3-13-1326/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

02. mai 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1326

Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna vangla kohustamiseks väljastama inimväärikust mittealandav riietus Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja A.E. vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta A.E.u kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 02.05.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Tallinna vangla kinnipeetav A.E. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) esitas 03.04.2013 Tallinna vanglale (edaspidi ka vastustaja) taotluse nr 5-8/7921, milles soovis teistsuguse või isikliku riietuse väljastamist. Kaebaja hinnangul kinnipeetavale väljastatud riided ei vasta talvistele kliimaoludele ning tekitavad ebamugavust ja alaväärsust. Vangla finantsja majandusosakonna peaspetsialist käsitles taotlust 03.04.2013 vastuses nr 5- 8/9721-1 märgukirjana /tl 8/. Tallinna vangla direktor rahuldas 26.04.2013 vaideotsusega nr 5-15/12494-1 A.E.u 04.03.2013 vaide nimetatud 03.04.2013 vastuse peale ja tegi ettekirjutuse asja uueks lahendamiseks /tl 9- 10/.

2. Tallinna vangla direktori asetäitja tagastas 14.05.2013 vastusega nr 5-8/7921-5 A.E.u 03.04.2013 taotluse /tl 11/. Tallinna Vangla direktor 13.06.2013 vaideotsusega nr 5-15/17247 (edaspidi Vaideotsus) jättis A.E.u 16.05.2013 vaide nimetatud 13.05.2013 vastuse peale rahuldamata /tl 12/.

3. 17.06.2013 esitas A.E. Tallinna halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks väljastada inimväärikust mittealandav riietus, s.t riietus, mis sarnaneb riietusega, mida inimesed kannavad väljaspool vanglat või väljastada kaebajale tema isiklik riietus. Ühtlasi taotles A.E. tunnistada vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 46 lg 1 esimene lause Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi PS) vastuolus olevaks osas, milles see võimaldab vanglal vanglariietusena väljastada selgelt eristatav ja erinev riietus, mis ei sarnane riietusele, mida kantakse väljaspool vanglat ning milline tekitab psüühikahäireid ja muid negatiivseid meeleolusid ning alavääristab, või tunnistada VangS § 46 lg 1 esimene lause täies ulatuses PS- ga vastuolus olevaks /tl 1-5/.

4. Kohus 01.08.2013 määrusega võttis kaebuse menetlusse /tl 22-23/ ja 16.10.2013 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 53/.

5. Tallinna Vangla esitas 20.09.2013 kohtule kaebuse kohta kirjaliku vastuse /tl 37-42/. 17.01.2014 esitas A.E. kohtule oma täiendavad seisukohad /tl 63-65/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.E. leiab, et vangla poolt antav riietus ei vasta inimväärika riietuse põhimõttele. Talle 05.07.2011 väljastatud vanglariietus oli ja on rõvedat ja stressitekitavat pruuni värvi. Lühikesed püksid on teadmata materjalist ja voodrita, T-särk on samuti tundmatust kahtlasest materjalist. Pikad püksid on pehmest materjalist ja ilma voodrita, dressipluus on sarnasest materjalist. Jope on lõikelt ja materjalit üks-ühele sarnane nõukogudeaegse vatijopega, müts on talvemüts. Kõigil esemetel on valge värviga sõna „Vangla“.

Pärast vanglariietuse saamist on vanglateenistuse töötajad hakanud kaebajasse teisiti suhtuma ja negatiivsemalt kohtlema võrreldes ajaga, kui kaebaja kandis isiklikku riietust. Samuti on vanglariietuses talvel õues külmem, kuna need ei vasta Eesti kliimaoludele. Pärast pesemist muutuvad need riided koledaks: pikkade pükste põlved venivad välja või muutuvad kokkutõmbamise tagajärjel retuusideks, jope vooder punnitab pealisriide kokkutõmbamise tõttu välja jne. Vanglariietus ei sarnane väljaspool vanglat inimeste poolt kantava riietusega, on selgelt eristatav, tõmbab tähelepanu, tekitab ebamugavust ja alaväärsust.

Seda on kaebaja kogenud vanglast väljaviimisel. Ka vanglat külastavates isikutes on selline riietus tekitanud hämmastust. Vanglariietuse kandmine tekitab kaebajal psüühikahäireid. Vangla sund sellise riietuse kandmiseks on vihkamist ja vaenu õhutav, võib päädida erakordsete psüühikahäirete tekkimisega ja sel juhul ei ole kaebaja võimeline oma tegudest aru andma. Viitega PS § 32 lg-le 2 leiab kaebaja, et VangS § 46 lg 1 on põhiseadusevastane. Säte, mis näeb ette vangla riietuse kandmise kohustuse, jõustus 01.12.2000, kuid 2008 veebruaris kandsid Murru vangla kinnipeetavad isiklikku riietust ja vangla ei olnud seadusandja tahet täitnud.

Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele on vangistuse täideviimise põhieesmärk ning õiguskorra kaitsmine on võrreldes põhieesmärgiga teisejärguline, sest tulenevalt vangistuse olemusest on see karistuse mõistmisel realiseerunud. Vangistuse täideviimise eesmärgina tähendab õiguskorra kaitsmine pigem hoolitsemist selle eest, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu ning selles mõttes on see vaadeldav karistuse täitmise miinimumülesandena. Piiranguga ei sekku seadusandja pelgalt PS § 32 lg-s 2 sätestatud õigusesse, vaid ka PS § 19 lgs1 sätestatud õigusesse.

Viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (edaspidi RKPJKo) 06.03.2002 lahendi p-le 15 asjas nr 3-4-1-1-02 leiab, et vanglariietuse kandmise nõue ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas seatud legitiimse eemärgi suhtes ja on seega põhiseadusevastane. Vangla väide, et vanglariietuse kandmine on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks, on absoluutselt põhjendamatu, kuna jäetakse tagaplaanile, mis on tegelikkuses vangistuse täideviimise eesmärk. Vangla viited EIK lahenditele asjades Mc Feeley ja teised v Ühendkuningriik ning T.

V. v Soome on ebaolulised, kuna tegemist on otsustega, mis on langetatud 20 või rohkem aastat tagasi. Tänapäeva vanglateenistuse võimekus on oluliselt suurem. Pealegi ei nähtu otsustest, et kaebaja oleks kandnud eriliselt märgistatud vanglariietust. Väljaspool vanglat kannavad süüdimõistetud ja vahistatud teistsugust vanglariietust, sellist, mis sarnaneb riietusega väljapooll vanglat (ei ole märgistatud sõnaga „Vangla“ ega helkurlintidega. See annab kinnituse, et sellise riietuse kandmisega ei ohustata vangla julgeolekut. Kuidas annab sõna „Vangla“ paremini kinnipeetavid märgata, kui nad juba kannavad ühesugust riietust? Ammugi ei taga vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitset, sest enamus kuritegusid sooritatakse olenemata riietusest.

Vanglariietusse riietamine oleks põhjendatud vaid kinnipeetava vanglast väljaviimisel.

Vastustaja Tallinna vangla peab kaebust põhjendamatuks, paludes jätta see rahuldamata. Viitega VangS § 46 lg 1, § 41 lg 1 ja 2 ning riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 6 lg 1 sätetele selgitab Tallinna vangla kinnipeetava kohustust kanda vangla riietust, märkides, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda teistsuguse vangla riietuse ega ka isikliku riietuse väljastamist, mis tähendab, et kinnipeetaval, sh kaebajal, ei ole õigust ka sellesisulise taotluse esitamiseks. VangS § 2 järgi on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu.

VangS § 1 kohaselt sätestab käesolev seadus vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused. Seega allutatakse vangistust kandev kinnipeetav VangS sätestatud karistuse täideviimiseks ja teiselt poolt kinnipeetava järelevalve ning vangla julgeoleku tagamiseks vangistusseadusest tulenevatele piirangutele.Vangistusseadusega on määratud, et reeglina kannavad kinnipeetavad vangla riietust. Erisused riietuse osas tulenevad VangS § 46 lõikest 2 avavangla kinnipeetavate riietusele, VangS § 93 lõikest 1 vahistatu riietusele ja VangS § 651 lõikest 2 kartserisse paigutatud kinnipeetava riietusele.

Seega ei tulene vangistusseadusest erisust ning kinnipeetav on kohustatud kandma vangla riietust, v.a vangistusseadusest tulenevad erisused. Vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (VangS § 46 lg 3). Vastavalt justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 61 lg-le 11 annab kinnipeetav isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule. Seega näeb üldnorm kinnipeetavale ette vangla riietuse kandmise kohustuse. VangS § 105 lg 21 p 14 ja lg 3 järgi on vangla direktoril volitus seaduses sätestatu täpsustamiseks.

Tallinna vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ p 3.6 teise lause kohaselt antakse kinnipeetavatele (v.a vahistatule) vanglariietus (neli T-särki, kaks paari pikki pükse, kaks jakki, kaks paari lühikesi pükse, jope, talvemüts, sooniksall, kindad). Kodukorra p 8.7 kohaselt on kinnipeetav kohustatud kandma vangla riietust. Kinnipeetavale on lubatud järgmised isiklikud riideesemed: aluspüksid – seitse paari; sokid – seitse paari; jalanõud – neli paari; pikk aluspesu

– üks komplekt. Pikka aluspesu on lubatud kanda ainult pika riietuse all, mille vangla on kinnipeetavale väljastanud. Pikk pesu ei tohi olla nähtaval riietuse alt, mille vangla on kinnipeetavale väljastanud. Pikaks aluspesuks peetakse pikkade varrukatega ja pikkade säärtega keha vastu hoidvat ning lukkudeta, nöörideta või muude lisaelementideta riideesemeid, mida ei kanta pealisriidena. Kaebaja puhul on tegemist süüdimõistetud isikuga, kes kannab vanglas talle määratud karistust. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb käsitleda ka VangS §

46 lg-st 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust. Vangla riietuse kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga. Vanglariietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Vanglariietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus vms väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt.

Vangla seisukohti toetab Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK), kes on 29.04.2003 kohtuasjas Nazarenko vs Ukraina otsuse p-s 139 märkinud, et kuigi kohtu arvates võib nõuet, et kinnipeetavad kannaksid vangla riietust, pidada isikupuutumatuse piiranguks, põhineb see nõue kahtlemata õigustatud eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja ennetada avaliku korra rikkumisi ning kuritegusid. Vangistuse täideviimise kontekstis tähendab proportsionaalsuse põhimõte muuhulgas seda, et seadusele tuginevad ja rakendatavad piirangud oleks vastavuses soovitud eesmärgiga ning julgeoleku tagamisele ja kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel ei rakendataks avaliku võimu poolt piiranguid enam kui need on tõepoolest kujunenud olukorras vajalikud.

Kaebajale vangla poolt väljastatud riietusega on tagatud tema tervise kaitse, riietus ei ole inimväärikust alandav, sellel on legitiimne eesmärk (aitab tagada vangla julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgtavataks ja eristatavaks) ning piirangut pole seetõttu põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Vanglariietuse kandmine vangla suletud keskkonnas, kus kõik teised kinnipeetavad kannavad samasugust vormi, ei saa kaebajat ka kuidagi alavääristada. Asjas Mc Feeley ja teised v Ühendkuningriik (1980) ütles EIK selgelt välja, et seda, kui kinnipeetav peab vanglas kandma vangla riietust, võib küll näha sekkumisena tema eraellu, kuid see ei ole artikli 8 rikkumine, kuna leiab õigustatust artikli 8 lõike 2 kohaselt.

Sellise meetme eesmärgiks on isiku identifitseerimise vajadus olukorras, kus isik võib põgeneda või osutub tarvilikuks tema eristamine teistest vanglas viibivatest isikutest, näiteks külastajatest. Eeltoodud seisukohast lähtus kohus ka asjas T. V. v Soome (1994), milles kinnipeetav veeti haiglasse vangla riietuses, milleks oli kaheosaline pruun rüü halli kraega, ja teda saatvad vanglateenistujad olid vangla vormis. Kinnipeetavale ei lubatud isiklikke riideid julgeoleku kaalutlustel. Riik leidis, et meede rikub küll isiku õigust eraelule, kuid sel on legitiimne eesmärk vältida põgenemiskatset ning võimaldada isikut identifitseerida, mistõttu see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Kohus arvestas ka asjaolu, et tegemist oli ohtliku vägivaldsete kuritegude eest süüdi mõistetud isikuga, kes oli ka varem teinud põgenemiskatse. Antud asja ei võtnud EIK menetlusse, leidmata probleemi artikli 8 raames, kuna riigil oli olemas seaduslik alus selleks, et kinnipeetav kannab vangla riietust ning rakendatud meede oli õigustatud. Kohus märkis, et sellisel isikul võivad muu hulgas tekkida impulsiivsed reaktsioonid, s.t ta võib soovida põgeneda, ja kui isik ei ole vanglariietes, siis on tal lihtne teiste inimeste hulka sulanduda.

Samuti märkis kohus, et antud juhul ei olnud riietusel silmatorkavaid detaile, nagu numbrid või tähed, mis tähendab, et võhiklik inimene ei saagi teada, et tegemist on kinnipeetavaga, ning arstid teadsid seda niikuinii juba tulenevalt tema tervisekaardist. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vangla poolt antav riietus ei vasta inimväärika riietuse põhimõttele. Vangla riietuse moodustavad t-särk, dressipüksid, jakk, lühikesed püksid, jope, kindad, sall ja müts. Riided on tumepruuni värvi ning neile on tehtud märge VANGLA.

Kui vangla riietust on varem kasutatud, pestakse see enne järgmisele kinnipeetavale andmist puhtaks, s.t laost väljastatakse kinnipeetavatele ainult pestud riideid. Vangla riided on korralikud ja inimväärsed. Kinnipeetav, kes kannab vanglakaristust jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse alusel, ei saa tugineda vanglariietuse kandmisel asjaolule, et see on väärikust alandav. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb isikule seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga EIK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet.

Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta jne.

Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka ilmselge, et kaebaja poolt viidatud inimväärikuse alandamine ilmselgelt liialdatud. Kaebaja väide, et vangla riietuse kandmine tekitab tal psüühikahäireid, on selgelt liialdatud. Viitega psühhiaatrilise abi seaduse (edaspidi PsAS) § 2 p 1, § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 sätetele selgitab vastustaja, et A.E.u tervisekaardist nähtub, et psühhiaatri poole on kaebaja Tallinna vanglas pöördunud ühel korral, kuid kaebaja psüühikahäireid kurtnud ega arst talle ka vastavat diagnoosi määranud ei ole.

Tartu Ringkonnakohus 17.09.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1405 on leidnud, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda endale meelepäraseid riideid. Viidatud otsus jõustus 19.04.2011. Vanglariietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Vanglariietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. EIK on märkinud, et antud juhul ei olnud riietusel silmatorkavaid detaile, nagu numbrid või tähed, mis tähendab, et võhiklik inimene ei saagi teada, et tegemist on kinnipeetavaga.

Vastustaja on seisukohal, et vangistuses karistust kandvat süüdimõistetud võib ja peabki kohtlema erinevalt vabaduses viibivast isikust. Märkides vangla riietusele „VANGLA“, muudab see kinnipeetavad paremini märgatavateks ja eristatavateks, aidates tagada vangla julgeolekut. See ei muuda aga vangla riietust inimväärikust alandavaks.

Tartu halduskohus 18.05.2012 otsuses haldusasjas nr 3-11-1774 (jõustus 18.06.2012) on märkinud, et mis puudutab kaebaja väiteid, et vanglariietusel on märgitud valgete trükitähtedega „VANGLA“, mis on alandav, siis sellekohased viited ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetavad ning kohus ei pea vajalikuks neid ka pikemalt hinnata. Seadustest ei tulene, et kohus saaks kohustada haldusorganit – antud juhul kaebaja nõutut väljastama ehk toimingut sooritama, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Vanglal puudub kohustus väljastada kaebajale meelepäraseid riideesemeid vastavalt kaebaja soovile ning seega ei ole vangla rikkunud kaebaja subjektiivseid ega PS-st tulenevaid õigusi.

Kaebaja toob välja, et säte, mis näeb ette vangla riietuse kandmise kohustuse, jõustus 01.12.2000, kuid 2008 veebruaris kandsid Murru vangla kinnipeetavad isiklikku riietust. Isegi, kui kaebaja poolt väljatoodu tõele vastab, ei tähenda nimetatud asjaolu seda, et vanglal puudub õigus VangS ja VSkE nõuete järgimiseks. VangS järgi tuleb kinnipeetavatel kanda vangla riietust. Sättest tulenevalt on võimalik kinnipeetavatel üldse isiklike riiete kasutamine keelata. Ka kehtiv Kodukord annab kinnipeetavatele õiguse kanda teatud isiklikke riideid ilma vastavat taotlust tegemata (nt pikk aluspesu).

Seega teeb Kodukord vangistusseaduse üldnormist erandi ja seda kinnipeetavate õigusi laiendades. Sooduskorra loomist ei saa aga tõlgendada kaebaja õigusi piiravana, ebamõistliku või ebaproportsionaalsena. Vangistuse täideviimise eesmärgi (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks ja julgeoleku kaalutlustel (VangS § 66 lg 1) on kinnises vanglas kehtestatud ranged kinnipidamistingimused. Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 1 lg 1 kohaselt on Tallinna Vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis viib täide vabadusekaotust ja eelvangistust ning korraldab kriminaalhooldust.

VangS § 6 lõikest 1 tulenevalt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangla ülesanne korraldada vangistuse täideviimist. Tulenevalt VangS § 66 lõikest 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeoleku tagamise kohustuse sätestab VangS mitmetes paragrahvides, nt § 41 lg 2, § 19 lg 1, § 24 lg 11 p 2, § 25 lg 11 p 2, § 251 lg 1, § 28 lg 3, § 30 lg 2, § 38 lg 22 jne.

Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 66 kommentaaride kohaselt tähendab julgeolek ehk turvalisus kaitstust ohtude eest. Järelevalve on kontroll kinnipeetava üle, mis peab tagama vangla kui süsteemi normaalse toimimise, kinnipeetava õiguste ja kohustuste täitmise, kinnipeetavate ja vanglapersonali ohutuse, välistama kinnipeetava põgenemise, kõrvaliste isikute pääsemise vangla territooriumile ning kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise mitteettenähtud isikutega. Järelevalve kujutab endast toimingute kogumit, millega tagatakse muuhulgas ka kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek.

Valve vanglas on välisja sisevalve. Sisevalve tagab esiteks kinnipeetavate ööpäevase jälgimise vastavalt VangS ja VSkE nõuetele, nt lühiajalise kokkusaamise juures viibimine, kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine jms ning teiseks kinnipeetavate vanglasisese saatmise vangla territooriumil väljaspool osakonda ühest piirkonnast teise (nt tööle või kooli). Riigikohus 25.10.2012 otsuses asjas nr 3-3-1-28-12 on märkinud, et oht isikute ja vangla julgeolekule ning varale ei saa alati ja igasuguste piirangute õigustamisel olla vaieldamatult ülekaalukas argument.

Julgeolekuohu tähendus sõltub kaalumisel olevate hüvede olulisusest. Kaebaja, tsiteerides vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 6 kommentaare, on jätnud tähelepanuta seal toodu, mille kohaselt vangistuse täideviimise kahe eesmärgi vahel valitseb siiski ka sisemine seos, sest resotsialiseerimiseesmärgi saavutanud täideviimine kindlustab ühtlasi ka õiguskorda. Lisaks tuleb arvestada veel vangistuse täideviimise, õieti küll vangla olemasolu sümboolse tähendusega, millega riik väljendab kõige jõulisemalt oma karistusvõimu ning realiseerib õiguskorra kaitset kui karistuse ja selle täideviimise eesmärki.

Riigikohtu üldkogu (edaspidi RKÜKo) hinnangul tähendab kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele karistuse niisugust täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See hõlmab endas ühelt poolt meetmete võtmist ja kinnipeetavale tingimuste loomist, mis võimaldaksid tal taasühiskonnastuda, teiselt poolt aga kinnipeetava allutamist vanglas valitsevale korrale kui raamistikule kinnipeetava suunamisel. Õiguskuulekale käitumisele suunamist tuleb pidada vanglakaristuse täideviimise keskseks eesmärgiks.

Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Selliselt realiseeritakse vangistusega muu hulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu. Kinnipidamisasutustes pööratakse kõrgendatud tähelepanu teguritele, mis võivad ohustada kinnipeetavate kui ka vangla personali elu ja tervist ning tervikuna kogu vangla julgeolekut.

Kaebaja on hinnanud vangla riietuse kandmise piirangut proportsionaalsuse testi abil. Eesmärgiks on kaebaja seadnud vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamise ja kinnipeetava resotsialiseerimise. PS § 11 nimetab kolm eeldust, millele põhiõiguse riive peab vastama. Esiteks peab iga riive olema PS-ga kooskõlas (§ 11 esimene lause). Teiseks peab piirang olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik (§ 11 teise lause esimene pool). Kolmandaks ei tohi riive moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (§ 11 teise lause teine pool). Vastustaja nõustub, et riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on riive legitiimne eesmärk ning PS § 11 tulenev proportsionaalsuse põhimõtte järgimine, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

Paragrahvil 11 on keskne koht põhiõiguste piiramise tingimuste määratlemisel. „See paragrahv on kõiki põhiõigusi hõlmav keskne norm, mis sisaldab põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste tõlgendamise ja kohaldamise fundamentaalseid põhimõtteid” (RKÜKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 12; 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 27). Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob kogu riigivõimu, sellega „peab arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja” (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6- 00, p 13;). See on üks õigusriigi keskne põhimõte ja selle aluseks on idee, et riik tohib isiku vabadussfääri üldistes huvides piirata üksnes niivõrd, kuivõrd see on möödapääsmatu (vrd RKPJKo 14.04.1998, 3-4-1-3-98, p IV).

Keeld piirata individuaalset vabadust ülemäära tuleneb kõigi vabadusele rajatud õiguskordade loomusest. Eesti õiguskord on vabadusele rajatud õiguskord. See tuleneb nii preambuli kolmandast osalausest, mille kohaselt on Eesti riik rajatud esmajoones vabadusele, kui ka kogu PS II peatükist, mille enamik sätetest sisaldavad vabaduspõhiõigusi. Põhiõigused saavad oma kaitsejõudu realiseerida üksnes siis, kui sobimatud, mittevajalikud ja ülemäärased piirangud on välistatud. Seadus on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv ehk kohane, vajalik kitsamas tähenduses ehk tarvilik ning mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas tähenduses (vt proportsionaalsuse põhimõtte kohta:

R. Alexy, Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001 eriväljaanne, lk 38 jj). Kaalumisel tuleb kaalukausile asetada riivatud põhiõigus ühelt ja riivet õigustavad legitiimsed põhjused teiselt poolt. Vanglas kinnipeetavana vangla riietuse kandmise kohustus on oluline meede julgeoleku tagamise eesmärgi täitmiseks, et kinnipeetavaid oleks võimalik hõlpsalt visuaalselt eristada vangla teenistujatest ja külastajatest, mida ühtne riietus saavutada ka aitab. Juhul, kui kinnipeetavad kannaksid isiklikku riietust, ei oleks nad vangla teenistujatest ja külastajatest kiiresti eristavad.

Ka kohtus vms väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt.

Näiteks PS § sätestab igaühe südametunnistus-, usuja mõttevabaduse. Kinnipidamisasutustes religioossete vajaduste rahuldamist käsitleb VangS § 62. Selge on see, et vangla kontekstis on isikul küll õigus järgida seda usundit, mida ta soovib, kuid selle väljendusviisidel (riietus, protseduurid, spetsiifilised erinõuded toitlustamisele) lasuvad paratamatult piirangud. Vangla riietuse kandmise eesmärgiks on avaliku korra kaitse, mis on otseselt hõlmatud PS preambulis käsitletava sisemise rahu kaitsega. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja on piirangu proportsionaalsuse hindamisel võtnud aluseks vale eesmärgi saavutamise, sest kinnipeetavad peavad kandma vangla riietust seetõttu, et tagada vangla julgeolek. PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vangistusega. Vastustaja rõhutab, et kaebaja on vanglas vangistust kandev süüdimõistetu, kelle eluolu allutatakse vangistusseadusest ja teistest vangistuse täideviimist reguleerivatest õigusaktidest tulenevatele piirangutele. Vangistuse (karistuse) kandmine ei seostu üksnes isikult vabaduse võtmisega PS § 20 tähenduses, vaid seostub kogu kinnipeetava edasise eluoluga sealhulgas vanglavälise suhtlemise, olmetingimuste, tervishoiu, riietuse jms. VangS § 46 lg-s 1 sätestatu ei saa mingil viisil kaebaja väärikust ebaproportsionaalselt riivata. Alandav kohtlemine seondub EIK praktikas enamasti kinnipidamistingimustega nagu nt ülerahvastatus, halvad sanitaartingimused, arsti puudumine või ebapiisavus, värskes õhus viibimise, vaimse tegevuse sh ajalehtede ja jalutamistingimuste puudumine jmt. Riik tagab kinnipeetavatele riietuse, mida saab kanda nii kevad-suvisel (soojal) kui sügistalvisel (külmal) perioodil. Ükski seadussäte ei anna kinnipeetavale õigust nõuda kinnipidamisasutuses endale kandmiseks meelepäraseid riideid. Riigikohus on seisukohal, et taotlus seadusesätte kohaldamata jätmiseks ja põhiseadusevastaseks tunnistamiseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, millega kohus ei ole seotud (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-4-06 ja 3-2-1- 13-06).

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtub kokkuvõtlikult, et A.E. peab VangS § 46 lg-t 1, mis sätestab, et kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust, PS vastaseks, kuna tegemist on vangistuse täideviimise eesmärgi suhtes ebaproportsionaalse nõudega ja kinnipeetavate õiguste põhjendamatu piiramisega. Kaebaja väiteil on vangla riietus ebasobiv ja inimväärikust alandav ning põhjustab sellega kaebajale stressi ja psüühikahäireid. VangS § 46 lg 1 ei ole kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega (Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust), PS § 18 esimese lõikega (Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada) ja § 32 lg-ga 2 (Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt). Seetõttu taotleb A.E., et halduskohus tunnistaks VangS § 46 lg 1 põhiseadusevastaseks ja jätaks selle kohaldamata ning kohustaks Tallinna vanglat väljastama kaebajale inimväärikust mittealandav riietus. Vastustaja Tallinna vangla on kokkuvõtlikult seisukohal, et VangS § 46 lg 1 ei ole vastuolus PS-ga, vangla riietus ei ole inimväärikust alandav ega kliimatingimuste suhtes sobimatu, selle kandmine on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide (VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine) ja vangla julgeoleku tagamiseks ning ükski seadussäte ei anna kinnipeetavale õigust nõuda kinnipidamisasutuses endale kandmiseks meelepäraseid riideid.

2. RVastS § 6 lg 1 kohaselt isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Vastavalt PS § 15 lg-le 2 igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 4 kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse või Euroopa Liidu õigusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt, kui esimese astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mistahes asjassepuutuva õigustloova akti, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule.

3. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Tallinna vangla 14.05.2013 vastuskirjas nr 5-8/7921-5 ja Vastutusotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja sellekohast EIK ja Riigikohtu praktikat, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et A.E.u kaebus on alusetu kõigi nõuete osas: kohus jagab täielikult vastustaja seisukohta, et VangS § 46 lg 1 ei ole vastuolus PS-ga ja seega kaebajal kinnipeetavana puudub subjektiivne õigus nõuda kinnipidamisasutuses endale kandmiseks muid riideid, kui vastavates õigusaktides on ette nähtud. Ammugi ei ole kaebajal õigust nõuda mingit konkreetset värvi ja/või mingist konkreetsest materjalist riietust ning esitada selle detailidele (helkurribad, kirjad jms) ja/või lõikele mingeid nõudmisi. Kahtlemata ei ole vangla riietuse näol tegemist Moemaja või individuaalõmbluse toodanguga. Samas kaebaja jätab vanglariietusele pretensioone esitades ja soovides seda võrdustada riietusega, mida tavainimene kannab vabaduses, tähelepanuta, et tema ei viibi mitte vabatahtlikult puhkekodus, sanatooriumis vm sarnases kohas vabaduses, vaid kannab süüdimõistetuna vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas, olles sealjuures riigi ülalpidamisel, ning on sellest tulenevalt allutatud mitmesugustele seadusest tulenevatele piirangutele. Nimelt näeb VangS § 41 lg 2 ette, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Üheks konkreetseks piiranguks on ka VangS § 46 lg-st 1 tulenev.

4. Oluline on seejuures märkida, et A.E.u väited, nagu vangla riided oleks inimväärikust alandavad, koledad ja isegi rõvedad, sobimatud jms, on pelgalt paljasõnalised ja kaebaja subjektiivne hinnang. Inimväärikust võiks alandada see, kui kaebajat sunnitaks kandma ilmselgelt määrdunud, räbaldunud, vale suurusnumbriga vms riietust, kuid niisuguseid asjaolusid ei ole kaebaja esile toonud. Lisaks nähtub kaebaja selgitustaotlustele antud vastustest, et kinnipeetavate riietuse korrashoiule kulutatakse vanglas igakuuliselt piisavalt suuri summasid /tl 13-15/. Samamoodi on paljasõnalised kaebaja väited, nagu tingiks vangla riietuse kandmine tema halvemat kohtlemist vanglateenistuse poolt ning kaebajale stressi ja psüühikahäireid. Selle kohta pole esitatud ühtki tõendit ega isegi mitte ühtki konkreetset näidet. Kuna VangS § 41 lg

1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega, siis on kaebajal vajadusel õigus esitada vaie/kaebus neid nõuedeid eirava vanglaametniku peale, mitte hakata nõudma endale vanglas isiklikku, meelepärasemat riietust.

5. HKMS § 165, mis käsitleb kohtuotsuse põhjendavat osa, lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Arvestades seda, et käesolevas haldusasjas A.E.u kaebuses esitatud väidetega analoogseid väiteid on Tallinna vangla analüüsinud ja neile vastanud muu hulgas juba nii 26.04.2013 vaideotsuses, 14.05.2013 vastuskirjas kaebaja taotlusele kui ka 13.06.2013 vaideotsuses, vastustaja mahukad ja üksikasjalikud seisukohad ka kohtukaebuse suhtes on esitatud käesolevas kohtuotsuses praktiliselt terviklikult, siis olukorras, kus kohus jagab Tallinna vangla seisukohti (järgib tema põhjendust), puudub igasugune ratsionaalne mõte veel igale kaebaja väitele/seisukohale uuesti oma sõnadega vastata, nende ekslikkust näidata. Eeltoodut arvestades jääb A.E.u kaebus rahuldamata.

6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Samast sättest tulenevalt kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Et antud juhul jääb A.E.u kaebus rahuldamata ja Tallinna vangla ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik