3-13-70149/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 30.04.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70149 Haldusasi Ülle Miti (Mitt), Kaur Kivirähu (Kivirähk), Erik Vesti (Vest), Karli Lamboti (Lambot), Silver Meikari (Meikar) ja Tõnu Ploompuu ühine kaebus Tallinna linnaosade halduskogude koosseisude kinnitamise ja seal muudatuste tegemise komisjoni 06.11.2013 otsuse nr 24 osaliseks tühistamiseks (Pirita, Nõmme ja Kesklinna osas). Menetlusvorm Suuline menetlus. Menetlusosalised Kaebuse esitajad Ülle Mitt (viibis kohtuistungil), Kaur Kivirähk, Erik Vest (viibis kohtuistungil), Karli Lambot (viibis kohtuistungil), Silver Meikar ja Tõnu Ploompuu, nende ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus ning vastustaja Tallinna Linnavolikogu, volitatud esindajad Priit Lello ja Aljona Veresinina.

Resolutsioon

1. Jätta Ülle Miti, Kaur Kivirähu, Erik Vesti, Karli Lamboti, Silver Meikari ja Tõnu Ploompuu ühine kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

20.10.2013 toimusid Eesti Vabariigis kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Valimistel osalenud valimisliit Vaba Tallinna Kodanik (edaspidi VVTK) saavutas 4,01% häältest. VVTK kandidaadid said Pirital, Nõmmel ja Keskklinnas üle 5% häältest.

Tallinna linnaosade halduskogude koosseisude kinnitamise ja seal muudatuste tegemise komisjon (edaspidi THK) tegi 06.11.2013 otsuse nr 24, millega kinnitas 2013. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimiste järel Tallinna linnaosade halduskogude koosseisud ja asendusliikmed. Ülle Mitt, Kaur Kivirähk, Erik Vest, Karli Lambot, Silver Meikar ja Tõnu Ploompuu esitasid ühise kaebuse Tallinna Linnavolikogu vastu Tallinna linnaosade halduskogude koosseisude kinnitamise ja seal muudatuste tegemise komisjoni 06.11.2013 otsuse nr 24 osaliseks tühistamiseks, mis puudutab Pirita, Nõmme ja Kesklinna linnaosasid, jättes sellest välja volikogu liikmed.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitajad: Kaebajad leiavad, et Tallinna Linnavolikogu moodustatud komisjon on halduskogusid moodustades eiranud Tallinna põhimääruse (TPM) regulatsiooni ning selle kooskõlalise tõlgendamise vajadust põhimääruse enda sätete, Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) ning Euroopa Kohalike Omavalitsuste Hartaga (EKOH). Linnaosade halduskogudesse peaks lisaks linnavolikogu liikmetele saama kuuluda ka nende nimekirjade kandidaadid, keda kohalikud elanikud eelistasid, hoolimata nende ülelinnalistest valimistulemustest. Linnaosade halduskogud muutuvad vastasel juhul parteistunud ning kohalike inimeste soove ning esindamisvajadust mittearvestavateks funktsioonita üksusteks. Kaebajad märgivad, et TPM halduskogude määramise korda muudeti viimati 29.10.2009. 17.10.1999 jõustunud regulatsioon sätestas järgmist: Halduskogu moodustamisel lähtutakse /---/ järgmistest põhimõtetest:

1) halduskogusse kuuluvad antud linnaosast linnavolikogusse valitud isikud; 2) ülejäänud kohad halduskogus jaotatakse samas valimisringkonnas nimekirjas või üksikkandidaadina kandideerinud isikute vahel linnavolikogu asendusliikmete järjekorras. Juhul, kui nimekiri sai vastavas linnaosas (valimisringkonnas) kokku vähemalt 5% kehtivatest häältest, kuid nimekirjamandaatide jaotamisel ei osalenud, jaotatakse ülejäänud kohad halduskogus linnavolikogu asendusliikmete nimekirja alusel, mida on täiendatud linnaosas vähemalt 5% kehtivatest häältest saanud nimekirjade kandidaatidega ja linnaosas vähemalt 5% kehtivatest häältest saanud üksikkandidaatidega. 07.11.1996 jõustunud regulatsioon sätestas: Halduskogu moodustamisel lähtutakse /---/ järgmistest põhimõtetest:

1) halduskogusse kuuluvad antud linnaosast linnavolikogusse valitud isikud, nende loobumisel, samuti halduskogu liikmeks oleku tingimustele mittevastavuse korral järgmised samas valimisringkonnas antud kandidaatide nimekirjas kandideerinud isikud vastavalt personaalselt saadud häältele; 2) ülejäänud kohad halduskogus jaotatakse samas valimisringkonnas kandideerinud ja personaalselt enam hääli kogunud isikute vahel, sõltumata sellest, missuguses kandidaatide nimekirjas (või üksikkandidaadina) nad kandideerisid. Samas korras jaotatakse kohad halduskogus ka juhul, kui kandidaatide nimekiri, kelle kandidaadid osutusid valituks linnavolikogusse, ei oma antud valimisringkonnas kehtivatele nõuetele vastavat halduskogu liikme kandidaati.

Kaebajad rõhutavad, et nii 07.11.1996 kui ka 17.10.1999 jõustunud regulatsiooni puhul oli halduskogusse pääsemise võimalus ka neil kandidaatidel, kelle nimekiri linnavolikokku valituks ei osutunud. 1996. aasta regulatsiooni puhul jaotati linnavolikogu liikmetest „järele jäänud“ osa halduskogu kohtadest kandidaatide vahel vastavalt häälte arvule. 1999. aasta regulatsiooni puhul toodi põhimõtteliselt sisse täiendav nõue, et linnaosast volikogusse mittepääsenud nimekirja kandidaadid pääsevad halduskokku, kui nende nimekiri sai linnaosas 5 % häältest. 2009. aasta muudatused on kaebajate hinnangul segaselt tõlgendatavad.

Ühelt poolt võiks väita, et jaotamine „asendusliikmete järjekorras“ tähendab Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 69 lg 2 ja TPM § 25 mõttes justkui seda, et halduskogusse pääsevad lisaks linnavolikogu liikmetele ikkagi vaid ja ainult nende nimekirjade kandidaadid, kes kogusid ülelinnaliselt vähemalt 5 % häältest. Kaebajad märgivad, et mõistlikum tõlgendus on, et „asendusliikmete järjekorras“ tähendab seda, et halduskogude need liikmed, kes pole linnavolikogu liikmed, määratakse häälte saamise järjekorras, sõltumata sellest, millises nimekirjas nad kandideerisid.

KOVVS § 69 lg 3 mõttes tähendabki „asendusliikmete järjekord“ seda, et kandidaadid reastatakse häälte arvu järgi. Kaebajad möönavad, et TPM jätab ruumi tõlgendusvaidluseks, ent märgivad, et viimasena pakutud tõlgendusvariant võimaldaks TPM-i rakendada kooskõlaliselt nii TPM enda sätete, PS-i kui ka Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Hartaga. Järelikult tuleks TPM linnaosade halduskogusid (sh nende koosseise) puudutavaid sätteid tõlgendada TPM § 89 lg 1 ja 2 kooskõlaliselt ehk arvestades linnaosa halduskogu eesmärki olla just linnaosa kohalike huvide kaitsjaks.

Järelikult tuleb linnaosa halduskogu koosseisu vaadelda sama linnaosa valijate enamuse demokraatlikust tahtest lähtuvalt. TPM § 89 lõikest 1 tuleneb, et linnaosa halduskogu on loodud Tallinna erinevate piirkondade ja asumite huvide paremaks arvestamiseks omavalitsuse ülesannete teostamisel. TPM § 90 lg 1 sätestab, et linnaosa halduskogu liikmete arv on ühe võrra suurem kui kahekordne linnavolikogu mandaatide arv linnaosas. Kaebajate hinnangul ongi TPM § 90 lg 3 tulenev halduskogu kaheosalisus (linnavolikogu liikmed + ühe võrra suuremas arvus teised halduskogu liikmed) suunatud halduskogu siduvuse tagamiseks kohaliku kogukonnaga.

Kuivõrd regulatsiooni algusest peale on mitte linnavolikogu liikmeid olnud halduskogus ühe võrra rohkem kui linnavolikogu liikmeid ning kuna mitte linnavolikogu liikmed on halduskokku siiani pääsenud linnaosa (mitte linna) valimistulemustest sõltuvalt, on selge, et halduskogude moodustamise eesmärk ja sisu oli linnaosa elanike huvidega arvestamine. Järelikult seob TPM halduskogude legitiimsuse küll ühelt poolt Tallinna linna kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ja volitustega, ent teisalt rõhutab linnaosa kui eraldiseisva piirkonna tähtsust halduskogu moodustamisel ja eesmärgistamisel.

Kui linnaosa elanikud eelistavad üht kandidaatide nimekirja piisavalt, et see saab linnaosas hääli üle valimiskünnise, ei ole selliste kandidaatide halduskogust väljajätmine põhjendatud ainuüksi seepärast, et terves linnas kokku vastav nimekiri künnist ei ületanud. Linnavolikogu koosseis peaks vastama „linnaelanike“ enamuse tahtele, kuid linnaosa halduskogu koosseisu vastavust kõigi linnaelanike tahtele aga tagama ei pea. Halduskogu koosseis peab vastama linnaosa (mitte linna kui terviku) enamuse valijate tahtele ja sellisena tuleks TPM-i vastavaid sätteid ka tõlgendada.

Kui arvestatakse üksnes ülelinnalise, mitte eraldi linnaosade, künnise ületamist, siis järelikult ei ole arvestatud mitte kõigi konkreetse linnaosa valijate tahtega, vaid ainult nende omaga, kelle valimiseelistus ühtis linna kui terviku omadega. Kaebaja hinnangul on selline lähenemisviis ebademokraatlik ja linnaosade halduskogude eesmärgiga vastuolus. Kui halduskogu liikmete määramisel lähtutaks linna kui terviku, mitte linnaosa valimistulemustest, muutuks halduskogu roll linnavolikogu kõrval sisutühjaks. Kui kohaliku kogukonna hääletustulemustest hoolimata ei saa nende eelistatud nimekiri linnavolikogusse, siis linnaosa „huvide paremaks arvestamiseks“ tuleb vähemalt halduskogu tasandil linnaosa inimeste eelistusest lähtuda.

Kui nii linnavolikogusse kui linnaosade halduskogudesse kuuluvad ühe ja sama parteilise eelistusega inimesed ning puudub igasugune korrelatsioon halduskogu liikmelisuse ja ühe linnaosa elanike kui ühtse terviku eelistuste vahel, on halduskogu vaid politiseeritud üksus, mitte linnaosa kohalike elanike heaolu arvestav esindajate kogu.

PS § 154 lõike 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sellest sättest tuleneb kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus, mis ei ole aga absoluutne õigus. Kohalik omavalitsus peab küsimused lahendama vastavuses seadustega. Kui kohaliku omavalitsuse üldakt, millega otsustatakse omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusevastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte aga riigielu, küsimusi.

Kohaliku omavalitsuse (KOV) iseseisvuse (enesekorraldusõiguse) puhul on tegu otsustusja valikudiskretsiooniga kohaliku elu küsimustes. Selline tõlgendus on kooskõlas EKOH art 4 lg-ga 2, mis sätestab KOV üksuste vabaduse seadusega lubatud piires rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis ei jää väljapoole nende pädevust ega ole määratud täitmiseks mõnele teisele võimuorganile. Riigikohus on sedastanud, et oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab KOV autonoomiat, mis on EKOH aluspõhimõte. Järelikult tuleks KOV enesekorraldusõigust PS mõttes (sh ka õigust näha ette halduskogude moodustamine ja selle kord) sisustada kaalutluspiiridest, seaduslikkuse nõudest ja EKOH-ist tulenevatest nõuetest lähtudes.

EKOH art 3 lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus tähendab kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust. Sama artikli teise lõike järgi kasutavad seda õigust otsestel, ühetaolistel ja üldistel valimistel salajase hääletuse teel vabalt valitud nõukogu või esinduskogu liikmed. Antud nõukogul või esinduskogul võivad olla talle aruandvad täitevorganid. See tingimus ei tohi mingil moel mõjutada kodanike võimalust pöörduda esinduskogu poole, kasutada referendumeid ja teisi otseseid kodanikuosaluse vorme, kui need on seadusega lubatud.

EKOH art 6 lg 1 sätestab, et kui see ei kahjusta üldisemaid seadusandlusega sätestatud tingimusi, võivad kohalikud võimuorganid oma sisemised juhtimisstruktuurid ise kindlaks määrata, et kohandada need kohalikele vajadustele ning tagada efektiivne juhtimine. Euroopa Nõukogu kommentaarides on artikli 3 kohta märgitud, et KOV üksust peaks valitsema demokraatlikult moodustatud kogud. Artikli 6 suhtes rõhutatakse aga juhtimisstruktuuride efektiivsuse ja kohalike olude arvestamise nõuet. Järelikult tuleks halduskogude moodustamist kui kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse üht väljendust PS § 154 lg 1 mõttes tõlgendada lähtudes PS ja EKOH sõnastusest, kohtupraktikast ja EKOH kohta antud kommentaaridest.

Sellest tulenevalt on Tallinna linnal küll õigus näha ette halduskogude moodustamine, ent nende moodustamise kord peab olema tehtud kaalutlusvigadeta ning vastama demokraatia, efektiivsuse ja kohalike oludega arvestamise põhimõtetele. TPM-i tõlgendades tuleks lähtuda eeldusest, et TPM vastab eelnimetatud põhimõtetele halduskogude moodustamise osas. Järelikult ka PS-ist ja EKOH-ist tuleneb üheselt, et halduskogude moodustamine peab olema kohaliku demokraatia ning efektiivsuse väljendus. Nagu eelpool põhjendatud, leiavad kaebajad, et vastavad printsiibid on täidetud vaid ja ainult siis, kui linnaosa elanike eelistusi halduskogu teise poole moodustamisel otseselt arvesse võetakse.

Järelikult peab linnaosa halduskokku olema võimalus pääseda ka selle nimekirja kandidaatidel, keda kohalikud elanikud võrreldes teistega piisavalt eelistasid, hoolimata ülelinnalistest valimistulemustest. Eeltoodust lähtuvalt leiab kaebaja, et fraasi „asendusliikmete järjekorras“ tuleb mõista selliselt, et halduskogu liikmed ise ei pea vastama volikogu asendusliikme staatusele, vaid et halduskogu liikmed peale linnavolikogu liikmete määratakse kandidaatide saadud häälte arvu järjestuse põhiselt. Järelikult oli kaebajatel õigus pääseda oma linnaosade halduskogudesse ning TLHKK on teinud materiaalselt õigusvastase otsuse, mis tuleks tühistada.

Kaebaja on nõus, et Tallinna linna elanik saab kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida ka näiteks asumiseltsi liikmena või halduskogu komisjoni kuuludes ning nende kaudu on võimalik muuhulgas ka kogukondade huve kuulata. See käib ka halduskogude komisjonide kohta. Siiski puudub nimetatud institutsioonide puhul ligipääs tegelike otsustusprotsesside juurde. Linnaosade halduskogud (mitte nende komisjonid) on ainsad organid, mille valimisel konkreetse linnaosa elanikud kaasa saavad lüüa, valides endale kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel meelepärase kandidaadi.

Selliselt on võimalik eristada linna kui terviku ja linnaosa elanike tahet. Kui suure osa linnaosa elanike huvidest, soovidest ja tahtest allutatakse linna kui terviku omale, puudub linnaosa halduskogul eraldiseisva üksusena mõte – selliselt viiakse ellu linna tasandil tsentraliseeritud poliitikat nö „ülevalt alla“, mitte „alt üles“. Kaebaja leiab, et TPM selline tõlgendamine on meelevaldne ja väär. Kuivõrd täpsed, numbrilised, andmed on olemas vaid vastustajal, siis taotlevad kaebajad tühistada otsus Kesklinna, Pirita ja Nõmme halduskogude ülejäänud liikmete nimetamise osas ning teha uus otsus.

Samas tuleks sellest välja jätta volikogu liikmed. Samuti taotleb kaebaja pool menetluskulude hüvitamist.

Vastustaja:

Tallinna linn ei nõustu esitatud kaebusega ning leiab, et vaidlustatud otsus on kooskõlas Tallinna põhimäärusega ja seadustega. Tallinna linna valimisringkondade asendusliikmete nimekirja kuuluvad volikogusse valituks osutunud isikute asendusliikmed. Halduskogude moodustamise aluseks on Tallinna põhimääruse (põhimäärus) § 90. Viidatud paragrahvi lg 3 p-d 2 ja 3 sätestavad, et halduskogu liikmeks kinnitatakse isikud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjast ja nende järjekorra alusel. Kaebajad on õigesti märkinud, et KOVVS § 69 lg 3 mõistes tähendab asendusliikmete järjekord kandidaatide reastamist häälte arvu järgi. Samas on kaebajad jätnud tähelepanuta, et KOVVS § 69 lg

2 sätestab selgelt sedagi, et asendusliikmed registreeritakse valimisringkondade kaupa erakondadele ja valimisliitudele, kelle kandidaadid kogusid vastavas vallas või linnas kokku vähemalt 5% kehtivatest häältest ning kindlustasid endale sellega koha volikogus. Eeltoodut täpsustab KOVVS §

69 lg 3 sätestades, et valimisringkondades valituks osutunud kandidaatide asendusliikmeteks registreeritakse kandidaadid erakondadele ja valimisliitudele valimisringkondade kaupa, reastatult saadud häälte arvu järgi. Kui kandidaadid said valijatelt hääli võrdselt, siis paigutatakse ettepoole kandidaat, kes paikneb erakonna või valimisliidu ringkonnanimekirjas tagapool. Eeltoodust järeldub, et asendusliikmed saavad olla ainult volikogusse pääsenud isikutel ja nendeks võivad olla ainult need isikud, kes kandideerisid volikogusse pääsenuga samas nimekirjas.

Tallinnas on 8 linnaosa ning 8 valimisringkonda, mis tuleneb KOVVS § 8 lg-st 4 ning seega ka nimekiri, milles on toodud välja 8 valimisringkonna asendusliikmete nimed ja mis on ühtlasi aluseks asendusliikme määramisel valimisringkonnas volikokku pääsenud voliniku volituste peatumisel või lõppemisel. Tallinna linna valimiskomisjon (valimiskomisjon) registreeris KOVVS § 69 lg 3 alusel 28.10.2013 otsusega nr 24 valimisringkondades valituks osutunud kandidaatide asendusliikmeteks kandidaadid erakondadele valimisringkondade kaupa ning saadud häälte arvu järgi reastatult.

Otsust nr 24 tulebki põhimääruse mõistes käsitada valimisringkondade asendusliikmete nimekirjana, mis on aluseks halduskogude moodustamisel. Põhimääruse § 89 ja § 90 sätestavad linnaosade halduskogud ning nende moodustamise. Lähtudes halduskogu eesmärgist ning asjaolust, et halduskogu on linnavolikogu tööorgan, on põhimääruse regulatsiooni sõnastamisel tuginetud valdavalt KOVVS sätetele. Kuivõrd linnaosade halduskogudesse on võimalik pääseda vaid linnaosale vastava valimisringkonna põhiselt ei ole KOVVS ja põhimääruse § 90 koostoimes kohta seisukohal, et halduskogude koosseisu võiks arvata ka üksikkandidaate, valimisliitusid ja erakondasid, kes ei ole ülelinnaliselt kogunud 5 % kehtivatest häältest ega seetõttu osutunud valituks volikokku.

Halduskogu liikmeks saab automaatselt iga volikogusse valituks osutunud kandidaat, kes on andnud nõusoleku osaleda halduskogu töös ning kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht oli volikokku kandideerimisel see Tallinna linnaosa, kus ta kandideeris ning mille halduskogu liikmeks ta soovis saada. Halduskogu ülejäänud kohad täidetakse valimiskomisjoni 28.10.2013 otsusega nr 24 registreeritud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjade alusel, arvestades, et on täidetud eelpool nimetatud tingimused (kandidaadi nõusolek ja rahvastikuregistrijärgne elukoht).

Järgnevalt järjestatakse häälte arvu järgi ja erakonnast sõltumata kõigile esitatud tingimustele vastanud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjades olevad asendusliikmed ühtsesse nimekirja. Halduskogu koosseisu kinnitatakse kandidaadid viimati nimetatud nimekirjas toodud järjekorras halduskogu liikmete arvu täitumiseni. Kui isikute arv nimekirjas on suurem kui halduskogu kohtade arv, jäävad nimekirjas tagapool olevad asendusliikmed halduskogu koosseisust välja. Halduskogu koosseisust välja jäänud isikud kinnitatakse halduskogu liikmete asendusliikmeteks.

Eeltoodu kohaselt kinnitas HMK oma 06.11.2013 otsusega nr 24 Tallinna linnaosade halduskogud ja nende asendusliikmed. Vaidlusalune otsus on ühtlasi aluseks halduskogude liikmete volituste peatamisel või lõppemisel talle asendusliikme määramisel. Oluline on märkida, et sarnaselt linnavolikogu liikme asendamisele saab ka halduskogu liiget asendada ainult volikogusse kandideerinud sama erakonna ringkonnanimekirja kantud isik. Eelnevalt kirjeldatud halduskogude moodustamise kord kehtib alates 29.10.2009 ja seda on linnaosade halduskogude moodustamisel rakendatud juba kahel korral.

Ehkki kaebajad on välja toonud ka 17.10.1999 ja 07.11.1996 jõustunud halduskogude moodustamise regulatsioonid, ei pea vastutaja vajalikuks neid siinkohal kommenteerida, sest need ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Võrreldes varasemate regulatsioonidega, siis tänapäeval moodustataksegi halduskogusid teisiti, kuid kaebajatele saab subjektiivne õigus tulla üksnes sellest, mida näeb ette tänane regulatsioon. Tulenevalt põhimääruse § 28 lg-st 1 on linnaosade halduskogud linnavolikogu tööorganiteks. Väärib ka märkimist, et põhimääruse § 34 lg 2 kohaselt kuuluvad linnaosade halduskogude esimehed hääleõigusega ühtlasi linnavolikogu eestseisusesse, mis on linnavolikogu esimehe juures nõuandvaks organiks linnavolikogu istungi päevakorra projekti ja töökorralduse muudatusettepanekute läbivaatamiseks.

Kuna halduskogu esimees valitakse põhimääruse § 95 lg-st 2 tulenevalt halduskogu liikmete hulgast, oleks juhul, kui jaatada kaebajate seisukohtade õigsust võimalik, et vaatamata linnavolikogus poliitilise esindatuse puudumisele oleks isikul ometigi võimalik rääkida linnavolikogu eestseisuse kaudu kaasa linnavolikogu sisulises töös. Eelnimetatud võimaluse loomine ei ole kunagi olnud halduskogu moodustamise eesmärgiks. Halduskogude regulatsioon põhimääruses on välja töötatud selleks, et linnaosa halduskogu linnavolikogu tööorganina esindaks linnaosa elanike enamust vastavuses demokraatlikult valitud linnavolikogu poliitilisele esindatusele.

Vastasel korral esindaksid volikogu linnaosades poliitilised jõud, keda ei ole volikokku valitud, mis ei tagaks linnaelanike enamuse tahte realiseerimist. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt ei ole halduskogude moodustamisel arvestatud linnaosa elanike eelistustega ning demokraatia, efektiivsuse ja kohalike oludega. Halduskogud on moodustatud demokraatlike valimiste tulemusena volikokku valitud poliitiliste erakondade esindatuse põhjal, arvestades seejuures selle linnaosa valijate tahtega. Mandaadid, mida jaotatakse KOV-is volikogu liikmetele, ei ole mandaat, millega ta esindab mingit piirkonda, vaid on mandaat kogu elanikkonna esindamiseks.

Halduskogu moodustamise regulatsioon ei ole PS-i ja hartaga vastuolus. Ainsa KOV-i organina nimetatakse PS-s volikogu, mille olemasolu on seega kohustuslik. Kaebajad viitavad harta artiklile 3 märkides, et vastavalt Euroopa Nõukogu kommentaaridele peaks KOV üksust valitsema demokraatlikult moodustatud kogud. Vastustaja nõustub siinkohal kaebajaga ja kinnitab, et Tallinna Linnavolikogu valimistel ongi täpselt neist põhimõtetest lähtutud. Tallinna Linnavolikogu on valitud demokraatlikest üldprintsiipidest lähtunud valimistel. Valimised olid vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine oli salajane ning valimistulemuse kindlakstegemisel arvestati viieprotsendilise künnisega.

Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas võiks tuleneda hartast KOV-i kohustus moodustada volikogu tööorganiks olev halduskogu volikogu valimise tulemust mitteväljendatavatel alustel. Halduskogu ei ole ainus organ, millesse kuulumise kaudu oleks kaebajatel võimalik linna arengus demokraatlikult kaasa rääkida. Tallinna linna elanik saab kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida ka näiteks asumiseltsi liikmena, halduskogu komisjoni kuuludes vmt. Põhimääruse § 99 lg 2 sätestab nõude, mille kohaselt peavad enam kui pooled halduskogu komisjoni liikmetest olema halduskogu liikmed ning vähemalt ühe komisjoni liikme peab esitama linnaosa valitsus.

Samasugune nõue on sätestatud ka volikogu komisjonile (põhimääruse § 31 lg 8). Samas kaasatakse halduskogu ja volikogu komisjonidesse eksperte, seltsingute, asumite jmt esindajaid ning on ilmne, et aktiivsel ja väljakutsetest huvitatud linnaelanikul leidub arengusuundades või ka üksikjuhtumitel kaasarääkimiseks piisavalt võimalusi. Eeltoodud komisjonide kaudu koostöö teostamise võimalusi on Tallinna Linnavolikogu esimees, Toomas Vitsut, pakkunud ka kõigile kaebajatest. Kaebuse esitajad on seda võimalust ka kasutanud. Näiteks tundsid Nõmme linnaosa halduskogu komisjonides osalemise vastu huvi kaebajad Tõnu Ploompuu ja Ülle Mitt, kes on Nõmme linnaosa halduskogude komisjonidesse juba ka kinnitatud.

Samuti on volikogu juurde moodustatud kümnest komisjonist üheksas üks esindaja valimisliidust. Volikogu komisjonidesse on kaasatud Valimisliit Tallinna Rohelised, Üle-eestiline Valimisliit ja Valimisliit Vaba Tallinna Kodanik, igaühest kuulub kolme komisjoni üks liige. Valimisliidud ei ole kaasatud vaid volikogu revisjonikomisjoni töösse, sest selle liikmetele kehtestatud kriteeriumid sellise võimaluse välistavad (põhimääruse § 32). Nagu eeltoodust selgelt nähtub, ei vasta tõele kaebajate väited sellest, et halduskogu koosseisust välja jätmisega on nende õigust kohaliku elu küsimuste lahendamisel piiratud ning halduskogude moodustamine demokraatia üldpõhimõtetega vastuolus.

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi PS) § 154 lg 1 sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sama põhimõtet korratakse ka Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Harta (edaspidi EKOH) art 4 lg-s 2, kus on öeldud, et kohalikel võimuorganitel on täielik vabadus seadusega lubatud piires rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis ei jää väljapoole nende pädevust ega ole määratud täitmiseks mõnele teisele võimuorganile.

Tallinna linnaosade halduskogude koosseisude kinnitamise ja seal muudatuste tegemise komisjoni (edaspidi THK) 06.11.2013 otsusega nr 24 kinnitati Tallinna linnaosade halduskogude koosseisud ja asendusliikmed Tallinna 8 linnaosa lõikes. Otsuse alusena on viidatud Tallinna põhimääruse (edaspidi TPM) §§-le 90 ja 91, lisaks 2013. aasta Tallinna Linnavolikogu valimistulemusi ning halduskogu töös osalemise avaldusi, samuti Tallinna linnaosade halduskogude koosseisude kinnitamise ja seal muudatuste tegemise komisjoni 13.09.2013 otsust nr 24.

Kaebus puudutab kaheksast linnaosast kolme- Pirita, Nõmme ja Kesklinna linnaosade halduskogude koosseisude kinnitamist, jättes sellest välja volikogu liikmed. Kaebajad on oma õiguste rikkumisena kaebuses välja toonud asjaolu, et nad ei saa realiseerida piisavast häälte hulgast hoolimata oma Tallinna linna põhimäärusest tulenevat õigust kuuluda linnaosa halduskokku, et esindada oma valijate huve kohalike omavalitsusüksuste ülesannete teostamisel linnaosa tasandil. Kaebajad leiavad, et Pirital peaks linnaosa halduskogusse pääsema Erik Vest, Nõmmel Silver Meikar, Ülle Mitt ja Tõnu Ploompuu ning Kesklinnas Karli Lambot ja Kaur Kivirähk (muud kaebuses märgitud nimed on asjassepuutumatud). Vaidlust ei ole selles, et valimistel nimekirjaga osalenud valimisliit Vaba Tallinna Kodanik (edaspidi VVTK) saavutas 4,01% häältest, millest tulenevalt jäi ülelinnalise nn valimiskünnise alla ja Tallinna Linnavolikogusse ei pääsenud. Kaebajad väidavad, et kuna valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik kandidaadid saavutasid Pirital, Nõmmel ja Kesklinnas üle 5% häältest, siis peaks VVTK saama linnaosade halduskogudes vastavalt 1,3 ja 5 kohta. Kaebajad kinnitasid kohtule, et käesolev vaidlus ei puuduta linnavolikogu liikmeid, kes kuuluvad vaidlusaluste Pirita, Nõmme ja Kesklinna halduskogudesse.

Vastustaja kaebajate seisukohtadega ei nõustu. Halduskogude moodustamise aluseks on Tallinna põhimääruse § 90. Viidatud paragrahvi lg 3 p-d 2 ja 3 sätestavad, et halduskogu liikmeks kinnitatakse isikud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjast ja nende järjekorra alusel. Tallinna linna valimisringkondade asendusliikmete nimekirja kuuluvad volikogusse valituks osutunud isikute asendusliikmed. Asendusliikmed saavad olla ainult volikogusse pääsenud isikutel ja nendeks võivad olla ainult need isikud, kes kandideerisid volikogusse pääsenuga samas nimekirjas.

Tallinnas on 8 linnaosa ning 8 valimisringkonda, mis tuleneb KOVVS § 8 lg-st 4. Nimekirjas on toodud välja 8 valimisringkonna asendusliikmete nimed, mis on ühtlasi aluseks asendusliikme määramisel valimisringkonnas volikokku pääsenud voliniku volituste peatumisel või lõppemisel. Tallinna linna valimiskomisjon registreeris KOVVS § 69 lg 3 alusel 28.10.2013 otsusega nr 24 valimisringkondades valituks osutunud kandidaatide asendusliikmeteks kandidaadid erakondadele valimisringkondade kaupa ning saadud häälte arvu järgi reastatult. Vastustaja väitel otsust nr 24 tulebki põhimääruse mõistes käsitada valimisringkondade asendusliikmete nimekirjana, mis on aluseks halduskogude moodustamisel.

Kuivõrd linnaosade halduskogudesse on võimalik pääseda vaid linnaosale vastava valimisringkonna põhiselt, siis KOVVS ja põhimääruse § 90 koostoimes ei toeta seisukohta, et halduskogude koosseisu võiks arvata ka üksikkandidaate, valimisliitusid ja erakondasid, kes ei ole ülelinnaliselt kogunud 5 % kehtivatest häältest ega seetõttu osutunud valituks volikokku. Vastustaja selgitas kohtus, et halduskogu liikmeks saab automaatselt iga volikogusse valituks osutunud kandidaat, kes on andnud nõusoleku osaleda halduskogu töös ning kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht oli volikokku kandideerimisel see Tallinna linnaosa, kus ta kandideeris ning mille halduskogu liikmeks ta soovis saada.

Halduskogu ülejäänud kohad aga täidetakse valimiskomisjoni 28.10.2013 otsusega nr registreeritud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjade alusel, arvestades, et on täidetud eelnimetatud tingimused (kandidaadi nõusolek ja rahvastikuregistrijärgne elukoht). Järgnevalt järjestatakse häälte arvu järgi ja erakonnast sõltumata kõigile esitatud tingimustele vastanud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjades olevad asendusliikmed ühtsesse nimekirja. Seejärel halduskogu koosseisu kinnitatakse kandidaadid viimati nimetatud nimekirjas toodud järjekorras halduskogu liikmete arvu täitumiseni, kui aga isikute arv nimekirjas on suurem kui halduskogu kohtade arv, jäävad nimekirjas tagapool olevad asendusliikmed halduskogu koosseisust välja ning halduskogu koosseisust välja jäänud isikud kinnitatakse halduskogu liikmete asendusliikmeteks.

Tallinna põhimääruse § 28 lg 1 ütleb, et linnavolikogu töötab täiskoguna. Linnavolikogu tööorganid on eestseisus, alatised ja ajutised komisjonid, fraktsioonid ning linnaosade halduskogud. TPM § 89 lg 1 sätestab, et Tallinna erinevate piirkondade ja asumite huvide paremaks arvestamiseks omavalitsuse ülesannete teostamisel moodustatakse linnaosa halduskogu. TPM § 89 lg 2 kohaselt linnaosa halduskogu volituste aeg on võrdne linnavolikogu volituste ajaga. TPM § 90 lg 1 ütleb, et linnaosa halduskogu liikmete arv on ühe võrra suurem kui kahekordne linnavolikogu mandaatide arv linnaosas ning lg 2 kohaselt linnaosa halduskogu liikmeks võib olla isik, kelle püsiv elukoht linnavolikokku kandideerimisel on rahvastikuregistri järgi Tallinnas selles linnaosas ja kes on kandideerimisel avaldanud soovi halduskogu töös osaleda.

TPM § 90 lg 3 näeb ette, et halduskogu moodustamisel lähtutakse põhimääruse § 90 lg-s 2 sätestatust ning järgmistest põhimõtetest: 1) halduskogusse kuuluvad linnavolikogusse valitud isikud; 2) ülejäänud kohad halduskogus jaotatakse samas valimisringkonna nimekirjas või üksikkandidaadina kandideerinud isikute vahel valimisringkonna asendusliikmete järjekorras. Valimisringkonna asendusliikmed järjestatakse häälte arvu järgi. Kui kahe erakonna või valimisliidu kandidaatide häälte arv on võrdne, saab koha halduskogus selle erakonna või valimisliidu kandidaat, kes paiknes valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas tagapool. Samas nimekirjas kandideerinud isikute häälte võrdsuse korral saab koha halduskogus kandidaat, kes on esitatud nimekirjas eespool; 3) kui linnavolikogusse valitud isik loobub halduskogu töös osalemast või ei vasta halduskogu liikmeks oleku tingimustele, kinnitatakse halduskogu liikmeks järgmine samas valimisringkonnas kandidaatide nimekirjas kandideerinud isik valimisringkonna asendusliikmete järjekorras.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (edaspidi KOVVS) § 8 lg 4 sätestab, et Tallinnas moodustab volikogu valimisringkonnad linnaosade kaupa. KOVVS § 561 lg 1 kohaselt iga valimisringkonna kohta arvutatakse lihtkvoot, mis saadakse valimisringkonnas antud kehtivate häälte arvu jagamisel selle ringkonna mandaatide arvuga. KOVVS § 561 lg 2 kohaselt valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. KOVVS § 561 lg 3 järgi nende erakondade või valimisliitude ringkonnanimekirjades, kelle kandidaadid kogusid ülevallaliselt või -linnaliselt kokku vähemalt 5% häältest, reastatakse kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule. KOVVS § 561 lg 4 kohaselt valimisringkondades lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse kompensatsioonimandaatidena nende erakondade või valimisliitude vahel, kelle kandidaadid kogusid ülevallaliselt või -linnaliselt kokku vähemalt 5% häältest. KOVVS § 69 lg

2 alusel asendusliikmed registreeritakse valimisringkondade kaupa erakondadele ja valimisliitudele, kelle kandidaadid kogusid vastavas vallas või linnas kokku vähemalt 5% kehtivatest häältest. KOVVS § 69 lg-st 3 tulenevalt valimissringkondades valituks osutunud kandidaatide asendusliikmeteks registreeritakse kandidaadid erakondadele ja valimisliitudele valimisringkondade kaupa, reastatult saadud häälte arvu järgi. Tallinna linna valimiskomisjon (edaspidi valimiskomisjon) registreeris KOVVS § 69 lg 3 alusel oma 28.10.2013 otsusega nr 24 valimisringkondades valituks osutunud kandidaatide asendusliikmeteks kandidaadid erakondadele valimisringkondade kaupa ning reastatult saadud häälte arvu järgi. Kohus nõustub vastustajaga, et valimiskomisjoni eelnimetatud otsust nr 24 tuleb põhimääruse mõistes käsitleda valimisringkondade asendusliikmete nimekirjana, mis on aluseks halduskogude moodustamisel. Seda otsust ei ole vaidlustatud. TPM § 25 lg 1 näeb ette, et ennetähtaegselt lõppenud või peatunud volitustega linnavolikogu liikme asemele astub linnavolikogu asendusliige, kes määratakse valimiskomisjoni otsusega valimiskomisjoni kinnitatud asendusliikmete nimekirja alusel. Sama sätte lõikes 5 öeldakse, et valimisringkonnas valituks osutunud linnavolikogu liikme asendusliikmeks on sama erakonna või valimisliidu samas valimisringkonnas kandideerinud esimene asendusliikmeks registreeritud kandidaat.

Vaidlust ei ole selles, et Tallinna põhimääruses halduskogude määramise korda muudeti viimati 29.10.2009. Kaebajad osundavad oma kaebuses asjaolule, et nii 07.11.1996 kui ka 17.10.1999 jõustunud regulatsiooni puhul oli halduskogusse pääsemise võimalus ka neil kandidaatidel, kelle nimekiri linnavolikokku valituks ei osutunud. Kaebajad märgivad kaebuses, et 1996. aasta regulatsiooni puhul jaotati linnavolikogu liikmetest n-ö järele jäänud osa halduskogu kohtadest kandidaatide vahel vastavalt häälte arvule ning 1999. aasta regulatsiooni puhul toodi sisse täiendav nõue, nimelt linnaosast volikogusse mittepääsenud nimekirja kandidaadid pääsevad halduskokku, kui nende nimekiri sai linnaosas 5% häältest.

Kaebajad on seisukohal, et 2009. aasta muudatused on mitmeti tõlgendatavad. Kaebajad leiavad õigesti, et jaotamine „asendusliikmete järjekorras“ tähendab KOVVS § 69 lg 2 ja TPM § 25 mõistes seda, et halduskogusse pääsevad lisaks linnavolikogu liikmetele vaid nende nimekirjade kandidaadid, kes kogusid ülelinnaliselt (mitte linnaosades) vähemalt 5% häältest. Samas aga kaebajad leiavad, et mõistlikum tõlgendus nende arvates oleks see, et „asendusliikmete järjekorras“ tähendaks seda, et halduskogude need liikmed, kes ei ole linnavolikogu liikmed, määratakse häälte saamise järjekorras sõltumata sellest, millises nimekirjas nad kandideerisid.

Kohus kaebajate tõlgendusega ei nõustu. KOVVS § 69 lg 2 koostoimes TPM § 25 lg-tega 1 ja 5 sätestab üheselt, et asendusliikmed registreeritakse valimisringkondade kaupa erakondadele ja valimisliitudele, kelle kandidaadid kogusid vastavas vallas või linnas (mitte linnaosas) kokku vähemalt 5% kehtivatest häältest. Ennetähtaegselt lõppenud või peatunud volitustega linnavolikogu liikme asemele astub linnavolikogu asendusliige, kes määratakse valimiskomisjoni otsusega valimiskomisjoni kinnitatud asendusliikmete nimekirja alusel. Valimisringkonnas valituks osutunud linnavolikogu liikme asendusliikmeks on sama erakonna või valimisliidu samas valimisringkonnas kandideerinud esimene asendusliikmeks registreeritud kandidaat ning kui esimene asendusliige loobub või ei saa linnavolikogu töös osaleda käesoleva määruse § 23 1. lõikes või § 24 2. lõikes märgitud põhjustel, saab linnavolikogu liikmeks järgmine sama erakonna või valimisliidu samas valimisringkonnas valimata jäänud kandidaat.

Kaebajate tõlgendus, nagu „asendusliikmete järjekorras“ tähendaks seda, et halduskogude need liikmed, kes ei ole linnavolikogu liikmed, määratakse häälte saamise järjekorras sõltumata sellest, millises nimekirjas nad kandideerisid, ei ole kohtu arvates kooskõlas eelmärgitud põhimõtetega. Kaebajad leiavad õigesti, et KOVVS § 69 lg 3 mõttes asendusliikmete järjekord tähendab seda, et kandidaadid reastatakse häälte arvu järgi, kuid see käib valimissringkondades valituks osutunud kandidaatide asendusliikmete kohta, kes registreeritakse erakondadele ja valimisliitudele valimisringkondade kaupa.

KOVVS § 69 lg 1 kohaselt valla või linna valimiskomisjon registreerib volikogu asendusliikmed oma otsusega, mille valimiskomisjon edastab volikogu esimehele. Kohus nõustub vastustaja väitega, et Tallinna linna valimisringkondade asendusliikmete nimekirja kuuluvad volikogusse valituks osutunud isikute asendusliikmed. Halduskogude moodustamise aluseks on Tallinna põhimääruse § 90, mille lg 3 p-de 2 ja 3 kohaselt halduskogu liikmeks kinnitatakse isikud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjast ja nende järjekorra alusel. KOVVS § 69 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et asendusliikmed registreeritakse valimisringkondade kaupa erakondadele ja valimisliitudele, kelle kandidaadid kogusid vastavas vallas või linnas, mitte linnaosas, kokku vähemalt 5% kehtivatest häältest ning kindlustasid endale sellega koha volikogus.

KOVVS § 69 lg 3 täpsustab, et valimisringkondades valituks osutunud kandidaatide asendusliikmeteks registreeritakse kandidaadid erakondadele ja valimisliitudele valimisringkondade kaupa, reastatult saadud häälte arvu järgi. Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et asendusliikmed saavad olla üksnes volikogusse pääsenud isikutel ja nendeks võivad olla ainult need isikud, kes kandideerisid volikogusse pääsenuga samas nimekirjas.

Tulenevalt TPM § 28 lg-st 1 on linnaosade halduskogud linnavolikogu tööorganiks. TPM § 89 ja §

90 sätestavad linnaosade halduskogud ning nende moodustamise. Halduskogu liikmeks saab automaatselt iga volikogusse valituks osutunud kandidaat, kes on andnud nõusoleku osaleda halduskogu töös ning kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht oli volikokku kandideerimisel see Tallinna linnaosa, kus ta kandideeris ning mille halduskogu liikmeks ta soovis saada. Halduskogu ülejäänud kohad täidetakse valimiskomisjoni 28.10.2013 otsusega nr 24 registreeritud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjade alusel, arvestades, et on täidetud eelnimetatud tingimused. Järgnevalt järjestatakse häälte arvu järgi ja erakonnast sõltumata kõigile esitatud tingimustele vastanud valimisringkonna asendusliikmete nimekirjades olevad asendusliikmed ühtsesse nimekirja. Kui isikute arv nimekirjas on suurem kui halduskogu kohtade arv, jäävad nimekirjas tagapool olevad asendusliikmed halduskogu koosseisust välja. Need isikud, kes jäid halduskogu koosseisust välja, kinnitatakse halduskogu liikmete asendusliikmeteks. Eeltoodu kohaselt kinnitas HMK oma 06.11.2013 otsusega nr 24 Tallinna linnaosade halduskogud ja nende asendusliikmed. Vaidlusalune otsus on ühtlasi aluseks halduskogude liikmete volituste peatamisel või lõppemisel neile asendusliikme määramisel. Sarnaselt linnavolikogu liikme asendamisele saab ka halduskogu liiget asendada ainult volikogusse kandideerinud sama erakonna ringkonnanimekirja kantud isik. Eelkirjeldatud halduskogude moodustamise kord kehtib alates 29.10.2009 ja seda on linnaosade halduskogude moodustamisel rakendatud juba 2-l korral. Kuigi kaebajad on välja toonud ka 17.10.1999 ja 07.11.1996 jõustunud halduskogude moodustamise regulatsioonid, ei pidanud vastutaja vajalikuks neid kommenteerida, sest need ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Õige on vastustaja väide, et võrreldes varasemate regulatsioonidega tänapäeval moodustatakse halduskogusid teisiti, küll aga kaebajatele saab subjektiivne õigus tulla üksnes sellest, mida näeb ette tänane regulatsioon. Halduskogud on moodustatud demokraatlike valimiste tulemusena volikokku valitud poliitiliste erakondade esindatuse põhjal, arvestades seejuures selle linnaosa valijate tahtega. Mandaadid, mida jaotatakse KOV-is volikogu liikmetele, ei ole mandaat, millega ta esindab mingit piirkonda, vaid on mandaat kogu elanikkonna esindamiseks, millega nõustub ka kohus.

Kaebajad viitavad EKOH art-le 3, märkides, et vastavalt Euroopa Nõukogu kommentaaridele peaks KOV üksust valitsema demokraatlikult moodustatud kogud. Vastustaja nõustub siinkohal kaebajaga ja kinnitab, et Tallinna Linnavolikogu valimistel ongi täpselt neist põhimõtetest lähtutud. Tallinna Linnavolikogu on valitud demokraatlikest üldprintsiipidest lähtunud valimistel. Valimised olid vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine oli salajane ning valimistulemuse kindlakstegemisel arvestati viieprotsendilise künnisega. TPM § 20 lg 1 sätestab, et linnavolikogu on Tallinna kui kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu, mis valitakse seaduses sätestatud korras. Kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate küsimuste otsustamisel juhindub linnavolikogu seadustest ja teistest õigusaktidest ning tegutseb linnaelanike huvides ja nende nimel (lg 2). Linnavolikogu kinnitab seaduses sätestatud alustel oma struktuuri ja töökorra ning lahendab seaduse ja käesoleva põhimäärusega talle pandud ülesandeid (lg 3).

Vaidlust ei ole selles, et Tallinna linna elanik saab kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida ka näiteks asumiseltsi liikmena või halduskogu komisjoni kuuludes vms ning nende kaudu on võimalik muuhulgas ka kogukondade huve kuulata, mis käib ka halduskogude komisjonide kohta. Kohus nõustub vastustajaga, et halduskogu ei ole ainus organ, millesse kuulumise kaudu oleks kaebajatel võimalik linna arengus demokraatlikult kaasa rääkida. Halduskogu ja volikogu komisjonidesse kaasatakse näit. eksperte, seltsingute, asumite jms esindajaid ning sellest tulenevalt aktiivsel ja väljakutsetest huvitatud linnaelanikul leidub arengusuundades või ka üksikjuhtumitel kaasarääkimiseks piisavalt võimalusi. Vastustaja kinnitas kohtule, et eelviidatud komisjonide kaudu koostöö teostamise võimalusi on Tallinna Linnavolikogu esimees pakkunud ka kaebajatele ning nad on seda võimalust ka kasutanud, nii näiteks tundsid Nõmme linnaosa halduskogu komisjonides osalemise vastu huvi kaebajad Tõnu Ploompuu ja Ülle Mitt, kes on Nõmme linnaosa halduskogude komisjonidesse juba ka kinnitatud, samuti on volikogu juurde moodustatud kümnest komisjonist üheksas üks esindaja valimisliidust. Volikogu komisjonidesse on kaasatud valimisliit Tallinna Rohelised, Üle-eestiline Valimisliit ja valimisliit Vaba Tallinna Kodanik, igaühest kuulub kolme komisjoni üks liige. Kohus ei nõustu kaebajate väitega, et halduskogu koosseisust välja jätmisega on nende õigust kohaliku elu küsimuste lahendamisel piiratud ning halduskogude moodustamine on demokraatia üldpõhimõtetega vastuolus. Kohus leiab, et kaebajate õigusi osaliselt vaidlustatud haldusakt ei riku.

Kohus eeltoodut kokku võttes asub seisukohale, et kaebuse põhjendused ei anna alust kaebuse esitajate nõuete rahuldamiseks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik