3-13-70142/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-70142 Haldusasi G.B.e kaebus Tallinna Vangla 16.10.2013 käskkirja nr 1525-d tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – G.B. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Merje Joll Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Tallinna Vangla 16.10.2013 käskkiri nr 1525-d.

3. Mõista Tallinna Vanglalt välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv summas 15 (viisteist) eurot. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 30.05.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. 16.10.2013 käskkirjaga nr 1525-d karistas Tallinna Vangla G.B.t noomitusega Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna vangla kodukord“ p 17.2 rikkumise eest.

2. 03.12.2013 esitas G.B. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 16.10.2013 käskkirja nr 1525-d tühistamise nõudes.

3. Vangla seletuste kohaselt on ta 25.09.12 välja selgitanud, et G.B.el on riigikeele tase „0“ ning sellel päeval ta kinnitas ka soovi asuda õppima riigikeelt. Riigikeele õppus nähti ette ka individuaalses täitmiskavas (edasiselt ITK). 15.11.12 a kinnitas kaebaja allkirjaga seda, et ta on teadlik, et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks on kohtlemisnõudena ette nähtud osalemine riigikeele kursustel. Peale ITK kinnitamist asus aga kaebaja väljendama ebakindlust osaleda kursustel ja ta lülitati nimekirja, et ta osaleks kursustel.

Kuna kaebaja keeldus kursustele minemast, siis ta lülitati nimekirjast välja 20.09.13.a. ja tal ei tule midagi muud enam teha. Tallinna Vangla 25.03.14.a. vastuses märgitakse täpsustavalt, et käskkirja nr 1525-d kohaselt seisnes kinnipeetav G.B.e distsipliinirikkumine selles, et ta keeldus 16.09.2013 minemast eesti keele kursustele ning rikkus sellega Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ kehtestatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 17.2. Kui lähtuda 27.11.2013 vaideotsuse ja vaide osalise tagastamise otsuse nr 5-15/13/33757-4 põhjenduste esimesest lausest, mille kohaselt seisnes G.B.e distsipliinirikkumine selles, et ta keeldus minemast eesti keele kursustele ning vaideotsuse resolutsioonist, kus vangla tugines otsuse tegemisel Tallinna Vangla kodukorra punktile 17.2, siis oli vaideotsuses kaebuse esitajale süüks pandav tegu samasugune, mis karistamiskäskkirjas.

Kuigi vaideotsuse põhjendustesse on vangla toonud ka vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 rikkumise, on tegemist eksitusega, kuna vaidlustatud haldusakti kohaselt ei seisnenud kaebaja distsipliinirikkumine korraldusele allumatuses ega ka VangS § 67 p-i 1 rikkumises. Lisaks selgitati, et vaatamata sellele, et VangS § 34 lg 4 kohaselt on riigikeele kursustel osalemine vabatahtlik, ei saa vangla hinnangul vabatahtlikkusest rääkida olukorras, kus vangla on kinnipeetava soovil vabatahtliku kohtlemisabinõu näinud ette tema individuaalses täitmiskavas.

Nimelt, kuna VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine ning individuaalse täitmiskava koostamisega nähakse ette vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks vajalikud tegevused, siis on individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevuste täitmine vajalik vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks. Riigikeele kursustele määrati kaebuse esitaja tema enda soovil (Tallinna Vangla 11.12.2013 vastus kohtunõudele haldusasjas nr 3-13-70142 lisa 8), mitte vangla sunnil ning alles pärast individuaalse täitmiskava kinnitamist hakkas kaebaja ilmutama kursustel osalemise osas ebakindlust, väites kord, et ta soovib riigikeele kursustel osaleda ning seejärel jälle, et ta ei soovi osaleda.

Kuna kaebuse esitaja ei andnud vanglale konkreetselt teada, et ta ei soovi ikkagi riigikeele kursustel osaleda ega esitanud vanglale ka kirjalikku pöördumist, et ta riigikeele kursustelt ära võetaks, samuti jättis kehtiva individuaalse täitmiskava riigikeele kursustele määramise osas vaidlustamata, siis oli kaebuse esitaja jaoks kehtivast individuaalsest täitmiskavast tulenev riigikeele kursustel osalemine kohustuslik. Seega oli Tallinna Vangla hinnangul riigikeele kursustele minemisest keeldumisel tegemist distsipliinirikkumisega. Lisaks eeltoodule selgitas vangla, et G.B.ele koostatud individuaalne täitmiskava kinnitati 14.11.2012 ning seda tutvustati talle allkirja vastu 15.11.2012; kaebuse esitaja oli nimetatud kuupäevast alates teadlik sellest, et vangla on tema enda vabast tahtest lähtuvalt näinud ühe vangistuse täideviimise eesmärgina ette riigikeele kursustel osalemise.

Juhul kui kaebuse esitaja ei oleks pärast individuaalse täitmiskava kinnitamist enam soovinud riigikeele kursustel osaleda, pidanuks ta sellest teada andma. Kaebuse esitaja seda ei teinud isegi pärast seda, kui inspektor-kontaktisik teda 10.09.2013 toimunud vestluse käigus riigikeele kursuste algusest teavitas. Eeltoodust nähtub, et kaebuse esitaja oli hiljemalt 10.09.2013 teadlik sellest, et alates 16.09.2013 lasub tal kehtivast individuaalsest täitmiskavast kohustus käia riigikeele kursustel. Kui lisaks eeltoodule võtta arvesse, et VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ning Tallinna Vangla kodukorra punkti

17.2 kohaselt lasub kinnipeetaval muuhulgas kohustus kohusetundlikult õppida, siis pidi kaebuse esitaja vaatamata Tallinna Vangla kodukorraga tutvumisest keeldumisele olema teadlik ka sellest, et sisekorraeeskirja rikkumise näol on tegemist distsipliinirikkumisega.

4. Käskkirja (tlk 21) kohaselt keeldus G.B. 16.09.2013 kella 09.00 paiku minemast eesti keele kursustele. Käskkirjs märgitakse, et valvur U.Linno kirjutas ettekande nr 2701 16.09.13 selle kohta, et G.B. keeldus minemast eesti keelde. Eelnevalt käis isik inspektorkontaktisiku vastuvõtul, kes selgitas, et ta peab minema eesti keelt õppima, kuid kinnipeetav keeldus. Kinnipeetav tunnistab seletuskirjas 14.10.13.a., et talle ei ole vaja peale suruda eesti keele õpet ja ta põhjendab seda. Veel märgitakse, et vastavalt vanglasisesele saatmiskavale oli G.B. 16.09.2013 üldhariduskooli eesti keelde saadetavate isikute nimekirjas. 14.11.2012 kinnitatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas on G.B.ele ette nähtud riigikeele õpe 2013. – 2014. aastal. Rõhutatakse hariduse omandamise tähtsust tulenevalt VangS §-st 34 ja et kui isik ei osale kohusetundlikult ITK-s märgitud tegevustes, siis ta väljendab sellega oma motiveerimatust täita täitmiskava ning negatiivset suhtumist enesearengusse. Lähtuvalt eeltoodust on kinnipeetava käitumine süüline ja iseloomult raske üleastumine. Kinnipeetav on pannud distsipliinirikkumise, mistõttu tema karistamine on põhjendatud ning üldpreventiivsel eesmärgil vajalik. Kergendavad asjaoldu puuduvad ja raskendava asjaoluna arvestatakse kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Arvestati, et kinnipeetava poolt taasühiskonnastatavas tegevuses mitte kohusetundlikult.

5. 27.11.2013 vaideotsusega nr 5-15-/13/33757-4 jättis Tallinna Vangla G.B.e vaide 16.10.2013 käskkirjale nr 1525-d rahuldamata. Vaideotsuses märgib vangla, et vaide esitajale oli ette nähtud eesti keele õpe. G.B.ele anti korraldus, mida ta aga ei täitnud. Asjaolu, et vaide esitaja leiab, et talle määrati eesti keele kursused sunniviisiliselt, ei puutu asjasse. Kui kinnipeetav ei lähe ilma mõjuva põhjuseta riigikeeleõppesse, näitab see tema mittekohusetundlikku suhtumist taasühiskonnastavasse tegevusse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. Kaebaja märgib, et individuaalne täitmiskava (ITK) koostati 2012. a novembris ilma tema nõusolekuta. Koolis õppimine, sealhulgas eesti keele õppimine on vabatahtlik asi. Kaebaja on 50- aastane ning tal on veel 7,5 aastat vanglas istuda; tal on hulk isiklikke probleeme ning pole seetõttu praegu mahti õppida. Kaebaja on seda ka korduvalt kontaktisikule öelnud, kes aga teda kuulda ei võta. Selliselt arvati kaebaja ilma tema tegeliku soovita ja nõusolekuta eesti keele grupi nimekirja, kuigi ta oli teinud keeldumise. Seejärel kirjutati kaebaja kohta ettekanne, vaatamata tema põhjendustele selle kohta, et ta pole valmis käima üheski tunnis, sealhulgas ka eesti keele tunnis. Kaebaja leiab, et tema sundimine eesti keelt õppima on vastuolus vangistusseaduse § 34 p-ga 4: kinnipeetavale antakse võimalus eesti keelt õppida tema soovil. Kusagil pole märgitud, et kaebajal oleks kohustus eesti keelt õppida. Veel märgib kaebaja, et ta töötas katlamajas ning pärast öövahetust, mil kaebaja oli töötanud 15 tundi, küsis korrapidaja, kas ta läheb „eesti keelde“. Kuna kaebaja oli terve öö olnud magamata, siis ta keeldus. Rohkem selle küsimusega tema juurde ei tuldud. Kaebaja avaldas oma keeldumist minna eesti keelt õppima juba enne õppe algust, kuid kontaktisik sundis kaebajale vägisi oma tahte peale, et teda karistada. Seetõttu on kaebajale määratud noomitus ebaõiglane. Koolitundide pärast võeti kaebaja ka „töölt maha“, kuna tööaeg õppega ei klapi. G.B. märgib, et 25.09.2012 andis ta allkirja, et soovib õppida, kuid selle andis kaebaja segaduses ja teadmatuses olles, kuna vangla sotsiaaltöötaja rääkis üksnes möödaminnes kutsealade õppimisest, konkreetseid alasid täpsustamata.

Kaebaja jääb seisukohale, et ka ITK koostamisel on ta keeldunud eesti keele õppesse minemast, kuid kontaktisik on kaebaja keeldumisele hoolimata ta ITK-sse märkinud eesti keelt õppima. Vanglaametnikud ei ole kaebajale öelnud, et ITK-d vaidlustada saaks, seega ei saa kaebajale ette heita, et ta 2012. a koostatud ITK-d ei ole vaidlustanud. Kaebaja ei ole andnud kirjalikku nõusolekut eesti keele õppimise kohta.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

7. Vastustaja Tallinna Vangla peab kaebust põhjendamatuks ning palub selle rahuldamata jätta ja jääb esitatud seisukohtade juurde. Vangistusseaduse (VangS) § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, individuaalne täitmiskava. Justiitsministri 14.05.2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lg 1 kohaselt on individuaalne täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on täitmiskava koostamise ja rakendamise eesmärk suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise; toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, tööja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning tõsta kinnipeetava iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses. Viidatud määruse § 6 lg 2 kohaselt tutvustatakse täitmiskava kinnipeetavale ning kinnipeetav kinnitab täitmiskavaga tutvumist allkirjaga. Seega on individuaalne täitmiskava programmiline dokument, milles nähakse ette kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele ja kriminogeensete riskide maandamisele suunatud tegevused.

Kaebuse esitajale koostatud individuaalne täitmiskava kinnitati 14.11.2012 ning 15.11.2012 tutvustati seda kaebuse esitajale allkirja vastu. Individuaalsest täitmiskavast nähtub, et kaebuse esitajale nähti 2013. a esimeses kvartalis riskihindamisest lähtuvalt ühe tegevusena ette riigikeele õpe tasemel A1. Arvestades, et G.B. oli talle koostatud individuaalse täitmiskava ja selles ettenähtud tegevustega tutvunud, siis oli ta teadlik, et tal tuleb ühe kohtlemisabinõuna läbida ka riigikeele kursused. Kuigi VangS § 34 lg 4 sätestatu kohaselt on riigikeele kursustel osalemine vabatahtlik, ei saa vabatahtlikkusest rääkida olukorras, kus vangla on kinnipeetava soovil vastava kohtlemisabinõu ette näinud tema individuaalses täitmiskavas ning asub seda kohtlemisabinõu rakendama.

Riigikeele kursustele määrati kaebuse esitaja tema enda soovil, mitte inspektorkontaktisiku sunnil ning alles pärast individuaalse täitmiskava kinnitamist hakkas ta ilmutama kursustel osalemise osas ebakindlust, väites kord, et ta soovib riigikeele kursustel osaleda ning seejärel jälle, et ta ei soovi osaleda. Kuna kaebuse esitaja ei jäänud endale lõpuni kindlaks ega esitanud ka kirjalikku pöördumist, et ta riigikeele kursustelt ära võetaks ning jättis vaidlustamata individuaalse täitmiskava riigikeele kursustele määramise osas, siis oli kehtiv individuaalne täitmiskava talle täitmiseks kohustuslik.

Riigikeele kursustel osalejate arvust ei sõltu kaebuse esitaja inspektor-kontaktisiku töötasu ega ka juhtkonna hinnang, kaebuse esitaja sellesisuline väide on väär. Riigikeele kursustel osalemise aeg ei saa jääda kinnipeetava otsustada, sest sellisel juhul ei pruugi vanglal olla võimekust riigikeele kursuste läbiviimiseks. Nimelt sätestab VangS § 34 lg 4 teine lause, et kui eesti keele õpe ei toimu käesoleva seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu raames, korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus. Olukorras, kus vanglal puudub info, millal ja milliste riigikeele taseme kursuste järgi on reaalne vajadus, ei saa ka vangla riigikeele õpet efektiivselt korraldada.

Seega nähtub eeltoodust, et kuna vangla on näinud kaebuse esitajale ühe vangistuse täideviimise eesmärgina ette tema õppimise riigikeele kursustel ning kaebuse esitaja ei ole seda vaidlustanud, siis oli ta 16.09.2013 kohustatud minema riigikeele kursustele ka vaatamata sellele, et ta sel ajal enam riigikeelt õppida ei soovinud. Jättes riigikeele kursustele minemata, pani kaebuse esitaja toime distsipliinirikkumise, mille eest oli distsiplinaarkaristuse määramine põhjendatud ning kaebuse esitaja väide, et tema 25.09.2012 kirjalik nõusolek on antud kutsehariduse omandamise, mitte riigikeele kursustel osalemise kohta ning antud seetõttu, et sotsiaalosakonna töötaja oli talle eelnevalt rääkinud kutsehariduse omandamise võimalustest, on väär. Tallinna Vangla riigikeele õppe korraldaja Reet Maigre 22.01.2014 e-kirjast nähtub, et G.B. andis talle 25.09.2012 nõusoleku selle kohta, et ta on nõus minema riigikeele kursustele. Kuna kaebuse esitaja andis nõusoleku pärast seda, kui nad olid riigikeele õppe korraldajaga rääkinud riigikeele erinevate tasemete õppimisvõimalustest ning et riigikeele õppe korraldaja ei selgitanud kinnipeetavatele kutsehariduse omandamisega seonduvat, siis ei saanud kaebuse esitajal tekkida ka veendumust, et antav nõusolek puudutab just kutsehariduse omandamist. Kaebuse esitaja, keeldudes minemast riigikeele kursustele, kuigi selline kohustus tulenes talle kehtivast individuaalsest täitmiskavast, rikkus selliselt kodukorra punktist 17.2 tulenevat kohustust. Arvestades, et kaebuse esitaja ei olnud vaidlustanud individuaalsest täitmiskavast tulenevat riigikeele kursustel osalemise kohustust, siis oli tegemist tema jaoks kehtiva kohustusega ning selle täitmata jätmisel oli tema tegevus süüline.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, hinnanud poolte väiteid ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada.

9. Vaidlustatud käskkirjaga karistati kaebajat Tallinna Vangla kodukorra p 17.2 rikkumise eest, mis seisnes selles, et kaebaja keeldus 16.09.2013 eesti keele õppesse minemast. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajal oli kohustus eesti keelt õppima minna, kui see oli tema ITK-s ette nähtud, ning kas tema keeldumine õppesse minemast oli distsiplinaarkorras karistatav.

10. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (RKHKo nr 3-3-1-51-11, p 10). Tallinna Vangla kodukorra p 17.2 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud kohusetundlikult töötama, õppima ja osalema muudes taasühiskonnastavates tegevustes. Kodukorra p 17.3.1 kohaselt suunab vangla kinnipeetavad haridust omandama ja riigikeelt õppima vastavalt ITK-le ja tagab koolikohustuslastele võimalused põhihariduse omandamiseks. Justiitsministri 14.05.2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (juhend) § 1 lg 1 kohaselt on ITK kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. VangS § 34 lg 4 järgi antakse kinnipeetavale, kes ei valda eesti keelt, tema soovil võimalus eesti keele õppimiseks. Vangistusseaduse kohaselt on riigikeele õpe vabatahtlik. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et ITK vaidlustamine on võimalik osas, millel on regulatiivne toime (03.09.2013 määrus haldusasjas nr 3-13-1195, p 10). Riigikohus on pidanud võimalikuks ITK vaidlustamist näiteks üldkeskhariduse omandamise osas (RKHKo nr 3-3-1-31- 12, p 12), kuna VangS § 35 lg-st 2 tuleneb, et kui kinnipeetava ITK-s puudub märge üldkeskhariduse omandamise jätkamise kohta, ei ole kinnipeetaval võimalik jätkata õpinguid üldkeskhariduse võimaldamiseks. Vangistusseadusest ei tulene, et eesti keele õppimise võimaldamise eelduseks oleks ITK-s vastava märke olemasolu. Kui eesti keele õpe ei toimu põhi-, üldkeskvõi kutsehariduse raames, korraldab keeleõpet vangla. Kohus leiab, et kuna eesti keele õpe on vabatahtlik, ei saa ka ITK alusel kinnipeetavale panna kohustust eesti keelt õppida. Kohtu hinnangul ei ole ITK see osa, millega määratakse kindlaks riigikeele õpe täitmisperioodil (tase, läbiviija, aeg) regulatiivse mõjuga ega vaidlustatav. Pigem on tegemist eesmärgipüstitusega, mis ühtlasi võimaldab vanglal planeerida keeleõppe ja muude tegevuste toimumise aega ning gruppide arvu ja suurust. ITK nimetatud osa sõltub ka kinnipeetava arengust ning vastavalt VangS § 16 lg-le 3 täitmiskava muudetakse või täiendatakse vastavalt kinnipeetava arengule.

11. Kaebaja rõhutab, et ta ei andnud nõusolekut minna riigikeelt õppima ja antud juhul on keeleõpe vabatahtlik. Vangla seevastu väidab, et kaebaja andis 25.09.2012 nõusoleku eesti keelt õppima minna (tl 24) ning kuna nõusolek anti pärast riigikeele õppe korraldajaga toimunud vestlust, ei saanud kaebajal tekkida arusaamatust selle osas, mille õppimiseks ta nõusoleku andis. Kaebaja ITK koopiast nähtub, et kaebaja on ITK-le oma allkirja andnud, sinna aga vene keeles märkinud -„ei nõustu“ (tl 20 pöördel). Menetlusosaliste toodud väidetest lähtudes võib pidada usutavaks, et kaebaja andis enne ITK koostamist põhimõtteliselt nõusoleku õppida ka eesti keelt, hiljem aga väljendas ta korduvalt ja selgelt vastupidist tahet.

Selline tahe ei ole kohtule nähtuvalt jäänud vanglale teadmata ja vangla sai selle tahteavaldusega arvestada ning tal ka tuli sellega arvestada. Kohus märgib, et ei vangistusseadusest ega Justiitsministri juhendist ei tulene, et ITK kinnitamise eelduseks oleks kinnipeetava nõusolek. ITK koostamisel võib arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid (juhendi § 5 lg 6) ning seda tuleb kinnipeetavaga arutada (VangS § 16 lg 2), kuid eelkõige koostatakse ITK kinnipeetava riskihindamise tulemuste ja muu kinnipeetavat puudutava materjali või teabe alusel (juhendi § 5 lg 1).

Juhendi § 1 lg 3 p 10 kohaselt märgitakse ITK-sse kinnipeetava allkiri tutvumise kohta ja kuupäev. Juhendi § 6 lg 2 sätestab, et täitmiskava tutvustatakse kinnipeetavale ning et kinnipeetav kinnitab täitmiskavaga tutvumist allkirjaga. Seega kinnitab kinnipeetava poolt ITK allkirjastamine üksnes seda, et kinnipeetav on ITK-ga tutvunud, mitte seda, kas ta on ITK-ga nõus. Sellest järeldub, et ITK täitmise eelduseks ei ole kinnipeetava nõusolek. Kohus ei nõustu eelnevast tulenevalt vangla seisukohaga, et kui vangla on vastava kohtlemisabinõu näinud ette kinnipeetava ITK-s, kaebaja ei ole esitanud kirjalikku pöördumist riigikeele kursustelt „maha võtmiseks“ ega ka vaidlustanud ITK-d riigikeele kursustele määramise osas, siis on keeleõpe talle kohustuslik.

Kuivõrd eesti keele õpe oli kaebajale vabatahtlik ja eesti keele õppe vabatahtlikkuse tagab ka seadus, siis isegi juhul, kui kaebaja avaldas enne ITK kinnitamist nõusolekut riigikeelt õppida ning sellest lähtuvalt pandi see ka ITK-sse kirja, ei tulene kusagilt kinnipeetavale kohustust täita ITK regulatiivset mõju mitteomavaid osi. Eesti keele õppe vabatahtlikkust ei saaks muuta kohustuslikuks läbi ITK, vastupidiselt kaotaks seadusega tagatud eesti keele õppe vabatahtlikkus oma mõtte. Vastavalt juhendi § 7 lg-le 4 vastutab ITK-s planeeritud tegevuste täitmise eest inspektorkontaktisik.

Kaebaja väljendas enne õppetundide algust selgelt, et ei soovi minna riigikeelt õppima. Seda on märgitud nii 16.09.2013 ettekandes 2701 (tl 22) kui ka 16.10.2013 käskkirjas (tl

21). Iseenesest ei ole oluline, kas kaebaja väljendas oma seisukohta suuliselt või kirjalikult. Samuti ei saa kaebajalt eeldada, et ta oleks pidanud vaidlustama ITK selle riigikeele kursustele määramise osas, kuna kaebajale ei olnud arusaadav, et ITK võiks olla (osaliselt) vaidlustatav ja et sellega tutvumine tähendab juba selle kinnitamist ehk keeleõppega nõustumist tema poolt; pealegi on sellel ka kaebaja märkus mittenõustumise kohta. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ka selles, et ITK-l ei ole vaidlustamisviidet ning millestki ei nähtu, et kaebaja pidi olema teadlik selle vaidlustamise vajadusest või vaidlustamise õigusest selle koostamisel või siis hilisemalt.

Kaebaja väidab, et keegi vanglaametnikest ei öelnud talle, et ITK-ga mittenõustumisest arvates oleks võimalik ja vajalik seda vaidlustada ja kuigi vastustaja märgib, et siiski e-kirjast nähtuvat, et sellisest võimalusest kaebajat teavitati, ei saa kohus sellega arvestada, kuivõrd sellised väited on esitatud tagantjärgi ja kindlamaid aegu ei saaks kontrollida. Sellel ei ole kohtu arvates siiski enam ka määravat tähtsust, kuivõrd tõendatud on, et kaebaja on ITK-le alla kirjutamisel väljendanud sellega mittenõustumist, seega oli vanglal võimalus ja vajadus välja selgitada kaebaja tegelik tahe ja võimalused ITK-d ellu viia.

ITK –le allakirjutamisel ei ole sellele dokumendile kantud märget, et kaebajale on selgitatud, et ITK-d on võimalik (osaliselt) vaidlustada, kuigi tekkis olukord, et kaebaja ITK-ga ei nõustunud. Kohtu hinnangul ei ole ITK osa, millega määrati kindlaks kaebaja keeleõppe toimumine, regulatiivse toimega ega vaidlustatav ja selle tõttu on vangla vastav etteheide kaebajale ainetu. Üheselt nähtub aga see, et vaatamata, mida kaebaja hiljem jättis tegemata, oli vanglale teada, et kaebaja tahtes ja ITK-s märgitus tekkis vastuolu või vähemalt ebaselgus, seega oli vanglal võimalus ja kohustus see vastuolu koheselt kõrvaldada, mitte aga jääda ootama veel eraldi mingi iseseisva vaidlustuse algatamist või lülitada kaebaja ikkagi kooli minejate nimekirja.

Kohtule ei nähtu, et kaebaja tahe ei saanud vastustajale teatavaks või kui vastustajale jäi midagi ebaselgeks, et vastustajal puudus võimalus andmeid täpsustada. Vastustaja lisaselgitusest saab järeldada, et nimekirjast väljaarvamine oli võimalik, kui kaebaja keeldus kursustele minemast, siis ta lülitati nimekirjast välja 20.09.13.a. ja tal ei tule midagi muud enam teha. Seega ei ole asjakohane väita, et kursuste nimekirjast väljaarvamine oli võimalik läbi ITK vaidlustamise, kuivõrd vastustaja arvas kaebaja nimekirjast välja ilma ITK vaidlustamiseta.

Ühtlasi nähtub, et kui kaebaja keeldumise alusel oli võimalik ta nimekirjast välja arvata arvates 20.09.13.a., siis on vangla sisuliselt ka ise tunnistanud, et kaebaja ei pea riigikeelt õppima, mis tähendab, et kaebaja riigikeele õppe vabatahtlikkus on antud küsimuses oluline. Kui kaebajale saanuks ette heita vangistuse täideviimise eesmärkidele suunatud tegevuste nurjamist, siis ei oleks saanud vangla niisama oma nõuetest loobuda, kuna kaebaja keeleõpet ei soovi. Vangistuse täideviimise eesmärkide osas on kaebaja märkinud, et ta oli huvitatud erinevatest võimetekohastest tegevustest, kuid kohtule nähtub, et neid ei ole arutatud või vähemalt ITK-sse lülitatud.

Asjaoluga, et vangla ei saa efektiivselt korraldada riigikeele õpet, kui vanglal ei ole infot, millal ja milliste riigikeele taseme kursuste järele on reaalne vajadus, ei saa õigustada kaebaja sundimist tema tahte vastaselt riigikeelt õppima juhtudel, kui selline õpe on vabatahtlik ega selgitada, mille eest kaebajat karistati. Isegi kui õppe toimumine ja õpperühmad tuleb pikemat aega ette planeerida, ei ole vangla selgitanud, miks ei olnud pärast ITK-le allakirjutamist (15.11.2012) enam võimalik keeleõppes mingisuguseid ümberkorraldusi teha, kui eesti keele kursused algasid kaebaja jaoks alles 10 kuud pärast ITK kinnitamist ja vanglale oli teatatud kaebaja poolt, et ta ei soovi siiski eesti keelt õppima asuda.

Kui kaebaja oli teinud teatavaks, et ta eesti keele õppimisest keeldub, siis ei nähtu vastustaja tegevusest, kuidas ja millisest ajast pidi kaebaja aimama, et kui ta eesti keelt õppima ei lähe, saabuvad tema suhtes tagajärjed, sj karistamine distsiplinaarkorras. Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja seda ka ITK-sse kohtlemisnõuete määramisel saab toimuda läbi muude tegevuste, kui keele õppimiseks kaebaja nõusolekut ei anna.

12. Kohus on seisukohal, et kuna kaebajale ei tulenenud ei seadusest ega ITK-st kohustust eesti keelt õppima minna (keele õppimise vabatahtlikkus), siis ei olnud alust vanglal teda kodukorra p 17.2 rikkumise eest karistada. Kinnipeetavat ei saa karistada selle eest, et ta kohusetundlikult ei õpi, kui tal ei olegi eesti keele õppimise kohustust ning ta ei ole vabatahtlikult õppimist alustanud. Muude kohustuste täitmata jätmist kaebajale ette ei ole heidetud.

13. 27.11.2013 vaideotsuses nr 5-15-/13/33757-4 viitab vastustaja muuhulgas ka VangS § 67 p-le 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtule nähtub, et vaidlustaud käskkirjas ja ka vaideotsuses ei ole piisava selgusega nimetatud ära süütegu, mistõttu kaebajale ei ole selgitatud, milles seisnes korraldus, millele kaebaja väidetavalt ei allunud. Ettekandes 2701 on märgitud, et 16.09.2013 kella 09.00 paiku keeldus IV üksuse kinnipeetav G.B. kambrist nr 39 „minemast eesti keelde“ ja kaebaja esitas oma seletused, nii nagu ta oskas. Kohus jääb seisukohale, et distsiplinaarkorras saab isikut karistada konkreetse teo eest ja üksnes süülise rikkumise eest (VangS § 63 lg 1). Arvestades sellega, et keeleõpe ei ole kohustuslik, ei saa pidada kaebaja poolt süüliseks tegevuseks keeldumist keeleõppesse minemast ning kaebaja suhtes oli võimalik individuaalses täitmiskavas näha ette muid ühiskonnastavaid tegevusi vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kaebajale ei pidanud olema arusaadav, et ta paneb toime distsipliinirikkumise, kui tema teada oli keeleõpe vabatahtlik ning ka enne õppe algust oli ta teatanud, et ei soovi riigikeelt õppida. Vanglale oli peale ITK koostamist 15.11.12 teada, et kaebaja ITK-ga ei nõustu ja ta on seda järgnevalt kinnitanud vestluses ametnikuga, mida tunnistab ka vangla. Kaebajale ei ole süüks pandud muude ITK ülesannete täitmata jätmist (ITK-s on ka muid tegevusi; tlk 19-20 pöördel).

14. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus leiab arvestades vastustaja täpsustavaid seisukohti, et käesolevalt ei olnud alust kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. Kuna vanglal puudus alus kaebajat distsiplinaarkorras karistada, ei vasta vaidlustatud käskkiri HMS § 54 nõuetele. Seega tuleb 16.10.2013 käskkiri nr 1525-d tühistada.

15. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, tuleb menetluskulud kanda vastustajal. Kaebaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Kohus vabastas kaebaja 20.12.2013 määrusega kaebuselt 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna kohus rahuldab kaebuse täies ulatuses, tuleb Tallinna Vanglalt mõista riigituludesse kogu riigilõiv, millest kaebaja vabastati, s.o 15 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik