4-14-3237/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-3237

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. mai 2014,Tallinn

Väärteoasja number

4-13-4719 (2376,13,002382)

Kohtunik

Märt Toming

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

Liiklusseaduse § 201 lg-s 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud

väärtegu

Menetlusalune isik

D.O, ik XXX, elukoht: XXX

Kohtuvälise menetleja esindaja

Lilia Protsykova, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

RESOLUTSIOON

1. D.O süüdi tunnistada LS § 201 lg-s 2 ja § 242 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ja KarS § 63 lg 1 alusel ning LS § 201 lg 2 järgi karistada teda arestiga 15 (viisteist) päeva.

2. Mõistetud arest kuulub ärakandmisele Põhja Prefektuuri arestimajas Rahumäe tee 6/1, Tallinnas. Mõistetud aresti ärakandmist arvestada alates menetlusaluse isiku poolt aresti ärakandmisele asumisest. Mõistetud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 09.06.2014. Kui mõistetud arest ei ole tähtaegselt ära kantud kohaldatakse menetlusaluse isiku suhtes sundtoomist ja ärakandmata aresti täies ulatuses ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku aresti ärakandmisele toimetamisest.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse pooltel on õigus 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, esitada otsusele apellatsioon, mille kasutamise õigusest peab kohtumenetluse pool kirjalikult teatama kohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 05.05.2014. Vastavalt V™S § 199 lg 3 sätetele jõustub kohtuotsus aresti mõistmise kohta otsuse tegemisest. Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 06.04.2014 koostatud väärteoprotokollist nr AB1208164 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 06.04.2014 kell 12.57 peeti Punase ja Kalevipoja tänavate ristmikul suunaga J. Smuuli tee poole Tallinnas kinni sõiduk Audi A4 Quattro registreerimismärgiga XXX, mida juhtis D.O, kellel puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ja kes oli eelnevalt LS § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, samuti juhtis mootorsõidukit ning kontrollijale esitamiseks puudus isikut tõendav dokument, millega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 3 ning § 88 lg 1 nõudeid, pannes toime LS § 201 lg-s 2 ja §

242 lg-s 1 ettenähtud väärteod. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungile, et pani väärteo toime. Töötab mitteametlikult. Sõiduk kuulus emale, Margarita D.O-le. Auto oli ostetud krediidiga. Oli vaja autoga sõita, juhtimisõigust ei ole, ei ole kunagi olnud. Isikut tõendavaid dokumente kaasas ka sel hetkel ei olnud. On varem samalaadsete väärtegude eest karistatud. On tahtnud juhiluba saada, kuid ei ole õnnestunud kuna keeld on peal. Keeld tuleneb sellest, et on kinni peetud sõitmisel kui puudub juhtimisõigus. On elus erinevaid olukordi kus on vaja sõita. Takso jaoks ka alati raha ei ole. Trahvide jaoks ka eriti raha ei ole. Samalaadsete eest pole trahve varem määratud. Ei saa aresti minna kandma. Andke trahv, tasub ositi. Väike laps on kodus, ei saa nii kauaks, 20 päevaks ära minna. Naine töötab, laps jääks üksinda. Eelmine arest on kantud, kõik arestid on ära kantud. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et karistada tuleb arestiga. Eelmised trahvid on maksmata, on olnud areste samalaadsete rikkumiste eest. Karistada arestiga 20 päeva. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjalides leiduvat isikusamasuse tuvastamise protokolli, Maanteeameti liiklusregistri andmebaasi väljatrükki, mille kohaselt puuduvad andmed menetlusalusel isikul juhtimisõiguse olemasolu kohta, 30.03.2013 ja 06.04.2014 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuseid, samuti menetlusaluse isiku karistusandmeid, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt peatati D.O juhitud sõiduk kinni 06.04.2014 kell

12.57 ning tuvastati, et menetlusalusel isikul puudub juhtimisõigus. Maanteeameti liiklusbüroo andmebaasi andmetest nähtuvalt D.O kehtivat juhiluba ei ole. Väärteotoimikus leiduvast Karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on D.O viimase kahe aasta jooksul korduvalt karistatud LS § 201 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest. Nii Maanteeameti andmed kui ka menetlusaluse isiku karistusandmed viitavad üheselt sellele, et menetlusalune isik on teadlik temal juhtimisõiguse puudumisest. Seetõttu leiab kohus, et D.O oli mootorsõidukit juhtides isikuks, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust LS § 90 lg 1 p 1 mõttes.

Kuna väärteoasja materjalide kohaselt on D.O ka eelnevalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud (30.03.2013), siis tähendab see, et D.O on ka isikuks, keda on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Seega pani menetlusalune isik mootorsõidukit juhtides toime LS § 90 lg 1 p 3 sätestatud nõuete rikkumise. Kohtu hinnangul on selliselt käitudes D.O toime pannud LS § 201 lg-s 2 ettenähtud väärteo. Peale selle on väärteoasja materjalidega tuvastatud, et D.O puudus kontrollijale, antud juhul siis liiklusjärelevalvet teostanud politseile, esitamiseks isikut tõendav dokument.

Sellele asjaolule viitab üheselt väärteotoimikus leiduv isikusamasuse tuvastamise protokoll, kuivõrd muul viisil ei olnud võimalik sõidukit juhtinud isiku isikusamasust tuvastada. Liiklusseaduse II. peatükis 5. jaos on sätestatud juhi liiklusreeglid, kus § 33 lg 2 p-st 5 tuleneb mootorsõiduki juhile üldkohustusena, et enne sõidu alustamist peab juht veenduma, et tal on kaasas sõiduki juhtimiseks nõutavad dokumendid. Nõutavateks juhtimisel kaasas olevateks dokumentideks LS § 88 lg 1 tähenduses on juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus.

Seejuures sätestab LS § 88 lg 2, et kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Käesoleval juhul tuleneb väärteoasja materjalidest ja väärteoprotokollist, et isikut tõendavat dokumenti, rääkimata siis muudest dokumentidest D.O politseiametnikule esitada ei olnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja on õigesti ja väärteomaterjalidega kooskõlas olevalt sedastanud D.O poolse LS § 88 lg 1 nõuete rikkumise, millega ta realiseeris LS § 242 lg-s 1 nimetatud väärteo koosseisu.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et väärteoprotokollis on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärtegudena. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra huvisid. Arvestades seda, et menetlusalune isik pani toime kaks liiklusalast väärtegu, leiab kohus, et kuivõrd menetlusalusel isikul puudub juhtimisõigus, siis on tema osalemine liikluses sõiduki juhina juba iseenesest ohtlik, kuivõrd tal puudub sõiduki juhina liiklemiseks seaduslik õigus, kuid sellele vaatamata suunab ta liikluses kõrgema ohu allikat mootorsõiduki näol.

Seega seni kuni isikule ei ole juhtimisõigust omistatud, ei saa asuda seisukohale, et isik tunneb liiklusnõudeid. Menetlusaluse isiku poolt kahe liiklusega seotud väärteo üheaegne toimepanemine viitab üheselt sellele, et isik kas ei tunne liiklusnõudeid või eirab neid teadlikult. Kuivõrd isikut on aga samalaadsete ja teiselaadsete liiklusalaste, samuti teiseliigiliste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, saab tulla ühesele järeldusele, et menetlusaluse isiku toime pandud väärteod on toime pandud teadlikult ja kavatsetusega.

Kuivõrd menetlusalune isik pani toime kaks väärtegu, siis leiab kohus asjaolusid kogumis arvestades, et menetlusaluse isiku süü on suhteliselt suur ja ta kujutab endast liikluses jätkuvalt suurt ohtu ning see peaks tingima karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasena. Karistuse liigi valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku isikust, millest nähtuvalt on menetlusalust isikut kahe viimase aasta jooksul korduvalt karistatud rahatrahvidega, kuid need on jäetud tasumata. Menetlusaluse isiku sõnade kohaselt töötab ta mitteametlikult.

Sellele vaatamata on trahvid tasumata. Seejuures ei pea kohus võimalikuks, et menetlusalune isik ei saa aresti kanda seetõttu, et on lapsega kodus, kuid samas oma sõnade kohaselt töötab. Seetõttu ei pea kohus menetlusaluse isiku ütlusi usaldusväärseks. Taolised andmed viitavad asjaolule, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid või soov rahaliste mõjutusvahendite tasumiseks ning rahatrahv pole oodatud mõju taganud. Seega on rahatrahv kui karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Neist asjaoludest tuleneval leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada aresti. Seetõttu kohus, juhindudes V™S §dest 107 lg 1 p 1 sätetest, asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemises ja temale tuleb määrata karistusena arest, millist karistusliiki on viimase aasta jooksul menetlusaluse isiku suhtes juba samuti korduvalt kohaldatud. Kuivõrd menetlusalune isik on ühe teoga toime pannud süüteo, mis vastab mitmele süüteokoosseisule, siis tuleb mõista karistus raskemat karistust ette nägeva sätte järgi.

LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest kuni 30 päeva ja LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. Seega on LS § 201 lg 2 ettenähtud sanktsioon raskemat karistust ette nägev võrreldes LS § 242 lg 1 sanktsiooniga, tuleb LS § 201 lg 2 sanktsiooni lugeda raskemaks ning kohus asub kohus seisukohale, et karistuste mõistmisel tuleb KarS § 63 lg 1 sätetest tulenevalt lähtuda LS § 201 lg 2 sätestatud sanktsioonist kui raskemat karistust ettenägevast sanktsioonist.

Märt Toming

kohtunik