3-14-4/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-4

Otsuse kuupäev

30. aprill 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

OÜ

Pritia

kaebus

Põllumajanduse

Registrite

ja

Informatsiooni Ameti 13. septembri 2013 otsuse nr 13-

6/1633 osaliseks tühistamiseks.

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – OÜ Pritia

Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

1. Jätta OÜ Pritia kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 30. mail 2014. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 23. jaanuari 2009 otsusega nr 1-

3.13-7/39 (tl 66) määrati OÜ-le Pritia (taotluse viitenr 310008840362) Põllumajandusministri 12.

märtsi

2008

määruse

nr

“Maapiirkonnas

majandustegevuse

mitmekesistamise

investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord”

(määrus nr 20), alusel toetus summas 1 553 795 krooni (99 305,60 eurot) Kadaka külalistemaja

ehitamiseks.

25. aprillil 2013 viis PRIA läbi järelkontrolli, mille käigus tuvastas, et kaebaja on 6. juunil 2011

sõlminud kinnisasja rendilepingu, millega anti kinnistu, mille oluliseks osaks on Kadaka

Puhkemaja, rendile Maria Härmasele. Hiljem on lepingu tähtaega pikendatud 5. juunini 2013.

13. septembri 2013 otsusega nr 13-6/1633 (tl 9-10) otsustas PRIA nõuda OÜ-le Pritia makstud

toetuse tagasi 39 722,24 euro ulatuses (p 1), kohustas kaebajat võtma Kadaka puhkemaja

ülejäänud järelevalveperioodil sihipärasesse kasutusse (p 2) ja kohustas kaebajat tasuma intressi

toetuse tagastamata jätmise korral (p-d 3 ja 4).

16. oktoobril 2013 esitas kaebaja vaide PRIA 13. septembri 2013 otsuse nr 13-6/1633 punktide nr

1, 3 ja 4 kehtetuks tunnistamiseks.

PRIA 22. novembri 2013 vaideotsusega nr 13-4/324 (tl 12-13) jäeti Pritia vaie rahuldamata.

Kaebaja sai vaideotsuse kätte 3. detsembril 2013 (tl 67)

2. 2. jaanuaril 2014 saabus Tartu Halduskohtusse OÜ Pritia kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti (PRIA) 13. septembri 2013 otsuse nr 13-6/1633 osaliseks, s.o otsuse

resolutsiooni punktide 1, 3, ja 4 tühistamiseks. 6. jaanuari 2014 määrusega võttis kohus OÜ Pritia

tühistamiskaebuse menetlusse.

Kaebuse põhjendused

3. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus toetuse tagasinõudmise kohta on õigusvastane ja

tuleb tühistada.

Kaevatav otsus ja vaideotsus ei ole vastavuses õiguse põhimõtetega, sh proportsionaalsuse

põhimõttega. Otsused ei ole selgelt formuleeritud ega piisava põhjalikkusega õiguslikult ja

faktiliselt motiveeritud. Otsusest toetuse tagasi nõudmise kohta ei ole võimalik üheselt aru saada

missugustele tuvastatud faktidele tuginevalt on PRIA jõudnud järeldusele, et OÜ Pritia poolt

osutatav teenus ei ole majutusteenus, vaid eluruumi üürile andmise teenus.

Kaebaja selgitusel sõlmiti rendileping seetõttu, et M. Härmasel oli huvi kasutada

investeeringuobjekti tihedamalt, kuid OÜ-l Pritia ei olnud võimalik tagada, et külalistemaja on

alati vaba juhul, kui M. Härmas seda kasutada soovib. OÜ Pritia ei soovinud hea kliendi

kaotamisega riskida, sest kokkuleppe mittesaavutamisel oleks klient tõenäoliselt leidnud mõne

muu puhkekoha.

Vaidlusaluse rendilepingu näol oli tegemist puhkemaja kliendi kasutusse andmise lepinguga ning

miski selles ei viita eluruumi üürilepingule. Otsusest ei ole võimalik välja lugeda missugust

konkreetset kohustust on kaebaja rikkunud kui sõnastas lepingu pealkirja „Kinnisasja

rendilepinguks“. Poolt tegelik tahe oli suunatud majutusteenuse osutamisele, kuid see tahe sai

vormistatud kinnisasja rendilepinguna. VÕS § 29 lg 1 tõlgendamisreeglitest lähtuvalt tuleb

arvestada poolte tegelikku tahet ning lugeda leping majutusteenuse osutamisele suunatuks.

Nimetatut kinnitavad OÜ Pritia majandusaasta aruanded aastate 2011 ja 2012 kohta, milles on

vastavasisulise teenuse osutamine välja toodud.

Täiendavalt on OÜ Pritia seisukohal, et turismiseaduse § 17 lg-s 3 nimetatud juhtumid, mida ei

peeta majutusteenuse osutamiseks, omavad eelkõige võla- ja maksuõiguslikku tähendust ning ei

ole kohased hindamaks ammendavalt ja absoluutselt osutatava teenuse olemust ja sisu.

Määruse nr 20 § 14 lg 2 p 2 kohaselt tuleb saadud toetusraha mittesihipärase kasutamise korral

tagasi maksta. Otsusest ei nähtu milles seisneb toetusraha mittesihipärane kasutamine.

Toetusrahaga on ehitatud Kadaka Puhkemaja, millel on majutusasutusena majandustegevuse

registris

kehtiv

registreering

ning

puhkemajahoone

vastab

täielikult

Majandus-

ja

kommunikatsiooniministri 23. mai 2012 määruses nr 43 toodud majutusasutusele kehtestatud

nõuetele. Kõnealuse investeeringutoetuse eesmärgiks on muu hulgas parandada tööhõivet

maapiirkonnas ning ka selle kohustuse on OÜ PRITIA kogu järelevalveperioodil täitnud.

Kaevatav otsus on ilmselgelt vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

Kaebaja osutab veel, et juhul, kui antud perioodil ei oleks õnnestunud saada majandustegevusest

mitte mingisugust tulu, siis oleks kaebaja rahaliste vahendite nappuse tõttu pidanud oma tegevuse

ilmselt lõpetama. Seeläbi oleks võinud tekkida olukord, et toetusraha kaasabil ehitatud puhkemaja

oleks läinud turismialasest kasutusest üldse välja. Seega juhul, kui leiab tuvastamist, et OÜ Pritia

on toetusraha tahtmatult mittesihipäraselt kasutanud, võiks kõne alla tulla järelevalveperioodi

pikendamine, mitte aga toetuse tagasinõudmine.

Vastustaja vastuväited

4. PRIA kaebusega ei nõustu ja palub selle rahuldamata jätta.

Kaebaja äriplaani kohaselt oli projekti eesmärgiks laiendada ettevõtte poolt pakutavate teenuste

valikut ja mitmekesistada maakonna majandustegevust turismi arendamise kaudu. Ehitatavas 10

ööbimiskohaga külalistemajas kavandati täiendavalt talveperioodil uisutamise ja suusatamise

võimaluse ning kevadel võimaluse linnuvaatluse ja harrastusfotograafiaga tegelemiseks, loomist.

Investeering on teostatud.

Sihipärane kasutus tähendab investeeringuobjekti kasutust vastavalt äriplaanile. Oluline ei ole

mitte ainult investeeringu teostamine (külalistemaja või puhkemaja valmisehitamine), vaid ka

selle

sihipärane

kasutus

järelevalveperioodil.

Kui

investeeringuobjekti

ei

kasutata

järelevalveperioodil sihipäraselt, nõutakse väljamakstud toetus kas täielikult või osaliselt tagasi.

Toetus 99 305,60 eurot maksti välja 21. juulil 2009. Seega kestab järelevalveperiood

investeeringuobjekti sihipärase kasutamise üle kuni 21. juulini 2014.

Kaebajalt nõutakse toetus tagasi proportsionaalselt investeeringuobjekti mittesihipärase kasutuse

ajaga (rendilepingu alusel kasutus 6. juunist 2011 kuni 5. juunini 2013 s.o kaks aastat,

väljamakstud toetussumma 99 305,60 eurot : 5 aastat = 19 861,12 eurot, 2 aasta toetussumma

kokku 39 722,24 eurot).

Määruse nr 20 raames antakse toetust turismiseaduses (TurS) nimetatud majutusettevõtetele, kuid

välistatakse § 17 lg-te 8, 9 ja 11 ettevõtted (st toetust ei anta kodumajutuse, külaliskorteri jms

otstarvel). Käesoleval juhul on toetuse saaja sõlminud sisuliselt üürilepingu M. Härmasega, mida

ei saa pidada majutusteenuse osutamiseks vastavalt Turismiseaduse § 17 lg 3 punktile 2 ning

sellist kasutust ei saa lugeda investeeringuobjekti sihipäraseks kasutamiseks vastavalt äriplaanile

ja turismiseadusele. Majandusaasta aruandeid ei saa pidada tõendiks selle kohta, et

investeeringuobjekti tõepoolest ka vastavalt äriplaanile kasutatud on kui muud tõendid selle kohta

puuduvad.

Toetuse saaja peab järelevalveperioodil ise (ettevõtjana) kasutama investeeringuobjekti

sihipäraselt s.o otstarbel, milleks ta toetust taotles ja ka vastutama selle abil rajatud

investeeringuobjekti sihipärase kasutamise eest, mitte aga andma seda kolmandate isikute

kasutusse äriplaanis sätestatud eesmärgil.

Kui M. Härmas oli külastaja, siis vastavalt TurS § 24 lõikele 1 tulnuks ta registreerida

majutusettevõttes külastajakaardi alusel. Kõikide eeltoodud asjaolude alusel saab jääda

ainuvõimalikule seisukohale, et tegemist pole mitte turismiteenuse osutamisega, vaid lihtsalt

kinnisvara rentimisega (kui sellist tehingut üldse toimus). Juhul kui toetuse saaja kavandas oma

tegevuses muudatusi, tulnuks selleks eelnevalt saada PRIA nõusolek (määruse nr 20 § 13 lg 2 p 1

ja 2). Toetuse saaja ei ole PRIAt muudatustest investeeringuobjekti kasutuses teavitanud.

Järelevalveperioodi investeeringuobjekti sihipärase kasutamise üle ei ole võimalik pikendada, sest

tegemist ei ole PRIA enda poolt määratud tähtajaga. Kui toetuse saaja kasutab ülejäänud aja

järelevalveperioodist investeeringuobjekti sihipäraselt, siis selles osas PRIA toetust tagasi ei nõua.

Ka ei ole PRIA rikkumise kindlakstegemisel ja toetuse osalisel tagasinõudmisel kohustatud

ootama järelevalveperioodi lõpuni, kuna rikkumine on tuvastatud.

Kohtu seisukoht

5. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajale määrati Põllumajandusministri 12. märtsi 2008 määruse

nr 20 “Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded,

toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” (määrus nr 20), alusel toetus Kadaka

külalistemaja ehitamiseks.

Menetlusosalised on erinevatel seisukohtadel selles, kas 25. aprillil 2013 kaebaja juures läbiviidud

järelkontrolli

käigus

tuvastatud

asjaolud

annavad

aluse

nimetatud

toetuse

osaliseks

tagasinõudmiseks.

6. Vastavalt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 99 lg-le

1 kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda

ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi

nõukogu määrustes (EÜ) nr 73/2009, (EÜ) nr 1234/2007 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes

Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

Toodud sättega on seadusandja loonud siseriiklikus õiguses aluse toetusraha tagasinõudmiseks

kooskõlas nõukogu määruse nr 1290/2005 art 33 lg-ga 2 liikmesriigile pandud kohustusega.

ELÜPS § 99 lg-st 1 tulenevalt ei ole vastustajal olukorras, kus on tuvastatud toetusraha

mittesihipärane

kasutamine,

kaalutlusõigust

toetusõiguse

tagasinõudmisel.

Toetusraha

tagasinõudmine on vastustaja kohustus. Toetusraha on võimalik osaliselt tagasi nõuda juhul, kui

ilmneb, et mittesihipäraselt on kasutatud osa toetusrahast ning erisätetest ei tulene toetusraha täies

ulatuses tagasinõudmise kohustust. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited selle kohta, et

investeeringuobjekti rendilepingu alusel kasutamata jätmine oleks võinud tingida kaebaja tegevuse

lõpetamise või, et rikkumise ilmnemisel võiks kõne alla tulla järelevalve perioodi pikendamine,

mitte toetuse tagasinõudmine.

7. Kaebajale määruse nr 20 alusel toetuse maksmisega tekkis Pritia OÜ-l vastavalt määruse nr 20

§ 14 lg 5 p 1 kohustus säilitada investeeringuobjekti ja kasutada seda sihipäraselt vähemalt viie

aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Määruse nr 20 § 14 lg 5 p-st

tulenev kohustus on kooskõlas nõukogu määruse nr 1698/2005 art 72 lg-s 1 sätestatud liikmesriigi

kohustusega tagada, et investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite

eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust.

Eeltoodu alusel ning silmas pidades kaebajale toetuse maksmise otsuse tegemise ja toetusraha

väljamaksmise aega on kohus seisukohal, et nii täiendava kontrolli teostamise ajal, kui

vaidlustatud otsuse tegemise ajal (s.o 13. septembril 2013) ei olnud viieaastane nõutava sihipärase

kasutuse periood veel lõppenud. Seega oli PRIA asjakohase asutusena õigustatud ja kohustatud

kontrolli läbiviimiseks ja toetusraha mittesihipärase kasutamise ilmnemisel ka toetusraha

tagasinõudmise otsuse tegemiseks. Vastavalt on kaebajal kohustus mittesihipäraselt kasutatud

toetusraha tagasi maksta (määruse nr § 14 lg 5 p 2).

8. Kohus ei nõustu siinjuures kaebaja seisukohaga, et määrus nr 20 on vastuolus põhiseadusega,

kuna määruse andmise aluseks olevatest ELÜPS sätetest ei tulene volitust sätestada ja kehtestada

toetuse tagasinõudmise aluseid ja korda.

Kohus osutab, et toetusraha tagasinõudmise alus (toetusraha mittesihipärane kasutamine) ja kord

on sätestatud ELÜPS §-s 99. Lisaks on kaebaja 7. märtsi 2014 seisukoht ekslik määruse

kehtestamise aluseks olevate normide osas. Määrus nr 20 on antud ELÜPS § 58 lg 5, § 59 lg 5, §

60 lg 4 ja § 621 lg 2 alusel. Kohtu hinnangul on nimetatud sätetes põllumajandusministrile toetuse

kohta täpsemate nõuete kehtestamiseks antud volitused piisava konkreetsuseastmega, et välistada

kahtlused selles, kas seadusandja soovis anda põllumajandusministrile volituse määruses nr 20

sätestatud regulatsiooni kehtestamiseks.

9. Eelkõige on poolte vahel vaidlus selles, kas investeeringuobjekti andmisel ühe isiku kasutusse

6. juunist 2011 kuni 5. juunini 2013 oli täidetud investeeringuobjekti sihipärase kasutuse kohustus.

Määruse nr 20 seletuskirja kohaselt on kaebajale määratud toetuse eesmärgiks muu hulgas

põllumajandustootjate tegevuse mitmekesistamine ja mikroettevõtluse arendamine.

Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et toetuse kasutamise sihipärasuse hindamisel tuleb arvesse

võtta nii seda, kas toetusraha on kasutatud taotluses näidatud investeeringuobjektil, kui ka seda,

kas taotleja on viieaastase kontrollperioodi jooksul jätkanud investeeringuobjektil majandus-

tegevusega, mille edendamiseks talle toetus määrati.

10. Käesoleval juhul on kaebaja taotlenud toetust turismi arendamiseks ettevõtte poolt pakutavate

teenuste valiku laiendamisel Kadaka külalistemaja ehitamise kaudu (tl 60). Vastavalt on määratud

kaebajale toetus Kadaka üksikelamu projekti, Kadaka külalistemaja ehitamise ja eskiisprojekti

nõustamise ja koostamise tarbeks.

Turismiseaduse (TurS) § 18 lg 4 järgi külalistemaja on toitlustusteenust pakkuv vähemalt viie

majutusruumiga majutusettevõte. Kohtu hinnangul on põhjendatud kaebaja tegevuse sihipärasuse

hindamisel lähtuda TurS §-s 18 antud majutusettevõtete liikide määratlustest, sest kaebaja on

toetust taotledes ise määratlenud end turismivaldkonnas tegutsevana ning kehtivas õiguses ei ole

sätestatud teisi kriteeriume vastava majandustegevuse liigitamiseks. Ka määruse nr 20 §-s 3

toetatavate tegevuste piiritlemisel mittetoetatavatest tegevustest tuginetakse TurS sätetele.

Seega võttis kaebaja toetusraha saamisega kohustuse ettevõtjana pidada Kadaka külalistemaja viie

aasta jooksul toetuse saamisest pakkudes külalistemajana tegutsevale majutusettevõttele

iseloomulikke teenuseid.

11. Kaebaja väitel täitis OÜ Pritia majutusteenuse osutamise kohustust M. Härmasega

vaidlusaluseks perioodiks sõlmitud rendilepingu kaudu, s.t M. Härmas oli nimetatud ajal

ainuisikuliselt majutusteenuse saaja, tagades kaebajale püsiva tulu.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

12. Kaebaja väidetest ja M. Härmasega sõlmitud rendilepingust (tl 58) nähtub, et lepingu

sõlmimisega loobus kaebaja kinnistu, millel asub Kadaka külalistemaja, otsesest valdusest ning M.

Härmas sai kinnistu ja koos sellega külalistemaja kasutamise ainuõiguse. Seega hiljemalt

vaidlusaluse lepingu sõlmimisega lõpetas kaebaja faktiliselt toetustaotluses nimetatud

majutusteenuse osutamise.

Vastavalt TurS § 17 lg-le 2 on majutusteenus ööbimisvõimaluse ning sellega kaasneva kauba või

teenuse müügiks pakkumine ja müük. Majutusteenuse mõistest ilmneb, et majutusteenus on

teenuse osutamisel kasutatavate ruumide lühiajaline kasutusse andmine. Tavapäraselt kaasneb

sellega hoolitsemine kasutusse antavate ruumide (s.h magamisasemete) korrasoleku eest. Kohus

nõustub vaidlustatud otsuses väljendatud PRIA seisukohaga, et M. Härmasega kasutuslepingu

sõlmimisel üheaastaseks perioodiks ja selle pikendamisel veel aasta võrra, on kaebaja ja M.

Härmase vahel kujunenud võlasuhtel pigem üüri- või rendisuhte tunnused. Kaebaja kohustused

kinnistu ja sellel asuva ehitise omanikuna piirduvad kinnistu otsese valduse üleandmisega M.

Härmasele ega ole seotud külalistemaja igapäevase korrashoiu või lisateenuste pakkumisega.

Toetuse kasutamisel valminud külalistemaja M. Härmase kasutusse andmise tõttu ei saanud

kaebaja pakkuda majutusteenust kolmandatele isikutele. Ka ei ole kaebaja isegi väitnud, et ta oleks

osutanud M. Härmasele toitlustusteenust või hoolitsenud külalistemaja ruumide korrasoleku eest.

Seega on vastustaja põhjendatult asunud seisukohale, et M. Härmasega sõlmitud lepingu kehtivuse

ajal ei täitnud kaebaja kohustustust külalistemajas majutusteenuse osutamiseks. Sellise järelduse

tegemisel ei ole määrav, kas külalistemaja M. Härmase kasutusse andmisel tekkinud suhteid

kvalifitseerida üüri- või rendisuhetena. Vastavalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebaja

ei ole saadud toetust vaidlusalusel perioodil sihipäraselt kasutanud.

Seega juhul, kui lugeda kaebaja väited külalistemaja M. Härmase kasutusse andmise asjaolude

kohta tõendatuks puuduks alus kaevatavas otsuses esitatud seisukohtade ümberhindamiseks.

13. 28. märtsi 2014 määruses selgitas kohus, et M. Härmase ja kaebaja juhatuse liikme M.

Mälksoo isikuandmete kontrollimisel selgus, et M. Härmasel ja M. Mälksool on ühised lapsed.

Seega on alust arvata, et M. Härmas on kaebaja lähikondne. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja

oleks teavitanud PRIAt sellest, et rendilepingu teiseks pooleks on kaebaja lähikondne. Samuti ei

ole kaebaja seda asjaolu avaldanud kohtumenetluses. Rendilepingu sõlmimine kaebaja

lähikondsega seab kahtluse alla kaebaja väite, et M. Härmasele majutusteenust osutati, seda eriti

olukorras, kus kaebaja väitel ei kajasta rendilepingu kirjalik dokument õigesti poolte tegelikku

tahet lepingu sõlmimisel.

14. Vaatamata 15. aprillil 2014 esitatud kaebaja selgitustele ja tõenditele on kohtul jätkuvalt

kahtlus, et M. Härmasega sõlmitud rendilepingul puudus tegelik majanduslik sisu.

Kaebaja selgitused külalistemaja kasutusse andmise asjaolude kohta ei ole veenvad. Külalistemaja

kasutamise eest väljastatud arvetel ja arvete tasumist tõendavatel kassa sissetuleku orderitel

puuduvad M. Härmase allkirjad. Igakuiselt enam kui viiesaja euro tasumist sularahas iseenesest ei

saa pidada füüsilise isiku poolt tavapäraseks. Ka kaebaja esitatud hoonestatud kinnistu

müügilepingust ilmneb, et M. Härmasele tasuti tema osa müügihinnast ülekandega pangakontole.

M. Härmase allkirjade puudumine välistab võimaluse veenduda, et M. Härmas tegelikult arved

tasus või, et arved kohtule väidetud viisil üldse tasuti.

Siiski ei ole käesoleva asja lahendamisel oluline välja selgitada kaebaja ja M. Härmase suhete

tegelik iseloom. Külalistemaja M. Härmase kasutusse andmisega investeeringuobjekti kasutamise

iseloomu olulise muutumise kohta PRIA teavitamata jätmine ja M. Härmase lähikondsuse fakti

avaldamata jätmine on oluline eelkõige seetõttu, et seab kahtluse alla kaebaja väidete tõeväärtuse

üldisemalt.

15. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et PRIA 13. septembri 2013 otsus nr 13-6/1633 on

õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.

Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega põhjendamiskohustuse rikkumise kohta. Otsusest nähtub

nii otsuse õiguslik alus, kui ka faktiline alus, s.o majutusteenuse osutamise lõppemine M.

Härmasega rendilepingu sõlmimise tõttu.

Kaebus jääb rahuldamata.

16. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

Kohtunik