3-13-70120/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70120 Haldusasi N.R.i kaebus Tallinna Vangla 30.09.2013 käskkirjale nr 1452-d Menetlusosalised Kaebaja – N.R. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 30.05.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. 18.09.2013 käskkirjaga nr 607 rakendas Tallinna Vangla N.R. 0,1 koormusega abitöölisena majandustöödele alates 23.09.2013 kuni 22.12.2013. N.R. vaidlustas käskkirja ja vaideotsusega 12.11.2013.a. jäeti vaie rahuldamata.

2. 30.09.2013 käskkirjaga nr 1452-d karistas Tallinna Vangla N.R.it vangistusseaduse (VangS) §

37 lg 1 rikkumise eest kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt keeldus N.R. 25.09.2013 kella 21.30 paiku talle määratud töö tegemisest.

3. Tallinna vangla direktor on 25.10.13.a. käskkirjaga nr 503 lahendanud N.R.i järelvalveta väljaspool vanglat õppimise loa andmist ja keeldunud taotluse rahuldamisest.

4. 01.11.2013 vaideotsusega nr 5-15/13/32466-2 jättis Tallinna Vangla N.R.i vaide 30.09.2013 käskkirjale nr 1452-d rahuldamata. Vaides leiti, et N.R. omandab alates 23.09.2013 Tallinna Tehnikaülikoolis kõrgharidust ning seega ei ole tegemist üldvõi kutsehariduse omandamisega, mis annaks VangS § 37 lg 2 p-st 2 tulenevalt aluse vabastada N.R. töökohustusest.

5. 02.12.2013 saabus Tallinna Halduskohtule N.R.i kaebus Tallinna Vangla 30.09.2013 käskkirjale nr 1452-d.

6. N.R.i poolt on esitatud Tallinna Halduskohtule nõue Tallinna Vangla direktori 25.10.2013 käskkirja nr 503 õigusvastasuse tuvastamiseks ja see on registreeritud eraldiseisva haldusasjana, mille numbriks on 3-14-50430. Käskkirja nr 503 õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebuse on Tallinna Halduskohus jätnud /hetkeseisuga/ käiguta ning määranud tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Haldusasjas nr 3-13-70185 on N.R. vaidlustanud Tallinna Vangla 18.09.2013 käskkirja nr 607. Kohus jättis 12.02.2014 määrusega haldusasjas nr 3-13-70185 kaebuse korduvalt käiguta ning määras tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Nähtuvalt kohtu infosüsteemist on kohus kaebajale selgitanud, et Tallinna Vangla peaspetsialistüksuse juhi 18.09.2013 käskkiri nr 607 (N.R.i rakendamine abitöölisena majandustöödele) ning Tallinna Vangla direktori 25.10.2013 käskkiri nr 503 (N.R.i järelevalveta väljaspool vanglat õppimise loa andmisest keeldumine) ei ole omavahel seotud ning nõudeid vaidlusaluste haldusaktide peale ei saa esitada ühes kaebuses ega menetleda koos. N.R.i kaebus Tallinna Vangla 18.09.2013 käskkirja nr 607 õigusvastasuse tuvastamiseks on tagastatud 29.04.2014 määrusega (haldusasi nr 3- 13-70185).

KAEBAJA SEISUKOHAD

7. Kaebuse esitaja N.R. märgib, et 2012. a avaldas ta vanglale soovi omandada kõrgharidust. Vangla toetas kaebaja otsust ning ta asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli elektroonika ja bioonika eriala I kursusele. Kaebaja õppetöö ülikoolis 2013. a sügissemestril algas 23.09.2013 ning ta esitas vanglale vajalikud dokumendid väljaspool vanglat õppimise võimaldamiseks, et külastada loenguid ning sooritada arvestusi ja eksameid. Vangla ei andnud kaebajale luba väljaspool vanglat õppimiseks (25.10.2013 käskkiri nr 503; tl 13), kuid alternatiivina pakkus vangla kaebaja avavanglasse üleviimise taotlemise võimalust. Pärast seda, kui Tallinna Vangla oli saanud Harku ja Murru Vanglalt positiivse vastuse tema üleviimise osas, määrati kaebaja 18.09.2013 käskkirjaga nr 607 majandustöödele abitööliseks. Kaebaja keeldus nimetatud käskkirja täitmast, kuna pidas seda ebaseaduslikuks lähtuvalt vangla sisekorraeeskirja §-dest 90 ja 91. Seejärel karistas vangla teda 30.09.2013 käskkirjaga nr 1452-d ja määras talle kartserikaristuse (kolm ööpäeva). Tallinna Vangla jättis kaebaja vaide 30.09.2013 käskkirjale nr 1452-d rahuldamata, viidates VangS §

37 lg 2 p-le 2. Kaebaja leiab, et kuna ta õpib väljaspool vanglat, siis ei taotlenud ta töökohustusest vabastamist mitte VangS § 37 alusel, vaid vangla sisekorraeeskirja §-de 90 ja 91 alusel, mis sätestavad töökohustusest vabastamise seoses õppimisega väljaspool vanglat. Vangla viitab tahtlikult valedele sätetele, et takistada kaebajal ülikoolis õpingute jätkamist. Lisaks otsustas Tallinna Vangla tulenevalt kaebajale määratud distsiplinaarkaristusest lõpetada tema suhtes Harku ja Murru Vangla avavangla osakonda ümberpaigutamise menetluse (02.10.2013 käskkiri nr 471; tl 33) ning seejärel vabastas vangla kaebaja 04.10.2013 käskkirjaga nr 643 (tl 34) töölt.

8. Kaebaja selgitab, et ta ei ole viie aasta kestel kehtivat korda rikkunud, ta on alati täitnud kõiki seaduslikke korraldusi. Tööle määramisega võttis vangla kaebajalt võimaluse kõrgharidust omandada, kuna kaebaja saab ülikoolist materjalid ning õpib kaugõppe teel kambris. Avavanglas oleks kaebaja võinud teha erialast tööd ehitaja-restauraatorina, et õppimise eest tasuda. Kaebaja õpib teist aastat kaugõppes ning just õppimise jätkamiseks esitas ta avalduse vanglast väljumiseks ning soovib õppimise ajaks tööst loobuda. Kaebaja esitas ka 18.09.2013 käskkirjale nr 607 14.10.2013 vaide, mille vangla jättis oma 12.11.2013 vaideotsusega 5-15/13/33228-2 rahuldamata.

Kaebaja on veendunud, et Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt ei saa vangla teda tööle sundida. Sellisele tööle võib tema arvates kohustada vaid kohus, kuid mitte vangla, kes võib üksnes pakkuda tööd vastastikku kasulikel tingimustel, mitte aga makstes töötasu 3.55 eurot kuus töö eest, mis on kahjulik kaebaja tervisele ja mida ta teha ei soovi. Kaebaja ei saanud esitada taotlust vanglast väljumiseks enne 25.09.2013, sest vangla ise määras teda õppima Murru avavanglasse. Kaebaja jääb seisukohale, et ta esitas vanglale kõik andmed, mis kinnitasid, et tal on õigus töökohustusest vabastusele, ta on tuginenud Vangla sisekorraeeskirja sätetele; karistamise käskkiri avaldas mõju üleviimise kohta avavanglasse, kus on õpingute jätkamiseks paremad tingimused.

Teda sunniti töötama koristajana, millest ta keeldus, sest ta pidas sellist tööle määramist (käskkirja nr 607) ebaseaduslikuks ja tõi esile õpingutega seotud põhjused. Kaebaja on ka täpsustanud, et töötamise kohustuse ajal tal õppesessiooni ei olnud, sessioon algas 23.09.13.a. Ta ei jaksa füüsiliselt tööd teha ja samal ajal ette valmistada koolitöid. Kaebaja leiab, et kuna mingit kompromisslahendust siiski ta ei ole saavutanud, siis tuleb käesolev kaebus lahendada kohtus. Vaatamata tema püüdlustele omandada kõrgharidus, on vangla tegutsenud nii, et ta seda ei saaks omandada.

Kaebajale jääb ebaselgeks, miks toetatakse õppimist kutsekoolis või eesti keele kursustel ja antakse õppetööst vabastus, kuid ülikoolis õppimise korral seda ei võimaldata. Kuna erinevate haldusaktide vaidlustamisel on ajalised piirid, siis ta on küll kõik haldusaktid vaidlustanud, ent enne karistuse määramist ei olnud saabunud veel lahendusi. Vangla poolt pakutud õpingute vorm on teostamatu. Kaebaja jääb seisukohale, et õppekoormus ülikoolis on suurem kui nt kutsekoolis või kursustel, mistõttu ei saa vangla teda tööle sundida; sundida saab töötama süüdimõistetuid ja seda seaduse alusel kindlaksmääratud korras.

Ta ei viibi parandusliku töö koloonias, kus olemuslikult on vajalik töötada. Ta ei ole muude tööde tegemise vastu, ent pakutud koristaja amet on väärikust alandav ja kui töötamist nõutakse isikliku ebasümpaatia pinnalt ebaseaduslikult.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

9. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud esimese üksuse valvur Rita Gansoni 25.09.2013 ettekandega nr 2775, millest nähtub, et 25.09.2013 kella 21.30 paiku keeldus kinnipeetav N.R. talle pakutud tööle minemast. Tööst keeldumine on vastuolus VangS § 67 punktist 1 ning § 37 lg-st 1 tulenevate nõuetega. Seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistada. N.R. andis distsiplinaarmenetluse raames 25.09.2013 täiendavad kirjalikud selgitused, milles märkis, et keeldus tööst, sest tal on see õigus tulenevalt seadusest. Seega ei vaidlusta kaebaja, et keeldus 25.09.2013 tööst, vaid õigustab seda väites, et õpib Tallinna Tehnikaülikoolis. Kuigi kaebaja väitis distsiplinaarmenetluse jooksul, et õpib alates 23.09.2013 Tallinna Tehnikaülikoolis, jättis Tallinna Vangla direktor 25.10.2013 käskkirjaga nr 503 rahuldamata kaebaja taotluse liikuda järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimisega Tallinna Tehnikaülikoolis. Kuna N.R. ei omandanud vanglas üldega kutseharidust, samuti ei olnud tal lubatud liikuda väljaspool vanglat seoses õppimisega, mille alusel võiks vangla kaebaja taotluse alusel töökohustusest õppesessiooni ajaks vabastada, oli kaebaja majandustöödele rakendamine õiguspärane ning N.R. ei olnud töötamise kohustusest 25.09.2013 vabastatud.

10. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 30.09.2013 käskkiri nr 1452-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Tallinna Vangla 25.10.2013 käskkirjas nr 503 ei tunnista vangla, et kaebaja õpib väljaspool vanglat, vaid nimetatud käskkirjaga jättis Tallinna Vangla direktor rahuldamata kaebaja taotluse liikuda järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimisega Tallinna Tehnikaülikoolis. Kuna kaebajal ei olnud luba liikuda väljaspool vanglat seoses õppimisega, ei kohaldunud tema suhtes ka vangla sisekorraeeskirja § 95. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 18.09.2013 käskkirjaga nr 607 rakendati N.R. abitöölisena majandustöödele alates 23.09.2013 kuni 22.12.2013. Kuna kaebaja suhtes oli antud kehtiv haldusakt, mille alusel ta tööle määrati ning ta ei olnud töötamise kohustusest õppimise tõttu vabastatud, oli kaebaja 25.09.2013 kohustatud tööle asuma, ent kaebaja keeldus töö tegemisest. Kinnipeetava kohustus töötada ei tulene mitte ainult VangS § 37 lg-st 1, vaid ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle, v.a süüdimõistetu töö. Seega piirab VangS § 37 lg 1 kooskõlas PS § 29 lg-ga 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, tööle asumise aega või seda, kuidas tööle rakendamine vormistatakse. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama, vaatamata sellele, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. 30.09.2013 käskkirjaga nr 1452-d karistas Tallinna Vangla kaebajat selle eest, et ta keeldus tööst, mis oli ette nähtud teha varasema käskkirja nr 607 alusel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli 18.09.2013 käskkirjaga nr 607 määratud vanglas abitööliseks majandustöödele ja kui saabus töötamise aeg, siis kaebaja keeldus 25.09.2013 töö tegemisest. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajal oli alus töö tegemisest keeldumiseks. Kohus on kaebajale juba selgitanud (vt 28.01.2014 määrus, tl 42), et käesoleva kaebusega ei lahenda kohus küsimust, kas vastustaja peaks võimaldama kaebajal õppida väljaspool vanglat ning missugustel tingimustel see peaks toimuma; kohus selgitas ka seda, et kaebaja poolt esitatud erinevad kaebused on suunatud lahendamiseks teisele kohtunikule ning miks ei saanud temaga seotud kaebusi ühte menetlusse enam liita. Kaebaja on käesolevas haldusasjas jäänud Tallinna Vangla 30.09.2013 käskkirja nr 1452-d tühistamise nõude juurde ning seega tuleb kohtul võtta seisukoht selles osas, kas vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja kas esineb alus selle tühistamiseks.

12. Kaebaja leiab, et vangla poolt tema sundimine tegema vangla majandustöid (tööd, mis kaebajale ei meeldi ja riivab tema väärikust) ei ole põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduse § 29 lg 2 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Kinnipeetava kohustus töötada tuleneb vangistusseadusest. VangS § 37 lg 1 sätestab, et kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav. Kohus kaebuse esitajaga ei nõustu, kuivõrd nähtub, et kaebaja on kinnipeetav, kellele laieneb töötamise kohustus vanglas ja kuna kaebaja ei omandanud üldega ka kutseharidust, vaid kõrgharidust, siis VangS alusel ei olnud ta töötamisest vabastatud. N.R. on ekslikult mõistnud, et tema töötamist saab nõuda vaid siis, kui selle kohta on tehtud eraldi otsus nt kohtu poolt.

13. Kaebaja leiab, et tema õigustus tööst keelduda tulenes Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr

72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-dest 90 ja 91. VSKE § 90 sätestab, et kinnipeetavale võib anda loa sooritada väljaspool vanglat asuva õppeasutuse sisseastumiseksamid ja loa alustada või jätkata seal õpinguid. VSKE § 91 sätestab, mida tuleb märkida väljaspool vanglat õppimise loa saamise taotlusesse ja millised dokumendid sellele tuleb lisada. VSKE § 91 lg 2 p 5 kohaselt tuleb taotlusesse märkida muuhulgas, kas ja mis ajaks taotleb kinnipeetav enda vabastamist töötamiskohustusest. Viidatud sätetest ei tulene, et kinnipeetav, kes soovib õppida väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses, ei pea töötama ning vastupidiselt nähtub, et VSKE § 91 lg 2 p 5 just eeldab, et kinnipeetav töötab.

VSKE § 95 sätestab, et kinnipeetava soovil vabastatakse ta õppesessiooni ajaks tööst vanglas. Järelikult eeldab tööst vabastamine õppimiseks ja eksamite sooritamiseks kinnipeetava eelnevat taotlust ning selle rahuldamist vangla poolt. Kinnipeetav ei ole VSKE alusel automaatselt töö tegemisest vabastatud nagu VangS § 37 lg-s 2 sätestatud juhtudel. Teisisõnu, mitte igasugune õppetegevus ei vabasta kinnipeetavat töö tegemisest. Vangla on kohustatud võimaldama kinnipeetavatel omandada põhiharidust, üldkeskharidust, kutseharidust ning soovi korral riigikeele õpet, mitte aga kõrgharidust.

Isegi üldkeskhariduse võimaldamise küsimust puudutavas lahendis on Riigikohus leidnud, et kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus (RKHK 03.10.2012 otsus nr 3-3-1-31-12, p 12). Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda hariduse omandamist väljaspool vangla territooriumi asuvates õppeasutustes, nt kõrghariduse omandamiseks, isegi kui kinnipeetav vastab vastava haridustaseme omandamise eeldustele. Väljaspool vanglat õppimise lubamine saab toimuda vaid VangS §-s 22 reguleeritud soodustuste osutamise kaudu.

Kui vastavat soodustust kinnipeetavale kohaldatud ei ole, ei saa kinnipeetav ka nõuda, et tal võimaldataks väljaspool vanglat õppida ning et ta selleks ajaks tööst vabastataks. Töökohustusest vabastamine ei sõltu sellest, kui suur on kinnipeetava õppekoormus. Käesoleval juhul aga ei olnud vangla andnud kaebajale luba väljaspool vanglat õppimiseks, samuti on kaebaja kohtule tunnistanud, et 25.09.2013, s.o ajal, mil kaebaja keeldus tööle minemast, ei olnud tal õppesessiooni (kaebaja 11.02.2014 seisukoht, tl 56, tõlge tl 62) ning seega ei olnud vanglal alust teda töö tegemisest vabastada ka omal algatusel.

Tallinna Vangla 25.10.2013 käskkirjast nr 503 (tl 13), millega keelduti andmast kaebajale luba väljaspool vanglat õppimiseks, nähtub, et kaebaja esitas taotluse väljaspool vanglat õppimiseks 26.09.2013, s.o alles pärast distsipliinirikkumise toimepanemist. Ka nähtub, et kaebaja ümberpaigutamist Harku ja Murru vanglasse ei olnud veel otsustatud. Kaebaja ei olnud 25.09.2013 seisuga esitanud vanglale taotlust tema lubamiseks õppima väljaspool vanglat, rääkimata vangla positiivsest vastusest kaebaja taotlusele. Seega ei olnud kaebajal mingisugust alust eeldada, et tal ei ole kohustust töötada ja et ta saab töötamisest keelduda, kui saabub töötamise ettenähtud aeg.

Kaebaja määrati tööle vaid 0,1 koormusega (st keskmiselt 4 tundi nädalas) ning kaebaja ei ole selgitanud, kuidas selline osaline töökoormus tal õppimist oleks takistanud, kui tal töö tegemisest keeldumise ajal isegi õppesessiooni ei olnud. Kaebaja on saanud anda oma seletuse, milles ta märgib, et ta keeldub majandustööde tegemisest vastavalt seadusele, kuid ta ei täpsustanud, mida ta siinkohal silmas peab; eeldatult pidas ta silmas seda, mis ta edasiselt märkis, st et ta nimetas, et õpib

TTÜ-s, mis võimaldab keelduda „sundusest töötada vanglas koristajana“, kuid see selgitus ei märgi ega tähenda, et kaebaja oleks ise kuidagi viidanud suurele õppekoormusele vms asjaolule, mida ta hiljem on kohtule nimetanud. Kaebaja on veel vihjamisi märkinud, et avavanglas oleks ta saanud teha erialast tööd ehitaja-restauraatorina, kuid selgusetuks jääb, kuidas takistab osalise koormusega vangla majandustöödel töötamine õppimisega tegelemist enam kui ehitaja-restauraatorina töötamine. Eeltoodu valguses peab kaebaja põhimõtteliselt töötamist koos õppimisega võimalikuks, ent pigem ei meeldi kaebajale pakutav töö vanglas, so töötamine majandustöödel koristajana. Tegelikult ei ole vangla majandustöödel töötamine koristajana kuidagi seotud kinnipeetava alavääristava kohtlemisega ning nagu nähtus, on kaebaja põhiseadusega kaitstud õigused tagatud ka siis, kui pakutavaks tööks on töötamine vangla majandustöödel.

14. Vaidlustatud käskkirjas on vangla viidanud muuhulgas VangS § 37 lg-le 1 ja § 67 p-le 1. VangS § 67 p-st 1 tuleneb, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohus on leidnud, et vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal.

Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda. Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist (RKHK 14.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1- 44-12, p 19 - 20).

Käesolevas haldusasjas nähtub, et kaebajalt nõuti töötamist kella 21.30 ajal, seega ei pidanud ta töötama ka mitte liiga hilisel ajal; kaebaja ei ole sellist asjaolu vanglale ka ette heitnud. Kaebaja ei ole põhjendanud, millisel moel oleksid majandustööd tema tervist kahjustanud, kuigi oma vastuses 10.04.14.a. märgib kaebaja kohtule (tlk 90), et ta ei pea töötama, kui pakutav töö kahjustab tervist. Kaebaja ei olnud vanglale nimetanud tööst keeldumisel, et ta ei saa pakutud tööd tegema asuda tervislikel põhjustel. Kaebaja ei esitanud vanglale ega ka kohtule arstitõendit, mis võiks selgitada, et tal oli pakutud tööst alus keelduda.

Tegemist on üksnes paljasõnalise väitega, mida kohus asja lahendamisel arvesse võtta ei saa. Vangla ei ole antud juhul nõudnud kaebajalt tööle asumist olukorras, mil ta oleks haigestunud ja mil haigestumine oleks takistanud kas enne või vahetult töökohustuse täitmisele asumist käskkirjas määratud tööde tegemist. Kinnipeetav on kohustatud täitma vanglaametniku korraldust ka siis, kui peab seda mingil põhjusel õigusvastaseks või kui see hilisemal kontrollil osutubki õigusvastaseks. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele.

Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi tühine algusest peale ja seda ei ole kellelgi kohustust täita. Isegi juhul, kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust (RKHKo nr 3-3-1-103-06, p 14).

15. Kaebaja on kohtus vaidlustanud ka käskkirja nr 607, millega ta tööle määrati (haldusasi nr 3-13- 70185), kuid isegi kui kohus asuks seisukohale, et käskkiri nr 607 on õigusvastane, ei oleks Riigikohtu seisukohale tuginedes alust käesolevas asjas tühistada käskkirja nr 1452-d. 25.09.2013 seisuga oli käskkiri nr 607 kehtiv ja seega tuli seda täita. Kuna kaebaja ei olnud VangS §

37 lg 2 alusel vabastatud töö tegemise kohustusest ning ei esinenud ka muid asjaolusid, mis viitaks käskkirja nr 607 tühisusele ja oleks kaebajale andnud aluse tööst keelduda, tuli tal alluda vangla korraldusele ja asuda tööle.

Määratud töö tegemisest keeldumisega rikkus kaebaja seega VangS § 37 lg-t 1 ning ühtlasi ka VangS § 67 p 1. Mõlemale sättele on vastustaja vaidlustatud käskkirjas viidanud. Kuna kaebaja pidi aru saama, et töö tegemisest keeldumine on distsipliinirikkumine ning tal puudus igasugune alus eeldada, et ta on töötamisest vabastatud, saab lugeda, et tegemist oli tahtliku ja seega süülise rikkumisega. 16.Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist.

Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (RKHKo nr 3-3-1-91-11, p 12). Kaebaja ei saanud ega saa ka edasiselt järeldada, et talle tuleb anda vaid neid töid, mis on seotud tema poolt õpitava erialaga või et temale tohiks vangla pakkuda vaid neid töid, mis talle on meeldivad (nt töötamine kokana). Kaebaja ei saa tagantjärgi ka viidata, et tema keeldumist töötamise kohustuse osas õigustaks kuidagi ametniku isiklik sümpaatia puudumine kaebaja vastu. Viimast asjaolu kaebaja ei esitanud vanglale, st kui tuli selgitada distsipliinirikkumise põhjusi ja asjaolusid, mistõttu ei saanud vangla niisugustele küsimustele ka vastuseid anda; käesoleva ajani ei nähtu, mida kaebaja siinkohal tegelikult silmas peab.

Kuivõrd majandustöödele suunamise kohustuse panemine kinnipeetavatele ei sõltu vanglas suvast, isiku rahvusest jms ning eelnevalt on kohus märkinud, et majandustöödele saab suunata iga kinnipeetavat ja seadus seab need tingimused, siis ei saaks siia puutuda kuidagi ühegi ametniku sümpaatia või ebasümpaatia kinnipeetava vastu. Käskkirjaga oli antud töötamise võimalus ja kohustus ning korralduse tööle asumiseks andis pädev ametnik, kuna käskkiri tööle suunamisest kehtis, seega ei ole kuidagi aimatav, miks kaebaja on viidanud oma vastuses 10.04.14.a. oma rahvusele.

Seadus kehtib töökohustuse osas kinnipeetavatele universaalsena selles mõttes, et see ei erista rahvusi ega eelista ühte kinnipeetavat teisele. Kaebaja keeldus tööle minemast ja ta ei soovi küll majandustöid teha, ent see ei tähenda, et ta ei pidanud tööle asuma ja et tal oli õigus keelduda tööle asumast ettenähtud ajal ja kohas. Kaebaja jättis arvestamata, et ta ei olnud saavutanud töötamise määratud ajaks haldusakti muutmist, seega tuli kohustus täita. 17.Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on sama seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus (p 1), isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks (p 11), ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine (p 2), töölt eemaldamine kuni üheks kuuks (p 3), kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks (p 4).

Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse algatamisest ning talle anti võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja ka kasutas. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et kaebaja distsiplinaarvastutusele võtmist peeti vajalikuks tema motiveerimiseks edaspidi rikkumistest hoiduma. Käskkirjas on märgitud, et kaebajal puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused, samuti puuduvad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud. Kaebajale määrati rikkumise eest kolme ööpäeva pikkune kartserikaritus, mida ei saa pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks karistuseks, arvestades, et töö tegemisest keeldumine ning vangla kehtivale korraldusele allumata jätmine ei ole tühine rikkumine.

Ka distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei anna alust karistust ebaproportsionaalseks pidada. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud käskkiri vastab HMS § 54 nõuetele ning on õiguspärane. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata. 18.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja.

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik