil, 16.04.2014 Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (so hiljemalt 05.06.2014) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu kehtestas 24.08.2000 otsusega nr 266 1998-2000 koostatud F. R. Faehlmanni tn 6 ja 8 detailplaneeringu.

2. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (TSAPA) andis 27.04.2004 välja ehitusloa nr 3419 korterelamu püstitamiseks Tallinnas F. R. Faehlmanni tn 8. Ehitustegevust selle ehitusloa alusel alustati 21.07.2004. V.V. pöördus 01.07.2004 TSAPA poole taotlusega ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks, kuna ehitis, mille püstitamiseks luba antakse, on projekteeritud kõrgemaks, kui lubab detailplaneering. TSAPA teatas 21.07.2004 e-kirjaga, et ehitusprojekt vastab detailplaneeringule ning puudub alus ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks. E.K. KÜ xxxxxx esindajana pöördus 05.10.2004 TSAPA ja 09.10.2004 Tallinna Kesklinna Valitsuse poole järelevalvemenetluse algatamiseks seoses F. R. Faehlmanni tn 8 kinnistul toimuva ehitustegevusega kehtiva detailplaneeringu kohases ehituskeelualas.

3. E.K. ja V.V. esitasid 22.11.2004 Tallinna Halduskohtule kaebused (30.11.2004, 31.12.2004 kaebuse täpsustused) haldusasjas nr 3-04-382. Kaebajate lõplikeks taotlusteks jäid

- ehitusjärelevalve teostamata jätmise õigusvastaseks tunnistamine ning ehitusloa nr 3419 tühisuse tuvastamine või alternatiivnõudena õigusvastasuse tuvastamine.

4. F. R. Faehlmanni tn 8 asuv ehitis ehitati valmis kehtiva ehitusloa alusel. Kasutusload ehitistele anti 21.10.2005 (büroo-äripindadele nr 39, 40) ja 06.09.2006. Kasutusload on käesoleval ajal kehtivad.

5. Kahjunõude esitasid kaebajad kaebuse täiendusena 30.11.2007 seoses Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti 27.04.2004 ehitusloaga nr 3419 ja tegevusetusega ehitusjärelevalves.

10.08.2008 kaebajad täpsustasid, et tegemist on mittevaralise kahjuga ning nõuet tuleks käsitleda alternatiivsena tagajärgede kõrvaldamise nõude suhtes. Kaebajad taotlesid hüvitise määramist õiglases suuruses kohtu äranägemisel.

17.03.2009 määrusega võttis kohus mittevaralise kahju nõude menetlusse. Alates 22.04.2010 oli menetlus kaebajate taotluse alusel peatatud.

6. 22.11.2004 kaebusega vaidlustatud toimingu ja haldusakti õigusvastasus tuvastati 22.08.2011 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-04-382.

7. 01.03.2012 määrusega uuendas kohus menetluse ning võttis menetlusse ka õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõude (heastamiskaebus), kuna kaebajad pidasid oma peamiseks eesmärgiks saavutada õigusvastase ehitusloa alusel ehitatud ehitise lammutamine detailplaneeringuga vastuolus olevas osas.

8. 17.02.2014 määrusega eraldas kohus lammutamise ettekirjutuse tegemiseks kohustamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude (haldusasi nr 3-14-50187), et tagada selles osas kaebuse läbivaatamine mõistliku aja jooksul.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebajad paluvad kohustada vastustajat andma lammutamise ettekirjutus või alternatiivselt hüvitada mittevaraline kahju, mis on tekitatud tegevusetusega ehitusjärelevalves ja

27.04.2004 õigusvastase ehitusloaga ning välja mõista vastustajalt kaebajate menetluskulud (õigusabikulud, riigilõiv).

9.1. Kaebajad osalesid aktiivselt F. R. Faehlmanni tn 6 ja 8 detailplaneeringu menetluses, mille tulemusena kehtestati naabrusõigustega arvestav detailplaneering (eelkõige kõrguse ja hooviosa haljastuse osas). 2004.a kevadel vana elamu lammutati ning ehitustegevus algas 21.07.2004. Naabritelt hakkasid levima kuuldused, et ehitusprojekt ei vasta detailplaneeringule. Seetõttu esitas V.V. 01.07.2004 taotluse ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks, millele kohalik omavalitsus vastas 21.07.2004 keelduvalt. Kaebajad eeldasid, et kohalik omavalitsus lähtub kehtivast õigusest ja detailplaneeringust. 05.10.2004 oli ehitus jõudnud staadiumisse, kus oli võimalik näha, et detailplaneeringut ei järgita. Maapealses ehituskeelu alas toimus ehitustegevus. Samal päeval pöördus E.K. korteriühistu esindajana TSAPA-sse ehitusjärelevalvemenetluse algatamise taotlusega. 11.10.2004 vastati, et ehituskeeluala võib kasutada ehitamise ajal ehitusplatsina, taastades haljastuse ehitustööde lõppemisel. Pärast sellise kirja saamist pöördusid kaebajad kohtusse. Kaebajad taotlesid kohaliku omavalitsuse tegevusetuse tuvastamist ehitusjärelevalves ja kohustamist järelevalvemenetluse läbiviimiseks. Kaebajad taotlesid ka esialgset õiguskaitset (ehitustegevuse peatamiseks), et ära hoida pöördumatud tagajärjed. Kohus jättis taotluse rahuldamata. 23.11.2004 edastati kaebajatele TSAPA poolt täiendav vastus, milles märgiti, et ehitusprojekti detailplaneeringuga vastuolu kõrvaldamiseks on esitatud korrektuurprojekt. Kaebajate arvates nähtus vastusele lisatud arhitekt M.Laane kirjast, et naaberehitise oskamatu teostuse tõttu tuli kehtestatud detailplaneeringust kõrvale kalduda, seega oli vastuolu detailplaneeringuga selge. Kaebajad taotlesid uuesti kohtult esialgset õiguskaitset, kuid kohus jättis ka selle taotluse rahuldamata. Sisuliselt tulnuks võrrelda üksnes ehitusprojekti kohaseid hoone mahte detailplaneeringuga, et tuvastada vastuolu.

9.2. Kaebajatel ei olnud võimalik esitada tähtaegselt ehitusloa tühistamise kaebust, kuna enne 21.07.2004 ei olnud neil mingit informatsiooni ehitusloa väljastamise kohta. Ehitusregistris andmed puudusid.

9.3. Kaebajad leiavad, et kehtiva detailplaneeringu tagamise kohustus on kohalikul omavalitsusel, mistõttu ei saa tekkida olukorda, kus naabrid peavad igaks juhuks olema valvel ja vaidlustama ehitusloa oma õiguste kaitseks.

9.4. Kaebajad pöördusid 27.05.2005 ka Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni, Majandusja kommunikatsiooniministeeriumi ja Harju Maavalitsuse poole, kuid mingit tegevust ei järgnenud.

9.5. Ebaseadusliku ja kehtivale detailplaneeringule mittevastava projekteerimise tulemuseks on täna maapinnast umbes 2m kõrgusel asuv parklarajatis ning seal parkivate autode tuled on suunatud otse samal kõrgusel asuva kaebajate korteri akendesse, mis on umbes 10m kaugusel. Kaebajad peavad sellist vaadet oma akendest elukeskkonda oluliselt rikkuvaks.

Ekspertiisi (25.08.2008) koostanud K.Sahk on märkinud, et kinnisvara arendaja on sellise õigusvastase tegevusega saanud ekstraordinaarset lisatulu. Kaebajate arvestuse kohaselt on ehitis umbes 480m² suurem kui seda lubab kehtiv detailplaneering. Ehitis ületab ka planeeringuga ettenähtud kõrgust ja parklarajatist ei ole planeeringus ette nähtud.

9.6. F. R. Faehlmanni tn 8 ehitisele on väljastatud kaks kasutusluba. Samas, kuna detailplaneering on avalik-õiguslik kitsendus, mis kehtib kolmandate isikute suhtes, ei anna ehitusluba õigust ehitamiseks üle detailplaneeringuga lubatud mahtude.

9.7. Kaebajad leiavad, et kohaliku omavalitsuse tegevusetus on avalik-õiguslik mõnitus. Kaebajad teavitasid rikkumistest, kuid midagi ei tehtud ning saadeti formaalsed vastused. Kohalik omavalitsus peab kaitsma isikute õigusi ning nende vastupidine käitumine tekitas kaebajates nördimust ja masendust. Püsivast stressiseisundist ülesaamiseks ja väikese beebi heaolu huvides soovitas arst vahetada elukohta. Kaebajad tegid seda. Stress, masendus ja unetus, mille põhjustas iga päev aknast avanev vaade olid kaebajate jaoks äärmiselt kurnavad. Ema stress tekitas arsti arvates ka beebil rahutu une, mille meditsiinilised tagajärjed võinuks olla väga rasked. Kaebajad pidid ära kolima ajastutruult oma kätega restaureeritud korterist, mis oli nende jaoks ideaalne kodu. Kaebajad ei ole korterit müünud lootuses, et lammutatakse 2m kõrgune parklarajatis, millise lammutamist ei ole välistanud ka kohus 06.12.2004 määruses. Kaebajate hingelisi üleelamisi on suurendanud ka majanaabrite iroonia ja vanema tütre süüdistused püüdluste üle õiguste taastamisel. Kaebajate arvates on inimväärikust alandav, kui avaliku võimu kandja ei kaitse seadusest tulenevaid õigusi, vaid seaduse rikkuja rahalisi huve. Detailplaneeringu menetluses osalemine kaotab igasuguse mõtte, kui seda on hiljem võimalik muuta ehitusprojekti, korrektuurprojekti, ehitusja kasutuslubadega. Vastustaja õigusvastane tegevus on põhjustanud kaebajate elukvaliteedi ja heaolu languse, kuna kaebajad on pidanud soetama endale teise kodu, mida tuleb hakata ümber ehitama, et saada samaväärsed elamistingimused. Selle asemel, et nautida algupäraselt restaureeritud kodus rõõmsaid hetki 2004.a sündinud tütrega, pidid kaebuse esitajad olema pidevas stressis detailplaneeringule mittevastava ehitustegevuse tõttu ja talumatu vaate pärast. Kaebajate õiguspärane ootus, õiguskindlus, seaduslikkus, koduja eraelu puutumatus, omandiõigus, kõik taandus „raha õiguse“ ees. Kaebajate jaoks oli väärikust alandav vastustaja suhtumine kaebajatesse. Avaliku võimu kandja, kes pidi tegutsema isikute õiguste kaitsmiseks tegi vastupidist, tekitades sellega lootusetuse ja abituse tunde, mis omakorda tekitas nördimust ja masendust.

9.8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel taotlevad kaebajad mittevaralise kahju hüvitamist vastustajalt (RVastS § 12 lg 1), kohtu äranägemisel määratavas õiglases suuruses.

9.9. Kaebajad on kasutanud kõiki seaduslikke võimalusi kahju ärahoidmiseks. Kaebuse esitajad pöördusid TSAPA-sse enne kui ehitamist alustati, 01.07.2004, et saada kinnitus, kas ehitusluba vastab kehtestatud detailplaneeringule. Sellises olukorras ei saa detailplaneeringu tagamist pidada kohaliku omavalitsuse jaoks ülemäära koormavaks või õiguslikult võimatuks.

9.10. Kaebajad paluvad kahju välja mõista proportsionaalselt rikkumise raskusega ning arvestades vastustaja süü vormi ja raskust. Kaebajate arvates pani vastustaja rikkumised toime tahtlikult, mida tõendab ekspert K.Sahki arvamus haldusasjas nr 3-04-382.

9.11. Kaebajad paluvad mittevaralise kahju hüvitamise nõuet käsitleda alternatiivsena, kuna nende esmane soov on, et ebaseaduslik ehitis lammutataks detailplaneeringuga lubatud mahte ületavas osas. Detailplaneeringu tagamise kohustus on siduv ja kehtiv kohalikule omavalitsusele ega lõppe õigusvastase haldusakti andmisega. Kaebajad peavad võimalikuks vähemalt ehituskeelu alas asuva parklarajatise lammutamist ning ehituskeeluala haljastamist. Kaebajad ei pea võimalikuks autotulede varjestamist, mis looks barrikaadi ja keldrielaniku tunde. Kuna kohalik omavalitsus ei teostanud piisavalt ehitusjärelevalvet ja andis ühe kasutusloa siis kui ehitamine alles käis, sh andes kasutusloa ühe päevaga, võib ehitist pidada ohtlikuks tervisele ja varale, mistõttu on ettekirjutuse tegemine lammutamiseks põhjendatud. Ehituskeeluvööndisse ehitatud olulise kaldega parklarajatis võib takistada tulekahju kustutamist. Lammutamist ei välista kolmandate isikute usalduse kaitse, kuna neil oli korterit ostes võimalik tutvuda detailplaneeringuga. Kaebajad ei pea taluma lubatud 30 korteri asemel 40 ehitamist ja ehituskeelualas parklat.

9.12. Kaebajad peavad moraalse kahju tõendamiseks isiklike meditsiiniliste andmete dokumentaalse tõendina esitamist kohatuks. Kaebajad paluvad lugeda mittevaralise kahju tekkimise tõendatuks HKMS § 60 lg 1 alusel.

9.13. Vastustaja ei ole tõendanud, et tagajärgede kõrvaldamise kulu ületaks kaebajatele tekkinud kahju. Vastustaja võib hüvitada korteriomanikele tekkiva kahju ja taastada kaebajate õigused, mis tulenevad detailplaneeringust.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebajate kanda.

10.1. Riigikohtu 18.06.2008 lahendis asjas nr 3-3-1-35-08 tuvastati, et kahju seisnes piisava loomuliku valgustuse piiramises, mistõttu kaebaja ei saanud elada võimalikult tervislike elutingimustega eluruumis. Avaliku võimu tegevuse tõttu oli rikutud isiku õigus loomulikule valgustusele eluruumis ja avanevale vaatele. Antud asjas ei ole insolatsioon kaebajate korteris vähenenud. Autotulede valgust ei saa võrdsustada isiku seadusega kaitstud õiguse (piisava insolatsiooni nõue) rikkumisega.

10.2. Igale haldusorgani õigusvastasele toimingule ei pea järgnema kahju rahas hüvitamine. Inimväärikuse alandamise künnis on tunduvalt kõrgem. Vastustaja on seisukohal, et ei ole vahetult kaebajate inimväärikust alandanud. Kaebajate pereliikmete ja tuttavate väljaütlemiste eest ei vastuta haldusorgan. Vastustaja eeldas, et korrektuurprojekt arvestab kaebajate õigustega, mistõttu ei olnud kahju tekitamine ettenähtav. Vastustaja ei näinud ette autotulede paistmist kaebajate akendesse. Vastustaja tegevus ei ole kvalifitseeritav kodu puutumatuse rikkumisena.

10.3. Kaebajate väidetav õiguste rikkumine ei kaalu üles kolmandate isikute omandiõiguse riivet, mis kaasneks parklarajatise lammutamisega. Parklarajatise lammutamine muudaks oluliselt raskendatuks või võimatuks maa-aluse parkla kasutamise. Likvideerida tuleks 8 parklakohta, mis suurendaks tänavate parkimiskoormust. Vastustaja on pakkunud kaebajatele võimalust lahendada häiriv valgusreostus (autotulede valgus korteri akendesse) tehniliste vahenditega, kuid kaebajad on sellest keeldunud. See võiks olla negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks võimalik kompromisslahendus, mistõttu oleks lammutamine ebaproportsionaalne.

Ehitise ehitusluba ei ole kunagi kehtetuks tunnistatud ning kasutusload kehtivad.

10.4. Mittevaraline kahju on tõendamata. Elukvaliteedi ja heaolu langus võib olla hüvitatav varalise kahjuna.

10.5. Kaebajatele kuulub kinnistusregistri andmetel xxxxxxx elamus kolm korterit (nr 5, 9, 12) ning kaebaja E.K.iga seotud ettevõttele korter 15. Seega on kaebajatel võimalik valida elupaik, kus mõjutused oleksid kõige väiksemad.

10.6. F.R.Faehlmanni tn 8 sisehoovi katmine sillutisega on ette nähtud nii 27.04.2004 ehitusprojektis, kui ka 22.11.2004 kooskõlastatud korrektuurprojektis. 2004.a halduspraktika kohaselt anti ehitusprojektis kajastatud ehitisele, sh maa-alune parkla, sissesõidutee, maapealne parkla ja korterelamu, üks ehitusluba. Sellega olid hõlmatud kõik ehitised. Sarnaselt ehitusloaga anti ehitisele ka vastuvõtmisel üks kasutusluba, mis hõlmas kõiki ehitisi. Samuti koostati vastuvõtuakt, millele kirjutas alla muuhulgas Päästeameti esindaja. Seega on alusetud ja tõendamata kaebajate väited tulekahju korral juurdepääsu piiratusest. Tegelikkusele ei vasta kaebajate väited parklarajatise kõrguse kohta. Lubatud maapinna tõusu arvestades on kõrgus maksimaalselt 1,25 m, mitte 2 m (joonis, tlk 82).

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Esmalt käsitleb kohus nõuet kohustada vastustajat andma lammutamise ettekirjutus (I). Seejärel käsitleb kohus eelneva alternatiivnõudena esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet (II). Viimasena lahendab kohus menetluskulude taotluse (III).

12. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (varem TSAPA) väljastas 21.10.2005 kasutusloa nr 4448 ja 06.09.2006 kasutusloa nr 5481. Kasutuslubade aluseks olevat ehitusluba ei ole kohus tühistanud. Samuti ei ole seda tunnistanud kehtetuks haldusorgan. Tallinna Halduskohtu 10.06.2009 otsusega (jõustus 22.08.2011) tuvastati 27.04.2004 ehitusloa nr 3419 (korterelamu püstitamiseks F. R. Faehlmanni tn 8) õigusvastasus. Sama otsusega tuvastas kohus, et haldusorgan oli ehitusjärelevalve menetluses tegevusetu. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse kasutuslubade tühistamiseks, õigusvastasuse või tühisuse tuvastamiseks. Haldusasjas nr 3-09-1289 jättis kohus tühistamiskaebuse tähtaja ennistamata ning määrus on jõustunud (Riigikohtu 18.04.2013 määrusega asjas nr 3-3-1-3- 13). Riigikohus leidis, et kaebajad viivitasid kasutuslubade tühistamisnõude esitamisega ebamõistlikult. Kaebajad loobusid kasutuslubade õigusvastasuse või tühisuse tuvastamise nõudest ja kohus lõpetas menetluse 15.10.2013 määrusega, mis on samuti jõustunud. Seega on kasutusload kehtivad ja nende üle ei ole toimumas kohtumenetlusi.

Kohtumenetluse kestel on vastustaja pidanud kompromissina võimalikuks parklarajatisele autotulede varjestamiseks piirde vms lahenduse tegemist, kuid kaebajad on keeldunud kompromissi arutamisest põhjusel, et see tooks kaasa kinnistu piiril paikneva seina veel kõrgemaks ehitamise.

Detailplaneeringu (planeering lk 3 ja hoonestusplaan lk 4, ekspertiisi osa 7) kohaselt on kinnistute piirded monoliitsed betoonpiirded kõrgusega 1,5m planeeritavast maapinnast. Põhiprojekti asendiplaani (AP-1, ekspertiisi osa 14) kohaselt on projekteeritav betoonpiire xxxxxxx ja F.R.Faehlmanni tn 8 vahel kõrgusega 1,6 meetrit. Parklarajatist kinnistu piirini kumbki neist ette ei näe. Parklarajatise kõrgust tuleb hinnata detailplaneeringuga lubatavat maapinna tõusu arvestades, seega on parklarajatise seina kõrgus detailplaneeringuga lubatava betoonpiirde kõrgusest madalam, olles ca 1,25meetrit. Betoonpiirde, mitte parklarajatise ehitamise korral ei oleks xxxxxxxx korteri 12 hoovipoolsetest akendest näha metallpiiret, koos selle taga parkivate autodega ning ei oleks võimalik autotulede paistmine akendesse sõidukite parklasse saabumisel ja sealt lahkumisel. Kohtu arvates oleks autotulede varjestamiseks võimalik metallpiirdele lisada autotulede valgust varjav kate ning ilmetu betoonseina (mis oleks asunud seal ka detailplaneeringu järgimise korral, küll mitte rajatise seina vaid kinnistu piiril asuva müürina) ja piirde katmiseks näiteks paigutada xxxxxxx kinnistule seina äärde konteineritega ronitaimed, mis vähemalt soojadel aastaaegadel võimaldaksid muuta vaate meeldivamaks.

Puudub vaidlus, et kaebajad kasutasid xxxxxxxx korterelamus asuvat korterit nr 12 kuni 2005.a veebruarini. Kõnealune korter kuulub käesoleva ajani E.K.ile ning see oli õigusvastaseks tunnistatud ehitusloa andmise ajal tema koduks. V.V.ile kuulub ka korter nr 9. Mõlemad kaebajad elavad korterist nr 12 ärakolimisest alates samas majas asuvas korteris nr 5, kuhu negatiivsed mõjutused (autotuled, häiriv vaade) ei ulatu.

I

13. Kaebajate esmane nõue (heastamiskaebus).

13.1. Kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 5 lg 1 p 5 alusel võis kohus kaebuse rahuldamisel teha otsuse resolutsioonis ettekirjutuse haldusakti või toimingu tagajärgede kõrvaldamiseks. Selle sätte kohaldamine eeldas vaidlustatud haldusakti tühistamist või toimingu õigusvastaseks tunnistamist. Kehtivas HKMS-s on tagajärgede kõrvaldamise nõue välja toodud eraldi heastamiskaebusena (HKMS § 37 lg 2 p 5). RVastS § 11 lg 1 (kehtis ka kaebuse esitamise ajal) näeb ette kannatanu õiguse avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Viidatud normi kohaldamiseks peab olema haldusakt kehtetuks tunnistatud või muudetud, selle alusel peavad olema tekkinud õigusvastased tagajärjed ning isik, kes tagasitäitmist nõuab peab tagajärgede tõttu olema kannatanu staatuses.

13.2. Antud juhul nõuavad kaebajad, et kohus kohustaks haldusorganit lammutama F. R. Faehlmanni tn 8 hoovis oleva parklarajatise ning elamu osa, mis ületab kehtiva detailplaneeringuga määratud hoone mahtu.

Käsitletava nõude kontekstis saab kaebajatele negatiivseid mõjutusi (sellest tulenevalt omandiõiguse riivet) tekitavaks pidada üksnes õigusvastase ehitusloa alusel püstitatud parklarajatist, kuna selle tõttu on parkivate sõidukite tuled suunatud kaebajate koduna kasutuses olnud korteri (köök ja vannituba) akendesse ning akendest umbes 10 meetri kaugusel on vaadet häiriv parklarajatise sein. Parklarajatis asub naaberkinnistul ja sisehoovis ning detailplaneeringu kohaselt haljastataval alal. xxxxxxx kinnistu enda hoovipoolne osa on asfalteeritud ja seal paiknevad majaelanike garaažid, mis peale parklarajatise ehitamist F.R.Faehlmanni tn 8 kinnistule on ühendatud parklarajatise betoonseinaga (vaatluse foto, haldusasja nr 3-04-382 toimik, II kd, lk 25). Puudub vaidlus, et korterelamu kõrgus koosmõjus mahuga kaebajate korteri (xxxxxxx) insolatsioonitingimusi ei mõjuta.

Kohtu arvates ei välista õiguste riivet asjaolu, et kaebajad kasutavad hetkel elamiseks teist korterit. Eluliselt usutavaks võib pidada kaebajate soovi elada perekonnana nende poolt restaureeritud ja ühiseks koduks kavandatud korteris, mis on jätkuvalt E.K.i omandis. Detailplaneering peab tagama ka naaberkinnistu omanike subjektiivseid õigusi. Siiski, tuleb detailplaneeringu kui lähiaastate ehitustegevuse aluseks oleva planeerimisdokumendi (PlanS §

9 lg 1) puhul märkida, et detailplaneeringu kehtestamine ei tähenda selle muutmise keeldu, kuid muutmine peab toimuma kehtiva õiguse kohaselt detailplaneeringu menetluse kaudu.

13.3. Kohtu arvates tuleb detailplaneeringuga lubatud ehitise mahu ületamist ja ehituskeelualale ehitamist käsitleda õigusvastaseks tunnistatud ehitusloa otsese tagajärjena, kuna ehitis valmis ehitusloa (ning selle saamiseks esitatud projekti) alusel. Ehitusjärelevalve kohustus ehitise valmimisega ei lõppe. Jõustunud kohtuotsusega sai kohus tuvastada tegevusetuse ehitusjärelevalves kaebuse esitamise seisuga (so 22.11.2004), mitte peale seda (10.06.2009 otsuse p 18). Ehitusjärelevalve kohustus (ehitamise ja esmase kasutuselevõtuga seoses) lõppes kasutuslubade andmisega. Sellega seadustati lisaks ehitusloaga vastuolusolev ja hõlmamata ehitamine.

Kohus ei ole tühistanud ehitusluba. Selle kehtivus lõppes kasutuslubade väljastamisel (vt RKHK lahend asjas nr 3-3-1-63-10), mis ei ole samastatav kehtetuks tunnistamisega ning ehitisele väljastatud kasutusload on käesoleval ajal kehtivad. Seetõttu heastamiskaebuse rahuldamise eeldus (kaebajate õigusi rikkuva haldusakti kehtetuks tunnistamine) ei ole täidetud ning nõue tuleb jätta rahuldamata.

13.4. Kuigi ainuüksi ühe olulise eelduse puudumine välistab nõude rahuldamise, käsitleb kohus ka kaebajate seisukohti detailplaneeringu kehtivuse ja ehitusloast tekkiva õiguspärase ootuse osas.

Kaebajad viitavad sellele, et F. R. Faehlmanni tn 8 kinnistu detailplaneering on kehtiv ja kohalik omavalitsus peab tagama selle täitmise sõltumata järgnevate haldusaktide (ehitusluba, kasutusload) andmisest. Kohus nõustub seisukohaga, et detailplaneeringuga määratletud ehitusõiguse tingimused kehtivad võimalike planeeringualale püstitatavate ehitiste suhtes üldiselt, mitte üksnes ehitiste esmakordsel püstitamisel (apellatsioonikohtu seisukoht, millega Riigikohus nõustus asjas 3-3- 1-63-10, otsuse punktis 9). Neid ehitusõiguslikke tingimusi ei ole keegi kehtetuks tunnistanud ning kui hoone mingil põhjusel peaks hävinema/lammutatama, siis tuleb uue ehitusloa taotlemisel lähtuda kehtivast detailplaneeringust, kui seda planeerimismenetluses ei muudeta.

Ehitusloa väljastamine ei muutnud seega detailplaneeringu regulatsiooni kehtivust, kuid lubas püstitada ehitise projekti alusel, mis detailplaneeringule täielikult ei vastanud. Tegemist oli muudatustega, mis tulnuks teha planeerimisseaduses reguleeritud detailplaneeringu menetluse kaudu (vt haldusasjas nr 3-04-382 10.06.2009 tehtud otsuse p 16). Sellest ei saa aga järeldada, et ehitusloa kehtivus ei omaks õiguslikku tähendust ning ehitusluba selle kehtivuse ajal tühistamiskaebusega vaidlustamata saaks kohtus nõuda selle tagajärgede kõrvaldamist RVastS § 11 lg 1 alusel.

Antud juhul on ehitusluba realiseeritud ja ehitisele on väljastatud kehtivad kasutusload. Kehtiva ehitusloa alusel valminud hoone ei ole ehitatud ebaseaduslikult ka juhul, kui ehitusluba osutub vastuolus olevaks detailplaneeringuga. Kehtiva kasutusloa alusel ehitise kasutamine on samuti õiguspärane. HMS §-dest 54 ja 60 nähtub, et õiguspärasus ja kehtivus on haldusakti erinevad omadused. Kehtivus toob kaasa haldusakti õiguslikud tagajärjed, sõltumata haldusakti õiguspärasusest (HMS § 60). See tähendab, et täitmiseks kohustuslik võib olla ka õigusvastane haldusakt, mida E.K. juristina peaks teadma.

Seega detailplaneeringu realiseerimist mõjutavad selle alusel antud järgnevad haldusaktid, mille kehtivust tuleb vaidlustada. Kehtiva haldusakti kehtetuks tunnistamisel on haldusorganil lisaks kaalutlusõigus (EhS § 28 lg 1). Kohtulikult ehitusloa kehtivuse kõrvaldamiseks tuleb esitada tühistamiskaebus ning selle kohta tehtava kohtuotsuse täitmise tagamiseks on võimalik taotleda esialgset õiguskaitset. Kehtiva ehitusloa tähtaegselt tühistamiskaebusega vaidlustamata jätmisel võib küll vaidlustada ehitusjärelevalve algatamist, kuid selles kaebuses ei saa reeglina nõuda ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks ettekirjutuse tegemist (va kui on olemas kaalutlusõigust välistav norm).

Teisisõnu, kohustamiskaebuse rahuldamise tagajärjeks ei saa olla haldusorgani eest järelevalveotsustuste tegemine. Kohus võib kaebajal kaebeõiguse olemasolul kohustada ehitusjärelevalve menetluse algatamise kohta tegema õiguspärast kaalutlusotsust (reeglina taotlust uuesti lahendama). Haldusorgani poolt teostatav ehitusjärelevalve ise võib muuhulgas seisneda ehitusprojekti vastavuse kontrollimises detailplaneeringule (EhS § 60 lg 1 p 5) ning ehitusjärelevalve tulemuseks võib olla haldusorgani poolt ettekirjutuse tegemine, kui ehitamise käigus ei peeta kinni detailplaneeringust (EhS § 61 lg 1 p 1), muuhulgas võidakse ettekirjutusega peatada ehitamine (EhS § 61 lg 4 p 2) ning kohustada viima ehitist nõuetele vastavaks (EhS § 61 lg 4 p 3).

Ehitusjärelevalves tuvastatu võib viia haldusorgani poolt haldusmenetluses ka ehitusloa kehtetuks tunnistamiseni (selle kehtivuse ajal), kuid ka see otsustus tehakse kaalutlusõiguse alusel arvestades kõigi kolmandate isikute õigusi.

Olukorras, kus ehitis on kehtiva ehitusloa alusel valmis ehitatud ja õiguspäraselt kasutuses, saavad kaebajad taotleda kasutuslubade kehtetuks tunnistamist haldusorganilt, kui nad leiavad, et ehitis on ohtlik (EhS § 38 lg 1 p 1). Ehitise ohtlikkuse tuvastamine saab kohtu arvates esmalt toimuda järelevalvemenetluses. Ehitist saab pidada ohtlikuks, kui see ei vasta ehitisele esitatavatele materiaalõiguslikele nõuetele (EhS § 40 lg 1), selleks ei ole pelgalt mittevastavus detailplaneeringule. EhS § 40 lg

1 näeb haldusorganile ette kaalutlusõiguse. Kohus haldusorgani eest kaalutlusõigust teostada ei saa. Kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal (EhS § 59 lg 2) on võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-88-13). Eelviidatud Riigikohtu lahendile esitatud eriarvamuses seatakse kahtluse alla võimalus esitada seejärel kohtule kaebus järelevalvemenetluse algatamise eesmärgil. Eriarvamuse kohaselt: „/…/ haldusvälisel isikul on küll õigus esitada vastav avaldus, kuid puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse alustamist. Eelnev ei välista nõuet, et haldusorgan lahendab esitatud avalduse hea halduse põhimõtteid silmas pidades ning toimingu vormis informeerib avaldajat oma otsustusest. Eelnev välistab aga kaebeõiguse puudumise tõttu halduskohtus haldusorgani vastu esitatud kohustamisnõude menetlemise, mille sisuks on haldusorgani kohustamine järelevalvemenetluse alustamiseks.“ Järelevalvemenetluse alustamise nõudmiseks subjektiivse õiguse puudumist on Riigikohus sedastanud ka asjas nr 3-3-1-44-10 selgitades, et: „ Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve.“ Seega on järelevalvemenetluse puhul kohtus vaidlustatav vähemalt haldusorgani keeldumine ning kohustamine saab kaasa tuua taotluse uue lahendamise.

Mis puudutab ehitusloa adressaadi õiguspärast ootust ehitusloa kehtima jäämise suhtes, siis selles küsimuses on Riigikohus (asjades nr 3-3-1-25-02, 3-3-1-42-03 jt) märkinud, et: „ /…/ ehitusloa adressaadil ei saa tekkida ehitusloa vaidlustamise tähtaja jooksul ega ka ehitusloa vaidlustamiseks algatatud kohtumenetluse vältel õiguspärast ootust, et ehitusluba jääb kehtima. Õiguspärase ootuse tekkimine, mis võib erandina välistada muidu põhjendatud tühistamiskaebuse rahuldamise, eeldab, et kaebus oleks esitatud oluliselt hiljem, kui anti haldusakt. /…/ Ehitusloa tühistamine pärast ehitise valmimist võib vastavalt Riigivastutuse seaduse § 11 lg-le 1 olla vajalik ehitusloa tagajärgede, s.o valminud ehitise kõrvaldamise nõude esitamiseks.“ Eelnevast nähtub, et õiguspärase ootuse välistab üksnes haldusakti tühistamise nõude esitamine (sh sellise nõude esitamise tähtaja kulgemine), mitte tuvastamiskaebuse esitamine. See seisukoht peaks käima ka kolmandate isikute kohta. Seadus ei kohusta kolmandaid isikuid (korterite ostjaid) kontrollima kehtiva ehitusloa õiguspärasust. Ka nemad saavad tugineda tühistamiskaebusega tähtaegselt vaidlustamata ehitusloa puhul usaldusele selle kehtima jäämise suhtes.

Kohus märgib ka seda, et kui kaebuses on esitatud ebaefektiivne nõue, siis tuleneb kohtule uurimisprintsiibist kohustus selgitada efektiivsema nõude esitamise võimalust. Menetlusõigusi kasutab kaebaja siiski ise st, et kohus ei saa jätta ebaefektiivset nõuet menetlemata ja asuda ise menetlema muud nõuet. Efektiivsema nõude esitamise selgitamine on tarbetu juhul, kui selle esitamine asjaoludest nähtuvalt ei oleks enam tähtaegne. Antud juhul olid kaebajad teadlikud ehitusloa olemasolust vähemalt juba 01.07.2004, millal esitati ehitusloa kehtetuks tunnistamise taotlus haldusorganile. Isegi, kui eeldada, et kaebajad ei teadnud ehitusloast oluliselt varem enne eelmärgitud kuupäeva, tulnuks neil taotlusele vastuse saamisel pöörduda tühistamiskaebusega halduskohtusse mitte hiljem kui 1 kuu jooksul. Kaebajad pöördusid kohtusse ca 4 kuud hiljem. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-56-02 märkinud, et: „ olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama vaidevõi halduskohtumenetluses. Kuna ehitusluba antakse konkreetsele ehitusprojektile, ei ole ehitusloa andmise tagajärgedest kellelgi võimalik aru saada ilma ehitusprojektiga tutvumata.“ Tallinna Ringkonnakohus on 28.04.2014 määruses haldusasjas nr 3-08-1610 leidnud, et:“ Mõjuvat põhjust, mis takistas kaebajal pärast naaberkinnistul ehitustegevuse märkamist viivituseta haldusorganilt kaebuse esemeks olevat ehitusluba välja nõudmast, ei ole kaebaja kohtule esitanud. Selliseks mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada kaebaja väidet, et ta usaldas TLPA 10.08.2007 vastuskirjas antud kinnitust, et projekteerimistingimustes sisalduva nõude kohaselt (kooskõlastada ehitusprojekt naaberkinnistute omanikega) saab ehitusloa välja anda kõigi kooskõlastuste, sh kaebaja kooskõlastuse olemasolul.“ Ka käesolevas asjas on kaebajad väitnud, et nad projektiga ei tutvunud, kuuldes ehitusloa võimalikust vastuolust detailplaneeringuga ja ehitusloa tühistamise kaebust kohtule peale 21.07.2004 vastuse saamist ei esitatud, kuna usaldasid haldusorgani kinnistust, et ehitusluba ei ole detailplaneeringuga vastuolus.

13.5. Kohus leiab, et kaebajate nõue (heastamiskaebus) tuleb jätta rahuldamata.

II

14. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Kaebajad leiavad, et nad on ära kasutanud kõik võimalikud õiguskaitsevahendid. Vastustaja on kahju tekitanud süüliselt, tahtlikult. Kaebajad ei soovi vabandamist.

14.2xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Vastustaja esindaja möönis kohtuistungil, et E.K.ile on protseduur ilmselt mõjunud emotsionaalselt laastavalt, kuid V.V.i osas sellist mõju ei nähtu (tlk 154). Tervisekahju kohta siiski ühtegi tõendit esitatud ei ole, kaebaja ei ole pöördunud arsti juurde (kohtuistungi protokoll, tlk 155).

14.3. RVastS § 7 lg 1 kohaselt, isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

14.3.1. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et vastustaja kui avaliku võimu kandja tegevus toimus avalik-õiguslikus suhtes ning oli õigusvastane (ehitusjärelevalves oli haldusorgan tegevusetu ja antud ehitusluba oli õigusvastane). Mittevaralise kahju olemasolu käsitleb kohus punktis 14.3.3.

14.3.2. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine.

Kohus leiab, et arvestades Riigikohtu praktikat on kaebajad esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutanud, kuid mitteammendavalt ning kohtusse pöördumise hetkel efektiivsete õiguskaitsevahendite kasutamine enam tähtaegselt võimalik ei olnud. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 on nõutav, et kahju kandnud isik oleks enne kahju hüvitamise nõude esitamist esitanud kohtule kas haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude (RVastS § 3), jätkuva toimingu lõpetamise nõude (RVastS § 4) või haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude (RVastS § 6). Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustuse eesmärgiks on kohustada ka kannatanut ennast aitama kaasa kahju ärahoidmisele ja tekkinud kahju vähendamisele. Riigikohus on leidnud, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse (lahend asjas nr 3- 3-1-51-03, p 12) st, et kahju võib jätta hüvitamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks (lahend asjas nr 3-3- 1-8-04). Riigikohus on seega RVastS § 7 lg-s 1 toodud kohustuse täitmist laiendanud muude kohtuväliste õiguskaitseabinõude kasutamise aktsepteerimisega. Õiguskaitsevahendid peavad siiski olema asjaolusid arvestades kohased, st kõne alla tulevad niisugused taotlused ja kaebused, mis aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida (lahend asjas nr 3-3-1-47- 08, p 22).

Käesoleval juhul pöördus kaebaja V.V. ehitusloa kehtetuks tunnistamise nõudega haldusorgani (TSAPA) poole 01.07.2004, millele sai 21.07.2004 e-kirja teel vastuseks, et ei ole alust ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks, kuna ehitusloa saanud ehitusprojekti kohaselt vastab see detailplaneeringule (haldusasja nr 3-04-382 toimik, I kd, tlk 11). Kaebaja E.K.i sõnul (kohtuistungi protokoll, tlk 154) usaldati kohaliku omavalitsuse kirjas toodut ning enne sügist midagi ei tehtud. Seega projektiga tutvuti alles sügisel, kui ehitamine oli 05.10.2004 jõudnud sellisesse staadiumi, et silmaga võis näha, et see ei vasta detailplaneeringule. 22.11.2004 esitati kaebus halduskohtule. Kaebuses paluti tunnistada TSAPA tegevus järelevalves õigusvastaseks ja kohustada järelevalvemenetlust läbi viima, kohustada peatama detailplaneeringule mittevastav ebaseaduslik ehitustegevus. Kaebajate lõplikeks taotlusteks jäid - ehitusjärelevalve teostamata jätmise õigusvastaseks tunnistamine ning ehitusloa nr 3419 tühisuse tuvastamine või alternatiivnõudena õigusvastasuse tuvastamine.

Seega kaebajad esitasid kohase (kahju vältimist võimaldava) taotluse haldusorganile (ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks), kuid ei kontrollinud seejärel haldusorgani vastuse põhjendatust, et otsustada kohtusse ehitusloa tühistamiskaebuse esitamise vajaduse üle. Ehitusjärelevalveks kohustamise taotluse esitamisel (mis on kohane kuni ehitamine kestab) on kohus seotud haldusorgani kaalutlusõigusega nagu nähtub eelnevalt käsitletud Riigikohtu lahenditest. Kohtumenetlus on ehitamise kestusest ilmselgelt pikaajalisem, mistõttu on efektiivse taotluse õigeaegne esitamine eriti oluline. See eeldab puudutatud isiku aktiivsust oma õiguste kaitsmisel. Kohtuväliselt pöördusid kaebajad 09.10.2004 Tallinna Kesklinna Valitsuse poole järelevalve teostamiseks. 20.10.2004 saadi vastus, et kiri on edastatud TSAPA-le. 05.10.2004 esitati järelevalvetaotlus TSAPA-le. Tehti ka pöördumine maavanemale.

Kohus leiab, et kaebajad on RVastS § 7 lg 1 mõttes õiguskaitsevahendeid kasutanud. Kaebajate kasutatud õiguskaitsevahendid kohtus olid suunatud haldusorgani tegevusetuse (ehitusjärelevalves) tõrjumisele. Efektiivseks õiguste kaitseks kohtus oleks tulnud peale ehitusloa kehtetuks tunnistamisest keeldumise kohta paari lauselise pealiskaudse e-kirja saamist viivitamatult tutvuda projektiga ja esitada tühistamiskaebus ehitusloale koos esialgse õiguskaitse taotlusega. 2004.a novembri lõpus, kaebuse esitamise ajal, ei olnud enam reaalne ehitusloa tühistamiskaebuse tähtaja ennistamine, isegi kui tühistamisnõue oleks esitatud. Põhjendatud ei ole kaebajate arusaam, et haldusorganil järelevalve kohustuste olemasolu tõttu ei pidanud nad ise, vaatamata õiguste rikkumise kahtlusele, pöörduma õigeaegselt kohtusse. Ehitamise kui lühiajalise ja kohtupraktikat arvestades tihti pöördumatute tagajärgedega tegevuse puhul ei saa oma õiguste kaitsmisel viivitada.

Efektiivsete õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajate poolt, ei too siiski kaasa kahjunõude rahuldamata jätmist RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eelduse puudumise tõttu, kuid kohus saab sellega arvestada vastustaja vastutuse piiramisel tulenevalt RVastS § 13 lg 1 p-st 4.

14.3.3. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Naabrusõigusi pidi tagama kehtiv detailplaneering, mille järgimata jätmine ehitusloa andmisel tõi kaasa olukorra, kus kaebajad peavad taluma parklarajatist ja parkivate autode tulesid, kui nad soovivad tagasi pöörduda nende sõnul ise ajastutruult restaureeritud ja seetõttu emotsionaalset väärtust omavasse korterisse. Sellised negatiivseid mõjutused võivad rikkuda kaebajate omandiõigust, mille ärahoidmise kohustus oli vastustajal ehitusloa andmisel. EhS §

24 lg 1 p 1 kohaselt ei anta ehitusluba detailplaneeringuga vastuolus olevale projektile. Omandiõiguse rikkumise eest, ehitusloa tagasitäitmise võimatuse korral, saab tavaliselt nõuda varalise kahju hüvitamist (vara väärtuse vähenemine). Negatiivsete mõjutuste talumise ja menetluses haldusorgani käitumise tõttu tekkinud väidetav tervise kahjustamine ja väärikuse alandamine ning koduja eraelu puutumatuse rikkumine võivad olla käsitletavad mittevaralise kahjuna. VÕS § 128 lg 5 kohaselt võivad olla mittevaraliseks kahjuks isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. Hingelised kannatused võivad kohtupraktika (RKHK lahend asjas nr 3-3-1- 27-02) kohaselt seisneda alandatuse tundes, solvumises hirmus, nördimuses, mures, kaotusvalus, stressis ja närvipinges. Siiski ei ole igasugune valu ja kannatus moraalne kahju, vaid need peavad esinema teatud intensiivsusega, mille piisavus on kohtu hinnata (Põhiseaduse kommentaarid, 2008, lk 269).

RVastS § 9 lg-s 1 on toodud ammendav loetelu õigushüvedest, mille kahjustamisega tekitatud mittevaralist kahju saab riigivastutuse seaduse alusel hüvitada. Need õigushüved on erinevate põhiõiguste kaitsealas ja eelduslikult füüsilise isiku jaoks kõige suurema väärtusega.

Antud asjas kohus siiski leiab, et kaebajate korterist (xxxxxxxxx) avanev vaade muutub detailplaneeringus lubatuga võrreldes peamiselt parkivate autode, mitte tekkiva betoonseina (planeeringu kohaselt võiks seal olla betoonmüür, vt otsuse p 12) tõttu. Negatiivseks ja objektiivselt häirivaks mõjuks on kindlasti sõidukite tuled. Need paistavad akendesse siiski lühiajaliselt. Arvestada tuleb ka asjaolu, et ehitus-tehniliselt on autotulede mõju võimalik leevendada. Seega ei saa tekkivaid mõjutusi pidada väga intensiivseteks ning koduja eraelu puutumatust rikkuvaks (mida kohus käsitleb alljärgnevalt). Samuti käsitleb kohus seda, kas need mõjutused ja haldusorganile kaebajate poolt etteheidetav käitumine võisid põhjustada muud mittevaralist kahju, mis tuleks rahas hüvitada.

14.3.3.1. Koduja eraelu puutumatus (PS § 33, § 26)

Kohus leiab, et kaebajate väide, et nende stress kahjustas väikese lapse heaolu, tõi kaasa unehäired, võimatuse nautida uue pereliikme tulekut ning lõpuks vajaduse kodust lahkuda, on pigem käsitletav perekonnaelu, mitte eraelu puutumatusesse sekkumisena.

RVastS § 9 lg 1 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse kodu või eraelu puutumatuse rikkumise korral, kuid ei nimeta perekonnaelu puutumatust. Riigikohus on seisukohal, et RVastS § 9 lg 1 laieneb nii perekonnakui ka eraelule, sest neid kaitsevaid põhiõigusi on kõrvuti nimetatud põhiseaduse §-s 26 ning mõlemasse põhiõigusesse sekkumiseks on sätestatud ühesugused reservatsioonid. Kodu loomine ja perekonnaelu korraldamine on kahtlusteta põhiseaduse §-s 26 nimetatud põhiõiguste kaitsealas. (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-53-13)

Kohus leiab, et koduja eraelu (perekonnaelu) puutumatust ei ole käesoleval juhul rikutud. Tekkinud mõjutused ei ole nii intensiivsed, et seetõttu tuleks kodust lahkuda ja perekonnaelu elamine muutuks võimatuks. Lisaks tuleb nõustuda vastustajaga, et autotulede varjestamine on ehitustehniliselt võimalik ehk mõju on leevendatav ning vastustaja on pakkunud võimalust arutada selles osas kompromissi sõlmimist. Autotuled paistavad akendesse üksnes autode parkimisel lühiajaliselt. Elukvaliteedi oluliseks languseks elukeskkonna muutumise tõttu, mis võiks olla käsitletav kõnealuse põhiõiguse rikkumisena ei saa pidada üksnes ebameeldivat vaadet (10m kaugusel asuvale parklarajatisele). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas käsitletud juhtumite puhul on koduja eraelu puutumatuse rikkumise tuvastamise kriteeriumiks olnud elamise võimatus intensiivsete häiringute tõttu nagu näiteks müra ja õhusaaste (Lopez Ostra vs Hispaania; Moreno Gomes vs Hispaania; Hatton jt vs Ühendkuningriik). Subjektiivselt häirivalt mõjuv vaade ei ole nende juhtumite asjaoludega võrreldav.

14.3.3.2. Tervise kahjustamise keeld (PS § 28)

Tervise kahjustamine võib seisneda füüsilise ja/või vaimse tervise kahjustamises. Tõendite ja kaebaja enda veenvate väidete puudumisel ei ole põhjust eeldada V.V.il tervisekahju tekkimist. E.K.i puhul ei ole võimalik hinnata, kas on toimunud tema vaimse tervise puutumatuse rikkumine ning kas see on seotud vastustaja käitumisega. Võimalikku psüühika ja närvitegevuse häiret ei ole võimalik tuvastada üksnes kaaskaebaja vande all antud ütlustega. Tegemist on meditsiiniliselt hinnatava seisundiga, mille tuvastamine eeldab eriteadmisi. Stressiga ei seondu vältimatult psüühika ja närvitegevuse häire, millest tulenevalt ei saa seda asjaolu lugeda üldtuntuks. Stress ise ei ole veel tervisehäire, vaid eluga tihti kaasaskäiv emotsionaalne pingeseisund koos hormonaalsete muutustega organismis. Küll võib pikaajaline stress tekitada tervisehäireid, kuid mitte alati. Kaebaja E.K. väidab küll tervisehäireid, kuid ei ole pidanud vajalikuks arsti poole pöörduda. Ka üliemotsionaalus ei tähenda tavapäraselt tervisekahju olemasolu. Samuti ei ole emotsioonide kontrollimatu väljapurskumine üldteadaolev märk tervisekahju olemasolust. Kohus peab kohtuistungil nähtud E.K.i käitumise, V.V.i ütluste ja elulise usutavuse põhjal tõenäoliseks seda, et naaberkinnistul ehitise püstitamise ajast kuni korterist ärakolimiseni ja mingil määral ka peale seda võis toimuv (tõhusa ehitusjärelevalve teostamata jätmine, kaebajate pöördumistele formaalsete vastuste andmine) olla E.K.i jaoks emotsionaalselt väga häiriv ning põhjustada tavapärasest suuremat stressi. Kohus möönab, et iga haldusmenetluses osalemine võib tekitada närvipinget ja stressi, eriti juhul kui haldusorgan ei tegutse nõuetekohaselt. See ei võimalda aga ilma tõenditeta eeldada tervisekahju tekkimist. Kohus leiab, et tervisekahju tekkimine ja põhjuslik seos vastustaja tegevusega ei ole tõendatud. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs.

14.3.3.3. Väärikuse alandamise keeld (PS § 18)

Inimväärikust kui õigusmõistet ei ole õigusnormidega määratletud ning seda saab käsitleda läbi konkreetsete olukordade ja asjaolude. Üldiselt on iseloomulik, et julm ehk ebainimlik ja alandav kohtlemine on isiksuse tahet ja väärikust tugevalt riivav, põhjendamatult ja taotluslikult isiksust ning tema väärikust kahjustav ning teda alandav. (Põhiseaduse kommentaarid, 2008, lk 193) Riigikohtu praktikas on peetud inimväärikust alandavaks näiteks kinnipeetava kaitsja läbiotsimist (lahend asjas nr 3-3-1-30-05, hüvitisena peeti põhjendatuks vabandamist); kinnipeetava õigusvastast karistamist kartserisse (mis ei vastanud nõuetele ja oli ebasanitaarne) paigutamisega (lahend asjas nr 3-3-1-2-03, hüvitiseks 10 000 krooni); isiku passi õigusvastast kehtetuks tunnistamist, mis tõi kaasa välisreisi ärajäämise ja hingelised kannatused (lahend asjas nr 3-3-1-56-06, hüvitiseks 7500 krooni); keeldumist kinnipeetava lubamisest raskelt haige isa juurde (lahend asjas nr 3-3-1-78-11, hüvitiseks 5000 krooni). Kaebajatega kõige sarnasema juhtumi puhul ehitati õigusvastase ehitusloa alusel hoone, mis vähendas kaebaja korteris loomulikku valgust nii, et ta pidi ka päevasel ajal kasutama elektrivalgust; korterisse kostis ventilatsiooniseadmete müra ja levis ebameeldivat lõhna. Kaebaja pidas sellist olukorda, kus kohaliku omavalitsuse jaoks ärihuvid prevaleerisid, solvavaks ja nördimust tekitavaks. Riigikohus ei lahendanud lõplikult mittevaralise kahju nõuet, kuid märkis, et rahaline hüvitis oleks sellisel juhul adekvaatne hüvitis (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-35-08, p 13). Selles asjas oli Riigikohus varesema lahendiga tühistanud ehitusloa, millega langes ära ehitamise õiguslik alus. Tervislike elutingimuste tagamiseks kehtestatud loomuliku valguse piisavuse nõue tulenes õigusaktist.

Kaebajad väidavad, et vastustaja alandas neid sellega, et ei teostanud nõuetekohaselt järelevalvet detailplaneeringule vastavuse osas ehitusloa andmisel ja ehitamisel ning nende pöördumistele sisuliselt ei reageerinud edastades pealiskaudseid vastuseid, mis sisaldasid tegelikkusele mittevastavat teavet. See muutis tarbetuks detailplaneeringu menetluses oma õiguste eest seismise. Vastustaja lasi arendajal realiseerida projekti, mis detailplaneeringule ei vastanud, olles kaebajate arvates sellest teadlik aga jäädes tegevusetuks. Kaebajad olid äärmiselt nördinud ja masendunud ning tundsid lootusetust ja abitust, kuna vaatamata nende pöördumistele ei teinud haldusorgan midagi, et tagada kehtiva detailplaneeringu järgimine.

Kohus leiab, et haldusorgan pidi piisava hoolsuse juures ehitusluba väljastades nägema, et ehitusprojekt on hoone mahu osas (vähemalt ülemiste korruste mahtu ja korterite arvu arvestades) detailplaneeringuga vastuolus. Kohus ei ole üheski menetluses tuvastanud, et vastuolu tähelepanuta jätmine oleks olnud tahtlik (nt kellegi poolt altkäemaksuga saavutatud) ning vastavaid tõendeid ei ole kaebajad kohtule esitanud ka käesolevas menetluses. Ekspert K.Sahki arvamus (tahtluse kohta) ekspertiisiaktis ei ole tõendiks, kuna tegemist on tema subjektiivse arvamusega küsimuses, mille kohta arvamust ei küsitud ning mis väljub ka eksperdi pädevusest, kes ei saa anda hinnanguid õiguslikes küsimustes.

Eelnev ei välista siiski haldusorgani ilmselget lohakust (rasket hooletust). Samuti oleks haldusorgan pidanud kaebajate 05.10.2004 pöördumise alusel asjaolusid kontrollides tuvastama, et püstitatakse rajatist kohta, kus detailplaneeringu järgi peaks olema osaliselt haljastatav hooviala (planeeringu lk 4 hoonestusplaan, ekspertiisi osa 7) ja projekti järgi sillutuskividega kaetud ala (asendiplaan, ekspertiisi osa 14). Paikvaatlust teostati alles 02.11.2004 (vt 10.06.2009 otsus p 18). Kuna 22.11.2004 kinnitati korrektuurprojekt, siis vaatamata eelnevale tegevusetusele, pidi haldusorgan selleks ajaks olema vastuolud tuvastanud.

Vastustaja selgitas kohtuistungil (tlk 153), et tolleaegse praktika kohaselt peeti võimalikuks detailplaneeringu muutmist projektiga. Samuti ei olnud selge, millise seaduse alusel käsitleda ehituskeeluala, millist määratlust alates 2003.a kehtivas planeerimisseaduses ei ole (tlk 153). Parklarajatis ei ole planeeringukohustusega ehitis (tlk 150). Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud PES § 33 lg 1 sätestas, et detailplaneeringu nõudeid täpsustavaid projekteerimistingimusi võib kehtestada kohalik omavalitsus. Kohtupraktika kohaselt ei pidanud seda tegema volikogu (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-25- 02).

Kohtule teadaolevalt tõlgendasid kohalikud omavalitsused praktikas sätet laiendavalt, tehes selle alusel projektiga muudatusi, mis tulnuks tegelikult teha detailplaneeringu menetluses. Kohus käsitles PES-i kohaldatavust 10.06.2009 otsuses (p 17). Siiski ei saa kohtu seisukohast, et PES-i, mis kehtis detailplaneeringu kehtestamise ajal (kuni 31.12.2002), ehitusloa andmisel 2004.a kohaldada ei saanud teha järeldust, et kohalik omavalitsus tõlgendas õigust tahtlikult valesti. Küll tulnuks ehitamise käigus tekkinud ja soovitud muudatusi (fassaadijoone ühtlustamise vajadus, ligipääsu muutmine, täiendavate parkimiskohtade vajadus) piisava hoolikusega analüüsides jõuda järeldusele, et need eeldavad detailplaneeringu menetluse läbiviimist juba ainuüksi seetõttu, et riivavad naabrusõigusi.

Vastustaja oleks vähemalt E.K.i osas pidanud ette nägema, et parklarajatise püstitamine planeeringu järgsele haljasalale ilmselt naaberkinnistu omaniku (eelkõige hoovivaatega korteri omaniku) huvidele ei vasta ja eeldama soovi olla koheldud menetluse subjektina.

Kohus leiab, et nördimuse, masenduse ja alandatuse tunde tekkimist sellises olukorras võib pidada eluliselt usutavaks. Haldusorgan väljastas ehitusloa, mis tõi kaasa kaebajate õiguste (mida pidi tagama detailplaneering) riive, kuid kaebajaid menetlusse ei kaasanud ning menetles seda muudatust vales menetluses. Ka peale seda ei tehtud midagi, mis oleks võimaldanud kaebajate huve arvestada. Ehitis ehitati valmis hälbides nii esialgsestkui korrektuurprojektist. See tõi kaasa kaebajate kohtlemise menetluse objektina ning võimatuse nende detailplaneeringuga tagatud huve järgida. Vastustaja ei pidanud, vaatamata kaebajate kirjalikele pöördumistele, vajalikuks kontrollida esitatud väidete tegelikkusele vastamist ning usaldas kergemeelselt projekti arendaja väiteid, et ehituskeelu alas ei toimu ehitamist.

Avaliku võimu kandjal saab riigivastutuse seaduse alusel tekkida vastutus üksnes siis, kui avaliku võimu õigusvastase teo ja isikul tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Masenduse, nördimuse, lootusetuse ja abituse, stressi ning alandatuse tunde tekkimine on vastustaja õigusvastaste toimingutega põhjuslikus seoses. Vastustaja tegevusega vältimatut põhjuslikku seost ei näe kohus selles, et kaebajate naabrid ironiseerisid või pereliige pidas kaebajate võitlust oma õiguste eest naeruväärseks.

RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et õigushüvede rikkumine peab olema toimunud süüliselt ning § 9 lg 2 järgi tuleb mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel arvestada süü vormi ja raskust. Kuna riigivastutuse seadus ei sätesta süü mõistet ega selle erinevaid raskusastmeid, tuleb pöörduda eraõiguses sätestatud süüd reguleerivate sätete poole. VÕS § 104 lg-ed 2-4 näevad ette süü vormid, milleks on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kohus eelnevalt leidis, et vastustaja on olnud raskelt hooletu.

Kohus leiab, et eeltoodud asjaoludest tulenevalt ning arvestades ka kaebajatele (eriti E.K.ile) märkimisväärse stressi tekitamist (mille tagajärjena tervisekahju on kohtu arvates küll tõendamata) on haldusorgan kaebajaid alandavalt kohelnud (põhiõigust rikkunud).

RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtupraktikas on üldine seisukoht, et inimväärikuse väheintensiivse alandamise korral võivad rahalise hüvitise asemel osutuda piisavaks kohtupidamine ise, kahju tekitamise õigusvastasuse tuvastamine ja/või vabandamine. Kohtu arvates ei ole eeltoodud asjaolusid ja üldist kohtupraktikat arvestades antud juhul tegemist intensiivse väärikuse alandamisega. Kohtupraktika (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-2-06, p 12) kohaselt tuleb arvestada õigusrikkumise intensiivsust, kuid seda hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, kuna RVastS §

9 lg 1 ei sea piirangut rahas kahju hüvitamiseks sõltuvalt õigusrikkumise raskusest.

Kaebajad küll võitlesid detailplaneeringu menetluses oma huvide eest, kuid detailplaneering ning ehitusja kasutusload on erinevad haldusaktid, mis on eraldiseisvalt õiguslikke tagajärgi kaasa toovad ja vaidlustatavad.

Kahju vähendamise alused on toodud RVastS § 13 lg-s 1, mille kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega (näiteks tühistamiskaebuse esitamisega), mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks. Kui põhiõiguste riive on väheintensiivne, siis ei ole mittevaralise kahju rahaline hüvitamine põhjendatud (vt RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-80-09, 3-3-1-44-06).

Kohus peab oluliseks ka seda, et põhimõtteliselt ei olnud välistatud samasugused ehituslikud tagajärjed, kui muudatused oleks tehtud planeerimismenetluses (vt ka vastustaja esindaja selgitused kohtuistungil, tlk 152-153). Valminud parklarajatis ei ole vastuolus ehitisele ettenähtud materiaalõiguslike nõuetega ega riku õigusaktides ettenähtud ja isikute subjektiivsete õiguste kaitseks kehtestatud õigusnorme (loomuliku valguse nõue vms), milline olukord esines Riigikohtus menetletud asjas nr 3-3-1-35-08. Negatiivsete mõjude leevendamine on võimalik ning betoonseina olemasolu, küll piirdena, detailplaneering ei keela. Kaebajad oleks aga pidanud saama menetluses osaleda, et oma õigusi ja huve kaitsta, mitte olla alandatud menetluse objektiks. Kohtu arvates ei ole tegemist intensiivse õiguste rikkumisega, esineb kaebajate kaassüü (efektiivsete õiguskaitsevahendite õigeaegne kasutamata jätmine) ning arvestades eelnevalt käsitletud muid asjaolusid (vastustaja süü vorm jm), ei ole mittevaralise kahju rahaline hüvitamine antud juhul põhjendatud.

HKMS § 41 lg 5 kohaselt, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohus on õigusvastasuse juba kindlaks teinud. Kahju tuleb lugeda hüvitatuks 10.06.2009 kohtuotsuses ehitusjärelevalve ja 27.04.2004 ehitusloa õigusvastasuse tuvastamisega.

Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

15. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

III

16. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude kohta. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann