3-13-1931/35 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

1(7)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht

5. mai 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1931 Haldusasi NT Logistika AS kaebus Maksuja Tolliameti 14. augusti 2013 maksuotsuse nr 12.2-3/016888-2 ning 19.08.2013 otsuse nr 12.2-3/016888- tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – NT Logistika AS (registrikood 10506381), volitatud esindaja vandeadvokaat Gerly Kask; Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Reeli Proode Asja läbivaatamise vorm Avalik kohtuistung 07.04.2014 Resolutsioon

1. Rahuldada NT Logistika AS kaebus.

2. Tühistada Maksuja Tolliameti 14.08.2013 maksuotsus nr 12.2-3/016888-2 ning 19.08.2013 otsus nr 12.2- 3/016888-.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1660,73 eurot (üks tuhat kuussada kuuskümmend eurot ja 73 senti). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 4. juunil 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti 14.08.2013 maksuotsusega nr 12.2-3/016888-2 kohustati printsipaali NT Logistika AS tasuma tollimaksu 1591,74 eurot ja käibemaksu 2636,39 eurot.

1. Transiitvedu algas 02.01.2013 lähtetolliasustusest Muuga piiripunkt, kus kaubaks olevatele luupidele vormistati tollideklaratsioon. Deklareeriti 2 pakkeüksust brutokaaluga 362,880 kg. Transiitvedu pidi lõppema 14.01.2013 sihttolliasutuses Lätis (LV000210). Maksuotsuse tegemise ajaks ei ole deklareeritud kaubad jõudnud sihttolliasutusse, mistõttu loetakse kaubad ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviiduks. Sihttolliasutus on vastanud MTA-le, et tegemist on nende jaoks tundmatu transiitveoga. Sihtasutus vastas ka printsipaalilt saadud CMR-i alusel, et tollideklaratsiooni ja kaupa ei ole tolli esitatud. Käesolevaks ajaks puudub märge transiitveo lõpetamise kohta ja printsipaal ei ole esitanud dokumente, mis tõendaks transiidiprotseduuri lõppemist.

2(7)

2. Lähteja sihttolliasutustes olevate andmete võrdlemisel ei saa kinnitada, et protseduur on nõuetekohaselt lõppenud. NT Logistika AS on käesoleval transiidiveol printsipaaliks. Kuna transiit on tolliprotseduur, peab maksuhaldur võlgnikuks printsipaali NT Logistika AS, kes pidi täitma kohustusi, mis tulenesid transiidi tolliprotseduuri kasutamisest. Tollivõlg tekkis Eesti Vabariigis, kuna viimati olid tollideklaratsiooniga deklareeritud kaubad esitatud Muuga piiripunktis 08.01.2013. Tollivõlg tekkis 15.01.2013 ehk järgmisel päeval pärast kauba sihttolliasutusele esitamise tähtaega. Kuna tolliprotseduuri lõppemine ei ole tõendatud, on tekkinud tollivõlg, sest deklareeritud kaubad on ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljunud.

3. Käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 1 lg 1 p 2 ja § 6 lg 1 p 3 koosmõjus on käibemaksu objektiks kaubaimport juhul, kui sellega kaasneb tollivõla tekkimine. Kuna on tuvastatud tollivõla tekkimine, kuulub kaubalt tasumisele ka käibemaks.

2. 19.08.2013 otsusega nr 12.2-3/016888- (tl 139 jj) muutis maksuhaldur 14.08.2013 maksuotsust nr 12.2-3/016888-2, kuna tollimaksu summa 591,74 eurot asemel on ekslikult märgitud tollimaksu summaks 1591,74 eurot.

3. NT Logistika AS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 14.08.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/016888-2 ning selle muutmise otsuse nr 12.2-3/016888- tühistamiseks.

1. Kaebaja esitas maksumenetluse käigus transiidiveo lõpetamise kohta veoselehe (CMR) koopia, millel on SIA Ilior pitsatid kauba kättesaamise kohta 14.01.2013; kauba saatja 02.10.2012 pro forma arve nr 22655 ostjale Golden Fleece summas 16 747,50 USD, kaubasaaja Golden Fleece 24.04.2013 kinnitus kauba kätte saamise kohta ning 20.01.2013 ekspordideklaratsioon, millega on deklareeritud kaubasaajale Golden Fleece kaup kogukaaluga 363 kg väärtuses 43 925,34 LTL. Kaebaja möönab, et tal ei ole võimalik esitada ÜTS RS1 art 366 lõikes 2 nimetatud tollidokumente. Samas oleks maksuhaldur saanud kaebaja esitatud dokumente uurides jõuda järeldusele, et kaup ei saanud Eestis väljuda tollijärelevalve alt ja on tegelikkuses liikunud Lätti.

2. Tolliasutus peab ÜTS RS art 365 lg-tele 4, 5 ja 7 ning art 365a lõikele 1 tuginedes võtma printsipaalilt saadud andmeid arvesse transiidiveo lõpetamise hindamisel. Maksuhaldur on hinnanud üksnes dokumentide vastavust ÜTS RS art 366 lg-le 2 ega ole põhjendanud, miks ta ei pidanud dokumente piisavaks, et hinnata kauba Eestist väljumist. Maksuotsuses ei ole põhjendatud, miks tekkis tollil kahtlus, et kaup on tollijärelevalve alt väljunud Eestis. Maksuhaldur ei ole pöördunud kauba vedaja DSV Transport AS poole küsimusega, kas kaup jõudis CMR-il näidatud SIA Ilior lattu Lätis. Samuti ei ole maksuhaldur küsinud Läti maksuhaldurilt, kas kaup jõudis lattu. Kaebaja poolt esitatud dokumentide alusel on jälgitav, et kaup on liikunud Lätti ja sealt Venemaale. Asjaolu, et kaup on vahepeal ümber laaditud teisele sõidukile, ei ole iseäralik.

3. Maksuhaldurile on teada, et kaup laaditi DSV Transport AS autole ja et kaup jõudis SIA Ilior lattu, mistõttu on ebaselge, miks käsitleb maksuhaldur tollivõlgnikuna üksnes kaebajat. Kui maksuhaldur ei ole võlgnikuna käsitlenud vedajat, saab sellest järeldada, et maksuhalduril ei ole kahtlust, et kaup on liikunud Lätti ehk kaup ei väljunud tollijärelevalve alt Eestis.

4. Maksuhaldur ei ole arvestanud importkäibemaksu eripäraga. Importkäibemaksu tasuvad kauba ostjad (saajad) ja see tasutakse tollile. Kaebaja ei ole kauba saaja, vaid printsipaal. Tollivõla tekkimise tõendamisreeglid (ÜTS RS art 366 lg 2) ei ole automaatselt laiendatavad importkäibemaksukohustusele, vaid maksuhaldur pidi lähtuma MKS ja KMS reeglitest. Kuna kaup ei ole Eestis transiidi käigus kaduma läinud ja kaup on jõudnud saajani Venemaal, ei saa impordikäibemaksukohustust tekkida. Kauba eksport on ekspordideklaratsiooni ja kauba saaja kinnitusega tõendatud.

4. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta see rahuldamata.

1 Euroopa Komisjoni 02.07.1993 määrus nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted Nõukogu määrusele (EMÜ)

nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik

3(7)

1. Välistransiidiprotseduur on sätestatud kindlate reeglitega, mida tuleb järgida. Transiitveo lõpetamiseks oleks printsipaal, kaubasaaja või vedaja pidanud pöörduma sihttolliasutusse hiljemalt 14.01.2013. Kaupu ei ole sihttolliasutusele esitatud ning kogutud andmete alusel ei ole võimalik kinnitada, et protseduur on nõuetekohaselt lõppenud. Võlgnikul on tõendamiskohustus, et kaupa ei ole ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud. Kaebaja ei ole tõendamiskohustust täitnud.

2. Vastustaja tegi 31.01.2013 kaebajale päringu lõpetamata transiidi kohta. Kaebaja ei vastanud päringule tähtaegselt. Kaebaja vastas alles MTA 19.03.2013 kirjale. Seega suhtus kaebaja tolliprotseduuri reeglitesse hoolimatult.

3. Vastustaja tegi Läti sihttolliasutusele kaks päringut. Mõlema päringu vastus oli negatiivne. Maksuhalduril puudub alus kahelda Läti tolli vastuse õigsuses.

4. Kaebaja väide, et kauba ümberlaadimine ei ole midagi iseäralikku, on väär. Transiidikaupa ei tohi niisama teisele transpordivahendile ümber laadida, vaid see peab toimuma tolli järelevalve all. Ka järelevalveta ümberlaadimine võib toimuda üksnes tolli loal. Ilma tolli teadmise või loata ümberlaaditud kaup on väljunud tollijärelevalve alt.

5. Antud transiitveol on printsipaaliks kaebaja ÜTS2 art 96 lg 1 mõistes. Vastustaja peab kaebajat võlgnikuks ÜTS art 203 lg 3 alalõike 4 märgitu kohaselt, kuna kaebaja pidi täitma kohustusi, mis tulenesid transiidi tolliprotseduuri kasutamisest. Maksuotsuses on põhjendatud, miks asus MTA seisukohale, et tollivõlg on tekkinud Eesti Vabariigis (ÜTS art 215 lg 1 teine taane). Tollivõlg tekkis Eesti Vabariigis, kuna viimati esitati deklareeritud kaubad Muuga piiripunktis 08.01.2013. Sh tuleb sihttolliasutust käsitleda eeskirjade rikkumise kohana ÜTS RS art 378 alusel. Kui Läti tollil oleks andmeid, et kaup väljus tollijärelevalve alt Lätis, oleks Läti toll vastava teabe esitanud vastustajale ja võtnud maksude sissenõudmise enda kanda.

6. Maksuhalduri polt on tuvastatud tollivõla tekkimine, mistõttu on kaup ka käibemaksu objektiks. Maksuotsuses on põhjendatud, miks tuleb kaebaja lugeda võlgnikuks ÜTS tähenduses.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

- Mageyes Inc vormistas 02.10.2012 pro forma kaubaarve firmale Golden Fleece (müügitellimus nr 22655) luupide kohta summas 16 747,50 USD (tl 26, tõlge tl 97);

- 27.12.2012 saabus Komerk AS lattu ekspediitor NTN EST AS nimel Saksamaalt konteiner segakaubaga (tl 14). Konteineris oli ka kaks pakkeüksust luupe kogukaaluga 362,88 kilo (tl 14 pöördel, tõlge tl 106).

- 08.01.2013 vormistati transiidideklaratsioon nr 13EE1210EEN0023958 (tl 73) kauba kohta kaaluga 362,880 kilo, mille kohta on esitatud dokument nr 22655 (tl 73-74). Deklaratsiooni kohaselt on sihttolliasutus Lätis nr LV000210 ja lähtetolliasutus viib läbi kontrolli 14.01.2013. Deklaratsiooni kohaselt on kaebaja konkreetse transiidiveo printsipaaliks.

6. Kohus nõustub maksuotsuses välja toodud kohaldatavate normidega ÜTS-st ja ÜTS RS-ist, mis määravad käesoleva vaidluse raamistiku, ega korda neid HKMS § 165 lg 2 alusel.

Pooled ei vaidle selle üle, et maksuhaldur ei olnud saanud hiljemalt 14.01.2013 teavet tolliprotseduuri lõpetamise kohta ja algatas seetõttu pärast 14.01.2013 päringuprotseduuri vastavalt ÜTS RS art 365 lg-tele 3 ja 4 ning küsis sihttolliasutuselt ja kaebajalt kui printsipaalilt teavet transiidiprotseduuri korrakohase lõpetamise kohta. Sihttolliasutus vastas päringule negatiivselt (tl 28).

2 Euroopa Ühenduse Nõukogu 12.10.1992 määrus nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik

4(7) Kaebaja edastas maksuhaldurile 31.01.2013 CMRi koopia (tl 75, tõlge 99-100) ning 17.04.2013 järgmised dokumendid:

- Leedu ekspordideklaratsiooni nr EXA 13LTKR1000EK005B58 (tl 35);

- Kauba saaja Golden Fleece 24.04.2013 kinnitus kauba saamise kohta (tl 29-30).

7. ÜTS RS art 366 kohaselt võib printsipaal tõendada transiidiveo tähtaegselt lõpetamist sihtliikmesriigi tolli vormistatud dokumendiga või kolmandas riigis väljastatud tollidokumendiga, mis tõendab, et kauba suhtes on rakendatud tollikäitlusviisi või kaupa loetakse kõnealuses kolmandas riigis vabas ringluses olevaks.

Kaebaja on kaebuses möönnud, et tema esitatud dokumendid ei vasta ÜTS RS art 366 lg 2 nõuetele (tl 4, p 6.5). Kohus nõustub kaebaja järeldusega. Kaebaja ei ole esitanud Läti tolli dokumenti tolliprotseduuri lõpetamise kohta. Leedu ekspordideklaratsioon, millele on märgitud kuupäev 20.01.2013 (paremas ülanurgas) ei tõenda seda, et transiidivedu lõppes tähtaegselt Läti sihttolliasutuses. Arvestades tollivõla tekkimise alust konkreetsel juhul – kauba väljaminek tollijärelevalve alt transiidi ajal Eestist Lätti, ei ole Leedu ekspordideklaratsioon sobib tõend kauba tollijärelevalve alla jäämise kohta.

8. Kaebaja on ÜTS RS art-leid 365 ja 365a koosmõjus hinnates jõudnud järeldusele, et tolliasutus peab hindama printsipaalilt saadud andmeid transiidiveo lõpetamise hindamisel ka juhul, kui need dokumendid ei vasta ÜTS RS art 366 (mh lg 2) nõuetele.

Artkkel 365 kohaselt peab lähtetolliasutus küsima „vajalikku teavet transiidiprotseduuri lõpetamiseks“ (lg 1); „protseduuri lõpetamiseks vajalikku teavet“ (lg 4); „piisavalt andmeid“ (lg 5). Maksuotsusest nähtub, et maksuhaldur küsis 20.03.2013 sihttolliasutuselt pärast kaebajalt CMRi saamist täiendavalt teavet ning Läti toll vastas 15.04.2013, et 08.01.2013 transiidideklaratsiooni ja kaupa ei ole tolli esitatud (tl 25). Seejärel küsis maksuhaldur printsipaalilt veelkord teavet (samas) ning leidis, et ekspordideklaratsiooni alusel ei ole võimalik transiidiprotseduuri lõpetada. Viimast on möönnud ka kaebaja.

Seega on lähtetolliasutus küsinud kaebajalt võimalikku transiidiprotseduuri lõpetamiseks vajalikku teavet ja samuti uurinud Läti sihttolliasutuselt, kas selle teabe alusel on vedu ja kaup tuvastatav. Kaebajalt saadud teave ei ole võimaldanud Läti sihttolliasutusel kauba tolliasutusele esitamist tuvastada.

9. ÜTS RS art 365a lg 1 on sõnastatud järgmiselt: „Kui lähteliikmesriigi tolliasutus (edaspidi „taotluse esitanud asutus”) saab pärast päringuprotseduuri algatamist ja enne artikli 450a esimeses taandes nimetatud tähtaja möödumist ükskõik mil viisil tõendusmaterjali seoses kohaga, kus võla põhjustanud sündmus aset leidis, ning kui see koht asub teise liikmesriigi territooriumil, saadab nimetatud asutus kohe kogu kättesaadava teabe asutusele (edaspidi „taotluse saanud asutus”), kes vastutab koha eest, kus kõnealune sündmus aset leidis.“

Kohus leiab, et nimetatud normi reguleerimisesemeks ei ole mitte tõendite ringi laiendamine, vaid menetluse kindlaksmääramine olukorraks, kui tollivõlg on tekkinud teise liikmesriigi territooriumil. Normi kohaselt tuleb sellisel juhul lähteriigi tolliasutuse käsutuses olev teave anda üle selle liikmesriigi tolliasutusele, kelle territooriumil on tollivõla tekkekoht. Sellest normist ei tulene, et maksuhalduril on „ükskõik mil viisil saadud tõendusmaterjaliga“ omal algatusel võimalik tolliprotseduur lõpetada. Vaidlust ei ole sesse, et sihttolliasutus ei ole kinnitanud tolliprotseduuri lõppemist.

5(7)

10. Kohus rõhutab, et vastustaja on maksuotsuse koostamisel lähtunud tollivõla alusena asjaolust, et kaup läks tollijärelevalve alt välja. Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et tollijärelevalve alt väljaviimisena tuleb käsitleda mis tahes sellist tegu või tegevusetust, mille tulemusel takistatakse pädevat tolliasutust kasvõi hetkeliselt juurde pääsemast tollijärelevalve all olevale kaubale ja tollieeskirjades ette nähtud kontrolli teostamast (Euroopa Kohtu 11.07.2013 otsus kohtuasjas nr 273/12 p 29 ja selles viidatud kohtupraktika). Samas lahendis leidis Euroopa Kohus, et esmalt kontrollitakse ÜTS art 203 kohaselt toiminguid (tegevust või tegevusetust, mille tulemusel viiakse kaup tollijärelevalve alt välja ning alles seejärel, kui sellega ei ole tegemist, kohaldatakse art 204, mille esemeks on eri tolliprotseduuridega seotud kohustuste ja tingimuste täitmata jätmine (samas, punktid 27-28).

Maksuotsuses on lähtutud sellest, et kuna välistransiidiprotseduur ei ole nõuetekohaselt lõpetatud, on kaup tollijärelevalve alt välja läinud. Kohus nõustub, et maksuotsuses toodud järeldus vastab ÜTS art 203 lg 1 koosseisule. Analoogses olukorras ÜTS art 203 alusel tollivõla tuvastamist on pidanud võimalikuks ka Euroopa Kohus (13.12.2007 otsus kohtuasjas nr C-526/06, p 28). Kui transiidi staatuses olevat kaupa ei ole tähtaegselt esitatud sihttolliasutusele, tuleneb sellest, et sihttolliasutusel puudub juurdepääs vastavale kaubale ehk kauba suhtes ei ole võimalik transiidideklaratsioonis ettenähtud kontrolli teostada. Seega on kaup tollijärelevalve alt välja läinud kasvõi hetkeliselt. Asjaolu, et kaup võib olla hiljem esitatud Leedu tolliasutusele, ei välista kauba tollijärelevalve (hetkelist) väljumist enne Leedu tolliasutuseni jõudmist.

Ükski kaebaja esitatud tõend ei lükka vastustaja järeldust ümber. Asjaolu, et kas kauba saaja on kauba kätte saanud, ei välista vastustaja järeldust, et kauba tollijärelevalve all viibimist teel Lätti või sealt edasi Leetu ei ole võimalik kontrollida. Ka kauba saateleht ei tõenda seda, et kaup on sihttolliasutusele esitatud ja seega on kauba üle säilinud tollijärelevalve. Lätis asuv sihttolliasutus on kaks korda kinnitanud, et kaupa ei ole sihttolliasutusele esitatud. Kohus nõustub ka vastustaja viitega tolliseaduse § 13 lg-le 2, mille kohaselt on tõendamiskohustus, et kaup ei ole ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja läinud, kaebajal ning maksuhaldur ei pea tõendama vastupidist.

11. Kaebaja leiab, et tollivõlg ei ole tekkinud Eestis. Maksuotsuses on lähtutud ÜTS art 215 lg 1 teisest taandest ja leitud, et tollivõlg tekkis Eestis, kuna transiidideklaratsiooniga deklareeritud kaubad esitati viimati Muuga piiripunktis 08.01.2013.

ÜTS art 215 sätestab tollivõla tekkimise koha kohta järgmist:

1. Tollivõlg tekib: — kohas, kus ilmnevad asjaolud, mis toovad kaasa tollivõla tekkimise, — siis, kui nimetatud kohta ei ole võimalik määrata, kohas, kus toll otsustab, et kaup on seisukorras, mis toob kaasa tollivõla tekkimise, — siis, kui kaup on suunatud tolliprotseduurile, mis on lõpetamata, ja kohta ei saa määrata esimese või teise taande kohaselt vajaduse korral komiteemenetluses määratud tähtaja jooksul, kohas, kus kaup sellele protseduurile suunati või selle protseduuri alusel ühendusse tuuakse.

2. Kui tolli käsutuses olev teave võimaldab tal kindlaks teha, et tollivõlg tekkis juba siis, kui kaup oli varem teises kohas, loetakse tollivõlg tekkinuks kohas, mida võib pidada kauba asukohaks kõige varasemal ajahetkel, kui tollivõla tekkimist on võimalik kindlaks teha.

3. Artikli 217 lõikes 1 osutatud toll on selle liikmesriigi toll, kus tollivõlg tekkis või kus loetakse tekkinuks käesoleva artikli kohaselt.

Art 217 lg 1 sätestab, et iga tollivõlast tuleneva impordivõi eksporditollimaksu summa, edaspidi “tollimaksu summa”, arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne). Sellest normist

6(7) tuleneb, et tollivõla menetlemise ja väljanõudmise pädevus on selle riigi tolliasutusel, kus tollivõlg tekkis. Samale järeldusele viib ka ÜTS RS artiklis 365a sätestatud menetluskord.

12. Vastustaja on vastuses kohtule tuginenud ka ÜTS RS art-le 378 (tl 23), mis vastustaja vastuse kohaselt sätestab selgelt, et eeskirjade rikkumise kohana käsitletakse juhul, kui kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja eeskirjade rikkumise kohta ei ole võimalik tuvastada, liikmesriiki, kus asub lähtetolliasutus.

Kohus selgitas vastustajale istungil, et kehtiv ÜTS RS art 378 reguleerib tolliformaalsuste lihtsustamist ning esitatud taotluste ja väljastatud lubade säilitamist. ÜTS RS art 378 muudeti Euroopa Komisjoni 15.12.2000 määruse nr 2787/2000, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, punktiga 25, millega asendati määruse II osa I jaotise 4.–6a peatükid. Määruse artikli 4 kohaselt jõustus määrus nr 2787/2000 seitsmendal päeval pärast Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamist (lg 1) ning artikli 1 punkte 2-80 kohaldatakse alates 01.07.2001. Seega ei kuulu ÜTS RS art 378 vastustaja viidatud sõnastuses käesolevas asjas kohaldamisele, kuna antud haldusasjas on vaidluse all sündmused 2013. aastal.

13. Kohus leiab, et vastustaja on õigusvastaselt tuvastanud, et tollivõlg on tekkinud Eesti Vabariigis ÜTS art 215 lg 1 teise taande alusel. Käesolevas asjas on võimalik üheselt tuvastada tollivõla tekkimise koht sama lõike esimese taande kohaselt.

Kaebaja esitas vastustajale maksumenetluses CMRi (tl 75, tõlge tl 99-100), millest nähtub, et kaup kahes pakkeühikus kogukaaluga 363 kilogrammi jõudis 14.01.2013 SIA Ilior lattu Lätis. Sama on kinnitanud kirjalikult ka vedaja (tl 71). CMRil olevad andmed langevad kokku veo tellimuslehel (tl 72) olevate andmetega. Seega on kaebaja esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et kauba vedamisel ei rikutud tollieeskirju ja kaup ei väljunud seega veo käigus tollijärelevalve alt. Kuna vedu toimus Eestist Lätti, võis võimalik tollijärelevalve alt väljumine ilmneda alles Lätis kauba ladustamisel. Asjas kogutud andmed ei võimalda kindlaks teha, et kaup oleks tollijärelevalve alt õigusvastaselt väljunud Eestis.

Kohtu hinnangul on ekslik ka maksuhalduri seisukoht, et kaup on tollijärelevalve alt väljunud juba 08.01.2013, kui see viimati Muuga piiripunktis deklareeriti. Kui möönda maksuhalduri järelduse õigsust, tuleneb sellest, et veetav transiitkaup on igakordselt teel lähtetollipunktist teel sihttollipunkti tollijärelevalve alt väljas (vt punktis 10 viidatud Euroopa Kohtu praktika), mis tooks alati, ka hetkelise tollijärelevalve katkemise korral kaasa tollivõla tekkimise. Selline järelduseni jõudes kaotaks aga transiidivedu oma otstarbekuse.

14. Euroopa Kohus on 03.04.2008 otsuse nr C-230/06 punktis 36 selgitanud, et tollivõlga sisse nõudnud liikmesriigi pädevuse kontrollimiseks tuleb määratleda, kas hetkel, kui tuvastati, et sihttolliasutusele ei ole kaubasaadetist esitatud, oli võimalik tuvastada eeskirjade rikkumise või eiramise kohta. Kui see nii on, võimaldavad tolliseadustiku artikli 203 lõige 1 ja artikli 215 lõige 1 määrata tollivõla sissenõudmiseks pädevaks liikmesriigi, kelle territooriumil pandi toime esimene rikkumine või eiramine, mida võib käsitleda tollijärelevalve alt väljaviimisena.

Sellest tuleneb, et tollivõla tekkimise kohana määratletakse rikkumise koht, mitte viimane kauba deklareerimise koht. Kohus leidis eelnevalt, et rikkumise kohaks on Läti Vabariik, seega on tollivõla menetlemise pädevus Läti ametiasutustel.

7(7)

15. Vastustaja on samuti leidnud, et kui Läti tolliasutusel oleks andmeid, et kaup väljus järelevalve all Lätis, oleks Läti toll võtnud maksude sissenõudmise enda kanda. Kohus rõhutab, et ÜTS RS art 365a sätestab korra, kuidas tollivõla tekkimise koha tuvastanud tolliasutus peab andma enda käsutuses oleva teabe üle selle riigi tolliasutusele, kus tollivõlg tekkis. ÜTS ega ÜTS RS sätted ei anna lähtetolliasutusele pädevust menetleda tollivõlga, mille tekkimiskoht on teises riigis, sh juhul kui teise riigi ametiasutused ei ole olnud tollivõla tuvastamisel aktiivsed.

Seisukohale, et tollivõlga ja käibemaksu on pädev sisse nõudma selle liikmesriigi ametivõimud, kus rikkumine ilmnes, isegi kui rikkumise olemasolu tuvastati teises liikmesriigis, on leidnud ka Euroopa Kohus 29.04.2010 otsuse nr C-230/08 punktis 116.

16. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Maksuja Tolliametil kui Eesti ametivõimul pädevust tuvastada transiidideklaratsiooniga nr 13EE1210EEN0023958 seotud tollivõlga. Kuna tollivõlga ei ole pädeva asutuse poolt tuvastatud, puudub alus KMS § 6 lg 1 p 3 ja § 1 lg 1 p 2 alusel käibemaksu määramiseks. Seetõttu ei hinda kohus ka seda, kas kaebaja on õiguspäraselt tuvastatud ainsa tollivõlgnikuna. Maksuja Tolliametil tuleb ÜTS RS art 365a alusel anda tema käsutuses olevad andmed üle Läti tolliasutusele. Kohus selgitab, et käesolev kohtuotsus ei välista seda, et Läti tolliasutus jõuab järeldusele, et kaebaja on siiski vaidlusaluse transiidiveo suhtes tollivõlgnikuks. ÜTSi sätted ega ülesehitus ei võimalda järeldada, et tollivõla tekkimise koha kindlaksmääramata jätmine takistab tollivõla tekkimist (Euroopa Kohtu 13.12.2007 otsuse nr C-526/06 p-d 25-26).

Kohus rahuldab eeltoodust tulenevalt kaebuse ning tühistab Maksuja Tolliameti 14.08.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/016888-2 ning 19.08.2013 otsuse nr 12.2-3/016888-.

17. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist järgmiselt: 96,84 eurot riigilõivu (tl 6), enne istungit tekkinud õigusabi kulud summas 1167,89 eurot (tl 124 jj) ja 07.04.2014 istungiga seotud õigusabikulud 396 eurot (tl 146 jj). Kulude kandmine on tõendatud. Õigusabikulud koos käibemaksuga on 1563,89 eurot, mida ei saa käesolevas asjas pidada ülemääraseks. Tegemist ei ole mahuka maksuasjaga, kuid seda iseloomustab keskmisest keerulisem õiguslik normistik. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning need tuleb vastustajalt täies ulatuses summas 1660,73 eurot (96,84+1167,89+396) välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos