4-14-366/28 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

KO H T UO T S US EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.04.2014 Jõhvi kohtumaja Väärteoasja number 4-14-366 Kohtunik Anne PALMISTE Kohtuistungi sekretär Jane VÄLI Tõlk Olga NÕMMEMEES Asja läbivaatamise kuupäev 12.03.2014 Väärteoasi L.J-i väärteoasi Kalapüügiseaduse §23 1 lg.1 järgi -

Kaebuse esitaja L.J sünd. xxx, isikukood xxx, elukoht xxx, töökoht xxx, xxx Kaitsja Allan VALK vandeadvokaadi vanemabi Kohtuvälise menetleja esindaja Madis PIIRLA Keskkonnainspektsiooni jurist Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156,

§157 ja §158, maakohus

O T S U S T A S :

Keskkonnainspektsiooni 06.01.2014 otsus väärteoasjas nr.940013000959 L.J-i karistamise osas Kalapüügiseaduse §23 1 lg.1 järgi rahatrahviga 150 - trahviühiku ulatuses, s.o. summas

– jätta muutmata.

600 (kuussada) eurot

L.J-i kaebus jätta rahuldamata.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral on kohtuotsusega Viru Maakohtu kantseleis v .2014. õimalik tutvuda alates 05.05

Asjaolud ja menetluse varasem käik

Keskkonnainspektsiooni vaneminspektor Margus Piirson koostas 06.12.2013 väärteoprotokolli väärteoasjas nr.940013000959 L.J-i kohta selles, et viimane teostas 30.05.2013 Ida-

Virumaal Peipsi järvel kalapüügiloa TA130200 alusel kalapüüki 1 avaveemõrraga kaldast kaugemal kui 5 kilomeetrit. Mõrra alumises otsas oli märgistus JÕ õrra ülemises otsas oli märgistus TA -60 ja m -200 ning avaveemõrra silmasuurused olid: as 40,47 mm, ühes päras juhtaias 58,53 mm, karjaai

27,58 mm ja teise päras 27,47 mm. Püüdes kaldast kaugemal kui 5 kilomeetrit keelatud püüg vaveemõrraga) 44 kg ahvenat, on L.J ivahendiga (a tekitanud keskkonnale kahju 1650 €. Keskkonnale tekitatud kahju kohta on koostatud

L.J-ile pretensioon, milles tehakse ettepanek tekitatud kahju hüvitada vabatahtlikult.

Sellega rikkus L.J Kalapüügiseaduse §19 lg.3, 4 ning Vabariigi Valitsuse 09.05.2003 määruse nr.144 Kalapüügieeskirja §44 lg.3 alusel kehtestatud

Keskkonnaministri 18.12.2012 määruse nr.42 Ajutised püügikitsendused Peipsi-, Lämmi ja Pihkva järvel 2013.aastal §2 sätteid, mille kohaselt on Peipsi , Lämmi - -

- ja

Pihkva järvel kaldast arvates kaugemal kui 5 km keelatud kasutada mõrra juhtja karjaaias või päras väiksemat silmasuurust kui 60 millimeetrit. Sellega pani L.J toime väärteo Kalapüügiseaduse §23 1 lg.1 järgi. -

Keskkonnainspektsiooni vaneminspektor Margus Piirsoni 06.01.2014 otsusega väärteoasjas nr.940013000959 määrati L.J-ile Kalapüügiseaduse §23-1 lg.1 a

lusel karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 600 €. Väärteootsuse kohaselt õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Väärteootsuses on kirjas vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendused. Väärteootsuse kohaselt omab tähtsust ka asjaolu, et L.J on 05.02.2007 karistatud Kalapüügiseaduse §23-1 lg.1 alusel rahatrahviga 900 EEK.

L.J-i kaitsja vandeadvokaadi abi Allan Valk esitas 21.01.2014 Viru

Maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada koosseisu puudumise tõttu või kergendada L.J-ile määratud karistust. Kaitsja palus kõik menetluskulud jätta kohtuvälise menetleja kanda. Kaebuse kohaselt ei ole väärteoprotokollis kirjas L.J-i selgitusi selle kohta, et 44 kg ahvenat püüdis ta püügivahendiga, mis asus lähemal kui 5 km kaldast. Kaebuse kohaselt puuduvad asjas tõendid selle kohta, et 44 kg ahvenat oli püütud just 12 km peal asunud püügivahendiga. Samuti pole tõendatud L.J-i püügivahendite mittevastavus nõuetele. Kaebuse esitaja leidis ka, et Keskkonnainspektsiooni poolt määratud väärteokaristuse suurus on ebaproportsionaalne, kuna tegemist ei olnud tahtlikult toime pandud väärteoga. Sellisel juhul ei vasta karistuse suurus ilmselgelt rikkumise raskusele ja kaitsja palus määrata kergem karistus.

Maakohtu istung

Maakohtu ist

ungil jäid L.J ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde.

Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles maakohtu istungil kaebusele vastu ja palus jätta väärteootsus muutmata. Esindaja leidis, et väärteomenetlusõigust otsuse teg emisel

rikutud ei ole ning karistuse määramisel võttis menetleja aluseks kõik kogutud tõendid, arvestas menetlusaluse isiku süüd ja karistus vastab KarS §56 toodud nõuetele.

Tunnistaja xx xx ta on L.J-i

ütlustest maakohtu istungil nähtub, et sõber, mingit vihavaenu nende vahel pole. Tunnistaja ütluste kohaselt oli neil järvel kaks mõrda – üks 12 km ja teine 4 km kaldast. Silma suurus oli umbes 60 mm, nad ostsid materjali koos poest ja koos õmblesid. 12 km mõrras kala ei olnud, kuna üks ankur ei pidanud ja mõrd läks sassi, 4 km mõrras oli 44 kg ahvenat. 12 km mõrda kontrollisid nad päeva esimesel poolel, andmed panid päevikusse kirja, pärast kontrollisid 4 km mõrda, selle kohta koostasid ka dokumendid. Tunnistaja seletas ka, et käib koos L.J-iga koos kala püüdmas umbes 10 korda kuus, ka tal endal on probleeme olnud ja ta on saanud trahvi.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, ära kuulanud menetlusosalised ja tunnistaja, leidis, et L.J-i kaebus rahuldamisele ei kuulu.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused.

Käesoleva asja materjalidest nähtub, et L.J-ile on karistus määratud Kalapüügiseaduse §23-1 lg.1 alusel.

Kalapüügiseaduse §23 1 lg.1 näeb ette vastutuse , jõesilmu või vähipüügi või - kala- - selle korraldam - ise eest keeluajal või alal või keelatud vahenditega või loata või loa nõudeid rikkudes, samuti muude kala püügi, kalavaru kaitse või kasutamise nõuete rikkumise eest või kala ostu või müügi nõuete rikkumise eest või kala, mille päritolu ei ole tõendatav, käitlemise eest, või keelatud elektripüügivahendi kasutamise, valmistamise, omamise, ladustamise, võõrandamise või transportimise eest.

Kalapüügiseaduse §19 lg.3 kohaselt kehtestab keskkonnaminister kalavarude ohustatuse korral kalakaitseja teadusasutuste ettepanekul ajutised püügikitsendused.

Kalakaitseja teadusasutuste ettepanek ei ole vajalik, kui püügikitsendus tuleneb rahvusvahelisest lepingust või selle on rahvusvahelise lepingu alusel määranud kalapüüki reguleeriv rahvusvaheline organisatsioon.

Kalapüügiseaduse §19 lg.4 kohaselt kui rahvusvahelisest lepingust tuleneb vajadus nõudeid kalapüügile korduvalt või ajutiselt muuta, võib Vabariigi Valitsus selle õiguse delegeerida keskkonnaministrile.

Vabariigi Valitsuse 09.05.2003 määruse nr.144 Kalapüügieeskiri §44 lg.3 alusel kehtestatud Keskkonnaministri 18.12.2012 määruse nr.42 Ajutised püügikitsendused Peipsi- - -

- ja Pihkva , Lämmi ja Pihkva järvel 2013.aastal §2 järgi on Peipsi , Lämmi järvel kaldast arvates kaugemal kui 5 kilomeetrit keelatud kasutada mõrra juhtja karjaaias või päras väiksemat silmasuurust kui 60 millimeetrit.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt asetas menetlusalune isik kaldast kaugemale kui 5 km püügivahendi, mille silma suurus juht ja karjaaias ei vastanud nõuetele. -

Väärteoasja materjalides asuvast 30.05.2013 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse vaneminspektor Margus Piirson koos

Keskkonnainspektsiooni Ida regiooni peainspektorxx xx teostasid nõuniku kt

30.05.2013 kell 15.00 vaatlust ilma sademeteta päevavalgel Peipsi järvel kalapüüginõuete kinnipidamise alast järelevalvet. Sõites kontrollima avaveemõrra ülemise lipu märgistust, sõitsid nad laevaga avaveemõrra ülemise otsa juurde. Avaveemõrra märgistuseks oli TA 200, selle märgitusega loa omanikuks oli L.J - . Vaneminspektor määras GPS Garminiga asukoha koordinaadid. Peale seda kontrollisid nad parempoolse avaveemõrra pära silmasuurust (27,58 mm), vasakpoolse avaveemõrra pära silmasuurust (27,47 mm), avaveemõrra karjaaia silmasuurust (40,47

mm) ja juhtaia silmasuurust (58,53 mm). Kuna oli selgelt tuvastatav, et avaveemõrd asus kaldast kaugemal kui 5 km ning mõrra juhtaed koos karjaaiaga ei vastanud nõutud 60 mm, siis alustasid kontrollijad mõrra eemaldamist püügilt.

Sündmuskoha vaatlusprotokollile on lisatud 4 skeemi koordinaatide tuvastamiseks ja vahemaa mõõtmiseks, 16 fotot toimingute teostamise kohta, kalapüügivahendi silmasuuruse mõõtmise protokoll ning mõõtevahendi kalibreerimistunnistus.

Menetlusaluse isiku 20.06.2013 ülekuulamise protokollist nähtub, et juhtaia ja karjaaia silmasuurused olid 60 mm ning ta oli teadlik asjaolust, et kaldast kaugemal kui 5 km on keelatud kasutada mõrra juht s või päras väiksemat

- ja karjaaia

silmasuurust kui 60 mm.

Menetlusaluse isiku 27.06.2013 ülekuulamise protokollist nähtub, et eelmisel ülekuulamisel andis ta ebaõigeid andmeid mõrra iseloomustuse kohta, kuna ei mäletanud silma suuruseid sustas, et mõrra karja ja täp aed oli 40 mm.

Mõlemale menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollile on L.J isiklikult alla kirjutanud ning lisanud, et märkusi ei ole.

Kaluri kalapüügiloa detailandmetest nähtub, et kalapüügiluba nr.TA130200 on välja antud xxx kehtivusega 28.05.2013 31.12.2013 ja kalurina on sisse kantud L.J

– . Kalateatest Peipsi 171099 nähtub, et teade on vastu võetud 30.05.2013 kell

4:02 ja selle kohaselt saabus L.J püügiloa nr.TA130200 alusel Lohusuu sadamasse 30.05.2013 kell 5:02, püütud oli 40 kg ahvenat. Sama nähtub ka rannapüügipäeviku sissekannetest ja kala üleandmisdeklaratsioonist. Asitõendi

27.06.2013 tagastamise määruse alusel 27.06.2013 tagastamise aktist nähtub, et L.J-ile tagastati asitõendina hoiustatud avaveemõrd, mille silmasuurused on juhtaias 58,53 mm, karjaaias 40,47 mm, ühes päras 27,58 mm ja teises päras 27,47 mm ning sama

on aktis kinnitanud omakäeliselt ka L.J.

Maakohus leiab, et ülalnimetatud tõenditega ja menetlusaluse isiku enda kirjalike kinnitustega silmasuuruse kohta on väärteo toimepanemine L.J-i poolt väärteoprotokollis nimetatud ajal, kohas ja viisil tõendatud. Maakohus peab nimetatud tõendeid usaldusväärseteks antud asjas ja leiab, et nii avaveemõrra kaugus kaldast kui selle silmasuurused on kindlaks tehtud nõuetekohaselt ning ei kaebuse väited ega menetlusaluse isiku ja kaitsja seletused maakohtu istungil ei lükka neid ümber.

Ka maakohtu istungil ülekuulatud tunnistaja ütlustest nähtub, et üks mõrd oli paigaldatud 4 km ja teine 12 km peale ning et silmasuurus oli vaid tema teada õige, mingeid muid tõendeid selle kohta tunnistajal esitada ei olnud. Maakohus suhtub tunnistaja ütlustesse ka kriitiliselt, kuna tegemist on menetlusaluse isiku hea sõbra ja pideva kalapüügikaaslasega, mistõttu on arusaadav, et tunnistaja ütlused võivad olla menetlusaluse isiku tegevust õigustavad.

Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis, leiab maakohus, et L.J on põhjendatult karistatud Kalapüügiseaduse §23 1 lg.1 järgi. Maakohus nõustub - kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja on Kalapüügiseadust rikkunud, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karist use

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kala -

püügiseaduse §23 1 lg.1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut.

Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt ei ole karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuvastatud, kuid on arvestatud, et L.J on varasemalt karistatud sama sätte järgi.

Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv sanktsiooni keskmises määras. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlas tehtud L.J-i süü

Kalapüügiseaduse §23 1 lg.1 järgi, leiab maakohus, et käesolevas väärteoasjas on - kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka rikkumise raskusastet, L.J-i isikut ja väärteo korduvust. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et

Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada just antud asjas määratud suurusega karistusega. Samuti on kohtuväline menetleja lähtunud kohtupraktika põhimõttest selles osas, et iga järgnev karistus ei tohi olla eelnevast väiksem.

Ülaltoodu alusel leiab maakohus, et rahatrahvi suuruse vähendamiseks käesolevas asjas alust ei ole.

Maakohus ei nõustu kaebuses toodud väitega menetlusnormide rikkumise osas. Nagu käesolevas kohtuotsuses on viidatud ülalpool, on menetlusalune isik väärteomenetluse käigus üle kuulatud 20.06.2013 ja 27.06.2013. Mõlemale ülekuulamise protokollile on menetlusalune isik isiklikult alla kirjutanud ja lisanud, et mingeid märkusi tal protokollile ei olnud. Maakohus leiab, et seega on menetlusalusele isikule ülekuulamistel võimaldatud anda selgitusi kõikides talle olulistes asjaoludes, mida ta pidas vajalikuks. Kaitsja väide maakohtule esitatud kaebuses selle kohta, et kaitsja avastas, et L.J-i ütlused on kirjas ebatäpselt, ei anna alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kaitsja ei viibinud väärteo toimepanemise ajal selle toimepanemise kohas, samuti on menetlusalusele isikule enne mõlemat ülekuulamist tutvustatud tema õigusi vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §19, sealhulgas õigust kaitsja osavõtule. Õiguste tutvustamist on menetlusalune isik kinnitanud oma allkirjaga.

Maakohus ei nõustu kaebuses toodud väitega ka selles osas, et kohtuväline menetleja pidi arvestama kaitsja poolt esitatud kirjalikke täiendusi menetlusaluse isiku ütlustele. Kehtiv Väärteomenetluse seadustik ei näe ette võimalust esitada kirjalikke täiendusi ütlustele, küll on aga peale väärteoprotokolli koostamist võimalik esitada sellele vastulause. Vastulause esitamine väärteomenetluses on reguleeritud Väärteomenetluse seadustiku §69 lg.6, mille kohaselt on muuhulgas kindlaksmääratud vastulause esitamise tähtaeg, mida võib lühendada, mitte pikendada. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et seda õigust ei ole menetlusalune isik kasutanud ja tähtaegselt vastulauset esitanud.

Seoses kaebus rahuldamata jätmisega ei kuulu rahuldamisele ka L.J-i taotlus menetluskulude (kaitsjatasu) hüvitamiseks,

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik