2-13-18769/33 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30. aprill 2014. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-18769

Tsiviilasi

XXXhagi XXXOÜ vastu töövaidluses (töövaidlusasi

nr 4.4-1/605)

Tsiviilasja hind

3 977,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX

Hageja lepinguline esindaja: advokaat Tauno Tark,

e-post Tauno.Tark@tgslegal.com

Kostja: XXXOÜ, registrikood XXX, asukoht XXX

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Senny Pello,

e-post senny.pello@concordia.ee

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 15. aprillil 2014, millel osalesid hageja

lepinguline esindaja advokaat Tauno Tark ja kostja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja XXX(isikukood XXX) hagi kostja XXXOÜ

(registrikood XXX) vastu töötasu 2 560 eurot ja hüvitise 1 417,16 eurot nõudes,

mille Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjon rahuldas 10. aprilli 2013. aasta

otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-1/605.

2. Jätta rahuldamata hageja 17. aprilli 2014 taotlus 15. aprilli 2014 kohtuistungi

protokolli parandamiseks.

3. Jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

2-13-18769

2 (6)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. XXXOÜ (kostja) esitas 25. aprillil 2013 e-kirja teel kohtule avalduse vaadata tema ja

XXX(hageja) vaheline töövaidlus läbi hagimenetluse korras. Seeläbi vaidlustas kostja Põhja

Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 10. aprilli 2013. aasta otsuse töövaidlusasjas nr 4.4-1/605.

2. Kohus nõudis töövaidluskomisjonilt (edaspidi „TVK”) välja eelviidatud töövaidlusasja

toimiku ja võttis selle tervikuna käesoleva asja toimiku juurde. Kohus võttis hagiavalduse

10. mai 2013. aasta määrusega menetlusse. Kostja esitas 28. mail 2013 vastuse hagile ja

hageja esitas 18. juunil 2013 arvamuse kostja vastuse kohta.

3. Kohus kuulas pooled ära 21. novembri 2013 korraldaval istungil ja 15. aprilli 2014

kohtuistungil, viimasel kuulas kohus ära ka tunnistaja ütlused. Hageja esitas 17. aprillil 2014

taotluse istungi protokolli parandamiseks, millele kostja vaidles vastu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõuded ja väited

4. Hageja nõuab kostjalt töötasu 2 560 eurot ja hüvitist 1 417,16 eurot. Algselt pöördus hageja

TVK-sse töötasu osas suurema nõudega, aga kohtus on lahendamisel hageja nõue üksnes

ulatuses nagu TVK selle rahulas. Hageja põhiväited kohtumenetluses on järgmised:

− pooled sõlmisid 1. oktoobril 2012 töölepingu nr 021, mille alusel hageja asus kostja

juures tööle ja millega lepiti muu hulgas kokku tööajanorm 40 tundi 7-päevase

ajavahemiku jooksul ja tunnitasu 8 eurot (neto); hageja töötas neil tingimustel kuni

31. jaanuarini 2013;

− kostja ei maksnud hagejale töötasu 2012. aasta detsembri ega 2013. aasta jaanuari eest,

mistõttu hageja ütles töölepingu 31. jaanuari 2013 ja 27. veebruari 2013 avaldustega

üles – neist esimeses sisaldus avaldus töölepingu lõpetamiseks ja teises põhjendused;

− detsembris 2012 oli 18 tööpäeva, mille eest hageja nõuab tasu 1 152 eurot ( = 8 eurot

× 8 h × 18 tööpäeva) ning jaanuaris 2013 oli 22 tööpäeva, mille eest hageja nõuab tasu

1 408 eurot ( = 8 eurot × 8 h × 22 tööpäeva);

2-13-18769

3 (6)

− kuna hageja ütles töölepingu üles kostjapoolse rikkumise tõttu (töötasu oli maksmata),

siis on hagejal õigus nõuda hüvitist 50% TVK-le esitatud nõudesummast ehk

1 417,16 eurot;

− kostja menetluslik tasaarvestus ei ole põhjendatud, sest isegi kui hageja töötaja ütles

töölepingu korraliselt üles ilma etteteatamistähtaega järgimata, siis teki tööandjal

sellises olukorras rahalist hüvitisnõuet töötaja vastu.

5. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidleb hagile mõlemas nõudes vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised:

− pooled muutsid töötasu kokkulepet ja alates 2012. aasta detsembri algusest oli hageja

töötasu Eestis töötamise korral 5 eurot tunnis (neto);

− hageja võib nõuda töötasu ainult tegelikult töötatud tundide eest, mida oli 2012. aasta

detsembris 68 ja järgnevas jaanuaris 130 – seega oli kostjal kohustus maksta hagejale

detsembri eest 340 eurot ( = 68 × 5) ja jaanuari eest 650 eurot ( = 130 × 5). Sel ajal sai

hageja kostjalt sularahas 1 493 eurot, millest 993 eurot nähtub hageja omakäelistest

kinnitustest ja 725 eurot tunnistaja ütlustest (kattuv osa 225 eurot). Töötasu nõue kahe

kuu eest kokku 990 eurot, aga hagejale on tegelikult makstud rohkem, st hagejal

töötasu nõue kostja vastu puudub;

− hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt hüvitist töölepingu lõpetamise eest, sest kostja ei

rikkunud töölepingust tulenevaid kohustusi;

− kostjal seevastu on õigus nõuda hagejalt hüvitist töölepingu korralisest ülesütlemisest

vähem ette teatud aja eest kas 960 eurot (kui kohus tuvastab töötasumäära 5 eurot neto

tunnis) või 1 560 eurot (tasumäära korral 8 eurot tunnis neto); kui hageja nõue osutub

mingis osas põhjendatuks, siis tasaarvestab kostja sellega oma hüvitisnõude.

7. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega, kuulas ära pooled ja tunnistaja

ning leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus hageja kanda.

9. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks.

− pooled sõlmisid 1. oktoobril 2012 töölepingu nr 021, mille alusel hageja asus kostja

juures tööle ja millega lepiti muu hulgas kokku tööajanorm 40 tundi 7-päevase

ajavahemiku jooksul; tunnitasu 8 eurot (neto) ja katseaja kestus kuni /31.0ni.2013

(TVK tlk 24);

− kostja maksis või tema eest maksti hageja taotlusel (tlk 68) hageja töötasu 2012. aasta

oktoobri ja novembri eest XXXarveldusarvele (TVK tlk 10–19), aga alates

1. detsembrist 2012 kostja sellele kontole enam ülekandeid ei teinud (tlk 81–83);

− hageja koostas 31. jaanuaril 2013 töölepingu lõpetamise avalduse (tlk 40), milles palus

enda vabastamist metallitöölise ametikohalt omal algatusel;

− lisaks koostas hageja 27. veebruaril 2013 täiendava ülesütlemisavalduse (TVK tlk 40–

41), mille saatis kostjale posti teel (TVK tlk 42 ja 49) ja e-kirjaga (tlk 42) ning millele

kostja vastas 1. märtsi 2013 kirjaga (tlk 41).

10. Hageja esimese nõude õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 teine lause, mis

sätestab, et tööandja maksab töötajale töö eest tasu, koosmõjus sama seaduse § 28 lg 2 p-ga 2,

2-13-18769

4 (6)

mis paneb tööandjale kohustuse maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

Pooled vaidlevad 2012. aasta detsembris ja 2013. aasta jaanuaris töötatud aja, töötasumäära ja

sellest tulenevalt maksta tulnud palga üle. Kohus tuvastab esmalt, mitme töötunni eest oli

kostja kohustatud nimetatud kuudel hagejale palka maksma (järgnevas p 11), ja hindab

seejärel poolte väiteid maksta tulnud ja juba makstud töötasu suuruse kohta (p-d 12–13).

11. Vaidlust ei ole selles, et pooltel oli kokkulepe tööajanormis (40 tundi 7-päevase

ajavahemiku ehk nädala kohta). Hageja nõuab tasu sellele vastavalt detsembris 18 tööpäeva ja

jaanuaris 22 tööpäeva eest, mõlemal juhul 8 tunni eest päevas. Kostja väidab, et hageja töötas

tegelikult vähem tunde ja seetõttu on hagejal õigus saada tasu üksnes töötatud aja eest. Kohus

leiab, et kostja ei ole tõendanud hageja keeldumist töötegemisest. Vastavalt TLS § 28 lg 2

p-le 1 on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja

õigeaegseid korraldusi. Üksnes tunnistaja ütluste, et hagejal oli alkoholiprobleeme ja ta igal

tööpäeval tööle ei ilmunud (tlk 135), ega kostja esitatud hageja tööaja ja –tasu arvestuse

lehtede põhjal (tlk 38–39) ei saa kohus järeldada, et kostja oleks hagejale pakkunud

töölepingus kokku lepitud tööajanormile vastavalt tööd. Samuti ei saa seda asjaolu tuvastada

tööaja ja –tasu arvestustabelitest (tlk 36–37). Töölepingu p 3.2 järgi tuli tööaja algus ja lõpp

määrata tööajagraafikus, mida kostja kohtule ei esitanud. Kostja pole ka tõendanud, et hageja

ja tunnistaja pidanuksid graafiku järgi töötama samal ajal. TLS § 35 näeb ette, et tööandja

peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka

juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö

tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja

arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Sellest tulenevalt leiab

kohus, et kostjal tuleb maksta hagejale kokku lepitud tasu tööajanormile vastavate töötundide

eest, st 2012. aasta detsembris 144 tunni ( = 18 × 8) ja 2013. aasta jaanuaris 176 tunni eest

( = 22 × 8) eest.

12. Pooled on üksmeelsed, et töölepingu sõlmimisel lepiti hageja tunnitasuks 8 eurot neto.

Kostja väidab, et alates 2012. aasta detsembrist leppisid pooled kokku uue tunnitasumäära

5 eurot. Kohtu hinnangul on kostja väide tunnistaja ütlustega (tlk 135) piisavalt tõendatud.

Tunnistaja kirjeldas piisava täpsusega kokkuleppe sõlmimist ja sisu. Kohus ei nõustu

hagejaga, et poolte töölepingut sai muuta ainult kirjaliku kokkuleppega, sellist piirangut

pooled töölepingu p-s 9.3 kokku ei leppinud. Kuigi TLS § 4 lg 2 esimese lause järgi

sõlmitakse tööleping kirjalikult ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 2 kohaldub üksnes poolte

kokkuleppest tulenevale vorminõudele, on töölepingu muutmine siiski võimalik ka muul viisil

kui kirjalikult. Eelkõige annab selleks alust TLS § 4 lg 4, mille kohaselt sama paragrahvi

lg-s 2 sätestatud vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust (vt ka

Riigikohtu 7. detsembri 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19 neljas lõik ja selles

viidatud 19. märtsi 2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). Seega tuvastab kohus, et

pooltel oli alates 2012. aasta detsembrist hageja Eestis töötamise korral kokkulepe

tunnitasumääras 5 eurot neto. Hageja ei ole väitnud, et ta töötas vaidlusalusel perioodil mujal

kui Eestis.

13. Vastavalt kahes eelmises punktis tuvastatule oli kostjal kohustus maksta hagejale

2012. aasta detsembri eest töötasu 720 eurot ( = 144 × 5) ja 2013. aasta jaanuari eest 880 eurot

( = 176 × 5). Pooled on erimeelsed küsimuses, kas ja millises summas kostja seda kohustust

täitis. Kohus tuvastab hageja tööaja ja –tasu arvestuse lehe (tlk 38) järgi, et hageja sai kostjalt

2013. aasta jaanuaris 868 eurot ( = 25+50+24+25+100+70+200+50+25+50+24+100+25+100)

ja tunnistaja ütluste (tlk 135) järgi täiendavalt 500 eurot – kokku seega 1 368 eurot. Kohus

leiab, et hageja tööajalehele märgitud summad eelmärkega „Raha ette võetud” kajastavad

töötasu avansilisi makseid. Kostja on tõendanud, et tema juures töötades koostasid töötajad

käsikirjaliselt tööaja ja –tasu arvestuslehed (tlk 105–107) ja hageja ei ole ka eitanud, et

2-13-18769

5 (6)

konkreetselt jaanuari kuupäevi sisaldav leht (tlk 38) on tema kirjutatud. Koosmõjus tunnistaja

ütlustega on usutav, et kostja esitatud leht kajastab hageja tööd ja tasusid 2013. aasta jaanuaris.

Seevastu samal lehel üleval vasakul märgitud summasid ei saa kohus lugeda

töötasumakseteks, sest nende juures vastav selgitus puudub. Lisaks nähtub tunnistaja

ütlustega kinnitatud kirjalikust seletusest (tlk 32–33 ja 72–73), et hageja sai kostjalt

18. jaanuari 2013 õhtul töötasu avansina 500 eurot, mida eelviidatud arvestusleht ei kajasta.

Tunnistaja nimetatud ülejäänud summadega vähemalt võrdsed summad on lehel märgitud,

mistõttu neid kohus täiendavalt arvesse ei võta. Maksu- ja Tolliameti tõendist perioodi kohta

kuni 31. detsembrini 2012 (tlk 57–58) ei saa teha järeldusi 2013. aasta jaanuaris (kuigi

osaliselt eelmise aasta detsembri eest) välja makstud töötasu kohta. Töölepingu p 4.5 järgi tuli

töötasu maksta järgmise kuu 7. kuupäevaks. Seega tuleb VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi lugeda

jaanuaris makstud töötasust 720 eurot detsembrikuu töötasu katteks ja ülejäänud summa

648 eurot ( = 1 368 – 720) jaanuari töötasu katteks. Kostjal on hagejale tasumata 232 eurot

jaanuari eest ( = 880 – 648).

14. Kostja esitas hageja nõudele muu hulgas tasaarvestuse vastuväite. Kuna hageja esitas

kostja vastu rahalise nõude, siis on kostja menetluslik tasaarvestus lubatav ilma vastavat nõuet

vastuhagina esitamata (Riigikohtu 27. novembri 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13,

p 12 kolmas lõik ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Kostja väitel on tal hageja vastu

nõue TLS § 100 lg 5 alusel, sest hageja lahkus töölt esitades selle kohta 31. jaanuaril 2013

avalduse (tlk 40) ega ilmunud pärast seda enam tööle. Kohus ei nõustu hagejaga, et tööandjal

ei ole viidatud alusel nõuet töötaja vastu, kes teatab töölepingu lõpetamisest ette vähem kui

seaduse või poolte kokkuleppega nõutud. Tööandja nõue tuleneb selgelt normi sõnastusest ja

Riigikohus on korduvalt tööandja niisugust nõuet jaatanud (29. oktoobri 2012. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 12 teine lõik, ja 19. märtsi 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-196-13, p 16 kolmas lõik). Võttes arvesse kostja 31. jaanuari 2013 avalduse (tlk 40)

sõnastust, uues kohas tööle asumise aega (4. veebruar 2013, tlk 69–70) ja 27. veebruari 2013

avalduses (TVK tlk 40–41) viite puudumist varasemale avaldusele, tuvastab kohus, et hageja

ütles 31. jaanuari 2013 avaldusega pooltevahelise töölepingu üles omal algatusel, st korraliselt

TLS § 85 lg 1 või § 86 lg 1 alusel. Sama töölepingut ei saanud hageja 27. veebruaril 2013

uuesti üles öelda, sest leping lõppes juba esimese ülesütlemisega. Kuna hageja korralisel

ülesütlemisel etteteatamise tähtaega ei järginud, siis on kostjal hageja vastu hüvitise nõue TLS

§ 100 lg 5 alusel.

15. Kostja hüvitisnõude summa sõltub esiteks päevade arvust, mille võrra hageja pidanuks

töölepingu lõpetamise soovist ette teatama ja ühe päeva kohta arvutatavast hüvitisest. Kuna

hageja ütles töölepingu üles katseajal, siis tuli tal sellest TLS § 96 järgi ette teatada 15 päeva.

Kohus nõustub kostjaga, et hüvitise määraks ühe päeva kohta tuleb lugeda töötaja töötasu

samal perioodil ühe kalendripäeva kohta ehk käesoleval juhul töötasu 15-päevasele

ajavahemikule langevate töötundide eest. Võttes arvesse kohtu seisukohti tööaja ja selle

arvestuse kohta eespool p-s 11 vastab 15-päevasele perioodile 85,7 töötundi ( = 15 : 7 × 40).

Vastava hüvitise summa on eespool p-s 12 tuvastatud asjaoludel 428,50 eurot ( = 85,7 × 5).

Kuna kostja hüvitisnõue (428,50 eurot) on suurem veel maksta jäänud töötasust (232 eurot),

siis on kostja tasaarvestus edukas. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse

pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise

kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda

tema kohustuse täitmist. Kohus tuvastas, et nimetatud eeldused on täidetud. Tasaarvestuse

tulemusena lõpevad VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt tasaarvestuse poolte nõuded

kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Seega jääb

2-13-18769

6 (6)

hageja esimene nõue ka osasumma 232 eurot osas kostja eduka tasaarvestuse tõttu

rahuldamata.

16. Hageja teise nõude õiguslik alus on TLS § 100 lg 4, mille kohaldamiseks peab töötaja

tõendama, et ta ütles töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt

rikkunud. Kohus tuvastas eespool p-s 14, et hageja ütles töölepingu üles korraliselt. Lisaks

märgib kohus, et asjas ei leidnud tuvastamist hageja poolt kostjale ette heidetud rikkumine

(töötasu mittemaksmine) 31. jaanuari 2013 seisuga, sest kohtu tuvastatud osaliselt maksmata

töötasu nõue jaanuari eest summas 232 eurot muutunuks töölepingu p 4.5 järgi sissenõutavaks

alles 7. veebruaril 2013. Järelikult ei ole TLS § 100 lg 4 kohaldamise kumbki eeldus

(erakorraline ülesütlemine ja oluline lepingurikkumine) täidetud ning hageja teine nõue jääb

rahuldamata. Kohus ei kontrolli eraldi hageja nõutud hüvitise summa põhjendatust.

17. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja

iseloomustuse ja selle edastamise kaaskirja (tlk 34–35 ja 86–87), sest neist ei nähtu asja

lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Samuti ei uuri kohus neid TVK toimikusse köidetud

dokumentaalseid tõendeid, millele pooled kohtumenetluses enam ei soovid tugineda (vt selle

kohta 21. novembri 2013 korraldava istungi protokoll, tlk 97–99).

18. TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja

ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata

hageja taotlus protokolli parandamiseks. Kohus jätab hageja taotluse rahuldamata, sest

protokoll vastab TsMS § 50 nõuetele.

19. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel 3 977,16 eurot, mis on hageja

nõuete summa.

20. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik